Tervist mina olen Urmas Vadi, aga kirjanik Ene Mihkelson kirjutab nii. Kui tahad saada oma surmajärgses kodus rahu, ütle, et siia maetud katk siis hoiavad inimesed hauast eemale. Ainult kõige julgemad lähevad katku hauast muinasaegse eesti ülikute luid otsima. Julguse kasvatamiseks kulub sajandeid. Katku nimi on hoidnud rüüstajad eemal, et arheoloog Marika Mägi saks Saaremaal 20. sajandi lõpul leida seda, mida meie ajalooteadvuses on seni esindanud vaid pärimus. Lisaks Marika Mägil pole ka Ene Mihkelson suutnud sellest hauast eemale hoida ja on kirjutanud romaani katkuhaud. Head kuulamist. Ja tundub, et kas me räägime ikka sinu. Berene ere enne kui me Sootega põhjalikult pihta hakkama õhutanud Selle saate eellugu, et me oleme või noh, mina olen paar aastat juba rääkinud sinuga, et tahaks väga saadet teha. Ja siis mingitel erinevatel põhjustel oled sa natukene nagu kõrvale põigelnud. Eile sa ütlesid ka, kirjutasid mulle, ütlesid, et sa oled haigeks jäänud ja siis ma helistasin ja veensin sind, et võiks ikka seda saadet teha, et olgugi, et sa oled haige. Ja see situatsioon tegelikult meenutab sinu tegelast noh kasvõi sinu viimasest romaanist katkuhaud kus tahetakse kellegiga kokku saada, ütleme, minategelane läheb kellelegi juurde, tahab midagi teada saada. Aga see tegelane ei räägi, ei taha rääkida algusest. Aga lõpuks ikka midagi, nagu selgub minu küsimuse esimene sulle, et miks sa ei taha rääkida. Ma olen ikka öelnud, et minu meelest on raamat see, mis peab lugejaga rääkima. Ja kirjaniku lisaseletused ei ole alati need kõige targemad sinna juurde. Need annavad vast eksitavaid viiteid, teinekord mõnikord on teisiti. Aga just jah, selle lisaseletuste vältimise tõttu oleme olnud küllalt. Kui seda mõtet, et mis toimub sinu romaani tegelastega, kelle juurde tullakse, tahetakse midagi teada, siis nad nagu nagu justkui põitlevad ja ei taha rääkida sellepärast et midagi võib nagu välja tulla. Et sul midagi sellist ei ole. Lihtsalt jah, ma olen kirjutanud ka sellest märilaile vastates, et aud tori autor võib seletustes olla palju targem kui tekst või vastupidi, ta on kirjutanud sügava teksti ja siis püüab ta seda küsijale vastu tulles lahjendada ja olmeliselt arusaadavaks teha. Seda, need on kaks ise asja intervjuu kirjanikuga ja kirjaniku tekst. Kui seda nii saab võtta, siis miks mitte, võib ka rääkida ühest ja teisest seal ümber, aga autori mis tahes ütlusele oma teose kohta ei tohiks olla absoluutse tõeväärtust, seda lihtsalt ei ole. Kui mõelda kasvõi sinu raamatute pealkirjade peale nime, vaev ja surma sünnipäev, vahas veeruse uni, katkuhaud. Alati mingi raskus ja need tekstid on ka sellised keerukad ja raskepärased, et ei saa kohe ja öelda, et vot need on need tegelased ja, ja teevad seda ja seda. Ja katkuhaua puhul läheb enne tükk aega, ütleme, üks kolmandik umbes raamatust kui üldse midagi kooruma hakkab. Milles see selline nagu raskepärases, ma ei tea, kas sa oskad või tahad sellele vastata, et sa võid öelda, et see lihtsalt on nii. Aga millest see selline justkui krimi nullilik otsimine ja teadasaamise vajadus? Ega lugemine ei peagi olema kerge, naistekad krimkasid on piisavalt. Nii, ma arvan, et romaanide algus siiski annab mingi pinnase, millelt edasi minnes ja sündmustiku hargnedes on vajalik sügavus loodud ja kui inimene lõpetab selle teose, siis minu kujutlust mööda võiks ta pöörduda uuesti algusesse tagasi. Et näha, et alguses on antud kõik märksõnad, mille ümber hakkab mõte hargnema või sündmustik hargnema. Ja enamasti on alguses ka antud mingi pilt sellest ajast, milles romaani tegevustik toimub. Katku hauas, on see meie kaasaeg? Algab pronkssõduri sündmusega, mis on kirjutatud aasta tagasi, kui asi päris tormiliseks läks. Ja see pilt näitab ka, et see on aasta tagasi, kui lint tõmmati ümber. Ja minategelane tajub seda kui valguse varjutust. Aasta aega oli see linti ümber ja köeti, pingeid peab puutükk olema, et sellele mitte reageerida ja hakata mõtlema. Sest enne seda käidi lihtsalt mööda. Üks seltskond tähistas isamaasõja võitu, tantsis, laulis, seal oli natuke teistsugune, kui eestlased oma tähtpäevi tähistavad, aga selles ei olnud midagi erilist. Vaadati, mindi mööda. Aga kui lindiga teda aasta aega hoiti, siis tuli niisugune situatsioon, kus enam mööda ei mindud, sest eestlastel sai isu täis sellest püha maategemisest ja tuldi oma lippudega ja toimuski mingi kokkupõrge. Edasi on katku valguses ühe mehe saatus n Saarse saarlasin, mis ilmus Päevalehes kolmeaastaselt küüditatud eestlane vene lastekodudes teise nime saanud oma identiteedist ja päritolust teadlikuks saanud viis 10. aastat hiljem mõelgem selle üle. Ja n Saarse äratas mu tähelepanu juba 94. aastal 94. aastaajal kirjutatud nime vaevas on k n Saarse sees. Kuna ma loen lehti ja vaatan, mis ümber toimub, peale selle süüvi ühte või teise valdkonda ajalukku näiteks ei ole ime, et jah, mingisugused välised reaalid korduvad romaanides. Sinu esimene luulekogu talvelaused ilmus 78. aastal, kui mina olin täpselt aasta vana ja kas selle aja jooksul tänase päevani välja on nagu mingites hoiakutes või kirjutamises midagi muutunud. Ei, iga teose kirjutamisega muutub midagi. Vahing on kunagi öelnud, et alustab iga teost kui õpipoiss tegelikult alustades ei, ei tea tõepoolest kuidas välja tuleb või kuhu ta välja jõuab. Vaatamata sellele, et võib-olla mingi tundeline või tunnetuslik plaan või kava või muutub kirjutamise käigus. Ja teiseks ja aeg ümber on ka muutunud, inimesed on muutunud, inimestevahelised suhted on muutunud. Ja sellel ajal, kui mina alustasin seitsme või mitte ei alustanud, vaid, kui luuletuskogu 78. aastal ilmus, oli veel Eesti NSV. See on tohutu vahe, kirjutada Eesti NSV-s ja kirjutada vabas riigis, kus ei ole enesetsensuur ega väline tsensuur üldse miski, mida peab arvestama. Mis see siis on? 15 aastat kirjutada ja elada vabas riigis oma riigis on meister suur õnn küll, ükskõik et meil on midagi öelda oma riigis selle või teise asja kohta ja mina ka ütlen, et võiks parem jaa jaa. Teistsugusem olla. Aga põhiasi on ikka see, et me oleme vabad inimesed. Aga samas mingi oja või mäletamise või mäluteema on kohe selles esimeses kogus ka väga äratuntavalt sees. Ja see on nüüd küll miski, mis on mulle vist tõepoolest eriomane, et mind on huvitanud inimese ja ajasuhted, kuidas mõjub aeg inimesele ja mismoodi inimene ühtedes või teistes valikutes käitub. See on läbiv kogu minu elu jooksul või teadliku elu jooksul. Ja ma arvan, et ma olen ajamuutusi ka üsnagi tajunud. Ma tahaks sellest samast esimesest luulekogust selle talve laused lugeda ühe ühe salmi. Külm loksub, metsades tulistatakse vahetpidamata. Öösiti hauguvad koerad, pauguvad uksed ikka veel telefoniputka üksikkongis. Märklaud, mis kaugele nähtav. Lind langeb ümber, tänavad taanduvad. Rooste, lumel on kellelegi veri. Kuidas sa üldse sellised asjad nagu 78. aastal said ilmuda? 11 aastat ei olnud man saanud ilmuda. Ja ma sain ilmuda tänu sellele, et ma olen nii raskepärane, suletud, mõistetamatu ja näete, kui suletud ja mõistet raamatu teksti juba kirjutasin, mida te praegu lugesite ette ja see on enesest mõista metsavendadest. Nii lihtsalt on, aga ma ei olnud suletud ega raskepärane mitte sellepärast, et tsensuuri ninapidi vedada, vaid lihtsalt ma olin teistsugune. Ja ega ma siis ka järgi andnud, ma olin 34 aastane, kume illus, mu esimene kogu kirjutasin ma väga, Mojak 23. eluaastal oleks võinud ka kogu ilmuda. Aga päris hea, et ei ilmunud, sest ta oli nii laialivalguv ja teiselt poolt nii vägev. Minategelasel ei olnud midagi vähemat kui maakera kaenlas ja, ja kõik kosmos oli tema päralt. Sõnaga oli luuleeelne hoog, ütleme nii. Tahaks, et sa loeksid ühe luuletuse, mis minu meelest siia meie selle teema juurde, et väga hästi sobiv. Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemaid ja ma olen öelnud, et ma ei saa keerulisemalt, kui keeruline on. Ja lihtsama põhjused on needsamad. Ma ise saan ka ainult ise olla. Ei see, kes sündis ei, see, kes lapsepõlves. Ei see, kes teisme-eas. Kõike üksikud lõplikuna on valed. Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisendanud. Kui ükski neist oleks õige, oleksin kadunud, valitseks see suguvõsa, see mina, kellaaeg on tänaseks valmis. Nüüd sa küsid, et kas maga täna, arvan nii, arvan küll. Ja siis ma ei küsi seda enam. Et oma tekstides romaanides sa noh, otsid mingisugust selgust, käidi inimeste juures, räägid nendega siis arhiivides, otsid dokumente, ürikuid jõudsid mingit tõde või, või mida sa otsid, et see romaan iseenesest ongi mingi selline otsing, et teada saada, mis toimus, et mis, mis see otsing on? No see ongi see teada saada tahtmine, mis toimus, otsin selgust, otsinud tõde, teades et see, mida minagi Te saan või leian mälestustes, arhiivides ja nii edasi, et see ei, ei ole absoluutne või, või see ei ole täielik, sest tema ümbert puudub tolle aja elusus hingus, ajastu õhustik, selle pean ma ise suutma kujutleda ja kirjutava inimesena seda lugeda põua. Ja kellelt ma siis ikka küsin, kui mitte inimestelt? Ja muidugi selle tegevuse vedru on see, et Ma väga ei talu totalitaarsed süsteemi, mis surub inimese maha. Ja ma olen tahtnud teada saada, kuidas inimesed siiski suutsid inimeseks jääda ja kuidas nad seda ei suutnud. Mind huvitab ikka jälle ütlen, see on väga üldine asi, mind huvitavad inimese ja ajasuhted, see on nii kui mingi lööklause, aga tal on tegelikult sügav tagamaa. Ta koosneb paljudest nüanssidest ja keerdkäikudest ja püüan midagi sellest kätte saada. Seda. Nii nagu minu võimelised seda lubavad, keegi teine teeb teistmoodi, vaatab seda, no humoristliku mas või iroonilises võtmes, kuigi ka minu testid on täis varjatud irooniat. Kõigepealtnäha tõsiduse juures. See lugu, see katkuhauaromaan, et kas see on puhtalt sinu isiklik lugu, et ma ei mõtle nagu sellist autobiograafilist asja, aga või on ta hoopiski selline üldistus eesti rahva või, või meie mälu või aja kohta? Väga selgelt on ära tuntav, et sina, Ene Mihkelson, oledki seal minategelane, kes noh, vahel tõesti käib kesklinnas ja näeb Hasso Krulli, Tõnu Trubetsky, kes kõnnivad suure spordikotiga ja Hasso Krull on nii tähelepanematu, et kõnnib Trubetsky palju kiiremini. Sellised hästi väikesed teravad nagu vahelepõiked sellesse, et et see kirjutaja oled sina. Et kas see on sinu jaoks esmatähtis, et see peategelane oled sina ise. Ei ole ja ega ma ei kinnita seda, et see peategelane olen mina ise. Ma arvan, et Hasso Krulli ja Tõnu Trubetsky tunnevad ikka teised ja peale minu. Ja aga ma kasutan ära küll väga palju seda mida mina isiklikult, Ene Mihkelson näen. Aga ma ei samast peategelast ja ennast, mis ma pean välja mõtlema, mingi, ma ei tea, läks keegi imelik vana mees tänaval, keda sina ei tea, osa inimesi teab. Ja mis nüüd katku hauda puutub, kui tulla uuesti selle eelmise minu eelmise mõtte juurde mida teeb totalitaarne režiim inimesega siis katku hauas, kuidas need inimesed libisevad mingisuguselt, no joonelt ära või eetiliselt kaalu keelelt ära, mis neile endilegi oli nooruses omane. Märkamatult, et vanana vaadata, tagasi öelda, oi küll mul oli küür jõelu ja küll mul oli kole elu ja see, et ma nüüd vanana niisuguses seisus olen see on karistus ja tahetakse minategelasele pihtida siis see on neid pildiliselt või võitundeliselt miski, mille üle tasuks mõelda, kui lihtsatest asjadest hakkab, hakkab pihta. Enesekaotus. Mina nimelt ei usu, et inimene on loomult kuri. Ja kata puhul algas tema nooruse elevusest kombest peol tantsida mingid naljad ka, seda ta pahaks panna ei saa ju. Ja pikkamööda mässiti ta sisse, mässiti sisse ja. Ja siis oli ta juba ise väga teenistusvalmis. Vot ma olen püüdnud seda nõksakud, kus koledust kätte tuleb oma meelest näidata. Mis on nagu väga iseloomulik sellele peategelasele kaotale et ta, On küll elab noh, need sellest tänapäevast üksildast ja räpast elu aga ta peseb kogu aeg käsi ja peale külaliste lahkumist ukselinke lihtsalt väikene vahelepõige siia. Aga Mulle tundub, et selles raamatus on küll juttu, aga mitte nagu liialt sellest mingisugusest ideoloogiast vaid pigem on see selline võimu või või mingisugune, kas kättemaksu või siis noh, ellujäämise soov. Tähendab, kas nõukogude ajale kättemaks nõukogude ajal ellujäämise soov ja, ja kätte ja ja see on, see on see, kui inimene tunneb, et ta on läinud niisugusele teiste peale koputamise teele või ja tema sees ei ole just kõik väga õnnelik. Mõnel hetkel tuleb masendus peale. Siis on see lause, et minu elu on nässus, mis jaoks sulgi peaks paremini minema. Umbes nii. Sa mainisid üle-eelmises vastuses, et see armastas tantsida, loeks ühe katkendi romaanist katkuhaud. Meie peres ei olnud nõuandjat või juhti. Ma olen alles nüüd omaette mõtelnud, et ega meie ei kutsunud venelasi siia ei küüditanud, põletanud ega tapnud. Me olime kõigi nende sündmuste ajal veel täitsa lapsed. Sõda oli lõppenud, muutkui, tantsisime isegi tuhahunnikute keskelt, käisime rahvamajas tantsimas. Meil olid oma pillimehed ja tantsupartnerid, sõda oli ju läbi. See kõige suurem õnnetus oli lõpuks möödas. Aga nüüd nüüd on nii, et need teistsugused, nagu sa ütlesid, paistavad vahel palju kahtlasemad, kui meie oleme nad mõistetavad. Kuidas võis olla ega oska vaadata, Nad kardavad vaadata. Keegi ju täpselt ei tea, mis keegi oli. Aga huvi on. Siis me räägime, mida siis. Ja nüüd suurte tähtedega me räägime, et nad olid äraandjad või nurga tagant laskjad. Nii, minu meelest see lõik on väga täpne kokku võtta sellele sellele küsimusele, et, et mida siis mäletada või, või kes on see, kes mäletab või mille pealt kirjutatakse ajalugu või kuidas tekib nagu selline kollektiivne teadmine. Jah, on aga kogu mäletamis aines. Tule siiski kaota taoliste poolt, vaid tuleb ka mujalt. Aga see, et kõige suuremad kisa ja vihjeid ja niisugust segadust külvavad need kellel on midagi südame peal, endal? See on jah, see on minategelasele ka väga suur, kui sa teksti lugesid, väga suur jahmatus, kuid minategelane kaotas uus, seda seda kuuleb. Ma ei teagi, et peale Maria Siberimaal on vist mingi siberi reetmine, kui ma õieti mäletan, et eesti kirjanduses oleks kedagi kujutatud, kes nii pikkamööda enda elule tagasi vaatab ja nimetab, tegelikult ju nimetab päris õigete nimedega oma tegevust. Millised vaimustavad? Märksõnad on tal oma tegevuse kohta, kui ta on pitsituses, siis avaldatakse talle survet. Kui ta täidab ülesannet, siis ta annab kedagi üles. Ja üks oli veel, mis ta tegi. Ta töötab üsna palju, et kui ta hakkab üles tunnistama, et ma olen selle kurja teinud, aga ta täpselt ei ütle kunagi välja, mida ta siis tegi või ma isegi mõtlesin, et et kui ma olin selle raamatu lõpetanud, siin on tegemist ju reetmisega. Aga minu meelest ma hakkasin tagantjärgi otsima, ma nüüd 100 protsenti ei ole kindel, aga minu meelest kordagi öelda sõna reetmine või reetur. Ükskord öeldakse, kui minategelane küsib, et kas te tundsite omavahel 11, kui kata nimetavad, meid oli palju. Sa ei teagi, kui palju meid oli ausad, läksid ära. Üle mere, pandi vangilaagritesse, küüditati, küüditati, ausaid, ebaausaid, Rauku lapsi keda tahes, sest oli arv ette antud. Meie olimegi niisugune äraandjate kamp ja ta ei ütle karsiis reetmine ja ei ütle, sul on õigus. Selles romaanis on üks väga kummaline ja veider tegelane proua Pinto. Et ta ei ole lihtsalt pinda, võtan kogu aeg proua Pinto, kes seal arhiivitöötaja ja tal on olnud alati kättesaadavad kõik ürikud dokumendid. Aga ta ei ole väga palju nendega midagi teinud, pigem kaovad mingisugused dokumendid ära. Tundub, et noh, see ajaloo uuesti kirjutamine või, või see selline teadmatus, mille peale siis seda ajalugu tekitama hakatakse või et sul on ka nagu üheskoos ütles, et, et ajalugu veel ei ole, aga pärimus. No pärimuse sõna ma tarvitan proua peent taas tõukuvalt selle kohta, et inimesed ei ole saanud 50 aastat arhiivis oma sugupuid uurida ja seda teadmist on asendanud perekondlik pärimus. Ja paljud asjad jäävadki pärimuseks, sest arhiivis näiteks ei ole kirjas, kes on selle või teise vallaslapse isa ja proua Pintalt, seda küsitakse. Aga proua pinud ta iseenesest on minu meelest üks väga sümpaatne tegelane. Ega tema ei hävita arhivaar Ta on Nõukogude aja arhivaar, kes teab, mida tohib teha ja mida ei tohi teha ja ta on oma rolliga harjunud. Tan konformist, ta ei taha pahandusi, ta on tubli eesti inimene. On mina tegelen sellega nagu kaheti tähtis ta tutvustab ja õpetab minategelasele tegelikult Eesti ajalugu, seda, mida minategelane ei ole koolis õppinud, näitab seda üürikute najal. Teiselt poolt on ta ehe näide just nimelt sellest nõukogude aegsest konformismi-ist. Ta on omas ajas lihtsalt, ta on omas ajas ja loomulikult on ka teemal raske ümber orienteeruda. Ja tal on kindlad arvamused, kes on siin seitsmesajaaastases orjaöös tegevad olnud, samal ajal seda uurib neid. Või vähemalt tunneb huvi. Ta on nördinud, et näed, nüüd käivad nad siin vaatamas, kas rändemõisad on alles, aga siinse maa kultuuri vastu tunnevad huvi vähesed või ei tunne üldse. Tähendab küll oleks ikkagi tore, et nad tunneks, selles on nagu solvumine selles ette heites. Proua pinda on päris põnev tegelane minule endale ka, kes ma tema lõin. Kogu aeg sa selles katku hauas Ahas veeruse unes selgitad välja, et mis siis nagu tegelikult oli, et kes oli kes ja kes millega hakkama sai ja kas ikka oli nii või mitte. Ja kui mingil hetkel tundub kõik nagu nagu välja mõeldav või et kas selline variant sinu jaoks on võimalik? Ma juba aiman, mida sa vastad, aga ma küsin ikkagi, et kas selline variant on sinu jaoks võimalik, et inimese identiteet on kokkupandav ja lahti võetud ja, ja noh, et sa võid olla ühel hetkel midagi muud. Ja sa oled korraga sellest õuduste taagast, mida sa tegid või teinud kuidagi vaba. Jah, ma kardan, et ma ei oskagi vastata. No kui, kui inimese identiteet oleks vahetatav nagu riided, mis moest on läinud. Ma ei tea siis mis, mis see inimese tuum üldse on? Praegusel väga kiirete muutuste ajal mis Eestis ja üldse Ida-Euroopas on toimunud viimase viimase 15 või, või natuke enama aasta jooksul? On just nimelt võib-olla see sisemine Kesemis eri rolle inimeses koos hoiab. Hägusaks muutunud kõik oleks justkui suhteline, tegelikult ei ole, ja kui see suhtelisuse tunne tuleb, siis on väärtustega midagi paigast ära inimene laguneb laiali ja, ja inimene täidab elus üldse väga palju erinevaid rolle. Ja me üllatume Haada, võib Haada, võib ka seda teha või teist teha ja ma ei arvanudki, et ta sellel alal nii andekas ja tubli on ja nii edasi. Need on inimese erinevad rollid. Aga miski peab olema inimeses, mis ei lagune ära. Ma ei usu, et ta võib. Võib vahetada identiteeti, kui ta midagi saab teada oma minevikust ja pärinemisest, nii nagu see Saarse Saarsemgi ta. Õieti peaks ütlema Saarsensaarsegi ta. Ta peab siiski, milles miski peab nende nende kahe identiteedi juures olema koondav võib-olla midagi väga inimlikku või võib, ta peab selle endale mõtlema, muidu ta kaob ära. Ta peab selle endale siis kasvõi välja mõtlema. Me oleme rääkinud sinu romaani katkuhaud minategelasest kaotast, kes siis ma ei hakka ütlema, mis ta siis nagu lõpuks tegi, las inimesed ise loevad, siis oleme rääkinud arhivaar, proua Pintast ja, ja üks oluline tegelane, kelle ümber või kelle pärast paljuski need uurimised ja, ja ja selguse otsimise toimuvad, on selle peategelase isa ja isa kujund või see isa loo teadasaamine on sinu tekstides väga läbi. On see sinu isiklik, mitte paine ja, aga noh, sinu isiklik asi, noh, ütleme nii, painaja, siis, või, või on selles isas või mehes nagu midagi absoluutselt teist, kui naises veeemmos. Kas ta on isiklik paine ja ma arvan, et minu põlvkonna inimestel on väga paljudel peres puudu isa sest mehed olid sõjas. Seal nad said surma, nad olid laagrites, nendel läks ka väga, vägagi kehvasti. Et tegeldakse isa kujuga isa mäletamisega. No palun väga, Kaplinski on kirjutanud terve raamatukõnelusi isaga, mida ta reaalselt pidada ei saa, sest tema isa on ka saanud surma. Teiseks, see on minu romaani katkuhauaisa ja aas veeruses, ka. Ta on tapetud kui nõukogude korra vastane. Tähendab, tal on kanda peale selle ta puudu visa mingi ideoloogiline koormus või väärtuseline koormus minategelase jaoks, kes on küllalt vara mis vara täitsa lapsena kaotanud. Pere ja kodu ja mõlemad vanemad. Sa ütlesid, et mõlemas romaanis on isad selle nõukogude ideoloogia vastased. Ja ma käisin paar päeva tagasi raamatukogus ja leidsin üles Jüri Ilvesti kirjutatud loo. Ma arvan, et nii on kõige õigem nimetada sinu romaani Ahas veeruse uni kohta, see ilmus Postimehes 2000. aastal. Ja seal ta kirjutab või iseenesest arendab nagu edasi seda sinu romaani justkui kokkuvõttes. Et ütlebki, et elas kord ene, kes siis kelle lisapuudus ja hakkas nagu jälgi ajama, kes ta isa on. Ja Ta mängib läbi sellesama sinu romaani, et ta oli selle ideoloogia vastane aga siis jõuab välja, et aga tegelikult oligi ta ise reetur, äraandja ja kommunist. Et kas selline võimalus, et sa kirjutaksid sellise romaani, nagu Jüri Ilvest välja käis, on võimalik sinu puhul? Kõigepealt ma tahan öelda seda, et Jüri eelvest oli väga hädas. Ta ei leidnud romaanist nii kibekähku üles minategelase eesnime ja mõtles, ah, ma panen ene, mis ta ikka võiks muud olla. Mina olin selle peale väga pahane, sest ma teen vahet minategelasel ja enda isikul ja Jüri Ilvest vabandas, et ta on rängasti eksinud. Me leppisime nagu ära, see on esimene vahemärkus, teine märkus on see et põhimõtteliselt niisugune asi on nii elus kui kirjanduses võimalik. Sellest hetkest näiteks, kui inimene on sattunud KGB või julgeolekuhammasrataste vahele ja piinamist alla ja siis on koostöö hiljem tõesti võimalik. Kirjanduse aine võib-olla see ja midagi muud. Võiks põhimõtteliselt küll olla, aga ma ei tea, kas nüüd enda isast ma tean, et oli teisiti. Aga minu romaani tegelase puhul võib see olla olla võimalik. Miks mitte? Kirjandusele ei tohiks küll mitte mingisugune aines või? Võib probleem olla tabu? Üks läbiv tegevus on magamine või uni, une nägemine, see ahas veeruse uni juba uni pealkirjas. Aga kui sellel on ta mingi selline noh, tõesti viide sinna piiblile või sellele ohas veeruse müüdile siis selles sinu viimases romaanis catcoud see peategelane näeb kogu aeg und, isegi kui ta on üleval või käib tänava peal ta, ta näeb und ja isegi ükskord selle romaani jooksul näeb ilmutust see uni tõesti ei ole enam mingisugune selline allegooria. Et see on tõesti selline noh, mõnes mõttes on puul, et mis asi, see uni on. Ene Mihkelson. No nii on puhkus, uni on võimalus. Põgenemisvõimalus ei ole ju puhkus, jah, aga unenägemine see on teistviisi maailmas teadasaamine teistmoodi kokku pannoo piltidest või sellest tööst, mida teeb inimese mõistus ärkvelolekul see oleks nagu mingi paralleelrida pildiline rida, mis sündmustikuga kõru on olemas. Aga katku hauas on minategelane juba nii vilunud, et ta väidab, et ta näeb läbi, kuidas kujunevad unenäod. Mis nüüd sellesse ilmutusliku hetke puutub, sa mõtled seda, kus ta? Et see on see koht, kus minategelane kuuleb ühel külavahe teel enda vanemate tagaajamishääli. Jah, Tiia, ta tajub. Tal on tunne, teda aetakse taga. Teda püütakse ja ta ei tea siis veel, et just selle koha peal oli vanematel vanematele korraldatud Rang seda ta kuuleb, hiljem ka ta käest. Minategelane ju käib ka mööda vanu inimesi mööda külasid. Ta püüab veel viimaseid mälestuskilde kätte saada. Ja see mees oli tõesti reaalne. Ta on nüüd surnud, kes rääkis, miks sa varem ei tundnud seda, ta ütles minule kirjanik Ene Mihkelsonile. Miks A varem ei tulnud? Mul oli neli aastat tagasi veel elu meeles, aga nüüd mul enam elu meeles ei ole, siin on hea küll elada, kõik on soe. Mul on korterjuhataja, on kena inimene, aga elu on ära ununenud. Mind vapustas, panin selle kirja oma minategelase käiguna. Saate alguses ma küsisin sult palju, see minategelane on sina, Ene Mihkelson, sa ütlesid, et tegelikult ei ole. Aga kuivõrd palju on selles raamatus autobiograafilist materjali? Igas raamatus on kuigi palju autobiograafilist materjali autobiograafiline materjal, ta tuleb sedamoodi juba igasse raamatusse, et kirjanik elab ju seda läbi, mida ta kirjutab, ükskõik missuguse tegelase nimel ta parasjagu sõnu ritta seab. Ja minu autobiograafilises, nii selles kui kõikides raamatutes on huvi selle vastu, mis viis 10. aastate inimesega tegi. Mina olen elanud valdava osa oma elust nõukogude süsteemis. See on mingisugune vedru, mis eriti proosas mind on käivitanud, mille suhtes ma olen isegi kirglik. Teist aega ei ole mulle antud, aga ma tahan võimalikult palju jah. Sest mina olen jäänud ellu. Väga paljud ei ole. Ja see, et mina jäin ellu ja mu, ma oleksin võinud olla Siberisse küüditatud, kas ma seal oleksin ellu jäänud ja nii edasi. See on minu kohustus, see on pidulikult öeldes isegi missioon, see on needus. See on paratamatus. Ma ei pääse sellest. Ma pean seda tegema nii palju kui minu võimised ja anne võimaldab enda võimistest võimetustest ühe nagunii. Pagan, ma pean nõudma maksimumi. Sinu Rumoonid nime vaev, Ahas veeruse uni ja katkuhaud on kirjutatud nüüd vabas Eestis. Kas sa oleksid saanud nad kirjutada ka nõukogude ajal, ma mõtlen mitteavaldamist, et noh, et avaldada niikuinii ei oleks saanud. Aga ütleme just kirjutamismõtet. Väga õige küsimus ei oleks saanud, sest kirjutamisele mõjub juurde ka see, mis on inimese ümber inimene võib ju kujutleda, et oi, ma seda asja ei talu, see on inimmest alandav, see on vääritu ja nii edasi. Aga ta ei tea, mismoodi ta, mismoodi on üldse olla vaba. Ta ei saa seda kujutleda, ilma et ta seda reaalselt kogeda ei saaks. Päris kindlasti ei oleks ma saanud ühtegi nendest romaanidest kirjutada ENSVs kammitte sahtlisse. See, et et sa otsid läbi enda tekstide mingit selgust või tõded, mis tõesti oli ja kuidas oli ja kes oli ja seda saaks ja niisama ka ütleme, mingites arhiivimaterjalides otsida ja sellest mitte kirjutada. Aga kuna see kirjutatud nii proosat kui luulet, et kuna see luule on noh, niivõrd napp ja väga täpne, kas see sõnastus või kirjapanemine on sinu jaoks oluline? Ja on, on küll, kirja panemine muidugi oluline, sest noh, ma arvan ikka, et ma olen luuletaja ja prosaist ja natukene olen ma ka kirjandusteadusega tegelenud. Ei, ma võiksin ju kirjutada siis ka mingisuguseid uurimusi, eks ole aga ma ei ole teadlase tüüp. Ja ma pean kunstilise teksti kaudu vajalikuks mingisugust äratavat tõuget või ma tahan seda kujutada, ma tahan ise midagi teada saada. Arhiivid ja jutustamised, elulugude jutustamised, igasugused tõsitlemised ja nii edasi. See on nagu eeltöö ja sellest on. On vähe, arusaamiseks kirjutades saab aru, kirjutamine ise ja kujutamine iseenesest on tunnetusprotsess. Iga raamatu lõpetamisel olen ma natukene millestki aru saanud, natuke targemaks saanud. Nii iseenese kui vaadeldava aja mõttes. Ja see on, see on mulle oluline, sest kõigepealt pean ma ikkagi tegelema sellega, mis mind tõeliselt huvitab. Ja kui ma suudan seda teistele nähtavaks teha. Jumal küll, väga hea. Sest veel kord ütlen, et me ei ela ainult olevikus. Me elame selles aegruumis, milles on kõik meile eelnev ka sees ja miks me keeldume seda vaatamast, see on nii kaua meie kaasaeg kui. Kui me elame näiteks selles romaanis G, on ju, lõpuks on tagasipõiked ka Baltisakslus ja kogukondliku aega mõisnike aega ja tundub nagu veider, et misjaoks räägitakse seal. Vallakohtuprotokollidest ja ühest ja teisest inimesest seal oli see patriarh ja vedru ja võim oli mõisnik. Nõukogude aeg süvendas seda orjamentaliteeti. Ka ohvrimentaliteeti. Nemad seal või võim on suur ja vägev. Proua Pintage ütleb, et ajalugu on nii väikese rahva jaoks nagu eestlased on liiga palju. See on üks sõlm. Ja kui me tahame siin maal elada ja püsida, siis me peame aru andma, et kõik, mis sellel maal on tehtud ja mis sellel maal on olnud, on tegelikult meie oma. Me oleme nii või teistsuguste juureniidistiku ka sellega seotud. Mida enam me teame, ajalugu, mõtestame ja seda teeb iga põlvkond ja iga ajastu ikka uuesti ja uuesti. Seda lahtisemate silmadega me vaatame maailma. Ja seda enam, meie oleme enda peremehed. Ühes romaanis lasen mõnel tegelasel öelda, pea meeles, laps, lolli rahvast on kerge valitseda. Selle lause üle tasuks mõelda ja katsuda targaks saada. Targaks ei saa me kunagi, aga meie suund peaks sinnapoole olema. Sest mida targemaks me saame seda selgemini tajuma. Võimalus, aga see on juba iseenesest suur saavutus. Te kuulsite saadet kirjanik Ene Mihkelson ist. Saate pani kokku helirežissöör Morris Tomboch ja toimetaja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni. Loen nüüd Urmase soovil järgmise luuletuse, mis on ilmunud esimeses avaldatud luuletuskogus selle talve laused 1978. Käisin kodus, tegin pilte, rääkisin onuga. Vanamees objektiivis. Võõras elu. Ja mälu ilmutus vanni soontes.