Keda jumalad armastavad need võtata noorelt endale on saksa rahva seas käibel kõnekäänd kuid kindlasti ei käinud see Hollandi päritolu laulja ja filminäitleja Johannes heistersi kohta, kes tegid lööritavad karjääri Saksa filmikunstis ja teatrilaval, olles ühtlasi Adolf Hitleri üks lemmiknäitlejaid ning elades tervelt 109 aastaseks. Johannes Eesti-s oli nagu magnet, kes võlus ja haaras oma embusse kõik generatsioonid jäädes alatiseks meelde särava päikesepoisina. Meil Eestimaal on tema nimi ehk mõnevõrra vähem tuntud, kuid saksakeelses kultuuriruumis on see kauni välimuse, sümpaatse hääletämbri ja erilise sarmiga on olnud väga armastatud artistiks. Ja stuudios on taas Triin Ella. Jaak Jõekallas. Johannes heisters õige nimega Johan Marius Nicolás eesters sündis viiendal detsembril 1903. aastal Amersruutis Hollandis perekonna neljast pojast nooremana muuseas heisters tähendab hollandi keeles põõsaid. Katoliikliku peretraditsioonidest lähtuvalt soovist õppida preestriametit, kuid saatusel olid temaga hoopis teised plaanid. Oma 16. sünnipäeval külastas ta isa käest kingituseks saadud piletiga üht teatrietendust ja pärast selle lõppemist teatas veendunult, et temast saab laule. Ja juba seitsmeteistkümneaastaselt astus ta üles väikese osaga ühes amsterdami teatris. Ta jäi sinna tervelt kuueks aastaks ning see periood andis talle vundamendi tema edasiseks karjääriks. Sisters õppis tundma ja armastama klassikuid. Tema lemmiknäidendiks sai Edmund Rostandi Syranoode perse ära. Ühes augus Trindbergi näidendis pidi ta ühe laulu laulma. Sellele järgnes lavastaja ja juhatuse arutelu ning soovitus hääle edasiseks koolitamiseks, et ta saaks oma annetti oskusi veelgi laiendada. Ta võttis laulutunde ning 1924. aastal astus üles juba operetti lavadele Amsterdamis ja Rotterdam. Johannes Hestersi esituses kõlas meile Schenkmann sihroosn int irool Karl selleri opereti linnukaupleja 1940. aasta filmivariandis. 1934. aastal tegi Johannes eesters oma debüüdi Viini folkse ooperilavalaudadel saimani rolliga Karl millaceri operetis kerjus, üliõpilane. Temast sai peagi väga armastatud artist. Hestertsi särav optimism, sümpaatne välismaalase aktsent ning kiirgav sarm tulid talle tema karjääris igati kasuks. Publik armastas sarmiga tenorit väga ning andis oma lemmiklauljale ka hüüdnime viopi. Tõelise tuule tiibadesse sai Johannes eestersi karjäär aga siis, kui talla avas oma uksed saksa filmistuudio UFO. 1936. aastal, kui Georg Jakobi lavastaja käe alt kinoekraanidele jõudnud Karl millekeri opereti kerjus, üliõpilane filmivariandis sai Johannes eesters korrata oma menukat lavarolli. Samal 1936. aastal esilinastus ka teine menukas operett film Das How kontsert ehk õukonna kontsert milles Johannes Hestersi filmipartneriks oli sedakorda Ungari päritolu laulja ja filminäitlejanna Marta. Egert Marta Egert oli Hestersile igas mõttes vääriline partner vokaalselt äärmiselt tugeva lauljana. Ta tegi ta samuti Beatööritavad karjääri filmides ja operetilavadel olles abielus kuulsa Poola päritolu tenori hankija Puuraga ning elades nagu eesterski väga väärika vanuseni. Marta Egert suri 2013. aasta 16. detsembril New Yorgis, olles 101 aastane. Jaa, Marta Egerti esituses kõlas laul filmist õukonnakontsert. 1937. aastal jõudis vaatajate ette järjekordne muusika film Kasparoone mis põhineb Karl miljakeri samanimelisel operettide. Peaosades Johannes eesters ja Marika Räkk. Sellest Ungari Hollandi temperament, sest filmibaarist sai tänu oma sarmile ja temperamendile kohe kinopubliku vaieldamatu lemmik. Silmi Kasparoone kirjutas helilooja Friedrich Schröder juurde mõned muusikanumbrid ja üks neist kõlabki meile Johannes eestersi ja Edit Šolveeri esituses. 1937. aastal suurenes Johannes heistersi austajate arv veelgi kui müügile ilmus sarmika tenori esimene heliplaat, grammofon ja plaadimängijaid. Kui luksusartikleid alles hakkas levima. Ja meile kõlas Johannes eestersi esituses Peeter fenniasse kirjutatud laul Ansseertlikes liid 1937. aasta filmist Wen Frouennshaigen, kui naised vaikivad. 1938. aastal tegi Johannes seisters kaasa muusikalises kostüümi filmis Nanoon, milles tema partneriks oli koloratuur sopran Erna Sakk, keda tema virtuoosse kõrgregistri tõttu kutsuti saksa ööbikuks. Ja Johannes eestersi Airnasaki esituses kõlasid võit helilooja Alo Is Meli hari sulest filmist naloon. 1938. aasta aastavahetusel astus Johannes Sisters Müncheni Kertner plats teatris esimest korda üles Kraftaaniluna Franz Lehari operetist lõbus lesk. Sellest roll, millest ta ligi veerand sajandit kuni 1983. aastani ligi 1600 korda erinevates lavastustes ja erinevates teatrites üles astus ning mida ta hakkas nimetama oma paraadrolliks. Ka Lehar ise on kinnitanud, et Hester soli tema Lõbusa lese taanile parim esitaja. 1942. aastal etendust Berliini metropol Teatris Friedrich Schröderi operett, Hohtsaids naht imp paradiis pulmaööparadiisis, mille peaosas säras taas Johannes Hesters. Friedrich Schröder, kes oli aasta varem sõjaväeteenistusse kutsutud, oli saanud opereti Libretistidelt, laulutekstid ning sõjaväepesuruumis kuivavate sokkide keskel komponeeris kida opereti kaunimad laulud. Kahjuks ei lubatud Schröderi opereti esietenduseks sõjaväest puhkusele. Viimasele hetkele. Pataljoni ülem siiski halastas ja andis ta 12-ks tunniks vabaks. Schröder võttis situatsiooni aga lõbusalt ning ilmus teatrisse täies vormiriietuses, minnes selles ka keset esietenduse üles löödud daame ja härrasid lavale, et võtta vastu tänusõnu ja komplimente. Omapeadpööritava menu operetilavadel jätkas Johannes eesters Franz Lehari teise kuulsa operetiga Krahv Luxemburg. Lehar kirjutas oma operetile Krahv Luxemburg Johannes ester seaks juurde kaks laulu ning üks neist kannab pealkirja vann saaks ja millal ütled sõja? Ja. Vana. Johannes eestrisse mõju tolleaegsele teatripublikule on täna vaevu ettekujutatav. Tema ülesastumised operetilavadel muutusid kõigile, kes teda nägid. Unustamatut, eks elamusteks. Filminäitleja Hans Schenker on meenutanud. Joopi naisaustajaskond jättis 1900 neljakümnendatel aastatel varju kõik muu peale eestersi enda 25 aastat hiljem suutis vaid ainult biitlust publikut niimoodi hullutada. Oma sarmi ja vapustavat professionaalsust ei kaotanud Johannes eesters, kes ise nimetas end laulvaks näitlejaks ka kõrges eas. Ta armastas otsest kontakti publikuga, tahtis näha oma töö vahetut mõju ning tundis end laval täpselt sama vabalt kui kaamerate ees, olles rääkinud oma varasemast edust mitte kunagi minevikus, rõhutades. Ma elan täna, mis on möödas, on möödas. Matthias. Laulsid Johannes Hesters ja Rudi koonden ja kõlas Peter croideri kirjutatud duett 1939. aasta filmist Hallo, šanin. 1941. aastal tegi Johannes eesters kaasa muusikafilmis immer, nur, tuur, ehk alati vaid sina, milles tema partneriks oli võluv tuura kommar. Muusika filmile immernurruu kirjutas Friedrich Schröder, kes on ühtaegu meenunud Täna ükskord olime koos laulutekstide autori Hans Fritz Beckmaniga kutsutud kuulsa soprani Hilde slipi juurde külla. Hans Prits tõmbas oma sarmiga kõik naised enda ümber ja oli õige pea kukk kanakarjas eas. Varsti oli kell 12 ja mina istusin klaveri taha ning hakkasin mängima. Ootamatult hakkasid daamid üksteise järel klaveri ümber koonduma ning Hans Prits jäi üksi. Kui mina lõpuks klaveri juurde tuli, ütles ta nagu möödaminnes ja mainiunge Mandmisteklavjožbilan. Jah, Noormehe tuleks osata klaverit mängida. Minu meelest oli see lausa nii hea, et vastasin, et selles teeme kuradi laulu. Kui kiiresti see aga teoks sai, ei osanudki. Ja helilooja Friedrich söder jätkab. Kui tuli tellimus kirjutada muusika filmile immern. Ordu oli Hans Prits Beckman, pehmelt öeldes mitte kättesaadav. Põhinumbrit ettemängimine lükati aina edasi ja lõpuks kinnitati see ühele reede õhtule. Selsamal päeval hommikul kell üheksa kohtasin ma viimaks Hanstritsuga ja surusin talle lihtsalt paberi ja pliiatsi kätte ning saatsin ta kõrvaltuppa iroonilise märkusega. Mandmiste tekst, lihten, kellel peaks oskama laulutekste riimida. Umbes poole tunni pärast saadeti ukse alt laulu tekst pealkirjaga Mandmisteklavioshiljand, küünem peaks klaverit mängida oskama. Tegin sellele kohe ikka ning taas avanes uks ja uus tekst. Liibling vas, Virtnud Aussons Biden ehk armsam, mis meist kahest nüüd saab Oliver. 1944. aastal kinodesse jõudnud filmis leebedi Liive ehk elaga armastus oli Johannes eestesse filmipartneriks sarmikas litsi vald Müller, kellele see jäi eelviimaseks ülesastumiseks kinolinal. Litsi vald. Müller hukkus kaheksandal aprillil 1945. aastal viinile tehtud pommirünnaku käigus. Laulsid litsi vald, Müller ja Johannes seesters kõlas Peeter croideri kirjutatud duett filmist, kes leebeedi Liive. Muide, selles filmis esitas Johannes eesterska laulu main Hertz müste ain, Rundfung seda endale sain ehk minu süda on kui raadiosaatja, mille on hiljem orkestriga Swing Smilers sisse laulnud. Hestersi talendi suur austaja Mart Sander. Ta mihkelsoo, see, Riskinud ohtu ning. Johannes seesters ei loobunud mitte kunagi oma Hollandi kodakondsusest, kuigi kolmanda rassi valitsus pakkus talle korduvalt võimalust saada saksa riigi kodanikuks. Sarmikas filmi tenor vastas selle peale, et talle piisab, kui Saksamaa hindab teda tema töö järgi. Tema kunstiline väljund, milleks on filmitööstus, ei jää ometi ainult ühe riigi piiridesse samuti ka tema operetikarjäär. No seda on ju võimalik teha kogu Euroopas. Loomulikult armastab ta Saksamaad, kuna töötab seal ja on seal tuntud, aga ta oli, on ja jääb Hollandlaseks. Muide, Johannes eesters oli Adolf Hitleri üks lemmikartiste ning füürer külastas isiklikult igal võimalusel paljusid tema etendusi. 1944. aastal kanti Johannes eesters Joosep Kööbelsi koostatud Kotbegnaadetten listi kus aga välismaalane Natsi-Saksamaa riiklikult ja poliitiliselt tähtsamate kunstnike nimekirja. Ja meile kõlas Johannes eestersi esituses Friedrich Schröderi kirjutatud laul 1941. aasta filmist immer Nurdu. Nii nagu paljusid tema kaasaegseid, on ka Johannes eestersid palju süüdistatud selles, et oli Saksamaal seotud natsionaalsotsialistidega. 1941. aastal külastas Johannes eesters tahhov koonduslaagrit ning hiljem alates selle fakti avalikustamisest. 1976. aastal heideti seda talle ikka ja jälle ette, nagu oleks ta seal väidetavalt esinenud. Laulja enda väitel viibis ta seal koos teiste artistidega koonduslaagri komandandi biorkovski kutsel niinimetatud lahtiste uste päeval. Oma 1978. aastal ilmunud autobiograafias kirjutas Johannes eesters nõnda. See laager mõjus meile tüüpilise sõdurite hitlerjuugend noorte laagrina, mida piltidelt nähti ja tuldi. Me jõudsime kohale, näitasime üles mõningast huvi. Üks sõdur pildistas meid oma erafotoaparaadiga ja me sõitsime taas koju. Õhtul, ma arvan, oli mul juba etendus. Ka tema sünnimaal Hollandis ei suudetud Johannes kestersile andestada tema karjääri natsliku Saksamaal. Tema esimene, kas troll Hollandisse 1963. aastal lõppes fiaskoga, sest ta vilistati lihtsalt välja? Laulja järgmine ülesastumine toimus alles 2008. üheksandal aastal tema sünnilinnas Amersruutis ehkki ka siis toimusid tema vastu kohalikud meeleavaldused ja piketid. Samal ajal suutis ta ühes kohalikus teleintervjuus korraldada paraja skandaali kui intrigeerivalt küsimusele, kas Hitler oli tore mees, vastas ja ma tundsin teda väheke. Too oli üks tore mees sõda Taull. Intervjueerija küsimusele, mida üks vastas eesters, üks tore mees ja korrigeerides seda. Nojah, seda ta just polnud, aga minuga käitus ta meeldivalt. Peale saate eetrisse minekut esitas eestersi abikaasa Simone retsel protesti et need sõnad olla olnud kontekstist välja rebitud ja niinimetatud suhu pandud, et hollandi keele grammatika järgi tähendanud heistersi saksakeelne kommentaar, et Hitler oli tore mees tema vastu, mitte tema jaoks. Hesters ise jäi esialgu küll oma väljendi juurde, kuid vabandas mõni päev hiljem televisioonis. Laulis Johannes eesters ja kõlas Peeter Feniasse kirjutatud laul 1937. aasta filmist Wen Frauanšhaigen. Pärast teist maailmasõda jätkas Johannes eesters oma karjääri operetilavadel esinedes nii Viinis, Münchenis kui ka Berliinis ning taas oli vaatajatel võimalus nautida tema ülesastumisi ka kinolinal. 1950. aastal tegi ta kaasa Friedrich Schröderi menuka opereti pulmaparadiisis filmivariandis. Johannes eestersi partneriks filmis oli sarmikas Claude Farrell, kelle vokaalpartiid laulis sisse Ilze hüvener. 1951. aasta tõi üle hulga aja kinolinale taas kokku Johannes eestersija Maarika rööki silmis Chardas vürsti ehk Silva, Imre Kalmani samanimelise operetiainet. Ja taas tormas public kinno, et veel kord näha ekraanil koos mängimas oma sõjaeelseid lemmikuid. Alates 1956.-st aastast hakkas Johannes Eestias rohkem esinema ka televisioonis. Vaatajate ette jõudsid mitmete operettide televariandid, teiste seas ka muidugi Friedrich Schröderi pulmaparadiisis. Võiks arvata, et kauni välimusega, alati heas tujus sarmikal filmi- ja lavatähel oli tema elus mitmeid abielusid ja põnevaid seiklusi oma partneritega. Siiski see nii ei olnud. Oma esimese abikaasa, Belgia päritolu Luisa Hässiga tutvus Johannes eesters lauluõpingute ajal Hollandis. Nad abiellusid 1930. aastal ja nende abielu kestis kuni Luisa surmani 1985. aastal. Neile sündis ka kaks tütart Louise Paula heeralt eesters, kellest sai pianist ning Nicolhisters, kes tegi karjääri näitlejana. 1992. aastal abiellus tollal juba 89 aastane Johannes eesters näitlejanna kunstniku ja fotograafi Simone ret heliga, kes oli temast tervelt 45 aastat noorem. 2010. aasta detsembris teatas tollal juba 107 aastane Johannes eesters, et on loobunud oma 61 aastase abikaasa tõttu suitseta. Tamisest öeldes tegin seda armastuse jooma imelise naise nimel. Tal peaks olema mindi nii kaua kui võimalik. Muide, äsja kõlanud lugu Friedrich Schröderi operetist pulmaparadiisis on salvestatud 1994. aastal. Johannes eesters oli siin 91 aastane. 2005. aastal sooritas 103 aastane Johannes eesters Vabelsbergi filmiorkestriga turnee seitsmes suuremas Saksa linnas. 2006. aasta augustis avati Berliini kunstiakadeemias näitus tema elust, mille galantne härrasmees avas oma liidera bändiga. Sama aasta detsembris kastroleeristagoscadja Riimanniga kontsertprogrammis. Staaž Swing mitmetes etendustes Berliini kuulsas admiral spalast teatris. 2008. aastal tegi Johannes eesters kaasa kõrvalosas ühes kinokomöödias olles sellal juba 106 aastane ja ühtlasi ka läbi aegade kõige vanem kinolinal üles astunud näitleja. Iis. Viidoktoriskunis. Via imponeets amorss. Johannes eesters lahkus meie keskelt 2011. aasta jõululaupäeval. Mart Sander on kirjutanud oma järelhüüdes Johannes eestersile ajakirjas teater, muusika, kino. Johannes Iisrzi filmid ei olnud kunagi poliitilised sõjast vintsutatud inimesed teadsid, et kinno minnes ei näe nad ühtegi haakristi ega kuule ülistuslaule suurele Saksa armeele. Joopi garanteeris poolteist tundi tulvil romantikat, elegantsi ja unelmaid. Nüüdseks esineb Johannes eesters taevastele lavadele kus pole halba publikutega poliitilisi süüdistusi. Mitmele põlvkonnale on ta tundunud omamoodi surematu artist, kes on alati olnud ja jääb alati olema lugematutele noortele lauljatele, on toonud suureks inspiratsiooniks, kelle häält ja iseloomulikku liikuvat raseerimist on üritatud jäljendada ja omandada. Ajal, mil staarindus keerleb eelkõige vaid ingliskeelse muusikaga ja USA toodangu ümber. Tasuks meenutada, et ka Euroopal on olnud oma staar, kelle erakordne karjäär ja looming kannatavad võrdlust nii Frank Sinatra, Bing Crosby kui ka Freedast ääri meelelahutusajalugu muutnud karjääriga. Meie tänast saadet Johannes seistersist jääb lõpetama Franz Kroodsa kirjutatud laul 1958. aasta filmist Schwartz aplit ja stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas. Ja helioperaator Evelin Voodla Äss Enn sörgib Falons oma oma