Tere hommikust, on pühapäev, 16. september ja mõnus kaoga, jutusaade algab muusikaga, arvan mina. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets helipuldis Marika Leetme ja minu vastas, vaat nüüd ma mõtlesin selle peale, kuidas need inimesed seal tekivad. Nad tekivad tegelikult ikkagi mingisuguse impulsi ajel, et, et on mingi sündmus, mingi teema, mingi kohtumine. Ja eelmisel laupäeval linnateatri lavaaugus esinesid linnateatri noored näitlejad eesti teatrilauludega ja kõik nad on väga andekad, aga üks tuli neist valida. Tere hommikust, Evelin Pang. Tere hommikust. Midagi, kas öelda sulle nüüd Võigemast või Bang, me arutasime seda küsimustega, räägi kuulajatele ka, et kuidas peab käituma uuemal ajal? No ma olen paberite järgi ja dokumentides, Ma olen Evelin Võigemast, näitlejanimeks ma jätsin ikkagi pang, nagu mõtlesin, et, et nii jääb, aga ma olen nüüd nii harjunud. Juba selle Evelin Võigemast iga ka, et Kaardi juures käib Evelin Võigemast näiteks. Jah, ja jumal teab, võib-olla, kui sa tuled teatrisse tagasi näiteks aasta pärast, päriselt? Jah, et siis oledki Evelin Võigemast. Ja sellest nimest muide, nii palju täna hommikul ma sõitsin siia saatesse omaette ümisesin, Võigemast hoiab last. Et, et me saime selle evelini siia tegelikult tänu sellele, et Priit hoiab kodus last ja ja seal lapsele tänu on sinu tänavune sügis hoopis teistmoodi sügis kui väga paljud eelmised, eks ole. Ja suvi oli, ma arvan, et elu ilusaim suvi kindlasti, mis nüüd selja taha jäi? Kuidas ta kulges? Nii palju me jõudsime teha ja nii palju jõudsime käia, et ei jäänudki nagu väga kripeldama, et sinna ei jõudnud, suvim Vilsandile jõudsime ja Prangli saarele ja Lõuna-Eestisse ja Saaremaale ja ja, ja sellepärast reisi põhjus oli muidugi väga palju, seega et tütreke oli reisides palju lõbusam ja toredam kui võib-olla kogu aeg kodus olles, nii et talle see reisimine sobis väga hästi. Tema nimi on Loviise jah. Et kas Loviise selles mõttes reisib teiega, siis te olete kahekesi ja tema on teiega kaasas autos või, või lausa mingite jalgratastega seljakottidega ikka autoga pigem. Auto sai küll nii täis laaditud iga kord, et praegu nagu kolima hakkaks kuskile või lapsega. Et enne piisas nagu paar asja oma koti nüüd mõtled, et ja me oleme ära palju seda mähkmevaru on vahetusriided, neid asju, mis on käsitsi pesta. Hea küll, noh, söök on vähemalt kaasas praegu endal. Maktis tisse. Kas mingitel hetkedel sa kahetsed, et sa ei ole praegu täie rauaga teatris, et mõnel õhtul mõtled, et oi kui mõnus oleks hommikul proovi minna? Mitte ühtegi hetke pole veel olnud sellist? Ma olen vastupidi, mõni õhtu mõelnud, et oinad mängivad tähendust, nad on sealmaal omadega hahk, on mõnus, et ma olen kodus. Kass haiseb natuke villand sellest teatrist, siis ka vä? Jah, et selles mõttes laps tuli hästi õigel ajal, et ma. Pärast kooli lõppu teinud hästi palju tööd ja kogu aeg ainult tööd ja mingil hetkel nagu tuli hästi suur tahtmine korraks eemale saada. Et minu meelest on naistele see küll kingitused, saabki korraks eemale ja saadki hoopis teis mõtteid mõelda ja, ja pühenduda kodus olemisele ja kui see tuleb nagu väga õigel ajal, siis, siis, siis ei saagi paremat asja tahta ja ma arvan, et, et kui ma tagasi lähen, siis ma lähen seda suurema innuga ja tööd teha tahtmisega. Sellest sügisest on Priit ka Tallinnas, olete mõlemad koos, kas see on ka selline elukvaliteedipügal juures, et mõnusam on ikkagi koos olla ja mis seal salata muidugi, et et alguses on seal muidugi huvitav, kui teine on ikka ära ja igatsed ja ootad, aga aga see aeg läks ikka päris pikaks ja. Ikka oli raske ka, et et, et sellesse lahusolemisest võib tegelikult tekkida omakorda rutiin nagu koosolemisest. Et nüüd on nagu igatepidi nagu uus algus, et me ju ei ole niimoodi koos elanud, suvel oleme elanud koos ja kõik on väga palju parem. Praegusel hetkel tõesti võib-olla sõnan ära, aga ma olen praegusel hetkel tõesti õnnelik. Praegu võiks üritada korraks. Ma arvan küll, et ei tasu võib-olla hõisata nii väga. Mul on hea meel, et Priit on neli, mis, millised need teie päevad tavaliselt on? Särkad vara, sellest ma sain ka juba aru, kui ma sulle helistasin, et saate jaksid siia saada. Praegu ärkan vara ja, ja see on, see on kaheksa paiku. Ma mõtlesin, et ikka viiest poole e lapse ritv on meil nii seatud, et ei ole midagi, et laps kell kuus või seitse õhtul magama läheb ja siis hommikul kell viisercadeta läheb maramaks üheksa pool 10, siis kaheksa paiku hakkab, aga no minu jaoks on see ikka vara, sest et ma vanasti ärkasin kell üheksa hädavaevu äratuskellaga. Vabal päeval 10 pooleteistkümne magada, armastan väga. Aga, aga ometi see ei ole nagu seda seganud, et. Ma ei ole tundnud veel selle poole aasta jooksul, et appi, ma olen nii väsinud, et ma enam ei jaksa. Et ma ikkagi olen nagu puhanud öösel välja. Et ei ole seda kest väsimuse nõiaringi tekkinud. Küll öösel, aga noh, alguses ju see ju palju ka see ei ole nagu minu und seganud, et ta sööb. Aga millised on need hetked, kui sa ulatad ta Priidule või siis mõnele vanaemale, et mida te sellisel juhul teha tahad, et mis on see kõige suurem igatsus selles emapõlves? Tegelikult see on. Mul on, mul on meeles üks selliks juunikuus. Ma lihtsalt paningi lapsevankrisse, saatsin need Priiduga jalutama ja siis Ma arvan, ma üks pool tundi istusin diivani peal ja ma ei teinud mitte midagi. Muusika ei mänginud, ma lihtsalt lihtsalt istusin ja ma arvan, ma ei mõelnud ka ühtegi mõtet. Et täiesti selline ma ei tea. Reset nupu vajutamine või seda ma vist tahangi. Et muidu muidu ikkagi päris rütm on selline, et et kui Priit tegeleb lapsega, siis ma pean ikka midagi muud tegema. Et, et ei puhka ju. Ja, ja kuigi vankrid on väljas mõnus jalutada, aga ega see ju ka puhkus ei ole, ikka sa vaatled, et sa lähed vaiksemalt ja kus sa lähed ja et ta ei ärkaks ja kogu aeg oled ikka valvel, aga, aga kui sa tead, et nad on õues rahvus, kõik on hästi, siis korraks pea täitsa tühjaks lasta. Väga mõnus ka mõni väike pidu, mõni väike kultuuriüritus veel ei ole mitte ühelgi peol käinud maailma lapseta või ühelgi kultuuriüritusel. Sügisballi pead vaatama minema. Pean minema, aga me juba mõtlesime, et et lähme kordamööda. Te lähete lapsega. Et kiiver käib riietele ja siis käin mina ära. Aga jah, peab vaatama muidugi kinos ikka. Sest muidu vaikselt hakkad maanduma, seda juttu me oleme siin ka juba rääkinud erinevate emadega, et et hea küll, et aasta aega on tore, aga siis pead nagu ikka enda ja abikaasa jaoks vähemalt nagu ikka huvitav olema. Nojah, ta, ta ei ole veel jäänud ühegi vanaemaga niimoodi eraldi ette. Ta on ysna minu kyljes kinni, praegu ma ei tea, võib-olla, või on õigem öelda, et ma olen ise tema küljes kinni, ma arvan, et nii on ikka õige mööda ja vaatad sa õigel ajal lahti, lase Eesti. Nii, aga nüüd on aeg kuulata üks muusikapala ja enne kui me seda kuulama hakkame on vist õige rääkida nüüd sellest samast möödunud laupäevasest sündmusest pärast seda siin ju tegelikult oled, millest me veel rääkinud ei olegi, et et kes ei tea, siis linnateatri näitlejat Riina Roose eestvõttel juhendamisel pannud kokku hästi toreda plaadi kus peal on siis erinevatest aastatest Eesti teatri laulud. Ja ütle evelin. Millal ta seda õigupoolest tegema hakkasite? Iidamast-aadamast ammu, eks ole ju mitte plaati, aga seda etendust ennast, esietendusest saab minu meelest esimesel oktoobril kaks aastat. Proovida hakkasid siis enne seda kolm, kolm kuud umbes äkki ja seda teadis Riina Roose juba nagu kooliaegadest, et te kõik niivõrd hästi laulate, et sellega õnnestuks nagu etendus teha, sest tegelikult ega seal nagu väga suurt näitlejameisterlikkust ju selle kava esitamisel mina ei lähe, läheb, aga mitte nii palju, ta on ikka pigem kontsert, jah. Nii-öelda. Ma ei tea, kaua Riina selle mõttega peas ringi käis, aga ilmselt vist oli selline aeg teatris, kus. Oleks hea olnud midagi teha sellel hetkel piss taevalaval just oli see ruum vaba olid need inimesed vaba ja vabad ja ja teatri poolt vist õli, soovitav, et tehke midagi väga väikese eelarvega. Et ta tegelikult esimese hooga oli pigem selline. Ma ei usu, et, et keegi mõtles kunagi, et sellest võib saada nii, nii selline menuk tükk ja veel hiljem plaat ja DVD, et see on kuidagi niimoodi lumepallina kasvanud. Selle tüki kõige suurem väärtus või selle kontserdi suurem väärtus ongi see, et Eestis on nii palju ilusat teatri jaoks loodud muusikat, mida mitte keegi lihtsalt varem ei ole, ei ole osanud seostada või ei ole osanud kuulatagi jah, et ei tea, see on teatrile kirjutatud või noh, meil on seal mõningaid asju, mida noh, ei olegi Olegi kuuldud. Et materjali on muidugi niipalju, et hästi palju jäi kõrvale, et ei saa teha niisugust kolme, nelja tunnist kontserti, aga aga meil on omavahel idee õhus, et ma arvan, et tuleb ikka veel üks sellelaadne tükk hoopis teistsuguse muusikaga siis sest et tõesti nii palju võrratut muusikat on, et et seda peaks uuesti jäädvustama. Kas see lugu, mida me nüüd kohe kuulama hakkame, kas see oli algusest peale sulle mõeldud, et seal ei tekkinud nagu erilist kahtlustega kempust, et kas sina või hele Kõre või kes seda laulma hakkab? Ilmselt dist olime, ega ma hästi ei mäleta, Riina selle tõi ja ja ma arvan, et ta, et ta mulle selle pakkus. No üldiselt meil ju helega jagunevad need laulud omavahel üsna selgelt ära, nii järgi siis no tema on kõrge ilus soprani ja mina siis teen kõik kõike Niukest rämedamad. Aga aga, aga ei seal teatrilauludes juga. Hele laulab seda inimsööja laulu, mis on niisugune karakteersem laul? Äkki isegi kes proovides ka nagu mõte läbi, et umbes, et evelin peaks seda laulma, ei, las teeb selle noh, et ta on ju ka igatpidi võimekas, lihtsalt minul ei ole sellist imelist ülemisi noote nagu temal on see nii suur väärtus, et seda peab ikka ka näitama inimestele. Aga see Laul miskit jaol On sellel eestikeelne pealkiri ka, muide praegu ma mõtlen, ei ole tangimistid, saun. Ja see on siis Eino Tambergi ooperis raudne kodu. Algselt on laulnud Ülle Ulla seda ja tuleb ilmselt kõigile meelde vaikselt, kui me nüüd seda kuulama hakkame ja siis räägime natuke sellest plaadist veel pärastpoole. Kuidas Evelin selle laulmisega sul on, et kas sa kas usaldad ennast ja oled nüüd hakanud juba endast mõtlema natukene nagu lauljast ka või või mismoodi vajad sa mingit õpetust, nõuannet, saad sa ise hakkama? Ei, ma ei julge endast endiselt mõelda kui lauljast, sest ma tean väga hästi oma piire, ma tean, milleks ma pole suuteline milleks minu meelest päris lauljad peavad olema suutelised, no kasvõi ulatuse mõttes. Aga. Niukest vokk ka tehnilist abi, ma olen saanud näiteks soojahertsi käest, kui me tegime kriisi ja siis oli seda tõesti vaja. Et noodid olid nii palju kõrgemad ja nagu ülesanne oli, nii palju raskem. Aga aga ma arvan, et vahe on päris hästi hakkama mitmehäälselt laulmisega. Et ansamblis ma tunnen ennast väga kindlalt, et ma seal seal küll meil on teatris nali. Näitlejate laulmine on selline, et ei, ei, ei, et ma ajan seda oma rida. Et ma neid teisi ma ei pea kuulama, need teised segavad mind, ma katsun ennast kuulata. Kooslaulmise võlu selles, et sa, et sa kuuled teisi. Et. Ma arvan, et ma oskan koos laulda, aga ma ei ole väga kindel, et ma olen suurepärane, solistsin sinna. Aga ma tahaks veel saada või ei ole kunagi. Kusjuures te mitte ainult ei laula helega, vaid te mängite pilli ka. Et hele on täielik multiinstrumentalist, mängib viiulit, mängib klaverit, trumme ja sind olema ka trummide taga näinud Avery mängu kohta, sa ütlesid, et siin on parim klaveriõpetaja, on Olav Ehala. See oli nali või. Ei, see ei olnud nali, tähendab ma Mullen väga Kall kallilt ma mäletan ka oma klaveriõpetajad laste muusikakoolis, tema nimi oli õpetaja Marina, sil sinkel sinkel ja kes väga nõudlik õpetaja ja ja, ja sundis mind ikka päris palju tööd tegema, ma arvan, et tänu oma õpetajale ma üldse mängingi. Sest et ta oli väga nõudlik ja mul on sellest väga hea meel. Aga Volku õpetas mind teistmoodi klaverit mängima. Et noh olgu klaveri õpetamine jäi sinna Buratino tegemise aega, kui minu kanda oli, see oligi põhimõtteliselt terve tüki klaver. Ja ma, Ma olin täitsa kindel, et ma ei saa üldse hakkama, sest et ma ei suutnud isegi seda nooti kokku lugeda, mida ma mängima pidin ja, ja minu jaoks Buratino proovid tookord oligi suur klaveri harjutamine. See oli tegelikult esimest korda elus, kus ma ka reaalselt harjutasingi kolm-neli tundi päevas klaverit, nii et randmed valutasid. Et laste muusikakoolis maa veel nii tubli ei olnud, aga siis ei olnud sellist stiimulit ka, noh, nii, ta oli esietendusel ees ja ma pidin selle selgeks saama. Aga aga, ega mul rohkem seda klaveri taust ei ole, jah, kui laste, muusikakooli ja hele on ka õppinud sama palju klaverit mängima, et me oleme nagu võrdsel pulgal, on sul praegu kodus, klaver on kodus klaveri, millal sa mängid? Mängin, ma võiks mängida rohkem, tegelikult mängin vähe. Et mängin kindlasti, kui pole jupp aega etendust olnud, siis ma hakkan harjutama, sõrmi üles soojendama. Aga ega ma väga korrapäraselt ei mängi. Kuigi Paberi ostsin, ostsin omale poolteist aastat tagasi, umbes nii, et vahepeal ma elasin ilma klaverit ja see oli ka nagu imelik, sest ma vanemate juurest ei võtnud klaverit kaasa ja see, et klaverit kodus ei olnud, hakkas segama. Et siis ta on hästi hea teadmine. Ma võin iga kell mängida, kui ma tahan. Aga võiks tihedamini kui klaverimäng on selline asi, mis sind võib-olla mingis mõttes maandab. Mis asjad on samasuguse mõjuga. On veel mingeid asju, mida tehes sa, sa tunned, et sul hakkab rahulikum, parem. No ilmselt eks see söögitegemine tihtipeale on, et ma ma päris tihti juhtub, nii et. Kui, kui veel last ei olnud, siis ma tegin süüa igavusest ahel, mul andmed emegi koogi ja õudsalt mõnus. Nüüd Pole ju mul enam kunagi igav, aga, aga ma ikkagi ma teen ikkagi päris praegu õunaaeg ja siis tundub nagu narr, et neid mittekoogiks teha. Masti ame õunakooki vihudki teha siis praegu ja praegu Jon õunakooki suvel tegin vaarika kooki ja mustikakook ja, aga mulle meeldib ja magusaid eriti teha. Eks ma tean päris siia ka, aga mulle meeldib kuidagi teha süüa, nii et noh, kõik peab nagu valmima ühel ajal, et midagi on nagu juba ahjus ja midagi, ma hakin sihuke tohutu nagu oleks nagu liinitööline üksinda kuue inimese sees mulle niimoodi meeldimine. Siis ma tunnen ennast väga tähtsana, saan õudselt hakkama. See jabur siis nüüd, ma olen, kõrvalmehed teevad siiani hakivad kõik asjad valmis, nii, nüüd ma hakkan neid praadima, ikk saavad. Kusjuures ma kuulan praegu sind ja mõtlen, et see ei ole nagu päriselt selle ajastu laps kus sa peaksid olema, et, et, et hetkel ju sinuvanused noored naised, nad mõtlevad karjäärist ja sellest, et veel on vara lapsi saada ja nad kindlasti ei tee enam ammu kodus süüa, sellepärast Stockmannis saab ju kõik pooles vinnas kätte, eks ole, ja ja, ja et, et mul on tunne, et sa, sa oled nagu sa oled nagu teistmoodi. Ma ei tea, võib-olla mai. Ma ma pean ütlema, et minu tutvusringkonna naised on ikka pigem nagu minu moodi, et et võib-olla ma siis ei, ei tunne neid teistmoodi, kuigi jah, see tundub vahel naljakas, et kui sa lähed külla oma koogiga, siis imestatakse, et kas sa tõesti ise tegid, et selles ei ole ju midagi keerulist. Aga jah, ma hea meelega, kuulangi väga hea meelega vikerraadiot ja vaatangi ETV-s. Dokfilme väärfilme. Kanal2 TV3 asemel nüüd. Sky plussi ma ei kuulaks, ma ei tea, mingi mingil juhul. Võib-olla see tuleb, ametiga kaasneb, ma ei tea. Kuule, sa oled lihtsalt mingisuguse aja hästi intensiivselt elanud, eks ju, ja et oled nagu oled nagu peast vanem, kui sa. Võib-olla küll jah, ses mõttes, et noor see noorusajal oli hoopis teistmoodi, intensiivsem, eluga. Aga ma nüüd just kuna ma praegu hakkab see tütrekesele päris söögi andmine, siis ma ikka mulle ausalt öeldes ei tule pähe, et ma ostaks talle purgitoitu, sest et ma ju ise ei söö purgisuppi, miks siis tema peaks sööma purgipüreed ja mõtle, kui mõnus on, kas sa saad kuskilt maalt, ma tea, Priidu vanemate tema juurest karturiidu ema käest, et siis pole ju midagi mõnusamat, kui keeta natuke kartuli ja porgandi sellist. Ja kusjuures ütleme ausalt, et eks ole endalgi väga mõnus ülejäägid kinni pistab, surevad, et selles mõttes ei pea ainult ainult lapse peale mõtlema. Aga kui ma nüüd tahaksin ikkagi sellist tulevikupilti ka maalida, et, et kas sa, kas sa. No ma ei tea, võib-olla sa ei taha sellest praegu rääkida, aga sa ikkagi mõtled tööle minemisest ka? No tegelikult ma isegi olen andnud juba oma jah-sõna ilmale, et ma lähen proovidesse ilmselt jaanuarist, veebruarist. Kuidas see otsustamine käis? See käis nii, et, Et Elmo ütles, et hakkab tükki tegema, tal on seal palju noori naisi ja tal oleks mind väga vaja. Ja Elmo on hea pehmeks rääkija, päris osav ja oskab, oskab musta valgeks rääkida, kui on vaja. Et noh, tegelikult ongi nii, et et ega ma ju ei mõelnudki, et ma olen kolm aastat lapsega kodus ja ühel hetkel niikuinii peab see keegi lapsehoidja tulema. Ja kas, kas see lapsehoidja tuleb siis, kui ta on peaaegu aastane või ta on peaaegu kahe aastane? Ma ei usu, et seal enam väga suurt vahet on ja, ja ma arvan, et see raske on ju ikkagi jälle pigem minule, mitte temale. Kui tal on keegi tore inimene, kes temaga mängib, õues jalutamas käib, siis on kõik väga hästi. Ma ise tahaks nagu loota, et kui ma kui ma lähen mõneks tunniks tööle, siis ma olen ju kodus pärast parem ema, kusjuures tegelikult ei vasta tõele, et vähemalt noh, natuke puhanud ööd, et siis jaksad nagu intensiivsemalt nagu, nagu temaga tegeleda. Et. Ja, ja ma olen seda materjali lugenud ja ma ikkagi nagu jälle sammas juba ootan põnevusega, aga räägi saladuse Pole saladus ja see selle materjali nimi on aeg ja konvoid ja isel mängivadki siis kõik meie maja noored naised viis, viis noort naist on harva ja tuleb ette materjale, kus kus on naistel palju teha. Oota, loeme sina ja hele ja Elizabeth tamm ja Ursula Ratassepp ja Külli Teetamm. Et et ikka hea meelega lähen ja ja, ja samas ma kuni siis enam-vähem tema 90 kuuseks saamiseni ainult temaga ninapidi koos ja, ja olnud. No mul seda küll ei, ei ole kibelenud, et, et nüüd, et laps on juba kuuajane, noh ma ju saan ju mängida põhimõtteliselt jälle vaheajal rinda anda ja ma olen tahtnud olla eraldi. Ja ma olen seda saanud ja, ja saan ju natuke veel. Kuidas sulle eelmises elus need niisugused prooviperioodid on mõjunud, et et ma tean hästi erineva rütmiga näitlejaid, kas sina oled ka selline, kes ennem esietendust? Ta muutub äärmiselt närviliseks ja hakkab kahtlema selles, mida te teete või kirjelda natuke ennast selle valmiva tüki valguses. Ikka see kahtlemine Enne esietendust mind kohe väga ma kunagi oli nagu selline näitaja enda jaoks, et et kui ma ei ole mõni aeg enne esiedenemist ennast korralikult tühjaks nutnud, sellepärast et ma olin nii saamatu ja andetu siis on midagi väga valesti. Et see nagu käib minu puhul selle töö juurde, et lihtsalt koguneb, koguneb, koguneb ja siis ja siis, kui ma lähen nagu nihelda ennast ära puhastanud selle nutmisega siis siis saab jälle nagu tööga edasi minna. Aga mulle üldiselt On näitlejaid, kes ütlevad, et just see proovisaali töö on kõige mõnusam töö. Et prooviperiood, aga minule mina tunnen, ma alles hakkan siis elama, kui see publik tuleb saali. Ma ei saa proovi-proovisaalis tihtipeale haru, mis ma pean tegema. Kui mul ei ole publikut, kes seda tagasi peegeldab, siis ükskõik kas oma naeru või oma vaikusega. Tavaliselt on ikka nii, et et kui juba etendused käivad, siis ma hakkan alles leidma neid värve ja asju, nüansse ja imestan, et isver, kuidas meeleproovis selle peale tulnud. Nii ei tulegi, proovis selle peale, et ma lihtsalt prooviperiood on ikka nagu selleks, et jõuaks, jõuaks, jõuaks ometi juba publiku. Aga nutmise episoodid need näevad, leiavad aset siis nagu proovisaalis kodus, õhtul või kodus kadus eksinud ahastuses. Ma ma püüan ikka oma pisaraid mitte teistele näidata. Vahel ikka tuleb ette, et näitan ka, aga aga ei ikka kodus. Kes sind lohutada suudab? Kui üldse? Ei, ega vist ei suuda, või noh, sellel hetkel, kui ma endale tundun, nii saamatu ja abituna, siis ega see tegelikult ju ei lohuta, et mis on nüüd, vaata kui tubli sa oled. Vaata, kui andekas sa oled, no see, seda juttu ma ei usu sellel hetkel hetkekski. Ja tegelikult, kui see teatrilaulude esietendus oli, siis. Ma ei mäleta sellest esika peost suurt rõõmu, sellepärast et me saime, tegelikult läks esietendus väga hästi ja me saime ka palju kiita ja aga kui kõik inimesed tulevad sulle õnne soovima esietenduse puhul ja kiidavad, Issver, kui hästi sa laulad ja oi, kuidas te helega veelgi klaverit mängite, kui võrratute olete, vaat siis ma sellel hetkel ütlesin, aga ma olen ju näitleja, ma ei ole ju pianistidega laulja, et maju tahan mängida. Et meile sellel hetkel. Ma nii hästi mäletan, et see ei tundunud endale üldse, et seal midagi erilist, mis me teeme. Ja, ja üldse see jutt, et kui musikaalsed te olete ja see see oli isegi nagu häiriv. Vaata nüüd sa saad sellest aru, et, et see tuleb sellest, et, et Eesti sellises üldises teatripildis, noh see on ikkagi suhteliselt haruldane, sellist kursuste, sellist kooslust nagu, nagu, nagu praegu seal selles linnateatri noortekambas nii-öelda on, et noh, seda ei, seda ei ole väga palju, ma ei mäleta, et noh, mõni näitlejate ansambel, aga, aga mitte massiliselt, eksju. Nojah, aga esiteks seda ise seestpoolt ikkagi eriti ei taju. Aga no ma arvan, see, et, et meesel sellisel määral muusikat teeme, see on ikkagi ju ainult Riina Roose, tema sellel hullumeelsel fanatismi põhinev eestvedamine ja ta väga suurepärane nagu kaasatõmbaja ja nakataja. Et ma tegelikult arvan, et kui Riina Roose oleks mõnes teises teatris, siis seal lauldakse sama palju, et, et see, et see on tema suurepärased niukesed. Muusikajuhi omadused, mis, mis meid panevad laulma sest et ega kui keegi nõuaks, ega siis ei teeks, inimene on oma olemuselt laisk. Jah. Aga nüüd me olemegi ringiga jälle muusika juures tagasi ja me lubasime, muide kõik need tänase saate laulud on ikkagi suures osas Evelini valitud, et et üks eestikeelne laul vähemalt peab tänases saates kõlama ja see tuleb toogelt ja Lauri Saatpalu, kas, kas Lauri Saatpalu on ka selline mees, keda sulle eesti muusikas meeldib kuulata? Meeldib jah, et. Tema teksti tihedus ja mõttetihedus on mulle äärmiselt sümpaatne muusika, keel ka, aga see tekst paelub eriti ja ja kuna me oleme helega ka neil neil ei käinud vahel bäkki laulmas, siis seda enam on see muusika väga kalliks ja omaks saanud. Siit tuleb tänase jutusaate eestikeelne laul. Pilvemite suurt sotseega hoolega. Piimas kruusis karm värsket sõnajala juut ning ära Joosep mis sper soojaks. Praegu päike, kard üles leiad oma valged ja tuule seelisemäegi kuuljus kuid tõuseb traaviles. Jälle KUS kiireks muutub? 100 käes ei enam karda vaadata, kurjad kummitused siis haarata, näed sina neid, kuid nemadki ei saanud siis lähisuhte väädley. Kellast seinakeelne Hayden mis emal kui isa pool, aastaid aega jäike liigubla Ammy kui samm ja mis. Sületaid sai igatsust, nüüd sega, haa laega Me suure kruusiss. Jaune nägu loodetust, minge ära, Joosep, mis vees teeb soojaks nagu päikene kardulas. Leiad oma. Ja tuule see liisu Ebakuuli José või tõuseb traavile sähku. Jälle jään, kuis hiireks muutub. 100 käed ei enam. Ei kurjad kummitused, seinad, sa näed. Kuid nemadki täis, sest neid suhteid leida. Meil on jäänud ainult 10 minutit, Evelin aeg läheb kuidagi otsad kokku tõmbama, pealegi meil on veel üks laul, mille me tahame lõpetuseks mängida. Armas, kuule, seda pead sa ootama, sest see saab olema üks tore asi, ma enam muidugi mäletan, ise valisime libeskressiin selgelt. Üks venekeelne lugu tuleb selle saate lõpetuseks, aga enne mõtle, kui tihti sa mõtled, et sellele, et sul on hästi raske amet, õigupoolest mitte mitteamet kui selline ei ole raske see, mis sellega kaasas käib. Ehk siis helistavad ajakirjanikud ja kutsuvad sind saadetesse ja pildistatakse nurga tagant helikopteriga tullakse umbes ja jälitatakse sinu pulmi, et, et kas, kas ei ole tüütu. See see on väga tüütu, Maie Ma ei oleks arvanud, et see võib nii tüütu olla, sest et no mis seal salata ikka, kui mul lavakasse läksin, näiteks see asi noh näiteks õppima tahtsin minnes May, tahtsin kuulsaks saada, ausõna, tahtsin. Aga sellel hetkel, kui Põlva pulmapäeva hommikul helistab ajakirjanik ja ütleb, et kui ta meile pilte ei anna, siis mõtlesime arhiivist kõige koledamad fotod, mis meil on ja paneme need lehte. Siis võtab nõutuks kyll. Et. Ma ei, ma ei tea. See on nii jabur selles mõttes, et 10 aastat tagasi ei olnud sellist jura näitlejad ei pidanud selle juraga tegelema. Ja ma ei ole kuidagi nõus sellega, et see on mulle kasulik. Et see mulle näitlejana kasulikum minust kogu aeg kirjutatakse. No ma ei saa paremat tööd sellepärast kui ma, kui on mingisugused uudised kuskil Kroonikas Justis või õhtulehes mu lemmikväljaanded kõik. Et see on, see on jabur see, teiste eludes tuhvimine. Et ja siis sekka ka kõik need vahvad telesaated, kus kõik need ei ole viga, kus kõik need Eesti staarid käivad järjepanu ükskõik mida tegema, siis need on nii tüütud ja neid on nii palju ja ja ma imestan, kuidas nendele on publikut ja ometi on. Ja ometi on nendel väljaannetel ka niuksed, tiraažid. Kahju, et ega mul ei ole selle vastu midagi, kui keegi astub tänaval ligi ja ütleb, et aitäh, et ma käisin seda etendust vaatamas, ikka teeb südame soojaks. Ja mulle ju meeldib publiku ees laval olla. Aga lihtsalt võiks olla, et ei kaasneks sellega seda jura. Kas sulle otseselt nagu eraelulises mõttes tehti ka halba, et kas sa pidid näiteks kodus mingeid suhteid klaarima või oma emale isale kuidagi midagi põhjendama on väga loomulikult selles mõttes. Noh, tähendab, mis puudutab nagu minda, Priitu siis, siis see ju ei tee haiget. Ta on ju, et kui sa loed, mingit jura, me ju teame, mis meil on. Aga oma vanaemale ma pean ka seletama, et ei, me ei ole lahku läinud. Või, või noh, ükskõik sugulastele tegelikult see teeb haiget palju suuremale ringile inimestele. Minu vanaema peab ka vastama küsimustele omakorda mitte mina üksi. Et, et võetakse nagu see lihtsalt tegelikult on see nii-öelda ajakirjandus läinud sinnamaale, et võib kirjutada mida tahes. Ma võin helistada, kuskile toimetusse, väita, et vot need ja need on paar, eelistatakse nendele, kontrollitakse andmeid, kõik on korras. Aga lehte pannakse ikka see, kes helistas, nii et et noh, kui ma, kui ma tahan kellelegi halba näiteks, siis ma võin seda lihtsalt teha, keegi ei kontrolli ei olegi ja see uudis on lehes pommuudis ja nii on. Ja ikka jumala hästi, mis lehes on, see on ju tõsi ju. Kes see siis hakkab arvama, et ajakirjanik lihtsalt kirjutab midagi tril leheruumi täita kuidagi. Aga pärast seda tralli noh, ma kujutan ette, oli umbes mingi aasta tagasi, eks ole ju isegi rohkem. Et siis sa siis sa nagu tõmbasid otsustavalt tagasi ka ja, ja nii-öelda ajakirjanduse palk on see, et, et lihtsalt sa ütledki ära ja et, et sa ei käi eriti saadetes, jäi jah, ei anna intervjuusid, ei osales riides ja nii edasi ja nii edasi. Jah, just jaa. Jube hästi mõjub see endale, kui, kui tükk aega ei näe enda pilti mitte kuskil ei kuule enda kohta mitte mingit juttu, et õudselt hea on. Kuidas sa teatrikriitikasse suhtute, et suudad sa näiteks lugeda kui öeldakse või kirjutatakse, et, et vot selles selles Tügised taga Evelin Pang, et oli nagu tõesti alla igasuguste võimete? No mul on nii palju. Ma olen praegu veel olnud hoitud, et ma ei ole lugenud seda enda kohta. Kuigi ma arvan, et ma saan aru, kui ma mängin alla igasuguste võimete ja kui seda kirjutatakse, siis ma seda usun, et. Ma arvan, et ma ei pane, eks. Ma olen viis aastat teatris töötanud, et selle aja jooksul on tulnud küll tükke, mille üle ma ei ole uhke ja, ja kummardan. Ma olen natuke isegi piinlik minna. Vabandust, mängisin siin sellises tükis nii halvasti, mängisin, et andke andeks, aga ma arvan, et ma ei ela illusioonides, et ma ise mõtlen, et uhkus täna panin vingelt ja siis ilmub arvustus ja kes teeb maha, et ma ei ma arvan, et ma tahaks loota, et ma saan ikka aru. Kui ma nii vingelt ei pane. Ja seda tuleb ka ikka, et seal teatris ei ole eriti palju sellel hooajal mängida oma vanu asju, eks ole, ainult. No teatrilaule ja, ja veel mõnda trikki, aga, aga pigem isegi mitte kõiki oma asju mängima ikka rohkem kodus ei ole, tunnes vaatajate rõõmuks? Jah, õnnesse jah, ka natukene jälle ja. Ega ma ei tea, kas vaatajate rõõmuks, aga no ikka ikka. Kui õnnet laupäeva õhtuti ei ole, siis on jälle eesti inimesel midagi puudu heas mõttes, mul on tunne, et nojah, ta on nii kaua olnud nagu pereliige, juba need Almat ja Johannest. Laine. Täna on pühapäev, sa lähed koju, õige must hoidis last ja edasi, mis juhtub? Ma lähen, ma mõtlesin, ma lähen keskturule, kuna hommik on veel noor veel noor ja lähen toon mingeid mõnusaid saadusi ja siis ma lähen koju. Ja siis ma ei teagi, mis päev toob, äkki sõidaks veel linnast ära. See tuuline on küll hirmsasti ära, aga seene ja marjainimene oled ka. Mu ema on nii hullumeelne seeneinimene, et mul ei ole vajadustele heaks mõõdoktoon ema käest seenepurke. Ma endamisi mõtlen, et ma kunagi siis peaksin. Peaksin oma emaga kokkulepet tegema, et ta siis nakataks minu tütart seentega, siis, siis ma saan hiljem tütre käest tapjaks. Ahjaa, ei, mulle meeldib metsas väga käia, aga aga see seente puhastamine, sisse tegemine, see tundub niukene, ületamatu raskus. Aga praegu ongi nii, et lobised käite lihtsalt nendele vanaemadele vanaisadele näitamas niimoodi külakorda, et üks naela vahetus näevad ühed ja teine nädalavahetus näevad teised umbes nii ja kõigile tundub, et nad näevad teda liiga vähe. Aga jah, praegu praegu jah, ei ole veel jätnud, aga see on ka selline soov, mille sa võid deponeerida, et, et selles mõttes poisuta seda ja ühel päeval on kõik vanaemad seisavad uste Reoga rõõmuga võtavad terveks suveks. Et ja ei, ma arvan, et mõlemad vanaemad on mõne aja pärast maailma kõige suurepärasemad lapsehoidjad, lihtsalt praegu olen mina parem. Oh tore on seda kuulda, aitäh, Evelin, et sa tulid. Ja nüüd me mängime teile patud venekeelse laulu, kas me ütleme midagi kaasa ka, et, et kas sa kuulad palju vene muusikat või miks see, miks see sul kaasas oli, mul on see laul ka, sest tegelikult sellepärast et kunagi oli meil diplomilavastus hea inimene sisuanist ja see oli seal muusikaline kujundus ja see on kasvanud südame külge, see laul. Ma ma kuulan venekeelset muusikat ka, aga üsna pisteliselt. No ma, ma päris niimoodi kinoplaati nüüd kogu aeg käima just ei pane, et ma päris sinna kino inimeste sekka ei kuule, tegelikult kuulu tegelikult võsad skit. Ma armastan kuulata muusikat. Ja ühelt poolt on tore, et sa oled kodus ja, ja et, et sa võtad seda emaks olemist nii mõnusalt, tõsiselt nagu sa võtad. Aga teisest küljest, eks ju, tahaks sind ikka teatris käijana näha. Varsti saab. Aitäh Evelinile ja ilusat pühapäeva teile kõigile stuudios oli Margit Kilumets ja helipuldis Marikale.