Ahjualune ahjualune. Tervist, minul, Urmas Vadi, nüüd võtame oma hiiglaslikud kulbi ja lähen trügin külla Tiit Hennostega ning proovin teha korraliku ahjualusena tema köögis puhta töö. Ma tungisin sinu juurde ahjualusena ja see, see hääl, mis praegu kõlasselliks konna hääl Wen tegelikult söögi signa ei konn, nad kasutavad teda selleks, et inimesi sööma kutsuda, aga ostetud on ta Horvaatiast tehniku turu pealt, kus mingisugune kodanik neid müüs. Sain, ma ei teagi, kas ta neid ise tegi, aga, aga tal oli erinevates suurustes ja see, mis siinkandis tema jaoks nimi, boss. Kõige jämedama häälega Big Boss. Aga selles suhtes on nagu see heli väga õige, et, et noh, mina kui ahjualune, eks tulengi selle peale kohale. Aga see küsimus, mis ennast nagu hakkas vaevama, aga lihtsalt huvitama just käisime sinu raamatukogu toas ja vaatasime vanu neid loominguid, Akadeemiaid, mis seal on niimoodi, et kõik seinad on neid täis või noh, mitte ainult loominguga akadeemiad, aga noh, hästi kõvasti, ma just rääkisin sulle, Ma enda kodus viskasin paljud ajakirjad minema, sest nagu ruumi ja kogu aeg tekib raamatuid meeletult palju juurde, siis vaatasime sinu plaate ja siis tekkis ka nagu see küsimus, et need seal ka nagu kuidagi kaduv või need kandjad on kuidagi kaduvad. Kuidagi otsapidi jõuabki nagu sellesse uude aega välja, et mis ajal nad nagu praegu elame. Et on seal selle kohta mingisugune nimetus. Praeguse aja kohta muudkui ma hakkan nüüd sealt tagantpoolt peale, siis ma mõtlen ikka, et mina olen ju nihukeste raamatutega nagu üles kasvanud ja ajakirjadega üles kasvanud ja ma kuulun sellesse, see oli üsna niisuguse vanamoodsasse maailma, et ma ei tea, kui palju Eestis veel on inimesi, aga ma kardan, et ainult vanemate inimeste seas, kes tellivad endale loomingu Vikerkaare, Akadeemia keele ja kirjanduse koju, mitte ei loe neid noh, töö juures näiteks või raamatukogus või. Ja ma loen ikka nad enamasti läbi ka igat artiklit, võib-olla mitte lõpuni ja, ja, ja aga suure osa küll nendest asjadest. Ja, ja see on nagu niisugune hull harjumus, mis on inimesse sisse jäänud. Teine asi on nende plaatidega. Mul neid vinüüle kasid kuskil veel vanu, aga neist maa tõesti osa kunagi andsin ära või viisin mingisse kauplusse, kes neid odava hinnaga müüs, aga on muidugi need siidi Vinüüli tan jällegi nagu teistmoodi, noh, selline juba kultus tekkinud sellest, et need on jällegi nagu hinda. On on, on noh, ega mina jään parem, ma mõtlesin selliseid, mida ma ei tahtnud, aga noh, niisugust Eesti omasid omaaegseid ja mis, mida ma olen alles hoidnud ikkagi. Aga neil mõlemal Nofineeridele, minu arust nende Tseedeedel ka ja nendel ajakirjadel ka, et nad moodustavad nagu mingisuguse noh, nagu nagu füüsi sellise komplekti või et kui ma võtan selle, see tee seal on peale selle, et, et see on, et seal on see muusika sees, seal on ta siis veel seesiuse mingi vihikukene, eks ole, näiteks mingisugused andmed või isegi need, kes on seda teinud, olgu nad insenerid või mingisugused muud asjad, et sa korjad nagu kokku sealt väga huvitavat informatsiooni ja praeguse aja nendes ütleme niisugustes asjades, mida sa saad osta ükskõik kus koha pealt ai, päädi kuskile või e-poest või mingist asjast ega seal tavaliselt midagi sellist kaasas ei ole. Mulle väga meeldis Spotify näiteks tohutult. Just nimelt nagu mitte nagu füüsilist keha seal ei saagi olla, aga, aga lihtsalt. Informatsioon inflatsiooni ja ta moodustab nagu mingisuguse suurema terviku, sellise laiema terviku, mis, mis hakkab elama ja kust ma saan minna, noh, mingisuguseid erinevaid liine pidi ja erinevaid niukseid laineid pidi. Ja, ja see on praegu ka olemas, noh, kui ma võtan minu poolest kas või sellesama Spotify lahti, siis ta pakub mulle, kui võtan Amazoni lahti, siis ta pakub mulle mingisuguseid sarnaseid asju ja ja nende häda on minu arvates ainult selles praegu, et seal juhitakse sind kohutavalt palju. Kui sa oled mingi plaadi ostnud või seda vaadanud, siis virutatakse sulle kohe samasuguseid ette. Teinekord päris huvitav minna, aga mulle meeldiks nagu rohkem niimoodi ise minna. Ja vot see see aeg, mis, mis minu arvates vanasti oli, oli see, et et mind ei juhitud nii palju, ma ei pea mitte nõukogude aja mõttes silma Sotši see raamat ja see plaat juhtinud mind nii palju, ta andis mulle palju enam vabadust seal sees, praegu juhitakse mind kohutavalt palju. Ja ma mõtlen, läheb näiteks praegust aega isegi Amazoni algusaegadega, kui seal ei olnud olnud veel nii palju selliseid erinevaid juhtivaid asju. Aga ma mäletan, et ma elasin Soomes ja siis sobrasin seal sees, leidsin mingisuguse asja. Noh, mul on hästi meeles, üks kord nägin vist tol ajal videost vana Harry Belafonte kontserti DVD peal ka olemas pärast ja seal oli üks bassimängija, kes laulis ka tallede heegele nioritšabona. Aafriklane ta mulle õudselt meeldis seal peal me kunagi kuulnud sellist nime, džässilaadne tegelane siis ma hakkasin mööda teda minema, tema, noh, niimoodi noh, üks nimi juhatab teise juurde natukene kolmanda juurde ja siis ma läksin läbi Niukest aafrika džässi, aafrika rocki sealt seest omamoodi selle pärast kohutavalt huvitav, lihtsalt õhtul istusin maha ja hakkasin või kümnesekundilise klippe kuuluma, kui leidsin midagi kihvti, siis läksin Helsingis poodi geeniuse juurde, näiteks küsisin, kas neil on sihukest elukat. Et see niisuguste seikluste võimalus või siis teine asi, mida ma kunagi ma mäletan, see puudutab füüsiliste asja. See on see, et noh, eks me kõik ole midagi lugenud, nagu, nagu juba kuskil ütles Alveri suu läbi. Ja, ja mõnikord on niimoodi, et sa ju loed, noh ega siis inimene ei ole kasvanud väärtkirjandusega, me kõik oleme kassotsopageerid ja olgem ausad, kui ma mõtlen selle all igast seiklusjutte krimkasid kõike sellist asja, suppa, kirjandusele, paha sõna ei ole, kasvasin seiklusjutud maalt ja merelt, eks ole, ja siis tulid need Mirabiilia või mis tavalise krimisarjad, eks ole. See ei ole mingisugune suur väärtkirjandus, okei, mõnda sealt võib ju tõsta väärtkirjanduse hulka kopika eest, aga ta ikkagi ei ole kuulunud sellesse sellesse. Vahest tuleb meelde see, et just nendest raamaturiiulites Tõnu meelest sain endale uue raamaturiiuli siis maailmakirjandust hakkasin tõstma sinna uude riiulisse ja siis just sattuski sellest Seiklusjutte maalt ja merelt Se vee, Jan, kes kirjutas Tšingis-khaani. Ja siis mulle tundus, et vot selle küll tõstaks, eks ju, aga võib-olla noh, näiteks, mida noh, kolm musketäri tõstaks veel, aga võib-olla mingeid asju sealt võib-olla isegi enamust ei tõstaks. Minule õudsalt meeldis Yann Molduda ja ma olen teda lugenud, ma ei tea, mitu korda üle ja see on samamoodi noh, niisugune seikluslik temas on minu arust üsna ajalooline ajalooline, üsna vähe on seal ideo nõukogude ideoloogiat on seal väga vähe. Noh, seal on väga selge vastandus, pahad mongolid ja hea, ütleme siis Kesk-Aasia kõrgkultuur. Aga segu ma tahan selle jutuga jõuda, on see, et, et sa loed neid raamatuid, loed, niisugune võib olla 10 korda mõnda raamatut isegi üle pärast elus või mingeid katkeid ja siis ta jääb selle nagu emotsionaalsesse mällu. Ja siis on niimoodi, et piisab sellest, et sa seda raamatut puudutad. Ja emotsioonid tulevad välja, kõik need need tundma tulevad välja ja siis siis saab sellega niimoodi mängida, et nostalgiliseks natukene veidi õnnetut armastust oleks täna vaja. Võtame selle, sa võtad ta kätte ja kõik, see tuleb meelde. See, see kaob ära. Noh, mul ei ole seda vaeva enam, mul ei ole võimalik, ma võin ju ai päädi või, või kindle või ükskõik, miski asja pihku võtta, aga see on lihtsalt tükk plastmassi või pleki, et selles ei ole nagu seda raamatut koos, eks ole, ja ja see ei tööta ja kuidagi see füüsiline mälu ja tunnete mälu, emotsionaalne mälu, vot need, need nagu töötavad koos ja see kaob nagu ära. See on minu arvates see, mis, mis praegust aega iseloomustab. Mida ma, noh, ma ei kujuta ette, mida ma või mida praeguse aja noor inimene võiks nagu noh, niimoodi või kuidas ta võtabki talongid, raamatut näiteks seal aitäh, et eks, eks ole. Et mis, mismoodi ta siis seal nüüd nostalgitses pärast selle selle juures. Ja teine asi on see, et, et see info nagu, mis enne oli jagatud noh, ütleme, et seal raamatus olid järelsõnad ja ja plaadil olid mingid taustajutud ja muud sellised asjad. Praegu on see koondatud kõik mingisse ühte kohta. Et ta ei ole enam nagu sealt laiali selles asjas ta laiali infiel, palju huvitavam nagu näsida. Sa võtsid selle ühe tüki ja lugesid sealt ja vaatasid seda ja nüüd ma avan selle sõnase Google'i, eks ole, ja, ja löön sinna midagi sisse või Vikipeedia ja kõik voolab mulle nagu nagu ühe ropsuga, eks ole. See teeb kuidagi igavaks, minu arvates minu arvates nagu nagu elu, ma saan küll aru, et mulle väga meeldivad kõik need asjad, sest et andmed on noh, nagu ühe ühekorraga käes ja ja muud sellised asjad oleksid võibolla võibolla huvitavad, aga ja ei ole. Aga mida sa ütlesid selle juhtimise kohta või selle suunamise kohta et näiteks Amazon juhib sind sarnaste asjade juurde, siis mulle tundub, et et mingis mõttes see selline juhtimine on meil tänases elus hästi-hästi oluline, sest et kõike on kohutavalt palju või noh, see ongi tänane probleem ka, kasvõi võtta mingit raamatut või filmid või ükskõik mida. Et, et me ei oska nagu valida neid, sest valik on meeletu, meil ei ole nagu seda võib-olla seda teadmist, et me ei saagi mitte keegi ei saa enam mingisugusest eesti kirjandusest saada ülevaadet mitte kellelegi ei ole seda, et keegi on, kõik on kõik raamatut läbi lugenud, et siis sellisel juhul mulle mulle just tundub, et võib-olla see tavalugeja kõlab nagu halvasti, aga ütleme, et inimene, kellele meeldib lugeda aga kes võib-olla väga hästi ei orienteeru selles valdkonnas, et kes on see uus autor, kes võiks talle meeldida, siis sellisel juhul mulle tundub see, see juhtimine on justkui väga hea, kui, kui keegi noh, nii-öelda paneb mingite autorite, mingite kirjastuste, mingisuguse maailmapildi või kirjutamislaadi või ükskõik mille järgi, nagu need Ründa ja, aga minu arvates on siin nagu kaks asja, mis sa ütlesid, et, et sellel on tegelikult nagu see on üks natukene Eesti spetsiifiline asi. Vot küsimus on selles, et, et aastal 1930. Ma arvan täiesti kindel mõju, võib tahapoole ka minna, aga pole mõtet, see on suvaline hetk, oli Ameerikas ja Prantsusmaal täpselt samamoodi, mitte keegi ei suutnud saada ülevaadet nendest tuhandetest raamatutest, mis iga aasta ilmusid. Et meie väikses kultuuris ja noh ja nõukogude aegseid selles mõttes piiratud kultuuris kus ühest küljest oli tsensuur ja teisest küljest oli kvaliteedikontroll, mis, mis igasugust pahna ei lasknud nagu läbitoimetajate näol siis siis oli võimalik seda ülevaadet saada seal suurtes skulptuurides, mitte kunagi olnud mittekohaga toimetamisi. Ei, ei seda, et keegi suudab ülevaadet saada. Siis pole mitte kunagi olnud vette. See on ise sellekteerumine, jää inimesed leiavad. Ise leiavad, kes juhtisid, olid ju ikkagi kriitikud see oli, see oli kriitikute asi ja, ja noh, ütleme suurtes maailmalehtedes on alati olnud nii-öelda püsikriitikutele süsteem, eks ole. Inimene valis noh, tollal jah, ajalehe oma maailmavaate või sobivuse või muude asjade järgi arvatavasti lugestaga kriitikuid, kes talle meeldisid, või nii edasi, keda ta usaldas ja keda ta tegi, praegu teeb mulle seda automaat keste formaalselt kriitikud oli ikka mõistus peas, masinad mõistust ei ole. See on nagu minu arust eesti spetsiifiline asi lihtsalt meie väikse kultuurispetsiifiline asi, et, et meil on järsku tulnud sihukene plahvatus ja ma ei suuda nagu enam natukene konteksti, meil on vaja orientatsiooni sinna sinna ümber saada ja nii edasi. Aga noh, see, mis, mis probleem oli, on, on minu arvates see, et koos selle uputusega uputus järjest suurenes. Sale, nii, aga samal ajal kriitika hulk, mis tavalise inimeseni jõudis see järjest vähem Läänes tegelikult. Et see, mida, mida varem oli palju enam seda kriitikat, neid veerge tõmmati järjest koomale, koomale, koomale, lõbusaid pisikesed. Noh, sisulised Annotatsioonilisi, järgmine sugugi sellest, mida Masing seal seal teeb, eks ole. Aga see on juba ajakirjanduse küsimus, on see, on ajakirjanduse küsimus, jah, see on ajakirjanduse küsimus, aga see on ka siukse kultuuri muutumise küsimus teatud moel. Aga, aga see on selles mõttes nagu huvitav, et meil käisid need asjad nagu nagu risti, et siis enam inimene vajas tegelikult juhatamist, seda vähem ta sai seda elusadelt kriitikutelt, eks ole, ja seda eramatkastuse saama seda masinalt, noh, aga see on natukene õudne, ausalt öeldes. Ja see, mis mulle nagu selle juures ei meeldi, on just see, et ta juhib mind sarnasuse järgi. Ta juhib mind sinna, kus olen, see on üks asi ja teine asi, ta saadab mulle teinekord mingit täielikku paska. Ma ei teagi, mis alusel tähendab, ma ei suuda, ma olen proovinud, kui mõelda ja lõpuks saanud aru, et sellel ei olegi mitte mingeid seoseid minu valikutega, ta lihtsalt üritab mulle ka midagi vahepeal pähe määrida. Seal ei ole mitte mingit pistmist juba enam üldse minu valikutega, ütleme minu haridustasemega või, või noh, ütleme noh, minu vaadatud tekstidest võiks ju ka masin saada kokku mingisuguse pildi, nagu ma seal istun, et mingist haritlasest või mingist tüübist, kes ei ole päris tavalugeja ja nii edasi. Okei, aga ta saadab mind samasuguste asjade juurde, aga, aga kriitik saaks mind juhtida teistsuguste asjade juurde selliste asjade juurde mis võiksid ju ka huvitavad olla. Aga mida ma armastan, Vahur, et see on väga kihvt, eks ole. Üks väga lihtne tee, kuhu ei saagi tulla mingisugused uued autorid, uued uued tekstid, uued mingisugused mõtted vaid, et noh, see see nii-öelda see programme ei tuvasta neid enam ära, sest see ei ole Programm töötab sarnasuse alusel, tema korjab märksõnu, eks ole, ta võtab nende märksõnade mingisugused pilved, eks ole, teeb sellest mingisuguse oma kogumi ja siis töötab, ta ei saa töötada nagu erisuste alusel. Võib-olla kunagi leiutatakse sihukesed programmid, aga praegu ta seda ei tee. Kui sinna tagasi, et öelda, kus me hakkasime, et see on nagu praeguse aja maailma niisugune imelik imelik asi. Ja teine, teine asi, mis on, ma ka ütlesin, et, et see on ikka tohutu avatus või, või selline, et, et kõik, see nagu mingis ühes tohutu suures superandmebaasis, mida superdimensioon see, seda parem see on, aga noh, samal ajal on ju teada, et Facebookis on küll, ma ei tea, mitu miljonit kasutajat, aga aga reaalselt moodustavad seal ikka mingisugused väikesed väikesed kogukonnad. Aga kui ma võtan mingisuguse oma korteri koos siinsete raamatute, plaatide ja asjadega siis see moodustab mingisuguse niukse, noh, minu universumi. Ega nad ei ole ostetud siia juhuslikult nad on ostetud siia, noh ühest küljest jah, on see nagu filoloogi noh, asi ütleme niimoodi, et, et ma olen püüdnud osta varem kõik luulekogud nüüd vähemalt kõik olulised luulekogud, et ma ostan kõik eesti olulised ilukirjanduse. Et ma ostan noh, kõikvõimalikud Eesti elulood või, või niisugused asjad või mälestused või muud asjad. Need on niuksed, noh, teatud moel filoloogi huvi, et, et mul on mingisugune kaanon, eks ole, et, et see kaanon võiks ikka ühele filoloogile kodus olla. No hea küll, see tavaliste inimeste arvatavasti ei huvita, et ta peaks korjama selle kaanoni sinna kokku, et vat 100 sööki pehmest saiast ette, et sul on kõik need saiad seal reas, siis. Aga aga see kõlas küll jõhkralt. Aga see Mingisuguse kokaraamatu pealkiri, aga ma ei tea, aga siis ülejääki moodustab noh, mingisugused niuksed, erihuvid, mingid nüansid, nurgatagused, mis, mis mulle korda lähevad. Ja mis on selles mõttes, et jah, see see muidugi muutub, et ma olen elu jooksul mitu korda ära ma ei ole visanud, aga ma olen ära andnud asju vaatajaid vau, et mille vastu ma kõik huvi olen tundnud omal ajal ja näha kohe, et korjanud, mitte millal see võis olla? Ei mäleta enam, noh, külla siis lähevad, eks ole, aga noh, üle ja kellel on selline, et sa korjad kokku ja, ja vaatad neid ja, ja mõtled, et noh, kui ma tegelemegi eesti avangardiga või model 20 sajandi modernismi rannas, siis maale püüdnud kõike sihukest sihukest kirjanduses nagu nagu endale hankida, või kui ma kirjutasin kirjanduse praegu natuke pooleli, ongi Vikerkaares sisuliselt eesti kirjandusteaduse ajalugu artiklisarja Nonii jupilsamatult modernismi, seda uut ja teises hüppega kaks jah, aga seal tegelikult sisuliselt on eesti kirjandusteaduse ajalugu. Et et, et seda, noh siis ma hankisin järjest niimoodi kõikvõimalikke neid teoseid nii palju kui võimalik ja proovisin saada kokku võimalikult suure koguse näiteks eesti kirjanduse ajalugusid koolidele ja kõigele muudele mis nad olemas, eks ole, muidugi suur osa sellest on kolleegidki seal taevas või põrgus, vabandavad rämps, eks ole, aga noh, mis teha. Aga ma vaatan, et noh, et need olid nagu huvitavat huvitavat lugeda ja ja vaadata Tiit Hennoste sama artiklisari, mis esimene see hüppeid modernismi poole, kas oli kunagi üheksakümnendatel ilmus vikerkaares ja noh, mina olin ülikoolis, siis me lausa pidime lugemus ta artiklisarja ja ja nüüd ma ei tea, mitukümmend aastat hiljem, siis sa avaldad seda hüpped modernismi poole kaks artikleid, mis tõesti tegeleb eesti kirjandusega. Aga ma hakkasin mõtlema, et, et mis ajas me praegu elame, et kas see postmodernism ka meile tuleb või, või, või on see ikka mingisugune modernismi lõpp või, või me oleme juba ületanud või see postmodernism andmist kõrvale jäänud või? See on minu arust noh ja niisugune eestlastel sihuke keeruline, keeruline teoreetiline küsimus. Et mina, mina, muidugi, mida ma silmas pean? Minu jaoks on nagu hästi lihtsalt öeldes mu jaoks on nagu paar siukest värki, üks asi on selles, et postmodernismi kirjanduse kohta on üldse raske pruukida romaanide kohta, ühte teist saab aga luure kohta, minu arust on väga keeruline seda teha. Ta on ikka arhitektuuri sobib ja kuskile niisugusesse kohta näiteks. Teine asi, need inimesed, kes selle termini välja mõtlesid. Kui kui keegi mõtleb välja termini postmodernism, siis üldjuhul peab ta silmas midagi, mis tuleb pärast modernismi, vastasel juhul oleks ta pandud teise nime sellele, kui ta päris loll ei ole. Nii. Aga nüüd tekib üks imelik jama otse öeldes jama. Et postmodernismi puhul räägitakse meile tsitaatidest ja Bastišidest ja, ja ma ei tea, millest kõigest ja ja räägitakse kõrge ja madalasse kuunemisest ja muudest sellistest imelikest asjadest, eks ole. Aga mina avangardi uurijana võin öelda, et vabandage, see kõik oli. Realistid, see kõik on ammu tehtud, see oligi avangard, avangard oligi primitivist süm kõrge ja madala, ületan dadais valigi, Bastišid, paroodiat, kõik võimalik šõu selline, eks ole. See on olnud. Kui me hakkame nüüd niimoodi vaatama, siis ma pean kulutama põduristid esimesteks postmodernistid, eks või vot sihukeste üldiselt jääb, käib mulle natuke nagu üle jõu, kui ma ütlen koos algasid, siis ma siis kindlasti tõlgendusele termini täiesti teistsuguseks ja mina väga ei armasta seda sõna lugemist ja ja ma arvan, et see, mu arvates, kui ma lähen kirjanduse juurde, siis ma olen öelnud kunagi ma ütlen veel kord, et minu arvates postmodernism on lihtsalt lugemisviis. Toda, seal on küll vahe, kui avangardis hinnati väga kõrgelt, noh, nii-öelda originaalsust, originaalsus oli kõik. Mina teen midagi, mida ei ole mitte kunagi tehtud, kõik vanad asjad viskame minema, eks ole, ja nii edasi. Kuigi reaalselt seda ei toimunud, eks ole. Samal ajal püüti varjata kogu aeg seda, et mu tekstides on mingisugused jäljed või siuksed asjad sees või et ma olen midagi võtma. Estorid postmodernistlikes tõstsid selle tsitaatsuse Ausse, eks ole, et kõik ongi ainult tsitaat. Kõik on lubatud, kõike võib kokku sättida, eks ole, vaba vasaku käega ehk teisisõnu küsimus on selles, et tekstid füüsiliselt on samad, aga lugemisviis on teine. Et seal, kus ma enne tõstsin üles ühte asja, surusin teist asja alla, seal postmodernism tõstab ülesse Nov niukseid, tsitaate, muid selliseid asju, ütleb originaalsus, bullshit. Teine lugemisvõi, see postmodernistlik lugemisviis kuidagi kuidagi tolerantsem. Võib-olla aga, aga minu arust see on see, mis näitaks mulle nagu asja ära. Et ma ei pea siis hakkama nimetama järsku dada istepostmodernistid, eks vaid ma ütlen, et ma loen näiteid postmodernismi võtmes selles osas. Nii et, et sellisel juhul kui ma, kui ma nii ütlen siis ma võin küsida, et kas see lugemisviis on nagu lõppenud? No tundub, et päriselt nagu ei ole lõppenud, aga samal ajal ta on ikkagi kohtunud suuresti et sihukest nii-öelda hüsteeriliselt postmodernistlikku lugemisviisi nagu, nagu enam ei ole. See on nagu üks asi, teine asi, kui nüüd minna selle juurde, mis mulle ei meeldi ja öelda, et jah, et Bosmodellisi tulidki nüüd teistmoodi tekstid uuesti tagasi blä-blä-blä-siis, noh see on küll ka ära vajunud kuidagi vaikselt. Nii et ma ei teagi, praegu on nagu mingisugune noh, mõni ütleb post-postmodernism, aga minu arvates on see mingisugune Linter reegnum, kust nagu ei ole osatud nagu millestki kinni hakata, ei ole nagu niukseid suuri ideid olnud ka, mis oleksid nagu äravajunud postmodernismi jutt sellest, et suured ideed ongi surnud ja nii edasi, noh see on minu arust täiesti jama. Nad on kogu aeg elus olnud, kui, kui nende peas mõni idee suriseb, nende isiklik traagika. Aga tõepoolest praegu nagu ei ole niisuguseid uusi suuri ideid sündinud ja mulle tundub, et seal on mingisugune natukene segane, segane aeg. Uus lihtsusest on ju räägitud ja uus tunnetest ja, ja sellist uussiiruse suus siiruses, niukses kõigest värgist, et, et seda on nagu seda on nagu olnud adjanockey postmodernismi tõlgendatud siirusena, eks ole. Aga mis, mis seal kirjandusest siis nüüd siirus on olnud või mis asi on siiras olnud? Avangard oli võib-olla siiras oma deklaratsiooni peegelduvad, mängisid väga palju, eks ole, romantikut, pold, midagi siirded, võib-olla kõige siiramad olid realistid või, või naturalistid, kes tõepoolest arvasid vähemalt, et ma kirjutan seda, mida ma näen ja panen selle kirja ära ja nii edasi, et see oleks nagu, väga oleks siiras. Mõnes mõttes, ma kujutan ette, et Vilde kohtut täiesti öelda kirjutas siiralt Tuglase kohta. Kuna arvan, et Tuglase puhul tekib nagu just nimelt see tema kirjutamisstiili puhul see see nagu vastuolu, et kui inimene kirjutab nii kuidagi ilutsevad mõneristlikult, et, et siis ta ei saa kuidagi siiras olla või ta on juba nii-öelda tehtud kirjandus. Kui võrrelda, noh, näiteks Tuglast või lutsu luts on jälle siiras, väga selgelt siiras kirjanik, eks ole, või või noh, Jaan Oks, kes oli, noh, ütleme, tema minust oled, sa oled ikkagi teatud psüühilised probleemid ka kõige endal ka mingit. Ja Jaan filtrid silmnähtavalt ei oldud filtrita, paneb kõik pahna ühte üksteise järel, et seal geniaalset kolm lauset ja siis tuli kaks lehekülge pahna. Et see ongi niuke ilma filtrita asi, noh, Lutsul on selgelt seal filter vahel, eks ole, aga, aga tema puhul ta on sinisilmnähtavalt siiras autor, eks ole, või minu arvates seesama Vilde on siiras või noh, niisugust muidugi olid noh, ütleme Vildel oli oma ideoloogia või Lutsul oli ka oma ideoloogia, oma maailma arusaamad ja muud asjad, aga see on ikkagi niisugune nagu siiras, siiras kirjandus. Kust praegusel ajal ma ei kujuta seda nagu päriselt enam ette, sellepärast et, et kõik inimesed siiski teavad väga hästi, liiga hästi juba, kuidas kirjandust tehakse või kuidas saab seda teha kuidas ei saa või, või ei tohi või kuidas tohib. Seni tundub, et sellel siirusele kõigel igasugustel sellistel nagu kriteeriumitele seal teki noh, lõpuks juba mingisugused piirid nagu eta või kes on kõige siiram, kes kõige suurem, kes kõige huvitavam või noh, see, see noh, tegelikult mingil hetkel ei saagi sellest nagu enam edasi lihtsalt karges praegu pähe. Et noh, kes mulle tundub näiteks eesti luules luulasesti siiras näiteks EFS. Aga noh, ma vaatan, et, et kui ma tahaks olla noh, nii-öelda selle kandi pealt kuidagi enesepaljastuse või, või noh, sellest selle poole pealt olla nagu veel siiram, et mis ma siis tegema pean, mul ei ole nagu midagi teha. Aga minu arust seal ongi piir nagu kätte tulnud, noh tegelikult selle siirusega oli varemgi ummikusse joostud, sest et 60.-te kirjandus ütleme 60.-te meil kuuend, lõpu kirjandus, aga kõik see hipi vastu ja selle ajakirjandust, see oli nagu siirus, oli eraldi loosung. Maskid maha, oleme siirad, eks ole, otsime kusagilt enda seest üles selle tõelise noh, niisuguse värgi. See jooksis väga kiiresti tegelikult niisugusse hunnikusse, noh, osalt selgus, et seal sees ei olegi mitte midagi, eks ole, aga osalt selgus, et, et iseendasse vaatamine on natukene õudne tegevus. Ei taha, tuleb vahingu mängima inimeste teooriast. Jah, noh, see on nagu teatud moel vastukaal, eks ole, aga samale just see selle mängu kaudu jõuda mingisuguse siiruseni, aga kusagilt sealt alt tuleb vastu teinekord selliseid asju, mida ma mitte näha ei taha, miski, ta mitte näha, rääkimata sellest nägime suhteliselt nendest asjadest veel noh, nagu välja, eks ole. Et see on nagu jooksnud sedamoodi ummikusse ja teine asi, mis selle siirusega on, mis siis edasi tuli, oli tõesti see minu arvates, et selle rääkimise piir hakati, avardab. Et kui vaadata ikkagi 60.-te kirjandus näiteks nii Eestis mujal kukkusid siis tabud hakati rääkima seksist, hakati ropendama, eks ole noh kõikvõimalikke sellist kraami Eestis seda ei tulnud, meil tuli see alles üheksakümnendatel nats auteria kookesele, kes selle, selle nagu läbilaid, nii sadul nagu tabude piir vastu reaalselt ühel hetkel, eks sisse tabude piir ületati nagu kogu kultuuris pornomuutus normaalseks nähtuseks, sealt tuleb jälle, et kuhumaani, siis ma siis nüüd selle, see ongi just seesuguseid kuuma siis nüüd saan selle selle siirusega minna, eks ole, et, et kui ma olen kogu sopa ära näidanud, mis seal sees on nii-öelda no ja siis ma ei arva, ei ole, aga kõige hullem on see, et kuna inimesed on seda kõike juba läinud noh, niisugust asja, eks ole, ja ja paljud asjad seal all kipuvad olema üsna samamoodi. Mul ei ole nagu mingit väga eripära midagi näidata, siis siis ei olegi sealt nagu mitte mitte kuskile minna. Selles mõttes ma arvan, et et lähemal ajal peaks keegi nagu leiutama mingi uue kunstilise idee, et millega saaks milles, millega saaks nagu mängida. Avangardi asi on tõesti nagu, justkui ma ei tea kindlasti keegi ütleb, et, et see on nüüd tõesti rumal jutt, kõik asjad on hoopis teistpidi, aga aga et see on kuidagi jah nagu, nagu läbitud või võib-olla ka sellepärast võikski tegelikult täiesti kaotada ära igasugused sellised nimetused. Aga et kas sinul, kui noh, filoloogid teadlasel sinul on ju vaja mingisuguseid nimetaja Siiet kategoriseerida ja millestki rääkida, et ilma et lihtsalt midagi rääkida. Aga me kogu aeg kategoriseerime, tähendab, noh, nii peab mu sõna ütlema kategoriseering. Ükskõik, ja ta saab, niimoodi rääkida ei saa. Vot see on nagu küsimus selles, et, et noh, mis asi on kategoriseerida, kui ma ütlen, et see riistapuu siin laua peal, mille sees on tee, eks ole veel asju, eks ole, siis kategoriseerimine. Ma olen öelnud, et see ese on teie tass näiteks mitte kassi pea, eks ole. Nii et küsimus on ennekõike selles, et, et, et kuidas me kategoriseerida ja see on nagu üks asi, et üks asi on see argikategoriseerida, teine asi on teaduslik kategoriseering, defineerime juba midagi selliseid asju, eks ole. Arhikategoriseerimine toimub kogu aeg pidevalt, eks ole, ja, ja noh, on see siin, ma võin teadvusesse minna hetkeks, aga, aga ütleme niimoodi, et teaduses on nagu kaks lähenemist asjale üks lähenemine, ütleb see, et paneme kõigepealt definitsioonid paigale. Defineerime ära, näit, mis on avangard, mis modernism, eks ole ja siis hakkame vaatama, kui palju need mingisugune yks teos vastab neile tunnustele, vot see on niisugune klassikaline asi. Teine asi on aga see, et ma võtan need teosed ja vaatan neid ja vot siis tõepoolest kategoriseering nii-öelda argimoega neid asju. Ah, siin on sihukene värk, eks ole, siin on teine läheb, eks ole, ja pärast teen mingisugused üldistused ja jõuan selle selle sisse, et ma nagu dialoogis selle tekstiga kategoriseering jõuan kuskile selle asja juurde, need on kaks erinevat lähenemist. Mida kirjandusteadlased, seda teiste eriti ei pruugita, aga näiteks keele uurimisel me kogu aeg kasutame seda. Mina, kui ma, kui ma teen sellist asja konversatsiooni analüüs näiteks vestlusanalüüs eesti keeles, siis, siis see on just selline, üks osa sellest on, et uuritakse, kuidas inimesed maailma kategooriseerivad omavahelises dialoogis, kuidas nad neid kategooriaid arendavad, nüansseerivad muudavad ja lähtekoht on just need kategooriad ei ole ette antud või kui nad on siis ainult mingil väga noh, niisugusel üldisel kujul ja nad tegelikult mängitakse alles selleks tõeliseks selles selles situatsioonis. Mõlemad saab teha, ma arvan, et see esimene variant, et modemit juppidena valmistati teoreetiliselt ilusaid võlgasuses, vot see on nagu see mulle endale. Mulle meeldivad mõlemad variandid. Oleneb, mida sa tahad teha või mida sa tahad kirjutada toda või sellepärast, et sellise kuma Kirna praegu kirjutan, näiteks just lõpetan siin praegu sedasama esimeste hüpete, mis kunagi oli see artiklisari, ma olen selle palju laiemaks kirjutanud ja esimese osa nagu raamatuks teinud, mis tuleb selles Euremata sarjas välja. Ja siis teine osa tuleb ka, aga seal on veel kirjutamata. Nii, teine poolmuidu oleks kole paks raamatud, eks ole, et kui ma tahan koos hoida seda suurt massi, eks ole, vaat seal ma ei saa teisiti, kui ma teen kategooriad ette valmis, vastasel juhul oleks see noh, ütleme mingi SEE, mis ronib küll mööda erinevaid teoseid ja võib-olla väga põnev ja huvitav, eks ole. Aga samal ajal ta ei, ta ei vii nagu kuskile, need on, seal võib olla väga huvitav tihnik niimoodi niimoodi kõndida, aga mind ei huvita see antud juhul. Aga see teine variant on võimalik ainult siis, kui ma teen just mikroanalüüsi, et ma teen sellist tõepoolest detailset analüüsi näiteks mingi ühe autori või üksikute teoste kohta või või näiteks, võtame mingisuguse luuletaja luuletused ja hakkan mööda neid kõndima, otsides neid erinevaid motiive, erinevaid sõnu, erinevaid pöördeid, erinevaid trikke, nippe, ükskõik, mida ta seal sees on ja siis lõpuks ütlen, et Vahur seansee mõlemat mõlemat kõlbavad. Teadlane jah, ei saa nagu kummastki loobuda, sest mõlemad on erijuhtudel vaja. Samal ajal tavaline inimene, arvatavasti seda teaduslikku kategoriseerimist, tegelikult ei kasutagi ta kasutabki sellist igapäevast kategoriseerimist. Mulle meeldis, mulle ei meeldinud. Ja noh, see on ka sedamoodi, eks ole, aga ta ta osa sellest, aga ta selle aluseks on ikkagi mingisugused konkreetsete asjade konkreetsed omadused või tunnused, mille alusel ta seda teeb. Ta ei, ta ei aruta tõsiselt, et vat see kuulub nüüd sinna kategooriasse, kui me nüüd vaatame seda nii, nii, eks ole, seda ta ei tee. Et sellist alt ülesse teaduses öeldakse fotomapp kategoriseerimist, seda me teeme argielus kogu aeg ja seda argisuhtlus tahab näiteks niimoodi väga hästi uurida, ega ka kirjanduse puhul. Üks oluline teema, mis ma tahtsin rääkida, on seesama netikeel, millega sina tegeled, et nüüd, kui noh kõik need sotsiaalmeediat ja netikeel igapäevaselt peale tulemas ja noh, mina küll ei taha kuidagi halvustada, et mina olen täpselt samas keskkonnas ja samas positsioonis, et ma kasutan seda sedasama lühikest keelt ja, ja, ja kindlasti kas see tuleb ka näiteks kirjandus ajakirjandusse sisse, seesama nii-öelda see netikeel vaevalt et see saab olla asi kuidagi iseeneses. Tähendab, praegu ta, kui ma nüüd praegu vaatan, siin on nüüd nagu mitu asja koos jällegi kui ma võtan selle keelemis netis on, siis seal on tegelikult igasugust keelt, seal on hariliku kirjakeelest kuni täieliku netisläng inimene, mitte keegi peale selle väikse kamba aru ei saagi. Siuksed mängija on alati olnud. Kui ma nüüd mõtlen, et mis sellest netikeeles nagu, nagu tuleb siis tegelikult eesti netikeele lause näiteks või morfoloogia segudes sõnu käänatakse pööratakse, on tegelikult üllatavalt kirjakeelne, ma olen sellest kirjutanud kuskil sirbis, paar sõna öelnud, aga ta on tõepoolest üllatavalt kirjakeeles. Seal küll üllatus, et võiks ju arvata, et kui netis on keel, siis ta elab kuidagi täiesti reeglitega. Ta ei ela, see on nii kummaline, aga ta ei ela, aga mis see põhjus? No vot raske öelda. Süntaksi son niisugust ilma öeldiseta lauseid on tulnud palju enam, mida varem ei olnud ja see on tõesti suur murrang, kui see läbi läheb, siis see muudab eesti keelt tohutut, sest meil ei ole nagu vene keeles siukseid noh, ja aldis lauseid stiilis. Aga Ma ei tea, tähendab, morfoloogia puhul on, on sama üllatav see, et eesti suulise keele morfoloogia on väga kirjakeelne väga kirjakeel, mis on täiesti ebatavaline, jal soome suulise keele morfoloogia on väga erinev kirjakeelest. Ainus seletus, mida mina olen osanud pakkuda, on, on see, et, et meil on koolis nii palju drillitud seda morfoloogiat, et kuidas ikka peab käedama ja nii edasi. Nad hakkasid ka mingis mõttes, et kuidas seda lause ikka, mis, mis sust käänded ja seal peavad olema või ütleme, seal midagi laguneb aegade süsteem ja nii edasi, et sihitise käänded kõiguvad ja nii edasi, aga see on kõik samasugune, et seal ei ole midagi niisugust eripärast, eriti. Ma, ma arvan, et osalt on see nagu niisuguse niisuguse noh, nagu drilli küsimus. Teine asi, mis muidugi süntaksi puudelt on ka tähtis, on, on vastupidine 1000 Eesti süntaks ei ole väga range, erinevalt inglise süntaksist, noh, kus on ranged sõnade ärge ja nii edasi ja muud sellised asjad, et meie süntaks nagu üpris vaba selles mõttes ja selle tõttu on teda ka nagu raske sekkuda neid neid reegleid omamoodi. See, mis seal on, on muidugi sõnavara, aga sõnavara poolest on jälle selline jama, et see noh, mis seal ikka on, sõnavara, kogu aeg uueneb ja muutub. Selles ei ole midagi originaalset selles mõttes, et kogu aeg on tulnud mingist asja peale. Osa neist kaovad, osa tulevad, tulevad, osa osa lähevad. Aga noh, ilmselgelt on see, et need ikkagi mingisugused elus toimuvad, mingisugused väga suured murrangu tõi kas või tõepoolest nüüd see internet või, või see sotsiaalmeedia, mis, mis noh, ikkagi muudab seda, need on sellega otseselt seotud, mingit murrangut. Jaja sõnavara tohutult kõik uued asjad, aga see, mis minu arvates sealt hoopiski tulnud on või tuleb, on niisugune asi nagu näiteks lühendamine. Et kuna seal on vaja kiiresti kirjutada, eriti sellises suhtluses või sotsiaalmeedias sky trahv, eks ole, ja kõik asjad, mida saab ära jätta, kõik asjad jäetakse ära. Laias laastus kirja vahel ärge sinna, kus väga vaja on, sinna pannakse küsimärk, pannakse muid märke, ei panda mingi koma tühiasi ära jätta, eks ole, suurtähed tühiasi, ära jäta kirjutada. Noh, ASAP selle asemel kirjutada Dash suunas bossi pelgas inglise keeles, eks ole nõu proovimist. Ja, ja vot see, see lühendamine, see on küll niisugune noh, peaaegu kontektiivsuseni arenenud arenenud asi ja see, ma kujutan ette, hakkab mõjutama keelt kõvasti. Sellega koos tulevad kõikvõimalikud siukseid, elliptilisi konstruktsioonid ja, ja muu selline, ma arvan, selle verbi ärajätmine, öeldise ärajätmine on samamoodi, saab rutem, ei ole vaja, see on ilma selge, mis seal toimub, osa muudest sõnadest aru, mis tegevust seal tehakse. Kui keegi kirjutab, nagu ma panin selle lause ma eemale nüüd noh, siis ei ole vaja mitte midagi keeruliste taibata, et seal vahepeal on puudu sõna, lähen. No kuidas sa oma ööpäeval maa eemale nüüd maa eemale nüüd seal ei saa olla, mingit? Ei saa olla. Noh, ma võin, ma astun, ma kõnnin ükskõik, aga on selge, et tegemist on mingi liikumisega mis läheb siitpoolt sinna poolseks vaja seda verbi. See-eest aga võtan, nagu ma küsisin, kohedad, mis lauses oli, et mulle jääb see nagu arusaamatuks, et mis tähendab puhtalt juba ma ei saa aru, mis toimub ja mis lauses. Aga noh, kui see on netikontekstis, eks ole, ja, ja inimesed suhtlevad seal mingisuguses dialoogisüsteemis, eks siis ta on kindlas kontekstis olev lause. Ja seal tähendab lihtsalt seda, et magas, läheb päris arvuti juures ja eks ole võima lülitan ennast noh, eemal olemise reziimi sale või midagi muud sellist, mis tähendab seda, et sa ei saa minuga järgmisel hetkel suhelda. Et on kontekstis väga, väga selge tähendusega vaat-vaat see lühenemine, ma kujutan ette, see nagu tuleb ja teine asi, mis sellega koos käib, on just see, et kui seda asja lühendatakse siis nagu ma ütlesin, keeles on palju konventsiooni konventsionaalseid asja eriti kirjakeeles, noh, Eesti komareeglid näiteks kuhu pannakse Como ja q, ei panda kooma, eks ole, koolis õpetati ja, ning ega, või kui ka ette koma ei panda, eks ole, tähtsult jama, kui tõsiselt järele, miks ei panda. Nii on konventsioon, aga kuna seal on kiire ja kuna funktsionaalsus on see, mida me suhtlemisel vajame, konventsiooni mitte, siis kogu see keel muutub nii-öelda funktsionaalsemaks. Vanad konventsioonid kukuvad maha lihtsalt aja jooksul tulevad arvatavasti uued. Kuna netis kõik nii kiiresti muutub, siis nad ei jõua kinnistada. Siis siis see keel nagu selles mõttes nagu vabaneb tervest hulgast erinevatest konventsioonidest ja hakkab tekkima selline noh, keel, mis, mis lepitakse nii-öelda vaikimisi omavahel kokku ehk teisisõnu, nii nagu nagu släng või muu asi on rühmakeel, et sellel ei ole ju reegleid, aga me vaikimisi oleme kokku leppinud, räägime niimoodi ja kõik saavad üksteisest aru, tekivad sellised vaikivad, vaikivad kokkulepped, mis, mis hoiavad seda seda keelt üleval mis seal lõpuks kaasa tooma ei kujuta ette. Sellepärast et, et noh, kirjakeel on ju konservatiivne, kuigi eesti kirjakeel ei ole väga konservatiivne, ta on ikka nagu kaasa läinud. Aga kui palju ta neil alla annab, ma ei tea, sellepärast et netis ju mingit korrektuuri ja sellist asja ei ole üldjuhul. Aga see, mida mulle on ütelnud ajalehtede keeletoimetajad. Et seda keelt tuleb mitte palju, aga tuleb järjest sinna sisse tähendab inimest, kes saadavad oma tekste neil on sellised keelendid, sellised asjad, sellised tükid seal seal sees. Ja see tuleb omakorda sellest, et nad kirjutavad arvatavasti küllaltki spontaanselt oma tekste, need, kellel see sisse tuleb, nadi redigeeri. Ja siis ma panengi nii nagu nagu torust tuleb ju sellesama vaikimisi kokkuleppe alusel. Nii, ja, ja noh, keeletoimetajad tõrjuvad oma oma kirjakeeleteadmistejanu, jõubaasid seal, aga noh, arvata võib, et mingil hetkel murrab, murrab pais läbi viia. Ja see ongi kõik, see mu arust nagu ei taha nüüd jälle selle juurde tagasi tulla selle õnnetu sirbi, sirbi saaga juurde, eks ole, aga aga aeg, et ma olen sellest juba kirjutanud. Ma ei viitsi hakata siin enam kordama, kes tahab, loeb, loeb ajalehest, mis mina asjadest arvasin. Aga, aga seal oli ju niimoodi, et need inimesed, kes, kes oleks tulnud sinna toimetaja oli öelda blogijad, tähendab netikeelsed inimesed ja see oli ikka täiesti erinev asi ja minu kujutluse ei mahtunud küll, et kuidas nad oleks hakanud seal kirjakeelseteks toimetama. Sest ma ei suutnud nagu neist tekstidest näha, et kui korralikult nad seda valdavad, kui teadlikult nad seda valdavad ja nii edasi, eks ole. Aga kahju, et nende programm tõeliselt radikaalne ei olnud. Ma arvan, et mida sa mõtled, ma mõtlen selle all, et see programm, mille nad välja käisid, ei olnud mingi radikaalsuse suur, aga see oli niisugune nädalalõpulehe programmikene. Ja ma ei arva üldse, et, et, et sirpi, mis on tegelikult ju natuke konservatiivsem väljaanne, et seda oleks pidanud nüüd radikaliseerima hakkama, sest meil on radikaalseid üheli andeid, kae peaksid eraldi olema. Peaksid eraldi olema, meil võiks olla üks niisugune rahulik konservatiivne väljaanne ka. Aga ma olen väga taht näha, mis sellest keelest oleks saanud seal. Sest ma kujutan ette, et kui, kui sellised tõesti siukseks blogijate või neti inimeste seltskond võtaks kätte ja hakkaks tegema näiteks ajalehte ja radikaalselt, tooks kogu selle neti jutu sinna sisse. Seda võiks olla päris päris huvitav jälgida, ma ei pea silmas ilukirjandust, seda on tehtud. Aga just nimelt seda, et olev ajalehtede elab sellisena, et iga nädal või, või kahe nädala tagant ukseleht välja ja seal on armastuse, et seal on see, et seal on ülevaateartiklid, kõik see, kõik see värk on kirjutatud täiesti niisuguses teistmoodi. Kuradi huvitav, see võib mõjuda natukene nagu võõristavalt vähemalt esiala ja sellepärast, et noh, me oleme iski harjunud valesti lugema just seda keelt ja samal ajal noh näiteks kuskil Facebookis neid sõnumeid vahetades ikkagi hoopis teist keelt. Need, ma arvan, et see on nagu selline noh, kuidagi hoone kokkuleppe või, või selline ümber lülitada ja. Ja see olekski esialgu üpris üpris ma arvan, kohutav, paljude inimeste jaoks jällegi mina vana avangardi uurijana hüppaks kohe selle juurde, ütleks, et vau, et, et noh, kui ma need blogid ja nende keelsed loen, seda lühendatud keeldi puturistid tegid seda sajand tagasi see kõik futuristlik olemas olnud, kõik need asjad võtta marinetti tekstid ja lugeda seal on kõik seesama asi olemas, ainult et meil ei olnud internetti kuusele paisata. Niimoodi. Aga ma kujuta täiesti ette, et kui see futuristlik asi tuleks nüüd internetis meeletu võimendusega läheks ja siis uuesti paberisse sealt hüppaks, eks ole. Et see võiks olla väga-väga huvitav. Muidugi see tekiks täielik niisugune, nii nagu täiend niukene blokeering, ma arvan paljudel täpselt nii, nagu nagu sajand tagasi tekkis vutturistide tekstide suhtes inimeste täielik blokeering. Et nad ei saanud enam aru, mis, mis seal siis nüüd õieti toimub või või on see nüüd jama või tuleks seda kuidagi tõsiselt võtta? Aga no arvatavasti ikkagi see see netikeel või just nimelt ma pean silmas sedasama nagu seda suhtluse keeld, et see on ikkagi rohkem suuline keel kui kirjalike ja võib-olla seal on ka nagu see põhjus, miks, miks ikkagi nagu mingites artiklites või mingitest esseedest see see kirjakeele osalev säilib, sest et see on ikkagi nagu suulise keele nagu kasutusi. Aga väga palju suulise keele moodi ja noh, ta ongi seal nagu kusagil kahe vahepeal õieti see koosnebki sellest, et seal on võetud suulisest keelest palju erinevaid asju. Ja siis neid on modifitseeritud vastavalt netitehnilistele nõudmistele, noh ütleme netis ei saa kõiki asju teha. Ühest küljest ja teisest küljest netis ei ole mõtet kõiki asju teha, kui ma suulises jutus pean näiteks pausi või ütleme, selleks, et mõelda, no vaja. Ma pean netis pausi küll, aga ma ei kirjuta sinna vahele, eks ole, või pole vajadust lihtsalt, ma lihtsalt ei toksi vahepeal. Ehk ehk siis tehnika nagu, nagu modifitseerib, aga ta jah, on ta on niisuguste tavaliselt ju sellest netisuhtlusest kasutada netisuhtluses Connetti dialoog, kirjalik dialoog, näiteks selle kohta kasutatakse kõikjal maailmas sõna rääkima. Me me räägime, kus oli ma, mis, ma ei kuule sind. Kui seal ei ole midagi kuulda, ei ole telefon. Ja, ja niisuguseks ta kujunebki, et on seal nagu kahe kahe vahepeal ja selles mõttes oleks noh, kui klassikaliselt on. Kui tehakse niisugust allkeelte, tooge siis seal on kirjalik ja suuline keel, eks ole, aga nüüd tuleb sinna vahele siis veel see netiärikeel, mis, mis siis on kirjaliku suulise vahepeal, pluss netikeele erijooned, motika üldjatehnikast tingitud niuksed eripärad ja see tuiskkolmnurk, mis on, mis on täiesti uus, uus situatsioon ikkagi. Ja samal ajal on praeguseks täiesti selge, et, et netikeel veab keelelist arengut. Et kui ma küsin, ma olen seda kuskil kirjutanud, okei, aga kui ma küsin noorte inimeste käest, nende slängi või niisugust asja, siis viimastel aastatel ma saan ainult netisläng. Ma ei saa enam suulist slängi ehk teisisõnu. Noh, sa saad aru, et, et niimoodi ei räägita lihtsalt ma ei ole päris eraldi uurinud, et mis sõnad või, või mis asjad seal seal sees on, aga ma saan aru, et niimoodi räägita. Et see on kirjalik tekst, eks ole, kui Kons släng klassikaline slängis on suuline keel ja suulisel keelel on teatud teatud jooned mis on tabloo. No võib-olla neid kasvõi kasvõi ühe sellise lihtsa asja, et kui suulises keeles midagi lühendatakse, sinna jäävad alati alles vokaalid, sellepärast et muidu me ei saa seda öelda lihtsalt ma ei, seal tükelt. Suulises keeles ma võin, aga see on noh, või trupist. Tervist balt ma ei saa niimoodi, netis on see tavaline, et jäetakse alles ainult kaasa. Sest need defineerivad meie lugemist, kui kaashäälikud on alles, ma saan aru, mis see sõna on, vokaale pole vaja, eks ole, tegelikult ju kirjutamise Ongeelikus ei olegi vokaalikirjas sees. Nii, jaa. Ma saan aru, et need on niisugused niukesed keelendid, ma ei ole jõudnud selleni, et seda nagu eraldi eraldi uurida, aga ma vaatan talle otsa, et, et see on netis läheb, see ei ole suuline slängis kirjalik släng netis längu kirjalik släng. Ja see on see, mis on, on hakanud vedama. Ja, ja on täitsa selge, et see ei kao kuskile, see, see ei tule enam tagasi. Välja arvatud juhul, kui kõik kogu sotsiaalmeedia kinni pannakse, nii et inimesed hakkavad uuesti suuliselt suhtlema, sest nad ju enam ei suhtle suuliselt nad räägivad ainult sõrmedega kogu, eks ole. See on täielik, täielik muutus, pöidlad kasvavad järjest pikemaks ja muutuvad järjest osavamaks. Nagu ma ikka mõne käest küsinud olenetud, et mida sa tänaval edasi teed, et kuidas sul päev välja näeb. Kell on kolmveerand neli. Kuid ma tegelesin sellega, et kirjutada tegelikult ühe projektiga aruande aruannet lõpparuannet, õieti parandada seal olevaid vigu. Siis ma tegelesin sellesama ahju petteraamatuga mille sellised saba jupid on. Ma arvan, et täna õhtul ma lähen poodi, ostan süüa. Aiale õhtune töötaja, noh, minu minu tööpäev algab siis, kui poeg läheb kooli hommikul ja, ja üldiselt niuke intensiivne tegevus siis lõunaks on, on läbi. Pärastlõuna on mul selline aeg, et kus ma käin ülikoolis, sekeldan, pean koosolekuid, annan intervjuusid. Tähtsaid tähtsaid erinevaid asju, eks ole noh, ja, ja minu jaoks tähendabki seda, et kuskil kella nelja-viie paiku lähema tavaliselt poodi süüa ostma, et et siis tulla koju hakata süüa tegema perele. Tänane ahjualune käis külas Tiit Hennoste. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.