Keelekõrv 510. saade siin Mari Tarand, et juhatada sisse järjekordne keele jutuajamine teiega jutuajamine selles mõttes, et te saate kaasa noogutada või vihaselt sõrme viibutada raadiosuunas, kui tundub, et need mõtted teie omadega kokku ei lähe. Aga samuti saate ka kirjutada, helistada ja elektronposti saata. Keele kõrvale. Aga täna on meil üks isemoodi teema ja külas on helilooja Veljo Tormis, kellele ma pikatud Bose ja, ja ühiste tööde ja huvide tõttu tohin sina ütelda. Ja ma panen pealkirjaks, kui me seda juttu alustasime, nii, Ühte laulu tahaks laulda ühte ainukest. Aga muidugi ei ole tegemist mitte selle Gustav Suitsu tekstiga, mis on see üks laul, millest me täna räägime. No eks see ole siis mu isamaa, mu õnn ja rõõm, mehend, hümn. Õid siia tulles ma ei teadnud, kas, kas ma võin piirduda nende paaride pliiv repliigiga, mida ma pean väga oluliseks välja öelda või või kujuneb sellest pikem vestlus? Sellest kujuneb nii pikk vestlus, kui on vaja, et see asi nüüd ükskord ja jälle kuulajaile selgeks teha. Tarvilik nimelt meie sümne. Alles hiljuti oli Isamaa tähtis aastapäev, lauldi seda ja ees on laulupidu, kus sellega lauldakse. Kas meil on nüüd lõpuks siis nii, et iga eestlane laulab seda hümni ühel ja ainsal moel? No see on seotud kuidagi selle hümni ajalooga. Ja ma tahaksin kõigepealt meelde tuletada ühte väga põhjalikku ja täpset ja head eesti hümni ajaloo kirjeldust. See on artikkel, mis ilmus ajalehes Eesti sõnumid neljapäeval 18. mail 1995 ja selle autor Ilmar Pihlak. See on niivõrd põhjalik Eesti ja mitte ainult Eesti vaid ka ütleme Soome ja mõnede muudegi hümnide ajaloost. Ja ma arvan, et see peaks olema kohustuslik lektüür kõigile kes tegelevad praegu kas sünnikäsitamisega kuidagi või, või selle esitamisega. Igatahes kooli muusika ja emakeeleõpetajatele, sest arvatavasti nemad puutuvad. Onu peoliste nüüd praegu kõigepealt, aga kes tunnistage üles, kes teist nüüd mäletab seda ajalehte seda artiklit ja, ja millest seal siis räägiti selles artiklis? Ma arvan, et see tuleks kuidagimoodi uuesti publitseerida mingisuguseid kapitaalsamas väljaandes. Väga, aga, aga noh, ma ei hakka seda artiklit refereerima, see läks pikale, aga mina isiklikult olen selle hümnitemaatikaga seotud. Sage kuulge, kuulake õigesti, ligi 70 aastat. Sest mina mäletan lapsepõlvest, et ma lugesin ajakirjast muusikaleht, mida minu isa tellis koju. Poleemikat Eesti hümni üle, see oli 30.-te aastate keskpaik. Ma olin siis vaevalt lugema õppinud. Ja väga palju hiljem tekkis poleemika uuesti seoses meie uue vabariigi taastamisega 90. aastal. Siis võeti ju uuesti kasutusele, aga aluseks ei olnud ju veel laulikuid, tekste, trükitud materjale, eks igaüks võttis ta siis iga kool, iga koor, iga inimene, nii, kuidas, kuidas temale, kas kodus või, või kust ta selle kätte sain, siis selle teksti. Jah, ja need allikad olid mitmesugused. Sest juba tol ajal, 30. aastal Oli see hümn ilmunud teksti mõttes mitmesugused aktsioonides. Ja needsamad küsimused tekkisid uuesti jälle. Ma ei tea, kas ma räägin enda kõigepealt mida ma tean enni algupärast olla. Nimelt siis sellesama 1990. vist juba pöördus minu poole tolleaegne Eesti vabariigi ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel. Et ma selgitaks selle hümni asjaolud välja, kuidas seda saaks seda hümni uuesti nüüd kasutusele võtta ja kas on vaja seda kuidagi nüüd riiklikult kinnitada ja seadustada. Ja olles Soomes väga sageli nendel aastatel ma võtsin selle asja Soomes ette ja hakkasin uurima, kuidas Soome hümni lugu all kõigepealt, kust ta pärit on ja kuidas on soomes ta nii riiklikult kinnitatud. Kõigepealt selgus muidugi, noh, see oli ju ennegi teada, et, et see tor Fredrik patsius on, oli saksa päritolu helilooja, kes soomes kodunes ja kelle laul 1848. aastal esmakordselt tekitati üliõpilaste poolt mingisugustel mai pidustustel. See oli rootsikeelsele tekstile. Seesama maa oli too Kont rootsi keeles alles ja sealt hakkas levima ja Eestisse jõudis ta 1869. aasta laulupeoaastal, kui Jansen kirjutas sellele viisile oma sõnad. Nüüd vaidlus selle üle, kas see on nüüd valgupärane või mitte, on ka huvitav. Minul on isiklikult siin pärast üks, üks noot, mis on trükitud 1864. aastal Zürichis ja siin on üks laul, mille nimi on vander soft. MUU Lauphim katas söönevelt voolav fin ka tas. Üksnodeerine meiereist ja siin on, selles laulus on teisigi kokkulangevusi, nii et nii et see on selge, et see ei ole mitte päris päris enda looming, vaid seal saksa mingi saksa rahvaviisi alusel kas ta spontaanselt olnud või, või on ta seda tõesti siis teadlikult eeskujuks võtta mingid saksa rahvalaulu, sellest samast asjast kirjutab ka Ilmar Pihlak oma artiklis, osutades veel varasematele allikatele. Ja teiseks, mis ma seal Soomes siis välja uurisin, oli see, et et seda hümn ei ole kunagi ametkondlikud riiklikult hümniks registreeritud kinnitatud. Ta lihtsalt on saanud selleks Ja nagu kõik kümneid, mis on tõelised m-i, on, on saanud selleks alati spontaanselt. Noh, võtame kasvõi niukse tuntud nagu marseljeesi, seda minu teada ei ole ka keegi kinnitanud siiamaani. Sama asi on ka Soome hümniga ja väga paljude teiste võmmidega. Hümne kinnitati ainult impeeriumides läks, me teame, et Vene impeeriumi hümn kunagi tsaari poolt telliti siis seal oli vist variante, mille seast valiti, söön ja siis kinnitati riiklikult. Sama traditsioon jätkus ja nõukogude liidus Sellest on väga piltlikult rääkinud-kirjutanud Šostakovitši oma mälestustes, mis hiljuti eesti keeles ilmusid. Lugege seal täitsa täitsa huvitav. Ja see on ja mina siis Soomest tulles püüdsin selgeks teha meie tolleaegse ülemnõukogu presiidiumile presidendi kantseleile tolleaegsele. Et hümni ei ole mõtetega ei saagi kinnitada mingisuguse kindlal kujul. Nii nagu saab kinnitada lippu küll teatud värvi ja mõõtmetega ja, ja nagu see on ette nähtud. Aga hümni puhul on see asi, et jah, meil on meloodia ja mingi harmoonia, mis on algusest peale olemas. Tantsimisest saadik. On tekkinud väga palju seadeid sellele esiteks kõigepealt oli meeskoorilaul algselt, siis on seatud teda segakoor ja sisu, edasi teised võimalused vokaalselt, siis tekkis sellega orkestri saade kohe sealsamas. Nii puhkpilliorkestriga kui sümfooniaorkestrit käia. Neid seadeid on soome hülgi puhul mitmeid. Nii et ei saa öelda, et nüüd see on see õige, mida peab igal pool mängima. Ja peale selle näiteks, kui ütleme, väikeses koolis või ükskõik, lasteaias lapsed laulavad hümni näiteks isegi ilma klaverisaateta hakkab Bella hakkavad kuskilt mingist neile sobivast helistikust peale ja laulavad, nii nagu nende hääl. Nokk loodud on vale ja hümni laulmise puhul. Tekivad siin talle niisugust tingimust või probleemid oleks väga kasulik, kui hümn on teatud teatud hümni meloodia on teatud ulatuses mitte liiga laias ulatuses. Meile teadaolevat, ütleme, inglise hümn või, või Ameerika või või seesama Tsaari-Venemaa hümgi ja ka meie hümn on täpselt oktavi piirides. Ühe oktavi ulatus. Et siis jõukohane kõigile Ükskõik, kas ta läheb natuke kõrgemad, madalamad, kõik saavad seda siiski kaasa laulda. Nii et see on üks niisugune asi, mis soodustab mingi laulud hümniks saamist. Väga paljudel rahvastel on sellised spontaanselt tekkinud, aga meie naabritel venelastel polegi rahvushümni, kui nii võtta. Seal on ainult riiklikud imperlikud hümnid. Ja me ei taha muutuda nende sarnaseks, ma arvan. Ja nüüd, kuna see hümni muusika niimoodi võib varieeruda. See on ju loomulik aja jooksul muusika, sõjaline nähtus. Esiteks ta kestab mingisuguse ajalõigu, mingisugune muusikateos, tal on kas kiirem, aeglasem tempo, see on seotud ajaga, aga palju laiemalt on ajaga seotud just tema muutumine ajaloos. See on seotud. Kas või pillide arenguga orkestripillide muutuvad aja jooksul ja sellega muutuvad seaded. Et siin ei saa midagi fikseerida, kindlaks, et see nüüd on lõplik. Pidev, mis võimalused tulevikus on muusika produtseerimiseks? Aga nüüd peame siiski minema selle juurde, mis peab olema fikseeritud. No ma arvan, et fikseerida saab väga täpselt seda, mis on meie oma, asi on selle hümni tekst. Teksti kirjutas Johann Voldemar Jannsen. See on ka huvitav, missugused allikad temal olid eeskujudeks. Aga me vist ei hakka sellel teemal praegu siin aega viitma. Aga minu jaoks kõige olulisem on see, need elavdaks samaaegselt erinevaid teksti. Redaktsioonis ei puuduta ainult kahte sõna hüvlis. See on see kurikuulus vaidlus. Ei leia mina iial deal see suure laia ilma peal või lõunaeestiline ei leia mina iial tääl see sulailma pääl. Siin on Henn Saari, kes on kasin keele kõrvas ju sellel teemal väga ilusa vestluse pidanud. Tema on seda asja selgitanud täiesti täiesti loogiliselt ära. Jansen on teatavasti pärit Vändrast ja hiljem hulka aega töötanud Pärnus, mis kuuluvad põhjaeesti murdealasse. Selle lääneosasse ja Janseni puhul oli loomulik see põhjaeestiline vorm peal ja tead, ja nii ongi tega kirja pandud ja nii on ta trükis ilmunud Janseni eluajal 1869. aastal. Ja see tuleb meil aluseks võtta. Siin on küsimus mitte ainult lõuna või põhjaeesti murdes või milline vorm kellelegi rohkem meeldib. Vaid see on autori õigus. Sul autorluse küsimus? Niisiis on iseenesest nagu väga lihtne, et trükime niimoodi hümni teksti ära viis, on kõigil selge hümn juba jälle uuesti omaks saanud ka neile, kes, kelle alateadvuses seda ei olnud, nagu vanematel inimestel oli. Aga kuidas siis ikkagi ikka me kuuleme, et lauldakse. No see ongi tekkinud sellest, et et mitmed ereerinud redigeerida püüdnud asja paremaks teha. Ja ma mäletan, et kui ma korraldasin 1990. aasta laulupeo noote mul oli seal ülesandeks mõningad seaded teha ja, ja sealhulgas hümn siis mina jälgisin muidugi originaalteksti, aga mõned toimetajad arvasid, et õige on ikka peal ja, ja seal, sest nemad on eestiaegsetes muutuses nii näinud ja tihti mõist laulude noote ümber. Ega 90. aasta laulupeol olid pooled koorid laulsid peal ja, ja Teal ja pooled seal ja, ja seal ei saa niimoodi edasi minna. Ma arvan, et see asi tuleks klaariks teha. Ja praegu on hea võimalus selleks läheneva laulupeo pool. Minu arust peaks, peaks nüüd laulupeo kunstiline juht ja laulupeo ja tantsupeo sihtasutus selle eest hoolitsema et kõigile koorijuhtidele, kes oma koore laulupeod toovad, oleks asi selgeks tehtud. Ma olen juba rääkinud sellest nii Alo Ritsingu kui ka laulupeo sihtasutusega, nii et see asi, ma loodan, saab korda. No ma loodan ka, et see lõpeb hästi, samuti võiks ju muidugi haridusministeerium selle eest hoolitseda, et kooliõpikutes oleks õige vorm. Samuti, et sõjaväes, kes sõjaväes õpetatakse hümni kõigile, sealhulgas ka õiged noodid käes. No sa oled selleks juba ju midagi teinud, sest ma mäletan, et mõned aastad tagasi ensaari elas siis veel töötasite käsikäes ja tegite selle esildise või, või, või saatsite kultuuriministeeriumile. Ja see ongi nii, et see on nagu uuesti tuleme selle asja juurde ükskord on läbi tehtud, aga siiski ei õnnestunud täielikult. Mina ju siis 90. aastal püüdsin asja korda seada, eks ole. Just rääkisin sasi sattus segadusse selle nende valenootide pärast ja siis ma ise minu initsiatiivil Henn Saari selle asja ette võttiski. Ja selle taga oli ka kultuuriministeeriumi muusikaosakond. Nii et nende tellimuse me koos seda asja veel siis vaatasime üle, see juhtus vist juba 92. aasta talvel. Ja nüüd on meil 2004. aasta. 24. veebruaril, kui hümni lauldi, ei olnud asi ikka veel igal pool ühtne. No ega me ei kuulnud, kuidas ühes teises koolis või, või maakonnas või vallas pidu peeti. Meie kuulsime ainult kontsertesitust. Aga ja pärast seda on ilmunud ka mõned repliigid ajakirjanduses ikka sellel samal teemal. No sellepärast mängisin praegu vestlen, eks ole. Jah. See on ikkagi tingitud sealsamas segadust, mis neil 90.-te aastate alguses neil aastail tekkis. Ja sellega seoses on veel teinegi probleem, nagu me seal aastapäeva nüüd kuulsime, püüdis suur osa publikust, laula hümni, Okto madalamalt, põlistasid seal oma passi häältega. Ja see oli väga piinlik kuulata. Tähendab, Need, kes selle hümni kasutavad ja esitavad, peavad arvestama sellega kas publik laulab kaasa või ei laula kaasa. No minu arvamus on, et siin on kaasa laulda No meie tahetakse kaasa laulda ning praegu on ikka tekkinud Mose mentaliteet, meil see soolohümni soololaulmine. See on minu teada kas prantsuse või Ameerika päritolu, mis ka laenatud võte. Ta on väga kaunis ja muidugi väga ilus noor inimene oma ilusa häälega tulede laulab Niiulise poisi hääl ka väga kena. Aga ta ei arvestanud seda, et esiteks, et see kõrgus publikule sobib või mis temale sobiv on. Ja teiseks tempo oli minu arvates ka väga aeglane taluks, väga ilusti laenud seda üksipäini, aga enne pean siis publikule ütlema, et ärge teie kaasa laulge, vaid kuulake seda. Selle poisi ilusat häält. Seda ju ei tehtud, eks ole. Ja üldse selle hümni kõrgusega on see probleem, et et me peaks siiski nüüd hoolitsema selle eest, et need orkestriseadet ei oleks liiga kõrges helistikus. Nii, nii ei suuda ju ka meie riigikogu laulda hümni, kui neile mängitakse sümfooniaorkestri salvestust, mis tooma sooris. Kas praegu on praegu jah, see on minu enda süü, osalt tollest samast 90.-st aastast. Aga tuleks siiski kõik see asi transformeerida siia maailmasaari, nii ka nagu on ka Soomes kombeks. Tugev orkestri kõla on taga, siis selles kõrguses suudetakse laulda siis suudabki rahvas kaasa laulda, aga kui rahvas ilma saateta laulab, siis tahes-tahtmata kipub tulema. Oleks vajalik veidi madalam helistik, näiteks ma soovitaksin isegi Solma soori lausa kohe madalas registris, niisiis saadik ka saun, teise toimub rahulikult ja ilma ilma niuksed piinlikkuse tunded, et näe, ma ei ulata nii kõrgelt või madalalt laulma selle hümni hääleulatusega. On see probleem ka, et no näiteks väga paljud soovivad Eesti uueks hümniks muisama. Aga nagu ma ütlesin, hümnid on tavaliselt ravi piires see laulaga Sekstele oktari, nii et nüüd oleneb sellest, kas laul võetakse kergemalt, siis ei suuda bassid laulda, elemisi, hääli, ülemisi, noote, kui ta madalat võetakse, siis soprani taluma. Et keegi ei saa hümni täielikult ära laulda, muiste puudub, kellel ülevalt 10.-lt, see on nii-öelda praktiliselt ebasobiv, selles mõttes, aga ta muidugi oli ka spontaanselt neil juba vahepealseks sünniks kujumast kujunemas. Ja soomlastel on see asi, et kui nemad soovivad nüüd langata filandjad, siis loomulikult see on spontaanselt kujunenud neil teiseks, teiseks UM-is. Ja see on väga-väga sobiv laulmiseks, et jumal õnnistagu seda, nende projektilas olla ja meiega jäme oma armsa hümni juurde mis on meid saatnud juba nüüd 135 aastat. Oleme nüüd keelesaates rääkinud muusikast ja sõnast sõna- ja muusika seoses tega keel ja meel ja muusika ja sõna, need on kõik omavahel niivõrd seotud, et õieti neid ei saagi lahutada. Aga sina vist oled küll neid mehi, kes igasugust tekstilauluks tehes väga arvestab selle teksti sisu, headust, täpsust ja, aga kas on tihti olnud vajadust näiteks teksti autoriga nõu pidada, et helikeel nõuab teksti muutmist, et kas teksti autor lubab seda teha või on sellega nõus? Nojah, seda tuleb ikkagi arvestada, aga eks ma valmis teksti puhul juba püüan järgida seda, mis on. Kunagi ei pööratud sellele suurt tähelepanu ja ütleme üle-eelmisel sajandil, kui Karl August kirjutas oma laule, siis ta kirjutas Eliisamaiilu, eks ole, Meil tänapäeval nii ei kirjutaks, võib-olla või siis võib-olla mõni teadmatusest veel kirjutab, me kuuleme ka neid, neid laule ka selliseid, aga minut see ei ole korrektne. Siin ta eesti keelt ja tema välteid ja Ma muud muid külalisi omadusi arvestan rohkem. Ma olen seda püüdnud küll teadlikult teha juba noh, peaaegu loomingu algusest peale. Ma arvan, et siinkohal ütlen suur tänu Veljo tormisele ja loodan, et kui keegi koolis praegu seda saadet, kellel on tegemist kas näiteks koolis õpetamisega, et ta sai siit mingisuguse tõuke ja toe sellele, et me oma hümni laulaksime kõik ühtmoodi sõnadega edaspidi ja eriti laulupeol, mis on lähenemas. See oli tänane keelekõrv Kuulmiseni nädala pärast.