Lastetuba. Tänu head kuulajad, oleme me taas ühes lastetoas selle mehe lastetoas, kes on palju mõtteid kirja pannud, kes on öelnud, et aeg võib-olla ka ebajumal ja kes on maininud, et ta peab lugu headest prantsuse lõhnaõlidest. See mees on Jaan Kaplinski ja teie lastetuppa läheme me nüüd praegu küll. Mõttekas muidugi. Jaa, 41 oli see aasta, kui nagu te ütlesite, lavale tulite ja lõunaeestlane, nii, olete öelnud, on teie rahvusmõtleme, nii, võiks öelda kuidagi moodsalt Ugala juugondlana. Aga seal on veidi imelik. Vestluspõhja eestlastena Rosematumata hulkasid olevat hoolakade võrukesed ja mulgid. Sees väikeses oli Tartu linn päris Tartu linn, Toome peal. Esimesed eluaastad olid vanaisa kodus, mis on siin praegu elab seal praegu me saame selle maja tagasi ja püüab toda remontida, sest vahepeal on ta rohkem lagunenud kui muud. Lastetuba on tegelikult alles. Aga ma ei tea, kus see tuba on, sest vahepeal oli maja ehitatud ümberhaiglaks. Nii et te olete mees, kellel on tõepoolest laste, toda oma tuppa oma väike armas tee peal seal kõik olemas olnud. Ja see kõik oli olemas ja kõik hävis. Põles vähem, puupaljaks jäid järele, ainult mõned juhuslikud asjad ei saanud paigutada sellesse korterisse, mis me saksa sõjaväe käest saime, kui sõjavägi võttis vanaisa maja endale, andis meile kesklinna korteri, kuna nad ise tahtsid lahkuda, kesklinnast äärelinna tõmbuda ja kõik põles ära. Kas tuleb meelde, millal oli see sündmus või olukord või mingid visandid, mis on jäänud siiamaani enda jaoks oluliseks selles mõttes, et need on olnud hinda mälestustes olevat killadis endast. Ma olen nii palju neist asjadest mõelnud, et enam midagi midagi uut ei oska avastada, aga esimene mälestus arvatavasti on seotud mesilastega. Vanaisal olid, väsib ootale kirglik aednik Taali ärile, ühesõnaga ta unistas muidugi tagasitõmbamisest ja ikka rohkem tahtis tegeleda oma aiaga. Me läksime mähi puid vaatama ja siis üks mesilane tuli suvise tahes, me jooksime tema eest ära. Ma ei saanud siis olla kuigi palju vanem kui kaks pool aastat. Maailma sündmused lõikusid meie ellu, nii et ma saan mõned asjad dateerida. Aga kas enne või pärast sõda ollakse üksikuid kildusid, meie maja oli ju see vanaisa maja, oli vaja kunagi häid saena Kallas Oscariga. Siis ta läks teistesse kätesse ja lõpuks ostsime sellele villatüüpi maja äärelinnas Soome projekti järgi tehtud soome arhitekti projekteeritud sealsamas kõrval Jumalal majamis kuulu seisan Schmittidele, kus vanaisa, poeg ja pojapoeg korraga surma said, kruusaaugus. See kruusaauk on praegu ka järel. Ma mäletan, mingisugust õudust. Võib-olla esimene arusaam sellest, surm, õnnetused, aastal 40 kolm-nelikümmend neli oli seal, sõrm igal sammul juures. Ja laps sai täita neid asju, aga ma mäletan ka, kuidas see oli juba kesklinna korteris, kuidas mind tassiti alailma keldrisse varjendisse. Ja muud variandid tuleb, sai suur osa Tartu varjenditest läbi käidud. Kõik see kokku. Kõik sõjaaegsed, väikesed lapsed Tallinnas Nende jaoks on valdavalt väga paljude jaoks on märtsipommitamine olnud nende esimene, nende isiklik mälestus endast. Tartus niisugust suurt tulemöllu ei olnud. No tegelikult oli Henrik Visnapuu on üks luuletus, ma arvan, et seal kohta on, ta elas Luunjas mis algab niimoodi, et meil on need jõulud suur, reedel taeva all jõulupuud, seisame ristteedel, leek kõrvetab või põletab silmi ja suud. Seal lihavõttepommitamine Tartus, aga meie olime ärases juba Emalaks mõnuga ära maale sugulaste juurde. Ja seal ma mäletan jällegi kõik arvavad, oled mu kõige varasematest mälestustest, on seotud põgenemise varjenditega tulistamist, pommitamist, selliste asjadega. Seal Nõukogude vaprad lendurid jahtisid põldude peal inimesi, seal umbes augustikuu juba. See oli siis juba ja hilisem aeg põllutööde aeg. Ja siis see niinimetatud Tartu vabastamine oli lähenemas. Ja siis tulistati igat liikuvat olendit väljal. Meie põgenesime jälle, sest ma olin juba üle kolme. Põgene seda valasse, palk aita heas usus, et see aitab, peab kuule, kinnikilde oleks pidanud küll. Läheme tagasi sinna aega veel, mis oli selge ja rahulik ja turvaline, kuigi sõda möllas ja igal pool aga siiski natukene kaugemal, sest sõjasünniga samal aastal sündinud poisid-tüdrukud nendesse on see sisse pandud mingil salapärasel moel, mida nad isegi ei oska ära arvata, et kuidasmoodi see tegelikult mõjub või toimib. Kui nüüd nii palju räägitakse sellest kuidasmoodi juba enne sündi peab juba väikse beebiga rääkima ja rütmi koputama ja et ei tohi panna tuld põlema ootamatult, kui laps magab, sisarati laps tormati, tuli lõõmas, paugud olid, see on kummaline aeg olnud, aga läheme sinna heasse toredasse vanaisa koju, kus oli omaenda tuba. Vähe sellest, seal oli omaenda tuba, aga seal oli viis hektarit. Park ja alleed ja ta oli ikkagi üsna üsna uhke elamine. Aga varjuline seal oli, tiik on selle koha peal psühhiaatriahaigla, mille sõelad. Ma ütlesin, et lakk ei taha ta haiglat, tahab seda ära lammutada. Nakk. Kvaliteedis sise- ja kes seda teab, mulle mäki tiik ei olnud selline ohtlik koht. Aga üks, kui ta mind õpetati kartma ja keda ma kartsin, Kamelale oma puur, Lähed, sügav sellele maja kõrval sellele sügav kaev ja seal oli mootor. Mis tegi uue kuu ajaga, mina, mina olin siis ikka käinud seal läinud ligemale, jäänud uue haua. Midagi sellest, ma mäletan midagi sellest atmosfäärist midagi mingisuguseid kilda trepilt, kui ma seal seisin, mingi kild, kus on nagu kõik kuule, aga sees ei oskagi kirjeldada, midagi ei juhtu, see on lihtsalt üks tükk tükk olemist, üks laps seisab lihtsalt vist pilvealuse hallika taeva all. Kõik on nii tohutu avar, see maailm tema ümber on, ta ise on nii väike. Trepp on nii suur, ta lihtsalt küll. Ja veel mõned sellised mälestused on mingi mälestus sellest, kuidas mind magama üritati panna. Aga sellega sai hakkama ainult üks vana tädidest, keda siis kutsutigi tudutädi. No minu ema ja ilmselt ka teised tahtsid mind kasvatada ikka tarkade raamatute järgi. Ma annan sulle andeks, oma lapsi pole kasvatanud, kui sa oled kõik need targad õpetatud last, tuleb toita kella järg ja teda ei tohi ära hellitada ja nii edasi ja nii edasi, aga see päeval magamine oli ka üks selline rasele ääretud lapse pigem täiskasvanute piinamise viis. Sest mina ei, aga mul laps, endal lapsed ei ole ka päeval magada tahtnud jälle sundinud ka, kas magan ja kõik? Aga selliseid asju oli. Rikas selles suures aias ja õues ja puiesteel pargis seal liikus täiskasvanute hoole all ja võib-olla nende vaiksel vaatlusel üksainuke laps. Jah, paraku meil oli muidugi me oleme lähedasi sugulasi, olid täditütred Marie kai kellega sai väga palju koos olnud seal lõpuks selle peale samas varjendis ja tädi Aino härra Skye, Mari ja minu ema, minuga jäi käia Marion, praegu Rootsis. Arst Marian psühholoog. Nad on väga lähedased sugulased. Nende ema tädi veel elab Rootsis. Nemad olid aga ema ja isa sai talle abiellus ainult 38. aasta märtsist kuni 41. aasta juulini, siis naaber ütleb. Möla, mis ma leidsin Tõnis määrarhi. Vältimaks tema võimalikku riigivastast tegevust on otsustatud rakendada Adinud levelt arreteerimist. Juriidiliselt kõlab vapustavalt, aga selline see aeg oli. Aastat selle sisse mahtus minu ilmaletulekuga nahtusse näitadas sõda näiteks natuke teistmoodi kui eestlase üldiselt. Nad olid Poolas Varssavis. Jõudsid hästi augusti lõpupäevadel 39. Ja ema jäi Varssavi blokaadi. Isa üritas meeleheitlikult Itaalia eruohvitser. Reservohvitser. Üritas leida väeosa, kuhu ta oli nagu oleks pidanud kuuluma, muidugi siis tulid venelased, selja tagant, lõid kõik segamini. Kodu ollakse vastupanu ehk natuke kauem kestnud ja nii et nemad oled saanud täitsa juba sealtpoolt kogemusena, ei teinud neid ärritendu säästlikuks sakslase ootama. Siis olid juba Poolas pantvangide mahalaskmised muud uue ornung ilming. On sinna oma album, pildialbum, kus on lapsepõlvepildid ja me natukene sirvisime ja seal olid esimesed pildid, olid vanaisast, vanaemast ka vanavanaisast. Need on siis need vanavanemad, kes on Eesti päritel. Ja vanaisa puhas varrukaga vanaema oli mölk päritolu poolest, kuigi Võrumaal kasvanud mulgid rändasid laiali mööda Eestimaad, ostsid talusid. Seal minu vanavanaisa, kes rändas temale. Ta on mõisa ja veski rentnik, talle oma talu ei olnud. Vanaema sündis veskil neiuna Paidral. Võru lähedal. Rääkige natukene isa. Vanematest ja sellest oma Poola Poola liinist, et kas lapsepõlves olid muidugi need kõik ära lõigatud või pärast sõda oli teil võimalus ka kuidagiviisi selle soolaskonnaga kokku saada ja. Ei see oli täiesti ära lõigatud ja isa saatuse kohta saime teada. Ema ei tahtnud ennast alandada ja käia küsimas, mis on juhtunud. Paar käis selget vastust ei saanud siis mingit poolakad kunagi meile tuttavate kaudu, siis kui kirjavahetustele lahti läksid, pärast Stalini surma siis teatati, et olevat surnud teljel töölt Koju ešelonis maetud Daneelaska nimelisse lenn. Aga hiljem tekkis veel versioone tema surmast. Need on kokku vist neli, nii et ma ei teagi enam, mida uskuda. Aga see on tüüpiline nendele laagris juttudele. Ma arvan, et see õhkkond seal oli selline, mis mis kõik võttis üsna kiiresti folklooriks. Ja ma olen oma südames sellega leppinud. Ma ei ole inimene kes tahaks tingimata leida oma isa hauda või ma arvan, et temal on see täiesti ükskõik kus mul lasta praegu magab. Nii et ütleme, poola vanaema, vanaisa ei ole näinudki Ei, vanaisa oli surnud enne, kui üldse abi ellusidki. Noora Kaplinski, vot nüüd ma ei teagi, isa kuulamisprotokollis elulookirjelduses, mis ta, ma kopeerisin selle kõik ära endale viimasesse informatsiooni tema kohta. Seal alles suri kas 40 või ei, aga tegelikult teistel andmetel suri ta veel. Kas 45 46, isegi nii, et minu olemasolust sel juhul teadis. Poolas lähedase sugulasAga suguvõsa on päris huvitav ja väga põline haritlas suguvõsa vanavanaisa. Oli insener. Juhtis Peterburis prodomeeto, kontoritesse tähendab butiilovi tehaseid. Kiusatus kunagi käia Peterburis, otsida puteelovi tehase muuseumist, kes on tema kohta andmeid. Ja tema isa oli arhitekt, kes on üht-teist Poolas projekteerinud ja selle isal endal maalikunstnik ja pagulaspoliitik, võiks nii öelda. Ja nende vanaisa oli mõistlik Väike-mõisnik rikasta ei saanud olla, sest kunstnikust vändale elu lõpus vaene ta ei anna endale perekonda tuva kambreid, keda sõprade sõprade hauakambrisse ma niuke tüüpile põgusat olla väikeaadel oli päästjate uhket ja, ja haridushuvidega seal üks vanavanaisa õde oli, oli minu meelest pedagoog tegelaskoolide asutamise laste õpetamiseks. Ja kõige varasem jah, see samuti Janne nimeline mõisnik, kes võis olla sündinud umbes Puškini ühel ajal ta maali. Nii et lapsepõlve niisugused konkreetsed mälestused sellest vanaema helde lahke sellest inimesest ja vanaisast siis need olid võrace ja mulk ja. Jah, noh, vanaemale õnge poolest rohkemast võrrake, kui mõlk tähendab mingi vahe siin on ja minu ema. Ja sai suurepäraselt hiilgavalt läbi oma võrukestest sugulastega, nihukeste talu inimestega, kellega tal ei olnud laste ühiseid vaimseid huvisid aga nende mulgi sugulastega kuidagi veestitala tale klapp, kui hästi midagi seal on. Ja minul on võrukestega kuidagi osalt tänu sellele on lähemad suhted. Rääkige natukene vanaisast vanaemast, alustada vanaemaga, kes oli muidugi lähemal mulle vanaema oli tõesti selline. Erakordselt hea inimene Ta seltskondlik, väga hea ja ilma mingi olulise hariduseta, ta sai kodus palju lapsi ja siis mingi tädidest andis neile kodus hariduse mis oli vist põhiliselt saksa keel annetega. Ei vanaema ega vanaisa saanud eestikeelset haridust, vanaisa käis Tartu Õpetajate seminaris umbes samal ajal kui Hans Kruus. Nad olid üsna head tuttavad. Veel mõni teinegi vanaemal jahuveskil kasvanud. Need oli kaheksa õde-venda ja nende isa sai õnnetult surmaveskirataste vahel. Et vanavanavanaema kasvatas nad üles kaheksa last. Sest üks oli poeg ja teised tütred vanad, tõsi, ta oli minu ajal veel päris paljugi kes kogu aeg liikusid ja meil käisid. Nii et see oli suur suguvõsaga põhiliselt suguvõsa koosneski mu vana Tallinnast, sest vanaisa poolt vanaisa vennad olid surnud ja nii et see mulgileen tegelikult domineeris minu ümbruses vanaisast veel rääkida, siis vanaisale alustas koolmeistrina, aga ta oli väga sirgjoon. Me oleme oma aja kohta, oli ta dissident sest ta oli ateist ja tarbimist, siis tekkis tal kooliõpetajana raskusi. Lapsevanemad kaebasid, ta levitab poliitiliselt ebakorrektseid vaateid, nagu nüüd öeldakse. Ja siis tsaariministeeriumit, kooliinspektor ütles talle, et tal on vaja teha valik, et kas tal lõpetada, sest need jutud ja trahvid on inimese esivanemad või või leiab endale teise. Ja siis vanaisa muidugi leidis, et ta ei saa enam põhimõtetest taanduda ja arusaamadest, leidis teise töö. Hakkas tegelema äriga alguses raamatuäriga, kui ta lõpetas, siis oli ta, ma arvan, Tartu tugevamaid ärimehi. Tal oli ikka üsna palju millega ta tegeles mitmesuguseid ettevõtteid, mingi huvi jäi tal talle raamatupood raekoja platsil, aga see oli ka õppevahendite pood. Õppevahend, seda töökoda, kus tehti kõike nagu Eesti vabariigis üldse kõike tehti peale lennukite ja autode. Tema pani kokku luukeresid, tegi preparaate näiteks paelussist või tüve soolikast klaaspurgis piirituse sees hobuseid ja kõik tellis raamatuid. Täitsa huvi kooli ja koolituse vastu oli tal endiselt. Ta tegigi spordiriist. Spordiriistade vabrik oli ta meie mõttes töökoda. Seal tehti ka kõiki suuski, odasid kettaid? Ei mingisuguseid, Saalomon kaadi hiidlased polnud, tookord vajab aga loomulikult jääda, sest kõigest ilma. Ja ema oli, aga noh, nagu ikka kipub olema edukad ärimeestel sageli lapsed ei tunne üldse äri vastu huvi. Ema tundis huvi moodsa tantsu vastu. Tema vanem vend Leo, kes küll vanemate survel või pealekäimisel siiski lõpetas juura huvitanud üldsegi võistluse tendents. Teda huvitas Paul lõpuks hakkas aktiivselt laulma tolleaegses akadeemilises meeskooris ja oleks arvatavasti saanud ennast edasi täiendada, seal pole Estoniasse mingi väikestesse rollidesse. Ja üks poeg suri, kes õppis keemiat ja ja nii ta oligi, ei olnud töö, jätkajad, kõigest tulid kunstiinimesed. Kas ema oli lähedane inimene, sellest on raske rääkida, mingis mõttes oli muidugi ema mõju minule väga suur. Minu huvid ja minu kalduvused ja minu haridus, et ta oli prantsuse filoloog aga teisalt poolt on niisuguseid sügavat, emotsionaalset lähedust nagu vahel võib-olla seda ei olnud. Sellele ma mõtlen teatava kurbusega järele. See on ilmselt väga palju mõjutanud minu edaspidist saatust. Aga nagu ma ütlesin, ema uskus, et last ei tohi ära hellitada. Ta tegi asju, mida ilmselt seda ei taha rääkida, aga võib-olla seal õpetlik teistele. Mida me vist ei pea tegema, tegelikult? Laps vajab hellitamist, laps vajab julgustamist, kiitmist ei kiitnud mind kunagi. Kogu aeg muretsesin, ma käitun halvasti või tähendab seal negatiivne mõjutamine oli niivõrd tugevasti ülekaalus. Kuldaeg oli ka sellele täis hirmu ja terrorit. 44 kuni 54, Sis. Siis kujundas mu iseloomu natukene suguseks, kahandas eneseusku ja eneseusaldust, mida oleks inimestel kindlasti rohkem vaja, kui minul teda on olnud, nii et ma arvan, kalannast peab kiitma, lapsel peab ütlema, et rattaga toredasti teinud ja andma talle mõista, et teda armastatakse. Ja ollakse tema üle vahel uhke, aga mitte ainult. Need vahekorrad olid keerulised, aga noh, seal oli süüdi muidugi aeglased. Et nende abielu kestis nii, lühidalt. Ja ta kuidagi väga-väga tõmbus endasse, oli väga kinnine inimene, kuidagi oma valu ja heina ja kibestumist mode üksinda kanda teistele, ta ei andnud seda kunagi otse edasi, aga aga see oli olemas ja noh, see ei ole ka kõige parem psüühiline taust ühe lapse kasvamiseks. Kas lapsepõlves oli palju sõpru, oli mõni sõber selline väga hea ja oma. Nii nagu sõpradest räägitakse, et kellele sa saad kõike, kõike oma hinge pealt ära rääkida. Samas ma olen ka lugenud natukene siin teie kohta, et loodus oli ka üks selline sõber. Jah, eks need lapsepõlvesõbrad, nad tekkisid rohkem selle tõttu, nad olid vanemate sõprade lapsed. Ema, sõbrannad nendega mind veidi, kui ise ma neid sõpru ei osanud kuskilt mujalt leida. Esimesed, niisugused oma sõbrad ja tuttavad tekkisid õieti alles ülikooli ajal. Siis kui mu suhtlusring sinna ma läksin, ise juba siis midagi muutus. Koolipõlves oma klassikaaslaste või pinginaabri osas ei olnud mõnda niisugust head hinge. Ei no olil kahtlemata, aga tähendab niisugust sõprust, mis oleks kestnud ja kestaks tänini, nagu vahel on, ei olnud. Sest ma olin natuke teistmoodi mulle nüüd huvid, mis ei olnud vast kõige tüüpilisemad talle aiakartul lastele. Olin rohkem humanitaarne, teise huvitas ehk rohkem tehnika ja kalapüük ja sellised asjad. Ja kui minul murde-eas need humanitaarsed luulehuvid ja muusikahuvid nii võimsalt ülekaalu said pöördusin täiesti oma vanadest sõpradest, leidsin uued alles ülikooli ajal. Ma arvan, et see vanaisa aed ja park ja see mets, mis seal ümber on, et see mõjus kuidagi seal on mingisuguse tausta mingisuguse aru saama, sellest, mis peab inimese keskkond olema. Vaatan oma hilisemat käitumist, seda, kuidas ma olen otsinud endale maamaja ja kuidas ma olen sinna rajanud parki. Siis tuleb välja, et mingil kombel ma tahan taastada seda lapsepõlvekeskkonda, mis on mulle nagu selline mall nagu eeskujuks, mis peab olema. Ja ta ei ole halb eeskuju, muidugi vanaisa oli võimalus rajada kodu, tõeline kodu, niimoodi lapsepõlves üks asi, mis mind Lätis oli, üksindus muidugi, raamatud, sest jah, sõpradega teatud asjad olid ühised, aga väga Vello oli asju, mida ma ei osanud kellegagi jagada. Mingid ma ei osanud ka väljendada võib-olla oma niisuguseid hämaraid tundeid ja igatsusi ja mine tea, mida ainult raamatute lugemine. Aga need raamatud oli ka küllalt piiratud arvul ja vahel oli selline. Kuidagi nukrusele köeldat, ei tahtnud isegi lugeda, mitte siis mind saadeti aasta varem kooli sest ema ja teised mõtlesin, et ei oska enam ka midagi peale hakata, et kõik raamatud läbi lugenud. Et istud muudkui tundide kaupa sohva peale uuriv entsüklopeediat lugeda, ma õppisin ma juba vanaisa käe all vist enne nelja-aastaseks saamist. Siis nad tõesti panid mu kooli, ma olin klassis kõige noorem. Võitsin ühe aasta küll, aga tegelikult, ega selle tõttu ma ka väga palju kannatasin. Et ma niimoodi sattusin. Ma olin teistest füüsiliselt nõrgem ja kuna ma olin ka palju haiglane haige alailma iga nädal korra, kas kurguvalus või kõrvavalus või kõhuvalus arvan ise, et selle taga oli väga palju, oli see stress, realistress, see üldise õhkkonna stress, aga ma olin nii tundlik inimene nagu tõmbasin kõik asjad endas. Ja see avaldus tüüpiliste lastehaiguste läbi. Enne kooli ma ei mäleta, et ma oleks nii palju haige olla. See on kuidagi sellega seotud. Kui nüüd katsuda väga lühidalt iseenda jaoks kokkuvõtteid teha, et et mis need kõige olulisemad pidepunktid võiksid olla, mis kujundasid just lastetoast johtuvalt nüüd teid niisuguseks meheks, nii nagu te praegu olete. Üks on kindlasti see isa puudumine teemal olev isase isa, keda alguses oodati tagasi, kellest palju räägite, aga veel rohkem jäeti rääkimata. Ema oli kinnine inimene, sest nende armastuse lugu, nende seda, kus nad omavahel tegelikult suhtlesid või 11 hoidsid, sellest ma ei kuulnud kunagi peaaegu midagi, siis muidugi see vanaema suur suguvõsa on, et igasugused tädid, kes kogu aeg meil käisid see käis ka väga palju külalisi, vanaema oli seltskondlik, need maailma poliitika põhiasja tuleb mul viie aastasel täiesti selged, sest vanaema ja vanaisa sõbrad, kogu aeg arutasid seda. Seal oli selline tüüpiline valge laeva ootamise sündroom sissejuhatus poliitikas, aga teiselt poolt see arusaam, kuidas nii targad inimesed kogu aeg ennast petsid selliste illusioonidega. Ja see üks asi, mis on muidugi väga oluline, on lapsepõlves oli see eemalolev sel lõppenud. Põhiliselt lõppenud Eesti vabariik, kus minu vanaisal oli oma mitte just eriti silmapaistvad, aga siiski täiesti täiesti arvestatav pall. Vähemalt Tartu ja Lõuna-Eesti majanduse alus. See kõik oli lõppenud ja on väga palju neist juttudest oli ka selle kohta, mis oli olnud, mis kunagi oli. Aga see kuidagi ei huvitanud mitte minu maailm, noor, ma olin laps, minu maailm oli ees. Ja lõpmatu pöörlemine selles möödunud maailmas, millest me lahutasid Tartu varemed ja need lõputud põgenemiseni varjendas istumised. See läinud mulle korda. Võib-olla sealt on ka see teatav vastumeelsus selle restitutsiooni ja Eesti vabariigi taastamise vastu keegistama tema aspektid. Ja noh, mind huvitas rohkem tulevik, mind huvitas see, mis on olemas. Ma ei saanud nagu sellest, mida ma kaotanud olen. Lastetuba. Oma lapsepõlvest jutustas Jaan Kaplinski, temaga vestles Reet Made.