Meie tänase saate külaline on öelnud, et otsige iga päev üks suhkrutükk, see teeb pipra magusaks ja et see inimene, kes on hingelt noor, seisa mitte kunagi vanaks. Meie läheme, kuna teiega head kuulajad, Katrin karisma lapsepõlvemaale, kui me alustaksime tänase saate näiteks ühe hästi lõbusa looga, kas tuleb meelde midagi lapsepõlvest, tõeliselt lustakate lõbusalt? Tere. No kui ma nüüd hakkan sorima oma lapsepõlves siis tegelikult on seal ju kõik väga lõbus ja lustakas, aga peaks nagu iseenesele natukene naerma ja siis võib-olla tuleb meelde lugu, kuidas ma esimest korda esinesin. Ja see oli siis lasteaias. Ma olin ikkagi juba üle kolme aasta vana ja esitasin laulu ja pärast seda siis hakkasid kõik nagu plaksutama ja mina ei olnud nagu selleks ette valmistatud ja tundsin ennast väga solvatuna, ajasin jalad harki, näitasin keelt ja siis jooksin nagu minema. Et võib-olla see on tõesti päris lustakas, sest et inimene ei osanud siis aru saada sellest, et see oli tegelikult tänu. Nii, esimene mälestus endast. Esimene iseendast ei olnud, aga esimesest esinemisest küll on see esimene mälestus. Esimene mälestus iseendast, mida ma mäletan, see, kuidas me Järvakanti kolisime, mul oli Valge Luik ja ma olin nii väga õnnelik, et mind lasti kaua aega üleval olla, ma kiikusin sellega, ma kukkusin kihkusi nagu üle pea. Mul ka meeles ja tore, et ma sain nii kaua üleval olla ja ema-isa olid ka minuga ja hästi vahva. Sünnipaik on tegelikult Tallinnas ja ma olen ikka sündinud Tallinnas. See esimene sünnikodu, see asus sealses nõmmel põhjakaare tänaval. Majanumbrit ma küll ei mäleta ja sellest muidugi enam midagi mälusuppi ei ole jäänud või midagi, siis on iga kord, kui ma sõidan sellest tänavast mööda, siis ma vaatan ikka seda maja ja mõtlesin, et seal oli ikka minu lapsepõlv ja ja väga palju õnnelikke hetki ja ema ja ja, ja siis, veel pärast hiljem ma elasin seal tädi juures, kui tädi elas ja, ja siis ma koolipõlvest on sinna sinna jäänud ka mõningaid, selliseid väga huvitavad seigad. Nii et see on armas koht, missugune see päris lapsepõlvekodu seal Järvakandis siis oli. See oli ka väga tore peale siis tore, kui ma seal olin, kui ma need käisin pärast pärast mitmeid-mitmeid-mitmeid aastaid seal Järvakandis, siis tundus see kõik minu jaoks nii väike siis ta oli nii suur ja nii päikseline ja, ja see hea oli mu meelest hirmus suur ja seal oli nii palju lapsi ja, ja nüüd tundub, et ta ei ole üldsegi nii palju suur, sest et seal on ainult 10 korterit sees ja Kolmekordne, ta on aed, mis seal maja taga oli, see oli ka minu meelest nii suur ja seal oli nii palju igasuguseid lilli ja taimi, õunapuid ja ja kõik need lehmalaudad ja kartulipõllud ja mets ja sinililled, kõik see oli nii suur ja avar ja ilus ja päikseline. Ja tegelikult oligi nii, et korter, selle korteri, kus me elasime, selle kolmetoaline korter, ilma mugavust meil kraanist tuli ainult külm vesi, meil ei olnud vannituba. Vannituba oli endalgi keldris ja, ja sellest on mul ka üks niisugune vahva mälestus, et kui ema käis Tallinnas ja tõi mulle kingituseks viima mantli, mis paistis läbi, oli plastikaadist vihma kuidagi särama ei hakanud. Ja sõbrannal oli samasugune vihmamantel ja siis me otsustasime minna nende vihma mantlitega duši alla, passin sided endale selga ja käisime dushi ele, mängisime, et vihma 100. ja see oli ka minu meelest nii vahva. Ja pidas küll pidas, küll jah. Siis oli hea kingitus minu mäletamist, seda ma olen lihtsalt täiskasvanud inimesena seal Järvakandi mail käinud ja ma kujutan natukene ette neid maju ja neid aedu ja siis oli vist küll nõnda, et iga perel oli veel oma isiklik aiaosa seal maja taga. Nii oligi, see oli üks niisugune suur maatükk, kus oli siis nagu niukseid siilud eraldatud iga perekond oli siis nagu sellesse ilusasse mulle, kas niimoodi kividega ära vääristanud ja seal vahel olid siis peenrad. Ja, ja siis seda siis kevadel hariti, suvel võeti siis sealt igasuguseid köögivilju ja marju, siis sügise poole igalühel oli oma kasvuhoone sellepärast, et et seal oli Järvakandi tehased, seal valmistati klaasi ja kõikidel kasvasid tomatid kasvuhoones ja ma ei ole maitsvamaid tomatit saanud, mul oli kohe soolatops, oli seal kasvanud hoones ja need tomatid, mis päikese käes olid kuumaks läinud, nad olid nii magusad ja head. Ja kõik kasvatasid seal tomatid ja siis aiamaadega oli jälle põllumaa, kus olid kartulid, mis tulid sügisel üles võtta ja siis jälle neid lõkkeid tehtud ja kitsekartulid söödud töö kõrvalt muidugi, sest tööd pidid kõik lapsed tegema. Ja varakult õppisid igasuguseid igasuguseid ameteid, noh algselt nii nagu seal siis oli küll põllumehed olid hea, küll olid seal väiksed ehitajad ja, ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kas see selline töö, mis tuli teha, mõnes mõttes, on ikkagi natukene tuli teha kas selles oli niisugust lusti ka või oli see niisugune hea lapse kohustused, kui anti rohida, siis tuli see ära rohida. Oh, või siis sai igasuguseid trikke tehtud, seal kutsuti sõbrad appi ja lubati selle eest, et nad appi tulevad igasuguseid kompvekke ja õunu ja kõike head ja pallivõistlustel kaasa lüüa ja no mida iganes. Ja praegugi veel võin öelda seda, Ivo Eensalu on täpselt samuti Järvakandist pärit ja meil on ühine spordiväljak ja öiseid jalgpallivõistlusi ja, ja kõik see mängija töö käis nagu käsikäes ja ja et tagantjärele mõtlen siis minu meelest see Järvakandi lapsepõlve mängumaa, see oli peaaegu niisama hea nagu selles raamatus nagu Bullerby lapsed. Lapsi oli palju ja lapsi oli palju ja ja võimalusi oli palju ja aastaaegade vaheldumine maal on ikka hoopis midagi muud kui linnas. Ja talved olid külmad ja jõuluvana, Sa tahtsid kõik näha ja jõuluvana ei olnud ja ja ma mäletan seda, seal kehtib oma koolist jooksing ujuma lasi hingetuks, jooksin ennast sellepärast, et näha jõuluvana ikka talipakid kuuse alla pannud. Ja tagantjärele tagasi vaadates on see ikka hirmus mõnus ja, ja noh, niisugune südantsoojendav oma maasikakohad olid olemas loomulikult ja ega siis neid teistele siis ei öeldud, käidi salajasel maasikaid korjamas ja maasikaid korjasime me ikka põhiliselt seal mängu vahepeal ikka niimoodi kõrre otsa ja ja lillede ka täpselt samamoodi olid oma sinilillekohad ja oma tülase kohad ja Piibelehe, kohati isegi ta kingime, leidsime sealt ja seal oli meil niisugune sulleri oja, mis minu meelest oli hirmus suur ja lai, nende pisikene nirk, kvalid, sõitsin sealt ta niuke. Peab kohe väga väike ojakene, aga meie jaoks sellise sulleri jõgi. Kas teil olid ka need tüdrukute poistevahelised, niisugused väikesed jõukatsumised ja üks teised Ripsus tõmbamised ja no muidugi ikka olid. Ja Ma mäletan isegi kooliajast, et tüdrukud nagu hoidsid rohkem kokku küll aga no siis hakkasid juba tekkima need peigmehed koolis. Ja, ja siis olid juba kaklemised poiste pärast ka koolis. Villase esimene armastus tuli siis, minul oli esimene armastus oli, see oli kohe esimeses klassis ja ma tean, et selle poisi nimi oli jõhvikas. Rein. Te mulle hirmsasti meeldis, et ma ma süüdistasin oma pinginaabrit, noh, sellepärast et Rein vist nagu rohkem vaatasin Auguste pinginaabrit ja siis ma kaebasid emadele õpetajale ja kõiksuguseid igasuguseid trikke, mõtlesin välja. Emale ei, no neid ka näinud vahetevahel Tallinna poiss. Aga noh, see oli siis Olla, et see kõik vot väga vara Aga kuidas modi kodus siis oma vennaga läbisaamine oli noorema vennaga kas seda poisipõnni SAISis natukene kiusatud ka vä? Loomulikult andmast üle nelja aasta noorem ja tüdrukud hoidsid ikka rohkem kokku ja omaealisi lapsi oli seal ikka noh, puudust ei tulnud lastest ja sellepärast oligi nii, et see neli aastat noorem vend, see oli ikka ikka päris pisikene. Pärast ei, ei võetud teda ka omaealiste kampa. Aga millegipärast mulle tundus kogu aeg kodus minu venda nagu rohkem aitakse kui mind ja võib-olla sellepärast, et ta ei ole võib-olla nii ulakas kui mina ja siis mul tekkis nagu niisugune natuke isegi kadedus. Et noh, miks siis venda just hoitakse, aga tegelikult oli see ikkagi niimoodi, et mõlemat last hoiti ühtemoodi ja. Aga noh, need on niuksed, lapse ja luulud, ma arvan. Tagantjärele tundub see kõik naljakas, imelik. Niisugused mängud siis olid, mis mängiti. No me mängisime väga palju, Me mängisime kodus ja kuna meie maja oli köetav puudega, siis oli vaja ümber ka väga palju puuritasid, sest kõik inimesed ikka varusid endale talvekütet ja siis nende puuride vahele. Me ehitasime oma majad ja mängisime, et seal on nagu meie kodud ja sinna see kohe väga hästi sisse ehitada, kõik igasugused köögid ja magamistoad ja ja mõnikord puurid kukkus ümber kaheksa, siis me pidime jälle puud üles laduma kõik. Aga see oli netis niuke põhiline mäng. Siis me muidugi veel mängisime seal Meil järveni lähedal olid suured palgivirnad, siis mängisime palgivirnade peal. Kevadeti ma mäletan, et me käisime metsas lilli korjamas, Need olid niuksed lillekorjamise, kes sai ikka rohkem lilli korjata. Kuna seal olid sihuksed raudteed ja siis ma mäletan seda, et ema pani mulle niuksed puhtad riided selga ja ma läksin lilli korjama ja tõrv oli niimoodi ära sulanud päikse käes ja kukkusin oma riietega sulama. Tõrvasis koju läksin. See oli siis nagu niukseid kevadised mängud suve seal suvel sai mängitud laptuud mis on väga sarnane tegelikult sellele Ameerika Ameerika pesa peal ja mina panin väga sarnane mäng. Ujumas seisuveti käidud väga palju, sest Järvakanti ehitati ja see eelsoojendusega bassein, siis olid kõik Järvakandi lapsed, läksid ujuma, kooliaeg tuli kätte, siis olid nagu rohkem need matkad juba sügisel, sügisel kevadel olid jah need pioneerimatkad, mis olid ka ümbruskonda ja, ja ma mäletan, Me käisime Kurgjal ja tõlkidega, olime seal ja siis tulime tagasi ratastega muses käisime, see ei ole muidugi Järvakandist väga kaugel. Ma niimoodi noh, nagu ei tulegi. Kui ma hakanud järjest kerima, siis tuleb neid nagu veel veel ja veel, aga, aga seda ma mäletan, et mitte kunagi meil ei olnud igav. Niisugust asja üldse ei olnud, et me oleks nagu istunud või et meil on nii igav, et midagi ei ole teha. Kogu aeg, mil tegevust jätkus, teatri mängimist ei olnud, teatrimängija vist oli ka, aga see ei olnud siiski mitte nagu päris teater, vaid see oli rohkem nagu Kadri ja mardipäeval. Kui me jooksime Kadrisid ja Martisid, siis meiega valmistasime terve eeskava selleks kahet. Et et selle eest anti kommi ja küpsist ja ja siis pärast siis kolime oma kottidega sealt välja tulnud, siis, siis olime isegi kampade vahelist kaklemist, siis võeti ära. Ja kostüümid olid meil seljas ja. Talvel olid jälle soome kelkudega sõitmised ja uisutamised ja ja siis, kui olid külmapühad, ma mäletan, et sageli oli ju nii palju külma koolides me ei käinud sellepärast kodu, siis me käisime uisutamas. Ja uisutamine oli väga tore, seal oli niisugune uisuväli, kus siis oli valgustus oli, talvel läks ruttu pimedaks, siis olid närvilised, tuled olid ja muusika oli ja see oli üks niisugune puust majakene üles löödud sinna, kus siis oli niisugune nagu venelaste bullshit. Ta oli sees, mida siis köeti kook sai siis jalgu, käsi soojendamas käia. Ja seda uisutamist ma mäletan ka ja siis, kui ma alguses ma ei osanud uisutada ja siis, kui ma tulin koju, ma tean, et ma olin, ma olin nii palju kukkunud, et mu püksid olid pääse teised nurgas niimoodi püsti ja suusatamine muidugi, ja siis hiljem tuli, ehitati lasketiir ja siis me käisime laskmas ja siis vehklesime ja sest meil oli niisugune vehklemistreener, nagu mintel oli, seal. Ja vehklemisega on seotud mul ka esimesed ülevabariik, klikud võistlused, parem seal. Mul oli väga hea võistelda nende suuremateks, ma olin nii pisikene ja kuna ma Floretis võistlusi siis märklaud oli mul ka siin ees väga väike, kannad isalude. Eriti lihtne, aga mina siis. Ma hirmsasti tahtsin vehelda, et ma olin nii kaua seal selle saali ukse taga, kus veeldi nina vastu klaasid mintel, et tule siis lõppude lõpuks, tegelikult ma olin noorem, ma ei oleks tohtinud keel vehklema minna, aga manni kohutavalt tahtsin. Nendest musketäride juttudest või, või need ei olnud veel jõudnudki? Ma ei mäleta, et ma oleks nagu sellest saanud seda eeskuju, aga lihtsalt see oli nii huvitav. Ja ma olen üldse niisugune väga kergesti kaasa tõmmatav ja, ja siis sellepärast laulmist ka oli teil lastel omavahel või kuidas mõtlesime muusika ja üldse muusikamaailm lapsepõlve? Laulmist oli küll, aga Järvakandis oli nagu siukest rohkem nagu ansambli laulmist ja ja oma sõbrannaga me tegime, kui me neid ise neid eeskavasid kokku panime selle kahekesi ikka laulsime ja ja laulsime mitme reaalselt ja. Aga Järvakandis nagu rohkem tegelesin ikka luuletuste lugemisega. Ma mäletan, et üks luuletus, millega ma siis ikka käisin rajooni olümpia paatidel, oli Ingrid, on kasvamas suureks näha, teda on hea seismas nii klaveri juures, tumedatest pätsidest, pea uhkelt risti silmad vaatamas, kaugelt. Vot niisugune niisugune luuletus mul oli, tol ajal oli see niimoodi. Ja siis ma mäletan seda, et sai, sai tantsitud. Need on niisugused nagu teatud mõttes karaktertantsu tehtud, tema õmbles siis kostüümid ja siis me tantsisime argentiina tangot ei mäletanud, kes aga rohkem laulma ma hakkasin, nagu ikkagi Tallinnas, see oli ikka juba juba keskkooli lõpu klast erinema ka juba vä? Jajaa hea laulmine oli kõik hoopis teistmoodi, sest ajad olid teistsugused. Kui ma praegu vaatan neid Laulukarusselli lauljaid, siis mõtlen, kui kohutavalt palju on edasi arenenud laulukultuur ja kui tohutult suure töö on siiski ära teinud Eve Viilup, kes üldse nagu kas Eesti televisioonist selle laulukarusselli ka peale ja kõik need inimesed, kes üle vabariigi on kaasa tõmmanud, nad teevad seda ainult oma vabast tahtest. Ja mina võin rahuga oma asjad kokku panna ja, ja anda üle selle selle oma niinimetatud laulu tungla kellelegi teisele, sest et need noori lauljaid tuleb praegu väga palju peale väga huvitavaid ja väga musikaalseid, andekaid ja toredaid noori. Nii et tegelikult Katrini lapsepõlve otseselt muusik ka õpingud üldse ei kuulanudki. See oli niisugune puhas lapsepõlv igasuguses sundimisest ja ja isegi õppimisega oli mul niimoodi, et ega ma pole eriti õpilane kunagi olnud ja vanemad ei ole mind ka eriti õppima sundinud. Aga mul ei ole sellega probleeme ka kunagi olnud hajutasi, midagi tema mind sundis tegema. Ma tean, et ta ei lubanud mul eriti niisuguseid mehelikke erialasid valida. Koolis tuli see eriala valimine, et noh, mina vaatasin, et laudsepad on seal. Ja kõik läksid nagu mängukaaslased laudsepaks, mina kaalaudsepaks, emad, ei sina oled naisterahvas, sina pead õppima õmblemist. Noh, ja siis ma see tänu sellele pesin õmblemist, millest mul on elus ikka väga palju kasu olnud. Mis oleks kasu olnud Katrin karismat kui laudsepast. Mine tea, võib-olla, et oleks tulnud väga huvitavad. Nikerdatud toolid, nõuakese esid ja meedia. Ema ta oli vist niisugune sõnakas ja ameti poolest ju kandid, tehase direktor. Oli ta ka direktor kodus või? Direktor heas mõttes küll jah. Sest et ta oskas nagu kõike taskus nagu väga hästi seda kodu koos hoida. Ja kõik toimis suurepäraselt, kõik läks nagu lepase reega. Ja ka hiljem ütleme kui me kolisime Tallinnasse ja, ja veel hiljem, kui ema ja isa elasid Kloogal rannas, siis, siis ikkagi kõik toimis, kõik minu lapsed ja linnalapsed ja lapselapsed, kõik need keerlesid tema ümber, tema oli niisugune niuke tugev tamm seal keskel. Aga see kõik oli kuidagi niisugune märkamatu ja, ja, ja kõikide poolte vabatahtlik isa töötas tema alluvuses. Ei, isa ei olnud tema alluvuses, isa oli. Kui ema oli siis klaasivabriku juhataja, siis isa oli nagu kogu Järvakandi tehaste diamehaanik, nii et ma ei usu, et meesterahvas oleks tahtnud töötada oma isikliku naise alluvuses, et eriti eesti mees juhtivat Te olete mõlemad. Aga kui nüüd lapsepõlvest vaadata, siis Maali natukene lähedasem, või kellele sai natukene niisugust, sosistab asja jutuga ära rääkida ja kes vahel lohutus, kuidas hinge hädas ja jah, ma ütlen küll, et ema oli mulle väga lähedane, aga niisugust ma ütlen, et niuksed sõbrannaliku kontakti minul emaga ei olnud, sellepärast et minu meelest tema oskas nagu kõikide inimestega hoida niisugust teatavat distantsi. Oli niisugune? No ma ei tea, võib-olla saan ainult läbi minu silmade, aga minu meelest tema temas oli olemas niisugune nagu väga hea naiselik väärikus või ja ega ma seda ei pea ka pahaks, kui, kui ema ja tütar on väga lähedased omavahel ja kõik kõiki kõige intiimsem ja asjad ära räägitakse, meie vahel seda ei olnud ja, ja minu jaoks oli tema ikkagi kogu aeg niisugune nagu nihuke imetlusobjekt. Ja ta oli niisugune. Ma ei tea aga ta oli minu jaoks niisugune väga-väga naiselik ja, ja isegi minu jaoks noh, nagu naiseideaal juba sellepärast, et ta erines nendest teistest Järvakandi naistest niipalju, et tema oli noh, Tallinnast tulnud ja tema kandis kogu aeg nagu kübarat. Kui kõik teised naised olid nihukesed otsas rätikutega või, või, või villaste mütsidega. Minu ema käis kübaraga ja, ja kontsakingadega ja, ja noaga tüdrukule, see on ikka minu ema ja tema kandis pärleid vahet vahel ja ja kõrvarõngaid, ehteid ja see on minu meelest oli nii ilus. Ja alati hoolitsetud ta ei olnud kunagi, ta ei lasknud ennast niimoodi, et ta käed oleksid korrast ära olnud või, või, või ikka väike värv oli tal kogu aeg peal ja seda oli taga kohe päris niimoodi kõrges vanuses. Kui ta Kloogarannas oli ja pensionäre oli siis, kui tema aeda läks peenraid rohima, siis tal olid huuled värvitud. Naine. Nii ilus. Ja seal lähedane inimene oli oma pereliikmetest vanavanematest. No minul oli tegelikult minu ema ema, minu mamma veetsime niisama omaks ja ja tema oli niisugune niisugune soojuse etalon minu jaoks, sest et ma ei mäleta mitte midagi paremat kui maailma selja taga magamine, kuigi vanaema norskab nii kõvasti, see oli minu meelest noh, nii ja ja see lõhn, mis oli vanaema toas, oligi mingi eriline üldse ma olen niisugune väga-väga tundlik igasuguste lõhnade suhtes, sest kui ma nüüd mõtlen oma lapsepõlvekodu peale tagasi selle esimese kodu peale, siis. Puuvirnade lõhnad, keldrilõhn ja see trepp oli väga külm, et kui suvi oli soe, siis see, mida mööda me läksime sinna majja sisse, seal elati, külm. Imelik, aga nii ta on. Kõik väga head ja armsad lõhnad. Ja vanaema, ema, lemmiklilled ja et kaeralilled. Ma ei teagi, mis nende ametlik nimi on, aga noh, kõik karjuvad inimesed teavad, mis asi on, kaeralilled õitseb kuskil niimoodi sügise poole. Niisugune hästi kirgas oranž lill. Ja siis need need mustikad, mis sai turult ostetud ja need vanaema praetud saiad, mis olid nii head tema praadis kõik, ainult vihiga, mis ütlevad selle peale päevased kaalujälgijad. Nad ütlevad, et, et see on nii hea, et küllap on kahjulik. Aga vanaisa tähendab emapoolsed, vanaisa ei ole neil mina ega tema ei ole mind ka näinud, aga ma tean, et temast on mulle räägitud nii palju, et tema oli Peterburis saanud kõrghariduse ja, ja ta oli seotud Eesti raudteega. See nüüd siis tähendab emapoolsed vanavanemad. Aga isa poolt, vanaisa ja vanaema. Mul jälle seotud nagu raamatutega ja vanaisa oli mul raamatukauplust pidasid raekoja platsil ja tema oli see mees, kes kirjastas Tammsaaret. Isegi vist see mees, kes Tammsaarele võlgu jäi. Aga temal oli raamatukauplus raamatu maailm nagu tuli ka kuidagiviisi lapsepõlve kätele. Ja tuli ikka sellepärast, et austus raamatu vastu on meie peres kogu aeg olnud ja ja muidugi mingisugust sundimist ei ole olnud minu lapsepõlvest, et ma pean seda lugema või, või 15 lugema, aga, aga nad kuidagimoodi nagu ise tulid, mu kätte. Oli siis hästi palju raamatuid ka. Ma mõtlen, et kui vanaisal oli kauplus ja et võib-olla et jäi sõja keeristest ja kõigest midagi erilist Jah noh, mis on eriline. Noh, kui ma juba hakkasin neid raamatuid ikka päris mõistma siis ma mõtlen, et, Need raamatud ja taamal laulavad metsad ja need kui need, kui ma juba nii vanaks sai, et ma neid lugesin, aga aga lapsepõlvest on minule jäänud ikkagi see Need lumivalgeke ja, ja kõik need Siimaskopi illustratsioonid, vot see ja nagu minu lapsepõlveraamatute maailm. Ja Maie mingisugune kruusi lugu, ma tean, et oli ka ja, ja niisugused raamatud, niuksed, esimesed raamatud. Aga hiljem tulid siis muidugi need raamatud, mis olid vanaema juures ja üks raamat, mis mul on ka väga meelde jäänud, Pal-tänava poisid lapsepõlvest. Aga see oli parasjagu, ma natukene vanem olin. Jüri Parijõgi ja ja niisugused, noh siis tulevad juba juba kolm musketäri ja kõik need raamatud ja need raamatud olid nagu mulle väga kättesaadavad, sellepärast et mina sain neid lugeda. Olgu, need ilmusid, sest et need raamatud on jälle minu tädi tõlgitud, nii et kuidagimoodi oleme me, eestlased, kõik omavahel sugulased ja maailm on nii väike ja kolm musketäri õliga minu lastel niisugune lemmik raamat, ma tean, et kui nad koolist tulid, siis raamatut, plaati niimodi löödi, mida minu ema kunagi poleks lubanud, et taldrikul ees ja siis loeti raamatuid sinna kõrvale veel, nii. Need võib-olla tehakse siukesi arvuti lahti ja vaadatakse internetti, aga, aga, aga ma millegipärast usun, et, et see internet ei suuda mitte kunagi asendada raamatut. Sellepärast et ma ei tea, see fantaasiamaailm vist ei hakka nii tööle arvuti ees, kui on seda, kui sa oled niimoodi raamatusse süvenenud. Mulle tundub liiga palju, tuleb valmis pilti? Võib-olla jah, sest et ja, ja inimesed, kes vahetavad selle raamatu maailma interneti vastu, ma arvan, nad kaotavad väga palju. Ma usun, et soojad inimesed ei tee seda mitte kunagi. Kas lapsepõlves on olnud ka ja niisugust pilvist hetk, et alati ei olnud kõik naerune ja ja muret, et tuleb meelde väike tüdruk istumas kuskil oma mingite probleem keemidega? Ja on küll olnud niisuguseid asju, aga need probleemid olid ju tegelikult siis nad tundusid võib olla väga suured, et aga tagantjärele ikka väga väikesed. Sest minu lapsepõlv oli siiski väga muret. Ma ütlen, et minu jaoks oli lapsepõlves oli see suur probleem, et et mulle tundus, et minu venda nagu rohkem aiti ja ma tegin sellest oma vastavad järeldused, vahetevahel võib-olla tõstsin isegi häält ja see oli nagu minu jaoks niisugune suur probleem, ma mäletan ükskord ma jooksin isegi metsa sellepärast ja ja, ja noh, niisugused lastevahelised suhted ja ja võib-olla kui kellelegi mänguasja tegid katki või see sina mäletan, Excord, et see oli nõmmel, siis kui me käisime vanaemal külas, siis seal Mustamäe nõlva peal elasid Timtšenkot oleksid intsingute pere ja seal ma käisin vahetevahel mängimas. See oli niisugune aed, mis oli täis maikellukesi, kevadel kasvasid metsikult, need lõhnasid, mängisime nende maikellukest sees. Sellel tüdrukul olid nukud, sellel nukul oli tehtud väga ilus kasukas ja, ja ma vaatasin, minu nukul ei olnud, siis ma võtsin selle ära. Ja siis, kui ema sai seda teadlaste, käskis mul selle tagasi viia, saanud selle ainult paari maja kaugusel meie majast ja kui pikk ja raske see oli, see tee ja kuidas ma ei saanud seda üle antud ja kuidas ma panin selle postkasti. Jooksin ruttu minema, see oli mu esimene vargus. Aga no ema oskas selle nii hästi ära lahendada, et ma pidin selle ise nagu tagasi viima. Seda ma mäletan. See oli minu jaoks suur probleem. Kui Järvakandi elu lõppes ja tuli tagasi tulla Tallinna, sest see esimene Tallinna osa, see oli nii kauge, sellest ei olnud õieti mälestusi igiaga, uus kool ja Tallinna 21. kesk pool suur kool kuulus ka omamoodi ja hea kool ja kas siis oli mingisugune murrang ka või ei olnud niisugust tunnet, et, et see on nüüd linnakool ja natukene teistmoodi ja teised lapsed ja tegelikult ma tahtsin kogu aeg Tallinnasse tagasi tulla. Sest mul on vanaema ja see kõik see maailm oli armas. Aga, aga noh, niisugust niisugust soosi nagu ütleme 300 tahaks ikka pealinna ja ja Moskvas ja seda seda ei olnud. Aga kui ma siia Tallinnasse tulin, siis see hetk oli küll väga rõõmus ja see, et 21. keskkooli ma sattusin, see ei olnud sellepärast, et see oli kuulus kool vaid see oli just tänu sellele, et mul oli õmblemise eriala. 20 esimeses oli ka ja siis tänu sellele erialale, ma tulin lihtsalt sinna kooli, jätkasin seda eriala. Aga kool sai kahe aastaga mulle siiski väga armsaks ja, ja ma olen ikka lõpetanud 21. keskkooli. Ma tean, et päris valutult see mul ei läinud, sest et ma erinesin kõikidest nendest linnalastest juba selle poolest, et et ma olin kogu aeg kandnud koolivormi, mida praegu üldse ja, ja ma tulin kooli 10.-sse klassi, mul oli seljas tumesinine kleit, Kahar märgendatud alusseelik, valgekrae valged mansetid ja teised tüdrukud olid kõik nii, kuidas juhtus, käid mulle portfell käes ja ja sellepärast ma kohe erilesin teistest koolipidudel, ma käisin ka niimoodi, et mul mul ei olnudki muud kleiti, ma pidin, siis oli ainult pidulik krae bändi peale ja seelikud olid hästi kaar, et ma tean, et need pidi nii tärgeldama, nad olid päris kõvad ja siis kaks seelikut, pärin ülestiku, siis oli hästi, Kahar kingimul ei olnud, kingad olid, kellel olid samasugused peene kontsaga, aga tädil oli täpselt sama jalanumber. Virutasin tädi tagant need kingad. Ja siis, kui ma kooli pealt tulin, koju nõmmele jõudsin. Tädil oli üks niisugune majapidajanna, kes oli hästi paks, seisis ukse peal ja siis esimene asi Risikus. Külad on. Niimoodi, ma jäin vahele, nende tädi ütles mulle, et miks sa mu käest ei küsinud, ma oleks sulle nad ise andnud, aga ei julgenud. Aga ma sain tantsida väga palju, ma tean. Võib-olla sellepärast, et ma just selle tumeda kleidiga olin, et mul ei olnud neid, seda taht kleiti visiidi kleiti selga panna sel ajal nagu oli väga linnas moes ja paljudel oli, aga minul oli niisugune omamoodi ja tean, et poisid käisid mul karjas järele ja ütles niimoodi, et no ja mis siis, et see Järvakandist oled, ega see läbi ei paista. Ja ja tollest ajast mul on päris palju niisuguseid häid sõpru järele jäänud. Muidugi niimoodi regulaarselt nendega ei kohtu, aga vahetevahel, kui me ikka tänaval kokku saame, siis meil on ikka väga palju meenutada. Kool on ju nii heas kohas, ta on nii Kadrioru lähedal ja kevadel oli ninja Kadriorus jalutamas käia ja kõik, noh see oli, see oli vapustav. Sest tol ajal ma hakkasin tõesti 20 esimeses keskkoolis, ma hakkasin laulma. Siis mind pandi kohe solisti laulma. Mäletan, ma laulsin parmas Kavnevitšer. Ja tuled moskva akendisega, tolle lauldi neid laule, mis teha, kas siis koolipidudel ja ja muusikast oli ka midagi niisugust, eriti lemmikut, et ah kui see tuli, see lugu, siis oleks tahtnud kohe minna esimesena põrandale tants. Ei nagu ma ei mäleta, et noh tol ajal muidugi olid, olid ju ju biitlid, eks ma mäletan, mitte see 21. keskkoolipidusid, Lähen reaalkoolipidusid. Me käisime Realis peol. Siis ta mäletavad kõik. Ja ma mõtlen, et kui need reaalkool tuleb uuesti remondist välja, et siis saab temast Tallinna kõige parem kool just nende noorte kokku kooskäimise kohaks, sest et see on selline väga ilus kohal. Nii kohutavalt ilus aula rõdult alla vaadata ja fantastiline. Kui nüüd katsuda hästi lühidalt Hanno veel paar lauset ja saate lõppu, et mis siis endale tundub, mis oli see kõige olulisem, mis lapsepõlvest kaasa võetud, mis just kujundasid saamaks selleks Katrin karisma, eks? Ma arvan, et see oligi seesama kodu ema sellisena, nagu ta oli, isa, nagu ta oli. Märkamatu koduga kord kõik see rütm Mis oli tegelikult olemas. Aga ta oli niisugune sundimatu Ja, ja ma arvan, et see see positiivne positiivne õhkkond kodus et see andis Need, on niisugused, pole tõesti head eeldused selles elus läbi lüüa. Oma lapsepõlvest jutustas Katrin karisma. Temaga ajas juttu reetmade.