Ühel augustikuu õhtupoolikul, 1973. aastal näidati tollase nõukogude liidu kesktelevisioonis esinenud sest osa režissöör Tatjanal Joosneva 12 osalisest teleseriaalist 17 kevadist hetke. See põhineb Julien Semjonovit kolm aastat varem ilmunud samanimelisel romaanil ning räägib Nõukogude luuraja Stirlitz tegevusest teise maailmasõja ajal sakslaste tagalas. Peaosas inertsist lahti annab, stuudios on taas Triin Ella, Jaak Jõekallas ning meie tänase saate teemaks ongi populaarseimad Vene Nõukogude teleseriaalid. Laulab Jossif kapson ja kõlab Mikael Tariver Kiievi kirjutatud laul hetked filmist 17 kevadist hetke. 17 kevadist hetke osutus nii menukaks, et seda korrati juba kolm kuud pärast tele-esilinastust. Omal ajal liikus ringi kallali. Kui Stirlitz astub Berliini tänavatele, jäävad Moskva tänavad tühjaks. Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee tollane esimees Juri Andropov, kes oli filmi käsikirja valmimise üks initsiaatoreid vaatas musta materjali läbi öösiti, kuna tal teist aega selleks polnud. Tema ettepanekul viidi sellesse sisse vaid üks muudatus. Lisatud. Teelõik, milles oli juttu saksa töölisliikumisest ja erast Helmannist. Nõukogude liidu tollane peasekretär Leonid Iljitš Brežnev vaatas seriaali 17 kevadist hetke, aga alles selle kolmandal demonstreerimis korral ning helistas kohe pärast selle vaatamist jäätšeslartjonavile, et teda isiklikult õnnitleda. Stirlitz roll tõi Tiitsonovile tohutu populaarsuse, mille taustal jäi aga täiesti tahaplaanile filmirežissöör Tatjanal Joosneva, keda ei meenutanud keegi ja tekitas viimases ka endastmõistetava solvumise. Muusika teleseriaalile 17 kevadist hetke kirjutas Mikael Tariverdiiev ja laulusõnad Roberta rastest Klenski. Kokku kirjutasid Tariverdiieveeerrastest veskis, kelle jaoks 12 laulu iga osa jaoks ühe. Ent räägitakse, et filmirežissöörile Tatjanal Joosnavale tundus selline lugude hulk liiast ning ta valis välja vaid kaks hetked ja laulu kaugest kodumaast. Ehkki hiljem on ta seda fakti Talud raskeks osutus ka neile lugudele sobiva esitaja valimine. Proovi lindistused tehti paljude lauljatega, kellede seas olid Valeri obodynski, Vadim munermann ja isegi Valentiina Dolconova. Viimaks jäi sõelale muslim, maga Maajev, kes aiaga ootamatult kutse esinemiseks Itaaliasse ning seetõttu asendati ta kiiresti Jossif Skaversoniga. Clioosneva palus kapsoni laulda, nõnda teda ära ei tuntaks. Mis peale laulja algul olla küll solvunud ent teinud hiljem siiski nõnda nagu palutud. Filmi algsetes tiitrites laulude esitaja nimi puudub, kuna tiitrid valmisid siis, kui kapsoni kandidatuur polnud veel kinnitatud. Kuulame aga kuidas oleks kõlanud laul kaugest kodumaast, muslim maga majev esituses. Helilooja Mikael Tariver Kiievi jaoks saabus tohutu populaarsuse aeg mis tõi endaga kaasa nii mõndagi meeldivat, sealhulgas näiteks Juri Andropov poolt alla kirjutatud load millede alusel võis oma auto kinni pidada ja parkida, kuhu aga iganes tahtsid. Helilooja nautis seda privileegi täiel rinnal parkides, kord isegi Moskva punasel väljakul ning tundes selle üle siirast ja lapselikku rõõmu. Kui keegi teda selles takistada ei saanud. Populaarsusel oli ka oma hind. NSV Liidu heliloojate liitu saabus telegramm prantsuse heliloojalt Francis Leelt, kes väitis, nagu oleks filmi 17 kevadist hetke kõlanud muusika pärit tema sulest. Pärast pikki ja keerulisi asjaajamisi selgus lõpuks, et Francis Lee ei olegi kunagi sellist telegrammi saatnud ja et see kõik on hoopis kellelegi pahatahtlik nali. Paljude arvates seisis selle taga helilooja Nikita apogo Slovski. Tariver Kiievi jaoks oli see lõppkokkuvõttes aga äärmiselt ebameeldiv kogemus ning oma loomingulistel kohtumistel inimestega pidid alati vastama küsimusele, et kas vastab siis tõele, et te varastasite selle muusika. Oma 1997. aastal ilmunud autobiograafilises raamatus tunnistas Tariverdiiev, et sellest ajast alates ei armastanud ta enam kohtumisi publikuga ja mõne aja pärast loobus taga loominguliste õhtute korraldamisest. 1982. aastal autasustas Leonid Iljitš Brežnev seriaali 17 kevadist hetke võttegrupi tuna tähe ordeniga. Tariverdiiev leidis oma ordenile väga otstarbeka kasutuse. Ta kaunistas sellega oma näärikuuske. 2008. aasta mais toodi välja teleseriaali 17 kevadist hetke moderniseeritud värviline variant. Originaalis oli see ju mustvalge, sterlitsid kehastanud vetsust lahti saanud, oli pärast uue varianti. Nägemist sügavalt ärritunud öeldes. See, mis nad tegid filmiga on kuritegu. See pole see film, milles mina osalesin. See pole film, mille tegid operaator Pjotr katajev ja kunstnik Voris Tuljankov. See pole film, millega töötasid Tariverniir ja rastestranski. Filmirežissöör Tatjanal Joosnava oli aga teisel arvamusel. Ma olen hämmelduses Maivarjaseda, mulle tundus, nagu oleksin ma taasvõtteplatsilt. Värvid on edasi antud sellise usutavusega. Hämmastav, ma ei mõista, kuidas see tehtud on. Muide, 2008. aastal vändati Stirlitz teemadel 16 osaline seriaal pealkirjaga Issajev. Sellist nime kandis maks Otto von Stirlitz oma kodumaal. Uus seriaal jutustab noore luuraja eluteest ja arenemisest kahe suure sõja vahel. Ja meile musitseeris klaveril Mikael Tariverdiiev. Paljudest Sherlock Holmsi kehastustest filmis ja televisioonis kindlasti kõige huvitavam ning intrigeerivama on vene nõukogudes Jaal Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused mille 11 seeriat valmisid aastatel 1979 kuni 1986 Lenfilmis režissöör Igor mas lennikovi käe all. Log Holmsi rollis tegi suurepärase näitlejatöö Vassili Vaalov ning doktor Watsoniga Vitali Solovjovi. Muusika filmile kirjutas aga Vladimir Taskeevitš ning erilise populaarsuse pälvis sealt avamäng, mis kõlas iga osa alguses. Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused meeldis ka inglastele ning Moskvasse. Inglise suursaatkonna ette on selle auks isegi püstitatud skulptuur, mis kujutab livanovitiasse loominit Holmesi ja Watsoni rollides. Seriaali ühe osa, mis kandis pealkirja Päsker villide koer, mõned stseenid filmiti muuseas Tallinnas hobusepea tänaval, mis pidi kujutama tegevust Londoni rägenud. Samuti toimusid võtted Glehni lossis ja Mustamäe nõlva all. Maarjamäe lossi ümbruses on aga üles võetud episoodid, mis kujutavad Baskerwelide hooli. 1980.-te aastate alguses jõudis televaatajate ette seitsmeosaline seriaal pikk tee düünides mis räägib läti kaluri poja Arturi ja kaunitar Marta armastuse loo. See oli esimene film, milles puudutati teravalt Siberisse küüditamise hella teemat. Filmi režissööril Alois Brenzsil ja stsenaristile Oleega Rudnieril tuli sõita pidevalt Moskva vahet, et võidelda oma algsete ideede eest ning tänu neile pääsesid nii mitmedki stseenid tsensuuri kääridest. Marta rollis pidi alguses üles astuma kuulus läti näitlejanna viia Artmane. Ent filmi valiti siiski liilita. Uue solinja Arturit mängis leedukas Juozas kisselius. Filmile muusika kirjutanud Raimonds Pauls on öelnud ühes intervjuus. Ausalt öeldes ma ei uskunud, et sellest filmist nii suur asi saab. Meie suguvõsas läks küüditamine mööda. Küll oli seda, et ühed võeti punaarmeesse, teised aga sõdisid sakslaste poolel nagu eesti peredeski. Austusega tuleb suhtuda igasse rahvusesse, kõik me olime ühtemoodi Stalini ja Hitleri diktatuuride ohvreid. See ei anna aga õigust suhtuda halvasti, olgu siis kas venelastesse või sakslastesse. See sõda on meie ühise Euroopa ajama. Kurioosset juhtumit, filmi pikk tee düünides ühe episoodi. Ta meenutab kaluri rollis esinenud Henri Paul putkeevitš stseeni, milles kalurid upuvad. Tormis võeti üles mitte kaugel kaldast kuid sügavus oli siiski piisav, et kõik oleks nagu päris. Väike laevuke tegi oma vindiga laineid tuletõrjeauto kaldale ka vihma. Meie Joosaski seelius Uldis valdiks ja mina hoidsime poordis kinni, aga režissöör seisis platvormil ning karjus väikeste pausidega järel rooparisse mehed teie upute uputada. Muuseas, oleksime uppunud, sest kummisaapad läksid vett täis ja tõmbasid meid alla. Aga režissöör jätkas muutkui karjumist, mehete uputa mehete upute, meie nagu küülikud, rapsisime Reese, uppusime peaaegu terve öö. Meenutades võtteid Siberis jutustab Marta osatäitja Liit. Ta hoos olin ja see, mis juhtus Martaga filmis juhtus ka minu endaga perekonnas. Kui vanemad tulid Siberist Lätti tagasi, siis minust kolm aastat noorem õde külmus tagasiteel rongis surnuks. Filmides stseeni, kus me lumetormi ajal otsisime metsast minu poega. Tunnetasin ma seda tragöödiat kõigi oma närvirakkudega meenutades oma vanemate õnnetust. Näitlejale on tunnistanud, et testi toodi talle kirju, mille ümbrikule oli lihtsalt kirjutatud Riia filmistuudio pikk tee düünides. Inimesed samastusid Marta tegelaskujuga kirjutades oma perekondade või endi traagilistest saatustest rääkides, et tegelikkuses oli elu siberis veelgi julmem, kui filmis. Oli ka neid, kes harjutasid, et seda ei peaks üldse näitama aga ka neid, kes leidsid, et kui ei ole võimalik täpset tõde näidata, siis poleks olnud väljamõeldis ja pooltõde üldse filmi tuua. Jah, ajalooliselt ei saagi seda lugu tõe pähe võtta, see on romantiline, armastuse lugu lihtsalt ei läti kaluriküla inimeste saatustest, keeruliste ajaloo sündmuste taustal. Kuid tänu sellele seriaalile said inimesed endise nõukogude liidu härra aladel ja ka välismaal teada, kes on see väike Läti rahvas balti mere kaldal said teada nende kultuurist eluolust ja mis peamine, elasid kaasa nende kangelastele. See ongi kino peamine ülesanne, mõjuda inimlikkusele, olenemata rahvusest või geograafilisest paigutusest. Ka. 1985. aastal jõudis teleekraanidele Odessa filmistuudio ja Bulgaaria kine arstide koostöös valminud seitsmeosaline teleseriaal kapten Granti otsinguil mis põhineb kuulsa prantsuse kirjanikul Sull Verni seiklusromaanil kapten Granti lapsed. Filmivõtted toimusid Kesk-Aasias, Krimmis, Kaukaasias, Bulgaarias ja Pariisis. Filmis tegi kaasa suurepärane näitlejate ansambel, teiste seas paganeli rollis Lembit Ulfsak, kes peab seda oma parimaks jaga huvitavamaks tööks. Sellesse rolli valiti ta ligi 200 kandidaadi hulgast. Ilus aeg oli, on meenutanud Lembit Ulfsak. Kogu meeskonnaga oli hea klapp. Õhtuti arutasime nii maailma asju kui karakteri arenguid ja tegime proovi. Teleseriaali kapten Granti otsinguil iga seeria avaloona kasutati Isaac Dostojevski kirjutatud avamängu 1936. aastal linastunud filmile kapten Granti lapsed. Jäis saak Dunaevski avamängufilmile kapten Granti lapsed mängis Eesti-Soome sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel. Odessa kinostuudio kolmeosaline teleseriaal Tartan jonn ja kolm musketäri, mis põhineb prantsuse kirjaniku Alexandra maavanema samanimelisel romaanil on alates 1979. aasta detsembrist, mil seda esimest korda teleekraanil näidata. Tänu suurepärastele, näitlejatöödele ja võrratult muusikale kuni tänapäevani vaatajate seas ülipopulaarne. Millal iganes seda televisioonis ka ei esitata, ikka ja jälle paneb ta meid ennast uuesti vaatama. Filmi režissööriks on Giorgi Unbal helkeevitš ning heliloojaks Maksim tolajevski, kelle loodud laulud leidsid kiiresti tee rahva südamesse. Sovetski kultuuraja Pravda kriitik Maria Ignatsiva kirjutas, et ülimenuka telefilmi Tartonianne kolm musketäri laulud on välismaiste lugude pealt maha kopeeritud ning et need ei saa kunagi populaarseteks. Kuid tegelikkus oli muidugi hoopis vastupidine. Musketäride muusika sündis tegelikult kahes etapis. 1972. aastal jõudis teatrilavale sellenimeline etendus ja alles viis aastat hiljem tekkis idee luua samanimeline muusika. Film ja tõelised hitid said kirjutatud filmi jaoks. Mihhail vōi Arski, kes kehastas filmis Tartanyanni, pidi algselt tegelikult mängima Rasfoori ning Tartanjaani rolli oli kinnitatud juba Alexandra tuulov. Kuid helilooja maksindolajevski nõudis Tartalianni rolli just nimelt Bay Arskid, kuna too laulis väga hästi. Ning ehkki filmirežissöör Georgi Jung valt Hilgeevitš leidis, et tollal kolmekümneaastane pojerski on selle rolli jaoks liiga vana, jäi peale siiski helilooja arvamus ja Boyarskist saigi Tartanyand gradini. Filmirežissöör polnud üldse rahul ka Irina Alfiorovaga, kes kehastas filmis Tartanyanni armastust Konstanzi ja soovis sellesse rolli tegelikult hoopis teist näitlejannat. Jevgenia Siimon. Irina Alfiorova vokaalpartii esitas filmis Jelena Andrejevna. Nõnda kõlab aga koos Mihhailova jarskiga Konstanzi ja Tartanjaanid nõuet. Filmi Tarzan Jeanne kolm musketäri võtted toimusid Tallinnas ja Ukrainas. Stseen, kus tartlanna kloostri juures paljude vastastega vehklema peab, filmiti Tallinnas dominiiklaste kloostri juures Katariina käigus. Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa tõdenud. Muidugi olid kostüümides ratsanikud vanalinna tänavatel uhke vaatepilt kuid üks ratsanik rikkus oma terava kannusega togides Katariina käigu seinal rippuva hauaplaadi, vene filmitegijad võtsid kolmest tõest, kus nad oma rekvisiite hoidsid kaasa kaks 18. sajandil rokokookappi. Ja neid me enam tagasi ei saanudki. Poola restauraatorid valmistasid neist hiljem. Filmi star Tanyann ja kolm musketäri Rosporti kehastanud Boriss kiujevit, filmirežissöör Georgi Jungvalt Hilt keevits alguses selles rollis ei näinud. Ja vise on hiljem aga sarkastiliselt tõdenud, et tema meelest polnud ka režissööri näol tegemist just eriti andeka inimesega Meele lauladki Boris Kloojas koosilina triaats käega ning kõlavad Rosfordi ja mileedi. Mileedid pidi filmis mängima tegelikult Jelena saladei, kes loobus sellest aga raseduse tõttu. Haige rolli endale. Margarita Cherrhowa, kes lõi äärmiselt ereda ja seksika rolli ning kes on hiljem tunnistanud mileedi tegelaskuju, jäi vaate Ta mällu. Kuna ma tunnetasin tena üksindust, mõistsin, et ta on kõigi poolt põlatud olevus, keda pole tekkinud lihtsalt inimlikus mõttes mitte kellelegi vaja. Nircardeks rangelt ühte musketäri tõst paatost pidi filmis alguses mängima Vassili Vaalov, kes hiljem Sai tuntuks Sherlock Holmsi nad kuid kui ta ilmunud võtetele, siis asendati ta ruttu Benjamin Smihhoviga. Kuna muusikalise materjali sisselaulmiseks oli aega vähevõitu siis esita saatuse vokaalpartii filmis Jaroslav Nazarov. Nendes. Kuna Haatost kehastanud Benjamin Smith oli tihedalt seotud oma teatritööga, siis kasutati paljudes stseenides tema asemel dublanti. Seetõttu ongi mitmetes stseenides sportlasi Aramis kaamera poole näoga aatusega seljaga aga stseenist Konstanzi surma, kus musketärid sammuvad mööda kloostri võlvkäiku näeme me seda dublantiga eestvaates, ehkki ta üritab pingsalt enda nägu varjata. Ja laulis Mihhail põhjaski. Ainsad näitlejad, kes kinnitati osadele väljaspool igasugust konkurentsi olid valintinzmirnitski, Bartlasena kolleeg tabakov, prantsuse kuninga Louis 13.-na ja Alissa trend lihttema abikaasa Austria Annana. Austria alla salaarmastust Buckinghami hertsogit kehastas filmis Aleksei Kuznetsov, kelle esituses kõlas filmis koos Alissa Friendly siga ka alla ja Buckinghami. Salakavalaks rollis tegi suurepärase näitlejatöö Aleksandr Trofimov, kes ise esitas ka oma vokaal. Kõla filmi Tartan, Janne kolm, musketäri eelarve oli madal, siis pidid nii mitmedki rekvisiidid sündima käepärastest vahenditest. Nõnda kujutabki näiteks Austria Anna kuulus teemantripatsit ega iseendas tegelikult filmi režissööri Giorgi Julwaldil keevitši meistritööd, mille ta valmistas oma hotellis kohalikult turult muretsetud materjalidest ning tarbeliani mõõga eest, kes on tegelikult konservipurgi painutatud. Milles seisneb filmi Tartanyann ja kolm musketäri edu ja menukuse saladus? Ilmselt on seda kõige õigemini sõnastanud Rosporte kehastanud Boriss kiujal. Öeldes film õnnestus seetõttu, et kokku sai väga hea seltskond. Me kõik olime noored, pluss veel maksindolejevski, võrratu muusika. Meie saadet jääb lõpetama ballaad sõprusest ja stuudios olid Triin Ella jõekallas ja helioperaator Evelin Voodla.