Lugu, millest täna jutustame, haarab poole sajandi pikkust ajavahemiku ja kannab pealkirja. Mis saab Valguta luhast? Tõtt-öelda, kui me kõike seda nädal aega tagasi kolmandal mail valgutas, hakkasime paberile panema ja helilindile kirjutama. Ei teadnud meie ega kolhoosi esimees Kalju Erm veel tõepoolest, mis sellest Valguta loast saab. Võetakse see kuivendusniisutustööde plaani või ei. Kas küsimus laheneb kolhoosile soodsalt või mitte? Alati optimistlik kolhoosi esimees Kalju Erm, koli arvamisel et vaevalt seda vana lugu maksab uuesti üles võtta. Et võib-olla jääb jutt ainult jutuks jutuks nagu neid Valguta Luha ümber viimasel ajal palju aetud. Kuid siiski käisime kõigepealt ära Valguta luhas. Nukravõitu on siin mullusügisene, hall kulu katab maad ja ainult üksikud rohulibled tunnistavad kevade tulekut. Kunagised kuivenduskraavid, mille kaldad nüüd kokku vajuvad ja põhiumbe kasvab ei täida enam muul ajal oma otstarvet kui kevadel, maadel, mille osa lumesulamisvett nende kaudu Võrtsjärve valgub. Omaaegsed niisutuskraavid, mida mööda juhiti konnaoja setteveed siinsetele tere luhaheinamaadele on tarna ja samblal rohkem aimatavat, kui nähtavad. Soo võtab võimust, võsa tungib peale ja heinamaakamar metsistub. Kuid Valguta kolhoosi brigadir Mihkel vaha mäletab hästi neid aegu, mil siin oli hein rinnuni ja kaks niitu sai kindlasti kohati kolmgi. Võtame mitukümmend aastat tagasi, siis oli Einat tugevad, sellepärast et siis oli niisutamine korras ja ei olnud väga kaua, kui tema otse tarvitusele võeti, need heinamaadel väetist siia anda tarvis ei olnud, nii et kõik korrashoid seisis ainult selles, et kevadel üle ujutada. Ja väetist ei antud, mingi suht väetist ei antud pääle v? Seda tehti märtsist juulini ning kogu niisutussüsteemi korrashoiuga sai hakkama kakskolm meest. Talumehe proovisi on nüüd seda niisutussüsteemi jätkata ja moodustasime ühistu, aga ühistu tööst ei tulnud midagi välja, selles ei tulnud välja, et neid oli palju, igaüks oma mõtet tahtis läbi suruda ja keskteed ei leidnud. Sellega lagunes ühistu ja jäise lõha niisutaminega soiku ja harimine ühtlasi soiku ja 36.-st aastast peale juba see saak. Neid jätsiva juba pooleenama tegema hakkas võsastuma ja võsastus edasi. Kaldad vajusid sisse, kraavid ummistasid. Nii kestis see aasta. Pärast septembripleenumil valiti Valguta kolhoosi esimeheks Kalju Erm. Majand tuli tootmistasemelt üks nigela maid Elva ümbruses. Seepärast oli igal abinõul, mis kaljuerr majandi edasiviimiseks rakendada tahtis. Suur tähtsus. Ja nende abinõude hulgas oli ka Valguta luht mille Ermi arvates oleks võinud mõne aastaga kasutusele võtta. Ja aasta-kahega oleks töö ennast ka tasunud. Enne aga oli vaja täita üks väike formaalsus. Väike muidugi esimehe ja kolhoosnike arvates. Asjakäik oli järgmine. Neljandal juunil 1955. aastal saatis kolhoosi esimees kirja Elva rajooni täitevkomitee esimehele, milles oli öeldud, et kolhoos vajab Valguta luhas olevate niisutussüsteemide taastamiseks. Veejuhtimiskanalil asuvat Lõve veskit. Oleks Kalju Erm siis teadnud, et see veski talle hallid juuksed pähe toob. Esimesele kirjale järgnes kümneid kuid rajooni kooperatiiv pareeris kõik kolhoosirünnakud. Sellesse vägikaika vedamist tõmmati kaasa isegi Tallinnas asuvaid keskasutusi. Kohal käis kolm komisjoni ja erikomisjoni asja uurimas. ERM-il on praegu kõige selle kohta mahukas kaust kirjavahetusega. Ja kuidas esimees ka ei püüdnud tõestada, et heinasaak oleneb suurel määral sellest, kuidas suudetakse kevadel samuti pärast esimest niitmist läbi viia heinamaade üleujutamine, kindlustada vajalik vee hulk ning et selleks on vaja Lõve veskit koos v hoidlaga. Ometi olid kõik asutused ja isikud, kellest küsimuse lahendamine sõltus võimetud kooperatiivi meeste jonni murdma. See vägikaika vedamine aga lõppes mullu ühekorraga ja üsna ootamatult. Kooperatiiv pakkus kolhoosile veskit, sest see hakkas andma kahjumit. Ja olekski nagu asjad ühel pool. Kolhoos sai lõpuks Veski ja võib hakata nüüd ühte osa oma luhaheinamaadest üle ujutama, teist osaga kuivendama. Mida see 700 hektarit luhaheinamaid kolhoosile annab, seda kuuleme juba kallivermilt endalt. Meie arvestuste kohaselt me saaksime toota sellelt madalalt tagasihoidlikult võttes umbes 2000 kuni 3000 tonni Eina. Selline heinakogus rahuldaks meie loomakasvatuse vajadused täielikult. Peale selle võimaldaks see meil suurendada oma loomade arvu üle kahe korra. Ma mõtlen lehmade osas viia lehmade arv umbes tuhandepeani ja koos sellega tõsta piima toodangut umbes kaks ja pool korda. Kas see siis vastaks juba 80. aasta tasemele? Ja sel juhul meie toodang oleks nii suur, nagu me peame andma seda 1980. aastal. Peale selle me saaksime vabastada Põllumäe vaat umbes 350 hektari ulatuses, millele me siiamaani kasvatame põldheina viia selle vilja ja kühvel kultuuride alla. Kui me ka siin natukene rehkendame tagasihoidlikult siis kui me külvaksime sinna otra näiteks 350 hektari ulatuses me saaksime selle pealt umbes 650 tonni vilja juurde, seega me saaksime tõsta oma viljatoodangut 50 protsendi võrra ja jõuda välja sellele arvule, mis on meil planeeritud 1980.-ks aastaks, nimelt 1000 1800 tonni. Selle täiendava vilja koguse abil me suudaksime toota umbes 130 kuni 150 tonni liha ehk kahekordistada oma lihatoodangut. See võimaldaks meil täita ka lihatootmise ülesande, mis on meil planeeritud 1980.-ks aastaks, see on kokku 300 tonni. Peale selle, selle suure 700 hektari suurusele alal oleks meil võimalik läbi viia heinatööde täielik mehhaniseerimine. Me teame, et praegused väiksed põllulapid ei võimaldagi meil kasutada heinatööde mehhaniseerimiseks vajalikke masinaid. Kuivõrd tulevikus mehhaniseerimise tase veelgi tõuseb ja meile antakse juurde uusi masinaid ja mehhanisme siis nendel lappidel meie neid kunagi ei saa ökonoomselt kasutada. Praegustel põldudel sellisel suurel alal oleks meil aga nende masinate kasutamine täielikult kindlustatud, kui nii võib öelda ja me suudaksime heinatööd peaaegu sajaprotsendiliselt mehhaniseerida, me teame, aga kui palju see annab majandile kasu juurde. Seega meie kolhoositingimustes sõltub partei 22. kongressi otsuste niisama ka märtsipleenumi otsuste täitmine. Just küsimusest, kui ruttu meie suudame selle luhamaa-ala võtta kasutusele, vabastada põllud nende kultuuride jaoks, mis põldudel peavad kasvama ja viia taimed luhtadele ja soodesse nagu see peakski olema? Niisiis luht lahendab mitu ülesannet ning oleksimegi võinud kogu loole punkti panna. Kuid asjal omets aga mann, nagu kalliverm ütleb, puudus niisutuskuivendustööde projekt. Ja jälle pidi Kalju Erm tõendama luha kasutusele võtmise vajadust. Nüüd juba projekteerijatele pidi tõendama seda, mis niikuinii on selge ka projekteerijatele endile. Kuid Kaljo, ERMi üks paljudest headest omadustest on tema visadus ja luha kasutamise mõttes pole ta kunagi loobunud. Kuigi ka projekteerijad sellesse mõttesse eitavalt suhtusid. Tuues takistusena ette maksumust ja seda, et meie vabariigis puuduvad kogemused poldrite ehitamisel. Aga kust need kogemused siis peavad tulema? Ei tule ju ometi lätlased ja leedulased meile neid projekteerima, kuigi seal suurte poldersüsteemide ehitamine on täiesti tavaline. Aga kolmandal mail käesoleval aastal olid Valguta Luha kasutamise perspektiivid meist niisama kaugel kui neljandal juunil 1955. aastal, mil Kalju Erm saatis esimese kirja Elva rajooni täitevkomitee esimehele. Neli päeva hiljem, seitsmendal mail palusime avaldada oma arvamust nimetatud küsimuses mõnedel põllumajandussaaduste tootmise ja varumise, ministeeriumi ning maaparandustöötajatel. Ja mis seal salata, Ta ka siin ei suhtutud alguses asjasse, kuigi pooldavalt põhjendati, et praegusel ajal ei tule minna poldrite ehitamise teed puuduvad kogemused ja nii edasi. Aga kus palju päid, seal palju mõtteid ja küsimuse üksikasjalikumalt kaalumisel oldi asjaga siiski päri. Ja kõigepealt ütleb oma arvamuse põllumajandussaaduste tootmise varumise ministeeriumi agronoom Alar Ewing. Nimetatud ala on edaspidi kindlasti vajalik kasutada kultuurheinamaana ja see, et seda teha. See nõuab nimetatud ala lähemat uurimist ja teatud maaparandustööde läbiviimist. Erapooletuks ei jäänud maaparanduse valitsuse peainsener Vello Linnamägi. Käesoleval aastal uuritakse nimetatud alast ligikaudu 300 hektarit kuivenduse projekti koostamiseks, kusjuures ilmselt tuleb arvestada, et kuivendustööd tuleb sellel alal teha polderkuivendusega. Tartu maaparanduse valitsuse peainsener Heldur Luts, kelle tööpiirkonda Valguta kuulub un arvamisel Valguta luhal polder süsteemi rajamine on väga vajalik, kuna teine kuivendussüsteem arvata võib, ei anna seal mainimisväärset efekti muidugi varem selle töödega võiks peale alata Aleks kahtlemata esmajoones kasu Valguta kolhoosile. Otsustav sõna on öelda maaparanduse ja turbatootmise valitsuse juhataja asetäitjal Eevald Ratassepale. Kas Valguta sööd kuivendada drenaažiga või rajada sinna polderkuivendussüsteem või kasutada endist mõisaaegset niisutussüsteemi? See küsimus muidugi tuleb lahendada projekteerijatel üks on aga selge, et mainitud ärakasutamisele võtmist tuleb pidada vajalikuks praegu ehituslikust seisukohast raskusi enam meie vabariigis ei tohiks tekkida. Kuna ala on praegu suhteliselt lage, siis ei ole otstarbekohane oodata nii kaua, kuni see ala põsastuks, sest edaspidi on seoses kultuuriliste tööde mahu suurenemisega raskem ja kulukam seda maakasutusele võtmine. Kui tõesti käesoleval aastal lahendakse projekteerimisküsimus, siis ehitustöödega on võimalik alustada 1000 964. aastal. Ja juba käesoleva seitseaastaku lõpuks oleks võimalik Valguta kolhoosile anda kolm-nelisada hektarit korras maad Valguta Luhaarst ja tööd võiks lõpetada 966. 67. aastal kellest sõltub projekteerimistöödega alustamine. No praegu nähtavasti projekteerimise kohta ülesanne on antud Eesti põllumajandusprojekti Tartu osakonnale ja nendel ka vaba võimsust peaks jätkuma. Nii et kui Eesti NSV põllumajanduse saaduste tootmise ja varumise ministeerium annab vastava korralduse ja siis on see küsimus võimalik lahendada käesolevas Probleem Valguta Luhamaade kasutusele võtmise osas on kahtlematult väga aktuaalne ning põllumajandussaaduste tootmise ja varumise ministeeriumi poolt antakse ligemal ajal korraldus põllumajandusprojekti Tartu osakonnale uurimistööde läbiviimiseks nimetatud alal esialgu 300 hektari suuruse ala kohta ning projekt nimetatud alale valmistatakse 1963. aasta alguseks. Ja nüüd siis ongi selge, mis saab Valguta loast. Ja kui me selle teema juurde kunagi veel tagasi tuleme, siis arvatavasti sel ajal, kui projekteerijad on oma töö teinud ning Valguta luhas mürisevad ekskavaatorid ja buldooserid. Seniks nägemiseni.