Lastetuba. Täna läheme head kuulajad koos teiega. Taas lastetu pank ja seekord oleme sellise mehe lastetoas, kes hiljem täiskasvanuna on öelnud, et et tuleb tunda inimesi, inimesi tuleb tunda kindlates olukordades. Praegu, kui see saade meil lindistub, siis mehistu küll hoopistükkis mitte tema lastetoas. Küll tema tööruumis teie kabinetis. Aga kätes reisime üsna kaugesse aega tagasi. Teie, Jaak Leimann, olete võrupoiss? Ja see on tõsi, ma olen sündinud Võru linnas 1941. aastal niisiis natuke aega enne seda Kui ma nüüd praegu paluksin, et selle saate alguses midagi võru keeli räägiksite, kas tuleb välja? Oi, ma kõnelegi käiku kontole üksteistmoodi, aga vahepeal ei tule päris hästi näeb välja ka sellepärast, et et Tallinna, no miks nii kaua ju elati. Minu meelest tuli päris hästi välja, ma olen kunagi ülikoolis dialectology eksami küll teinud ja Võru murrak oli kõige hullem. Aga see on tõepoolest näiteks võru võru keeles või murrakus lugemine on muga mulle praegu raske, kuigi Võru Instituut saadab mulle aeg-ajalt sedalaadi materjale ja, ja vahepeal ma olin Võru instituudi nõukogu liige, meil töökeeleks võru keel ja natuke häbi. Mul ei olnud see võru keel enam nii puhas kui kohalikel. Võru instituudi nõukogu liikmetel. Samas linnapoiss ja tuleb välja, et ikkagi võru keel on selline tugev keel, et mitte ainult talukohtades ja maanurkades, aga päris ikka linnas on seda räägitud, küllap lapsepõlves üsna palju. Ojaa, ma ikkagi kuni seitsmenda eluaastani ei rääkinud üldse kirjakeelt ehk teiste sõnadega, meie peres räägiti ainult võru keelt ja, ja ma arvan, et see on jätnud ka teatud jälje, seda võiks isegi uurida. Ega ma vist tänagi ei oska kirjakeelt nii hästi kui võib-olla mõni tallinlane, kes on nii-öelda esimesest eluaastast alates rääkinud kirjakeeles. No kes neid tallinlasi Ki teab, eks meil on ka omad vimkat sees vahetevahel ja on ka võib-olla mõned sellised asjad, mida ei oska tähelegi panna. Ta on pisut pisut natukene teistmoodi selles kirjakeeles. Aga see on muidugi niivõrd tore, et ikkagi selline oma kodukandi keel on ka jäänud nii südamelähedaseks, et nii nagu te ütlesite, et kui nüüd saab koju mindud, et siis tuleb jälle kohe kotisse võro keel välja võtta. Nojah, täpsemalt öeldes muidugi mu ema, kes elab Võrus veel, tema on ka Vii vanal ajal, siis kui ma veel noor olin, võlus, elan siin siiski rääkinud kirjakeelt, vähemalt sel ajal, kui tulid külalised, kes kirjakeelt. Kuid mu isa oli küll selline põhimõtteline, tema ei hakanud mingit Tallinna külaliste pärast oma keelt nagu muutma. Ta rääkis võru keelt ka tallinlastega ja, ja kui nüüd isa veel elaks, siis, siis ma oleks lausa sunnitud rääkima võru keelt, aga emaga saab nüüd nii kahes keeles segamini räägitud. Kui nüüd vaadata tagasi sinna lapsepõlvemaale ja, ja katsuda hetkeks meenutada, ma olen nimelt seda küsinud kõikide selles saatesarjas esinenud inimeste käest, et mis on olnud kõige esimene mälestus, mis tuleb meelde iseendast. Ma jään vist täpse vastuse võlgu, kahjuks tuleb küll midagi meelde seoses sõjaga võib-olla et see ongi loomulik, et mingit väga dramaatilised sündmused noh, niimoodi jäävad mällu juba varases ajas ja. Ma arvan, et need olid siis 44. aasta sündmused kindlasti mitte 41. aasta sõja üleminek Võrust. Ja, ja sealt on mul pildid kaevikutest ja põgenevatest inimestest ja, ja kui ema jutt juurde lisada, siis siis ka see, et ta kaitses mind oma kehaga, kui pommid langesid lähedale ja need pildid on kuidagi nagu meeles. See on päris tüüpiline minu meelest, et need sõjaaegsed lapsed või, või sõjajärgsed lapsed. Et nende, need esimesed sündmused on ikkagi seotud kas päris mingi rünnakuga või mingi kohut tavasõjaseguse hirmuga. Ja loomulikult sinna lisanduvad siis juurde veel need emade-isade jutustused ja sellest tehaksegi enda jaoks võib-olla mingisugune see päris enda esimene mälestuspilt valmis. Ja vist ongi nii jah, et küllap mingid rõõmud jäävad meelde, aga kindlasti hirmud ja, ja ma mäletan, varasest lapsepõlvest on meeles veel need lood, kus, kus sõjajärgselt Võrus oli väga tihti tulekahjusid ja mina kartsin väga neid tulekahjusid, et ka mõned pildid seal seoses järjekordse tulekahjuga, kuid taevas oli punane ja kui meie majast mitte väga kaugel midagi sellist juhtus. Need pildid on ka mällu süvenenud või jäänud. Nii suurt pere oli, kas pereliikmed olid ka sõjast kuidagiviisi haaratud, isa pidi minema rindele vä? Ja isa peaaegu et pidi, aga siis ta Kassai võeti tuletõrjesse tööle, nii et see on ka kuidagi seotud nüüd selle tulega ja, ja selle tõttu siiski tal jäi nii-öelda 12-l tunnil minemata, pere oli meil neljaliikmeline tol ajal, kui ma võrus elasin ja ma elasin seal ju kuni keskkooli lõpetamiseni, siis ema, isa ja vanaema, see oli siis isa ema, kes elas ka meie peres ja elas muide väga kaua ja vanaks. Nii et sellest perest on siis minu mälestused sealt lapsepõlveajast. Õdesid-vendi polnud, ei olnud jällegi üsna tüüpiline sõjaaegsete laste puhul neid üksikuid lapsi aina on ja kuna ma ka ise olen üks üksik laps, siis ma päris hästi mõistan neid üksikute laste mõningaid hetki, kui tuleb olla päris iseenda jaoks. Nii mängukaaslane kui kui mängumaailm. Ja tõsi, võib-olla tõesti, me oleme emaga pärast muidugi hiljem rääkinud, miks ma olen üksik ja hinnangud on olnud umbes ikkagi sellised, et olid teatud kartused, ei tule pere toime ja kui teda ei, ma muidugi ei oska välja öelda. Aga ma siiski nagu väga ennast üksiku lapsena ei tundnud, sest see kant Võru linnas, kus ma elasin selle liiva tänaval see oli nagu jõepoolses otsas, teatud mõttes agul, palju puumaju seal ümberringi aedasid, hoovisid sealsamas heinamaa, meil oli seal väga suur poistekamp ja juba varasest noorusest peale ma mäletan, et ma olin seal selles tiimis kindlalt sees ja enamus aega muidugi veetsin toast väljas nii talvel kui suvel ja all oli nii sümboolselt siis õdesid-vendasid palju. See kodu oli see oma maja. Ei olnud, ta oli ikkagi kommunaalmaja, me ehitasime tõsi oma maja ja kui ma olin viieteistaastane ja siis sai meil oma maja valmis, nii et ma isegi seal kuskil 10. ja 15. eluaasta vahel tegelesin aktiivselt kaasa maja ehitamises, aga nii-öelda 10 12 aastat võeti ja 14 aastat minu elus. Me elasime ühes väikses majas, kus oli meil kolmetoaline korter, tõsi, väga väiksed toad ja siis oli seal majas veel üks ühetoaline korter, nii et küllap ta oli ikkagi väga nii oma maja moodi, küll see see maja suure hooviga ja, ja aiaga, nii et sinna poole kiskus oma nii-öelda sisu. Kas selles kolmetoalises korteris oli lubatud üks tuba päris pojale või niisugust päris oma tuba ei olnud. Ei, seal mul ei olnud oma tuba, sest seda ei olnud võimalik. Vanaemal oli üks tuba, teised olid läbikäidavad need, et ma sain küll oma toaga maja valmis, saime siis 56. aastal. Nii et tegelik lastetuba, ütleme nii, ruumilises mõttes, see oli ikka see liiva tänava kandi, ütleme see niisugune vaba loodus ja ja ümberringi siis ma kujutan ette, ma ei tea täpselt, aga ma mõtlen, et küllap niisugused natukene vanad ja natukene rohtunud aiad ja hoovid ja sai käidud üksteise juures kuskil teise poisi hoovis külas. Ja see on paljudele tuntud, see, see tõesti see miljöö oli selline ja ja me mängisime seal politseinikke ja vargaid või miilitsaid vargaid ja, ja mängisime sõda seal venelast ja sakslased ja luuremänge ja väga palju püüdsime kala, seal oli see oja. Coreli oja oli tol ajal veel puhas, nii et me püüdsime seal sisu ja ja, ja ka vähki ja edasi muidugi tegemisele ka igasuguseid tükk, selles mõttes, et tol ajal peale seda oli püssirohtu saada. Me käisime püssirohtu otsimas endiste lõhkeainete ladude territooriumilt ja, ja tegime siis kärakaid nagu ikka poisid ja sporti ja käisime kalal õngega ja vähjal kaugemal juba, ma arvan, kuskil seitsme-kaheksa-aastaselt ma julgesin juba minna pass poistega kaugemalegi kodunt ja, ja nii edasi, nii et see oli selline üpris mitmekesiseid, päevakava ja nädala kavaga tegevus. Klasse vähipüük oli siis selline kivi alt ettevaatlikult kivi üles ja Napsti vähk. No ja isegi kuni selleni, et käe ajasime urgu ja võtsime vähe välja ja ja siis kannatadega ja nii, et kõiki meetodeid kasutades ja käsitsi lihtsalt lambiga lased, tule peale ja võtad vehia kinni seal kuskil Haanja järve kaldal. Ema ja isa poolt mingisugust niisugust erilist karmi jälgimist või järelvalvet ei olnud, nii et sai ikka silgata üsna nii valilt. Ja ekstuppa ja asja siis, kui kõht oli väga tühi, aga siis ka ei raatsinud toas süüa. Ma mäletan, tegime võileiva kaasa ja siis igaüks oma suure võileiva, vestlesime seal tänaval lausa trepil ja sõime. Üks lugu on meeles küll, et ma jäin väga hiljaks kodu tulema, siis käisin ümber, maja uksed olid põhimõtteliselt suletud. Karistuseks siis ja siis ma nutsin ja mu hea vanaema tegi siis oma akna lahti ja ronisin sealt sisse, nii et see on mulle eluks ajaks meelde jäänud. Nisukest sakkimist vajalik oli ka või kas vitsa remonti? Jaa, seda küll ma mäletan, et kui ma kooli läksin ja oli esimese veerandi lõpp ja siis ma meil parasjagu külalised ja siis ma teadsin uhkusega, kui palju ma olen juba nurgas seisnud ja kui palju mul on kahtesid Ma kuidagi interpreteerin seda kui tunnustusena, et ma olen ka keegi. Aga isa võttis seda asja hoopis tagurpidi pärast, andis mulle rihma. Nii et see vist küll viimane kord, eks ma varem ka mõned korrad kindlasti sain, et aga mul on meeles, kuidas ta pükste pealt rihma kiskus niimoodi suure kiirusega, ma olin siis seitsmeaastane ja olin noh siis oktoobris juba esimesi tulemusi saavutanud koolis. Need olid siis kanged tulemused. Ja just pärast mul läks paremini minema, muidugi, ja ja järgmistes koolides, aga see algus oli natuke nii segasevõitu. Räägime natukene kodustest ka lähedastest inimestest emast-isast, kes oli kõige lähedasem. Nii ema kui isa nad olid muidugi omanäolised, isa oli mul Tiisler ja, ja ta oli noore poisina tulnud siis kasaritsast oma kodunt linna ja pinud siis õpipoisina ja algul võib-olla siis ma ei tea, kas 14 või 15 aastasena alustanud ja temast oli saanud väga hea Tiisler tud mees kuni kuni elu lõpuni just omal alal ja ja ta oli selline tõsine mees ja napisõnaline ja täpne ja korralik ja mõjuga napsu võttis siis natuke muutus ja siis ta lõbusam märksa ja elas siis selle võib-olla selle tavapärase vaikuse välja, välisnii lõbusalt ema oli ka kasaritest pärit ja linnatuld algul teenijatüdrukuna leiba teeninud ja siis, kui nad abiellusid, siis isa pani õppima õmblemist ja, ja ja ostis talle Singeri masina, mis tänaseni on alles ja töötab pea ja ema on siis alates tollest ajast 30.-te aastate keskpaigast kuni tänaseni edukalt õmmelnud naiste kleite ja kõik igasuguseid naisteriideid ja, ja ta on väga andekas kuduja ja heegeldaja ja ja aednik ja, ja mis iganes, need Ta on nüüd küllalt kõrges vanuses juba üle 80. Kuid täielikule isemajandamisele saab endaga suurepäraselt hakkama. Anduslikult. Need on, ma olen nimetanud suure kasuteguriga inimeseks, tal on kogu aeg ülejäänud mitte puudu tulnud ja tänu ikkagi oma jälle loomulikule andekusele, kuigi ta omal ajal olles lõpetanud ainult neli klassi, nii nagu mu isagi noh, ei, ei saanud toetuda ja kuigi palju sellisele formaalsele koolide haridusele või need inimesed on mulle muidugi väga meelde jäänud emaga ma suhtlen tänaseni regulaarselt ja vanaema oli ka omapärane tüüpe. Ta oli päris suur usklikke, käis kirikus ja laulis ja, ja lõpetas tee ära. Töönädalal laupäeval kell kuus ja nimetas seda patuks, kui keegi tegi laupäeva kella kuuest kuni pühapäeva õhtuni mingisugust tööd, mitte hädavajalikku tööd. Nii et tal isenesest printsiipidega inimene ja ajas vanaks 95 aastaseks. Enamus aegadel oli väga hea tervisega üle seitsmekümneselt läks esimest korda arsti juurde, nii et noh, sealt on nii-öelda omamoodi pilt jälle ja mingisugust ka põhimõtted kaasa tulnud. Minule ja tänaseni saadavad mind Kui nüüd selline päris pisipoiss seal kodus ringi jooksis ja mängis ja kuivatada, vaata siis neid kolme isa, ema, vanaema, kes oli see, kelle juurde oli nagu kõige parem minna ja kellele võis vahel ka mõne saladuse ära rääkida ja oli teada, et sealt tuleb ikka niisugune positiivne lahutus alat. No mulle tundub vist vanaema, sest eks Isa-Emajõe rohkem tööga koormatud ja nagu ikka need asjad on. Vanaema oli kodune ja tegi süüa ja, ja vaatas minu järgi ja. Nii et ma usun, et vanaema oli see, kellega ma sain ehk kõigeni südamlikumalt läbi. Kindlasti prooviti anda ju ka töökasvatust. Tavaliselt ikkagi toimub kodudes nii, et kavandatakse natukene üht või teist tegema. Meil oli ju küllaltki primitiivne elamine seal kõigepealt oli puuküte ja juba varasest lapsepõlvest alates ma pidin pindusid rajuma ja, ja ka puid lõikama. Niivõrd-kuivõrd jõudsin ja teiseks, meil oli vaja vesi sisse tasside vesi välja tassida majast meie hoovi peal oli ilus kaev, nii et vett sai toodud ja vett välja viidud. Siis oli meil aed, kus tuli peenraid teha, kui palju ma nüüd tegin, aga igal juhul majal ikkagi aias aeg-ajalt, et olin ja midagi tegin. Ja, ja lõpuks muidugi ikkagi, kui me maja hakkasime ehitama, nagu ma juba mainisin, siis ma mäletan selle territooriumi, kuhu vaja hakkasime ehitama, oli vaja korrastada ja vanasid pajujuurikaid seal nagu välja kiskuda ja maha lõigata. Ja see töö on kõik mul veel silmade ees, nii et seda tööd ma tegin. Ja, ja lõpuks poistega me harrastasime sealsest ehitustööd, me ehitasime lauajuppidest igat laadi maju ja onne ja nii et noh, see oli köki tõsine töö, eesmärgistatud töö tol ajal. Kas majandusinimese liin ka kuidagi niiviisi lapsepõlves juba välja paistis, et kuidagiviisi niukene eriti karge suhtumine, ütleme sal rahasse tulud ja, ja väljaminekud ja ja tahtmine näiteks ise mingit raha teenida või. Ei, ma ei julge küll öelda, mul on meeles esimesed suhted rahaga võib-olla seal mõne rublaga kompveki ostmine ja kuna raha oli peres napilt, et siis see suhe rahaga oli niikuinii väga nii tagasihoidlik ja ja tol ajal noh, nagu äri tegemine. Nüüd ma ei mäleta, et ka oleks postituses eriti levinud midagi Me muidugi vahetasime omavahel ja midagi taolist, aga ega mul seda ärivaimu nii väga palju pole kunagi olnud. Ma olen küll majandusega tegelenud väga mitmes rollis ja mitut moodi, aga see ei ole päris see äri tegemine. See majandus, millega mina olen tegelenud Aga kui juba koolipoiss sai oldud, natukene niisugune vanem koolipoiss ja siis suveajal ka mingit väikest niisugust töö otsa ei tulnud. Eks midagi ikka. Me käisime all ja seal sai natuke aidatud, aga juba keskkoolipõlvest tulid sellised noh, sihipärasemalt tööotsad, siis ma küll oli mõni suvi lausa tööl, üks Ui transport töölisena teatud aja ja ühel suvel olin keskkoolis lausa pioneer, laagrisse. Spordiõpetaja ma olin spordipoiss ja sain siis sellise rolli omale. Nii et juba keskkooli päevilt on küll selliseid tasuvat tööotsad meelde jäänud, aga algkooli päevilt ei, küll ei ole. Nonii täiskasvanud inimesena on olnud nii palju selliseid ametikohti, et kus on tulnud ikka teiste ees olla ja juhtida ja kas niisugune juhtimise oskus see juba seal lapsepõlves, oma sõprade seltskonnas või niisuguses poistekambas ka välja tuli? Ja see on hea küsimus, muidugi ema mul küll väidab, et see tema märkas seda, kuid et ma ise nagu päris ei ütleks, nii. Mul tundub, et meil olid need selliste poistekambad olid sellise vahelduva liidriga või või teatud määral vahelduva liidriga eri situatsioonides tekkisid nagu uued liidrid või kes paremini midagi oskas või jagas või me väga nagu ühele mehele orienteeritud ei olnud. Ehk teiste sõnadega küllap situatiivselt lõi välja küll ühte teist võib-olla et mul on teatud eeldusi organiseerivaks tegevuseks ja ma usun küll, et seal teatud situatsioonides lõi see välja. Aga, aga et ma nüüd oleks seal liider, asi oli ju selles, et poistekamp oli väga eri vanusest poistest koosnev ja, ja selle tõttu nüüd noh, mingi noorem. Ma olin siiski seal üks nooremad, sest või keskmise vanusega, küllap need vanemad ikkagi tegid seal sellisel liidritöö ära. Niisugust Paal tänava poiste olukorda ei tekkinud. Ei mäleta ja kindlasti nüüd teatud situatsioonis ehk tekkis. Aga mis ma tahaks küll ütelda, et me saime siiski päris kenasti läbi ja selline sõprussuhted noh muidugi tänaseks on jahenenud ja paljud on tolle ja sõbrad on, osa on juba surnud ja nii edasi, millegipärast jah, me saime küllaltki hästi läbi, nii et et see on ka nii meeldiv meenutada, nüüd pika aja tagant Ja siin oli juttu, et noh, et sporti sai hästi palju tehtud ja spordipoisid on küll vist ma kujutan ette poiste omavahelises suhtlemises ikka väga nisust popid ja tähtsad. Mis alad need olid? Ja ma seal juba ka päris vara hakkasin jooksma, ma olin küllaltki kiire poiss ja kergejõustikuga tegelema jooksmine, lühimaajooks ja kaugushüpe ja need olid nagu minu alad kergejõustikus ja ja ma juba seal siis seitsmeklassilises koolis sain Õiga palju diplomeid ja olin seal kooli võistkonnas ja muidugi üks ala, millega ma tegelesin, ka seal oli, oli jalka palli meie jalgpalli mängisime päris aktiivselt. Nii et ega seal ma olin kooli meeskonnas ja ja hiljem muidugi tulid mitmed teised alad, noh nagu võru poisid ikka me suusatasime ja olime päris head suusatamises siis kuna seal on palju vett, siis muidugi ujusime ja isegi ma olen vettehüpped treeningul käinud küll, tõi väga lühikest aega. Ja siis juba keskkooli kaheksandas klassis. Ma hakkasin maadlema nii et ma olen nõu klassikalises maadluses spordikooli lõpetanud ja edukalt maadelnud noorteklassis. Ja siis muidugi see kergejõustiku jätkus ka kuni keskkooli lõpuni, need need olid nagu rohkem minu alad ja tänaseni ma tunnen nende asjade vastu huvi eeskätt jooksmise vastu. Kas spordipoisil jätkus veel tähelepanu muusika jaoks? Ega ma ei ole küll otse muusikamees, on, mul on muusikaga on küll olnud varasest noorusest selline väga soe suhe selles mõttes, et et tol ajal ma mäletan, käidi ka palju sünnipäevadel, nii, meie peres oli neid sünnipäevi, kui meie pere käis sünnipäevadel, mind võeti reeglina kaasa ja, ja sünnipäevadel alati lauldi, tänasid sünnipäevade on lauluvaesed, siis reeglina lauldi ja lauldi kõik need vanad head tuntud laulud noh, nii-öelda otsast lõpuni läbi. Ja, ja need on mul tänaseni kõrvus ja minu arvates minu parim muusikakasvatus on sealt pärit. Ja muidugi kooliõdedel olid juba mingisuguse salapärased laulikud ja. Ja no seda ka jah, aga minul ei ole küll laulikutel õdedele ja selle eest nagu kaugele jäänud. Me oleme ikka selles saatesarjas kasutanud võimalust ka mõnd muusikapala mängida, natukene saadet ilmestada ja siis tavaliselt need muusikapalad on olnud nüüd selle inimese lastetoast pärit selles mõttes, et kas on mingi tähendus olnud rändmeeldinud või mis muusikapalad näiteks tänase saate puhul võiksid kõlada. Mis ei ole päris lastetoast, aga kui otsiksime üles selle võru valsi, see kõlab ikka ka kenasti nüüd endistele ja praegustele võrulastele ja kui veel midagi soovite, siis sealt midagi tõesti neid eestiaegseid laulusid kasvõi seal, kus rukkiväli lagendikul või, või mingi selline meloodia. Põld ründas oru nõlva. Seal Põllumeeste kimmel tatrahoid, epu Eilähes mao vält kõrvale. Oma võru mõtsa nuist läbi, mille puhul iga sai ma mõni kõrs jäi, sai mozilla sil ost, sätenne, emal kalluga. Võru, Võrumaa kõige ilusam saab sinu, Tiit ma ega laul. Ööbikuorg, korge munamäe, torn, minut, tässä Minnenn ja tulla. Elik aina ossaretsid tekkis oma turri ja ess ole ai mul siis takka kai ja kuis imeli kul treppi. Kui Saakašvili ütles mulle alasse õppul. Sas murrete sälk, iva saas käki samme, küll ma siis ohigi ääres. Võrumaa, Võrumaa kõige ilusam ma ega kulul ööbik, our korge munamäe, torn, minud neere pääsminnenn ja tul võru. Kui nüüd natukene vaadata selle kandi pealt, et kas on olnud lapsepõlves võin olla, aga kas need oma kodustele ja võib-olla ka lisaks oma sõpradele, oma eakaaslastele mõni inimene, kes kuidagiviisi oluliselt või tähenduslikult on mõjunud, tänaseks. Kaks. Täiskasvanud inimeseks kujunemisel. Et olukorras, kus mu isa ja ema olid nii-öelda käsitöölised, siis mu ristiisa oli kaupmees, ta oli edukas kaupmees eesti ajal, kui nii võib öelda, siis enne seda ja lõi läbi ka siis peale seda varustajana ja turustajana ja laomehena ja kuidagi nii, ta oskas osta odavamalt ja müüa kallimalt mis on kaupmehele, noh, A ja O ja tema, vähemalt ta avardas mulle. Me kohtusime temaga tihti. Me käisime tal külas, tal oli ilus maja maal linna lähedal, tema avardas mu juba varasest noorusest peale mingil määral inimese mõistmise või ütleme, inimeste tegutsemise võimalustest, spektrit ütleme nii, mina ei ole kaupmeest tänaseni, aga ma võib-olla tänu sellele mõistan kaupmehi paremini, nii et ma teda nimetaks kindlasti ja siis kindlasti on mul ka siiski meelde jäänud seal kooliajast paljud õpetajad ja sealhulgas nagu spordiõpetajat või treenerit. Mulle tundub, et ka see tüüp inimesi, kes kes ise nagu spordile pühendunud ja teatud režiimi võib-olla rohkem kui tavaline keskmine inimene, kellel on sihiseadmise oskus. Sport. Ta on selline mõõdetav tegevus. Sega on mõjunud mulle, mul on mõned neist silmade ees tänaseni ja ja, ja usun, et see on oluline. Lõpetamiseks katsuksime võib-olla natukene, kokkuvõtvalt tahan mõelda, et millised olid siis et põhimõtted või mis just nimelt lapsepõlvest kaasa ja mida on tähtsaks oluliseks peetud, võib-olla kallikski peetud ja mis võib-olla isegi endale aru andmata on olnud ikka väga määravaks tõukejõuks, et teist Jaak Leimann on nüüd täismehena saanud just nimelt see mees, kes te praegu olete. Ma arvan, et teatud selline kord ja teatrite režiim ja mitte küll selline punktuaalne, aga ikkagi teatud rüüt iha käis kaheksast viieni tööl ja vanaema tegi süüa täpselt kellaajaks ja ja ema õmbles kleite, kus oligi täpsus, eks ole, ei saa väga viltu panna selles tegevuses ja, ja isa töö oli suhteliselt täpne, mina kaugeltki ei ole nii täpne inimene, aga ma ma arvan, et need selline rütmi ja selline tsüklilisus ja selline kord perekonnast teatud selline selliseid printsiibid ja põhimõtet ja see kõik kokku noh, on kindlasti vorminud mu tänast ellusuhtumist või senist ellusuhtumist ja ma olen seda püüdnud ka oma perekonnas noh, mingil määral juurutada. Ja teine võib-olla siiski ikkagi suur asi on, et noored või, või lapsed saavad vabalt ringi liikuda ja nad ei pea olema toas. Nad ei pea kartma välja minekut. Paneelmajades ja nüüd inimesed elavad natuke teise režiimiga sealt, ehk ma sain kaasa loodusetunnetuse ja sealt vahetu suhtlemise ümbritsevaga eri situatsioonide noh, tajumise, talumise või mõistmise või, või vähemalt fikseerimise. Nii et ikkagi see mitmekesisus ka nähtavasti on oluline, mida ma mainiksin. Ja kui te neid praegu paneksite silmad kinni ja ja esimene pilt, mis lapsepõlvest meelde tuleb, mis on? Võib-olla ikke tulebki see miljöö seal see meie maja, see, see urumägi seda nimetati, seal oli mägi, kust me alla sõitsime, tänava ristmik, seal? Muidugi ema ja isa ja vanaema, noh see kompleks kõik, et see, see oli siis minu maailm. Lastetuba.