Lastetuba. Täna, head kuulajad, olete te kutsutud selle inimese lastetuppa, kes on enda kohta öelnud, et teda huvitab liiga palju asju. Ta on oma ande laadilt diskuteeri ja kes eelistab olukordi, millel ei ole ühetähenduslikku lahendust. Ta teosed on kirjutatud tähelepanelikult mõtlevale lugejale. Ja oma loomingus on ta kirglik süstematiseerida ja täna oleme me Enn Vetemaa lapsepõlveradu mööda käimas. Kas see vastab tõele, et olevat visanud oma ristimisvette väikese kummist loomakese? Kuulge, see ei vasta absoluutselt tõele, päris imestan, kuidas te seda teate. Aga see on tõesti tõsi. Nimelt minu ristsed olid selles mõttes üldse natuke haruldased. Võib-olla jõuame kunagi hiljem hilisematel aastatel selle asja juurde veel tagasi ristimisest? Üldiselt inimesel eriti ei mäleta, eks ole. Aga ma tean seda ja mul on ka mõned pildid, et mind erakordselt uppumaacing ristis ja ma olen ainuke laps, sest tema tegeva teoloogine ei tegutsenud ja kukkusin, ta tegigi, kuna ta oli minu ema hea tuttav, elas meil kõrval arutlusel 300. Ja siis tema tegi jah, selle minu ristimise tembu ära küll muide oli alustanud seda kõnet veel, need vanemad prouad lõid risti ette, oli alustanud lausega, et must kass läks üle tee, mis oli väga tavaline ühe vaimuliku kohta. Nojah, aga siis jah, ma olevat üllat halvasti käitunud seal ja siis mulle suusatuks oranž kummi koerakene, mida ma nagu hiljem ka vist nagu lapsepõlves kuskil näinud, suusati mulle pihku ja mina olevat sellel lörsti visanud sinna ristimisvette, mis siis härra Masingu paksude prillidega lendas sealt ja ja see oli jälle paha nihuke, imelik enne koera pesuveega ristitud inimene või nii. Aga täiesti fantastiline asi, ma ei usu sellesse, aga noh, nüüd räägitakse juba juba isegi üsasisesest mälust, aga mul on niisugune tunne, et ma nagu mäletan selle kummikoera kummikoera lõhna. Mingi lõhna lõhnas ju kirjeldada, aga mul on tunne, ega te ei pruugi mind uskuda, aga mina ise usun ennast, et see on minu arust kõige esimene mulje selle kummikoera lõhn. Kuigi see peaks olema nagu ilmvõimatu. Aga teistpidi räägitakse, jahin bioloogilisest mälust juba juba siin ma ise ühe raamatu sellest tekkinud lausa nii, et jumal teab, võib-olla mingid aistingud ehk lähevad varem, aga jah, nii et koera pesuveega olema ristitud, nii, nii see paraku on. Samas te vastasite juba ära, enne, kui ma oleksin saanud küsidagi sellesama küsimuse, mida ma tavaliselt alati saable Zare juures küsin, et mis on teie esimene mälestus iseendast ja siit see siis tuli, et too kummaline kummikoera lõhn ongi see esimene mälestus iseendast, kui vana see ristitav lapsi. Noh, ega ei ole mitte Pakist, nii et ma ikkagi olin, olin üpris noor, nii et mõne mõnekuine arvatavasti siis seda ma ka ju ei mäleta, eks, aga noh, ütleme kui, kui see mälestus on natuke kaheldav, siis oli, ma ei kahtle seal. Ei, ma ütlen, et mina ka ei kahtle, aga no päris kindlalt ma mäletan mõnda asja, umbes kahe ja poole aastaselt, seda, seda nüüd küll. Ja need on ka rohkem valu Astinguga või mingist meelelist Asningutega seotud. Mingisugune käepõletamine kuskil kuskil ühe lambiklaasi vastu. Vot see on, see on meeles umbes kahe ja poole aasta kolmeaastaselt juba päris palju eest, neli aastat oskasin lugeda. Ta juba tema see aeg küll, aga alla kolme rohkem ei ole. Kui näete, on üks päris kindel põletamise aisting ja teine on siis niisugune. Virvendab ja kummaline lõhnaaisting. Tegelikult Tallinna poissi. Jah, üldiselt küll, aga suveti ma olen olnud maal ikkagi. Sellepärast, et minu isa on nagu suurem osa ikkagi eesti kuidagi juurtega maal ja, ja ja selle tõttu, kuna minu vanaisa talu oli seal vanaisa, tehti kulakuks pärast ja siis ma ikkagi käisin noh, nagu kool lõppes, olin enamasti peaaegu terve suve isegi pommitamise soe järele, kus esimene lask pidi tegema veel pärast märtsipommitamist natuke veel maal koolis käima, siis ma olen isegi Raikküla koolis käinud mingisugune poolteist kuud, aga üldiselt jah, suved niuksed, kihvt, vanad mälestused lapsepõlvest on, on kuidagi ikka päikeselised suvisemad, rohkem talvine koolielu ja seni ikka meeles, aga maantee nagu värvilisem mälu. Ja lapsepõlvekodu, mis linnas oli päris kodu. Milline see oli? Linnas oli meil ei saa hoobelda, et see just minu isa ei jõudnud päriselt oma projekti järgi tehtud maja valmis, tema oli nimelt arhitekt, aga üldiselt meelasime Väike-Ameerika, oleme valmis pommitamisel pidama päris hästi, loomulikult mäletan. Maha põles Väike-Ameerika tänaval ja noh, niukene jota, väike ei olnud suur, aga väga kergelt me olime selles ootuses, et nüüd varsti hakkame nõmmele oma majja, aga, aga seda tegi selle asja kõik. Kõik tuhaks, seal ei olnud eriti suurt alustatud materjali krunti ja vist võib-olla vundament või midagi nii. Aga sinna me ei jõudnudki ja ja siis see põles maha ja siis hiljem ma isa sai lillekülas lilled ära sinnakanti, seal ma siis olin oma hilisema lapsepõlve, see oli siis juba kooliaeg. See oli kooli ajal, jah, väike Ameerikas ma jõudsin ainult esimeses klassis käia, kuni märtsipommitamisel. Kas märtsipommitamise ööl olite? Ja, ja see on muide mul ka väga hästi meeles, muide, ega selles vanuses laps eriti ei karda midagi. Nii et mul ei olnud see asi üldse väga hirmus. Aga väga jube elamus või mitte, jube, aga jälle nihukene ai või mällu sööbib ja see on selles mõttes muusikaline elamus, on see, et kui meie maja põles, Meil oli ka klaver ja see klaver, põleskaa ja teate, mis häält põlev klaver. Fantastiliselt jube kontsert. Sellepärast et keeled, keeled, eks ole, käima kordamööda löövad ümber teiste rull ja põleva klaver annab viimase pöörase kontserdi ja vot see isegi märksa tõsisemalt, kui see üldine tuli, mida laps ei osanud karta, sest noh, päris sihukse põlemise ohtu ei olnud. Olime õue peal ja, ja sealt siiski välja oli kah tuleringis just päriselt ei olnud kunagi, aga noh, muidugi vanemad inimesed kartsid ikka väga suures ahastusega, väike esimese klassi poiss, mitte aga see, mis mind kuidagi kuidagi täitsa pahviks lõi või ma ei tea, mis ma siis tegin, kas ma istusin kuskil, ma ei mäleta, aga igatahes klaver, mida ma eriti mängida ei tahtnud, aga kui ta põles, oli midagi jubedat. Igatahes, isa oli mul võrdlemisi biblofiiline tüüpia raamatukogu oli väga suur, aga see raamatut tassiti ühe plekkvanniga, kus ma siis käisin vahest ja sellega asi ei jõua nii palju, kui saadi. Jaa jaa, muidugi. Mis sealt just välja toodi, ma, ma ei tea, mis oli nüüd võimalik mõttetuid asju, nii nagu olid inimesed olid toonud hapupiimapurk ja ma ei tea, mis asju ja kärbsepiits on, niisugust asja ei olnud. Ja ikkagi käitus olukorrale vastavalt ja tõi tõi välja ilmselt ikka riideid ja rahas ja isegi kirjutusmasin toodi välja. Aga mis seal detailselt nüüd oli, noh, suurem osa ikka karjetest muidugi keegi ei saanud ikka enam tuua ja vanemaid, kes neid vanemaid riideid tassike. Nii, aga, aga üle kõige on ikka see klaverikontsert küll. Ise olen koidu tänavatüdruk ja siin pole kohtunud. Ja kindlasti samal ööl, millest te praegu räägite? Sellest hetkest on minu elu kõige esimene mälestus, ma olin siis ka hästi pisikene tüdruk alles aga kuna see nurk seesama väike Ameerika, Kesk-Ameerika tähe tänav, Koidu tänava nurk, kuna see tehti tõepoolest täiesti puhtaks siis minu mälestuses on ainult üks suurt tulemöll. Kas te läksite siis ka sõjapakkuselt kohe? Jah, me sõitsime järgmine hommiku kõigepealt minu tädi juure kuskile nõmmele ja sealt sõitsime edasi maale ja ma siit pidin ka esimese klassi koolis natuke emaga läksime oma isatallu, nii et meil oli koht, kuhu minna, oli tõepoolest olemas. Ema siiski töötas võrguvabrikusse, tehnilise sekretärina või midagi, ema siiski ei jäänud minuga koos maale ja isa tuli kohe-kohe Tallinna tagasi. Aga mina ka selle jah, märtsis siis ilmselt kuni järgmise sügiseni olin ikka põhiliselt maali, aga meil ei olnud ka vist korterit ennem, aga sügiseks isa siiski sai, sest et arhitektidele ehitusinsenerid oli see võimalused. Kuidagi sõjaga seoses on palju igasugust kaitseehitusi ja kaitsega niukseid, niukseid, värke, inimesed, kes ehitus tundsid, neid rakendasid nii sakslased kui ka hiljem venelased, nii et selle tõttu kuidagi. Me pääsesime nagu võimalikest poliitilistest ohtudest mõlemil puhul, noh eriti muidugi venelaste puhul. See oi näe. Läheme siis teie mälestustega maale vanaisatallu. Ja vanaisa oli mul küllalt range, küllalt tõsine mees. Muidugi oma olemuselt heatahtlik, aga, aga võrdlemisi kõva sõnaga. Ja ega mina poisikesena ei saanud ka päris nii. Nii Ulada ta ikkagi nõudis mult ühtlateist, nüüd korja mulle tubaka sisse mingeid valgeid lilli, et need annavad hea aroom ja nii et ma pidin ikka ka midagi tegema ja ma ei saanud päris niisama ka. Vanaema muidugi püüdis. Või siis mulle rohkem vabadusi võidelda ja neid oli mul muidugi täiesti piisav, et ega see nüüd nii väikest poissi tööle antud, aga, aga anti mulle mõista, et kui sa ikka söögilauast olla, sa pead ikka midagi midagi nagu tegema. Vanaisa mäletan ma muidugi päris hästi ja vanaisa oli muidugi üldiselt oma ajastu kohta vägagi omapärane ja silma paistnud. Mees tema, noh ma leian praegu maalt mingi mälestusteraamatuid, mis on vanaisale pühendutage seda vanamõisa äratada, Alexander von Keyserlingi, sellega ta oli tuttav, tähendab, minu vanaisa ei olnud päris põllumees selles mõttes, et põldu ja metsa meil muidugi oli, aga, aga täiesti keskmiku normis samuti kari ei olnud suur rohkem kui me. No ma ei tea, mis seal oli, võib-olla neli, viis lehma, kaks hobust ja noh, ühesõnaga mitte, aga vanaisa põhitegevus oli niisugune, ta oli oma oma kandis esimene tograap millega ta ka üsnagi midagi teenis juba juba sajandivahetusel. Nii et tal oli seal oma oma laboratoorium ja oma ilmutamis tuba punase valgusega. See asi käis, lapse muljed on ka sealt imikust pärit, kus need müstilised tuurid ilmuvad klaasi peale ja siis peale selle, kui temale rahvusest olnud, mine tea, oleks temast kuidagi isegi Popovi saanud tehasest raadetega, akude kuiv akude peal tegelasi, neid ajakiri oli ka sajandivahetusest juba nii, et Apophis tegi raadio 95, no minu vanaisa vist kihu hiljem, aga mitte mitte ka väga palju. Ja siis mind üllatas ka see, et et keetja saksa keelt muidugi oskas isegi vanaema, see oli nagu tüüpilisem talunaine. Aga et kirjandus seal muidugi saksa ja vene keele kõrval oli, oli ka inglise koguni prantsuskeelne kirjeldus sõnastikuga fotograafia, kui ma mäletan ühte täiesti niisugust raamatut. See mind ikka praegugi pannud, pannud mõtlema Pole minagi kaugemale jõudnud prantsuse keelt, ma loen ka sõnastikku pole targem midagi vabavanaisa. Nii et, aga ta oli jah niisugune esimene niuke tärkava kapitalismi esindaja, sest siis ta ehitas sinna ühe lauajahuveski, mille pärast teda pärast pahandusi muidugi tuli oma aja kohta küllalt suur, siis ta pani tervele külale väga varakult elektri sisse ja siis meil kaevud käisid elektriga. Ma ei tea, mis ajast juba. Nii et ta oli niisugune keerulised tehnilised huvid, oli ka oma treipingid, nii puu kui raua, mida ta oskas kasutada, seda oskas ka sepatööd. Nüüd hakkas praktiliselt, mis seal vaja oleks teha, tegi ise. Ja samal ajal niuksed raadiot ja Fotograafiat. Niiet et ma ei realiseeri mitte üks raas, aga, aga tüüpin talumist ta küll ei olnud. Aga põnev vanaisa igal juhul oli küll, kas siis väike n oli alati ninapidi juures, vähemasti siis, kui ta tegi pilte. Ta oli niisugune imelik mees, kes jäi meelde kõige rohkem pimikuga, sest seal ma püüdsin ise ka midagi hakata tegema, küllalt, noored muidugi mitte. Esimeses klassis, võib-olla juba neljandas viiendas püüdsin natuke ilmutada, ma tean, hüdrukinoonil muttide kütsiinil, mutid olid siia seal punases toas oli hirm, põnev oli olla natuke õudne, vist mitte. Aga mõne vanavanaisa oli väga range, kui ta ilmutama kaks ja kinnitama ja ühesõnaga pilte tegema. Siis me pidime seal kolm tundi olema ja ega väike poiss ei tahagi kolm tundi nimega seal kükitada, aga välja ma ei saa. Noh, aga seda oleks pidanud tõepoolest käib kinni katma ju vallaskisse saanud, nii et et siis oli jälle kõva sõnaga, jah, niuksed on vanaisa muljed. Vanaema vastupidiselt oli tüüpiline sümpaatne, heasüdamlik talunaine, tema neiupõlve nimi oli Võerahansu. Kunstniku Võerahansu on ka. Ta oli kunstnik, võõras oli vist tädi või midagi taolist iga meie võõrasoo sünni kohta ka paar kilomeetrit meist meistri edasi ja tema oli selle nimega. Kes niisuguse pisikese poisipõlves üldse kõige lähedasem täiskasvanu oli, oli siis oma isa, ema või, või vastupidi, just need vanavanemad? Noh, nüüd võtta loomulikult Tallinna eluajal olid ikka oma vanemad, aga suveti kuna isa seal ei olnud, siis, siis ma ikkagi vanavanematega pidin. Aga eks muidugi, poistel on palju oma sõpru, ega ajal, mil vanaisaga ju palju midagi ühist rääkida polnud. Ma mõtlen, kuigi ta jah, meil oli maal ka klaverist ta natukene siis, ega klaverit ja viiulit ja mina pidin seal ka harjutama, niukseid. Mitte niukseid, Antcherni asju. Aga niukseid, lihtsamaid, kus niukene kolme nagu soprani tüüpi võiste lausi, Valtside tüüp, sinistonaude niukseid ma mängisin ja ja siis tuli saksa aeg ja mu sinisest toonast kasumile paigutati, meie saalimaal oli üsna suur maja, üheksa tuba seal kahel korrusel saali paigutati üks kõrge saksa võimur kes oli väga, olge lahke mees ja ta oli üllatatud, et nooti natuke tundsin ja siis ma mängisin talle sinist toonud, istusin ta süles ja sai niuksed saksa sõjaväešokolaad, niuksed, oranžid olid ümmarguseks karbis. Minul ei ole sakslastest eriti halb mulje küll, sest et ta käitumine juures väga, väga kenasti, sest vanaisa rääkis ka temaga saksa keelt ja. Niimoodi, et jah, aga suuri täiskasvanuid selles vanuses mulle eriti ei olnud nagu maalt võtta, kellega oleks nii tundide kaupa vestelnud, vaest käisin onu juures ka temaga mängisin malet ja palju hiljem ilmus hinna naaber suveti. Siis ma olin peaaegu niuke tiineycheri moodi poiss siis oli Uku Masing oli esimene täiskasvanu, kellega mul pikad-pikad jutud toimusid. Kuidas see muusika õping teie juurde jõudis, kas sealt tuli nii, et lihtsalt ise huvist klaveri vastu või ikka leitud või see on vaja panna klaverit? Natuke ikka leiti ka ja minu oma isa kuigi oli arhitekt ta pühapäeviti mängis just nimelt Jernieti, ta ütles, et need meeldivatele arhitektuurile ses mõttes, et see on täiesti puhas täielise Tšerne on ju väga puhas mõte, puhas ja loogiline, ratsionaalne muidugi, kuiv selles mõttes. Aga tema ütles, et see on väga täiuslik muusika, inseneri, arhitekti õhk puhas, nii et tema mängis ja minu ema mängis natuke klaverit, noh nagu eesti naised tihti mängisid ja nii mul klaveri vastu ei olnud erilist külgetõmmet, aga ka mitte vastumeelsust ja mind üleliia. Ega minust mingit kontsertpianisti küll keegi kunagi ei tahtnud teha, nii rumalad mu vanemad ei olnud, et võib-olla liiga neurootiline, liiga närviliste kätega ja see oli näha, et niuksed asja ma ei astu, aga mind hakkas pisut hiljem. Muidugi hakkas mind huvitama niisugune asi nagu harmoonia ja niuksed. Niuksed asjad, aga see oligi hiljem muidugi mitte. Muidugi mitte esimeses klassis, ava. Kadineidžerina võib-olla või nii. Nii et Ta rõhutas, et keegi mind ei piinanud, aga aga eks ma vahest niimoodi näpeldasindadaja mõtisklesime, mis dissonantsi konsultant selle üle, miks nii ja miks naa ja niuksed mõtted ikka olid. Aga siis päris õpingud, muusikalised, millal need algasid? Tähendab, ema pani mind muidugi klaveri tundiumid, müüdiga, mõned vaibad maha, see oli siis vene korra algus, siin võib olla, aga võib-olla jah, ei, ma päris mõni ikka võib-olla siis 90 nagu ma pidin. Aga see oli mul niisugune klaveriõpetaja, kes nägi, et minust ka kontsertpianisti ei tunne, aga ta oli hästi tugev muusikateoorias ja tema hakastimule andis Kosakovi harmoonia üles andis ja ma läksin kohe nagu seda liini edasi. Aga siin muusikaõpingud jäid natuke tahaplaanile nagu muusika on kogu aeg mu elus natuke alati tahaplaanile. Isa arvas, et muusik on ju väga kena ja kõike sa võid teha ju ikka luuletada, aga need ei anna ikka leiba. Mis on täiesti õige, need vene ajal võisid kanda, aga praegu nad nii väga hästi ei taha ikka. Need isal oli täiesti õiged poeg, mine ikka tippi või sinna siis ma läksin sinna, kuna mind arhitektuuri huvitanud. Aga aga need pimiku asjad olid meile siis ma läksin sinna õppima inseneriasju ja, ja muusikas ma käisin edasi nihukeses kohas nagu heliloojate liidule, noortesektsioon oli olemas, see oli kipi ajal, ma juba käisin seal ning ilmselt mõni aasta vist varem, kuigi teised olid minust märksa vanemad. Evald Vain oli seal, kes mõned olid, aga see oli niisugune, et noh, see ei olnud niivõrd niisugune programm muidugi nagu konservatooriumis, kuigi niuksed Kalad nagu harmooniat andis arvaja loomingut andis kõrveria. Aga ta ei olnud ikkagi võrreldav isegi võib-olla muusikakooliga päriselt oli nagu ikka keskealiste jaoks rohkem mõeldud, ma olin küll noorem, aga siis kui ma hakkasin TPI aru saama, et teadlane võiks must vähk tulla, aga, aga vot ikka niisugust inseneri, kes praktiliselt saab inimestega asju aetud, pumpasid, parandanud ja teab midagi elektrilist. Ja kui ma sain aru kuskil neljandal kursusel, et minust et ma selle kooli lõpetanud muidugi ja mitte võib-olla kõige halvemini umbes neli miinusega. Et see ja samal ajal keemiatehase minna vahetusi tööle, natuke laisk inimene ka ööl ja päeval vahet, seda pole ilus tunnistada, aga natuke see ka ei kujutanud päris inseneri ette ja ei olnud mul inseneri kallakutega kalduvusi ja siis ma hakkasin umbes kolmandal või neljandal hull võrdlemisi ägedast jälle mõtlema oma tuleviku peale ja siis ma hakkasin muusikat juba päris tõsiselt õppima. Aga see on juba selles mõttes teine lapsepõlv oli siis läbi. Siis mõtlesime, et mis ma siis selle lapsepõlve lõppenud, mis õieti teinud olin, et paraku jah, natuke muusikat õppinud ja natuke tundsin fotot, Kraft piiksid rumaanikesed, olin luuletusi olin natuke ka kirjutanud aga, aga külm, mõeldes, et mitte nii, et kunagi luuletatakse. Luuletamine käis küll üsna ägedast, juba kirjutasin sonett ja ja niiviisi seal muide, Uku Masingu mõju muidugi. Uku Masingust tahaks kahtlemata rääkida, sest et me olemegi käinud nagu kass ümber palava pudru rääkinud ikka kõigest, kõigest natukene muust, aga mitte nüüd sellest kirjutamisest ja sellest, et mis võis olla küll seal lapsepõlves see, mis selle ukse lahti keeras. Tähendab, no kõige Esimehe võis olla see, et, et mu ema oli niisugune inimene, kes natuke ka kirjutas ja mõned lastejutuvõistluseta veidikene sai auhindu jaga muidugi noh, niukene. Noh, niisugune kodune kodune, intelligentne daam, kes vaet natuke kirjutas ja muidugi ei läinud temale pärast 40 seitsmendat aastat nagu mu isale ei sobinud see asja enam sugugi. Tai ei läinud sellesse ühiskonda sujuvalt üle, kui ta läks sujuvalt üle läinud, siis ta võinud täiesti keskmine kirjutav daam saada niimoodi. Mitte just ütleme vaarandi, aga võib-olla noh, ma ei, ma ei tea, ma ei taha nagu võrrelda ka keskmine eesti naiskirjanik oleks tulnud küll, sest ta kirjutas päris kenasti. Aga, aga oluliselt mind kirjutamist märksa tõsisemaks asjaks pidama pani ikkagi kumasing, jah, see kummaline mees, keda ma esimest korda juba kolmeaastaselt kõige esimest korda siis kummikoeraga koos kohtasin, jah. Aga see, kui kuskil neljakümnendat aastat lõppaastail ütleme kuskil 48, üheksa või niiviisi õis umbes olla ja võib-olla ka 50 jääb sinna täpselt ma ei mäleta, aga ühesõnaga koolis õppisime. Noh, mis me siis õppisime põhiliselt nagu vene kirjandust ja sellest ei taha väga pikalt nagu rääkida, mis me õppisime, aga ühesõnaga see oli ikka niuke kirjandus ja see nõukogude kirjanduse on Eesti nõukogude kirjanduse seal ikka muudkui lippe lehvitada, vallutati kõrgusi ja kosmost ja puha. Ja ma nagu hakkasin oma arvamus, niimodi luuletamine ongi, et siin, kui raha tahad, sellega teeniks, pididki nii tegema. Konformistlikud veidi mõtlesin kerge üleolekuga sellest asjast, aga siis, kui ma Maasing minule mõned teist aastase poisina võib-olla kolme 14. Ilmselt üks nendest, pistis pihku Betti Alveri, luulekogusid Bernhard Kangro sonetikogu Heiti Talviku kohtupäeva kindlasti. Ja, ja iseenda Neeme vihmade lahte. Vot vot milline kontrast nüüd avanes selle, mis meile koolis nagu õpetati, mille, mida ma ei võtnud tõsiselt, aga mis seal ikka nagu külge jäänud veidi või, ja mis ma sealt lugesin? No see kontrast oli nii nii kohutavalt suur, et no siis ma hakkasin seda asja tõsiselt. Maja esimene niukene ratsionaalne vorm oligi sonett ja Kangro, sa näitasid, mulle väga meeldisid ja siis ma hakkasin sonett prooviva tähendab selle ajani ma olin vist ikka natuke luuletanud ka, aga need olid tühjad, magusad ja arm armastuse või ma ei tea millest, millest ikka niuksed poisid üldse, kui nad kirjutavad, siis täiesti tüüpiline poisi asi, aga siin ma hakkasin täiesti teadlikult, vaatasin, aga sinu puhtad riided on irdriimi ja siin on niuke. Noh, ühesõnaga minu jaoks asi mõtestusi sai millekski märksa kaalukamaks ühe suve jooksul igatahes kindlasti hea katseta see näitasite Uku Masing luga ei praktiliselt ma ikkagi näidanud, talle neid vist oluliselt ei näidanud. Aga Ma ikkagi Tallinna neid siin ja ja näitasin ja siis hiljem ma vist käisin Kirjanike Liidu konsultandi juures ka, aga see proga noorusest välja. Aga ikkagi ma ei võtnud seda asja päris nii, et et see minu põhitegevusest võiks saada. Ma ikka ei olnud sellest päris kindel. Niiet sellepärast ja Ukule oleks mulin mulin natuke neid häbiga näidata, sest ma sain aru, et kui pikk On see tee, et luuletada umbes umbes nii, mis oli niisugune tasinarbujate luule, ma järsku tabasin selle selle ära. Ja siis ma hakkasin lihtsalt oma käsitööoskusi arendama ja ma ei tahtnud nihukest härrat sellega. Aga me rääkisime palju luulest ja niisugust asja küll, aga, aga ma nagu häbenesin, et mina seda ka teen. See tundus mulle nii, et ma sain aru, et ma ikka täitsa küündimatu, mida ma kolin, setud. Et see võtab ikka paar head aastat ja kuskil ei saagi kolme-neljateistkümnenda peale Lermontovi võib-olla ja keegi nii eriti eriti luuletada. Hiljem täiskasvanud inimesena jäise luulefoon siiski alla prosale ja ka näitekirjandusele ja üldse teatrile. Kuidas olid suhted teatriga lapsepõlves? No vot, esimene mulje teatriga tõsine kokkupuude oligi, oligi jah. Kui ma laulsin seda karminis poistekoori 20 esimeses vaatuses, see oli minu esimene diood, tri mulje. No aga muidugi teatanud, ma käisin koos vanematega ja mäletan, mingisugune nukuetendus oli, mis hirmsasti meid ehmatas kuseks, mingi kalju hakkas järsku liikuma või mingeid natuke süüa ei ole, siis ma olin õige väike, aga ei, ma ikkagi ma olin ikka niisugune teatril käia ja ikkagi ka siis, kui ma juba karmanis laulsin ja siis päris väike poiss Hino seal päris väike pois esimeses klassis, kui ma esimene teine klass, ma teda tegin, jah, poistekooris jah, tähendab Estonias Tiiu targa mõõdi, see oli meid seal seljas ja linnapealt siuksed ilusate ühiskondlik kokku ja ma olin küll väga häbelik laulja, aga, aga vist ilus ilus hääl. Häälemurdmisega moel läks nagu läks, aga poisina või lapselapse ajal olevat kari ilus olnud. No see oli esimene konkreetne ja muide, ega niuksed teise klassi poissi ju teatriga häbeneda. Ta käisime läbi Novosti riieti hoidumise asemel kummalise mulje, need parfüümid ja ja need imelikud riietused, mis seal selga pandi ja need andsid meile viinamarju ja mingid imelikud niukse. Värvilised ja natuke müstilised emotsioonid jäid. Need on teatri sisemine lavatagune. Näitekirjandusega hakkasin ma tegelema märksa einev ja proosaga ka ikkagi siis ma olin juba küllalt täiskasvanud esimene asi nagu suurem asi, noh, oli ka kuskil loomingus midagi muud olnud, ennem aga oligi monument, mille ma kirjutasin juba päris päris täiskasvanu üle 20, oli juba ikkagi ikkagi tugevasti ja üle 20 viiekivist. Te olete öelnud, et teid huvitab liiga palju asju ei allu ja teid on tõeliselt huvitanud ka selline natukene ebatavaline ja kummaline ja võib-olla Astraalne ja ja, või, või mis need need tekitki on, kas lapsepõlves näkiga hirmutati ka sealsamas kaevus, kust elekter juba pumpas vett üles? Oh, ei, mitte eiei näkiga ei olnud seal küll midagi tegema, see on üks väheseid asju, mida ma tean, muidu inimene tavaliselt ei tea, mis teda midagi ajendab tegema. Aga nad jah, väga paljud asjad on huvitanud, aga mitte näkid selles mõttes. Aga mind huvitas lapsest peast natuke entomioloogia ja maja, siin ka sitikaid taga ja liblikaid ja mitte ainult liblikad, mis on tavalisem, aga igasugu muid ja mul olid putukate, seal olid ainukesed asjad olemas. Niiet ento moloogiaga ma tegelesin hiljem ka ja ei olegi täiesti välistatud, et ma, et ma päris päris vanainimesed on, võib-olla veel Microhovi, hakka mingeid sääsejalga vaatama, see ei ole sugugi võimatu. Kui mul aastaid antakse, kes seda teab. Aga see asi tekkis nii, et mul ühel hommikul olid öökapi peal, kui ma ärkasin, kaks raamatut kõrvuti, üks oli noh, päris juhuslikult sattunud Eiseni näkiraamat, ma ei mäleta, mis ta nimi oli, oligi näkiraamat, ühesõnaga seal olid jutud kidest ja seal kõrval oli, oli putukamääraja oma nende tabelitega, kuidas vastad, tunnustega pannakse nagu kahendsüsteemis, et kas jalad on karvased või ei ole karvaseid liiki määravad asjad. Järsku mõtlesin taevakenet, ühel näkil on hõbedased, mingisugused asjad või kuldne kannel ja mustad juuksed. Punased juuksed hoopis. Et kui ma püüaks nüüd süstematiseerida neid etümoloogilise printsiibil, diskotoomiline öeldakse kahetunnuseline määraja. Ja siis ma kirjutasin Mäkida kõik somaatilised välistunnused välja, mis on juuste värvi ainukesed olulised tunnused. Hakkasin lahterdama ja siis leidsin et oleks kaunis nendele mõelda ladinakeelsed nimed, milleks ma käisin Tartus ladivist härra Dorpati juures ja, ja niimoodi see plahvatuslikult tekkis idee. Nii et lapsepõlve putukate määrajast, täiskasvanu läkimäele võiks öelda, aga õige selle asja juures on olnud ju väga mõnus ja lustlik huumor. Kas väike poiss n oli niisugune nalja poiss ka? No eks ma naljast sain aru küll, aga ma olin võib-olla natuke kartlik, ega ma niisugune Tootsi tüüpi poisi olnud, ma olen rohkem oblika Arnold gripi, ma arvan kui ennast määratleda inimene oskab, aga, aga ikkagi ma olin rohkem ikka ikka pigem ARNO kui Tootsest. Tootsema kadestasin, et ma niuke julge olla või? Kui midagi Arno ja imeliku vahepeal või midagi niisugust võisin ma olla niiet. Aga ilmselt noh, kuna mu üks esimesi lemmikraamatuid oli ka pikk-pikk klubi mu isale väga meeldis. Ja kas veidist oskasin ma küllalt vara lugu pidada, tähendab huumor kui selline on mulle küll alati väga lähedane olnud, aga väga ma ise eriline naljamees, vist. Täiesti tavaline inimene, selles mõttes või tavaline poiss, ma mõtlen Kui te nüüd teete väikese kokkuvõtte või süstematiseeritud natuke, ütleme siis, et mis te arvate, et mida te sealt oma lapsepõlve rahadelt nii maalt vanaisa juurest kinnast kuulist, sellest samast restorani koolis sellest polegi rääkinud, sellest kõigest kaasa võtsite siiski niisugust olulist enda jaoks. Ja mida te ise arvate, mis on teinud teist täiskasvanud inimesena just selle Enn Vetemaa, nagu te praegu olete? Teate, ma ei oskagi seda päriselt öelda, ma arvan, et mingisugune geneetiline saatus on ka olemas ja ja, ja kasvatus sinna kõrvale. Aga tähendab minu lapsepõlvest oleme kaasa võtnud ikkagi oma lapsepõlve, et et need mälestused ja emotsioonid on ikka kõige kirkam. Ma tean, millele muule saab küll see kirjanduslik looming näiteks tugineda, kui ikkagi inimesena tavateadvusse, korjunulle. Nii tähendab, mind pandi küll klaverit mängima ja, ja ema avatest hoolivalt sellesse, kui ma luuletasin ja Uku nähtavasti viis mind sinnapoole. Nii et mulle anti need võimalused kõik nagu kätte, et need kaks põhivõimalust ütleme, niukseid, entomoloogiaid, mõned muud asjad neid, neid jah, nagu perekond otseselt ei toetanud või soosinud. Nii et mind anti rajale küll, aga, aga ikkagi põhiliselt ei sama nii sõrmega. See punkt viis mind elus just selle asja juurde, selle võtsin ma lapsepõlvest. Aga ikka see lapsepõlves lummav maailm, mida sa ikka tabad ennast, ükskõik mida sa kirjeldad, ikkagi kirjutamine. Sa ei tea, kust see pärit on, ütleme inimese mingi karakter või välimus. Hiljem hiljem kui see raamat on juba ilmunud mõtet taevas, et see, ma olen alateadlikud, vot seda stseeni kasutanud kõigi nende asjade juurde, mis on minule oluliseks saanud nende juurde juhtimine. Ja, ja peale selle ikkagi see see lapsepõlvepagas, mis on, mille vastu ei ole midagi panna üldse ilmast, et hiljem oleme emotsionaalselt ikka märksa tublimad kujud, kõik. Laustaja tuba. Oma lapsepõlvest jutustas Enn Vetemaa. Temaga ajas juttu reetmade