Selle nädala kolmapäeval said ettevalmistused europarlamendi valimisteks ootamatu pöörde. President Arnold Rüütel ei kuulutanud välja seadusemuudatust, mis oleks muutnud valimisteks üles seatavad kandidaatide nimekirjad avatuks. Milles on õigupoolest avatud ja suletud valimisnimekirjade erinevus? Europarlamendi valimiste seaduse praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt saab mandaadi see kandidaat, kes on valimiskünnise ületanud erakonna nimekirjas. Eespool kavandatud muudatuse kohaselt järjestatakse kandidaadid nimekirjas valijatelt saadud häälte alusel. Seega mandaadi saaks kandidaat, kes kogub rohkem hääli. Emotsionaalselt võttes on valijale hingelähedase muidugi selline nimekiri, milles võitjaks osutub kõige rohkem hääli kogunud kandidaat. Uuringukeskus Faktum poolt veebruaris läbi viidud küsitlusest selguski, et valimiste läbiviimist avatud nimekirjade põhjal pooldaks tervelt neli viiendikku valimis-ealistest kodanikest. Arvestades, et selliste nimekirjade poolt hääletas ka riigikogu selge enamus, pidid presidendil seaduse välja kuulutamata jätmiseks olema kindlasti väga kaalukad põhjused. Paljud poliitikud on presidenti süüdistanud poliitikasse sekkumises ja europarlamendi valimiste ohtu seadmises. Need süüdistused on mõnes mõttes ülekohtused. Tegelikult oli ju riigikogu see, kes 12. tunnil üritas vaid aasta tagasi kokkulepitud reegleid muuta. Politoloogid leiavad, et tegelikkuses kahe süsteemi erinevused väga suureks ei kujuneks. Nimekirjad on lühikesed, vaid 12 kandidaati ja mandaate kõigest kuus. Vaevalt hakkaksid erakonnad nimekirja paigutama veel vähem esikohale seadma kandidaate, kes tegelikult rahva poolehoidu ei pälvi. Küsimus on tõepoolest poliitiline ehk seotud sellega, milline valimisviis ühele või teisele erakonnale suurima häältesaagi tooks. Et erakonnad püüavad seadustada enda jaoks kõige kasulikumad ja konkurendi jaoks halvimat varianti, on loomulik. Presidendi ülesanne on asuda sellisele positsioonile, mis oleks kasulikum Eesti poliitika jaoks tervikuna. Avatud nimekirjad on kasulikumad erakondadele, kus konkurente liidripositsioonil on mitmeid ja erakonna toetajaskond jaguneb erinevateks teemadeks. Suletud nimekirja korral on ju ette teada, et Brüsselisse sõidab nimekirja esimene heal juhul kaks esimest. Kui valija lemmikkandidaat on nimekirjas alles 10. kohal, võib valija loobuda selle erakonna poolt hääletamisest. Keskerakond soovib kindlasti hääli koguda nii Euroopa Liidu pooldajate kui ka vastastelt. Kui aga erakonna esinumbriks on pandud Euroopa Liidu pooldaja, võivad vastaste hääled tulemata jääda. Sama kehtib vastupidisel juhul. Nii soovitataksegi lasta euro pooldajatele skeptikutel ühise nimekirja raamides omavahel võitlust pidada. Saadud hääled aga kogub enda kontosse erakond tervikuna. Suletud nimekirjad seevastu sobivad paremini neile erakondadele, kus erakonna tegelikult liidrid erinevatel põhjustel valimistest eemale jäävad. Kuid erakonna enda kaubamärk on tugev. Pärast Siim Kallase ja Kristiina Ojulandi eemalejäämist on selliseks nimekirjaks Reformierakonda. On selge, et suletud nimekiri all peab Euroopa Liidu küsimustes olema üks ja ühtne seisukoht. Seega ehkki oleks pealtnäha ebademokraatlik, vaidlustada valija õigust ise poliitikutel paremusjärjestust määrata tunduvad suletud nimekirjad paradoksaalsel kombel andvat valija vaatenurgast läbipaistvama tulemuse. Suletud nimekirja puhul on valituks osutub isik ja erakond üksüheselt seotud. Valija teab oma häält andes täpselt, kes talle sümpatiseerib erakonna võidu korral Eestit Euroopas esindama hakkaks ja mida ta seal tegema hakkab. Avatud nimekirja puhul selline kindlus puudub. Kui nimekirja kuulub nii Euroopa Liidu toetajaid kui ka vastaseid, ei tea valija ju sedagi, kas tema hääl läheb kokkuvõttes Euroopa Liidu edasiarendamiseks või selle hoonestamiseks. Pealegi näitavad varasemate valimiste kogemused, et valimistel enim hääli kogunud poliitikud ei tarvitse tegelikult valitavas organis tööle hakata. Rahvas hääletab küll Edgari poolt, Brüsselisse aga sõidab hoopis Heimar Lenk. Just sellepärast pean presidendi põhjendust seadusemuudatuse tagasilükkamisel täiesti adekvaatseks. Avatud nimekirjad annavad meie vähearenenud poliitilise kultuuri tingimustes täiendavad võimalused valijatega manipuleerimiseks ning soodustavad ülearu pompöössus valimiskampaania läbiviimist. Põhiküsimusest, mida erakonnad Euroopa Liidus tegema hakkavad, ei tarvitse selles kampaanias juttugi tulla. Selline asjade käik ei meeldi kindlasti Eesti meelelahutustööstusele, mis juba ammu ihub hammast erakondade poolt kampaania tarvis pandud valimismiljonitele. Küllap soovitavadki reklaami ja suhtekorraldusfirmad ning meediakanalid. Seetõttu parlamendil presidendi soovitusi ignoreerida ja meeleolukas valimisshow tippsportlaste ja modellide osavõtul ikkagi maha pidada.