Kui me teiega enne aastavahetust kohtusime siis te ütlesite, et, et sõidate Soome pühadeks ja te olete jaanuari alguses tagasi. Nüüd olete tagasi, kuidas teil pühad läksid? Põhilised raamatupoes ja see oli jõulumüük, oli jõulumüük ja sügiseks just eriti sügisel ilmuks Soomes ilukirjandust ja suurem suurem osa aastaraamatutest tuleb välja jõulumüügiks. Ja see oli, see on väga vajalik. Ma olen üks neid, kes, kes, seisan raamatupoes ja ja sirvin raamatuid ja vaatan, mis tulnud on. Mis oli huvitavat ja võtsite kaasa muidugi ka palju? Ma natuke võtsin midagi kaasa ka, mind huvitas eriti, ma vaatasin väga Soome ilukirjanduse letti, kuna tõlkijal on ju väga vajalik kogu aeg jälgida ja lugeda seda, mis ilmunud, keel ju muutub ja areneb ka kogu aeg ja see on nagu nagu keelepraktika, seda peab kogu aeg lugema, kogu aeg peab olema. Noorte keel, see arenev, keel näpus ja siis samal ajal ka muidugi mitte ainult ilukirjanduse, vaid mälestuste, Geelyyana vanemate inimestekeelsele, seda vahetad tundma kogu aeg ja ma leidsin näiteks niisuguse huvitava noore soome naise mõõdet, veeerrone, nõnda nimi, kes on mulle uus nimi ja kelle raamatuid tõin siia kaasa, et vaadata, kuidas on noort roos, näitun teesiga. Aga mis nähtusi te olete täheldanud viimasel ajal soome keeles selles uuemas soome keeles? Soome ilukirjanikke keel on nooremate kirjanikkude keel on teine keel, kui on tõlkijate keel vaid tõlkeraamatu keel. Seda vahet ma olen tunnetanud, mitte ainult mina. Me olime ka tõlkijate liidus soomes mitme tõlkija ka vahetanud mõtteid selles. Ja see, see ongi üks huvitav moment. Tõlkija kas eesti keelde tõlkija või soome keelde tõlkija tihti mõtleb, et nii ei saa öelda, sa oled nii ei öelda, noh, see ei ole nagu see normaalne, see igapäevane keeletase. Aga kui kirjanik niimoodi ütleb ja kui kirjanikul on vaja ennast avaldada niimoodi, siis peaks üks hea ilukirjanduse tõlk jälgima kirjanikku sellesse seiklustesse. Sellesse keele maagiasse. Aga te olete ühes intervjuus ütelnud, et täiesti võimatu on tõlkida ilukirjandust võõrkeelde või üldse võõrkeelde tõlkida. Kuidas te sellel arvamusel? Mul on väga palju halbu kogemusi sellest, et inimesed tõlgivad võõrkeelde sellesse keelde, millest nad ei tunneta, mis ei ole nende emotsioonide keel mille nad on õppinud hiljem või vanemas eas ilukirjandust minu arvele, kes on võimatu tõlkida võõrkeelt nagu on kirjanikul võimatu kirjutada muudkui oma emakeeles. Ma ajakirjanduses on ju paar näidet küll inimesest, kes on vahetanud oma keelt, näiteks Nabokov, kes on kirjutanud inglise keeles, aga need on siiski erandid Sammersat maanaga, ta on heaks, kui ta läks Inglismaa ja vaat see peab tulema see veel väga kaugelt lapsepõlvest ja ma olen ise otsinud endale selle väljendi, et see peab olema tunnetuste emotsioonide keel. Siis sa suudad, see võib olla ka natuke hiljem õpitud, aga niimoodi, et kaks keelt või kolm keelt kõrvuti, siis sa oled selle keele sees juba aga tarbetekst ja see on hoopis midagi muud, mingi mingi juhendit. Mingit dokumenti minu arvates võib küll tõlkida võõrkeelde, aga väga tihti eksitakse ka. Ja tehakse vigu, nii et tõlgitakse liiga vara hakatakse tõlkijaks, liiga vara. Keele oskus või kriitikameelt ei ole, keeleoskus on liiga halb ja nõrk. Sellest on näiteid pidevam. No teil on nüüd Eestis elades võimalus jälgida, kuidas soome keelde tõlgitakse, kasvõi neid tarbetekste kuidas meil tõlgitakse. On küll ja kogu aeg on ja ma olengi öelnud, et ma teen seda hea meelega praegu oma töö kõrvalt, et ma loen tõlkeid ja teen parandusi ja ma ütlen praegu ka siin saates, et minule võib helistada ja küsida, mis see sõna tähendab, või ma, ma olen tõesti, ma tunnen huvi selle vastu ja tõlkijad võivad mind ära kasutada, seda me oleme teinud koostööd niimoodi juba mitmetarbe tõlkija ka, et ma, ma katsun. Kui eriala on mulle tuttav, siis ma katsun abiks olla. See Eestis on vanast ajast niisugune arvamus, kohme eestlased, tõlgime kõikidesse keeltesse. Inturistis ja sellel vanal nõukogude ajal anti tekste kogu aeg tõlkida prantsuse ja saksa. Mina olen väga kriitiline selles suhtes, ma ise ei tõlgi eesti keelde. Ainult mingid dokumendid võib olla hädakorras ja siis ka, kuna see on kontrollida keele inimesel. Kas see on korrektne? Aga sellest hoolimata ma tõlkijaid, ma olen ametlik tõlkija või vande andnud tõlkija, vannutatud tõlkija eesti keelest soome keelde, soome keelest eesti keelde. Mul on see viga, et ma stiililiselt, ma ei tunneta väga-väga täpselt neist stiiliküsimustes, ma olen ebakindel. Aga ega ta ei ole pannud tähele ilukirjanduse tõlkimisel muidugi, võib-olla ei ole eesti keeles lugenud neid tõlkeraamatuid nii palju, aga. Aga kas Soomes üldiselt on? On küllaltki vabadeetimise laad, ma mõtlen ilukirjanduse tõlkimisel, kuidas te ise räägite? Ma ise olen jah, natuke rohkem vaba tõlkimise pood aga mitte liiga kaugele muidugi algupärandist, aga ma olen endale lubanud vahest mingisuguseid vabadusi ja nautinud neist neist väga, kuna ma olen vaadates leidnud väga hea vastu, mis stiililiselt kuidagimoodi sobib sinna, kuigi ta väga täpselt ei ole see, mida kirjanik ütleb. Ma olen Ta küsinud kirjaniku käest, kas ta on nõus selle, selle muudatusega. Mul on niisugune tunne, et Eestis on, kuna Eestis on veel niisugune ametkond, mida Soomes praktikas enam üldse ei ole, see on kirjastuste toimetajad siis siin on hoopis teine asi, kirjastuse toimetaja on see ülemtsensor, kes loeb teksti, parandab soomes praegu need kilukirjanduse. Tõlkijad, kes teevad seda oma elukutseks, tõlgivad teksti annavad disketi näol kirjastusse võib-olla ka vahest paberile trükituna ja toimetaja võib-olla loeta korra läbi ja harilikult loeb tõlkija kirglikult palvelda korra läbi ja ta läheb otse trükitõlkija päevale sellel tasemel, et ta valdab täielikult õigekirja ja kõike kõiki neid reegleid, keelereegleid ja tema vastutab täielikult selle eest. Ka mul on läinud mitu tõlget niimoodi trüki, et ei ole mitte keegi kirjastuses lugenud. Isema hakkasin andma oma heale sõbrannale, kes ka on tõlkija lugemiseks teksti enne, et natuke kindlust saada, et võib-olla mingisugune niukene peika, mida seal ei ole pannud ise tähel kogemata tulnud viga. Nii et siin on veel kirjastajas, kirjastustes toimetajad, meil neid ei ole ja, ja see juba kirjastused, toimetajate olemasolu see juba toob niukse, niukse. Natuke teise tooni, nagu sellesse asjasse No teil on olnud väga head sidemed Eestiga juba 60.-te aastate algusest, eks ole, ka selles mõttes, kui ta tõlkijana olete töötanud. Siis on ju olnud suurepärased võimalused autoritega suhelda, küsida. Öeldes, et mul on olnud seal need võimalustega võrdlemisi vähe, ma olen neid kasutanud igas raamatus on olnud küll mingi koht mõnendanud kinnitust, et kas nii. Aga kõige kõige olulisem on olnud küll kirjanikuga tutvumine selleks, et et tõlkija, tõlkija läheb ju oma kirjaniku nahal ta tõlgib ju tema teksti ta peaaegu tema suuga rääkima ja sellepärast tõlkija nagu näitleja, ta on ju interpreet tähendab edasi ja selle pärast see kirjaniku tundmine annab juurde. Ma mäletan, kuidas ka kindlalt ütlesin üks kord, et et kui Mati Unt seda ütles, ütleks siis Mati Unt ütleks nii soome keeli. Ja siis mulle vaadati otsa, et kuidas, kuidas nii ma olen teda tõlkinud, ma olen ta naha alla pugenud, tunnen teda, nii, ta ütleks ja nii ta tunneks selles küsimuses. Te peate olema kindel. Kes oli esimene autor kedagi eesti kirjanikest tõlkisite. Boris kabur, tema rops ja lastenäidend, mida ma tegin 65. aastal, sellest on hoia, sellest on praegu just 30 aastat. Kas Soomes ka palju mängiti ja seda mängiti, sellest tehti ka tele telesaade ja seda näidati vändati aastast aastani mitu korda järjest. Rootsis soome lastele mängiti soomekeelset pordis kaburjemaid venet kahte näidendit, mis mõlimateid. Aga romaanidest. Ma olen tõlkinud ja palju ja mitte palju. Kui arvestada, et ma olen 30 aastat tegelenud tõlkimisega, siis lõppkokkuvõttes ongi nii, et üks näidend aastasse ja võib-olla üks raamat või alla ühe raamatu aastas, aga mul on ju olnud aastaid, et ma ei ole üldse tõlkinud. Nüüd näiteks raamat viimane raamat ilmus mootorist 92. aasta. Ja pärast seda ei olema tõlkidki raamatut, see viimane raamat oli Jaan Krossi Vastutuulelaev. Teil on märgitud siiad. Lennart Meril on kolm raamatut, mis raamatut need olid? See oli virmaliste väravas ja siis oli see Kamtšatka lugu. Ja siis hõbevalge ning hõbevalgem tegelikult, et siis neli raamatut, kuna Hõbevalge ja Hõbevalgem ilmusid koos. Ja tema stiil, ilukirjanduslik stiil on, on mul hästi tuttav ja ja mulle väga meeldis neid raamatuid teha. Ta kirjutab nagu ta kõnet ka natuke pateetiliselt ja natuke kõrgendatusti, aga väga head ja näitan lausa nauding tõlkida. Seal kaassalatähendab. Aga Jaan Krossilt on teil muud? Hetkel käib ma ei ole, see on ainuke raamat, mille ma olen. Krossistiil on, on väga raske ja mul oli see töö. Võttis aega. Ta ei olnud mulle nii meeldib, ma ei osanud seda teha, ta, ma tean, et Juhani Salokannel teile väga meeldib tema teksti tõlkimine jooga vaenlasele ka, nii et küllap me oleme siis jaganud tööd, et nemad tõlgivad krossi ära. Aga kas Soomes on palju neid inimesi, kes eesti ilukirjandust tõlgivad? Ja üks, viis, kuus on, kes tegelevad sellega pidevalt ja peale selle ka veel inimesi, kes on ühe raamatu kunagi tõlkinud. Aga eesti keelest inimesed arvavad niimoodi. Soomes on väga lihtne tõlkida, aga see on vastupidi väga raske. Palju raskem, kui näiteks rootsi või inglise keelest saan, see on minu arvamus. Eesti keel annab sulle juba ühe mingisuguse mudeli, mis on väga lähedal soome keelele. Nii et sul on väga raske hoida neid kahte keelt koos näiteks praegu, kui ma iga päev kasutan eesti keelt ja soome keelt, siis ma ma vähest putrutan küll ja ma ei tunnen küll kohe, et ahah, nüüd läks valesti kas emakeeles või eesti keeles nad nad nagu kuidagimoodi nad segavad, nad on liiga liiga lähedal. No ma vaatasin Soome Instituudis, kui ma käisin, et, et te lähete sujuvalt üle kord ühele, kord teisele keelele niimoodi teha, nii paistab terve ka. Ei nojah, aga ma ütlen, et, et päeva jooksul on seda kindlasti palju. Seda on kogu aeg ja, ja näiteks mul mul on niisugune tunne, praegu on mul soome aktsent eesti keeles palju tugevam kui kui varem see tuleb just sellest, et ma iga päev kasutan neid keeli kõrvuti. Need, see on, see on eriti rasked. Ma olen pannud tähele, et ega Eesti inimesed, kes soome keelt väga hästi räägivad nendele maa seest, aktsent sellest soome keeles ja ja, ja see, nende kõrvuti puhtana hoidmine on raske. Võib olla olenud paar inimest minu tutvuskonnas, kes suudavad väga puhtalt ja väga Soomelikult soome keelt rääkida ja täpselt samuti sees eesti keelt ka. Rääkimise puhtusse on meil asi ava ette kirjutamise ja tõlkimise tõlkimise asi on veel omaette asi. Minul näiteks on väga tihti pandud tähele, mu tekstis on näha mingit eestipärasust ja ükskord, kui ma kirjastuse toimetaja luges, see oli just see vastutuulelaev Jaan Krossi raamat, siis seal oli otse otsetõlkeviga. Seal oli niisugune asi, et nelja silma all olin tõlkinud soome keelde neljan silme alla soome keeles ei ole niisugust väljendit uute auhind, see on saksa keeles, tuleb otse eesti keelde, meil öeldakse hoopis teisiti. Mul oli juba, ma olin juba nii keele sees. Ma ei olnud saanud aru, et niimoodi soomekeelse öeld te võtsite soome keeles ka, selle juures on muidugi suurepärane, väga hea leid muidugi. Aga, aga nii-öelda, ja muidugi toimetaja parandas kohe ja tal oli õigus. No kuidas on soome keeles siis kaadri keskel? No siin ma näen ka, et, et Viivi Luige seitsmes rahukevad on teil Ja see oli mul hästi armas, armas tõlge, Kuimas sellesse Viivi Luige raamatusse süvenesin, siis, siis oli see nagu lummus. See on mul vist niisugune töö, mida ma olen nagu kõige rohkem nagu kunsti, mille sisse ma ma hüppasin, sukeldusin sellesse tekstis. Ja siis ma, ma nagu tegin ise kunsti, ma, ma ise kirjutasin ta nagu ta oleks olnud ka minu tunnetatud. Seal see tekkis, mingisugune väga imelik. Imelik asi, see mulle väga meeldis, see oli nagu universaalne lapsepõlvekogemus, kuigi ma ei olnud elanud samasugust lapsepõlve kuiviibi Viljandi lähedal maal siis olime kogenud midagi sellega sarnast, nii et ma suutsin, kui interpreet selle selle omaks, vat see oli mul armas töö. Ja siis mulle väga meeldis Eno Raua lasteraamatu naksitrallid käänd, Se käendamine. Ühesõnaga see, see oli mul armast, mul mul väga meeldis pärast lugi olen lugenud seda siis mitmele lapsele valju häälega ka. Mulle isegi isegi siiamaani meeldib oskased mitu lauset. Ma tegin seda mõnuga ja seal olid niuksed väiksed. Selles tekstis oli niukene, kõdin, niisugune, niisugune võlu ja. Niimoodi teil tuli palju asju välja mõelda endale nende mehikeste nimed ja. Nojah, kõik see on, see on tõlkimise juures just see kõige võluvam asi, see nimede leidmine ja nalja edasi ümberkirjutamine või uuesti loomine, see on ju täiesti uue loomine. Ma mäletan, kuidas ma seisin meelselt esikus ja, ja ütlesin, mis paganad naksitrallid, piss pagana napsa käevad ja siis sekund vaikust, mina vahetasin, kirjuta üles, kus on paber. Sa lähed, on ju väga kiired kaduma jooksma ja, ja, ja ma ajasin pliiatsit täpse käega ja ta oligi sündinud niimoodi. Ja sinnamaani ma olin, mul oli kümneid variante olnud, kes need naksitrallid on, käivad minu arvates geniaalne leid. Ise ma olen väga rahul ja olemas tõlgelise vete äkiliste välimääraja just sellepärast, et seal oli nii palju nalja, mida see ümber panna. Selles raamatus on midagi väga. Võluvat, ja samas. Samas on seal ka midagi, mis oleks teisiti teinud. Mul tekkis selle need tema puhul niukene tunne, et ma tahaks ta natuke ümber kirjutada. Aga seda tõlkijat teps mitte teha ei tohi. Ja seemne mani võib-olla teeb ja ka sinna. Ma tegin ka väikse niukse tõlkija järel looja, sellest paistab, et ma olin täitsa ühe laine peal vetemaaga valeks ainult et selle nimi oleks olnud verennelidustu viron, veren neid osta, siis oleks tahtnud nagu välimääraja. Aga see tuli soome keeles vedemmeidud nimega. Need rahamehed kirjastuses ütlesite, et see ei ole müüv nimi? Ei oska öelda. No kui mööbel, see eesti raamat Soomes on. Ega eriti ei müü, küll ei müünud, ütleme me praegu ei oska öelda. Nüüd kui piire riik ilmus soome keeles, siis ma ei tea, kui hästi seda müüdutada ilmus. Ilmusheemil tõde. Raamat nimega Engel Tenseemen, Juhani Salokannel tõlkis selle ja ma olen kuulnud, et seda müüakse hästi. Huvi selle vastu on olnud suur. Aga vanasti oli nii, et võeti kaks kuni 3000 oli trükk ja siis müüti väljamüügi, lõpuks need viimased eksemplarid ära. Muidugi, kaheksakümnendatel aastatel hakati eesti raamatut rohkem kirjastama avaldama, nad hakkasid rohkem huvi äratama. Ja kindlasti nende müük natuke tõusis, aga noh, Soome on väike maatrükid, ei ole suured. Tõlkeraamatute hulgas Soomes on ikka kõige rohkem inglise keelest tõlkinud. Jah, ja pidevalt ja, ja meil isegi suhtumine on see, et väiksed keeled on saksa keel ja prantsuse keel kellest ilmub vähem kahjuks saksakeelsest maailmast üldse Kesk-Euroopast, nii et inglise keel on see põhikeel ja vene keel on ka meil väike keelt ja inglise keelest põhiliselt ja praegu tuleb ju väga palju niisugust kergemat kirjandust ajaviitekirjandust järjest rohkem, meie arvates tõlkijate arvates ja Soomes on liiga paljude arvata ja nina Need on niuksed klantsraamatut ilusate naiskujudega kaane peal ja siis on ka veel teada, nagu kohvigi paberit ei ole, siis on kohe teada, et et see on see, see on see varem tõlkija nime kaudu öelda, et kas raamat on loetav või mitteloetava, mõtlen ajaviitekirjandus ei ole mulle loetav. Ja kui tõlkija nimi oli hea nimi, siis ma teadsin, et selles raamatus on siiski midagi, et tema ei ole võtnud seda raamatut tõlkimiseks, kui see on halb raamat, aga praegu enam nii ei saa olla, tõlkijad on väga mitmed töötud ja nad peavad ka võtma ajaviitekirjandust tõlkimiseks. Meil on soomes võrdlemisi hea tõlkija. Abirahade süsteem, üks kõige paremaid Euroopas, mina arvan. Ja meil on isegi 15-ni stipendium või riigi abiraha kahel tõlkijal. Teine tõlgib saksa keeles teine prantsuse keelest. Ja siis on peale selle veel kolme aastaseid abirahasid ja aastaseid. Ja siis ka veel ühe raamatu jaoks, vaid võib saada veel lisatoetust. Ja siis antakse veel eraldi haruldasele kõrgetasemelisel elu kirjanduslikule tõlkele. Kui seda vähe müüakse, siis antakse sellele või veel eraldi nagu toetust, kui väärtuslik väärtuslik raamat ja kui näiteks tiraaž on väga väike, siis ei tasuks. Muide te olete ka palju näidendeid tõlkinud ja olude sunnil ma pean ütlema, sellepärast ma ma olen pannud tähele, et ega repliigi tegemine ei ole mul vist väga. Olen olen väga palju pidanud pusima, et neid näidendeid tõlkida. Olude sunnil tähendab seda, et kui ma seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel ilukirjanduse tõlkijana tegutsesin, siis oli meid väga vähe. Ja siis ma lihtsalt pidin seda tegema ja ma olen pidanud tõlkima ka väikseid luuletusi ja kuuldemänge ja näidendeid, igatsugu tarbetekste laulukesi põlve otsas ja kiiresti artikleid väga mitmelt erialalt. See, see oli huvitav ja see arendas mind väga, aga see oli ka väga raske. Ja ma tagantjärgi hirmuga mõtlen, et mida kõike ma olen kokku roperdanud. Ma ei. Ma nägin aga küll näiteks arhitektuuri artikleid või kunstiajaloolisi artikleid ja ma katsusin nendest aru saada, aga igas ega ala terminoloogia juba on omaette. Ja peale selle veel see, et kui muusikast kirjutatakse, siis siis tunnetus on teine, kui kirjutatakse arhitektuurist või sõnavara on teine. Ja ma ei ole eriti tuttav, nii et ma isegi ütleks, et need on oma keeled. Ja ja see, sa pead valdama neid keeli, sa pead tundma seda eriala enne, kui sa tead, et seda tõlgid. Ma olen ise patustanud aastaid, olude sunnil oli vaja Soomes, oli vaja avaldada Eesti kohta artikleid ajakirjanduses ja ajalehtedesse ja ma olen neid teinud. Ma ei julge kunagi enam vaadata need. Nojah, aga ei saa ju ka nõuded, tõlkija oleks kõikides erialades kodus. Sa ei saa nõuda, aga tõlkija peab ise olema kriitiline ja keelduma sellest tõlkest, mille keel ei ole tavale tuttav. Ma olen väga range selle selles suhtes praegu ja nõuan endalt seda, ma ei võta vastu nihukseid niisuguseid töösid, mis on juba võimatud, mul, ma olen kogu aeg katsunud leida nooremaid eriala inimesi, kes suudaksid siis siis tõlkida paremini kui mina. Ja nüüd praegu. Kuna see niisugune ehk eestibuum Soomes on, siis on see võimalik. Nojah, ja praegu, teil on nüüd siin, Soome Instituudis kultuurisekretärina töötades ka nii palju tööd, et tellist ei jäägi eriti aega tõlkimiseks? Ei praegu, jajah. Aga no on ikka plaane veel midagi ilukirjandusest. On küll jah, ma plaanisin küll, et ma ma nüüd alustan ühe tööga, aga veel ei ütlemistööga. No kuidas on Eestis elada? Mu keel ei paindu eriti ütleme välismaalasena, sest ei mõjuta täiesti. Eesti inimesena aga on raske olla kodumaast eemal, kuigi mõnekümne kilomeetri kaugusel. Ei, ei ole, huvitav, on, väga huvitav on. Mul on jah, vahest niisugune tunne, et ma olen nagu kala vees, aga siis siiski iga päev. Ma näen midagi niisugust, mis on võõras või mis on teistmoodi ja panen seda väga teravalt tähele, kukun siis ka jutlustama, et kuidas peaks tegema ja õpetama kogu aeg seal suur juht ja õpetaja nii erainimestena. Ja näe siiski vaatan Eesti elu praegu väljastpoolt, kuigi ma olen siin sees seal täitsa skisofreeniline olukord, ma olin sees ja väljas üheaegselt. Ja java halvatus, tunnetan teravalt. Tunnetan kogu aeg kõike seda vana, mis Eestis on neid vanu arusaamasid millega ma olen ka tuttav 30 aasta tagant juba tunnetan igas inimeses seda vana neid vanu kultuurikihte. Ja siis siis ma näen seda noorsugu, mis tuleb peale, kellel on uued arusaamad elust. Ja siis valusalt kompan seda vahet seal, et mis sellest vanast on kõlblik kaasa võtta tulevikku ja mis on nõukogude aja ballastid, mida, mida peaks ära viskama. Mõtlen praegu arusaamasid ka töö tegemise juures. Ja nihukesed, sellega ma tegelen. Istun trammis ja mõtlen, mida ma turul jälle näha sain ja mida, kuidas mulle poes öeldi, millest kõigest räägib seda, seda igapäevast elu siin. Aga noh, lause taga iga käitumise taga on ju inimene oma ajalooga ja oma praegu ühiskondliku olukorraga ja selle. Ja ma tean, ma ju tean kõiki neid raskusi, mis siin on. Ma tean seda. Ja näen seda, mul on nii palju sõpru, kelle kaudu. Ma saan nihukese inimliku kontakti mitte ainult ajalehtede või või kinoga või, või filmi või televiisori kaudu. Kui nüüd veel kirjanduse juurde tagasi tulla, kas teil on olnud võimalus ka lugeda viimasel ajal uut eesti kirjandust? On küll ma katsun lugeda ja ma olen väga mitmeid mälestusi lugenud. Ja siis Eesti kohta puudutavaid ajaloolisi raamatuid näiteks ja katsunud õppida tundma Eestimaad natuke rohkem, aga ilukirjandust ka ja kuigi ma pean ütlema. Ja viidates ränsule, siin tõesti on Eestis palju kirjanikke, kes ei kirjutanud tema pilise termin, mitte kirjutav kirjanik, hea, täpselt mitte kirjutav kirjanik, kes võtavad salakeda, intervjueeritakse, kellel on arvamus mitmest asjast, aga kellel tõesti raamatute ilmul. Võib-olla on see nii pöördeline, see aeg olnud praegu, et võtab natuke aega, enne kui mõtet, sätivate, enne kui midagi sellest ajast sünnib. Ma olen lugenud küll, ma olen lugenud see leemilt, toode, millest juttu oli ja mis oli küll huvitav sellest Jay nihuke kirjutamise imelik kergus pealmiseks, kuigi ta on üldse nii, ei pea olema, aga niisugune tunne jäi, et et ta on sündinud, valmis, valmis lihvitud, üks kord kirjutatud ja valmis lihvitud. Tema on muidugi huvitav ja seda peab jälgima, siis lugesin Maimu Bergi raamatu, Maimu Berg huvitas mind ka väga. Seal on rohkem seda seda kõike kirjutamise jälge ka näha ja selles mõttes ta võib-olla veel raamatuna oli mulle huvitavam kui see lõpuni lihvitud. Ma armastasin venelast ja ma mõtlen, see oli ta viimane ta siis. Aga ma ootan huviga, mis ilmub. Ma hoidsin oma laua peal bastionite Väinla lasteraamatud, selleks et ma kirjutan, panin, lõikasin sinna vahele kreetika ajalehtedest ja mõtlesin raamatu vahele neid pannes, et oi kui tore. Mul ootab kohtumine kuue inimesega. Ja siis järsku tuli teade tema surmast. Ka selle tõttu vapustas mind, mina olin pannud tema raamatu sinna, ma loen ta läbi. Ja siis kohtunud, aga, ja vaatan, mis. Ja ma pean ütlema seda, et ootan huviga, mis sünnib nendest viimasest viiest aastast või kuuest aastast nagunii hakkab kusagilt midagi tulema. Kunstiinimesi on küll ja küll mõtlevaid inimesi küll ja küll ja kõik see tuleb kõigepealt läbi elada ja siis ükskord maha istuda. Ja vot see ongi lahti hakkab tulema ludinal, ma usun