Kui paks võiks olla raamat, mille iga päev oleks vaid killuke ühe inimese elust. Oletada ja arvutada võib nii ja naapidi. Raamatu paksuse saab ehk kättegi, aga millega mõõta või kaaluda elukildude väärtust. Sestap olengi püüdnud vältida juubeleid tähistavaid saateid, kuid erandeid on ikka olnud. Tänanegi nende seas. Ütlen kohe ette, et kõik, mis juubilar räägib, pole sugugi tema elu olulisim. Küllap jääb sellest reast midagi ka rääkimata. Räägitu aga tahaks loota. Ta peaks huvi pakkuma kõigile, kel südamelähedane meie kultuuriloo eri tahud. Niisiis täna on minu külaliseks Kaarel tuberik, jutustust tema elust aitavad ilmestada tema enda loodud laulud ja pillilood ning teiste looming, millele Kaarel tuberik dirigendina värvi andnud. Tagasi, kui ma teile helistasin, olite te üksjagu nördinud, öeldes, et on küll lugu. Õhtul läksin magama, olin natukene üle 50, täna hommikul ärkasin, ülesanne on juba 75. Kuidas selle looga siis nüüd on? Ongi kohe nii, jah? Ei no see oli õige jutt, ma eelmisel õhtul mann üle 50 järglashommikus ja on 75. Kas sel puhul tuleb õnnitleda, soovida? Mida, mida te ise endale sel puhul tahaksite? Siin on muidugi väikene see, sest ma olin keskealiste vada herra, aga nüüd selles eas 75, Marju Vanamistes noorhärra suurepärane. Kui juba noorhärra, siis alustame pihta sellest päris õitsvast noorusest kus sai alguse teie muusikutee. Mina olen sündinud 13. veebruaril 1919 Tartumaal Konguta vallas, seal Elva lähedal. Minu isa asutas Kongutas kunagi tol ajal mingisuguse puhkpilliorkestri. Tema oli olnud, sest isa suri kolm kuud enne minu sündimist. Oli olnud seal selle orkestri asutaja. Ja vot 31. aastal siis oli, kui mul vend mängis juba seal puhkpilliorkester, mida juhatas kohalik vallasekretär. Väga erudeeritud, üks pulk, Johann Mooste, niisugune väga haritud inimene ja vend mängis siis seal baritoni ja siis salaja sain mina siis 31. aastal 12 aastasel sain Alt uska kätte ja seal hakkasin Salti puhuma, siis järgnes kohe 32 juba Tartusse poegadega poegade gümnaasium ja seal hakkas juba siis ka rohkem suurem haridustöö selle muusika vallasest seadlikum atlemine ja seal oli, meil oli, meil oli muusikaõpetajaks, Tartu poeglaste gümnaasiumis oli August nii lender, nagu teada, on suur suurkuju meil omal ajal. Ja, ja tema tema muidugi tegi väga tõhusat tööd, mis pani suitsu kuidagi tuurilise suhted, kudumise, aluse, selle muusika tee tegemisse üldse. Aga kui nüüd selle selle siis 33. aastal oli, tänu minule toimus ka see Tallinnas üldlaulupidu, millest ma osa võtsin. Vaat seda tahaks nüüd juba natukene lähemalt kuulda. Mida juhatas tol korral Raimond Kull? Nii et isalt ja kodust on pärit siis austus ja, ja sümpaatia puhkpilli ja puhkpillimuusika ja puhkpilliorkestri vastu. Ja minu teada terve oma teadliku elu põlete tegi olnud ikkagi puhkpillidirigent, sest seesama Eteqawelli nüüd on ta siis ETK puhkpilliorkester, mis nüüd on juba 50 aastat eksisteerinud, on ju väga kaua aega teie käe all mänginud. Nojah, et ikka veel Hispaania juhatanud, nüüd järje järjepanu 28 aastat poole sellest Eedeegaavelliorki ETK orkestri elu heas tulevad, et mina seadunud. Aga kas enne seda oli veel kuskil mõni puhkpilli? Kui niimoodi, kui niimoodi rääkida. Prof professionaalne muusikutee hakkas peale 39. aastal, esimesest detsembrist, kui, kui vint võeti Tallinna-Harju prefektuuri kantseleisse puhkpillimängijana tenori partiid mängima kui politseiniku juba politseikohane. See oli juba esimene professionaalne, tähendab ametimees, kuigi päevane tee oli seal igasugused kaustade õmblemine ja niisugune, aga seda orkestrit juhatas ju see Juhan kostabi. Palju kirjutanud muusikat, Puccini muusikat ja suur suur spetsialist ja nendel oli tarvis, oli tarvis esimese tenorimängijat ja, ja siis pint, soovitati sokutati, riieti tol ajal oli, ega see koha saamine ei olnud nii lihtne. Oli ikkagi keskharidusega, ei tahetud võtta, et ega sellest töö, mis ei tuleks, ta õpib edasi või läheb mujale. Ja sain mina sinna orkestrisse siis esimesest detsembrist ja mängisin juba siis juba ning kutselisena, kui niimoodi võtta. Tallinna-Harju prefektuuri puhkpilliorkestris kuni selle orkestri likvideerimiseni 40. aastal. Kui meil too oli, toimus see revolutsioon ja valitsusse muutus ja siis nende Nendega meestega läksime siis juba erre sadama teasse siis juba tööle. Kerstin julges veel siia jääda. Ja nüüd need rasked sõja-aastad, kuidas need teil, kummal pool oli? Puhaste paberitega, sest nüüd on muidugi probleem, kes oli sealpool ja kes oli siin pool või keegi siinpool või sealpool seda ja see on nüüd on niisugused, ikka teevad praegu vahet, aga mina olin keskel, mina istusin need aastat vangis. Huvitav, mille eest? Kiitsid Nõukogude tehnika, tähendab, kiitsin välismaa tehnikat, rootsi habeme luge. Sellest ma sain 42. aastal kaheksa aastat, mida mõistuse ja Rägahiir tädi vangi elases Uuralid. Millega ta Aabetajate No kui mul tuli seal rehabiliteerimiskiri, siis Tartu politsei-miilitsaülem küsis et no Topiga mässi siit ära ikka 41. aastal viimase Mobinsatsiooniga. See oli 19. augustil ja välja sõitsime siit 24. augustil ja siis saime hommikul pool 70 välja. Minagi ühe suure tankeri peal. Ja siis kuskilt Kunda lahes teel me saime kella. Kella kuue ajal saime pihta, meie saime pihta. Teised laevad said enne juba, mida me nägime meie taga, siis tulid seal viimane ešelon, missasid laevu, läks. Ja siis, kui mind veest välja tõmmati, siis oli pool üheksa, nii et kaks pool tundi tuli, tuli ikka vees. Vähemalt ma sain oma trompeti ära päästasele ähmiga, mis mul jäi kätte. Kuidas teil õnnestus siis? Talle Iru nöör oli küljes ja siis ma selle ja sellega panin siis selle kaela ja selle selle konn, kordan, trompeti selle ma tõin välja ja millest litsakas üldse rohkem juba seal muusikaline. Ta oli selles, me jõudsime lõpuks riidesse, pandi. Oleme juba ilma riieteta, suurem osa, kõik riided seljast ära aetud. Kes on päästetud, oli see 800 miini, mingisugune arv mehi? No arvestada, umbes viimase satsiga läks kuskil 10000 meest meditsiin. Kuus, mulle see arv on meeles, oli kai pääl ladudes, võeti meid rivisse siis kui ja siis kui nädala pärast saime endale need punaarmee vanad riided selga, selle ajaliselt oli tõmmanud sakslane juba põhja, tee kinni ja nii me jäimegi Leningradi blokaadi. See oli ikka nii sünge. Nii sünge ja nagu elu elu mõte oli nagu juba kadunud, sest ei näinud välja andev pääsusest, nälg oli niivõrd suur, külm oli üle 40 kogu aeg. Siis me tegime ühe oma sõbraga, tegime ühe mööda Laadogat, ühel ööl tegime selle 38 kilomeetrise otsa mööda jääd ja jääpragusid oli pesu oli, oli tõmmatud nende riiete peale ja spordipüksid pähe pandud ja vot niimoodi siis jõudsime vastaskaldale, tähendab idakaldale Laadoga. Aga siis tuli välja. Meie teada nagu oleks pidanud olema seal juba nagu teise tähele. Aga kui jõudsime juba sinna kaldale ja siis oli, kui ikkagi. Ümberringi muidugi seal majad põlesid, ümberringi käis ikka selgesti kuuldav tiga vene emakene, meeletu, tuletasime jälle ikkamat. Mat käis, siis oli teada, kuhu me oleme nüüd kukkunud? Meie elus on olnud nii palju õudus, eks ole. Nagu näete, ma räägin seda naeru Ja ma saan aru, see on teie elustiil ja ma olen seda ikka imetlenud, kuidas teil jätkub üldse niipalju huumorimeelt? Küsin aga küll, kuuse korneti jäi. Korned korret jäi, tähendab minut, kui mind arreteeriti, sel ajal oli 20 esimeses polgus polgu orkester. Luhas kuidas seda? Ja seal mängis mul hea tuttav, enne juba oli Karl Lüdik. Ja selle et mis, mis ta, mis ta mul ikka sääl nüüd teeb ja ma andsid temale korraks seda mängima, sel ajal siis mind nende päevade sees mind arreteeriti ja jäise minu Kornet jäi Karl kätte, kes tõi selle hiljem, tõi siia Tallinnasse, kui ma vabanesid 50. aastal, sain mina selle pildi kätte, nii et see on täitsa olemas ja. Estraadiestraadi eru muidugi puhkpidi elu kõrval. Kuivõrd-kuivõrd naaberpolgus oli minul hea tuttav jälle viiulimängija Ferdinand, see seal ja siis hakkasime organiseerima organiseerima. Kas te olete sedasorti muusik, kellel on kõik oma eluetapid korralikult talletatud arhiivi? Ei ei, nad ei ole nii, ainult et mis Baden praegu maa talletanud niisuguseid puhtisiklikku, arhiivi suurt päevikut? Mitu puhkpilliorkestrit olete te üldse oma elu jooksul asutanud? Üks orkester oli minul 48. aastal. Nojah, vot sel perioodil ma pean seda siiski meenutama, et kus ma sain väga tugeva, väga tugeva aluse üldse nende orkestri töö osas ja nimelt see oli selle vangisoleku aeg, vangid vangide jaoks. Ja see oli umbes 40 neljakümneliikmeline, seal olid siis nii. Tee oli, oli siis perse orkestrijuht. Ma mängisin esimest trompetit seal. Kui ka ühtlasi. Dirigendi praktikale ses puhkpilligrupis juhatasin juba harjutused tegin juba mina ja siis, kui ma 50. aastal sain vabaks, tulin Tartusse. Aga olukord oli küllat, nii, ebasoodus siin ja siis ma ei pakupidaja, oli mull. Venemaalt on jumal pakkumine orkestrijuhi kohale kurga Dani oblastisse kino natside vastu ja selle võtsin vastu, sõitsin sinna, seal viis aastat oli, siis oli puht Radio orkestri töö, optimism, see on, mis aitab seda elus sind välja välja tulla rasketest momentidest ja tähendab psühholoogiline sinu psühholoogiline langus. See oli kõige-kõige kurvem värk, sest kui sa luu murrad ära, see kasvab kokku ja pade midagi, aga kui sa oled hingeliselt murtud vaat siis oled sila murtud inimene. Nonii 55. aastal ma tulin, siis tulin gaasisest, Tartu kultuurihoone. Tol ajal oli direktoriks sai Friedrich Suur ja need ajasid mulle väga kõvasti pääle, et tulgu ma ikkagi tagasi Tartusse ja ja nii ma tulingi Tartusse tagasi 55. aastal. Ja asusin siis sele estraadiorkestri kollektiiviga tööle kultuurihoones Tartus. Ja. Ja see oli väga hea kollektiiv. 55. aastal ma ühtlasi paralleelselt Muidugi seda ei olnud, aga 57. aastal ma läksin. Juba ära, Tartu praeguse Treffneri Uno Uiga värbas mind sinna ja vot seal ma seal ma asutasin siis esimese keskkooli puhkpilliorkestri seal olid päris nii, mitte midagi ei olnud, oli kaks tahtjat poissi. Ja see sellest sai päris korralik orkester. Haridust nagu oli vaja täiendada, tol ajal Seal avati Tartus muusika kaugõpe muusikakool ja siis ma läksin muusikakooli kaugõppesse. 60. aastal. Aasta varem ka nad 64. aastal muideks kuuenda viiendal pidanud olema ja siis, kui see lõpueksam oli ja pruun, kui oli meil eksamikomisjoni esimees seal. Ja kui ta siis õnnitles seal, kes me siis need lõpetajad seal olime ja ütles, et nojah, et siin Ja nii tulin, ma siis tulin siis suure hurra, aga tuleb tulla, lihtsalt tuleb tulla ja tegin ikka need eksamid ära. Võeti vastu, sain mina siis jaan härra mehe õpilaseks ja selle selle ma lõpetasin siis 68. aastal konservatooriumi. Filharmoonia muusika esindaja, koha, kes sele organiseerib nüüd. Lõuna-Eestis filharmoonia kontserte ja nii sai siis 60.-st aastast sain juba filharmoonia meheks, siis tuli jätta, aga ühtlasi paraku tuli jätta aga teised kollektiivid maha sellepärast et ei palju liikumist ja ja suunasid mulle ka niivõrd palju kontserte sinna, sinna Tartu kanti, sinna käis kõik Jõgeva, Põltsamaa Must, Võru, Valga, isegi Viljandi ja isegi Pärnust oli. Minul ei jää. Et nad surusid mind päris raamides, seal disjäid kollektiivsed kollektiivid, paha. Aga 66. aastal toodi mind 66. aastal tema pakkust ütles, et pole midagi. Panen orkestri ette oma mehe ja viis mu vägisi sinna. Hirm oli nahas küll. Aga viis siis sinna ETK Veldi orkestri ette ja. Ja kuni tänaseni, palju te üldse olete kirjutanud ja kas rohkem puhkpilliorkestrile, ansambli laule estraadiorkestrile? Kõige rohkem kõige rohkem võib-olla et on siiski estraadile ja ansamblit, sest omal ajal omal ajal, kui Vello lipanud oli veel rahvaloomingu majas ja kui tekkis probleem, et neid ansambleid oli igal rahvamajal oli või kultuurimaja või kuidas seda nimetada, oli aga laulda polnd õieti midagi ei tohtinud laulda ka eriti mida, välismaa aga oli meie mehed väga head heliloojad kes kirjutasid liiga keeruliselt, nii et need maameestel ja naistel polnud nagu jõudu seda taset hoida, hoida ja siis oli tarvis vaat niisugust. Et mida ikkagi laulda saab ja mis kõlab ja. Nii-öelda massilaule rahvuslane. Kuhu ajastusse jääb siis kurikuulus vanaisa polka, millega tavatsetakse klarnet distide mängija meisterlikkus kontrollida? Vanaisa polka oli niimoodi, kui soomlased tulid välja oma vanade sõpradega ja ta Tartus ja Vanemuise Vanemuise mehed ja lükki ütleb, et diad Kaarel. Nii vabam. Ja käidi seal sees. Aga ma ei kavatse kohe asja, ehk siis vanaisamaa asju. Aga peaasi on siis nii väike kooriaaju seppa. Soodu, kuuled, saame mägilane, nagu tol ajal kuklatantsu niinimetatud näidame poolene. Tammemägi vastu panna ja siis Asso ja toore nälga me oleme saanud. Vanaisade, enne tuleb roosa. Pilli kui vanaema kaasa, siis võiks noortele kes on kaugeni, aga vanaema oleks nagu jonni. Otsustavaks sai ta, nii on see ka veidi. Mononiisama nagu pangetäis. Kui usna ja siis hakkavad oma väeosa, ehk siis ei saa tundega Kadrioru. Lossi pea asjal on siiski väike kurja vaeva. Metsameeste laul oli muidugi omal ajal ka väga populaarne, ma mäletan oma lapsepõlvest Läti juht ja see ütleb, et kuule, Kaarel võistlus tuleb mingis mingis uute näidendite jaoks rahvatükkide jaoks, et kuule, ma kirjutan ja arutasime läbid, kuidas tema kujutab ette sele mis asi metsades toimub seal metsameeste, ta isa oli metsamees ja toimub seal vaatidetatavai seeme, tema teos tekst tuli tagasi. Ei leidnud pooldajaid seal. Ja mis ma selle muusikaakadeemiale ja vaat siis läksid need juba ükshaaval juba eraldi läksid need metsameeste laulud metsade süles ja õng kätte, kalamees ja kõikumised, parved kõik need läksid juba ükshaaval juba käiku. Seda me saame. Metsade. Reena. Elus ei. Julge veel väita. Näitlejale. Olevas parteis. Mis? Järjekorras kangelane säilib. Näitame teile tõhusa õpetame. Tulge välja. Jaa. Öelge mulle nüüd teie elu on olnud kirju, te olete olnud küll siin, küll seal te olete elukoledusi näinud, olete elu helgemaid hetki näinud. Mis te nüüd ise ütlete, kas see on olnud väga sisukas aeg teie jaoks kõik need aastad? Või oleks midagi tahtnud, et praegu nii tagantjärele mõeldes, et oleks olnud midagi teisiti? Tegi etappi eraldi esile, iga etapp on andnud mulle midagi ja midagi kordumatut ja midagi väga, väga olulist. Ja, ja sellepärast sellepärast ma kuidagi no mis on, mis andis see kõik see koolipoisipõlvandi andis kõik selle kogusekaadid hilisemise vangi. Vangilaagri. Ja andis väga omapärased, tähendab selle kõik selle ellusuhtumise ja selle inimeste mõistmise just selle mõistmise ükskõik, mis rahvusest nad ka mul TD Pad ei juhtunud. Et neid mõista. Tänapäevani on teil Kaarel tuberik olemas üks kollektiiv, kus te olete enam-vähem omaealiste meestega koos teie juhi rollis, need on Eesti sõjaveteranid, sõjaveteranide pilliorkester. Ma kipun arvama, et selle orkestri loomise idee on ka vist teie peas sündinud. Nojah, seal neid mõtteid mõtted mõlkusid, mitte ainult minul, teistel ka, aga. Teostus see, et sellest orkester sai loodud. Siin olen nüüd ja mina päris käppapidi sees. 1978. aastal jaanuarikuul. 27. jaanuaril panime esimene esinemine selleks selle koosseisuga. Ühe mehe kolmveerand sajandit kestnud eluteed ei räägi ära kolmveerand tunniga. Aga ma tahaksin väga loota, et see päevik, mida te praegu kirjutate, kuhu te oma eluetapid kirja panete ju, mille järjega te olete Saksamaani jõudnud, et te seal kirjutate ära kõik selle, mida väärtuslikku olete teie Nendele eluetappidele andnud ja mida väärtuslikku nendes eluetappidel on Teisk eesti kultuur saanud? Tänase eest ütlen teile aga aitäh ja ma loodan, et me kohtume teiega veel mikrofoni ees. Lõpetuseks aga tahaksin küsida teie käest, milline osa on teie jaoks Eesti laulupidudel olnud? Ma ei kujuta ette, et oleks saanud olla Eestimaad tema kultuuriga Villega, kui poleks olnud neid laulupidusid.