Soome marssal Mannerheim andis veebruaris 60 aasta eest päevakäsu mis ühendab tänagi veel sadu mehi Eestis ja välisilmas. See oli päevakäsk Eesti vabatahtlike rügemendi moodustamise kohta. Nii koondati ühte üksusse enam-vähem kõik selle mõttega üle lahe tulnud mehed keda lõpuks jõudis Soome üle 3000. Igaüks, kes kuidas kokku kindlasti 3000 rääkimisväärset lugu. Aga kuulakem neist ühegi mehe lugu, kuidas see tollal käis? Nonii see oli siis oli 43. aasta suve suve olin jälle kodus keegi keegi seda aitasid isa talutööd, talutööd ja, ja septembrikuus, aga organ oli juba raud tules Soome minna. Ja Kunda Kunda poistega olime noh, kontaktis, et nendel oli seal oma omakorda kontakt selle, selle, selle, selle, Kolga meestega Kolga rannamäestikust paati paadiga üle läksime. Mingi päev meiereis keermega, hin põlevkivi kabala jaamast vagun, tulija, meierei katelt, köeti põlevkiviga. Olin põlevkivis, traalautod vedasid sakslaste loodud ja olin laadimas. Aga meil oli niiviisi kokku lepitud, et kui tuleb käsk minna, et siis helistatakse mulle ja öeldakse niiviisi, et kolme päeva toit. Ja kaks paari puhas pesu kaasa võtta nagu mobilisatsioon, oled koalitsiooni korraga. Niisugune tuligi teadvus, helistati meiereisse. Kaku jookseb ülevalt alla, et kuule, et, et seal, et mobilisatsioon on, kindlasti helistati, et kolme päeva toitja ja kaks paari puhast pesu kaasa ja kolme tunni pärast peaks olema. Süda hüppas ratta pealegi ujuja hiljaks, see oli reede või laupäeva õhtu. Nii et mehed olid ära läinud, aga jätsid aadressi maha. Et oma hommikuhaigla pritsimaja seina ääres seal kohtume. Ja sealt tuli Rakverepoisse ja Kunda poiss ja koondas sugulase juures ööd ja hommiku vara sealt minema, Õialasse. Seal koos olime ja kõigel suured seljakotid seljas. Ai, leppisime nii kokku, et silmsidet teame, ei tohi fondist seitse sakslane saab aru, et kui see noormeeste punt läheb aga silmside kaugusel sõitsime niikaua, kui saime Loksa teeotsa ja sealt alla Loksa sena Kolga randa, Kolgaablase sõitsite jalgrattajalgratastega. Ja siis vot see oli meie õnnitlused paadimees, kes meid üle pidi viima. Paat oli korras, aga mootorit ei saanud tööle ja sellest seevastu ei tulnudki välja, midagigi peideti meid võrgu koorides, magasin veel seal ja käisin hommiku, kui oli merele minemise aeg. Hispaania paali põhjavõrgud peale ja viidi meid Malusi saarele. Tuli kaks saart Kolga rannas. Rannast üks oli 15 kilomeetrit, teine 18 piloot on suurem alusid. Saarel oli Kalavast jonn peol söögisi, kui läksid sinna, siis oligi ühes kolonnis. No vot siis viidi meid sinna ja seal me siis olime, aga seal oli see kurval päeval liikuda ei tohtinud, ei tohtinud ahju suitsu, peida seda tuld ka teha, saksa vaielawatkursseerid, kogu aeg seal ümber. Ja siis ja tubakas lõppes otsa. Seal oli kaks pihlakad siis ühes pihlakalehti korjamas ja soetasime seal kuivatasime heita raua peale, siis saime tubakat, toitlejates kaera, aga seda toodi rannast meile ja mina, mina olin kõige kauem riimi viie mehega jäime veel viimasest sõidust maa, mis seal Malusi saarelt joome veidi, jäime maha, siis tuli siia tagasi, viis meid viis meest, Pedassaarde. See oli Hitleri Gordoni all täitsa jutt, kostis metsaga kaetud saar. Ta õieti polnudki saar, kui ajaga oli poolsaar, aga kui oli palju vett merre, siis oli saar seal heinaküün, veol ja Tallinnast edasi ekskomissar, kui ma ei eksi, nimega, seal oli auto ja see vedas rahvast sinna Sakkeispaat viisi üle. Seal ma ei saanud olla kas kolm päeva või viis päeva, mis ma sain, siis sain sealt üle lõpuks Pirkki Saarde ja Kersti Saar Helsingis Helsingist Jolleri mõisa. Räägime lähemalt, sellest ülesõidust leidub ja kuidas see läks? Ülesõit oli nii, et tuli paat, õhtu sai sealt Soomest seebikivi. Ei, ma ei tea midagi, midagi oli veel netti õnnid. Mootorpaati kaldast eemale ka aerupaadiga tooni sealse. Ma olen veidi vastav arv, jälle mehi ka kohe. Mootorpaati ja jälle nii kolm korda käidi, siis saadi last maha ja meeste laskeinimeste last peale. Õnneks oli kaunis väganeneri, aga siiski ikka nomeid oli paatorid tugeva klastis pooli tekiga paatorit. Mina jäin välja minu pea, muidu kardab kõrgust, aga huvitavat nerd ei kartnud. Tõnise pumbamees koguja olidki primitiivne pumpoli. Kaks takutort oli ümber toru puutoruni paadi põhja, sellega pumpasid ja korraga üles, siis tulid mantli varrukas vähi ja läks, jooksis siit saapasäärde. Ja niiviisi terve, no vahepeal käed väsisid ära, siis kaks meest oli kolme mehe, kes siis selle terve kuus tundi kell kapteek hakkasin minema, hommikul kell kuus saad öö öö ja, ja siis kolmekesi pumpasime seda vett. Ja kui Birdi saar enne Virki saade hakkas päike hakkas diagnoomiku kõik, vaatame. Mingisugune kas vene kiir Akva ajab neid taga? Ja huvitav ja see oli silmapete köigil, kes me vaatasime mootori mootorist tuli ka vaatama, Teoonigi pani viimased soolita peale sõitsime, sõitsime ja ja vaatame ligemale kaugemale. Viimati saime aru, et seal meremärk merepoi olimegi juba seal Soome ranna ligidal, seal nio kaljune rand ja seal hakkavad merevärgid päris kaugelt merelt, eks vist, oli ikka väike hirm, oli väike hirm ja ja lõpuks saime hommikul kell kuus Birdsi saarde, seal läksime maale, nii iga korraga aastaid, siis siit nagu nagu pressis saapasäärest vett välja ja vot nii olid jalad tursunud, terve öö märjad, märjad saapad, jalad, lõikame sääred, peate raisasäärikud kätte, külme keskusid. Lõpuks siis saime Saarikud ikkagi aasta kaks ahju köetud sooja frondi, kuuma kohvi ja kas keegi oli vastu võtmas seal kohalik rahvas ja siis piirivalvel keegi ei olnud, rahvamaja juhataja oli ka seal kindlasti ja siis te räägite nagu oleks teid vastu võetud nagu oodatud külalisi. Eks see oligi selle pärast, sinna kogunesid kokku, nendel oligi teada, paadimees, sealt sõitis välja ja, ja need olid head. Või tuleb, kui midagi ei juhtu, siis ah soo, seda veel, kirjad kirjutasime igaüks oma kodustele sealt paadimees pani need kõik ühte punti, pani suure kivi ümber ja kotiga võttis kaardipõhjad, kui juhtub vahel eemalt, siis uputab ära. Kirja ka varasemalt juhtunud või noh, mina sain isa, ema said kirja kätte, ma muud ei teatanud, ütlesin, et jõudsin õnnelikult koju ja oligi kõik koju või kohale koju. Jõudsin õnnelikult koju. Jah, ja siis noh, seal nüüdispäeva ja siis õhtu suur laev Helsingisse. See oli nii palju nii tihedalt ja palju neid järgselt seal ju niisama sümboolne ülekuulamine, küsiti, nimi ja sünniaasta niisama. Ja sealt edasi oli ju, see ei ole see mõisa, seal olime siis veel nädalapäevade erariides Joonase mõisast ei ole mõisas friigi Turu linna sealt antivorm selga omad riided jäid sinna Latvia. Andi vorm selga läks Karjala kannusele novembri keskpaigas juba veidi rindele. Selleks ajaks ei olnud eesti rügementi veel moodustatud, see pidi soov üksuse. Ma olin rügement 47 47 ja seal oli hea ja siis palju seal eestlasi oli, ei mäleta, nagu vähe või palju. Nokib kui selle mineku järgi arvestada, küljed oli omajagu, jo sealt poolrügementi kindlasti. Kas jutt selles selles rügemendis nii palju oli, aga üldse Soomes oli vähemalt pool rügemendi neid oli ju, jäi mereväkke, paljud olid mereväes ja ja siis oli kaugluures ja neid oli igal pool. Aasia ülikoolis ja koolis ja mida me olime harilikult reamehed tehti õppust ja siis novembri 20. paiku niiviisi, kuigi rindele ja huvitav raja jõele. Raja jõele viidi meid rindel ja rinne ja fenodioodi, kui meid viidi linnas, toodi kanderaami peal üks Eesti Tartu poiss, üks Eesti korvpallur pidi oli pikk poiss küll pea oli ülekanderaam ja jalad olid ülekanderaam ja peakapsarullide pealt ära oli saanud täistabamuse killust muidugi, ja siis poisid, oi kui halb enne meid lüüakse rendil laibaga. Olge ebavuslikud, mina ei, ja muuga ei juhtunud ka midagi, mina ei olnud evolk ja ma olen 13. kuupäeval, alustasin minemist, ainult see oli jah, et ma kaks nädalat oli Eesti saartel ei saanud üle kohe, aga minuga ei juhtunud midagi. Nüüd siis räägib Eesti vabatahtlike rügemendi loomisest lähemalt Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduse auesimees kolonelleitnant Sven iise. Me olime kaotanud oma relvajõud ja saksa sakslaste ajal, ütleme nii, sõja ajal sakslast ei võimaldanud meile oma relvi relvajõude luua ja oma riiki kaitset korraldada ja selleks oli vaja kusagil võimalust leida ja see võimalus leiti Soomest. No paralleeli võiks tuua soomlaste oma kogemused, sellel on palju viidatud, soomlaste jäägri liikumine lähtus just sellest samast põhimõttest. Ajaloolised seal paarkümmend aastat varem, aga sisuliselt soomlast ise ütlesid meile seda, teie olete Eesti jäägrid? See mõte kujunes väga varsti välja, see kujunes välja kohe siis, kui hakkas suuremal arvul eestlasi kogunema Soome. Sisuliselt oli selleks 43. aasta kevad. Kui soomlased võimaldasid eestlasi juurde võtta Soome relvajõududes, neid oli seal enne ka, aga need olid väiksed. Väige. Neid oli vähesel hulgal seal sadakond meest võib-olla. Ja nad olid laiali. Aga hiljem sai see võimalikuks. Aprillis aprillis 43 loobusid soomlased tegemast takistusi, tähendab, loobusid mitte võtmast eestlasi. Soome relvajõududesse eestlasi oli, seal koguneb ka juba oma sadakond ootele. Ja Nad said kõik. Mõne päeva jooksul said ühesõnaga relvajõududesse ja sealtpeale hakkas kiire areng. Kevadel tuli veel 100 või 200 meest juurdel. Kevade lõpuks oli ligemale 300 üle 300 mehe juba koos nende varem olnutega. Ja suvel muidugi palju juurde ei saanud tulla, sellepärast et ööd olid valged, mere ületamine salaja oli, oli väga raske ja peaaegu võimatu, aga sügisel, kui ööd pimenesid, siis läks lahti ja mehed hakkasid hakkasid, siis võib ütelda, massiliselt tulema. Selle jooksma 43. aasta lõpuks 44. alguseks oli eestlaste arv Soome relvajõududes juba kevadisega võrreldes kümnekordne, umbes kümnekordne. Ja siis Soome ülemjuhatus pidas õigeks formeerida eestlast oma etterügement, millele pandi üks niisugune number rügement number 200. Sellist numbrit Soome relvajõududes ei olnud, seal olid kõik numbrid alla 100 aga 200, see näitas juba seda, et see oli noh ütleme sisuliselt ta ei olnud Soome rügement, ta oli, ta ei kuulunud Soome relvajõudude struktuuri selles mõttes vaid ta oli hoopis teiste ülesannetega teise teise asja jaoks loodud rügement, aga ta võitles koos soomlastega Soome rinnetel. Nii kaua, kui seda seda võitlust jätkus. Soomlased astusid sõjast välja ja Eestis oli selleks ajaks kujunenud olukord väga-väga kriitiliseks. Siis rügement saadeti laiali ja igale mehele anti, anti võimalus. Sirdaga Eestis soomlased olid, olid sakslastega selles suhteliselt kokku leppinud, ainult mida sakslased ei ei aktsepteerinud, et mehed tulevad, nagu alguses oli kavatsetud relvastatult. Nad tulid relvadeta. Mis tasandil langetati otsus anda mõõt ka eesti sõduri kätte või oli neid tasandeid rohkem kui üks. See on väga huvitav küsimus, sellepärast et eestlased olid, tähendab, nende on niisugune noh, ütleme, koondunum osa oli 18. diviisi Kerge üksuse koosseisus ja hiljem neist formeeriti väiksemaid üksusi seal kaheksateistviisi kuuluva 47. rügemendi kolmanda pataljoni nimetate pallila pataljoni. Jäägrirühm missugune pataljoni, ütleme natuke lihtsustatud seal luurerühm, eri erirühm pataljoniülema käsutuses. Ja selle pataljon ülem oli major klaas kriibanberi. Glasgripenberi oli, oli Mannerheimi no sisuliselt lähisugulane, tema oli tema, tema õe või poolõe poeg ja tuntud ohvitser Soome relvajõudusid, aga ta oli ainult major. Ja kirjade järgi oli see tema ettepanek, et eestlasi koondada tema juurde sellesse vallile pataljoni, kuna tal seal eelnevalt oli juba eestlase ees, seda oli nendest heas arvamuses. Tema oli nõus võtma vastu kõiki eestlasi ja formeerima nendest üksusi. Ja noh, hiljem ka väeosa Nüüd, mis on, mis on selle asja juures? Noh, ütleme imelik on see, et major majori auastmes pataljon ülem sellise auastmes sellise staatuse ohvitser oli Soome relvajõudude sõja ajal sadu. Ja on mõeldamatu, kes vähegi sõjavägesid, tunneb, et üks major sekkub asjadesse mis on tegelikult riikidevahelise Soome ja Saksamaa vahelise läbikäimise valdkond, mis kuulub sellesse valdkonda ja mis on teravalt ja sügavalt poliitilise sisuga. Mitte ainult sõjalise sisuga. Võib ainult arvata. Aga ma arvan, see ei ole valesti arvatud. Et Mannerheim oli kindlasti teadlik Tema õepoja ettepanekust no võib-olla õepoeg oli ainult kattevarjuks. Mannerheim pidi aktsepteerima seda mõtet. Ma arvan ka, et Mannerheimi olid hästi teada selleks ajaks juba Soome tulnud Eesti ohvitseride, eriti kapten Karl Talpaku. Ütleme ettepanekud ja mõtted selles suunas. Ja ta oli neid aktsepteerinud ametlikult ja ütleme avalikult seda ei saanud teha. Aga peastaabi vabatahtlike osakonna ülemale ka ühele majorile, Marlen Rottele anti korraldus võtta eestlased Soome relvajõudude suunata nad kriipenveri pataljoni. Seda ei saa üks major teha, ta käseb teisel majoril, kes on sisuliselt kõrgemas funktsioonis, kui tema annab korralduse niisuguse asja tegemiseks ja pealegi enda väeosa arvestades see see asi pidi olema lahendatud palju kõrgemal tasemel ja siin ma ei näe muud lahendust, kui Mannerheim ise oli see, kes, kes oli selle asja taga ja tema tegevus muidugi oli pidi olema ka kooskõlas Soome kõrgema poliitilise juhtkonna, siis ma mõtlen siin presidenti, valitsust, kaitseministrit ja teisi nendega nendega. No ütleme, kooskõlas ilma nendeta ta ka ei võinud seda teha, sellest oleks tulnud konflikt. Aga ta ilmselt oskas selle asja neile serveerida. Ma ei usu, et sealtpoolt oleks tulnud selline initsiatiiv. See on sõjaväeline küsimus selles mõttes ütleme, selles faasis. Ja seda ei saanud otsustada, muudkui kui sõjavägede peastaap, kaitsejõudude peastaap. No ma võin ütelda, et tunnen Mannerheimi vaateid ja arvamusi selle võrra, et kogu see kontseptsioon oli, oli selline, mis vastas tema nägemustele meie ja kogu Põhjala riigikaitset arvestades. Seal on välja kujunenud juba vabadussõja ajal ja see oli selle nende arengute jätk. Meile ta lõppes kahjuks nii-öelda ebaõnnestumisega, aga vähemalt prooviti. Ja ma arvan, see on see, mida siiski oli vaja teha. Ja mida on vaja praegu mäletada. Soomepoisid. Kogunenud siia selleks, et tähistada jalaväe rügement ja 200 asutamise aastapäeva. Soome armee koos. Ja seda päeva tuleb meenutada, nagu tuleb meenutada kogu meie olnud ajalugu, sest eestlastel on väga hea vanasõna. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Vabaduse tahe, tahe vabaduse eest seista. On hästi mäe rinnas selline tunne, mis ei tohi kustuda isegi siis, kui me ütleme pole meil olemas otsest vaenlast, ei ole veel olemas otsast kallaletungi ohtu. Valmisolek kodu kaitsta, valmisolek omakseid kaitsta oma kodukohta, stseeni maa peab olema iga mehe eesti mehe südames. Ja. On siis väikese mälestusmiitingu sinna soomepoiste mälestuskivi juures, mis on pühendatud missat esindatud sel puhul, et 19. augustil 1944. Aasta siis siit laeva pealt maale Need soomepoisid, kes olid otsustanud jätkata võitlust Eesti eest juba siin Eestimaa pinnal. Nüüd on meil järgmise üritusena plaanis siis kell 11 siinsamas kirikus jumalateenistus, aga läheme sinna sissepääs, mis me siin ajakirjanikuna ja, ja ma arvan, ta on juba. Viimased paarkümmend aastat oli ta vene sõjaväe ladu. Soomlased on käe külge pannud ja siin on, siin oli ta ikka tegelikult oli niimoodi, et selle laes olid suured augud sees, mõtlen, varesed, lendasid sisse ja välja ja aknad olid käigud kinni müüritud. Ta oli seal, aga kõik oli kinni müüritud, nii et kui ma tulin esimest korda siia sisse siis noh, elekter, kõik maha võetud, kõik oli kaadi. Ma ei saanud muidu näha, siis võtsin ajalehe, taskus pain põlemuses, raatsed risu rämpsu ümber, täisrotid jooksid ringi, tead, see oli jube pilt. Ja, ja see tagasisaamine oli ju ka niimoodi, et ega mitu korda sai seda ikka käidud, et oh tahaks saagi sisse. Ei, seda ei ole võimalust. Aga siis, kui see päris viimane lõpp oli, siis ma läksin jälle siin ülemuste juurde, jah, näe kellelegi aega tulla, näitama tema ja ta kõik pakivad kohvreid, keegel on tohutu kiire ja sisestad mingeid sadam ladude juurde, et seal on üks Oksanya üks naisterahvas, et tal on võti, et võib-olla ta tuleb, näitab. Oksanya tuli siia näitaja pärast, ütleb mulle. Ega mul seda vaja põle, tead, võtmed, kiiged ja see oli küla. Sul oli esimene käik, oli siis rauapoodi, et osta teine lukk ette ja ja ajasin kõik need eesti naised, kes siin kokku ja koristama ja mõtlesin, et nädala pärast. Olgu, tead õpetaja omast siinsamas põhjas, sadamas on need need osa tüüpinet, raketi, raketi ja neid oli. Mis te siin 11 tükki oli siin, jah, ma käisin admiral klinberiga, kui Glendaja oli, oli Soome asejuhataja, käisin temaga siin 93. aastal. Ja siis nad olid parajasti sinna, kuidas keegi oli üks üks mõni olid, et osa oli vee peal, osa vee all ja siis need ärriti maha ühele Norra firmale. Siis kõik ära, siin üks oli vist, ma ei tea, kas üks või mitu titaankerega, see läks kõik vanaraua pähe, mootorid olid jumala head, suur suur laeva masinate ja muidugi noh, vaskkaableid ja, ja isegi sellepärast nad hukkusid, hakati rüüstama näitajat põhja põhjaventiilid, Need, Tomsoni, Kingston, need need olid välja kistud ja kelle taskuraha pandi. Härrad ohvitserid, siin oli 100 varandust, kui palju tead, oioi õudselt, kuidas nende lahkumine välja nägi? Te olite seal ja, ja muidugi see lahkumine oli nukutänavapilti siga, majatees on need suured raudteekonteinerid, sinna tead, tambiti sisse kõik mööblit, nii palju siis vaatasid, siis, varsti tulid WC-potid Andidel sinna sisse mõned uksed ja aknad, kõik, mis võtta, andis kõik, mis võtta andi niietoni kraanid ja kraanikausid ja kõik need tambiti kujaga ruumi oli siis kõik siin lihtsalt maja ees. Ja, ja ega sealt oli ikka kõik, kurat, vaat see oli omaette vaatepilt, ikka oli täielik, et. Ja ime oli üldiselt see Paldiski tuli ühegi püssipauguta tagasi ja ma pean ütlema, et kes olid esimesest vallutada, jalgratturid tegid rohelise retke mööda Harjumaad Jali pallis. Muidugi, Paldiski ei andnud ikka lõpuks nõusolekud. Ja ma olin selle peavärava juures siis sinna koondus kõik nende soomusautod vene poole, kõik ohvitserid, garnisoni ülem, admiral Novikov ise kamandas, seal toodi meredes Santnikud ja kõik, kõik tõlkijad, lahing, valmistad. Aga siis oli huvitav asi, ma vaatan, et kõik sõidavad Harju-Madise pool jalgratta üks paar 1000 ja need panid sealt laoküla kaudu. Tegid seal aia puruks, sõitsid Paldiski seal kui tulevad tagasi. Ja see admiral Holhoovikaga oli minus, tead, noh, mis ta oli üks neli-viis meetrit eemal aedaljaid vahelduseks. Jumal see vaatas, tead, see näoilme ja ta ütles, et nüüd on maailma lõpp, nisuke tunne, meheldad. Jalgratturid Polanski hüppajad tulevad tagasi. Väljalaske tõused nüüd sisse, last, mis teha, tulid tagala kaudu, tulid tagala kaudu. Tead, see oli omaette. See oli seitsmeteistkümnes aprill 1992. See oli sealmaal. Sel aastal Pentagonis oli mingisugune suur konverents, maisem militaarkonverents, mis seal oli, kõik oli admiral ja kaptenid ja need mereväekaptenite kindraleid täis. Ja siis oli üks Soome, üks soome, kolonel, oli parajasti siin ja tema võttis osa sellest asjast ja mina käisin ära toomas. Siis mingisuguse autoga, ma ei tea, mis auto see oli, ei mäletagi praegu meie auto läks, tee peal, läks, sõitsime kokku ja teise autoga saimegi autoga siia, jaa, jaa. Fuajeest kaugemale ei lastud seal Pentagonis. Ja küsisin, kus soomlane on ja keegi ei teadnud, jooksis seal ringi ja kõik need admirali lõbuks, leidsid töita mulle väljale. Sõitsid minema, meil oli Riiga ja Vilniusse, sõitsime saunas temaga seal neli, 91 sügisel. Kas lahkujate hulgas oli ka neid, kes lubasid tagasi tulla? Oli kuulda, selliseid ähvardusi? Ei lubanud konkreetselt, aga eks neid ähvardusi ma ikka kuulsin, aga ega paljudel nende ohvitseri jätsid perekonnad siia üldse? Mul tuleb, ega ei ole kauaks minek. Ja mis nad tegid ära? Tohutult neid garaazikooperatiivi. Need vormistati kõik ära ja praegusi ohvitser on ma tea Kurskis või kus ta võib kurat olla, aga tal on siin kinnisvara olemas. Kõik vormistati ära, nii et tüksineerindus mõtlesin ümber, on olemas. Siis miinisadamas tähendab Vene laevastiku ohvitserid kutsusid ja läksin miinisadamas õhtul pimedas, seal oli ka seal oli 14 laeva põhjas samasugust need osa ja siis üks veel peale selle 14 oli üks suured, mingi laev olid ka kõik seal upakile. Ja huvitav oli see, mispärast nad meid kutsusid. Paljud tahtsid tulla teenisse Eesti mereväkke. Kuidas see võimalik on? Võimalik, ta on, eks ta ei ole, aga mõned tingimused, esiteks peate olema Eesti kodanik, teistate oskama eesti keelt. Kolmandaks olete ohvitser, eks ole, tal on väljaõpe. Aga meil peab teid vaja olema, sõlmite lepingu olete teenistuses, aga kui neid tingimusi ei täida, no siis me ei saa midagi teha, eks ole, aga meil ei ole nii palju vaja, kui teid siis oli. Kroonlinnast oli üks nende mingisuguse. Kas seal mingisugune ajaleht selle, selle mingisugune toimetaja oli, see see oli karvane vend oli kohe mikrofoni, pani laua peale, kõik, mis me rääkisime, võttis lindi peale ja esines väga teravaid küsimusi. Nende peale oskasin vastata ka. Üks küsimus, ma mäletan. Miks teil üldse on sõjaväge vaja? Et teil on ju palju lihtsam palgake püssimeest pange Narva jõe silla peale, kui meie tuleme, siis tehti kolm pauku, lasete kolm meie oma meest maha. Siis Me kuulutame teile sõja ja siis te olete okupeeritud riik. Seda rohkem, rohkem te niikuinii ei jõua, ei jaksa. Seda vaatame veel. Meil on natuke kogemus ja selle koha pealt Vaata huvitav oli see, kui need, need jalgratturid valdis vallutasid selle Paldiski. Siis peale seda võeti jõle aktiivselt kõik lapiti need aiad ära ja siis see maantee, kus läbi sõitsid laokülast. Siit need jalgratta, see kaevati ekskavaatori poolt üles, siis sinna veeti vanad raudkolakad, vanad voodi, kõik ette pinda, Kunil ehitati traataed ümber ja pandi panna postid, tornid, otsad ja see oli veel tead, ja siis käis veel kauplemate teat 15 aastat ja 20 aastat ja nii ei saa reaktorite seisma seal Pentagon alles ja, ja aga noh, mida müürinud. Paljad müürid. Aga lohe üks lagin siin on, sellesse läheb palju kirju tatud. Vot siis tuli Eesti ohvitseride väljaõppekeskus siis olgu, see oli, kas see oli 93 või midagi niimoodi ja trehvasin modetse, ohvitseride kursus lõppes veebruari 22. või kolmandal ja seal ikka vene armee aasta 20 kolme ja trehvasin restoranis, seda siis lõpu pähist ja vot seal läks paugutamiseks neil lahti, aga muidugi keegi Verliga midagi olnud, aga laes augud ja sellest sellest oli jama, oligi niuke, millel sünd kirikus teenistusel tähendab, esimene teenistus oli seitsmendal novembril 1993. täna ongi. Paldiski pühakojas ajasid juttu kolonelleitnant Sven ise ja Paldiski elanik Ilmar laherand. Ma olin kaheksa aastat selle koguduse juhatuse esimees valitud. Paar pinki tõid eakaid soomepoisse Paldiski kirikus mälestamas kadunud relvavendi ja küsimus. Kuhu on jäänud see vapper ma olen kõik need teised. Nii nagu nimi on Uno Järvela ja ma tahan lühidalt teile rääkida soomepoiste saatusest pärast seda, kui need lahingud lõppesid, oli valida, kas taganeda koos sakslastega Saksamaale või minna koju ja oodata. Üle kas siis Soome, Soome kaudu edasi Rootsi või otse Rootsi, nii et neid mehi oli, kuigi neid olime? Algas muidugi varsti koletu vangistamine. Ja sellele tavaliselt kämbris ikka veel viieaastane sundasumine, see oli siis määrati, kes nooremad võib-olla ei tea, tähendab, tuli elada kindlas paikkonnas. Kas see oli selliseks ogasti Tiiuga, mõni linn ja kus sa pidid käima siis teatava aja taga elas siis siseministeeriumi või julgeoleku organite juures registreerimas, et, et sa oled kohal. 19 meest, teised hästi, niisamuti. Vabatahtlikult läks surma 13 soomepoiss. Sõjavangi sattus meist 70 kaheks. Tööpataljoni sattus hiljem 76. Need olid, need on niisugused kuivad arvud mis näitavad missid meiega pärast seda juhtus eriline saatus, oli veel levik paarkümmend meest või jäi neil natukene rohkem Soome. Ja hiljem anti need ka. Sõjaväes teeninud mehed ja see 185 mees kelle hilisemast saatusest meil ei ole teada, võib arvata, et osa neist siiski ka langes või suri vangilaagris. Ma arvan, et isiklikult, et väike, mis on osa võib-olla neil, kes ei ole ennast selle nende aastate jooksul vilgutanud et ta elab seal ja et ei oleks ennast jada