Täna oleme me lapsepõlvejutte ajalas, Liina Tõnissoni lastetoas. Ütleme, et me istume kiikhobused näiteks see oli selline mänguasi olemas. Ei olnud, tuleb meelde tuletada, et ma ei ole 20 ega mitte 25 pärastsõjaaegsetel lastel enamusel ei olnudki Kobud ja kui neil üks raamatki oli, mul oli üksainus raamat, seda ma näiteks väga hästi mäletan. Selle raamatu nimi oli väike Muki ja selle raamatu peal või abil õppisin ma lugema. Ja veel palju aastaid pärast juba nii-öelda täiskasvanuks saamist võisin seda raamatut tsiteerida ükskõik kuskohalt lugedes, eespoolt taha pole või tagantpoolt ettepoole, ma ei tea, kas ma täna seda enam jõuan teha. Et vaat, see on mul näiteks meeles küll. Ei, ma arvan, et kiikhobu oli midagi nii suurt ja kättesaamatut, et seal ei tasu mõeldagi. Mis oli esimene mälestus endast, päris enda mälestus, mitte see, mida on rääkinud ema või keegi teine. Mul on kaks mälestust, aga nad ei ole kumbki mitte liiga rõõmsad. Ja ma ei tea, kas meni sihukeses kenas lapsepõlvetoas, mälestustes peame nendesse liigselt süvenema. Esimene on Tallinna põlemine, ma mäletan seda lõõmavad no ma ei saanud aru, et linna seda lõõmavad taevast ja mäletad, tahan, et minu hea isa, keda ma praktiliselt ei mäleta, minu hea isa tiris mind kättpidi ja ei luba vähemalt mul hakata otsima minu kaotatud lemmikmütsi, vaid kiris kättpidi ja oli kuri. Ei saanud aru, miks ta on kuri Mahan kukkunud minu kassimüts. See on minu kõige esimene mälestus. Ja kui ma panen silmad kinni, siis mul tuleb ta ikka veel ja aeg-ajalt meelde. Edasi ma ei mäleta mitte midagi kohumiks pärast me jooksime. Teine on veel kurvem, teine, millest hetkest ma päris hästi ennast mäletan ja niimoodi järjepidevalt ja kogu aeg. See on minu isa arreteerimise. Aga ma arvan, et noh, see oleks igal lapsele meelde jäänud, aga edasi tuleb juba väga palju rõõmsaid mälestusi, ma olen üles kasvanud kodus või majas. Aga õigem oleks öelda ja majas, mis oli tervikuna kodu. Mul oli kaks õde ja kolm onupoega. Te kujutate ette seda, seda kuueliikmelist lasteväge, mis hommikust õhtuni midagi ette võttis. Ei mingisuguseid lasteaedu, ei mingeid korraga päraseid, hommiku-lõuna- ja õhtusööke. See oli peaaegu piiramatu vabadus niisuguses mõnusas seltskonnas, nii nagu te praegu rääkisite oli see laste mängumaa vist küll tõeline muinasmaa, see maa ulatus umbes tänapäeval ma tean kuue hektarilise le maa-alale ümber vanaisa ja ja me võtsime seal ette üsna palju asju, ehitades losse, linnu korraldades võistlusi, julgus, Ove vahelduseks mängides ka nukkudega. Ja õhtuti kolm ema analüüsisid kuue tehtud. Siis oli juba selline väike kodu koosolek. Ja kindlasti, sest ikka aeg-ajalt sai keegi noomida, tutistada või lihtsalt südamlikku juttu elamise osaliseks oma ema poolt. No kas oli siis keegi tundis ennast kurvana või tagasi tõrjutana või oli mingisuguse noh, ma ütleks, pahateoga hakkama saada. Ma ei arva, et meie ema jõudis väga täpselt meie tegevust jälgida ja koordineerida, aga hilisõhtutel ta rääkis meiega ja ma arvan, et see, ta jõudis õhtuti meiega rääkida. Oligi see kasvatarenevasinik? Täiskasvanud Liina Tõnisson on öelnud ajakirjanikele, et ta on üsna kõva kivi jäät Hinnuta. Kas väike tüdruk Liina oli täpselt samasugune kõva pähkel? Ei, vastupidi. Et kolmest tähest olen ma keskmine. Minu vanemate ja minu noorem õde on välimuselt jaka karakter Alilt väga sarnased. Arvasid, et ma olen üks Tosk ja küllap ma olin ka, nad suutsid mu panna nutma, vaat seda soovisid. Ja selleks ei olnudki reageeriti vaja teha, nad ütlesid, et mul on kirjud silmad, mis vastas sellele midagi rohelist, midagi pruuni. Ja, ja minu lapsepõlvemälestustes oli siin nii kuud lugu, et kõikidel inimestel on ühevärvilised silmad, aga minul on kirjud. Ja kui sellega veel siis ühinesid onupojad, kes ka kindlalt teadsid, et kirju on ikka midagi silmade jaoks erilist kehv on siis rohkem ei olnud vaja, kuuest olin ma kindlasti üks kehvemaid. Nii et need kirjud silmad lapsepõlves nutsid küll jah, aga minu ema aitas mind ühel õhtul, kui, kui ma jälle selle üle kurvastust avaldasin, siis ta ütles, et kuule, et sul küll midagi, täitsa valed arusaamad. Ütle neile ükskord sealt uhke selle üle, et sul nii suurepärased silmad on. Ja vaadake, see on mul küll meeles. Ma mäletan seda hetke, kui ma siis nii-öelda selja sirgeks lõin, ütlesin seal midagi erilist ja see on parem kui teil. Ma mäletan nende nägusid. Kas tuli vahel ka niisugust karistamist ette või riidlemist? Saite sakkida? Ei, ma nii ei ütleks. Ma mäletan seda, et meie ema avaldas kurbust ja teate, kuna ta pidi kasvatama kolme last üksinda siis ta võimalused olid väiksed, nii ajas kui materiaalselt ja siis ta ütles, et oi, et ta nii lõpmata kurb ja ta kohe ei oska ette kujutada, mis ta peaks meiega tegema. Ja, ja näed, isa ka ei ole ja kui veel isa oli elus vangilaagris, siis ta ütles, et ei, ei, seda ma küll ei saa kirjutada. See oli juba nii kohutav lugu, et me ise valmis vabandust paluma. Laste pere oli päris suur ja, ja see kodu oli kõik seal siis vanaisa maja ümber koos ilusates nõmmemetsades. Jah, kui nüüd natuke täpsem olla, siis Mustamäe alusel maa-alal. Täna sõidan ma sealt mööda. Sellel maal on suured kivikasarmud meie ülisuurt metsikut, täis puid, aeda meenutab üksainus puu. Kui ma mööda sõidan, ma leian selle puu alati üles. Kas teiste lastega ka mängisite, ma mõtlen, kas tänavale lubati minna meie mängumaa all päris tänavat, kui ei olnud, sellepärast et täna oli natuke külavahe tee moodi. See on, see on tänane Mustamäe tee aga me käisime seal, seal oli poriloigud, milles võis kõndida, niiet pooles sääres märg ja porine. Ja ma mäletan, et kui ma lõpetasin esimese klassi, kus ema leidis tunnistuse üsna hea olevat ja ta küsis, et soov meie võimaluste piiridesse. Ja siis ma ütlesin, et luba paljajalu käia ja vihma ajal ka. See oli vist veel selline soov, tema sai öelda Palol ja ta ütles, et hea küll, aga et ju, et sul on nõrk tervis. Ma olin üks kehvemaid oma tervise poolest. Aga ma isegi ei mäleta, kas ma siis sain selle lubaduse või saanud. Ma mäletan seda jutuajamist, et et selle üle oli, oli selline arutelu. Küllap ma sain. Millised olid need lapsepõlve mänguasjad? Raamatust oli juttu, väike mokki, pea sul otsas, suur ja kole, nii vist oli jah või midagi niisugust, oli selle väikse voki alguses, ma tuleb nagu tuttav ette. Millised olid mänguasjad. Oli midagi päris isiklikku. Ja oli küll, meil oli igaühel nii poistel kui tüdrukutel mingisugune nukulaadne, puhast klassikalist nuku ei olnud. Ühel oli karu, teisel oli jänes, ma mäletan, et onupojal, kellest sai hiljem autovõidusõitja temale ema tõi siis linnast piimanõu sees soldat, nuku, need, temal oli siis soldat. Ja, ja minul jänes, vanemal õel oli karu, nooremal õel ma ei mäleta, minule tundub, et tal ei olnud üldse temal nii väike, pidi vist kuidagi nagu päris ilma olema, korraldasime neid mänge ja, ja ühel päeval siis olid kõik sõdurid ja teisel päeval kõik beebid ja kuidas parasjagu oli, need niinimetatud nukud olid ikka väga kallid küll. Aga ükskord mingisuguses väga suures aktsioonis jäid nad kõik talveks õue. Ja kui me siis seda avastasime, siis oli lumi paks ja, ja kevadel korraldasime matust, see oli küll väga umbseks. Te ütlesite, et te ei olnud väga raudne väike leedi tollal praegu need tuleb vahetevahel olla mängudes osalev väikene Liina ei olnud siis mitte alati A ja O ei olnud see, kes pani mängus asjad paika, kes oli juht? Ei mingil juhul, ma tuletan meelde, kaks onu poeg olid minust vanemad, mul endal oli vanem õde. Ei, ei, see ei tulnud absoluutselt kõne alla. Esiteks oli vanuseline hierarhia. Teiseks, minu vanemal õel on nüüd kindlasti karakter, ta on Eesti sporditaevas nii-öelda päris kuulus olnud ja, ja seda ta on nüüd kindlasti tänu oma karakteri saavutanud. Nii et, et ei, ei, mina olin ikka kindlasti. Kas ma nüüd just käsutäitja olin, aga paljudel juhtudel ma olin lihtsalt kaasamine ja võib-olla elu edenedes juba keskkooli päevil hakkasin ma nagu tahtma natuke rohkem olla. Mu klassiõed on täna valmis meenutama, et ma oma nina igale poole pesin ja ja tahtsid nagu igasugustes asjades kaasa rääkida, aga mitte varem. Isa ei tulnud tagasi ei, ta suri 52. aastal, Garagan ta vangilaagris. Praktiliselt on minul temast lihtsalt pildi peal, kus isa kasvatas ka läbi pildimäärad. Ja kuna meie pere oli siis naistepere naist ja kui me kasvasime suuremaks, isad ei olnud ka enam füüsiliselt olemas siis me väga valvasime selle järgi, et meie majja ei siseneks mõni meesterahvas, kellel äkki võiksid mingisugust soovid või tahted või huvid olla. Nende inimeste suhtes käitusime me kõik kolm väga karmilt. Ma tagan kerge, alati mõtlen, et küll võivad lapsed olla õelad aga nii ta tehti. Aga võib-olla see tulenes ka sellest, et ema kirjeldas meile oma abielu ja meie isa, see oli midagi ebamaist, see oli, see oli midagi nii head. See oli, see oli midagi nii täiuslikku, et endastmõistetavalt ei saanud olla ühtegi inimest, kes sellisele täiuslikule kirjeldusele võiks veel vastata. Ta tegi isast küll väga suure inimese, aga sellega ta võttis endalt eluks ajaks ära võimaluse kellegiga koos elada. Ta kasvatas teed üksinda ja, ja tema oli siis Teie lapsepõlves esimene ja ka teine ja kolmas selles redelis, kellega te pidite arvestama, keda te pidite kuulama või oli vanaema näiteks või keegi veel seal vahepeal meie peres ei ole vist küll õnnetuseks olnud vana emaid, sest minu ema on ilma emata üles kasvanud ja isapoolne, vanaema Ma ei elanud meiega koos ja suri üsna varakult. Nii et ei, tõesti ema oli esimene, teine, kolmas ja kõik. Jutustage natukene oma emast üsna väike kasvult, kui ma tohin öelda, et üsna trullakas. Aga blond, mida paljud inimesed mind nähes imestavad. Aga ta oli pärit üsna jõukast perekonnast ja, ja ta oli tõesti saanud elada enne sõda elu, mis mis ilmselt talle sobis nii võimaluste kui ka mehe poolest. Ja kindlasti ma, ma oskan täna vaid aru saada, aga et see, mis nüüd 44 juhtus, pidi talle ikka kohutav šokk olema. Ja ma ütleks nii, et au ja kiitus talle ta sellest siiski läbi tuli meks muidugi ta torises meiega aeg-ajalt ja, ja oli solvunud ja ja kui me juba läksime vanemaks ja meil tekkisid sõbrad ja Mecurameerisime ja siis ta püüdis nagu esialgu meie käitumise üle valvata, mitte kontrollida ka ja siis ta üsna kiiresti loobus ta kuidagi nii ütles, et nojah, et ma olen nüüd oma töö teinud ja saagu, mis saab. Umbes ma ütleks niimoodi, et ta oli väga hea ema ja no aga ma arvan, et enamus lapsi arvab siis, kui seda ema enam ei ole, et oleks pidanud nagu parem laps olema. Eriti ma mõtlen täiskasvanust peast, kus ta lõplikult üksi jäi ja ja meil kõigil oli nii palju maailmas teha ja meil oli nii huvitav ja me ikkagi nagu vähem suhtlesime temaga. Ma ei taha öelda, et me materjaalselt halvasti käitusime aga ma mõtlen tagasi, et mõtle, kui palju ma oleks võinud tema käest küsida, mis nüüd tegemata. Praegu on meie saateaeg jõudnud sinnamaale, et oleks kena panna üks muusikapala sellel saatel on selline väike komme küsida nüüd siis v külalise käest, et mis oli lapsepõlves lemmiklaul, ema mängis klaverit nii kaua kui see klaver tuli materiaalsetele kaalutlustel ära müüa. Mul on meeles sellest ajast tüüpilised Lastelaulud, Meie kassil kriimud silmad. Juba linnukesed ja nii edasi. Aga mul on lapsepõlvest meeles üks teine muusika, mis, mis on jätnud mulle vapustava mulje. Pärast sõda ma ei oska öelda, kui vana ma just täpselt olin kuskil niimoodi koolieelselt. Sain ma minna kinno esimest korda elus ja see oli nii kohutavalt suursündmus, sellepärast et teised nagu olid käinud, aga aga mina ei mäleta, kas ei olnud raha või kinopilet, on meie perekonnas küll ka ikka probleem tõesti või, või ei olnud emal aega mind viia või ma täpselt ei mäleta. Aga ma sain esimest korda minna vaatama filmi, mille nimi oli küürselg sälg. Teate, see muusika jättis mulle kohutava mälestuse, sellepärast et kogu see kinokajas sellest muusikast ma lihtsalt ei olnud midagi enne kuulnud, vahepeal oli olnud sõda ja ema mängis klaverit, see oli ka kõik. Ja, ja vot see muusika, ma kuulen seda kõikjal ja alati, kui sellest kinofilmis tuleb mõni katkend. Nii et see on mulle huvitav. Ma ei oska praegu öelda, kas sellest filmist selle filmimuusikat Eesti Raadio fonoteegis algas, mul õnnestub seda saada. Kätte ma püüan otsida. Juhul kui see ei õnnestu, mis võiks seda asendada. Siis mängime tõesti mõnda ilusat lastelaulu nagu Meie kiisul kriimud silmad. Ajad muutuvad ka vanad armsad lastelaulud saavad uue kuue. Valige latiino Ena. Ela. Käima hittlood, lugeda. Okkad jooge. Kuidas lugemisega oli, ma päris täpselt ei mäleta, aga sedasama väikest mukid me esimese hooga ikka lugesime emaga koos. Ma arvan, et tähed tulid nagu iseenesest teiste kõrvalt. Aga esimesed lugemisharjutamised ikka ema pidi nagu natuke aitama. Ma mäletan mõningaid stseene, kus me istusime kahekesi. Kas kool oli Tallinna 10., keskkool jäi esimene kool oli Tallinna 22. keskkond, see oli omaette üritus. Minna hipodroomi nii kaks ja pool kuni kolm kilomeetrit jala, istuda seal bussi peale, sõita siia Toompea alla kevadel valekooli ja kui raha ei olnud, tuli kogu teekäija jala. Peab muidugi ütlema, et ema siiski bussiraha leidis teinekord kulusse bussiraha millegi muu peale ära kasvõi kasvõi saiakese peale või või kuhu ta just parasjagu kulus. Aga see oli terve reis läbima maailma, kui me siis noh, niimoodi suhteliselt suure kambaga siirdusime õhtul koju, sest esimestes kastides. Me käisime õhtu poole. Nüüd erinevalt nooremast õest, kes on väga tugeva karakteriga inimene, ka nende pimedas käikude tulemusena. Mina ei karda pimedust, absoluutselt ei karda. Ja mu noorem õde kardab paaniliselt. Isegi minu lähedased tänasel päeval ütlevad, et Tallinna linnas on sellel ja sellel kellaajal käimine ohtlik ja nii edasi. Ma ei oska karta, aga tema näete, sai sellest käigust noh, niisuguse lausa psüühilise trauma. Nüüd kuidas kellelgi? Ega tol ajal ei olnud ja see käimine aga sugugi turvaline tähendamised ja rästi ju igasuguseid jutte ja, aga meie liikusime nagu linnaservas ja ma seda absoluutselt ei mäleta. Ma küll tean ette, et ema rööviti. See võis olla ka kuskil niimoodi just just päkkadele, enne kui ma kooli läksin. Mingisuguseid Vene sõdurid või üks sõdur tuli talle ja viis talle ära käekella ja mis tal seal veel oli üsna meie kodu lähedal kuskil sadakond meetrit. Aga mina ei osanud ka sellest hakata kartma, minul ei olnud kella ja minul ju kasukat ei olnud ja mina olin väike tüdruk ja. Ei, ma ei mäleta, kui need jutud olid, siis ma lihtsalt ei mäleta, sest Neid hirme minul ei ole. Minul on olnud hirmud, et et kui emaga ära sureb, mis siis saab? No lastel on ju kõiksuguseid, probleeme hirmudest ja lapsepõlve raskemast ja kurvema poolest on täna olnud juttu aga rõõmudest, sellisest, kus laginal sai naerdud, luksumiseni naerdud. Ja ma ilmselt olengi natuke liiga palju rõhku sellele kurvale pannud, mitte midagi taolist, tegelikult mul lapsepõlvest ütleme niimoodi plaanis ei ole kaasa jäänud. See oli õnnelik lapsepõlv, see algas sellega, et tegid hommikul silmad lahti, vahtis päike, paistab, teised juba õues alles magan, sest ümber maja oli, oli tohutu suured. Mure oli selles, et äkki nad läksid ära ja jätsid minu maha. Nad ei ole kuskile läinud, meil on ees terve pikk päev, kas me võtame nüüd reisi Harku järvele ette, võtame reisi ette Veskimetsa või, või asume me mingisuguseid muid julgustükke tegema? Näiteks ma mäletan seda lugu, kui. Onupoegi ja minu vanem ja noorem õde otsustasid läbi viia julgustükki, mis seisnes selles, et teealusest truubi torust läbi ronida. Ja nad seda tegid nendes mängudes mina ei julenud kaasa mängida. Ja noorem õde jäi kinni. Kui me nüüd täna seda tagasi mõtlema, siis oh õudust, raise siis ühed karjusid ühelt poolt rootslaste teiselt karuse teelt toru otsast õhtutlesid, tule edasi, teised ütlesid, mine tagasi. Ja, aga ma ei mäleta, kas ta tuli edasi või läks tagasi, aga aga uskumatu. Ta sai nii-öelda sealt lahti ja tuli välja ja muidugi ega täit arusaamist ei omanud sellest, mis oleks võinud juhtuda. Kui ta siis välja tuli, siis ta oli üsna porine ja tuli pahane, et ühed olid karjunud ühelt poolt ja teised olnud karjunud teiselt poolt. Ja siis meid ajasin hirmsasti naerma, et ta seisab seal porine, märg ja koriseb. Ja, ja see oli meil mingisugune sümbol. Kui kellelgi midagi viltu läks, siis kõik hirmsasti naersid. Et noh, mis sa oled nüüd nagu Kristi, kes siin poriseb. Nii et ei, ei, igasuguseid nalju korraldati, ma ütleks nii, et kas nad nüüd jõhkrad olid, aga aga nad olid kuidagi sellised, noh, niimoodi liikuvat või, või, või kuidas tuleb, tuleb öelda. Ma ei ütle, et keegi oleks kedagi põhimõtteliselt kiusanud. Kiusati ala, sul kirjud silmad, eks ju. Aga, aga kõik mängud olid ju kohutavalt lõbusad, mõtle, kui palju saab kuus last ette võtta. Nii et näiteks ma mäletan seda komi kõrvalhoone talli lakast alla, hüppasime nukul käes. Me hüppasime niimoodi, et me oleme kõik hingetud, eks ju, siis tuli üks kolmest emast vale ja küsis, et mis siin toimub. Et tuppa kostab naerulagin alt, aga meie arvame hoopis, et kohale tuleb tuua arst. Nii et ma ütleks niimoodi, et minu parim mälestus lapsepõlvest on see, et loodus oli alati käepärast ja ma ei ole mitte kunagi suletud tuppa mingis kohustuslikus korras. Vaat see helgus on mind nagu saatmas. Ei olnud veel sunniviisilist televiisori ees istamistega kompuutri mänge, õnneks kumbagi ei olnud olemas, mäletan päeva, kui May osteti taas uus raadio. Sest noh, eelmine raadio oli siin nagu meile oldi venelased vist ära. Aga nüüd räägime kooliajast ka natukene. Kas te olite õpilane? Ei olnud, ma olin selline, kes ja ajuti parem, ajuti halvem, kui ma ennast kokku otsinud, küllap ma olin siis parem. Aga ma ei ole kunagi olnud muster, õpilane mul lihtsalt ei jätkunud ei püsivust. Sest ma julgeks öelda, et mida aasta edasi, seda püssi Fatumaks ma vist läksin. Ja teiseks. Ma ikkagi tahtsin tegeleda sellega, mis mulle parasjagu meeldis ja mis meeldis juba ütleme niimoodi algkooli lõpul ja keskkoolis ma tegelesin spordiga, see võttis väga palju aega ära ja see oli väga huvitav. Ja ega seal siis väga palju hobisid enam juurde ei tulnud. Eluaeg olen ma armastanud lugeda, ma olen lugenud taskulambiga teki all, kui ema magas kõrvalt voodis ja kui see hoog mul peal oli, ütleme kuskil viiendas, kuuendas, seitsmendas klassis siis ma lugesin läbi kõik, mis kätte juhtus, kogu maailma klassika. Palju ma sellest aru sain? Ma olen edaspidises elus pidanud palju asju uuesti üle ja uuesti lugema. Aga juhus oli mul mingisugune niisugune periood, kus ma hirmsasti pidin ahmima teadmisi. Nii et ei, ma ei arva, et ma liiga ja olla nõus koos. Kas numbrite maailm oli siis ka juba armas? Ei, ei, ma oleks endale kujundanud hoopis teist laadi karjääri. Oleks olnud teistlaadi situatsioonis, majanduse õppimine oli tunnetatud paratamatus. Kui oleks majandusalad, mis siis oleks olnud ja noh, see kõlab natuke naljakalt Eestis hulgaliselt ringi mehi, kes on pikk ajalugu õppinud aga midagi sellel mõtlesin, et ma oleks tartus tudeerinud, aga mul ei jätkunud nii palju pealehakkamist iseloomukindlust, et minna Tartu, teades, et emal ei ole ka nii palju võimalik mind abistada, et ta mul aeg-ajalt bussiraha Tallinna sõiduks saadaks. Ja nii ma siis valisingi Tallinnas õppimise ma hästi mäletan, kui ema mulle seda selgitas, millised on meie võimalused ja ma ütleks, et paljud inimesed oleksid läinud sellele vaatamata. Aga mina ei ole ikkagi hea laps. Ei tea, kas ma nüüd nii hea laps olin, see on võib-olla esimene kord, kus ma mäletan, et ema rääkis minuga kui täiskasvanud inimesega, vat mõned niuksed, pildid jäävad meelde ja see on kindlasti esimene suhtlemine kahe võrdväärse naise vahel. Kõnnid üks väike selline tagasivaade teha veel oma lapsepõlve lastetuppa mängunurkadesse ja nende inimeste juurde, kes siis ümbritsesid. Mida te arvate, mis on see kõige olulisem, mida te sealt oma eluks kaasa saite? Ma arvaks, et siiski eetilised tõekspidamised mis on ju ülimalt lihtsad, mida võiks nimetada kas või 10 käsuna aga ema sisendas neid meisse näidet seal me olime niisugune tüüpiline eesti perekond, kus ema ütles, et eiei eesti ajal ei teinud keegi nii, kes lohistab suppi niimoodi, lihtsalt eesti ajal ei saanud keegi seltskonda minna. Ja nii edasi ja nii edasi. Vaata kuidas sa käid, sa oled nagu soldat. Niimoodi tütarlapsed ei käigi, vaata kui meie käisime seal, tegime toda ja toda. Meid ajas, kui me kasvasime suuremaks meedias, natuke naerma. Aga täna ma saan aru, et alustades nii-öelda kolme ja viieaastaste kasvatamist nende juttudega, et palun, Su küünealused on mustad või laps ei valeta. Jõudis ta, mees ikkagi selle sisendada. No mis mind tänase päevani püsti hoiab ja kõik see, mis juurde on tulnud. Noh, see on lihtsalt lisakiht. Ja meie saate jääb lõpetama Liina Tõnissoni koolipidude lemmikmuusika.