Mikrofon on avatud aeg rääkida. Meie stuudios on külas professor Hugo Lepnurme ja me heidame pilgu tagasi tema elu helistikele. Saatejuht Ene Pilliroog ja me valime tänase öö algusteemaks. Usk, lootus ja armastus. Edgar Arro rahva viis, viis teie mõtted, professor Hugo Lep, no küllap tagasi kodustele radadele. Ja kui valida mõttevariatsioonide teemaks usk, lootus ja armastus, siis küllap kõik need mõisted kuuluvad koju. Jah, kuna see saade on kristlik saari nagu polnud mõistnud siis on põhjust küll alata võib-olla mu lapsepõlvest sellest, et see kokkupuutumine kristlusega või ütleme, Kristuse endaga, see algas algas kodust arusaamisel sellega, et vanavanemad, isa, isa ja ema kuulusid Kuusalu vennastekogudusse ja nad püüdsid oma lapsi, tähendab onu ja onu, isa ja tädi ka samas samas vaimus kasvatada. Kuigi Peab ütlema, et see nagu mul on selge isa mälestustest. Et see ei õnnestunud mitte ladusalt ega sajaprotsendiliselt isal eriti tundus vastumeelt see niisugune vaimulikkuse nagu pealesundimine isa mitu korda on maininud, et pühapäeviti ei lubatud ei lubatud lapsi ja eriti teda minna küla vahele või ilusasse luurski, et pidi olema kodus lugema piiblit. Muidugi. Teist liini pidi ema suguvõsas, seal seal oli, seal oli, olid ka niisugused võib-olla ausate tõsised kristlased, aga seal käis see asi rohkem minu meelest Theo kristlasena mitte niivõrd sõnadega ja. Ja sõnades ja kõnedes ka mitte võib-olla piiblitekstide või laulude päheõppimisega, vaid lihtsalt oldis elatise tamm, mis, mis nüüd pühalise järel tundus õige olevat. Ja sealtkaudu ehk. Pärast minu ilmavaate kujunemisel ehk sügavamad juured. Ja muidugi ei saa, ma pean seda väga tähtsaks, ei saa eitada sugugi eestpalvete mõju. See palvel on üldse üldse tohutu suur jõud, palju suurem, kui inimesed arvavad, see on ühendus ikka ikka. Nimetame seda biosfääriks või veel millekski suuremaks ja seda võib sealt võib inimesel, üks inimene võib selle kaudu teist mõjutada, see võrdlus on natukene labane, neist asjadest ei olegi võimalik päris päris adekvaatselt täpselt kõnelda. Aga ma arvan, et, et mu elus on eestpalve mõju isegi väga tugev olnud. Ja võib-olla just ema pool. Millal te seda tunnetasite, seda palve mõju on teil ka kuidagi mingisugune esimene moment sellega seoses eriliselt meeles. See on mu selgunud üsna viimastena, vastates nii mõtiskledes. Ja. Ta õpetas mind esimene kurk, olin siis viieaastane või veel noorem. Ühel õhtul kõrv valutas ja tema käskis, paludes arvassiivsusti mu kõrv terveks. Ja mõne tunni pärast või üürudes küll tõesti sai terveks hommikuks. Ja õhtupalvet meid õpetati paluma harilikult lauluraamatu mingisugune salm sai õpitud pähe kordusõhtust õhtusse. Ja üsna veel. Teismeliste aastateni. Kodus muidugi pühapäeva hommikut, siis peeti hommikupalvet, loeti harilikult raamatust vanaisa, seda tegi vanaemaga vahest Pole isa ja kui kirikus ei käidud, kirik oli meil 11 kilomeetrit eemal siis loeti raamatust jutlust kella 11 ajal ja see oli niisugune nagu nagu kindel pühakogust kohustus. Kui ma ühel teisel neli pühilds ei olnud enam nii otsene suur püha, läksin naabruses saeveski õuele lauavirnade vahele, sinna jalutama ja jäin pool tundi hiljaks, isa noomis mind päris tõsiselt, kus sa seal oled? Nüüd vennastekogudus, missugust sisemist elu elati vennastekoguduses ja missugune roll on vennaste kogudustel üldse Eesti kultuuriloos nüüd omaette pikk teene. See on pikk teema, jah, vennastekoguduses muidugi. Muidugi nõuti seda, et, et, et inimene elus teostaks elaks pühakirja läbi ja püüaks, püüaks neid isiklikult. Selles tunnetuses edasi. Kirikus õpetati kõike sedasama, aga vennastekogudus oli, oli niisugune üks omavahelisi inimeste omavaheliseks kontaktiks seal et igaüks kas, kuid, kui seda solki sõna võtta ja võis häälega palvetada, inimesed üksteisele hua oma südameasjad ära rääkida. Ja sealtkaudu käis niisugune niisugune nagu inimese kujundamisel ja kasvatustöö. Ja vennastekoguduse kaudu õieti eesti rahvas. Ma mõtlen kõigepealt maarahvas linnarahvast, linna eesti rahvast ju ei olnudki nimetasväärselt palju. Maha eesti rahvas, mis seal tõsiselt mõtlema ja muidugi selle kõrval õppida, lugema ja kirjutama. Laulma samuti. Nii et tegelikult vennastekogudus pani rahva kuidagi vaimselt aktiivselt liikuma, oli ju ennem kiriku õpetus ja üksikud pastorid, kes, kes ka korraliku eesti keelt mõistsid aga see niisuguseid jälgi jätnud. Et vennastekoguduse 1000 18. sajandil õieti algab meie meie rahva nagu tõeline iseolemine. Kas te tahaksite oma seisukohast avada seda, mida teie tunnetate mõtet usu uskumise osaduse all. Mis see teile tähendab? On see usaldus, on see teatud teoritiseerimiste järel saavutatud mõtteline selgus. On see veel midagi muud? See on isikliku kontakti tunnetamine jumala. Et jumal on isik ja, ja samuti Jumala kolmainsust nimetame kas nüüd jumal, isa jumal, poeg, Kristus või püha vaim, igaüks isik, kellega me võime nagu isikuga kõnelda. Ja palve ongi õieti see kõnelemine või kuulmine kuulamine. Õieti ja meie oma poolt saame rääkida. Kuidas on muusika kõige sellega seotud? Osad tema kantaatides kustekst säärasest võiksime intiimühendusest, jumalal kõneleb hirm muusikaliselt haruldase, haruldase, peen, ent antud edasi ja tundub, et see elamus on ehtne, nii nii sõnas kui muusikast. Seda saab mõista ainult see, kes, kes on ise usuliselt seda kõike läbi elanud, teistele võid minna kuidagimoodi kõrmuste mõistus tööle. Ma mõtlen seal kantaat number 82, kas, kus on surmaigatsust jutukantaat 27, sümfantalis 65 on üks üks aaria, kus hing rõõmustab, rõõmustab Kristusega osaduses temaga. Täpselt, need tuletad teksti praegu meelde. Aga neil on üksikud momendid, mis, mis tõesti seda näitavad, et ka Sebastian Bachi tõesti oli niisugune. Et ta elas seda ise kõike läbi. Ja et see ei olnud mitte mitte õpetuslik, vaid tõepoolest niisugune elamus. Dio, kristlus. Bachist oli siis niiviisi juttu. Kui me vaatame muusika ajaloole tagasi ja hetkelgi siis kuidas teile tundub, milline aeg muusikas astus suure sammu jumala poole lähemale ja milline aeg on astunud tagasi ja millisel redeliastmel on tänane päev? Raske ja keerukas küsimus. Muidugi. Esimeste sajandite. Koguduse laul, vaimulik laul mis taotles ka väliselt kujult eraldumist kõigest sellest, mis maailmas tavaliselt oli nii rütmis kui meloodias mis inimeste füüsilist liikumist kuidagi kuidagi meenutas. See lülitati sellest välja. Ta pidi olema vaimulik laul, ma mõtlen, mispärast olin kristalliseerunud gregooriuse koraali. See on niisugune niisugune nagu vaimuliku muusika muusika, vaimulikkuse, Täiuslik aste minu meelest. Ja see Selleni pärast ei ole. Ja mida lähemale meie ajale seda rohkem on tulnud, seda niisugust puhtinimlikku momenti. Ja kahjuks ma ütleks, kahjuks on need minevikku. Piss triviaalsed ning igapäevasemad sisu väljendamiseks mõnes ooperis ma olen seda märganud printsi kursori, mai öö tuli meelde. Siis ühest soprani ballaadist on on küll, et ma ei mäleta, kes, kes on selle sõnalise seletuse lisanud. See. Tekst tundub lihtsalt banaalne olevat selle muusika kõrval. Aga nüüd need vormid, helikeel ja kujundid, need on varasematest aegadest, kus inimesel oli suurem ühendus nähtamatult kõrgemate maailmadega. Need on sealt pärit. Kuidas te arvate, miks siis varasemal ajal oli inimestel see ühendus täiuslikumal pinnal olemas ja me tänases päevas nagu võõrandumine ja kaugenemine ja astume eemale kuigi tegu on juba tehnilise progressiga ja millega kõigega veel, et inimese mõtlemine, arusaamine ilma asjadest peaks olema avaram. Ja ta peaks avarama pilkuliselt tunnetama seda usaldusliku side ja selle sideme vajalikkust ja möödapääsmatus. Aga milleks need ja miks need samuti merest on siis ikkagi inimkonna poolt nagu tagurpidised? Mu meelest inimene on elavast loodusest kaugenenud ja primitiivseks ühiskonnast kuulus nagu loodusega ühte ja tema tema, kõik ta elurütm. Seda tingis juba revoloorse endorite. Ta ei suutnud loodust sellel määral valitseda, nagu ta praegu teeb ja, ja tulevikus võib-olla veel rohkem. Ja see, et ta on nüüd loodusest sõltumatuks muutunud, see on tekitanud temasse niisuguse iseseisva nagu peremehe tunde, mis ongi võib-olla terve inimkonna inimkonna häda inimkonna häda ja võime olla usulistel teemadel kõnelema hakanud, siis lubage, et ma ütleks, et siis edasi lähen. Kui piiblis on esimesel leheküljel või esimestel lehe küll kirjutatud. Jumal pani esimese inimpaari, Aadam ja Eeva pani paradiisiaeda elama ja ühtlasi seda harima hoidma, ta ei pannud sinna mitte laisklemisega mõnule ma neid. Aga seadis piirid, teadvad piirid mida inimene pidi arvestama, ta ei, ta ei lubanud ühis ühe puuvilja süüa on muidugi sümboolne, niisugune kõne tähendab seda, et et inimene pidi pidi oma mõtlemises olema sõltuv sõltuva või ütleme nagu, nagu teenija või käsutab tavaolukorras temast üle oli, oli jumal, keda ta tulp pidi austama. Ja kui inimene sellest üle aastus tahtis ise peremees olla siis pilt muutus ja selle tõttu Aadam ja Eva saalist ikka paradiisist välja kin palehigis leiba sööma, kibuvits, hakaid harima, nagu see on jäänud. Ja see on iga inimese, iga inimese häda uuesti ja uuesti, nii et iga inimene absoluutselt seatakse samasuguse valiku ette. Kas ma, kas nad püsinud olen nõus, teatavate piiride kitsendused, mis mulle tulevad kasuks, ma ise ei märka seda, ma arvan, et Mul on parem, kui ma olen täiesti vaba täieline vabadus, nagu me oleme näinud praegugi näeme elus. Ega see headele tulemustele ei vii? Jaa. Mida rohkem me praegusel ajal praegusel ajal seda, seda absoluutset vabadust nõuame näiteks kasvõi laste kasvatamises, kui lastele anda ikka täiesti omaette voli. Kummaline on küll tõepoolest see inimene. Kui talle öeldakse, ära võtta selle puuvilja, siis nimelt käsi kipub kohe tõusma selle muu poole, kui talle üteldakse elusalt, ära tee seda, teist või kolmandat, siis kohe tuleb sisse nagu mingisugune kiuslik jooned, aga ma ikkagi tahaks proovida, mis siis tuleb kaasa sellega, kui ma teen seda, mida palutakse, mitte teha. Me kodudes laste peal näeme seda selge sõnaga on ju küllalt räägitud, eks ole, et Pi herneid ninna või kõrva siis tulemuseks on see, et kui sa tuled tuppa tagasi, siis on tõesti kõrvad ja nina neid herneid täis topitud. Piltlikult öeldes. See taandub väga suures mõttes inimese peale väga laias plaanis, et miks me nii oleme, et me võiksime kõik mõelda oma sisemuses enese peale, et miks ma pean siis ikkagi niisugune olema, kes protestib selle looduse loomuliku palve vastu. Nüüd me rääkisime veidi aega tagasi midest, looduse loomulikest rütmidest et me elame nagu looduse rütmist väljas ja nagu protestime oma tahteviisi neid rütme. Kui me heidame pilgu tagasi teie kodule kus teie kasvasite missuguses rütmis elas teie kodu, millal te tõusete, millal te läksite magama? Kuidas te pidasite, jah, pühapäevapidamisest oli juttu, kuidas ta tegi tööd. Mida te tahaksite meenutada seoses oma kodurütmidega? Ja kui sellest kooskõlast luurse rütmiga rääkida, siis tundub, et võrreldes naabritega külaelanikku oli, meil oli teisi nagu otsesime, parem, meil tõusti hommikul vara, heideti paramagama. Selle põhjuseks oli see, et, et meil oli. Me inimesed tegelesid asja Harbostusliku kalapüük ja see võrkude kalapüüniste merelt väljatoomine, see käis ikka hommikul vara. Ja sellest aitas selleks kaasa. Ja minu meelest oli see oli see hea ja. Ma olen viimse ajani armastanud ikka hommikul tõusta. Varem ja hommikul on töövõime kõige suurem. Täna, siis kodus on lapsed võib-olla sageli õnnetud sellepärast et täiesti avalikult nad näevad seda, kuidas nende isa ja ema teineteist ei mõista. Ja kuidas kodus on väga terav ja haige õhkkond. Kuidas teie aeg kodudes elati? Üldiselt peab ütlema, et niisugune omavaheline läbisaamine Läks. Üldjoontes rahulikult, mis need südamepõhjas tunti. Ega sellest ei räägitud palju, aga selles külaühiskonnas, kui suuri suuri konflikte pidevalt ega neid ei olnud virised ja, ja riieldi vahest üksteisega. Ühes perekonnas oli niikuinii sobivus suurem kui teises. Need jäid nagu sinnapaika, aga kui ma olin veel poisike ja maal 13. eluaastani vanemate urus elas, siis ma pidasin oma isa ja ema vahekorda päris päris ideaalseks heaks. Aga nagu pärast selgub hilisematest aastatest, siis olid päris tõsised lahkhelid tekkinud jama. Nii ajutist kodus käies juhtusin kuulma. Ja noh, seal oli põhjuseks muidugi nagu abieludest ikka, teatab juba juba nii isegi füüsiline sobimatus mõnel määral. Kui me rääkisime usust, lootusest ja armastusest ja usu leidmisest teie kodus lapsepõlves siis need aastad, kui teie pere kasvas välja kujunes, olid ühiskondlikus mõttes sootuks teised. Oli teine aeg. Kui palju te saite oma kodus oma lastele kaasa anda seda usku, lootust ja armastust ja kuidas te seda tegite? Jah, ma ei saa öelda, et ma poleks, oleks midagi seal teinud. Asi on see, et et sellest lapsepõlveusust tihtilugu nagu elus on harva, kui see loomulikult kasvab niisuguseks, millega võib ka surma, hoian silmad kinni panna. Rahuga, et minul on vahekord igaviku ka kõik korras. Peab tekkima haridus veel üks niisugune isiklik moment. Et ma pean, ma pean otsustama sündimisest saadik, me oleme ju kõik selle Aadama järglased, kes eksis ja, ja langes, langes paradiisist välja. Me oleme geenide vere poolest viimne kui üks inimene, tema järel järglased ja et selleks, et nüüd see kontakt saavutada, meil tuleb, tuleb elus üks isiklik otsus teha. Ja siis isiklik otsus tuli, tuli alles mu võib-olla 30. eluaastal. Ja siis muidugi läks see kodune kodune, niisugune võiks öelda kasvatust, kodune elu, läks seda rabi ja õnneks mul abikaasa jõudis samale tunnetusele. Võib olla kuu või paar hiljem säärase murranguid mis ei olnud küll kuigi suur murrang, mõnel on ta äärmiselt suur, niisugusel juhul inimesed, tihtilugu joodikud ja, ja mürgi tarvitajad. Ja väga laokil olevad eluviisiga inimesed saavad suure niiskuse, seesmise valgustuse ja teatud hetkest peale võtavad täiesti vastupidise kursis 180 kraadise pöörde teevad mul ja samuti abikaasal püüri ei olnud nagu kuigi suur, võib-olla üks, viis kuni 10 kraadi, aga oli kindlasti teada, et see uus teeharu läheb teises suunas, viib lõpuks üsna kaugel sellest loomulikust esimesest Küldi sündimist. Ja seal seal ei oleks, mul oli tihtilugu tunneb eriti sõja ajal tööpataljonis olles ja hiljem, et mul ei ole jõudu vastu pidada sellele sellele väliskeskkonna surmil vaimsele survele. Aga siis, kui, kui see otsus oli tehtud ja ka nagu on. Apostel Paulus kirjutab Rooma kirjas, et kui sa saad südames uskunud ja suuga üles tunnistanud, et Jeesus on Island, on sinu lunastaja, siis sa saad õndsaks. Ja pärast seda asjad muutusid. Suhtumine ja, ja ka eluga toimetulemine tähendab selle kurjuse konnade vastu seismine sai võimalikuks. Tundsid eneses annavad jõudu ja väljastpoolt tulnud jõugud. Kui te meenutasite oma vanemate kooselu viimastel aastatel kuste kõrvalseisjana kahtlemata ei pruukinud mõista nendevahelisi hõõrdumisi ja lahkhelide põhjusi, siis kuidas oli teil suhe oma abikaasaga? Ja meie vahel oli selles mõttes väga hea, väga hea kontakt ja. Kui nagu ma pärast olen nüüd aru saanud, et vanemate abielu ei olnud mitte niisugune puhas armastus, abielu seal olid, sugulased olid nähtavasti oma nõuannete ja, ja arusaamistega mängus, siis meil midagi säärast ei olnud, see oli otsekohe nii, et et meie kuulume üksteisele. Nüüd sündisid lapsed. Kui palju lapsi teil on ja kuidas ta lapsi kasvatasite usu, lootuse ja armastuse vaimus nõukogude ühiskonnas. Nojah, esimene tütar sündis ennem sõda 41. aastal, siis kui mind mobiliseeriti, ta jäi viie kuusena maha. Teine tütar sündis pärast sõda 45. aasta sügisel. Ja mis korrusse kasvatusse puutub, siis ma olen väga vilets isa olnud ja mul on tõesti kahju sellest et perekonnaga on vähe tegeletud ja võib-olla mõned niuksed tütlemise läksid sama teed mööda nagu, nagu mul pole aisad. Minu isaga toimis, rohkem on see abikaasa oli tema, tema ostas lastega suurepäraselt käituda ja mitmel korral kui ta mõni lihtsa küsimuse ees seisis igapäevases elus. Ta palvetas, taevane isa või, või Jeesus, anna mulle nõu, mis ma lülitan ütlema, mis ma küll tegema ja konkreetsete pisiasjade juures ta tegigi. Kui suured on tütarde pered? Kummalgi tütrel on kolm last. Kaks tütart ja poeg, kummalgi vanemal tütrel vanemad tütarde tütred on juba abielus ja laste emad. Läheme muusika juurde tagasi. Miks te siis hakkasite kunagi orelit mängima, oleks võinud hakata mängima trombooni või klaverit või viiulit või kitarri või, või hoopis tükiks lauljaks või? No korrus oli väikeviljade koorel olemas, mis seisab praegu muusikamuuseumis. Ja seal ma hakkasin onu teda veidikese mängis. Meil olid laulupidu, laulupidude laulude noodid, soli, Karl August Hermanni laulumängule voodil, isal oli paar marssi ja pisikest palaveel onu veidikese mängis, isa katsus kohaga tema, tema häbenes, ta jättis selle selle minu nähes kohe peaaegu maha. Ja ma hakkasin lihtsalt pillihäält tegema, umbes samal ajal hakkasin lugema ja kirjutama. Ja mis sealt siis tuli, onu õpetas viiulivõtmenoodid selgeks, missugused klahvid tuleb, mis nooti mängida. Ühe häält hakkasin üheselt koraali mängima ja varsti õpetas passi võtme ka. Ja siis loomast peast, selle järgi. Selle järgi mängisin nii, kuidas sõrmedega mugavam oli. Seal ei olnud taktiga Rüti eriti, kust seda noodis rohkem oli, koraalid olid niikuinii pikkuste nootidega. Seal ei olnud küsimust, aga näiteks laulud juba mitmes ma mängisin omamoodi. Ja see käis ilma õpetajata, niikaua kui algkooli algkoolis mind pandi. Ma läksin muidugi kolmandasse klassi. Ja neljanda klassi ajal vist teist kooliaastat. Õpetaja pani mind kooli kuuri keskmist häält laulda, mul suurt häält ei olnud kuidagi jorisesid ka. Ja siis, kui tuli tuli taktist, rütmist juttu, siis selgus, et seal on üsna valge leht õpetaja ja siis hakkas, hakkas parandama. Ja pärast veel pärast algkooli lõpetamist jäidet jäi ikka niukseid vigu palju sisse. Kui ma nüüd selles liinis edasi lähedal Jaa, aga teeme siin väikese muusika kuulamise, kuulame ühte orelipala, et meenutada siis edasi seda elu helistiku mis süvendas orelitundmist ja muusikatundmist, ta tõi juurde uusi huvitavaid inimesi. Jaga maid. Raadio seitse stuudios on professor Hugo Lepnurme. Ja käesoleval hetkel me räägime siis tema oreliõpingute elu helistikust. Võtame üles sellise teema. Õppinud mängima ja pärast algkooli lõpetamist. Meil oli ju majanduslikult väga kehv olukord väiketalu ja isegi keskkoolis õppimiseks linnas. Seda ei tulnud, raha kuskilt leidnud, tuli sinna naaber kihelkonda, Loksale tuli Köstics üks võrdlemisi muusikaliselt tugevam tavalistest testidest mees. Ja isa pidas tarvilikuks minna tema juurde õppima. Võib-olla ma suudan nii palju õppida, et tulevikus võiks, võiks köstrina tegutseda, kõik muu hariduse asi sai nagu kord tahaplaanile. Ja siis ma 27. 28. talvel kokku vist järgus kas 10 nädalat või 11? Sain sellelt Köstsid tunde. Köster kuulas mind esimesi kordi jaa, laskis väikese lookesi mängida ja siis sellele improviseerida valisatsioonist, miks ta seda tegi? Ja ma sain sellega hakkama, Köstil läksid silmad suureks. Varsti hakkas ta rääkima vanematele, et müüdi kas või mööbel toast maha, et poiss peab konservatooriumi minema ja rääkis augu pähe. Olu, kes olin majanduslikult tugevamal järjel, lubas aidata ja siis ma kolmeteistaastasena vastusingi. Professor tockmani oreliklass. Tupmani õpilastest ma olin kõige noorim ja Opmann võttis karu katseks vastu, et vaatame, mis sellest poisist saab. Esimesel aastal asi hakkas kohe-kohe minema. Ja kas edasi, niikaua kui viie aastaga 18 aastaselt sain konservatooriumi klassi lõpetada. Ja õige ruttu tuli siis ka esinemisi. Esimene kord ma mäletan oli 30. novembril 1928, esimesel septembril maastasin kooli. Ja see esinemine oli sellepärast, et. Õppemaksust kergemini vabastatud. Sel ajal õpilase edukust või, või silmapaistvust hinnati just nende avalike esinemiste järel, mitte nii hurra seal tundide või eksamite hinnete või numbrite järel. Ja see andis siis põhjust selleks, et ma saingi õppemaksust jäädavalt vabaks, oli tol ajal ainukene stipendium. Millises kirikus te mängisite, kus te mängisite? Kirikutes kodukirikus Kuusalus, lokk solistiks pärast Kuusalus ja ega ma siin Tallinnas see oli ainult mõnel harval, juhul kui kui tuli, siis mõne palaga juba esineda või kuujumalateenistusi ei ole mänginud. Õppe ajal mitt. Millal siis jumalateenistused tulid? Pärast pärast sõda, kui ma tegelikult organisti kohale asusin viis 52. aastal jumala distantsil, nii juhuslikult ja ja mõnesugused tellimisel on ikka ikka ajuti ajuti mänginud, aga mitte järjekindlalt. Kiriku organist ma olin alles hoopis hiljem. Nii et 52. aastal, aga kus kirikus siis? Tapa kirikus jäi organisti koht vabaks ja mul oli sel ajal majanduslikult ka sissetulekut vaja. Ja me oleme suure hüppe teinud kaugele ajas ette sellest hetkest, kus me siis jah, meenutasime teie oreliõpingute algust. Oleme hüpanud aega 52 ja see märgib niisugust aega, kus te ei tohtinud olla nagu pedagoog, 50 kuni 58, kirjutavad raamatud tud. Tegelikult te olete öelnud, et ei ole, kanna tänud tagakiusamise all. Aga kuidas sellele siis vaadata? Läheks hea meelega tagasi, hästi sellest selle ajavahemiku algus, tähendab, õppimine sai siin lõpetatud ja Topmann harilikult mõtles juba, ta oli selles mõttes väga hea inimestetundja ja igas igas seltskonnakihis ta suutis kontakti leidnud väga kõneosav ja, ja diplomand selles mõttes. Ja leidis oma õpilastele juba tulevikus nägijat, aitäh. Kes ise seda ei osanud leida, nägi tema tuleviku tegevusi ette ja kuna ma olin nii-nii vähese jutuga ja seltskonnas saamatu ja arg, siis ta ei läinud mul läinud mind organistina, aga juhus viis selleni, et Ta sõitis Tallinna meestelaulu seltsikuuriga Ringa kontserdimatkale ja see kestis neli või viis päeva. Ja katseks usaldust ja õppetunni pull. Sellega olid kaasõpilased ka lahkesti nõus ja sellest peale siis see oli mu õpingute viimasel aastal pärast, siis ta jättis mind nagu tollal kõnepruugis oli ülemääraseks abi õppejõuks. Ja mul tuli teha selgeks siis õpilastele oreli ehitust, registrite tarvitamist ja mis mul oli nii loomulikult nagu hobiks. Ka mõni pala juures tuli nõu anda ajuti mõned tunnid anda. Sõjaväeteenistus Eesti kaitseväes ja pärast seda siis juba hakkas, hakkas normaalselt, mind võeti 36. sügisel juba päriski õppejõuks. Oreliklassi. Ja selle juures tuli täiendamise küsimus välismaal. See oli õppejõududel nagu ei saa öelda, kordse kohustuslik, aga aga ta oli nagu soovitavaks. Ülejäänud. 34. aastal siis kui oli juba konservatooriumis lõpetatud, käis Leipzigi professor Karl Hoyer. Oreliprofessor käis Tallinnas ja professor Opmann tutvustab mehitamale oma abilisena. Hoyer palus midagi ette mängida talle. Võib-olla siis sel ajal juba ta rääkis minu võimalikust edasiõppimist leid. Mäletan ainult, et Hoyer ütles, et kirikumuusikat saab õppida Saksamaal kõige paremini ainult leid, siis. Seekord jäi jutt jutuks. Ja edest pidi. Nüüd kui oli kaitseväeteenistus läbi, siis küsimus tõusis märksa tõsisemalt. Juba Endal ka. Ja kavatsust oli kindel minna Saksamaale. See tundus olevat nii loomulik, meil oli ühine luterlik kirik ja me olime Saksamaalt saanud kasvõi õppematerjali. Kontaktid olid tihedalt korraga. Siis oli 37. aastal esimene iseseisev kontsert Estonia kontsertsaalis kus kaastegev oli ainutammeõpilane tooni kroon. Aino Tamm, Aino Tamme klassis ma olin klaverisaatjaks, tundis olnud seal varem ja me kontakt oli võrdlemisi hea. Aino Tamm, üks päev ükskord helistas, palus tulla oma juured, telefonil, ei saavat seda juttu kõnelda. Ja siis ta hakkas, kui ma poolist läksin, hakkas rääkima ühest prantsuse organistid, keda tema vend konservatooriumi kadunud direktor Jaan Tamm oli isiklikult tundnud ja organisti olevat rääkinud palju huvitavat prantsuse orelimuusikast ja organistid. Just. Aino Tamm ütles mulle, et et teil on nüüd Kultuurkapitali stipendium, võimalus välismaale sõita. Et kas te ei tahaks, tahaks Prantsusmaalt. Saksamaa lähedal ja puidul, õppejõud teil on, teil on tulevikus raha ja võimalust sinna ikka sõita lühemaks pikemaks ajaks, mõtelge järele. Mul oli prantsuse kirjanduse vastu, oli keskkoolis suur huvi tekkinud ja prantsuse muusika vastu samuti kui oli seda ise mänginud ja konservatooriumi orkester eriti oli ehitanud. Mul ei olnud, siis muudkui tulid jooksujalu Aino Tamme juurest ära, ostsin raamatukauplust kohe prantsuse keele õpiku iseõppijaile ja hakkasin tema siis hiljem tunde võtma. Kodukohas veel elas seal Kolga krahvide suguvõsaviimine viimne võsu, üks leskproua, kes oli Prantsusmaal Khanis sündinud ja abiellunud siis siia. Tollal Venemaale, kes mõistis vene ja prantsuse keelt, eesti keelt peaaegu ei mõistnud aru, kuidagiviisi sai siis temaga pisut, püüdsin praktiseerida ka. Ja 30 Kaheksandal sügisel see oli juba enne aasta varem hakkasin juba järge uurima, missuguses õppeasutuses oleks Pariisis võimalik õppida ja jäin siis ühe juure peatama ja said siis dokumendid sinna saadetud ja ja tuli vastus, et et tulge kohale ja makske sisseastumismaks. Pariis ja orel ja orelimuusika ja kõik need inimesed, kellega kokku puutusid. Mida te tahaksite meenutada nendega seoses olevat? Ja on muidugi seal on rida suuri elamusi, mis mul on kirja pandud üsna üksikasjaliselt. Kõigepealt see teistsugune elustiil idamaade Ida-Euroopaga võrreldes. Kasvõi disi väliste pisiasjadeni. Ja mis puutub orelimuusika, sest seal olümpial muidugi ka oma rada läinud Saksamaast erinevalt erinevalt. Ja mõndagi oli seal uudiseks. Mis nüüd, millest on seal õppimist kõige suurem kasu olnud? Seal improvisatsioon oli kohustuslik, kohustuslik õppeaine, sama tähtis kui palade õppimine. Ja see käis rangelt, nii et ma pidin oma teoreetilisi teadmisi isegi täiendama seal selleks, et toime tulla. Ja see rangus ja väga süstemaatiline töö, see andis mulle hiljem julgust ka heliloominguks. Artur Kapi juures natukene nagu minetanud Mulfon tavaliselt ei ole küllalt. Neljandalt kursuselt lahkusin tema klassilt. Et ega minust ikka heliloojat ei saa, mäng huvitas muidugi palju rohkem, aga Prantsusmaal pidi kõigi teoreetiliste reeglite järel improviseerima päris korraliku loo. Ja see positsioon salul õppimise kõige suuremaks kasuks. Kes olid teie õpetajad ja missugused nad olid isiksustena? Nojah, õpetajaks oli seal marsselgi pree oli pronks tol ajal esimene organist, konservatooriumi õppejõud ja ühtlasi selles koolis ka egol normoltimisik. See oli niisugune pedagoogilise kallakuga pedagoogi, see ettevalmistus, likkallakuga, kool ja mugav selles mõttes, et konservatooriumis konservatoorium oli, oli rangelt rahvuslik, sinna ei võinud ühe professori tema maksimum 12 õpilase hulgas võis olla kõige rohkem kaks välismaalast. Ja teiseks oli seal mõningaid mõningaid eelteadmisi vajab, mis mul eriti katoliku kirikulaulu osas, mis mul puurisid. Kuld Hormaalis õpetas samuti Tübree, kuigi ta tegelikult esimesel aastal, nagu ta ütles, isiklikult kuulas meid ainult üks kord kuus. Assistent oli ühe põlvis väikse kiriku organisti. Tubli puusid puidu sill. Tema sai sõja ajal surma. Temaga käis, käis järjekindel õppetöö. Maestro Bree kuulas meid üks kord kuus. Ja Tübree peab ütlema, et oli väga niisugune armastusväärne peensentel, pan ta kui ta midagi rääkis, see oli alati niisuguse heatahtliku varjundiga. Seda juttu palju ei olnud, aga jättis haruldase mulje. Kuidas te nüüd tagasivaatena mõtlete, kas Pariisi aasta võttis teil milleski nagu eesriide eest ära? Või või lausa põhimõtteliselt muutis midagi teis? Noh, eks elu, enda nägemine, elu, enda nägemine kõik ja, ja seal Surdlusalka. Meil oli normaaloli ju ju suurelt osalt välismaalaste välismarst jooksõpe, kes kuulsatooriumi näiteks ei pääsenud nagu mina või muul põhjusel seal võis õppemaksu maksta. Ja rahvusest hoolimata võis vabamalt õppida ja see meil tekkis niisugune neist välismaalastest koolil oli oma oma kinnine sisemine söökla sööklas lõunalauas, seal tekkis iga sunnitud. Ja need on väga niisugused. Toredad mälestused on, sellest on see ring, mis kassa sõprusring oli, lihtsalt käisime, käisime lõunal iga päev. Kas kellegagi neist sidemed ka säilisid? Pikemat aega? No seda peab ütlema, et katkestas enne sõda. Ma olin veel paari inimese kirjavahetuses. Seal oli üks huvitav perekond Porto Rico saarest. Perekonnaisa pidas muusikakooli omanimelist muusikakooli. Ta ise oli seal teooria, õpetaja. Ema õpetas laulu. Siis vanem poeg viiulit. Need õppisid, vanem poeg oli juba seal Pariisi õppejõuks. Viiuldaja. Noorem vend õppis vioolat veel noorem tšellot ja õde õde klaverit. Tart läksid, muidugi hakkasid seal kõik tööle nendega veel üsna sõja alguses oli kirjavahetusega sõjaga jäid kõik need kontaktid kuidagi katki. Siis oli üks üks tore mees New Yorgist, neeger. Temaga Me saime päris headeks sõpradeks, peab ütlema pianist. Ja noh, hästi niisugune lahtise luur, lapse rõõmsa olekuga Temaga jah, kahjuks nüüd sõja ja kõik need vahepealsed sündmused on kõik need sidemed katkestanud pärast. Isegi välismaale kirjutamine oli riskantne. Po neist enam palju ei tea. Tudengid on ikka imetlenud teie suurepärast mälu. Faktiteadmisi muusikatundmist. Kas ammu avastasite selle nooruses kui hea mälu teil on? Noh, see on olnud nähtavasti lapsepõlvest saadik. Meil oli kodus üks venekeelne mingisugune lille ja aedvilja seemnete kataloog ja seal olid ladinakeelsed nimed. Nelja mul jäi, see rida jäi üsna päeva, võisin teid ükskõik kui palju, kui palju nimetada, siis olid mul lauluraamatu numbrid, jäid pähe, lauluraamatu kiriku lauluraamatu lõpus on ju praegu tarvitatava 1891 laul laulu number, siis on selle eelkäija number, mis, kuidas need vastastik, politsei rida oli mul ka peaaegu peas, kui praegu enam ei mäleta rohkem kui et vara. Raamatu number üks oli uues raamatus 114. Kuidas te olete tunnetanud, kas parem mälunumbrite peale või teatud sõnade peale keele, et ma mõtlen, või kuulmismälumuusika? Võib-olla nägemismälu on on kõige suurem keelte õppimiseni, mul on sellega raskusi. See on tingimata vaja. Kuulame jälle ühte muusikapala ja pärast seda ma arvan, et me valiksime niisuguse teie elu helistiku nagu seda võiks olla sõda ja küüditamine ja elu Eestis ja elu Venemaal. Raadio seitse stuudios on professor Hugo Lepnurme, saatejuht Ene Pilliroog ja kell näitab seda, et viie minuti pärast on südaöö. Oma juttudes oleme jõudnud aga sellise Hugo Lepnurme elu helistiku juurde, et aeg, mil Eestimaale tulid vabastajad, missugune aeg see siis oli noore inimese elus? 39. aasta sügisel siis kui Vene väed meil baasidesse tulid, nad ju nendega rahval eriti kokkupuutumist ei olnud ja. Olukord muidugi oli, oli küllalt tõsine, aga mul minu noore noorest teadvusest läks, läks mööda ja suurelt osalt sellepärast, et mul oli tegemist oma tutvusega oma tulevase abikaasaga ja ja see hajutas palju palju nihukesi mõtteid, mida testini teised inimesed paratamatult mõtlesid. Kui 40. aasta juunis siis täiendavaid vägesid meil nõuti sisse, siis, siis muidugi see elu kuulates tundus üsna raske ja traagiline. Kõik läks nii imeliku kiirusega ja osalt nagu ei suutnud seda kaasa mõtelda. 40. aasta konservatooriumis. Mäletan, et Riho Päts sai siis direktoriks ja õppejõudude koosolekut veel enne Polüalgust augustikuus selgitati meile uut olukorra, keegi pidas loengu marksistliku filosoofiast. Ja Riho Päts hakkas meile ühislaulu õpetama. Neid vene laule muidugi suur ja laiunud maa, mis minu kodu ja lõbusat noortemarss. Ühte teist me pidime siis nii vene kombel millalgi neid laulma ja see kuidagi oli nii koomiline ja naljakas. Õppetöö hakkas pääle oreliklass ajutiselt suleti. Nojah, seal oli veel üks, Ma lähen jutuga jahvatanud vist liiga palju. Üks imelik sündmus kohe juunipöörde järel. See oli jaanipäeva paiku 40 nuti. Ei tea, kes ja kellele, et Vabaduse väljakul kolm suurt hoonet tehakse täiesti tühjaks. See suur maja, kus nüüd lennuagentuur praegu on kohvik Moskva oli enne kunstihoone ja tolleaegne konservatooriumi praegu Georg Otsa muusikakool 24 tunni jooksul majad tühjad. Siis kibeda kiiruga kraamiti kõik välja, klavereid oli seal terve, terve õu täis kunstnikud tõid oma oma teosed välja. Need olid seal laagris poolteist päeva jooksul pidinarkustile ära toimetatava orelid tuli päeva jooksul. See lahtimonteerimine oleks võtnud aega tohutult. Aga Õnneks olid toomkiriku orelit remontimas neli Soome orelimeistrit, need kutsuti kiiresti kohale ja ja Dio torustik selle asemel. Mehhanismi torustik, mis, mida oleks ettevaatlikult ükshaaval pidanud oma pesast välja võtma tõmmati raudkangiga kohe 60 tükki korraga. Ja siis need orelite osa tuli, tuli toimeta kunstiinstituudi Tartu maanteel, selle pööningule võttis peaaegu õhtuni aega. Kui majad sellised kolm päeva tühjad, siis öeldi, et neid ei ole kellelgi tarvis. Võite tagasi kolida. Meedia, kes, kes neid nõudis, kes käskija õieti oli tagasi kolida niisuguse sündmuse hakkasin nõukogude aeg konservatooriumis pääl. Mida te muut tundsite nendes vanades koridorides? Vanades koridoris muidugi eks õppetöö läks käima uute uute plaanide ja kavade, mitte veel täielikult, seda ei suudetud teostada. Oli rõõmustav see, et, et tublid muusikud nagu Heino Eller siis Cyrillus Kreek Karl Ester ja teised kutsuti konservatooriumi õppejõududeks, kes olid seal eemal olnud ja töö käis kuidagi nii. Täie innuga oreliklass selle tõttu muidugi orelit ei olnud ja, ja ka äraootavalt. Missugune koht nüüd orel uues ühiskonnas saab olema? Suleti mul pool aastat, peaaegu tööd ei olnud. Siis Eugen kapile anti tellimine balletis Kalevipojale ja talle anti loomingulist puhkust õppetööst ja ma sain siis pooled tema tunnid endale teooriatunnid. Ja see pass läks mul oli meele järgi ja läks kõigiti nii kaugele, kui kui sõja puhkemiseni mobilisatsioon tuli. Meid oli viis meest, kes oleks mobilisatsiooni alla kuulunud Bruno lukk, alu, Vladimir Alumäe. Siis Gustav Ernesaks, Eugen Kapp ja mina. Meie ei teadnud viimase päevani, kas meil tuleb üldse mobilisatsiooni ka välja minna. Meid nagu pidi broneeritama. Aga seda korraldust meile ei teatatud. 27. juulil tuli minna kogumispunkti. Minul tähendab minekut hipodroomile ja sealt läksid juba ööse õhtu hilja sadamasse laevale. Laeval istusime teisipäeva hommikuni, siis hakkasime liikuma Leningradi poole. Sakslase sakslased miinid olid muidugi meres tuli siit üsna ranna lähedalt saarte vahelt esialgu sõita. Jäälõhkuja Suur Tõll läks karavani ees ja puksiiri tagurpidi ahtriga Jeesusele ristlejat kiiruv mis, mille nina oli vigastada saanud. Ja selle järel oli tervelt 11 laeva. Seal olid mitused, mitmesugused laadungit pääl ja mobiliseeritud mehed. Teisipäeva hommikul läks Tallinnast teele ja neljapäeva kella kolme paiku, siis oli moraanin pommi sadamasillalt, lastes hetkeks maale kes kohe jälle laevale tagasi sõitsime, Leningradi reisisadamasse seal sadamasse võttis. Meid jaotati meid roodudes rühmadesse. Sõjaväelise korra järel ja varsti marssisime läbi linna Moskva vaksali poole kust pidi edasiminek tulema. Ja rong ei olnud valmis. Schmidt viidi lähedal lähedal olevasse koolimajja öömajale. Seadsime seal juhti sisse põrandale pikali, seljakotid pea alla ja kell kaks öösel maast lahti ja suure rutuga pimedusse. Sama rong siiski ei läinud kohe enne, kui alles järgmise päeva õhtupoolikul. Silti läks, siis kõigepealt rööbinski üht vahepealset harumüür, üks läheb Plinius Moskvõ, teine läheb ida poole, Vipdiviidetaski mitte vabandust. See Siberi raudtee vahepealsest keed nõrgust, reisirongide liikumismeid siis suure kiirusega viidi. Sakslane oli käinud seda raudteed pommitamas kolm korras, esimene tee peal. Kõige rohkem viis tundi tee parandamiseks. Pommiauk oli, olidki ääred täis, aga meie pihta keegi ei kavatsenud midagi paisata ka merel meid keegi ei tülitanud. Ja läksime siis rüübinsti Reppinski, Jaroslavlis, Ivanova vorm ja sealt edasi märksa aeglasemalt, juba läbi kaasoni. Niikaua kui kama jõe ääres kambarca linnakese juur ja seal me jäime siis pidama. Esimeseks talveks tööpataljon, nagu meid nimetati, esiteks pidime esitama omale suured muldonnid, mis. Ta koolit juba kasarmud mahutab 300 meest. Ja seisakust, nüüd sinna oli evakueerunud Ukrainast, üks naftabaas naftabaas seadis ennast sisse, ehitas tsistern ja tsisternialuste muldkehade täitmine, see oli meie meeste töö. Sinna liiva kärutada. Murti aru, samuti tuli selle baasi juure ehitada. Teine osa mehi töötasid jõesadamas igasugustel laadimistöödel, mis sealt läbi käis. Sadamast, laevadelt, raudteele ja ümberpöördult. Niikaua kui jõgi külmas jääs hindame, jäime tervelt esimeseks talveks. Kevadel jaanuaris, kui olid juba Eesti väeosad moodustatud sisukate mehi kutsuma sealt päris sõjaväkke. Järgukaupa. Ja meil muusikameestel tuli siis kutse Jaroslavi Eesti vastasutatud kunstiansamblites. Sealt me tulime koos Harry Kõrvits, aga 20. märtsil tulime tulema ja 25. märtsi hommikul olime Jaroslavlis. Ernesaks jäi meist paar nädalat hiljemaks Boris Kõrver tuli, kes meiega ühes pataljonis oli. Tema tuli ka hiljem. See oli veel seal paar paar meest, kes üks-ühe kaupa järgnesid. Söö. Ansambli rahva kogumine kestis terve 42. aasta. Peaaegu kesksuveni. Kõik see pikk tee Tallinnast sinna kaugele. Teil pidi oma moonakott kaasas olema. Murrakut kästi võtta kolmeks päevaks. No tegelikult tegelikult meile anti tee peal süüa ikka raudteejaamades, mõnes kohas seal oli päris supi korralik supi pudru. Ja minul isiklikult. Tundus nii, et, et teisi noori mehi, mobilisatsiooni enamalt jaolt masendus ja tuli nagu järsu niisugusevahelise vahelisega, mis nende ellu minu meelest minule isiklikult oli see lahenduseks sellepärast et 14-l juunil küüditati maalt isakodust. Mul ema ja vend. Isa otsiti taga, isa pärast, küüditamine õieti oli, isa ei olnud sel momendil parajasti toas ja tal õnnestus peitu pugeda ja jääda maha. Ma olin purjus käimas ja mind nimestikus ei olnud, aga võeti vist arvu pärast kaasa ja sõitsin poolteist päeva siis küüditatud rongis. Selles küüditatud rongis oli advokaat Eli Aaser oma naise ja tütrega, mehed lahutati seal perekondadest kohe ära varsti. Ja see advokaat, Eliaseri proua tütar hakkas siis kangesti seletama. Ma ei mõistnud tol ajal vene keelt. Hakkasime lembust ja seletama, et mind on eksikombel võetud sinna ja et kes ma olen ja ja lugu lõppes sellega. Laupäeva õhtul, laupäeva pärastlõunal kell pool kuus umbes pandi Raasikul rongi esmaspäeva kella kahe ja kolme vahel üks nurka leitnant, tuli tuli veel soldati hilispoolsalaja vaguni uuri, hüüdis mind tasase häälega välja. Tule maha. Su koht pole siin. Läksis vist eželoni ülema juurde, kes seal jaamaülema kabinetis istus. Pea muidugi paberitesse see pööranud peadki isegi ja midagi rääkimist ei olnud. Lähenemine küsis, kas sõiduga koju on. Siis ma tulin sealt koju ja muidugi oli, oli hirm, inimesi küüditati ju veel ja et võib-olla tullakse mulle siiski järele, mis, mismoodi nüüd saab, vend oli noorem vend, kes oli nimestikus, elas samas majas, oli tal seal tuba, kus, kus me kus me olime. Ja oli niisuguseid ärevuses ja ootuses kõik need päevad läksid, mobilisatsioon tuli, siis jäi süda rahulik, nüüd on asjad ühel pool. Aga ema vend ikka kriidiloolt. Ema ja vend viidi Tomski oblasti ja nagu ma aasta hiljem sain kuulda, et ta oli seal 52. aasta kevadel surnud vend siis tegi seal veel mitu sõitu läbi, läks vist ta söekaevandusse, läks, aga mitte olla, vaid sai kaevanduse puusepaks. Üldse ta tegi seal igasuguseid ette juba juba kolhoosis, oli seal naistele majapidamisriistu iraanlane ühteteist seppa abiks oli ta kuskil seal ja ja kaevanduse juures siis ka tuulelukusepatööd tegi, ta oli niisugune hakkaja mees ise palju õppinud kodus ja. See oli teist noorem ja ja pool aastat. Kui vana ta siis oli, kui ta viidi? Tema oli 20 jah, 20 aastat täis. Ja kuidas isa kodus? Ja elas siis sakslaste aja nii kaua kodus. Noorem vend, kes nüüd kaat küüditamise nimekirjast maha jäi, tema oli, oli samuti, oli veel Soomes käinud, mida ma hiljem sain kuulda. Ja 44. aasta sügisel sõitsid nad üle mere Rootsi ja või tähendab esiteks Soome, Soomest peaaegu maale, tulemata, kohe-kohe edasi, Rootsi. Rootsi vend jäi 48. aasta lõpuni. Siis ta kolis sealt kanoros, kus ta praegugi elab. Isa jäi Rootsi ja oli seal 52. aastal surnud. See selgus siis, kui 56. aastal algas kirjavahetus mul seal kooliõe-vennaga Rootsis ja neid ma sain siis kõik kõik teada, mis nendega sündisid. Millega teie vend tegeleb? Tema õppis tööstuskoolis puutööd ja hakkas Rootsis paadiehitust õppima ja asutas kanoras seal Vancouveris oma paaditööstuse ja ja praeguse likvideerib seda. Tahab pensionile jääda. Kuidas te sõjakeerises teadsite, millega saavad ära elatud teie naine ja tütar? Ega ma ei teadnudki, mul oli ainult arvamineta oma vanematekoju, läks Võrumaale. Ja seal, nii oli. Ja kui tagasi tulite missugune, siis, kas te, kuidas teil seal kaugel tegelikult juba hetkeks veel ka tagasi üldse sellele eesti asjale vaatasite enne koju jõudmist? Tööpataljonis ei saanud seal palju mõtelda. Muidugi alguses kõik mehed mõtlesid, sakslane tuleb nii suure kiirusega edasi ja küll ta ikka varsti võidab ja jõuluks koju. Ma julgesin arvata kellelegi, et ega nii ruttu need asjad ei lähe ka siis, kui ta tõesti võidab ja ja sai pahaseks, et tema jõulupühad korrus ära rikkunud. Mul jäi küsimus ja küsisin siis, ma olin seda juba harjunud tegema, et võtan piibli, raamat mul omal piiblit ei olnud, võtsin sõbralt piibli raamatu, läks metsa vaheli, küsisin, küsisin temalt, kuidas siis sellega kõigega on. Mulle tuli üks vana testamendi prohveti salm, et seesama inimesed, kes teid on välja toonud, vangimaaletsee viiteid ka tagasi ja ma ei ole hiljem seda leidnud, kus on, aga igatahes siis jäi ta nii eredalt meele ja. Imelik küll, kuidas siis võib-olla, et kõik paistab praegu vastupidi olla, aga süda jäi rahule. Olgu, kuidas on, ma enam edasi. Ja muidugi ansamblisse tulles ja eriti mind saadeti ansamblites Jaroslavlis Moskvas sellepärast et leiti, et Moskvas orelit saab neid üsna vabalt kasutada. Konservatooriumi evakueerunud ja professor küüdike on lahkelt nõus mul seal abiks olema ka õpetama, kui tarvis, on Moskvas olles eriti sakest päevi lugema kui palju võib veel kodusaamiseni aega olla. Ja pärast elu läks nii kuidagimoodi normaalsemaks töö ja, ja tukkusid ja kõik läksid nii inimlikumaks ja harjusin selle olukorraga ära. Päevade lugemine lõppes. Aga elamine oli ikka nii nagu kohvrite otsast kork pooled siin siin ruumis, kord teises Jaroslavlis, eriti tulin 43. kevadel jälle Moskvast sinna siis kui sedamööda, kuidas rahvast tuli juurde mehi või naisi ja kuidas ansamblid ise ringreisidel olid, kuidas vaba oli. Tal tuli ikka jälle ühest toast teise kolida. Kui 44 koju tulite, tulite 44 koju. Missugune see Eestimaa siis oli, mis südames toimus, kui üle piiri tulite? No ma tulin juba siis, kui terve Eestimaa vaba veel ei olnud. Paul Rummo, kellega me saime seal päris headeks sõpradeks, tema sai kunstis valitsev muusikaosakonna või kunstivalitsusi üldse juhataja asetäitjaks ja ta nooli talle rääkinud, et mul naine ja tütar võivad olla Võrumaal. Ja Võrumaa oli sel ajal juba siin Nõukogude tuuri Eesti rahaliselt üks brigaad, seal oli viiuldaja Boris Kullmann, siis oli Aleksander Arder. Veel oli üks akordionist maiste ja neli neli draamanäitlejad. Niisugune brigaad saadeti Võrumaale ja mind siis, Paul Rummo pani kasina brigaad klaverisaatjaks ja ja ma sain siis üsna varakult ka oma abikaasat tütart näha. Nii et oma perega ühteviisi saite kokku ja teistpidi läksite lahku. Nojah, ma jäin muidugi, tulin Võrumaalt ära ja Tallinnas ei olnud siin vanasse korterisse, ma ei tahtnud, ei tahtnud seda vägisi hakata, oleks õigus olnud, ei tahtnud selle vägisi hakata nõudma. Ja sain siin võõraste juures ühe toa, kes olid huvitatud, et sinna mitte ei pandaks ükskõik keda. Ja elasin sellest toast sisse nii kaua, üksinda vist uue aastani 45.-ni siis abikaasa tuli maalt ära. Ma mõtlesin seda ka sedapidi, et enam ei näinud oma isa ja üht venda ja ema 11 venda. Jaa, seda küll, no ema saatusest ma sain 43. aastal teada, aasta hiljem sai vend, ma sain venna asukoha teada ja tema luges lehest rahva häälest, kus olid teadlikud meie esimestest teenelise kunstniku tegemisest. Selle kirjutas mulle Moskva Eesti esindusi ja ma Saaroduaalsesin sinna Siberisse. Kirjand läks ühel ajal minema ja ja said umbes ühel ajal kätte. Nii et alguses olid ikka vajalik inimene ka siin Nõukogude Eestis. No mine sa tea, meie olime kõik sealt tulnud, olime omamoodi vajalikud tublit meest, näiteks konservatooriumis ei pandud majandusdirektori kohale, sellepärast et ta oli siin sakslaste vahel. Kestis mõned kuud, ta läks hiljem ikka sellel tööl. Aga mis siis juhtus aastal 1905? Kümnend või 150, siis oli meil üldse suur sõelumine, siin läks meil valitsusest palju mehi minema. Kodanlike natsionalistide, nad igasugused kirjanikud ja kunstnikud, siis nagu me olime lugenud, et sind sorteeriti tublisti. Ja minu häda oli see, et olin ikka uskliku kirikuringkondadega kontaktis ja tegin seal muusikat, vahetevahel siis tööraamatusse, kirjutad lihtsalt, et sekt Tondina pedagoogikast pedagoogiliseks tööks kõlbmatu. Ja niiviisi kaheksaks aastaks jah, kaheksa aastat, siis pandi oreliõpetus jälle käima heliloojatele ja klaverimängijatele niisuguse vabatahtliku lisaaineid. Ja siis siis võeti, võeti mind tööle. Seda kauaks ei jätkunud, oli uus, niisugune suur usuvastane laine 61. aastal, kus Venemaal sadu kirikuid suleti Hruštšovi ajal. Ja siis jällegi leiti, et ma olin ühele kiriku organisti tunde andnud seal konservatooriumi majas. See oli Igor, raiuv oli ta nimi. Raplas, ta oli, oli Horganistiks ja ja see oli siis konkreetseks põhjuseks, ennem muidugi oli, oli see juba päevakorral, uuesti, kui tervisekampaania oli selle kampaania ajal muidugi muide ka Veljo Tormis oli, oli saanud kõvasti noomida ta Vigala kirikus, kus ta isa oli, köster oli oma isa asemel ühe jumalateenistusi mänginud. Aastat 50 kuni 58, kui teil üht liini pidi, siis tööd ei olnud, olid ju ometigi pere ja kaks last, kes tahtsid riideid selga ja süüa. Ja kuidas te siis elatud saite. Jutt oli juba tükk aega tagasi tapal mängisite. Ise tulin natuke hiljem, abikaasa läks harjul Harju rajooni tööstuskombinaadis, läks tööle seal kudujana kudujana ja, ja lünga ketrajana. Mul oli kontserte Leningradis. Leningradis olid olid väga head suhted tekkinud ja kaks kontserti vähemalt vahest ka kolm tuli Leningradis mängija, Oleviste kogudus. Kutsus mind neile vahest seal muusikat tegema, maksis natukene selle eest. Tellis mõne laulu, ostis ära ja tappa, koht vabanes 52. aasta kevadel. Otsustasin otsustanud, selle vastuvõtt on tülikas, oli muidugi tapalt tapal sõita, aga seal inimesed osutasid haruldased, südamlik, eks ja ja hoidsid mind sõna tõsises mõttes nagu oma poega. Seal ma olin üheksa aastat. Pole nende aastate peale ikka mõelnud ka sedapidi, et kui ma kuulan teie orelikontserti aastast 56, mis on uhke ja võimas ja üleolev ja väga kaunis. Ja ma mõtlen sellele, et teid, teie orelit ja teie tööd ühteviisi poleks nagu Nõukogude Eestile vaja olnud kuidagiviisi, aga te olite väga Sirge, selliseid kirjutasite selle muusika samamoodi 57. aastal poeemi emakeel, need on täiesti üheselt rääkivad teosed. Te julgesite sinna panna kõik, mis oli teie hinges. Jah, eks orelikontsert on omamoodi nagu, nagu niisugune läbilõige terve meie rahva rahva käekäigust ennem sõda seal enne esimese ajajärk nagu ennem sõda, niisugune ülespoole pürgimine ja usalt natukene kristalliseeruvad. Teine osa on siis leinaline, niisugune vahepealne järk ja selle osa lõpus lõpus on, see lõpeb niisuguse nagu hääbumisega täiesti ootamatult, mul toonud sinna sisse pask pidi tugeva signaali forte, et siiski pole korrult kõik. Ja kolmas osa hakkab hoogsalt peale. Kust te kõik organistid olete saanud esinemas käia? Mulle tundub, et see aeg, jah, oli Venemaal orelimuusikale palju rohkem lahti kui eestimaal. Moskva Leningradis oli muidugi muidugi algus Moskva hakas kontakt pärast Stalini surma. Muidugi, kas siin omavahel ka seotud olid, siis tuli varsti pärast seda Riia, Vilnius ja 50 56.-st peale Nõukogude Liit hakati ehitama uusi orelit. Ja siis kohtade esimene kohtade arv suurenes. Ja ühel heal päeval see oli vist aastal 70. Minister nõukogude kultuuriminister furtseb allkirjaga paber, et on moodustatud niisugune orelinõuga koorekihiks olev nõukogu ja et seal koosseisus, et tuleb siis istungitest osa võtta. Meie ülesanne oli uute orelite tellimise kuidagimoodi nii ettevalmistamine ja orelite vastuvõtmine, kui kui need kuskile jälle tunnis tuli mitmesse kohta sõita ja sealt tulid ka kontserdisidemed. Ma igal pool ei käinud. Aga, ja selle tulemus oli see, et, et ma sain sain selle, selle, selle orelite ehitamises tellimise niisuguse kõigi kanalitega tuttavaks sai Tallinna konservatooriumi selle tõttu hoopis kergesti tellida uue oreli, mis praegu Kivimäel töötada. Millistes riikides te veel olete saanud käia? Vist oli 58 ja seal oli rahvusvaheline konkurss, siis nende organistiivse Weinberg oli Tallinnas, skandsin, olime tuttavaks saanud mujal ka ja kutsus kutsus mind sinna žüriis ja ühtlasi ka paariks kontserdiks. Sügisel ma läksin rammiga veel kord tsehhi kaasa, sai mitmes kohas päris mängida. Ja Tšehhimaaga tükk aega piirdus, 69. aastal oli, oli nõukogude kunsti ja kirjanduse dekaad. Prahas, Tšehhoslovakkias üldse ja seekord pärast 60 kaheksandat aastat, siis peeti sobivaks eestlasi sinna saata. Tsehhid lepivad meiega paremini kui, kui venelastega. Ja siis sai müratsehhi load õige mitu kontserti seal Urve Tauts ikka koos. Järgmine kutse oli, oli poolasse 1971 Vilniuses oli ei mäleta, kas oli 59, kevadel oli orelifestival. Ma seal mängisin oma orelikontsert. Ja Poola kolleegile hakkas see väga meeldima ja kutsus sellepärast Poolasse Krakowi. Tal oli peale selle orelikontserdi esitamise tuli veel üks kontsert mängida. Muide, see kraakovi ettekanne oli, oli minu meelest selle selle parim esitus. Ma ise muidugi tegid kaasa ja orkestriga väga hea kontakt, kes dirigeeris Katlejevits. Tema käis siin paar korda dirigeerivas Tallinnas, hiljem. Kuivõrd hea meel on teil nüüd, et orelifestivalid juba kaheksandat aastat kestnud on ja, ja ootama üheksa. Jah, eks see on Andres Uibo Ettevõtlikkus, ta on vahest seda nii nagu üli üli üle kõrge mäe suutnud organiseerida, majanduslikult otsad siiski kokku tõmmata, möödunud suvel ta ütles, et et kui nüüd sponsorid ei tasuma võlga, et siis see jääb viimaseks. Aga nähtavasti on õnnestunud need rahad kõik saare ja planeerib praegu üheksandat. Kas te olete oma õpilasi kokku jõudnud lugeda 36. aastal, kui õppejõuna tööd alustasite vahepeal jah, olid need pausi aastad, aga ikkagi oreli koolkond. Eestis on ju teie loodud? Peost küll ei oska kuskile, kirjutas need Klita üles. Aga Meelis ei ole nukk 37. Ahalt, kuuendal hakkas peale, üks esimesi oli, oli Neeme Laanepõld. Siis Helen Tobias, Tobiase noorem tütar. Oli seal veel teised ei ole nii nagu meelde jäänud Harri Kõrvits. Neeme Laanepõlluga muide seda, et et tema tütar tuli inforzeptooriumi 80 80. aastal vist. Ja siis ma naljatasin, et isa oli üks mu esimesi õpilasi, tütar on üks viimaseid, aga pärast kadrit on veel need hullud. Praegu kadunud annete, sellest sügisest enam ametlikult mitt. Pensionile mineku oli majanduslikult kasulikum. Kuulame, mida jälle orel meile mängib, et pärast keerata ette uus elu helistik, mis võiks olla näiteks niisugune, et inimesed kellele te mõtlete rõõmuga tagasi? Nii et inimesed teie ümber, kellele tahaksite tagasi mõelda. Kindlasti on väga palju inimesi, kellele tahaksid tagasi mõelda. Jah, meil oli juttu kirikust ja õpetajatest siis imponeerib mulle väga Harri Haamer ja tema poeg eluka kaabel samuti. Kellega me Raplas töötasime, kaua aega koos. Õpetaja Esra rahula. Kahju, et ta nii varakult läks pensionile, kaebas oma halba tervist ja ta jutlusi, ma kuulasin esimestel aastatel lausa suu ammuli, tal oli midagi öelda, ta oskas seda ja möödunud nädala hommikupalvused nii nagu peajagu kõrgemad kui teised seda on neil siis mul on professor saega saega tekkinud kontakt. Tema oli usuteaduse instituudi Sindi konsistooriumi juures asuva instituudi juhataja tükk aega ja tema kutsus mind sinna õppejõuks samuti. Jaa, temaga on olnud väga huvitav kõnelda mitme suhteliselt teemadel, väga lai silmaring ja, ja ka see niisugune õpetuslik. Dogmaatiline haare on tal märksa avaram kui, kui teistel, siis on väga head mälestused mul kodukoha Kuusalu praost Albert roos Roosvaltist. Tema oli Kuusalus 54. vabandust 53. aastani. Ta kolistab Pärnu ja suri 62. aastal. Väga tasakaalukas mees. Ei rääkinud palju. Aga kui ta midagi ütles, läks rahvale südamesse temal Kuusalu rahva sundivast temast väga hea mälestus. Ja kui ta ära läks, siis paljud inimesed lahkusid kirikust. Temaga seoses tuleb mul üks huvitav lugu veel. Mida ma kuulsin selle loo sündimisest üheksa aastat hiljem. Kui 45. aasta sügisel punaarmee tuli Eestisse, siis oli seal sind koitjärve Anija ja, ja ka Kuusalu kandis oli palju sõdureid. Paar täiesti vihmast päeva meestele Lulu alla minna kuskile ja külarahvas kartsid venelasi ja ei võtnud neid vastu. Ei sarv, millega lihtsalt jutule siis selle, selle väeosa korterimeistriks oli olnud Leningradi muusikateadlane nimi meeles täitlentilis, kes siin mitu korda korduvalt meil loengutega esines ja ühel tema loengul tuli mul Estonia kontsertsaalis mängida, rääkis pika loo sellest, kuidas ta oli, oli tulnud sellest suva. Väeosa hädas oli tulnd selle õpetaja Roosevelti juure Kuusalus talgusest sonide ehmak ehmatab ära ja saksa keeles hakkas rääkima ettevaatlikult küsinud luba orelit vart läinud oreli juure hakanud Bachi seda Keemul Haatiga Fungat mängima. See õpetaja oli väga imestunud, et tegelikult ju punaarmee ohvitseri mängite Bachi. Siis ta oli sellistelt, kes ta on tegelikult eraelus ja ja õpetaja oli kutsunud siis pakult maffia. Hakata kaebama, et vot mehed on siin, vihma käes, kõikjaid, kuskile ulualust ei saa. Ja pastor Roosvaltonis võtta kõik telefonid, mis tal käepärast olnud, helistanud läbi siia-sinna. Et et mehed ei korrad selles süüdi olnud samuti siin nagu inimesed, nagu me kõik, et olge nüüd head mehed, võtke paiguta tegelikult lakkadesse ja üldise, kus saate ja ja oli niiviisi suure osa sellest meeskonnast, sarv ulu all. Roostes rääkinud sellest sõnagi. Ja Ta oli siis pärast pidanud ühes jutluses oli rääkinud veel, et kuidas punaarmee oli Ungaris seal suurvee ajal palju kohalikke elanikke ja nende parandust hädast päästnud. Tekkinud ja kuivväeosakond sealt minema siis poisid palunud, et, et kas me võime selle õpetaja uksele kinnitada sildi, et siin ei ela mitte auditi trupp. Pupp. Ja selle tõttu Roosvaltilt tekkis niisugune nagu peatumist turvaline olek sind kõikide kiiruste pärast muidugi julgeolek teda tülitas, aga ei ole muud midagi. Jutuajamine lõppes sellega, et te olete väga tark mees oma väga rumala ameti omale valist. Ja. Kuidas te mäletate? Igasuguste aegade pärast sõja aegade Eestimaakirikuid, kuidas rahvas julges tulla kirikusse kas olid need ainult vanad tädikesed, kes seal käisid? Kui tühjad need kirikud olid? Igasugust rahvast käis, mitte ainult vanur. Koori näris tuuri senikaua kui leeriõpetus kestis, vist oli see 48. üheksanda aastani ja kuleeri õppeks lakkasid jäi, jäi noorte hulk üsna väheseks. Vastupropaganda ja ja otsese niukene vahelisegamine oli siiski niivõrd tugev, hirmutas ära. Aga kirikud tühjaks jäänud. Tühjemaks muidugi endise aegadega võrreldes, aga ega see endine endise aegade kirikus käimine. See oli ka sagedasti nii harjumusi ja kombe pärast kui võrra tõsist vajadust selleks oli, aga need, kes tõsiselt vajasid, need jäid. Minu meelest jäid kiriku juurde. Kogu aeg, kuidas teie sellesse suhtute? Te ütlesite just äsja, et kes vajasid tõsiselt kirikut me tänasel päeval üsna paljud meist räägivad, et milleks on vaja kirikut. Kui ma usun, mul ei ole minna kirikusse, ma võin olla kodus looduses, ükskõik kus. Miks peaksin ma kuuluma kuhugi kirikusse? Ma olen usklik ka ilma kirikut. Ja asi seisab minu meelest mitte jutlustes teenistuses, vaid sakramences. Seal ristimine ja armulauda. Need on, neil on üks erilist laadi kontakt ülevalt nähtamatu maailmaga, mida muul teel ei saavutata ja mida mujal ei teostata. Muidugi see koguslik kooskäimine, see tähendab ka midagi ja saanud jällegi teatavate inimeste eestpalved, mis, mis mõjuvad mingisuguse nähtamatu energiavooluna midagi märgata. Mõni vajab neid eestpalveid, ilma et sa teaks. Ja mõnel on kohustuslik seesmine käsk inimeste pärast palvetada. Kas te oskate oma elule niiviisi tagasi vaadata, et oma usuga olete osanud justkui märkamatult kedagi aidata suunata teha oks lahti? Kahjuks liiga vähe kahjuks liiga vähe. Ja võib-olla et mõned jutuajamised ja niisugune mõju on olnud, aga ma ei oska seda hinnata. Kui, kui suur see on? Aga niimoodi kõrvalt olete vaadanud inimesi ühte või teist, et kui väga keegi seda abi just nimelt vajaks on teile hakanud silma neid inimesi kes on haiged. Selles mõttes. Vähe kokkupuuteid ja ja minust on teised ette jõudnud. Selles mõttes, mis haigete külastamise puudub, neil on oma tutvusid olnud juba ennem säärases lõikudes, kui, kui ma olen nüüd üldse sattunud sellesse sõiduvette. Ja nii, et isiklikult pul võib-olla tapal mõne inimesega on seal kõnet olnd. No piibli ja palvetundides on tihtilugu rääkinud. Võib-olla sealt on kellelgi midagi meelde jäänud. Aga ma arvan, et ega inimene nii nii sisemaid sisulisi asju ei ei söanda välja öelda, ei oska seda teha, nii et tegelik mõju on, see jääb kuskile kuskile varju esialgu vähemalt välja, rääkimata. On teiega rääkinud selles mõttes, et neid ümber pöörata või siis, kui need aastad olid ja te ei tohtinud need õppejõuna töötada ja olid ehk muud kitsendused. Kuigi te olete korduvalt öelnud, et teid otseselt tagakiusatud ei ole. Aga kas teid üle kuulatud on veidi mõjutada? Tahad selles mõttes mitte? No muidugi, mul on mõned inimesed konservatooriumis, on püüdnud rääkida, aga minu meelest on see nii. Nii naiivne kukult välja, et mul veidike kui kaua pidanud? Millele nad on siis rõhku pannud, mida nad on rõhutanud, kuidas nad lähenenud. Ei ole isegi meeles on seda vähetähtsaks pidanud. Ja ikkagi umbes sellele, et et luht, tuult, haritud inimene Eks dioodio, kuidas siis kõikunud on maailm ja ühiskond saanud uurivale tõtt-öelda meelis. Nüüd, kui ma õpilaste peale tagasi mõtlete, me nimetasime siin küll inimesi kes on, ütleme, kirikuringkondades, teile lähedal seisnud millegi poolest. Kahtlemata on teil väga lähedane suhe olnud teie õpilastega keda te tahaksite siin kuidagi millegi poolest eriti hea sõnaga meenutada. Enne viiekümnete aastat kui enne 40.-lt ma juba nimetasin nendega niisugust suhteid nagu ei tekkinud enne viiekümnendat aastat. Võib-olla Laine Karindi, Peeter Rekkor, Arolis kõige andekamad kõige niisuguseid vastuvõtlikumad siis hiljem tuli Eve Paju oli luu poolest ta ütles oma vanemate kaudu vanaema kaudu. Olevat nii usu usu asja temale lähedane. Ja ta oli nii südamlik ja vastuvõtlik. Kahju, et ta pidi kilpnäärme haiguse pärast katkestama. Muidugi mul küll oma tööga katkestada. Kes oli väga kiindunud, oli Maya Hainsalu pianist. Mõned mõned heliloojad, Priit Kuusk, kes siin majas töötab, tema kuidagiviisi. Ega ta ei õppinud palju mängima, aga ta oli väga huvitatud. Siis oli Avo Hirvesoo Kes samuti nii suhtlus tõsiselt, ka minu vaaritesse ja ja me saime, saime üksteisest pärast väga hästi aru. No edasi tulid juba juba hiljem Stiina vabrilt. Tema õppis muusikateadust ja Ta õppis mängima. Kirjutas oma diplomitöömaks reegel orelimuusikast. Ja käis vist Tallinna konservatooriumi üliõpilaste esindajana kuskil säärasel üliõpilaste sümpoosionil. Rääkis midagi orelimuusikast, tema oli väga, sai lähedaseks ja rääkis, armastas, usaldas ühtegi neist oma elust mulle. Või siis tuli Kristiina hoidre. Tiit Kiik oli esimene. Kiikesid hoidre, Urmas Taniloo. Need olid esimesed niuete kellest pärast said organistid. Uusväljaga tekkis 51. aastal kontakt, nii et et tema oli juba iseseisvalt õppinud kaunis palju. Ja ma olin siis vaba mees tema kooli Peeteli kirikus organistiks, seal seal oreli käsutada, hiljem ta tuli Jaani kirikusse uuril oli seal tal käepärast ja me tegime siis päris kolm aastat on järjekindlalt tööd. Kirikust, kirikus, jooniga, Toomkirikus, peamiselt. Peale selle ta õppis teoreetilist harmooniat depolifooniat mu juures. Ja ta sai üsna ruttu jalad alla. Tal oli piiramatu võimalus Jaani kirikus harjutada. Paremad võimalused, kui mul endal. Ja sai tublimaks orelimängijaks kogumina repertuaari vulga mõttes õppimise kergus ja, ja ta klaveritehniliselt sai parima põhja Karl Sillakivi käest. Muu klaveritehnika kannatas suvise talutööd. Ja sügisel ma ei osanud kätt küllalt pehmeks jälle võimelda. Klaveriõpetaja ei osanud ka neis asjades orientiir, ta ütles väga lihtsalt, et, et niisugune füüsiline töö on klaverimängija kahjulik. Ja loomulikult ei olnud võimalik Eigulka tahtmist suvises talutööst kuidagi loobuda. Juulini tervislik ja tundus väga loomulik ja mõistlik. Ja kellele siis nüüd tahate konservatooriumis, õigemini muusikaakadeemias oma teatepulga edasi anda? Alguses mõte Ines Maidre tuleb, tema selles mõttes läks ka välismaale täiendama. Siis ta. Ta poole poole normiga juba üksvahe töötas Pariisist hooli, tutvunud ühel norra noormehega. Ja üsna mulle ootamatult. Ma ei võtnud seda. Esiteks tõsiselt. Ütles, et tema abiellub lähedaronurs. Oli nõus sealt veel käima käima, siin aeg-ajalt seda õppetööd ülal hoidma. Meil tuli nüüd iseseisvas Eestis see õppetöö eesmärk ja kujunes märksa teiseks, kui see oli nõukogude ajal ja rohkem nii suunaga. Ka kiriku organisti tööle. Improvisatsiooniline kõigile. Ja pealegi, kui ta oli abiellunud. No ja ega mul ei olnud midagi öelda. Midagi enam ei olnud mitte pärast on tahtnud tagasi tulla. Ja. Ta tahtis oma abikaasat kahjuks Eestisse ja ma olin väga kahevahel, mul suures segaduses tõtt-öelda praegu sellel mehel ei ole Eestis midagi pakkuda. Ja kas mitte ühel heal päeval jälle ei ole tagasiminek ja nüüd abi, ma olin abielu pidanud palju pühamaks ja, ja palju kindlamaks koos kooseluks, kui seda praeguse aja noored arvavad. Ja kuidagiviisi ei tahtnud sinna vahele segada ja sellepärast Andres Uibo hakkas ise ise otsima omale tööd kuna ta pidi välismaal teda Kursti sagedasti võistluste žüriis. Ja selle juures oleks soovitav, kui tal oleks mingil määral ka õppejõud. Tuli asi nii, et ma ise tahtsin oma tööst hakkas juba nii üle jõu käima, abikaasa hooldamise pärast kõigepealt kivimäele sõitma. Võtab üks ots üks tund aega ja tülikaks läks, mul on hea meel, kui keegi võtaks üle, aga ennem seda juba Toomas Tross, kes oli komposid kompolistina lõpetanud ja eriti improvisatsiooni õpetamises kohale mees. Ta tuli juba möödunud 92. kolmandal aastal. Vabandust, 93, neli, üks kolm-neli talvel sai juba poole poole koormusega, võeti tööle ja oli mulle suureks kergenduseks. Nüüd nüüd on praegu seisma nii ja kas see on õige valik ja mis tulevikus saab, selle, selle üle võib poolt ja vastu rääkida. Ja kes nüüd lõpuks sind tööle hakkab, seda ma praegu ei oska ette öelda. Ja võimalik, et, et niisuguste orelivirtuoosid virtuoosid, õppijate arv väheneb, neil ei ole, tuleviku perspektiivis. Jäävad siis säärased koorijuhid kes õpivad orelit, pianistid natukene ka, võib-olla mõni nendest ehk lõpetab selle selle virtuoosliku orelimängukursused. Aga see oli juba enne neljakümnendat aastat. Korraldati õppetöö ümber küllalt neid, neid orelivirtuoos ja voliks koolis ups vähe. Mitte üle kuue inimese. Teised olid kütti kuusikut kirikumuusika erialal. Ja sinnapoole läheb meil ka praegu. Nii et sellest suurest kõrgest tarkusest seda ei vajata, sellel määral oleks ennem pojatud, kui meil oleks nõukogude see turg lahti olnud, igal pool võinud esineda. Aga nüüd sealt rahwarhuunitsevad seal Eestis. Nii ma nii liiga võib-olla avalikult nii südamest kõik ära rääkinud, võib-olla siis mõnele ei meeldi. Aga ma ei ole, ei ole harjunud kord jutu peale saada midagi nagu eriti valida. Me oleme väga tänulikud, meie jutud on pikad, öised jutud olnud. Ja tõepoolest mitmes elu helistikus, nii nagu saate alguses lubasimegi ma tahan hetkel öelda Teile, suur tänu. Professor norm, et te jõudsite neid pikki jutte tagasi mõelda ja, ja rääkida on ju omal viisil raske heita pilku elule tagasi mis on olnud nii kirev. Nii rikas. Milles on olnud nii palju rõõmu ja valu, kõike seda, mida üks elu inimesele kaasa toob? Me lõpetame hetkel selle jutu ja võib-olla saame kokku järgmistes juttudes, et rääkida muudestki tahkudest, mis teie elus kahtlemata on olnud, aga mis kõik ühte öösse ei mahu oma koera. Ja tänane saatejuht oli Ene Pilliroog. Ja ma südamest palun, et te ütleksite meie kuulajatele tänases öös omapoolse väikese õhtupalve. Jah, ma ütlesin aitäh kannatliku kuulamise eest ja kuiv. Kui nüüd eriti õhtul inimene lõpetab päeva siis juba Kreeka filosoof Pythagoras oli soovitanud neil hinge puhastamiseks jääda vaikseks, jääda vaikseks ja nüüd kristlastena. Me jääme vaikseks muidugi oma taevase isa ees. Ja palume, palun andestust kõigile vääriti viltuse mõtlemist eest, mis on tänasel päeval mõteldud. Ja palume need andeks maha kustutada. Meie nii meie elu nähtamatust mälust. Ja me täname sind ka, armas taevane isa ja õnnistegija Jeesuse. Et sa teed, sa tahad teha, sa oled tõotuse andnud. Et peab olema üks lahti tehtud allikas või kaev. Kõige patu ja roojuse puhastamise pärast ja patt on kõik, mis ei ole sinust. Aita meid sind usaldada ja oma meest jäljest parandada.