Tere õhtust. Raadio seitse, jätkab pant paastumaarjapäeva viimane õhtutund. Kui palju maarjapäevi läbi aasta meie kirikukalendris. Milline tähendus on nendel päevadel? Tänases öös mõtiskleme veel väga paljudel teemadel seoses Maarja päevadega, aga mitte ainult. Stuudiokülaline on Rapla Maarja-Magdaleena kirikuõpetaja Mihkel Kukk. Meie saates kõlavad erinevate heliloojate Aave marjad, mida oleme salvestanud möödunud suvel Rapla kirikus. Meie esimesel rahvusvahelisel kirikumuusika festivalil esitab Tallinna Toompea Kaarli koguduse kammerkoor Ene Üleoja juhatusel saatejuht Ene Pilliroog. Raadio seitse tänase stuudiokülaline on Rapla Maarja-Magdaleena kirikuõpetaja Mihkel Kukk. Räägime paastumaarjapäevast kõigepealt, see on päev, mis just lõppema hakkab. Selline tähendus on paastumaarjapäeval. Kõigepealt, kui me räägime maarjapäevadest, siis peaks küsima. Kelle päev son, kes Maarja on? Ma arvan, ei ole inimest, kes ei teaks, et Maarjana austatakse Jeesuse ema Maarjat. Ja tema päevi on olnud kirikukalendris on veel praegu mitmeid, lisaks tänasele paastumaarjapäevale läänemaailmas katoliku kirikus on neid veelgi rohkem. Aga tänane taeval võib-olla kõige tähtsam ja olulisem meile kristlastele sellepärast et see on Jeesuse sündi ettekuulutav päev. Tänane päev otsekui terekäsi juba jõulupühadeni jõulupühadele vastu. Nimelt üheksa kuu pärast ongi esimene jõulupüha. Tänasel päeval oma lähtealusena leiame Luuka evangeeliumist selle esimesest peatükist 26.-st salmist alates, kus jumal läkitab ingel Gaabrieli Naatsareti Maarja juurde ja ütleb, laseb siis singlil öelda Laariale, et sina saad käima peale, tood ilmale poja ja pead temale nimeks panema. Jeesus ütleb veel, et see, kellesse ilmale tood, saab olema suur nädala tüütama kõigekõrgema pojaks. Temal annab issand jumal oma isa Taaveti aujärje. Kuningriigil, mida ta valitseb, ei tule iialgi otsa. See on jäänud meil luterlikus kirikus Eestimaal ainsaks maarjapäevaks, mida tähistatakse ka jumalateenistustega. Jäta nimetus on paastumaarjapäev, tuleneb sellest, et ta langeb tavaliselt just nimelt paastu või Kristuse kannatamise aega. Me kuuleme Igor Stravinski, Ave Maria. Kui mitu maarjapäeva märgib meie kirikukalender? Meie kalendris on märgitud viis erinevat maarjapäeva. Tõsi küll, esimene neist teisel veebruaril kannab küll küünlapäeva nime aga algselt see tähendab ikka küünlamaarjapäeva. Tema algne nimi ongi selline. Ja see päev on seotud Jeesuse templisse viimisega esmakordse templisse toomisega. Naisterahva puhul, kes sünnitas lapse, oli see tema puhastuspäevaks. See päev on tegelikult üks vanemaid Maarja austamise päevasid üldse olnud. Ja selle päeva piibelikuks aluseks on Luuka evangeeliumi teise peatüki jõulupühadejärgne lugu kus. Jeesus viiakse Jeruusalemma templisse ja kui seal võtab Jeesuslapse sülle Vaga Siimon, kes seal oodanud jumalannat päästet ja ütleb, et nüüd lased sa oma sulase rahus minna oma sõna järele. Sest mu silmad on näinud sinu päästet. Sellest, et naine, kes sünnitas, pidi tooma templis ohvri jumalale ohvreid. Sellest räägitakse juba kolmanda Moosese raamatu kaheteistkümnendas peatükis. Et alles siis, kui on toodud vastav ohver, võib naine puhtaks saada. Ja siin Moosese seaduses juba öeldakse. Kui naine on saanud käima peale, sünnitab poeg lapse siis ta ei ole puhas. Seitse päeva kaheksandal päeval lõigata kuu ümber poeglaps. Esimest jaanuarit peetaksegi eelse ümberlõikamise päevaks. Ema aga peab koju jääma veel 33-ks päevaks pärast sünnitamist puhastusvere pärast. Ja siis öeldakse Moosese käsuseaduses, et ta ei tohi puudutada ühtki püha asja. Ta ei tohi tulla pühamusse, kuni ta puhastust tänavad on täitunud. See on siis poeg lapse puhul tütarlapse puhul öeldakse, et naine ei ole puhas kaks nädalat ja ta peab ka koju jääma, tähendab, ta ei tohi templisse minna enne kui 66 päeva on möödunud, seega kaks korda pikem aeg. Ja kui siis naise puhastuspäevad on täitunud, peab ta viima põletusohvriks kas aastase lambatalle või ühe tuvi või turteltuvi. Kas kogudusetelgi ukse juurde preestri kätte. Et preester ohverdab siis need jumala ees ja toimetab lepitust naist ja alles siis ta saab puhtaks. Ja veel öeldakse, et kui selle inimese jõud ei luba tuua lammast siis võtku ta kaks turteltuvi või kaks muud tuvi üks põletusohvriks ja teine patuohvriks ja nõnda toimetad nagu lepitust tema eest. Luuka evangeeliumi teises peatükis räägitaksegi sellest, et kui nende puhastust päevad täis, said Moosese käsuõpetuse järele viivadki nad lapse Jeruusalemma etena seada issanda ette. Nii et see on nagu siis meie kalendris esimese küünlapäeval küünlamaarjapäeva tähendus. Edasi tulebki järgmiseks juba paastumaarjapäev mis on samuti kindlal kuupäeval. Nagu juba rääkisime, 25. märtsil, üheksa kuud enne jõulupüha järgmise maarjapäev, vana Me leiame teise juuli. Seda nimetatakse Heino ajast lähtuvalt ka heinamaarjapäevaks ja selle päeva. Piibel likuks aluseks on Jeesuse sünni ettekuulutuse järgnev osa kus Maarja läheb juuda. Mägestiku läheb oma sugulase Eliisabeti juurde, kes oli saanud juba enne Rasedaks, kes pidi tooma samuti imelisel kombel poeglapse, kellele pidi panema nimeks Johannes. Tähendab ta läheb siis risti Johannes ema Elizabethi juurde, kes oli Maarjale sugulane ja kui siis Maarja teretas Elizabethi, siis öeldakse laps, kes oli juba kuus, kuue kuu vanune Elizabethi kõhus, hüppas rõõmu pärast ja seda laeva siis peetaksegi ka üheks piiberliku alusega taevaks. Maarjapäevade hulgas tähendab mitte kõik Maarjat päevad ei ole piibeliku tausta või põhjaga ja seda heinamaarjapäeva on nimetatud ka erinevalt maarjakodukülastused päevaks või ka maarjakatsumis päevaks. Alaliselt järel tulemine on rukkimaarjapäev mis on 15. augustil. Ja jälle see rukkimaarjapäeva nimetus tuleneb rukkilõikuse ajast. See on päev Maarjat päev, millel puudub otsene piibellik alus. Aga võiks öelda, et teda peetakse, tähistatakse vahest küll kõige rohkem üldse kristlikus kirikus, nimelt son Maarja surmapäev või Maarja uinumise Taev. Ja läänekirikus nimetatakse ta isegi Maarja taevasseminemise päevaks. Kuna surmad päevi võrdsustatakse kristlikus kirikus on juba algristikoguduse aegades seda peale tehtud inimese sünnipäeva, aga nimelt surma taeva peetakse inimese teiseks sünnipäevaks sündimiseks jumala riiki teise uude maailma siis just see päev on saanud küll erilise tähenduse nii katoliiklikus kui ka ortodoks ses maailmas. Meil on ta leidnud vaid mainimist, aga seda nagu omaettepühana ei ole tähistatud. Meie kirikukalendris viimasena. Me leiame kaheksandal septembril ussimaarjapäeva nime ussimaarjapäeval. Millel jälle puudub piibellik alus, tähistas kirik Maria sündimist või Maarja sünnipäeva laeva. Seal ussimaarjapäeva nimetuse seletusena peetakse kas siis? Seda, et bussid hakkavad siis mõtlema talvekortereid Alar või nii nagu Eisen arvab. Et sellest ajast peale kaduvat rukkibussid. Nii et selle päeva nimetus selline huvitav kummaline nimetus. Ei olegi võib-olla päris päris selge olnud, meile kuni 1780. aastani pühitseti neid Maarja päeviga, meil luterlikus kirikutes omaette pühadena. Kuna just siis toimus suurem reform kirikupühade pidamise juures siis tati nagu omaette pühitsevata püha täna küünlamaarjapäev Maarja sündimise ussimaarjapäev, samuti rukkimaarjapäev ehk maarjasurmale. Ja sellest ajast jäigi ainsa maarjataevana luterlikus kirikus nii siin Eestimaal kui ka tegelikult tervel Venemaal, kus luterlikud kirikud olid. Sest Venemaa Vene riigi justiits kolleegiumi otsuse kohaselt see seadus nagu vastu võeti samuti Soome kuulus tollel ajal vene riigi koosseisu tähendab sellel alal kaotati siis teiste maarjapäevade ametlik kiriklik tähistamine ja pühitsemine. Kui palju maarjapäevi on katoliiklikus kalendris? Katoliiklikus kalendris on maarjapäevi kahtlemata palju rohkem, sest selles kirikus nähakse kaarjas suuremat tähendust ja rolli kui protestantlik ess kirikutes. Vähemalt 17 erinevat maarjapäeva, mis kõik siiski aastasse ära mahuvad, tuntakse ladina priituses. Väga palju. Tähistatakse Maarja päeviga ortodokse idakirikus. Maarjas nähakse eelkõige Bioloogilises mõttes nagu uut teemat. Temale nagu antakse õndsuslooline tähendus. Kui esimese Eva läbi toimus inimese patulangus Saadeti välja paradiisiaiast jumalavahetust lähedusest jumala otsese eestkoste alt siis teine Eva sai selle uue ühenduse taas loojaks. Missis Kristuse läbi saab teoks ja tõeks juba meie jaoks. Ja nõnda tegelikult ei pöörata ka tähelepanu mitte võib-olla Maarja kui isiku tähendusele ja tähtsusele. Jah, Maarja palved ja, ja paljud Maarja poole pöördumised on võib-olla jätnud mulje nagu Maarja varjutaks Kristuse Kristuse tähendus ehit. Maarja on ikkagi see, kelle läbi jumal oma taaste oma lunastus oma lepituse lasi teoks saada. Olla eriti, mis meid luterlased protestante peaks panema, mõtlema ja Maarjat eeskujuks seadma. On see usaldus, millega Maarja allugi alistub jumala korraldusele. Kui ta ütleb tollele samale ingel Gaabrielile, kes talle imelise missiooni tõotab. Ta ütleb usalduslikult mulle sündigu su sõna järele. Tähendab, meie elu on siis õigesti juhitud ja õnnistatud, kui me oskame, nii nagu Maarja ka siis, kui me sellest veel aru ei saa, mida meilt oodatakse, milline meie missioon siin maailmas on, kui me suudame usaldada ja öelda mullegi sündigu sinu sõna järele. Sinu tahtmine olgu minugi jaoks püha ja oluline. Külas Urmas Sisaski, Ave Maria Eestimaad on nimetatud, jõub maarjamaaks. Miks. Ja Eesti maakonnad juba väga pikka aega maarjamaa nime. Ja me oleme võib-olla. Isegi seda unustamas oma tegelikus igapäevases elus. Et just meie maale ja meie alale on kunagi antud nii suur tähendus, kui me mõtleme maarjaaustusele või isegi Maarja kultusele kristlikus kirikus. Tollel ajal, kui see nimetus anti tolleaegsele Liivimaale siis oli see kant see ala üks kaugemaid mittekristlikke alasid. Ümberkaudsed rahvad olid juba kristliku usu vastu võtnud ja otsekui Selle tähendusena, et palestiina on jumala poja Kristuse ja jumala kui isamaa rõhutati, et see uus ala, kuhu samuti ristiusk jõudis mitte sugugi tule ja mõõgaga tule ja mõõgaga käivad poliitikud hoopis teiste eesmärkidega ringi. Nii otseses kui ülekantud tähenduses. Risti uskuja kristlikku sõnumit ei saa tuua, ei tule ka egoga mõõgaga, vaid armastusega. Selleks, et ta jääks püsima, et rahvas võiks selle vastu võtta. Et nähakse selles uut väärtust, uut kvaliteeti inimeste mõtlemises, arusaamises ka religioosses tähenduses astet kõrgemale ja kaugemale jumalale lähemale. Enam see kant, kui ta pühendati Maarjale, Neitsi Maarjale, Jeesuse emale keda nimetatakse Kaiu jumala emaks, see tähendab Kristuse kui jumala poja emaks. See annab meile võib-olla erilise vastutuse tõepoolest ollasele elada selle nime vääriliselt. Ja just seda rõhutasin enne usalduse ja ustavuse mõttes. Väiksed maad ja väiksed rahvad on alati ohustatud suurte poolt ja nad ei saa kunagi toetuda oma jõule, oma vägevusele oma rikkusele ka oma tarkusele. Jah, tõepoolest tarkus, arukus on see, mis ühte rahvast võib hoida ja teist hukutada, mis väikest rahvast tuleb hoida läbi aastatuhandete ka siis, kui tal puudub oma maa oma kodumaa, samas kui suured rumalad rahvad võivad hävida ka siis, kui väliselt kõik nagu nendega käes on, kui jõud, nagu nende pool on siis just väikese rahvaülesanne on omada sellist kindlat, julget, usaldust, usaldust, et see, mis mulle jumal on määranud, mis minuga sünnib ei ole minu vastu, vaid kindlalt minu poolt ja kui ma ise selles kindel olen. Kuna sellel alusel oma eluhoone ehitanud aja oma rahvana põlvest põlve seisan, siis ma jään kõigele vaatamata püsima. Juudid on püsima jäänud kõigele vaatamata, et jumalannad ära valinud. Ja kui meie maa on ära valitud ja, ja sellise auväärse nimekandjaks tehtud siis on ka meil tegelikult ju lootus Kas ei olnud mitte see, kes ütles, et me ei pruugi olla suured arvult, vaid tahame olla suured vaimult? Ja esimese rahvusliku, aga mis aja suurmeeste just üheks diviisiks oligi see, et me peaksime väärtustama seda, mis, millest ei sõltu. Kas rahvas on suur või väikeväliselt just nimelt vaimujõud, vaimutugevus, teadmiste tarkuste prioriteediks seadmine, Allabki rahvale ka sellisele väikesele rahvale, nagu meie rahvas üldse püsimajäämise garantii. See on tõepoolest ime, et me oleme püsima jäänud siin raudsete rusikate ja vette ja sõjavoogude vahel. Aga millegipärast räägitakse eriti viimasel ajal nendest ärkamisaegadest, et ikkagi taasärkamine ja nii edasi. Me oleme saanud vabariigiks. Aga oodatakse millegipärast ka seda, et just eestimaalt pidavat saama uus vaimne puhas taassünd. Kas need ootused kirikuõpetaja pilgu läbi on kuidagiviisi õigustatud ja kummaline, et nad siin meie maa ümber keerlevad? Kui jälgida meie elu tegelikkust praegusel ajal Viis aastat hiljem kui meie rahvas tõepoolest väga üksmeelne olija lauldi ja palvetati, looja, hoia maarjamaad. Kui me näeme, mis praeguseks saanud on, kuivõrd üksteise vastu on juba kõik pööranud, kus vend ei tunne venda, kus need, kes veel mõni aasta tagasi ühe katusega ühe mütsi alla mahtusid ilmtingimata peavad juba üksteise vastu hakkama, töötama ja sõdima siis selline reaalsus annab küll vähe usku ja lootust sellele, et midagi siit võiks head tulla. Aga eks ta tegelikult elus nõnda on, et võib-olla siis ja seal kui me väliselt väliste tunnuste ja väliste märkide nähtuste juures midagi lohutavat, midagi head, et võib-olla just see ongi nagu selleks selleks baasiks ja pinnaseks, kus jumal võib midagi midagi uut ja, ja tõesti pöördumatut luua. Ega me 10 aastat tagasi ei arvanud ka, et meie vabanemine nii kergelt ja, ja nii veretult veretult ja võib-olla nii üksmeelselt, sest eks meie rahvas on ju tuntud selle poolest, et naabrid pole üksteisega iialgi õigesti läbi saanud. Kadedust, viha, vimma on palju olnud, aga võib-olla mõned sellised hetked, kus tõepoolest enam allapoole sügavamale minna ei saa, ehk ühendab Ella meie rahvast. Ja, ja kui me oleme kätte saanud poliitilise vabaduse ja tahame jõuda sellesse rikkasse lääne ühiskonda ka. Seda välist mammonat võib-olla kätte saada mis mõnes mõttes võib pärssida ka seda vaimset soovi vabaks saada. Võib-olla teatud piirini minnes ehk toimub jälle mingisugune kvantiteedi kvaliteediks, ümbersünd? Ei tea, seda, prognoosid on sellised. Ma ei tahaks välja käia. Sest kui need plaanid on jumala käes, jumala omad, ega meil ei olegi väga suurt õigust nendega nii väga manipuleerida. Kui me vaatame sellesse olustikku, kus me siis tõeliselt jah, tänases päevas elame, see meenutab kuidagi sügavat plusside ja miinuste omavahelist võitlusprotsessi. See on kuidagiviisi nagu puhastustuli, mis meie ümber keeb. Ja seesama puhastustuli vaimne materiaalne ongi see, mis eraldab terad Saklatest ja võib-olla läbi selle vaimse keemisprotsessi, mille sees me kõik osaleme praegusel hetkel ükskord kristalli seerubki, see riik, see tasand, kuhu me tahame jõuda. Ja, ja tõepoolest, võib-olla ongi see kõik tee vaimse ärkamise tee tee vabadusse. Kõlas Eduard Tubina Ave Maria mille esitasid Eesti rahvusmeeskoor keriklasse juhatusel ja Rolf Uusväliorelil. Paastumaarjapäev ja palmipuudepüha on olnud ikka lähestikku, ma mäletan siin mõni aasta tagasi oli lausa nii, et läksime, astusime ühe ööga ühest päevast teise. Kui paastumaarjapäev on kindel püha, siis palmipuudepüha liikuv. Mis on palmipuudepüha tähendus sellele? Palmipuudepüha on otseseks ukseks vaiksesse nädalasse nii nagu võiksime öelda piltlikult selleks Jeruusalemma viivaks väravaks kust Jeesus sisse läheb, pühasse linna. Et seal rahva poolt, kes teda sellel päeval veel suure auga palmiokstega kuninglike hõigetega vastu võtavad, et teda seal mõne päeva pärast risti lüüa. Palmipuudepühal väga ost, vastuoluline päev ja püha, võib-olla kõige vastuolulisem kõikidest pühadest. Ja siin põrkuvad nagu kokku kaks erinevat arusaamist. Messi ootus oli rahva jaoks tõusnud tõepoolest haripunkti. Ja kui me mõtleme, mis ajendas rahvast Jeesusele just nõnda vastu minema. Ees oli umbes kolm aastat ju selle rahva hulgas ringi liikunud imetegusid, teinud, kuulutanud, tal oli olnud palju järgijaid, vaid enamik küll selliseid, kes tulid, kuulasid sisele, läksid. Tema enda meeskond oli üks väikene tiimikene. Ja kui nüüd kuuldakse, et paasapühade eel Jeesus tuleb Jeruusalemma siis minnakse tõepoolest, võiksime öelda. Massimentaliteedist massipsühhoos-ist lähtuvalt Jeesusele vastu. Palmi Okson, kuninglik sümbol, pool jalad lausa hüüavad, hõiskavad kuninglikke loosungeid. Hosianna Taaveti poeg, hosianna, Iisraeli kuningas. Õnnistatud olgu kes tuleb issanda nimel. Johannese evangeeliumi palmipuudepüha kirjelduse juures öeldakse, et nii andis Jeesusest tunnistust rahvas, kes oli tema juures, kui ta laatsaruse hauast välja hüüdis ja ta surnust üles äratas. Ja tõepoolest, eks taolist imeteod tahad, ma kujutan ette, kui meilgi tehakse taolisi imetähti ja, ja imetegusid. Noh, olgu meil omad imetegijad ja sensitiivid, kelle juurde On ju ka lausa murdu mindud ja pikad järjekorrad seistakse ära, et kindlasti nende inimeste juurde pääseda. Siis tõepoolest leitakse, et sellel inimesel on midagi, mis nüüd, kuidas selle, mis tal on kohe välja käib. Toobki selle neile, mida aastasadu aastatuhandeid on juba tegelikult oodatud. Ja nüüd on tõepoolest Jeesusel, kes lähevad Jeruusalemma mitte sugugi uhke sõjaratsu seljas sest kuninglik sõiduriist on ratsu, mitte eesel. Ta laseb spetsiaalsed tuua eesli kui vaese mehe ratsu ja läheb sellega oma jüngrite saatel Jeruusalemma. Ta ei lähe sugugi tervitama rahvast, ta läheb kummardama nende ette. Ja ta sugugi ei lase ennast kuningaks kroonida, rahvas hea meelega teeks. Vaja oli ainult hetke ja võimalust näidata nendele neetud roomlastele, kes meie, kuningas on. Kasvõi näidata hetkeks oma jõudu ja vägeva poliitilise jõu ees näidata kasvõi oma tugevust, oma hambaid. Mis siis, et Pilaatus, sõjamehed ja võib-olla oleks tulnud veel Roomast. Uued sõjajõud oleks kindlasti sellise ülestõusu varem või hiljem lämmatanud, aga rahval oli vaja sellist hetke. Ja palju õude püha mõnes mõttes rahva jaoks ongi kõrghetkeks. Mitte aga Jeesuse jaoks. Jeesuse jaoks on see, võiksime öelda, kuna. Elu üldse vaatlema kui ühe sümfooniana. Dramaatilise isegi maagilise sümfooniana. Siis võime seda nimetada selle sümfoonia viimase osa avataktika avalöögiks. See esimene löök, esimene takt on väga suursugune. Väga võimas. Aga seal on juba tugev traagiline alatoon. Too meloorne toon, seis. Ja selle tõttu on ka palmipuudepüha juba traagiline, pühal traagiline mitte sugugi ainult Jeesusele, kes läheb ju Jeruusalemma tõesti selleks, et lasta ennast risti lüüa. Sest see oligi tema missioon. Aga eelkõige traagiline selle rahva jaoks, kes ei saanud aru, kuivõrd manipu leeritavad, nad olid siis ja kuivõrd manipuleeritav rahvas ja mass tegelikult on. Läbi ajaloo siiamaani välja. Koodi lastakse kõikvõimalikel moniakkidel võimu juurde saada. Mismoodi rahvas valib neid? Kuidas rahvas palavalt armastades seda või teist inimest võimul aidates peab lõpuks sellesama võimukandjal kannatama. Me oleme seda sellel sajandil juba väga drastiliselt, kuidas on läinud, kuidas on juhtunud kuidas, kuidas rahvas nagu haaratakse kaasa. Jeesus ei ole selline võimu kandja, kes läheks ja kes tõepoolest kasutaks seda soodsat momenti, kus rahva väga suur poolehoid on tema selja taga. Et ta läheks ja tõepoolest laseks ennast tõsta sellisele troonile, kus ka Jeruusalemmas sümmeetrioni preestrid ja variserid oleks pidanud selle rahva tahtega ehk arvestama. Kuigi nemad olid Jeesuse juba surma mõistnud, tagaselja surma mõistnud, nad vaid otsisid võimalust, et Jeesus ära anda. Jeesus ei taha saada võimu siin maailmas. Et see on kõige vähem ihaldatav asi. Rahvas, kes võib palavalt armastada oma juhti, võib mõne hetke pärast sama palavalt seda juhtiva vihata. Ja selles mõttes kunagi olnud populistlik valitseja Kristus Kristuse kirik ei saa kunagi väljapopulismi peale. Sest ta on tulnud. Ma mõtlen Kristust, kes ka Jeruusalemma tuleb mitte selleks, et lasta ennast teenida. Liiga kirik ei ole selleks siin maailmas, et lasta ennast teenida, vaid ise teenida. Ja kui Jeesus läks ristile Sist andis oma hinge Lunaks paljud neist. Kristuse kirik. See, kes peab ennast andma Lunaks tõepoolest paljud eest, kristlik kirik on ju tegelikult olnud märtrite kirik. Ja kui ta mõningatel aegadel võib-olla tõuseb rohkem tähelepanu keskpunkti siis ei tähenda see seda, et et rahvas tervikuna hakkaks mõistma kristluse tähendust, vaid pigem tuleb välja see palmipuudepüha fenomen. Rahvas järsku taipab? Ahaa, selles on võimalus, võib-olla kuidagimoodi iseenda idet, identiteedi leidmise võimalus äkki kiriku kaudu midagi saame, me jõuame kusagile välja. Ja siis, kui nähakse, et seda siiski ei juhtu, et, et see ei olegi üldse kiriku ülesanne. Siis toimub vastupidine pööre. Võib-olla palmipuudepüha vastuolulisel valgusel sobiks küsida üks niisugune küsimus, mis mind on viimastel aegadel painanud. See on küsimus inimese suurusest. Luuka evangeeliumis on üks niisugune kirjakoht, kus Jeesus räägib jüngritele. Inimese suurusest, räägib sellest, kes on suur. Ja seal on öeldud niiviisi, et suur ei ole mitte see, kes istub laua taga ja laseb ennast teenida piltlikult. Vaid suur on see, kes teenib jääd. Tema on teenija. Mitmed evangeeliumid räägivad tema teenimisest, tema rahva teenimisest ravimisest, aitamisest, sõnaga, toetamisest. Paljuski kaugele ettenägemisest, võimest ja mis on suur ja puhas ja mis juba piibli algussõnadega on öeldud, et see, selline võime on antud kõigile meile, inimestele maa peal. Jeesus oli inimese poeg. Inimesele antud võime valitseda kõige elava üle siin maailmas, siin maailmas. Nüüd samas on piiblis palju kohti, palju kirjakohti, kus. Väga selgelt ja üheselt öeldakse et kõik ravijad, kõik ennustajad kõik ettekuulutajad on patust. Ja kirik mõistab nad hukka. Minu jaoks on siin vastuollu Terve maailm ongi üles ehitatud vastuolule ja vastuoludele ja ilmselt tänu sellele ta püsibki. Et need vastuolud hoiavadki kogu meie elu pinge all. Jeesus ütleb. Kui te olete imetegijaid ja ennustajaid, siis kõige olulisem on see, et katsuge läbi vaimud, kellega või millega on tegu. Nii nagu maailma hoiab ju koos või pinge all valgus ja pimedus, headus ja kurjus. Nii on ka kõik nähtused mida me vaimsu vaimse maailma lähtusteks nimetame ju mõlemapoolsed. Kui me räägime Kristuse kirikust, siis jah, kahjuks juba ka Eesti omal peame rääkima Saatana kirikust, kuurema räägime Kristuse jüngrid, sest siis siis me peame rääkima või oleme juba sunnitud, ehkki maga saatana jüngritest. Tähendab, kõigel on oma vägi ja, ja, ja võime. Küsimus on selles, kelle või kumba jõuväljas mõjuväljas Me inimestena tegelikult oleme. Ja see valiku tegemine, see valikuvalikuvõimaluse nägemine on oluline, mitte see, et keegi nüüd ütleb meile või keegi tuleb ja hakkab meid õpetama, suunama, juhtima, ennustama, tervendama. Meie ülesanne on. Püüda selgeks saada kellel aega ta seda teeb. Seda on väga raske selgeks saada, küllap vist. Aga ma ei ole käinud tervendaja juures, ma ei tea, aga ma oletan, et kui ta tervendab kedagi kui inimene saab sellest abi, inimesel on sellest kergem. Teda on võib-olla painanud väga tõsised tervisevead ja kui ta aitaks teda siis ma arvan, et ta on positiivses valguses olnud inimene, kes oma energiast väga palju ära annab. Kahtlemata kas või igapäevases elus me tunneme kui kaasinimene, kellega me koos elame, kellega koos töötame meisse hästi suhtub, kui vahekord on hea, see loob, me nimetame seda terve õhkkonnaga, terve keskkonna. Kui on riiud tülid kodus töökohtadel, siis kõik muud ettevõtmised kannatavad selle all, tähendab, töö ei lähe edasi hädad, haigused võivad inimestele tulla, tähendab selles mõttes võib-olla iga inimene teisele poeks abiks. Samas võib-olla teine inimene ka ka teise lammutajakse tapjaks. Tõepoolest need ravijad, kes ka praegu võib-olla inimesi ravivad ja, ja aitavad eks nad kasutavad ju neid samu nähtusi, neid samu vahendeid, mis on olemas siinsamas jumala maailmas, tähendab, mille jumal ongi loonud selleks siia maailma, et me inimestena kasutaksime viga selles, et me ise ju ei oska kõiki asju kasutada näha. Ja väga palju kohtab ikka veel praegu või küllalt palju selliseid vanu inimesi. Kes on võib-olla elanud kaheksa 90 aasta vanuseni ja kes ei tea, mis haigus, kes ei tea, kes on arst kes ei tea, mis on tablett või, või süst tähendab latt juba oma sellises reaalses maakeskkonnas, kus iga eestlane on ju tegelikult tulnud maainimene. Ta teab, milline roht, millise kuuri või aida Luka taga aitab selle haiguse vastu, milline teise vastu. Tähendab ta teab, et, et kaaned, tervendavat väed ja jõud on kusagil sealsamas tema ümbruses olemas ja ta võib-olla osanud neid põlvest põlve. Toda isegi ma arvan ka, et, et siin maailmas ei kasva ükski rohu libe ilmaasjata võtame kas või võilille, kuidas me olime selle vastu võidelnud, kas metsik umbrohi, kes iseenesest lausa poeb igale poole ja nüüd, mis on avastatud, mis kõik viljas peidus on. Ja, ja kui mitmes variandis kasulike tervisele kasulik ravimeid temast saame, eks nii ole väga paljude asjadega, et kui me ise võib olla kinni ja pimedad oleme, siis me ei näe ja ei oska kasutada ära. Aga ikkagi see hea ja kurja läbikatsumine ja ülesleidmine, see on võib-olla elu põhiküsimus ja mitte võib-olla, vaid ma arvan, et see on peamine küsimus. Väga lihtne on, kus sa tead, kui sa elad süsteemis, kus sa juba ette tead? Mis on hea ja mis on pahane, Me oleme kõik sealt läbi tulnud, siis oli väga hea ju elada ses mõttes, et sa juba teadsid, kes, mis oli, kes, kes oli, kes mida ütles, mida ükski lause või loosung või laul tähendas ja sa laulsid kaasa, aga sul oli täiesti omaenesekaitsevõime, töötas tugevasti, olid kaitstud ja hoitud võib-olla isegi rohkem kui tänases päevas, kus ühtäkki oled sa vaba. Kõik on lubatud, ahmid siit ja sealtpoolt, loed, kuulad vestlejaid, Sa mõtled kaasa. Ja ühtäkki võib-olla leiad, et oled segaduses ja kuidas sa sealt segadusest välja ujud ka see on meie igaühe oma kujumis võimete näitamine. Ja siis, kui me kaotame pinna jalgadelt ära, vaat need õppetunnid, mis me siis saame. Võib-olla on niisugused, mis meid tõepoolest pööravad rohkem kui see aeg, kus Punase tulikirjaga tuli teema meile vastu ja me juba teadsime, mismoodi. Me peame kätt tõstma, kuidas me peame ja ütlema ja mida ülepeakaela me peame tegema. Nii et tänase päeva õige ja vale läbikatsumine vist annab rohkem. See on raskem, raskem ära tunda, nii nagu me ju näeme piiblis kiusatuste protsessi näeme seda paradiisiaialoos juba kas või kuidas kuritegelikult tuleb inimese ellu hoopis teise maski all. Ja vaat siin ongi see, see probleem, kui me oleme elanud totalitaarses ühiskonnas, kus kurituri üldiselt oma õige maski all. Meil oli palju lihtsam ja palju kergem ära tunda. Kannatasime selle all rohkem. Aga tähendab, kuri oli, oli nagu alasti nähta. Üks meie Eesti dialoogidest on öelnud väga ilusasti, et vabadus on kestev kiusatus. Ja kui me oleme praegu vabad väliselt poliitiliselt, siis on seda suurem Too kiusatus, mis meid ei taha sugugi lasta kas päris vabaks saada või, või päris vabana tunda, tähendab meile pakutakse ikka selliseid asju, mis, mis nii või teisiti haaravad meid endaga kusagile kaasa, mille tulemust praegu veel enam, võib-olla kusagil alles hiljem, kui on juba selline tegu tehtud, mida me võib-olla ei oleks pidanud tegema. Vabadus on üks väga põnev teema, kas see oleks vabadus ka midagi niisugust, et kannatas ajal, seal, kus me praegusel hetkel oleme, on silme ees, nii ööl kui päeval rist ja me mõtleme oma mõtteid risti peal ja ümber risti. Ja ma leidsin mõni päev tagasi ühe fantastiliselt ilusa pildi, kus ümber risti olid põimitud pärlid. Ja siis ma mõtlesin niimoodi, et need pärlid on seal ristil kui tillukesed meie igapäevaseid kannatused ja kannatused, mida me oleme enese jaoks teadvustanud, miks nad meile saadetud, kuidas me neile vastu vaatame, kuidas me neid ületame, et kannatused on muutunud pärliteks. Ja siis, kui need kannatused on muutunud pärliteks. Me hakkame elama vabaduses. Ses mõttes, et Me oleme astunud üle millestki. Ja nüüd me hakkame elama selles, milleks me oleme loodud. Usk on usaldus usalduses peitud, meie rikkus ja meie jõud on ju nii palju öeldud. Mida me võime saavutada oma usu, usalduse ja oma tahtega. See võib olla teinekord tugevamagi mõjuga, kui tablett. Haiglas haigevoodis olevale inimesele. Mida me võiksime teada usu jõust? Ja see on üks olulisemaid küsimusi üldse. Võib-olla usu üle arutledes, kus klaasi tegelikult mida me ei saa millegagi mõõta, ei ole ühegi inimesse ühegi koguduse kiriku kätte antud usumõõtmise kraadiga Aasia. Paljud inimesed küll tahaks, täitsa oleks olemas ja kindlasti tema käes ja ta saaks teiste usku mõõta. Aga mida ütleb Heebrea kiri, et usk on kindel, usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles mida ei nähta? Tähendab, usk on minu jaoks ka nagu nägemine üle silmapiiri. Ka siis praegu veel ei näegi kaugemale kui ainult silmapiirini, mis eraldab nähtava ja nähtamatu. Ja selleks ongi usu, usu silmadeks on nagu need sisemised silmad, usku, ususilmad on inimese südames ilmad. Ja kui me räägime väga paljud inimesed, eriti praegu oma viletsusest, Nutrusest ja jõuetusest ja näete, keegi ei anna mulle ikka nii palju, kui mina tahan. Ja ka siis, kui ma lähen nõudma, naerdakse mind, võib-olla väljausk ongi see, mis tegelikult inimese tugevaks teeb. Usk on tugevuse aluseks. Ja kui nõukogude ajal meilgi propageeriti väga akadeemik Pavlovi väidet, et usk on nõrkade jaoks ja näidati, et näete, usklikud on ainult need inimesed, kes on ise väga nõrgad, kes Isamaaeluga kuidagimoodi hakkama ei saa siis unustati ära akadeemiku lauset teine pool, nii nagu sageli võetakse mõned asjad kontekstist välja. Usk on nõrkade jaoks selleks, et neid tugevaks teha. Ja minu meelest siin ongi küsimus, kuidas me saaksime tugevaks, kui meil on tugev usk, võime tõepoolest aidata ka teist inimest. Kui konkreetselt nii nagu arst ei saa minna panna talle süsti ja ja muul viisil toetada siis apostel Jaakobuse kirjas öeldakse, et usupalve on see, mis näiteks aitab. Kui mul on tugev palve, kui minu palvega ühinevad ka teised inimesed, eestpalve näiteks, kus paljud inimesed mõtlevad ühele sellele samale asjale ühele samale probleemile ühele samale inimesele võib olla ühele samale hetkelgi siis on küll ja küll meiegi töösse praktikas olnud kogemusi kus pärast selgub, et inimene on kas siis sellel hetkel või, või sellest hetkest järgnevatel hetkedel tundnud, et midagi tema jaoks on muutunud. Kas haigus on taandunud? Kasmit Need, probleemid, elu, pinged, olukorrad on lahenenud, tähendab, see on see jõud, selline positiivne, võiks öelda nagu positiivse impulsi saatmine sellesse negatiivsetesse keskkonda, kus inimene tegelikult elab. Et seda, seda negatiivsust, mis inimese sees ja ümber on, nii palju on, et siin on hävimisele määratud, et seda neutraliseerida. Ma ütleksin veel kord oma mõtet, võib-olla ennist ei saanud täpselt väljendada. Usk on usaldus ja usalduse usk teeb meid nii tugevaks, et me oleme tasakaalus, oleme sellises olekus. Ma usun, kuhu me kõik tahame jõuda, kuhu me pürgime. Selles ongi ju meie pidev niisugune sisemine keemisprotsess ja, ja pöördelised teod ja mõtted ja oled Meie rahutus, meie vastuolud enesest välismaailmaga, et me nagu otsin, et meil ei ole nagu pidepunkti usaldavas usus on see kõik olemas. Me oleme tasakaalus ja me hakkame sealt elama. Hakkame elama nii, nagu meid on loodud, meid on selleks loodud, et elada mitte pidevalt vastuoludes pöörelda. Ja kui me saavutame selle usalduse tasakaalustava usu kõigepealt iseeneses, siis me ju elame. Ja see ongi olek, kuhu mina tahan jõuda. Johannese evangeeliumis on kirjas, et enne suure taastulekut tuleb. Püha vaim on püha vaimutulekut. Johannese evangeeliumis Jeesus tegelikult räägib oma jüngritega püha vaimutulekust seoses isend äraminekuga. Ja ta seob ja liidab need kaks asja kaks nähtust kokku. Ta ütleb oma jüngritele, mina pean ära minema, ma lähen ära, ma ei saa teie keskel olla ju igavesti ja jäädavalt. Ja selles mõttes teie usk ei saa ka toetuda ainult hoid minu konkreetse kui konkreetse isiku teie juures teie kõrvaltee keskel olemisele. Jeesus ütleb ju veel oma jüngrite kohta, et et kui tulevad rasked katsumused, siis te salgate ja, ja Reedata jooksjate ära. Tähendab teie usk on küllaltki, küllaltki nõrk ja nõder. Ja siis ta ütlebki, et et kui ma ära lähen, siis ma saadan teile lohutaja tröösti ja vaimu. Kes toob selguse maailmale patu kohta kohtu kohta õiguse kohta. Tähendab Me elame kristliku kirikuna praegu just nimelt sellesama püha vaimuajas kus Kristus enne ristile minekut kannatuse teele minekut annab nii kindla tõotuse, ta ei jäta meid vaesteks lasteks. Ta annab meile oma rahu, mis on üleminimlikust mõistmisest. Ta jätta ainult seda rahu, mis tal oli oma jüngritele vaid ütlevad, ma annan seda teile, ma annan teile pidevalt seda juurde sellesama püha vaimu näol mis ongi üheks kiriku üleval hoidvaks alaks selliseks nähtamatuks kandetalaks olnudki. Kirik ei ole selline institutsioon, mis püsiks, noh, ütleme väliste institutsioonile omaste tunnuste olemasolu näol ainuüksi siis oleks kirik kui, kui nähtus, kui, kui institutsioon võib-olla ammu kadunud. Aga tema üleval hoidvaks jõuks ongi just nimelt olnud seesama jumala ligiolu püha vaimu näol ja püha vaimu läbi. Kui inimene ristitakse, siis talle antakse ka püha vaimuga ristimisest, ta sünnib uuesti veest ja vaimust ja nõnda on tegelikult iga inimene, iga ristiinimene juba püha vaimu tempel, pühavaimu kandja. Ja just see ongi see, see, see tõotus, et ta on sellesama vaimu läbi meie juures. Seesama kristus, kes meie eest on risti löödud ja meie õndsaks saamiseks üles äratatud surnuist. Me tahaksime olla õnnelikud selles templis mis meis on ja mis meile on antud. Johannese evangeeliumis on üks kirjakoht tee isa juurde, kus on öeldud niisugused read. Tõesti, ma ütlen teile, et kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen ja teeb veel suuremaid. Kui need on. Sest mina lähen isa juurde. Teeb veel suuremaid sest mina lähen isa juurde. Raadio seitse stuudiokülaline tänasel ööl oli Rapla Maarja-Magdaleena kirikuõpetaja Mihkel Kukk. Tänu teile tulemast meile külla. Ja Me kuulsime augu Stockmanni, meie isa palvet mille laulis Tallinna Toompea Kaarli koguduse kammerkoor Ene Üleoja juhatusel. Samas esituses kuuleme veel Klerkki, Sisaski ja singi, meie isa palveid.