Keelekõrv 507-st saade. Head kuulajad, asume nüüd aega viitmata teie kirju lehitsema. Ärge pange pahaks minu palvet, et kirjutaksite võimalikult selgelt ja mitte hirmus tihedalt oma nägemise tõttu on mul väga tihedat ja eriti veel isikupärast käekirja. Teinekord üsna keeruline lugeda. Ma tean, et igaühel, kes tahab keele kõrvaga suhelda, ei ole kodus arvutit ega kirjutusmasinat mitte. Nii et mul ei ole mõtteski teid kirjutamast loobuma kutsuda. Vastupidi, ma tahan kõiki kontakte säilitada, nii et kirjutage julgelt. Ja on ta helistamise võimalus. Eriti sobib kolmapäevane päev kella kahe ja kolme vahel. Ja elektronpost võib muidugi saabuda millal tahes. Kui aga on mõtteid, mida vahetada. Nii tegi mulle heameelt, kui helistas härra kolm selle saate peale, kus räägiti eestirootsi keelest ja Rootsi laenudest eesti keeles. Ta rääkis sellest, et eestirootsi keele rääkijaid enam Eestis peaaegu ei olegi. On küll neid, kes oskavad ja mäletavad ka nende lähedal ei ole teisi, kellega keelt tõeliselt kasutada. Ja nii siis härrane öö ütleb, et tema räägib oma vanaemaga ikka ainult oma lapsepõlvekodukeeles. Seda on liigutav, ilus kuulda ja natuke nukker ka. On hääbumas. Üks kultuurikild keeleline kild Eestimaal. Hiljuti kuulsime, et Vormsis sängitati mulda marja müürmann. Tema oli üks neid, kelle laule ja tõsi on ka salvestatud. Ja see on hea, et seda keelekildu keelekihti meie maal on uuritud ja talletatud ka minu suvises kodukohas. Tohin ma ju nii nimetada seda Loode-Eesti nurka, kus ma valgema osa aastast juba üle 30 aasta veedan. Ka selles kandis kanti väikesele Vilivalla kalmistule hiljuti helmiine Sandrit. Ta oli neid lapsi, kes Eesti vabariigi ajal väikesesse alliklepa rootsikeelsesse algkooli läksid. Ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist lõi ta kaasa ärganud eestirootslaste kultuurielus. Mina mäleta, tan hiie helmit, helmine Sandlikki lahke intelligentse ja päikesepaistelise inimesena kes saatuslike sõja aastatel otsustas jääda oma perega kodumaale. Kuigi oli ka teisi võimalusi. Nüüd aga edasikirjade juurde. Elektronpostiga tuli vastukaja saatele, kus rääkisime venelastele eesti keele õpetamisel ja asja. Ja nii ma tsiteerin. Samuti võiks sellistes põhiliselt eestlastega asustatud maakonnakeskustes nagu paide Viljandi, Võru, Haapsalu, Pärnu üldse venekeelset kooli sulgeda ja õpilased paigutada eesti keelsetesse koolidesse. Oleks lõimimine missugune. Pealegi väheneb ka eestikeelsetes koolides õpilaste arv ja õpilaste arvu vähenemist saaks kompenseerida sellega, et muulasi võetakse neisse koolidesse. Muidugi mitte liiga palju, sest vastasel juhul ei saavutata keele pedagoogilist efekti. Nii see oli tsitaat elektronkirjast, mille saatja ütleb end olevat rahvaalgatuse korras osa võtnud keelestrateegia koostamisest. Aitäh. Samast saatest eesti keele õpetamine venelastele inspireeritud on ka Julius simulmani tore kiri. Kirjakirjutaja meenutab oma lapsepõlve 1938. aastal Leningradi oblastis Strugi Groznõi ees. Ma arvan, et on tegemist ingerimaaga, kus venekeelsesse kooli esimesse klassi tulid lapsed, kes vene keelt ei osanud ja algusest peale pidid hakkama saama nõnda et vene keelt oskav laps pandi pinki, teisele tõlgiks. Nii pidiga juulis simulman seda tõlgi osa täitma ja ta kirjutab humoorikalt, et ta täitis oma kohustuse. Hästi, aga tegelikult Ta on selle taga muidugi hoopis traagilisemad sündmused keelepoliitikast Venemaal. Järgmine kiri. Liidia Pullerits on saatnud nagu teemalise groteski. Ta kirjutab nii, et lugupeetud meediainimesed, kes nagu peaksid olema ajakirjanikud ja lugupeetud keeleinimesed, kes nagu peaksite vastutama nagu selle eest, et eesti keel nagu oleks ikka nagu õige ja nii edasi. No niisuguseid kõverpeegleid oleme kuulajatelt saanud varemgi ja siin tuleb kannatlikult oodata, millal mõni teine tühi sõna nagu rääkijate suust välja tõrjub. Teatavasti on seda väga raske teha, niisugused nähtused saadavad kõnekeelt ikka. Enesedistsipliin. Raadios või televiisoris esinedes on muidugi ainus, mis suudab niisuguse nähtusega võidelda. Asail truupõld Väike-Maarjast väga huvitav kiri, mis juba ammugi pikka aega vastust ootab. Kõigepealt räägite, et inglise keel tuleb sisse last ja uksest ja korstnast ka. Ja näited on teil just lauludest, inglisekeelsetest, lauludest heidate ette meie kanalile ka seda, et nendega liialdatakse. Jah, teie näited on selles mõttes õigustatud, et nad on alati seotud või teie järgi järgnenud just niisugusele jutu teemale, kus räägitakse midagi eestipärast, rahvusliku, ka protesteerida selle vastu, et. Jumala sõnale järgnev inglisekeelne laul jumala sõna on ülemaailmne ja siin võib-olla ei ole see asi nii halvasti, oleme ka oma saadetes, kui olete tähele pannud, sageli kasutanud eesti vaimulikke vaid rahvalaule ja muud repertuaari, aga üldiselt on teil muidugi õigus, aga väljendid on teilgi vägevad nuiaga pähe, kui pärlid ei kao. Pärlite all mõtlete vigast keelt? No iga kord ei maksa nuiaga kallale minna. Siin te räägite ka rämedast keelest ja vägisõnadest. Ja sellega võib põhimõtteliselt täiesti nõus olla, ainult et kui te viitate laulule, kus on sees pagana hea. Siin tahan ma küll natukene vastu vaielda. Ma ei tea, millisest laulust jutt, aga tegemist võib olla näiteks Justamendi lauluga ja kas ei või tegemist olla koguni Runneli tekstiga. Rahvalik keel õiges kohas on ikkagi väga hea ja värvikas. Sileda lihvitud ja täiesti veatu keelega võib ütelda hoopis ilusamaid asju. Aga selles on teil muidugi õigus, et see latt, see sobivuse ja sündsuse latt on tänapäeval hulga maad madalamal laskunud. Mis teha, te räägite Õnne tänavafilmist, et seal kasutatakse, näidake keelt, eks selle saate autorid püüa peegeldada meie tänapäeva. Nüüd aga mõis ja iis siin teeksite. Need sõnad ei kuulu muutmise poolest kokku. Võis see koolilaste igavene komistuskivi. Kuulub õpik-tüüpi, seega mõisate mõisatesse mõisaid. AIS käändub nagu hein aistega haisu. Seega siis hobune naiste Ühel ja meesvankril heintes. Võitlete liigsete võõrsõnadega. Võitleme koos teiega. Teile ei meeldi nimi Kuusback. Minu arust on kuuspakk päris vaimukas ja tabav saate pealkiri ja saade ise on ju hariv, huvitav ja hea. Tee viimane lause lõpetan, sest nagunii midagi ei muutu. Ärge olge nii pessimistlik, me ju kõik töötame selle nimel, et midagi muutuks. Ja midagi muutub alati kord paremusele, kord ka teisipidi. Olgem valvsad. Jälgige seda. Edasi, Aile karukiri, sina ja teie kasutamine, tule koos minuga võimlema. Ütleb hommikutelevisiooni võimlemisele kutsuja ja teile ei meeldi see, sest tema on üksi ja mispärast meiega või hea kuulaja täna loeme katkendi sellest ja sellest, miks. No siin on tegemist niisuguse tinglikkusega või üldistusega, olen minagi palju kordi raadios öelnud, et nüüd loeme teile katkendi Tammsaare teosest. Kuigi lugeja on üks, kui ma ütleksin, loen. Aga mina ju ei loe, vaid näitleja loeb ja nii sageli teadustataksegi see ja see loeb seda ja seda, kui me kasutame meie vormi, siis on mõeldud seda, et meie koos see luge ja mina kui toimetaja teksti, valija, minu tehniline kolleeg, meie kõik siin raadios see institutsioon pakub nüüd kuulata seda või teist. Nii et selle üle võiks ka niipidi mõelda. Aga mis puutub sõnasse taas kord, mida te põlgate õieti selle liigset kasutamist? Selles olen teiega täiesti ühel nõul, te kirjutate väga ilusasti, et taas on ilus sõna, taas punab päiksekiirtes pihlapuu, aga et kui taaskord on igas teises lauses, siis hakkab see tüütama tama. Ja lõppude lõpuks on teil siin näide, kus sugugi ka õige ei ole. Näide on selline. Sõdurid said haavata, Nad taas kord rivis. Siin ei ole ju tegemist sellega, et sõdurid oleksid järjest ja järjest haavata saanud ja nüüd taaskord on nad rivis vaid lihtsalt nad said ja nüüd on nad jälle rivis. Õnneks lõimest kirjutate ja teie kirjast paistab, on sügavad keele ja etnograafiahuvid. Tootasin huvitavaid näiteid, kuidas Pärnumaal leivalõim, millest sõltutakse taigen ja teatega kõiki kanga kudumise peensusi ja lõime kasutamist. Aga lõimimine võõrsõna integreerimine asemel, mis sõnavõistlusel heaks kiideti, ei meeldi teile. Juhin siin tähelepanu sellele, et uute sõnade võistlusega meie keelde tulnud sõna Ain Kaalepi algatusel on tõepoolest hea, mida näitab seegi, et ajakirjanikud ja ametimehed on ta väga hästi vastu võtnud, tarvitama asunud ja muidugimõista on siin tegemist ülekantud tähendusega. Just sellelt aluselt, millele te viitate, kuhu lõim tegelikult kuulub just sellelt lähtudes. EL-i pilk. Teile meeldib uudissõna Warwick varvassokkide kohta no niisugused sokid, millel on varbad välja kootud. Aga ei meeldi sõna ninas niisuguse soki või suka pöia kohta, mida kaitseks kantakse. No maitse üle ei vaielda, üks sõna on parem, teine halvem. Ühe võtab rahvas vastu, teist mitte. Vaatame, kuidas see asi, et ma ei olnud seda ninast kuulnudki. Osvald Kübarsepp, Mällikvere st kellel on ilus kahe nimi. Teie olete kuulnud kuma raadiost reklaami, et parimast parimat Austria õlut ja arutlete sel teemal ikkagi, kuidas need keskvõrre ülivõrre meie keeles esinevad? Ikka hea, parim ja parim, see parim on siis kõige parem ja sellest enam. Parem või parim olla ei saa. Silvi vägi kirjutab saate peale, kus räägiti eestirootsi keelest, Evi Juhkam tutvustas Rootsi laene. Sinimägi on ise Eestile rannarootslaste seltsi liige selle asutamisest peale ja seetõttu kuulas ta saadet erilise huviga ja teeb siin mõned täiendused. Lisab kuuldule. Laenud, plika, püksid, juust, Flicka müks juust ja muidugi ei mahtunud sellesse, sest see võib olla niipalju kui teie, kui selle eriala tundja oleksite soovinud. Aga teie kirjas oli muide ka väga huvitav viide sellele nimetati, et Gustav ränk tuntud teadlane oli ristiisa. Aga mida ma tahan siin ette lugeda, on näide selle koleda sõna, kes iganes, mis iganes kus iganes, kas iganes kohta. Ja teie olete paljudest näidetest valinud, niisuguse, lastel peab olema aias turvaline ja mis iganes. On üsna mõttetu lause, küll aga sõna kirik päritolust. Pikemalt püüame rääkida mõnes järgmises saates mõne asjatundjaga. Su silla, Põldma meenutate soojalt aastaid Andres Särevi juhitud näiteringis Tallinnas Hellavooljoe näidendite esitamist ja sellega seoses Linda Viidingut kui nende näidendite tõlkijat. Suur tänu selle südamliku kirja eest. Ja nüüd Kalju Kask, Karksi küla, Polli vald väga pikk, huvitav ja sisukas kiri, mille algust ma ei käsitle, sest see liigub roppude sõnade ümber. Ja kui ma nüüd need sõnad siin ette loeksin, siis oleksin ise just selle vastu eksinud. Mida Te oma kirjas silmas peate ja selle lõigu kohta kehtib sama, mida eelpool juba ütlesin, latt madalale lastud ja iga inimese sisetundest oleneb see, millisena ta oma keelt ja meelt avalikkusele näidata tahab. Nüüd aga teised asjad, istuv president? Muidugi te kirjutate, kui püsti tõuseb, kas siis ei ole enam president? Ilmselt on tegemist soome keelest laenatud On see istuva presidenti nii harjunud ja ilmselt täiesti ametlik. Meil aga sobiks tõesti paremini praegune president või lihtsalt president ja kui soovitakse vastandada, siis endine president või kunagine president, eelmine president ja Ja nüüd tsitaat seadustes minu kätte sattus geneetilise materjali kogumise ja säilitamise seaduseelnõu kirjutatakse rahvusliku tähtsusega kogud koguni 14 korda. Missuguse rahvuse kohta see käib? Eestis elab umbes 100 rahvusest inimesi. Seadus on ju tehtud kõigi jaoks. Kuidas meie riigi kodanikud ja advokaadid seda tõlgendavad? Seadusetegijad mõtlevad inglise keeles või inglisekeelsete sõnadega. Ülemaailmselt levinud inglise keeles ei tähenda seal enam ammugi mitte ainult rahvusliku, vähemalt antud kontekstis mitte. See on riiklik, meil võiks olla Eesti tähtsusega. Ja lõpuks tee viimane, kus ja see on, minule isiklikult heideti mulle ette, et keelekõrva lõpetasin sõnadega, uued ettepanekud on teretulnud ja loete seda inglise keelseks väljendiks. Jõuauelkam päris nii siiski asi ei ole. Nii kinnitavad nii Saareste mõisteline sõnaraamat kui ka meie uss. Ega siis sõna teretulnud ei ole eesti keelde võetud inglise keelest. Inglispärane oleks seda teretulnud kasutada selle kohaga tabel, kus tõesti inglane ütleb jõualkam. Aga näiteks saarestest võime rahulikult lugeda olete meil alati teretulnud. Niisiis ma jään selle juurde, et kõikide kirjad, soovid, ettepanekuid ja küsimused on teretulnud ja tänan kõiki, kes on seni kirjutanud. Nüüd aga hea sõnum teile, keelehuvilised inimesed. On ilmunud raamat keelehääling kopsakas köide, mis sisaldab võrratu keelest kõneleja Henn Saari. 30 aasta vältel peetud keele vestlusi Eesti raadios. Raamatu esitlus oli kolmapäeval Eesti keele instituudis, aga sellest juba täpsemalt järgmises keele kõrvas. Kuulmiseni ütleb toimetaja Mari Tarand.