Raadio seitse alustab tere õhtust. On reede, 11. märts. Intervjuu annab Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Kuno Pajula, kellel täna on 70. sünnipäev. Saatejuht Ene Pilliroog. Austatud peapiiskop, raadio seitse soovib teile palju õnne. Missugune teie perekonna traditsioon on? Kuidas ärkab sünnipäevalaps teie kodus, mis teda ootab? No meie oleme tagasihoidlikud inimesed ja ja ilmad suurt suurte tseremooniate, et algab ka sünnipäev. Nõnda et seal on tavaline kohvi joomine ja, ja oma õnnesoovi ütlemine. Nii et siin ei ole midagi erilist kummalist raadiokuulajatele siin nagu saladusena avaldada. Kui suur on teie pere? Pere on nüüd niisuguseks väikeseks jäänud, kuidas vanemas põlves inimestel on, sest tavalised lapsed asuvad oma teele ja oma elu hakkavad elama, nii et ma elan praegu abikaasaga kahekesi. Elame suures ametikorteris ja meil on paar väikest koera. Need pere ei ole suur. Samas on muidugi võimalus, et mul on kaks tütart ja nemad saavad käia meid vaatamas. Aga siiski, kui palju aastas on neid kordi, kus pere kindlasti kõik koos on. Kõik tahavad tulla ja kõik püüavad tulla, see on niisugune komme. Või sünnipäevade aeg oleme koos ja ja siis ka suurte pühade aeg jõulude aeg kindlasti olen koos olnud, kui läheme siis seda sünnipäeva last õnnitlema. Teisest küljest tuleb muidugi öelda sedagi, et nüüd vaimuliku ametikandjad tavaliselt peavad eelistama TÖÖ tegemist või noh, tuleb eesõigus anda ikkagi nendele ülesannetele ja kui seal on pühapäev või kui on mingisugune muu tähtpäev, siis vaimulikuna tuleb mul minna sinna ja Ta oma perekondlikud asjad tahaplaanile. See on niisugune. Küsitavused kui perekond protesteerib selle vastu ja ütleb, et ma ei saa näha seda isa või vanaisa või abikaasat nii tihti kui ma tahaksin siis on tud õigustus sellel olemas ja ja me ei saa võtta ka vaimuliku mingi üliinimesena ja tema peret ka alati säärasenat, et mõistetakse paljudel kordadel. Enamikus on see tõesti nõndamoodi olnud, et et ka perekond mõistab selle töö tähtsust, mida nüüd pereisa vaimulikuna teeb ja ja mõistetakse seda ja ollakse sagedasti ka kaasas või või siis mõistetakse seda tööd, aga võib-olla ka nõndamoodi. Kui pereisa oli ka tihti on ära, et siis öeldakse, et saiet meile võõraks ja võivad tulla komplikatsioonid, perekonnaelus. No niiviisi võib olla väga paljude elukutsete puhul nii mehe kui naise puhul kes väga armastab oma tööd, pühendub oma tööle kahtlemata töö võtab väga palju aega ja energiat ära meie elust, aga see on juba paratamatu. Vaata siis, kui kaks inimest on juba korra kokku saanud, siis mõlemad peavad tunnetama seda, millist rada kumbki käibe tahab käia ja missugune demomissioon. Nüüd öeldakse, et mees on naise pea. Kuidas teie kodus on, kas teie kodus on ka mees naise pea või tahate end lasta kodus abikaasal suunata, juhtida? Loomulik peaks olema nõndamoodi, tähendab et lõpliku otsuse või kaalukama sõna ütleb see, kes seda asja paremini tunneb. Nii et ei ole õige, kui mees igal pool peaks oma sõna maksma panema või? Neid ütlema, et asi peab olema nõndamoodi. On täiesti loomulik, et naised oma loomuse poolest mõndagi küsimust. Kui mehed ja ma arvan, et meie peresse ka nõnda peak on olnud, et seal otsustamise puhul ei ole mitte nii pealesunnitud mingile otsus, vaid noh, me püüame leida ühist keelt. Ja mõistame muidugi sedagi, et, Elu on keeruline nähtus ja ja seal mõnigi kord see esimene mõttekäik või see impulsiivne või emotsionaalne otsus, et see olla ka ekslik. Ja selles mõttes on ka koduses olukorras väga tähtis et teeksime need otsused saaksid tehtud küllalt kainelt, läbimõeldult ja tahame mõelda muidugi ka selle peale, kui me kodust räägime, sellest räägime. Et kodu peaks olema kohaks, kus inimene saab uut jõudu, kus ta tunneb ennast vabana hästi tunneb ennast, kus see kodus soojus ja, ja ütleme, see miljöö mõjutab teda positiivselt, et ta saab jällegi Tööle minna, nii et siin minu arust on väga tähtis, tähendab, et ka seal, kus inimene on täie jõuga tööd teinud et ta kodus ei peaks nüüd edasi võitlema mingisuguste väga, võib-olla tühiste või väikeste probleemide pärast, et et seal siiski nõnda öelda küllaltki mõistvalt ja, ja, ja teatud ka nagu distantsiga võiksime suhtuda ka nendesse asjadesse, mis seal kodus toimuvat. See aasta on pere osta, ma väga kardan kõikvõimalikke kampaaniaid ses mõttes, et me ju mäletame lähiminevikust, kuidas üsna paljugi tegime hoogtööde kaupa. Ma väga sooviksin, et perearst oleks iga aasta ja kõik aastad oleksid perega koos ja õnnelikud. Ja et sellest ei kujuneks mitte mingisugust oma ettespets reaalselt läbi mõeldud ja läbi töötatud aastat, vaid et armastus kannaks meid läbi elu. Ja perekond on ju see paik, kust saab alguse peaaegu, et kõik. Ümber kui nüüd sitkeks saaksite meenutada vaid mõnda väga õnnelikku hetke. Teie pereelus, me kindlasti ei jõuagi kõike meenutada, aga mõnda, mis millegi poolest teemälusse lõksalt kustumatult sööbinud. Mina olen isiklikult suurte niisugus sõnade vastu ja ja me oleme paljus oleme elanud lihtsalt selle teadmisega, et oleme tänulikud olnud igav päeva eest mida jumal kinkinud, oleme tänulikud ka väikeste õnnekildude eest ja see on, kui oleme terved ja lapsed kasvavad ja elu läheb edasi. Nii et niisugusi suuri, nüüd eriti silmapaistvaid sündmusi, mida nüüd tahaks üldajad, armas eesti rahvas, vaadake minu elus samamoodi, ma ei tahaks mitte esile tuua, aga nagu ma ütlesin, tähendab meie elus on oma killad, alustoed, kirikus sageli räägitakse, et sellesse usk, lootus, armastus, need kolm suurt alussammast seal peab olema, kindlasti ka on meie elus on tähtis see, et me võime 11 usaldada, et oleme ausad üksteise vastu. Ja, ja seal siis ongi nõnda, et kui me ühel või teisel korral ka nendele asjadele mõtlema, et me oleme usus lootuses oleme elanud ja armastus on olnud ja oleme eluraskustega hakkama saanud see on minu arust väga tähtis olnud. Nii et tagantjärgi nagu nüüd selle improviseeritud küsimusele vastata, mis ootamatult mulle nagu tuleb, seal ei oskagi ma nagu midagi rohkem esile tõsta, sest teatud tõesti on olnud oma need sündmused ja, ja on olemas momendid, eks ole, kus kas lõpetab kooli tütar või teine tütar või seal abiellumine või niisugused asjad. Nii et et aga ma ei tahaks, ma ei tahaks siin midagi esile tõsta ja öelda, et seal oli nüüd selle koha peal olin eriti õnnelik ja selle eest eriti tänulik, vaid ma ütleksin niimoodi, et oleme nende asjade eest tänulikud, kus meie oleme tohtinud elada oma elu. Ja noh, siin on elu on ju pikk minu suhtes olnud kas või tagasi vaadates, kui ema tuli Siberist tagasi, oli üks niisugune suur tähtis sündmus. Ja mõnedki asjad on olnud. Mis puhul võiks öelda jah, oleme olnud õnnelikud. Aga jääme selle juurde, tähendab, et ma nagu eriti midagi ei tõstaks oma perekonna sellest sündmustest esile. Kui mõelda Eesti kirikuelu peale, siis mis te ehitad praegusel hetkel kõige enam, rõõmustab. Eesti kristlikus maailmas. Kindlasti rõõmustab see, et kirikul on avanenud palju uusi võimalusi, uusi tööalasid. Ja sealjuures muidugi alati on sellel ka kaks külge. Teine külg on kindlasti see, et need uued võimalused on ka väljakutsed ja küsimuse esitamine meile, kas me oleme suutelised nende asjadega hakkama saama. Ja sagedasti on küsimus ikkagi selles, kas me leiame piisavalt inimesi ja, ja siin peame ütlema tõesti, tähendab et ajalugu näitab, et aasta või kahega palju ära teha veel ei saa, et ka kirikuelus me võtame asja nõndamoodi. Et peame pikema aja plaanisid tegema, kui öeldakse niimoodi, et jumalal on aega, aga saatana kuradil on aega vähe, tema peab meid, tema meelitab neid niisuguseid kiireid otsuseid tegema ülepeakaela midagi tegema. Aga jumalata tööd tehakse usaldusega ja tehakse selle teadmise lootusega. Et noh, viimselt ikkagi kiriku issand kannab kiriku eest hoolt ja tema loomile võimalused ja tema annab meile jõudu. Nii et sellest rõõmustame, et me oleme seda jõudu saanud. Ja et nende uute ülesannete ees seistes on ka uusi inimesi üles tõusnud. Nii et palju oleneb ka sellest, kui kusagil kasvõi ühes regioonis või kusagil paigas on üks tubli inimene, siis sellest tuleb suurt kasu kirikule. See tõmbab teisi ligi ja, ja see inimene ei pea ise kõik ära tegema, vaid tähtis on see, et et seal tulevad inimesed, kes teevad. Ja eriti rõõmustav muidugi ka see, et tõepoolest ka meie Eesti evangeelses luterlikus kirikus on palju uusi inimesi juurde tulnud. Et nüüd oleme saanud ka palju uusi inimesi. See on ühelt poolt rõõmustav, teiselt poolt on ka, muidugi oleme teadlikud selles, et paljud inimesed, kelle ristimist ei olnud üsna lühikene me ei tea veel, kui hästi nad oma selle ülesannetega hakkama saavad või kui ustavaks nad kiriku töö juures jäävad. See on ka jällegi niisugune mõttemoment asja juures, mida me peame silmas pidama. Meie kirikuõpetajad on teile väga tänulikud, et olete leidnud alati aega tulla, kui teid on palutud ja kutsutud osa võtta sinodi nädalatest. Ja üldse tõepoolest, kui teid on palutud ja kutsutud. Te olete alati jõudnud Igale poole kui palju kirikuid on ilma õpetajata. No siin on asja puhul tegu meil kaheksa küljega, ühelt poolt suured kuused on kõik õpetaja ka. Ja teiselt poolt on väiksematel kogudustel või üsna väikestel kogudustel muidugi raskusi saada oma õpetajat siin ei olnud, ei kuvanud prestiiži küsimusega, et väike, kus saab ka omale õpetajat saada, et meil on küla ja kirik ja, ja oma õpetaja vaid tänapäeva ühiskonnas, kus üks, üks tükk sõna on Turu Mõtleme selle peale, et see õpetaja peab saama ka oma igapäevase leiva säält oma tööst ja paraku on see nõndamoodi, et mõnigi kord õpetaja siis korjab oma igapäevase leiva kokku seal mitmekoguse teenimise üks natukene, teine natuke kolmas natukene. Nii et see on, see on nüüd asja üks külg, teine külg on muidugi see, et tõepoolest meil oleks rohkem õpetajaid vaja. Ja meil oleks vaja siis sel korral võimalik valida ja sobivuse peale mõelda. Et üks õpetaja sobib nagu öelda, kogudusele võib suuremaid vägemas hobuse pääl tööd teha. Aga teiselt poolt jällegi on neid õpetajaid, kus võib-olla sealt teatud-tuntud kohapeal ta veel teeb oma tööd. Ja kolmas, üks moment asja juures, kolmas mõõdu või mitmest on on ju see, et osa Meie õpetajaid on üsna kõrge vanuse juurde jõudnud. Ja nemad teevad oma tööd tulevikus kindlasti tuleb ka see aeg, kus nendelgi on. Noh, aeg saab täis ja ja tulevad ka need kohad jällegi täita. Nii et see on olnud meie kirikus Üheks probleemiks? Noh, nii kaua kui mina siin olen kirikus tööd tööl olnud aina on vaja olnud, leida jällegi ühele või teisele kogudusele õpetajat ja mõnikord on see nõndamoodi, et noh, me oleme pidanud paluma juba kate ametivenda, et sa ei lõpeta oma tööd, vaid et sa töötaksid edasi. Meil on hea näha, et mitmel pool on õpetajad saanud enda ümber noori koguda ja mõnestki noorest on saanud siis jutlustaja ja teoloogiaüliõpilane ja praktikanti ja ja siis tulevane vaimulik. Nii et. On ühelt poolt need kogudused, kus on säärased praktikandid tööl ja on teised kogudused, kus neid ei ole. Ja nii kaua, kui veel ei ole meile piisavalt kaadrit nii kaua, aga me peame ja mõtlema selle peale, kuidas seda kaadrit, mis meil on paremini nüüd rakendada. Ja talle Kui me teame, et Tartu Ülikoolis õpib noor inimene arstiks seitse aastat viis aastat vist käib loengutel ja kaks aastat on praktika kuidas me võime kirikuõpetaja kohta öelda, kui kaua noor inimene õpib kirikuõpetajaks. Kogu elu no siin on muidugi asjal on kaks külge, ühelt poolt on see teadmised, mida saab õppimise kaudu ja teiselt poolt on see, mida inimene saab nüüd vaimulikuna, oma palvete ja oma selle sisemise kasvamise läbi. Rõhutama seda, seda külje esimest külge, mida ma nimetasin, et teadmisi vaja ja on vaja kõrgkoolis käia ja targa inimesena osata. Ta teiste inimestega nüüd rääkida. Ja teiselt poolt on see siiski niisama vajalik. Et inimene usus oleks selge ja kindel ja ja seal etemad usuelu oleks korras olema. Sest muidu võib tulla nõndamoodi nagu vahel armastatakse öelda, et kirikuõpetajaamet on ju väga lihtne. Loed korra piibli läbi ja mis sul on tsiteerida ainult neid pühakirja salmisid. Ja, ja, ja sul ei olegi nagu muud vaja silmas pidada. Nii et ma mäletan siin ka seda, kuidas mõni õpetaja on öelnud, et kui sa saad omale korraliku jutluse raamatu, siis selle jutluse raamatuga võid koguduste hindav kas viis aastat või 10 aastat. Et lapad seda raamatut ja ja võime tõesti võtta seda, seda õpetajaametit nõnda nagunii kergena või ütleme jutlustajale siis võib vanemõpetaja veel tead ja näed, see on hajutus, raamat. Ja selle kaudu saad omale tuled ära läbi selle läbi saad oma leiutist ära pidada. Nii et seal, et oma viis aastat inimene õpib või neli-viis aastat, see on täiesti loomulik ka teoloogile ja nüüd koguduse vaimulikule. Aga nagu öeldud, meie see elu, mis meil on selja taga kus oli täiesti teistmoodi kui normaalses maailmas. See elu on omalt poolt nüüd seda teinud, et et me oleme pannud inimesi tööle mittetäieliku kõrgema haridusega ilma selleta, et inimvorst jõutud lõpetada oma selle ülikooli kursusel. See on olnud muidugi häda abinõu meile. Aga teiselt poolt me oleme näinud ka seda, et kui inimesel on see sisemine kasvamise tung ja tahtmine et siis nad on nendest inimestest saanud ka suurepärased kogudused, töötajad, vaimulikud ja ka teoloogid või usuteadlased, kes. Kas praegusel hetkel on Eestimaa suurim luterlik kogudus? Arvu järgi võttes on ta muidugi siinsamas Tallinnas Kaarli kirik, Tallinna Kaarli kogudus, Sulhoosun, Jaani kogudus siin, aga samuti on ka suured kuulsused, on ka Võrumaal Võru jaoskonnas seal, nii et võime öelda. Suurte koguduse osas võistleb Tallinna praostkond, Võru praostkonna ka, nii et Lõuna-Eestis on suured kogudused. Ja, ja ka, ütleme siin siin Tallinnas muidugi pealinnas kus teiste sääraste linnadega võrreldes muidugi meil kogudusi on vähe Helsinki või metsik või, või kusagil sama suur linn. Seal on palju rohkem kogudusi kui meil siin Tallinnas. Nii et siin need suured kogudused tõepoolest annavad terve praostkond mõõdu välja, nagu me oleme siin vahel ka seda võrdlust kasutanud bet ühes kogusani, sama palju ametitalitusi, ristimise või laulatusi kui kusagil väikeses praostkonna sisse. Kuivõrd võrdväärsena kuulub Eesti luterlik kirik maailma liita? Luterlik maailmaliit on kirikute koordineeriv keskus. Ja seal suur või väikene. Saar, et osaleda ja tunda ennast võrdväärsena, teisest küljest on muidugi see et väiksed kirikut oma esindajaid sinna luterliku maailmaliidu executive komitees või juhtivates organitesse vaevalt saavad. Vaata, me oleme nagu esindatud seal. Balti riigid, kolm balti kirikut on ühe esindajaga esindatud või mõnes komisjonis on siis meie inimesi tööl. Nii et seal staabis nagu meie väike kirik oma oma esindajad ei oma, nagu veel ühelt poolt oleme võrdväärselt ja teiselt poolt muidugi väike kirik on väike kirik, kus meie esindajad seal saata sinna või teise kohta. Kuidas on osanud ja suutnud ja saanud kaks eestlast konda, kodueestlased ja väliseestlased oma tööd koos hoida? Kiriku plaanis? Olude sunnil on see nõndamoodi olnud, et mõlemad kirikud, nii see kodukirikuid väliskirik on pidanud iseenda eest ise võitlema ja ja sagedasti ka nõndamoodi, et iga kogudus on pidanud enda olemasolu eest võitlema. Nii et siin me oleme teinud tööd ja oleme hoidnud oma kirikut lahti siin ja samuti on teinud nemad seal välismaalt tööd, nad on kõigepealt need kogudused asutanud ja loonud seal ja seal siis on nemad vastutanud selle töö eest seal. Ja kindlasti tõusud ja mõõnad on olnud mõlemal pool. Ja kui meie võib-olla oleme stabiliseerunud siin nüüd kodu Eestis siis välis-Eesti kirik on kindlasti nüüd kahanenud. Kahanemist oli ka meil nüüd, kui möödunud aastat võrrelda eelmisega. Kuna me olime üks ühelt pool raudset eesriiet teisel pool siis noh, kõik see propagandasõda ja, ja, ja elu teises õhkkonnas. Need tingisid omalt poolt ka seda, et oli umbusku ja, ja kahtlusi teineteise suhtes. Muidugi võime olla jumalale tänulikud selle üle, et enamik meie kogudusi siiski oli avatud ja, ja kui nüüd vahel avaldatakse, et meil jumala riigi tööd ei tehtudki, et nüüd võime hakata alles seda tegema, siis muidugi sellele ma vaidleksin vastu. Jaa tuletaksin meelde seda, et tihti ja seda tööd ja inimestel oli ka valikuvõimalus siin Eestimaal, nõnda nagu ta oli ka välis maal. Et kes tahtis, oli kogu see liige ja kes pidas targemaks oma arusaama järgi või inimliku tarkuse järele hoida kuudest eemale, need hoidsid eemale. Nii et küsimus oli ka selles, millised otsused üks või teine inimene tegi kiriku ja usu suhtes. Ja seda rohkem. Ma usun, peaks hindama neid inimesi, kes siin kodumaal selle otsuse tegid kiriku suhtes ja Gustavakseid. Ja siin on meile vahel ka ette heidetud seda, et me oleme nagu pooliku haridusega inimesed õpetajaametisse seadnud. Teiselt poolt me võiksime öelda ka seda, et seal vabas maailmas oleks võidud ju ka rohkem siiski meie peale mõelda ja seal koolitama neid õpetajaid selleks ajaks, kui Eesti vabaks saab, siis täitsa ta siia ka, seda seda praegu ei ole ja praegu oleme nagu öelda, võitleme, mõlemad kirikud võitlevad teatud määral selle õpetajate puudusega ja ja ühel teisel korral sedamoodi, et et Pälisesi kirik ootab, meie saadame sinna mõne õpetaja ja teiselt poolt jällegi nemad tulevad. Meile siin olla kombeks saanud, tähendab ka välis-Eesti kirikuõpetajad käivad nüüd jutlustamas vahel koguni turneed kombel tehakse seda tööd tõhu, loogiliselt võttes see külalisjutlustamine minu arust ei ole kõige õigem põhitöö, ikkagi tehakse koguduses oma õpetaja oma õpetajatööd hobusega. Nii et niisugused mitmed küsimused on olnud ja, ja kindlasti ka siin. Aeg annab arutust. Ja mõtteviis. Kindlasti erineb, kui me tuleme sellest minevikust, kus meie tuleme, nemad tulevad sealt vaba maailma sellest minevikust. Nii et seal ei ole imestada, et ühel või teisel korral. Meie mõtted ei ole mõtteviis, ei ole samasugune, neid mõjutavad Se ateistlik nõukogude kord ja seal võib-olla neid on mõjutanud Ameerika demokraatia ja mõtlemise viis, nii et see oli mitte ainult kirikus. Kui me näeme, mõtleme siin välisministeeriumi ametnikud peale siis ka nemad on vahel siin olnud hädas, et, et dokumendid, mida nemad kirjutavad, ei ole eesti keeles, millest meie aru saame. Nii et küsimus on selles, et tõepoolest nüüd samm-sammult lähenemas ja loeme üheks kirikuks neid usklikke, kes ja neid kogudusi, kes on välismaal või neid, kes on siin. Millisel mandril, millises kirikus on väliseestlaste suurim kogudes? Kindlasti praegu, kui mõelda selle peale, et nende kiriku keskus, Konsistoorium on asukohaga Torontos Kanadas, siis seal on kindlasti suur eesti kogukond ja ka kogudused on tugevalt samuti Ameerika Ühendriikides. Aremulisega Rootsis, Rootsis on nüüd vast Vähemaks jäänud enne oli peapiiskop Veemia aegul jõukonstoormuliga Rootsis Stockholmis, nüüd on see peapiiskop Peter Soekonda Torontos. See on tõesti teie küsimusele vastates, et suured puud on seal. Aga on ka paljud keset kogudused. Kui võtta Lõuna-Ameerikat võimuta Austraaliat. Mõnestki koguduses õpetaja käib mõnikord aastas jumalateenistust pidamas. Missugune on see paik kõige kaugem paik, kus teie olete saanud jutlustada? Seal siis oli rõõm näha neid inimesi et rõõm oli vastastikune. Meid võeti väga hästi vastu. Vahel peavad minema võõrasse kirikusse, kuna oma koguduses õpetajat ei ole või seal toimu. Nii et mõnedki eestlased olid seal, selles olukorras öeldi. Asel ligidal oli kirik ja ma lähen sinna pühapäeval seal. Kas see ütles õige ette? Mõnikord on öeldud niiviisi, et me kodueestlased siin oleme nagu reserveerituma diakahtlustavamadja kinnihoidlikumad ja et mitte nii ennast väga avaldavad. Aga väliseestlased suheldes võõra maailmaga võõras keskkonnas suheldes test, Klaadi temperamendiga, inimestega on nagu kavalamad, kui meie siin olevat siin kindlasti tuleb mõelda selle meie minevikku vahele. Sest elu õpetas meid hoidma, suud kinni ja oma mõtteid varjama. Oli hea, kui sa, inimene ka kõige ütleme ka liiga palju oma suud ei pruukinud. Ja eks teatud põhjamaa rahvastel teatud kinnine eluhoiak. On olemas. Nii et siin seda me mõistame. Aga muidugi need inimesed, kes läksid kodunt välja, kes kusagil pilt kodu rajama täiesti uues olukorras võõra rahva hulgas. Nad olid sunnitud tööd tegema sunnitud keele õppima. Ja seal nende, kus ilus ja, ja nende võimed. Need lasid mõnelgi väliseestlasel saada väga kõrgele kohale ja, ja palju teha oma nime seal, nagu jätta ühe või teise töö kaudu tuntavaks selle maa rahvale. Kiriku kõrval on suur tähtsus olnud ka Eesti organisatsioonidel seltsiseltsid ja säärastel kokkutulekutel, kus nad on siis oma eestu saadet nüüd elus hoidnud. Kuidas on edenenud ja mida te tahaksite kommentaariks öelda? Kirikuvarade tagastamisel? Siin peab ütlema seda, mida paljud eestlased ütlevad, et et varade tagastamine on keeruline protsess on aeglaselt toimunud ja me võimega niisugusi mõtteid avaldada, et et Parempoolsed teevad vasakpoolset poliitikat ja kui me nõnda ajalehekeelt meelde tuletame Et ära hoida uusi vigu ja, ja ütleme nendele, kes praegu kasutavad Varasid, mis kuulusid kunagi teistele inimestele, et nendele mitte vigu teha, siis on tehtud seda tööd aeglaselt. Nii et me tahaksime ainult loota, et see läheks rutem edasi. Ja teiselt poolt me mõistame ka seda, et paljudel kordadel Varandused on hävinud või vana basturaat või seal on, on täiesti armetus seisukorras ja kui ta on mingisugune tohutu suur hoone siis praegu tema remontimine ühelt poolt on raske ja kulukas ja teiselt poolt me mõtleme ka selle peale, et kas me leiame õiget rakendamist talle ja kas me jõuame maksta neid kulusid. Meil võib juhtuda niimoodi, et, et seal, kus kirikule panime Selle sisse nüüd ühendasime mingisuguse linnaküttega või kohaliku küttega. Nüüd me oleme selle mõnes kirikus, oleme selle ära lõpetanud ja pannud jällegi oma vana katla uuesti tööle, kuna me ei suuda maksta seda. Küttekulusid nii on selle kõigi nende varadega ka paljude varadega. Aga teiselt poolt muidugi Peaksime taotlema õiglust ja seal, kus me räägime, ikkagi õigusriigist. Seal peaks olema täiesti loomulik, et kui üks vara on kelleltki kuulnud, siis ta peaks tema saama tagasi ilma mingisuguste kiiruste komplikatsioonid etta. Nii et me ootame, et siin rohkem õigust toimub või sünnib ka meie kirikuvarade puhul. Nii et me tarvitame kirikuid ja, ja, ja samas oleme ka saanud osa tagasi oma varadest. Ja samas oleme selle olukorra ees, et ikkagi, palju on tagasi saamata. Kui mõelda kirikute peale neid kahte liini pidi ühtpidi sedaviisi, et on ju meil kirikuid, mis on tako, kaunisti juba remonditud ja restaureeritud. Milliseid kirikuid te tahaksite siin eriti tänuga nimetada ja samas millised kirikud hüüavad remondi järele? Siin selle nõndanimetatud Gorbatšovi ajal kus vabamad tuuled ka Nõukogude liidus puhusid ja kus me siiski leidsime mõistvat suhtumist ka nende ametiisikute poolt, kes tuleval võimul olid siin Eestimaal. Nii et siin paljud kirikud said juba sellel ajal omale katused ja seal tehti tornid, ehitati ja saime torne pühitseda. Ja praegu nüüd on osa kogudusi teinud usinasti ööd ja ehitanud oma kirikut üles või näiteks Virumaa praostkonna son pisikene kirik, liidud Tamsalusse või Narva narva ja, ja ka Narva-Jõesuus on olemas uunikeliku jaoks. Rääkimata siis sellest, et omal ajal Põltsamaa kirik üles ehitati ja see on nagu märgiks teiste kõrval. Aga nüüd on tõepoolest nõndamoodi, et, Siin küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kas me suudame ühele või teisele kirikule anda remondiraha. Vaid siin no selles ka, et kirik elab osana rahvast ja, ja ta tõuseb, saab rikkamas koos rahvaga või langeb siis vaesusesse koos rahvaga. Nii et meil tähtsam kui ühe või teise üksiku kiriku saatus on kindlasti see, mis sünnib siin Eestimaal ja, ja millised kulud meil valitsevat. Nii et see on rahvusvaheline põhimõte, et. Kogudus peab ise kandma hoolt oma kiriku eest, et mingist mingist prestiiži ehitust seal ei suurt ei välismaa rahadega, ei ehitaks üles, kus siis tegevust ei hakkagi toimuma, vaid võib-olla seal on see tasakaal paigast ära. Ja, ja need seal, kui kirikul kogusam, kirikut vaja, siis on kogudus see, kes peab selle eest hoolt kandma. Ja samuti ka palgaga. Ja teiselt poolt on see nõndamoodi, et enamik kirikuid on siiski siiski ehitatud ja mida me näeme, on see, et mitte niivõrd kirikutega ei ole kirikuhoonete ei ole meil raskusi, vaid kindlasti on raskusi nende basturaatide kõrvalehitustega, kus me saaksime koostööd teha. Ja siin võime öelda, et palju on tehtud ära ka nende sõpruskoguduste abiga. Lääne-Nigulas on tehtud palju ära ka, tähendab lihtsalt otsesidemete kaudu, kus sõpruskogudus, kus partnerid on aidanud. Mina olen selle Majandusküsimuste puhul näinud neid suuremaid objekte maja, kus me oleme siin või tulevikus, saab olema ka meie Tallinna teoloogs instituudi hoonekompleksi küsimus. Nii et suured rahad lähevad sinna ja kohalikult braustid tunnevad oma korda paremini, kui mina siin Tallinna mehena. Kirikut on ikka peetud maa soolaks maahoidjaks ja ma valguseks. Mulle tundub, et praegusel ajal on väga mitmeti väändunud meie väärtushinnangud. Ja samas olen ma kuulnud otseselt öeldavat seda, et kirikud võiksid rohkem sekkuda ühiskonnas toimuvasse. Et kirik on justkui nagu iseendasse tõmbunud ja jäänud. Millist meelt teie olete? Aitäh kui me lähtume evangeeliumist, siis maailma valgusmaa soolaks maailma valguseks on kirik ikkagi kristlaste eluviisi kaudu. Nii et ma ei ole just päris seda meelt, tähendab, et suurte sõnade kaudu, mida kirik teeks või rohkem võiks teha. Et meie seda olukorda muudame põhiliselt muudame, see on üks asi, et me ühelt poolt tuleme sellest olukorrast, kus meile ei antud võimalust neid avaldusi teha. Ja teiselt poolt me kiriku oma sellest tõekspidamisest lähtudes ei pea mitte siis kõige tähtsamaks seda, et me teeksime neid kõlavaid avaldusi vaid et me kuulutame ja teeme oma tööd rahulikult ja kindlalt. Et kõigepealt, et see töö ja, ja see sõnum jõuab muidugi siis sel korral kuuseliikmetele. Teiselt poolt me muidugi saame oma sõnum edasi anda ka raadiosaadete kaudu. Ja ühel või teisel korral me teeme muidugi ka avaldusi. Aga. Seal ei saa mitte nõnda mõelda, tähendab et ma teen vägeva avalduse ja paneme linnukese kirja ja, ja olukord muutub. Ma peaksin ütlema ka mõne sõna tausta kohta kui aastat 50 või, või ka vähendada, asi oli see, nagu endastmõistetavat kirikul oli oma sõna öelda oma tõde oli siis praegusel ajal meie nõndanimetatud realistlikkus ühiskonnas, see sõna ei tule mul hästi välja. Aga ta on nõndamoodi olemas, kus igaüks võib tulla esile oma tõvega. Kirik peab alles tegema nendele inimestele selgeks kiriku tõde, on parem kui mingisugune barbarid tõde või tähendab sellele nihilistitude, kes kõike eitab või kui omal ajal oli see nõndamoodi, et austati vanemat inimest ja, ja käidi korralikult riides, välimuse pääle pandi omas sõnade pääle pandi rõhku siis tänapäeval võib-olla tähendab, et, Me käitume nii, nagu tahame. Šokeerivat käitumist leiame rohkem, kui seda poleks vaja. Nii et demokraatia tähendab seda Nendel inimestel, kes tulevad välja risti vastu pilisega, sellele, mis kirikuna õigeks pidanud. Nendel on ka õigus oma seisukohta öelda ja nüüd hakata leid väitlema. Niisuguste tõdedega. Ei pea õigeks ja väärikaks kirikule. Et me iga sõnaga, mis keegi seal ütleb, et me siis paneme siis oma oma seisukohad sellele vastu ja ja laseme ennast. Kõrvale juhtida elu hoopis tõsisematele küsimustele. Või rääkida selle üle kas abielu on oma aja ära elanud või on teda veel vaja. Kas lastele on vaja õpetada ausust või, või elavad nagu paljude inimeste ette elavad? Nii et siin on küsimus muidugi, see on küllaltki keeruline. Sest kui seal kuuleme ainult seda, et varastati ja, ja väga harva kuuleme, et mõni mõni kurjategija sai karistatud ja kui karistatud sai. Kui me kuuleme seda, et siis on kohe väljas need, kes ütlevad, et aitäh, et talle tehakse liiga sellele Baskesele, kes seal tappis inimeste ära, aga nüüd peab vangi minema. Et ta ei teadnud, mis ta tegi. Me näeme, et elus inimest sagedasti väga hästi teavad, mis nad teevad, see kurjategija teab väga hästi, mis ta teeb. Me oleme kahjuks olnud jõuetud nende vastu võitlema ja ja vahel on ka niimoodi, tähendab, et et siis nagu peaks, pööratakse need asjad pahupidi, tähendab, et kirik, kes kuulutab, peaks tegema tegusid ja, ja, ja need valitsus, kes peaksid korraldama elu, see peab jutlusi. Meile. Ja siin teame seda tuntud sõna, et enesekiitmise rasket töö. Et seda kohtame igal sammul. Et kirik seda enesekiitmise rasket tööd ei peaks mitte tegema. Nii et kõik saab alguse ikkagi meist endist, kristlastest meie positiivsusest, meie suhtumisest meie väärtushinnangutest, meist kõigist ükshaaval. Omaette Raadio seitse on teile väga tänulik tänase pika jutuajamise eest. Nüüd, mida te tahaksite veel Eestimaa inimestele öelda nende kodudesse? No ma ütleksin seda tähendab, et ma olen ise pidanud lihtsalt eluviisi tagasihoidlikust ausust, õigluse tunnet tähtsaks ja seal sagedasti ka peame arvestama seda, et elu on ebaõiglane ja ülekohtune, niiet katsume siiski endale truuks jääda ja sellest kinni pidada mida me oleme nagu läbi aegade õigeks pidanud. Ja seal on ka usul ja kirikul olnud oma suur osa täita. Ja ma julgen avaldada lootust, et see kirik töötab õnnistuseks ja soovib õnnistust ka edaspidi meie rahvale. Suur tänu veel kord ja veel kord, palju õnne. Intervjuu andis Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Kuno Pajula. Kell 22 Vaba Euroopa Raadio seitse jätkab kell 23, siis on stuudios Andres Uibo oma uue heliplaadiga saatejuht Ene Pilliroog jäämises. Kohtumiseni.