Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab Reet Made. Täna, head kuulajad, oleme selle inimese lastetoas, kes on öelnud, et kahtlemine, aga samas ka tahtmine ennast väljendada on see jõud, mis edasi viib. Et tema jaoks on väga tähtis kirjutada ja see on tema elustiil ja see on tema olemise mõte ning kirjutamisega tegeleb ta iga päev. Me oleme täna tulnud Heljo Mänd, teie lastetuppa, teiega, roos, teie mälestustesse, et jõuda tagasi nendesse aegadesse, kui Heljo oli veel väike tüdruk. Kas te praegu oskaksite öelda, kui näiteks mõtlen, et mis on see esimene mõte, mis meelde tuleb? Oma lapsepõlvest, mis see võiks küll olla? Ma arvan, et vanaema. Mul ei ole varem kunagi niisugust küsimust esitatud ja ma ei ole ka selle peale varem ise mõelnud. Aga ma arvan, et see on sellepärast, et ka minul on praegusel momendil väga tähtis vanaemaks olemine. Ja nii et ma seostan siis oma vanaema endaga ja võrdlen kogu aeg neid kahte. Et kas võib öelda, et teie, vanaema on teil olnud siis mõnes mõttes nagu eeskujuks, et tuleb tahtmine olla samasugune, nii nagu tema kunagi oli. Ma ei tea, kas nüüd just täpselt samasugune, lihtsalt me ju oleme erinevatel aegadel erinevad inimesed. Aga kui ma midagi mõttena lapsepõlvest, mis ma olen saanud, siis on see vanaema, soojus ja vanaema mõtteerksust. Ja ma olen mõelnud, kas mina suudan oma lastelastele seda anda. Sama palju seda soojust ja seda mõtteerksust. Kas vanaemaga koosolemise ajad olid juba väga väikesest tüdrukust peale ja üsna lapsest peale? Muidugi esimesi eluaastaid ma ei mäleta. Aga kui ma oma nisukest teadliku elu meenutan siis mul tuleb meelde Sompa suved. Ma ei elanud vanaemaga, tähendab linnas, mitte koos, vanaemal oli oma talu, tähendab mida ta pidas vanaisaga ja minu onuga. Ja ma kõik suved veetsin seal nende juures ja see on mulle meelde jäänud. Kas tuleb meelde päris esimene mälestus iseendast, et on kohe teada, et tõepoolest seda ma mäletan ise? No see kuulub veel aegadesse, kus ma olin kolmeaastane. Ta on väga hämaralt mul praegu meeles. Aga ka ma olen kunagi selles kusagil kirjutanud, tähendab, mul minu käest on seda küsitud ka varem. Ja ma mäletan, ma. Ma sündisin Narvas, kus ma elasin kuni kolme aastani, sellepärast ma saangi öelda, et see on niisuguse kolmeaastase mälestus. Ja ma mäletan millegipärast Et oli tegemist maasikamoosipurgiga ja, ja midagi kahtlast oli sealjuures kusagil nagu salaja maasikamoosi maiustamine, aga mitte mina ei maiustanud, vaid minu vend oma sõbraga. Aga kuidagi ma olin otsapidi sellesse kaasa kaasa kisutud, see on niisugune väga-väga pisikene lõik. Aga midagi päikest ja midagi hirmu ja ja midagi natuke ka paha endilist, noh, see on niisuguse emotsiooni taseme läinud meeles, nii et sündmust ma ei oska enam rääkida. Maasikamoosi maitset ei ole meeles. See on juba sellepärast meelsetan. Eilegi sõin maasikamoosi. Jah, tavaliselt ikka need esimesed mälestused kipuvad olema natukene niisuguse, kas väikese hirmu mingi kartusega seotud? Nojah, sellepärast et põhiliselt olin mina väga kuulekas laps, niisugune sõnakuulekas laps. Ja laps, kes tahtis hea olla. Ja alati mõelnud kas ma olen sellepärast hea, et mul on nagu juhuse puudus olnud. Halb olla. Et kui minusse oleksid tekkinud ka igasugused kiusatused, võib-olla ma läksin, siis halvem olnud. Ja kuna ma nii kuulekas olin, eks ole, siis mul oli alati hirm, et ma teen midagi valesti. Kui me nüüd hakkame natukene seda jutul on ka kerima sealt algusest peale sellest kolmeaastased teadmisest natukene edasi juba nendesse aegadesse, kus tõesti see lapsepõlv niimoodi ehedalt algab. Nii et siis sünnilinnast Narvast ja ja järgmine elupaik kohal Võru. Aga seal olin gamma väga-väga lühikest aega. Et noh, ütleme napilt napilt maastatuna võrust on mul juba natuke rohkem mälestusi. Mul on meeles võru lasta, et mul on isegi meeles Võru lasteaiakasvatajad. Ja siis ka, kui me juba nüüd natuke nendest hirmudest rääkisime, siis on mul meeles ka hirm. Me elasime jõe ääres. Seal muidugi teada, eks ole, et lapsed ei tohi seal jõe ääres siis üksi olla ja ega ma ei olnud. Aga millegipärast ma kuidagi sattusin ükskord paati ilma ema teadmata. Mul on niisugune tunne, et selle paati viis mind vend ja siis me läksime kahekesi selle paadiga sõudma. Tähendab muidugi vend sõudis, mina olin seal. Aga ega me kaua ei sujunud, ega me niimoodi kuhugi kaugele ei läinud, see kõik oli ikkagi seal küllaltki kalda lähedal. Ja nii et kodu ikka paistis. Aga millegipärast mulle on meelde jäänud see hirm. Natuke olime juba kaugemale sõidud ja kui vend ütles mulle siin vee all on vanapagana kodu. Ole nüüd hästi vakka, muidu vanapagan tuleb. Siis oli mul küll ja hing oli kinni. Kas esimene lapsepõlvekodu on ka meeles? Mul on meeles Võru kodu kõik kõik need toad ja õued ja ja võib-olla ka sellepärast, et see oli ikkagi väga looduslähedane, oli see kodu väga looduslähedane alguses me elasime kusagil Võrus ühes teises majas, sellest mul ei ole muud mitte midagi jäänud meelde, kui oli üks äge vihmasadu ja ema tassisse kausse iga ja pote tuppa laiali, katus laskis läbi. Ja see oli ka jälle niisugune niisugune natuke halb mälestus, aga siis ma tean, et elasime seal väga vähe, ema üüris kohe uue kodu ja vot see kodu, mis Vai tänaval olid siiski vaikne tänav. Ja ma tean, et kui ma olin juba täiskasvanud ja ükskord ma käisin Võrus käisin lastega kohtumas, siis ma läksin ja otsisin selle maja üles, ma tahtsin teada, kas olen selle maja ära ja ja ma tundsin ja siis ma läksin sinna õue sisse ja ütlesin, mina olen kunagi siin lapsepõlves elanud, et kas te lubate mul siin natuke ringi vaadata. Zelinski, ilus ilus kodu. See oli siis kuskil 30.-te aastate algus, missugune siis lasteaeda oli, kuidas siis lasteaeda peeti? No lastest on mul palju mälestusi, sest et kui ma Tallinna tulin, siis ma käisin ka Tallinnas lasteaias. Aga ta oli hoopis teistsugune kui tänapäeva lasteaiad. Kõigepealt lasteaiaaeg oli lühem, lapsed läksid lasteaeda alles kella üheksaks ja tulid siis kusagil juba kell kolm tagasi. Päevast magamist ei olnud ja lastel kaasas niisuguse oma pisikene kohvlikene ja seal sees oli võileib või sai hetkenali kaasas ja lasteaiast saime siis teed nisukest söötmist, nagu tänapäeval on, seda seda ei olnud, tähendab muidugi rohkem mul meeles Tallinna lasteaiad. Ma käisin Liivalaia lasteaias, käisin ja mul on meeles, meil oli kolm rühma, nende tädide nimesid mul ei ole meeles, aga seal oli väikeste toa tädi, sinise toa tädi ja siis suurte laste tädi. Aga niimoodi oli, et me olime ka sageli tervise, kolm rühm oli koos. Ainult ütleme nagu sel juhul, kui meil olid need usuõpetuse tunnid, sest see lasteaed, kus ma käisin seal liival, et täna see kuulus Kaarli kiriku alla, see oli Kaarli kiriku lasteaed. Ja meil oli iga päev, räägiti meile. Mingisugune piiblilugu ka jälle ikkagi natuke minu jaoks ikka süngetes värvides ma ikkagi olin väga Bell, panin pelglik, laps on see kuidagi? Need ähvardavad lood, need pelutasid mind veel natuke rohkem, aga vastupidi, selle väikeste toa tädile oli sinise toa tädi väga leebe ja tema armastas lastega mängida. Millised siis meie mängud olid? Kes neid kõiki enam mäletab, aga mulle tuleb meelde, et. Me mängisime niimoodi. No ütleme, ütleme niimoodi, kuningal ja kuningannal sündis siis tütar, no siis oli, tehti kohe, kes kuningas, umbes kuninganna is väike tütar, eks ole, kõik valiti välja ja nüüd hakkasid siis kõikidele tulema riski emat külla pidi olema 13 ristiema ja mis siis igaüks pidi siis mõtlema, mis tema siis kaasa toob. No ja kui siis need lapsed hakkasid tulema. Ja siis kes tõi ikka kuldlusika ja ja ma ei tea, mis ka need kuldasjad olid ja sinine tädi vaatab, vaatab ja, ja lõpuks vangutab pead, et 12 ristiema on juba tulnud ja kõik toovad kullast asju. Kas te tõesti ei oska midagi muud välja mõelda? Mina olin siis see 13 ja mina mõtlesin, oi jumal, mis mina nüüd oskan välja mõelda, kuidagi sattusin ähmi täis ja ei osanud muud öelda. On see oma lapse, selle ristilapsele hea südame. Siis oli sinine tädi nii õnnelik, et ometi keegi oskas ka midagi muud välja mõelda, aga aga noh, see, ma läksin ka muidugi öelnud ka midagi, kuldasja nagu teised. Ja tema mängis meiega niisugusi mänge, aga meil on need mängud meeldisid. Kuid siiski, kõige rohkem on mul meelde jäänud lasteaias preili Reindorf. Tema oli meie lasteaia juhataja ja kõige vanema rühma kasvataja ja kui mina siis sinna ka ükskord sinna vanemasse rühma sain siis muutusin mina temal lemmikuks. No ma ei tea, kas mu lemmik olin, aga igal juhul see kiindumus meil teineteisesse oli vastastikune, minu jaoks oli tema alati nagu niisugune naeratav päike. Ja, ja ta ütles ikka mitu korda, aga emal, et et ka Helion päike. Ja kui mul oli siis aeg lasteaiast lahkuda, oli juba lasteaiapidu. Ma isegi esinesin seal luuletusega ja ütles preili Reinthal emale. Et mul on väga kahju, et Helia ära läheb kas saaks niimoodi, et hoidke teda, et hoidke teda veel üks aasta meie lasteaias, teate, me ei võtaks üldse tema eest lasteaiamaksu, las ta lihtsalt olla meie rõõmuks ta alati naerab ja noh, niisugune heatujuline ja Eeemma jäi nõusse vaatamata sellele, et mina tahtsin kooli minna. Ja niimoodi ma siis käisingi üks aasta veel lasteaias, kui kõik minu kaaslased läksid kooli. Aga kui ma siis ükskord kooli läksin, siis ma läksin ka kohe teise klassi, sest mul oli juba siis seal lasteaias õpitud selle lugemine selge ja kirjutamine. No siis oli jälle rõõm suur sisse jälle oma sõbrannadega kokku, eks ole, ja ja. Kas kodune elu oli isa ja ema? No tavaline elu, nii nagu sellel ajal oli. Ema ja isa suhteliselt hoidsid mind armastasid mind ja ka omavahel ütleme, said läbi. Aga muidugi oli mul üks niisugune suur mure, vari terve lapsepõlve. Sest muud isa armastas natuke rohkem napsu võtta. Kui tavaliselt mehed võtsid, tekkis sellest tüli ja riidu vanemate vahel. No seal oli kõike. Jah, noh, nii nagu ma teile praegu siin rääkisin, et kui kergeusklikult mu ema jäi selle preili Reindorfi jutuõnged, hoidke veel oma last lasteaias. Nii uskus ta kogu aeg isa lubadusi jätma. Enam ei võta, naps täheldab tõesti, ta lihtsalt uskus. Sest isa oskas nii ilusasti seda selgitada, et enam ei võta. Aga see lubadus oli ainult kaheks kolmeks nädalaks ja siis hakkas jälle kõik otsast peale ja nii uskus ema isa elule. Mis eriala inimesed nad olid? Nad olid ametnikud, isa oli raamatupidaja, ema oli ka kantseleiametnik. Et kui nüüd väike Heljo tahtis kellegi juurde minna ja kellelegi ka natukene niisugust hingelist juttu ajada, siis oli see pigem siiski ema. Tähendab jah, mul oli emaga väga niisugune hea kontakt, ema oli mul niisugune üliarmastav ema. Tagantjärgi ma mõtlen, ta oleks võinud siiski natukene mind vähem armastada, tähendab selles mõttes vähem armastada, aga ta oleks võinud lasta mul natuke tööd teha. Minu ema oli see, kes tahtis kõik lapse eest ära teha. Ja, ja aga see ei tulnud elus ei tulnud kasuks, sest et kui ma ükskord mehele läksin, siis ma ei osanud isegi korralikult kohvi keeta. Aga rääkimata veel kraamimisest või nii, aga emal oli niisugune hoopis teistsugune arusaamine. Näiteks. Ma olen nüüd aru saanud, et kui lapsel on õhin tööd teha, siis ei tohi teda kunagi seda takistada. Minul oli ema niimoodi, et kui minul viskus pühi, et ma lähen, teen emale rõõmsa üllatused. Ma pühin ära trepikoja. No seal oli omal ajal oli nii, et korterite järgi plii trepipoja pühkima ja ma tulin juba ülevalt alla oli juba nii palju saanud juba ära pühkida, aga ma ei jõudnud veel pesta. Tuli ema koju, ütles EL-i ja mis sa teed, kui need teised näevad, mis nad siis arvavad ehma paneb lapse tööle etlejate Peeemmahes töö ära, kuid tasse kõlbab, mine nüüd ruttu tuppa, ega sind keegi näinud. Ja mina ei julgenud öelda, et nägi küll, et proua kirikal nägija ütles küll saaled, tubli, lapsedki sinust rõõmu tunda. Kas siis tollal oligi kohe niisugune mood natukene, et laps pidi olema niisugune hoitud ja, ja kõikidest niisugustest muredest aga samas ka kohustustest kõrvale jätta? Ei, see ei olnud igal pool nii, aga meie peres oli see, see oli minu ema vaade. Et et laps on niisugune lillekene ja las tuleb armastaja, last tuleb hoida ja tuleb. Ta peab alati puhas olema ja ta peab alati olema nii triigitud ja ja samasugune oli vend ka. Vend oli ka ja ega vennad, käin nõutud tööd. Nii et neli aastat vanem vend, aga kuidas omavaheline läbisaamine oli? Ei kiusanud natukene väikest õde. No seal oli kõiki. Kui ta natuke noorem oli, siis oli, mina tahtsin, et tema läks minu nuku isa talinõus olema ainult tähendab sel põhjusel, et kui mina pidin siis vastutasuks mängima tinasõduritega, mis mulle üldse ei meeldinud, aga no ma mängisin paka venna venna puhul, kui, mis ma räägin. Kuna ta oli vanem, siis ta vaimselt mõjus mulle väga hästi, et tema tõi koju raamatuid. Ikkagi ta tõi endale lugeda, aga ta tõi ka mulle, ta võttis raamatukogust raamatuid ja ta tõi alati ka noh, niimoodi, mis oli väiksematele, mida tema enam ise ei lugenud. Nii et vennal oli lugemishuvi suur, sest ma pean seda tema, et kodus meil ju raamatuid ei olnud ja minu ema ei olnud lugeja ja minu isa ei olnud lugeja külla ka liidu käia. Mu vanaema, vanaema, kellel noh, peaaegu üldse haridust ei olnud, oli ainult küla kuulsa, ma ei tea, kas ta oli kaks või kolm aastat käinud. Aga ma nii mäletan, kui ma seal suvel maal oli, siis kuidas vanaemale, kas ajalehesabast jutte välja eriti talle meeldisid? Mihkel Aitsami jutud nagu eestima kuningas ei mäletagi, mis nende nimed olid ja ta lõikas alati need ribad välja ja siis pani kokku, ütles ega suhet ei ole aega lugeda. Aga kui sügisel kõik kodutööd on tehtud ja talvel, siis ma loen, vanaema oli mul jah, niisuguste vaimsete huvidega ja see somp aeg ja, ja see vanaema juures elu, see siis ongi nii nagu te ütlesite teie jaoks kõige helgem osa lapsepõlves. Ja sest et ta andis niisuguse mõõtmatu avaruse. Sest minu vanaema oli ka lapserikkast perest pärit, aga ta käis kõikide oma õdede ja vendadega läbi. Ja mina sain ka sellest sellest osa sellest suguvõsast. Salid, noh, kuidagi nii. Mulle meeldis. Mulle meeldis ja siis ütleme talle üks õde ja üks vend elasid Toilas ja siis mulle meeldis, kui ikkagi onu pani, siis meil on niisugune hästi suur Kaless kusagilt mõisaajast veel ostetud. Onu pani siis kaks hobust sellele Kalessil ette ja siis me sõitsime kõik sinna Toilasse hommiku vara läksime. Ja siis me käisime ikka ühe vanaema pool ja käisime vanaema venna pool ja ja see kõik oli väikesele lapsele rikastav, sest et igal pool. Me nägin midagi nagu uut aga mitte üksi selle uue nägemine, aga selle kokkukuuluvuse, selle ühtekuuluvuse tunne. Võib-olla ma sealt olen saanud selle oma perekonna armastuse, sest perekond oli nendes kõikides vanaema ütleme omastes väga tugev. Kas seal maal oli ka selline looduse rikkus ja, ja piiramatu vabadus koos paljude küla lastega joosta ja, ja niisugune sõpruskond ei loodus on äärmiselt vaene, sest see oli niisugune sooäärne tanukene, sihuke väike talu, asuniku talu. Seal ei olnud isegi isegi kõrged puud, kõik olid niisugused nagu vaevakatsed või niuksed, männi jässid, pind oli seal väga vilets. Ja võib-olla kõige ilusam, mis seal oli, oli maja ümber, onu ehitas heki, kuuse mis hiljem nagu kasvas nagu kõrgemaks tuulte eest varjatud. Aga mis puutus mängu kaaslastesse, siis Sontas üldse lapsi ei olnud, see oli isegi niimoodi, et seal eesti hääl probleemiks ja ma mäletan, et ükskord Päevalehes oli suurelt kirjutatud tatud üks artikkel, niimoodi ma ei mäleta, kas nüüd kohe, kas päris esiküljel, aga ikka igal juhul kusagil ka olulisel kohal, kus oli kirjutatud Sompa vanapoiste häid. Ja siis ma hakkasin, vaatame kõik meie, kes ümbruskonnas nad olid, kõik olid seal vanapoisist ja näiteks isegi minu onu abiellus ka, kui ta juba oli neljakümneaastane Te olete juba lapsepõlves siiski hakanud mõtlema natukene kirjutamisele ja mitte ainult mõelnud, vaid kirjutanud ka luuletusi ja jutukesi ja ja ma tean, et te olete mõelnud välja oma jutte ja lemmikud olid jänesed ja need jänesed alati käitusid väikesed tüdrukud. Aga kuskohalt see jänesearmastust tuli, kas vanaema kasvatas jäneseid näiteks või et seda mõnest, kui looma natukene lähemalt tundma õppida? Ei, vanaemal ei olnud jäneseid, vanaemal ei olnud jäneseid ega lambaid ega, ega midagi nisukest. Ma ei ole jah kunagi selle peale mõelnud, aga nii nagu ma nagu välkselt tähendab, tuli mul praegu see mõte, kas mitte sellepärast, et jänes on piltlik, niisugune pelg loom, aga mina olin ka lapsepõlves väga pelglik. Võib-olla ma tundsin vaistlikult jänestega midagi ühist, sest nüüd, kui ma mõtlen, et kui muga mu esimene luuletus, mis oli ilmunud, on ka pelglik jänes, otsib teed. Igal pool on kevadveed, et jänes oli mul väga armas. Ja mina, kes ei oska üldse joonistada. Oma lapsepõlves joonistasin ainult jäneseid ja panin nagu teised lapsed joonistavad nukke, riietavad neid, vot niimoodi joonistasin mina neid jäneseid ja panin neid riidesse, joonistasin nendele kleiti selga. Aga ma mõtlesin jäneste jutte välja enda rõõmuks ja samuti oma täditütre rõõmuks. Täditütar on, minust oli neli aastat noorem, aga tema ei elanud ka mitte sompus, aga tema oli nagu samuti tuli sinna oma ema-isaga suvel nagu suvitama. Ja vot siis jutustasin mina täditütrele neid jutte ja ta väga tahtis kuulata. Meil olid oma tutid ja ei mäletagi enam, mis nende nimed olid. Aga kõik jah, need jäneste lood olid sellised, nagu oleks võinud olla nad inimesed. Ja imelikul kombel see soov on mul siiamaani jäänud. Ja ma mäletan, et kui ma juba kirjanik kolin ja loomad jutt ikka natukenegi lubati avaldades varem ju neid loomejutte ei tahetud siin. Siis ma kirjutasin ühe loomajutud ja viisin kirjastus, aga mulle ei antud seda raamatut välja ja öeldi niimoodi, aga miks nad peavad loomad olema, kui nad käituvad nagu inimesed? Ma tahtsin, et nad on loomad ja muidugi nüüd on nad juba ilmunud üht kui teist ja midagi on veel ka ilmumata küünal, skordil, nukk Miia tuleb tuttav ette ja miks ei tule? Sest et see on ju minu kõige armsam nukk, ma sain ta kinki. Alles siis, kui ma olin kaheksaaastane, ma kaheksa aastaseks sünnipäevaks muide, ema kohut. Ta tahtis et ma nukkudega mängiksin, see oli mu ema enda tehtud nukk muidugi peali ostetud, aga ema tegi nukki. Siis ma olin ju selline laps, keda kõik teised kadestasid. Selles mõttes. Et mul oli nii ilus. Nuku garderoob. Mul oli nii ilus nuku garderoob, tal oli nii palju kleite ja nad olid täpselt nii tehtud nagu vanainimestele tehakse, noh, nii puhtalt ja, ja kõik, aga mitte üksi. Et mul oleksid nukul need nii palju neid kleite olnud ja mantlikesi, aga mul oli ka nukumööbel, mida lasti tisleril teha, mitte ei ostetud kusagilt, vaid lasti. Nii et mul oli kolme toa mehedel, nii et kõik tulid, kes mu juurde nad tahtsid mängida selle myya ja selle selles mu nukutoas. Aga Miia on mul sellepärast eriti meelde jäänud või armas. Ma käisin neljandas klassis, kui ma jäin kopsupõletikku ja ma olin väga kaua olin haige. Aga ema-isa olid ju tööl, lend oli koolitsem, olin üksi kodus. Ja siis Miia oli kogu aeg minuga ja ma mängisin müüjaga või rääkisin müüjaga. Ja kui ma siiamaani olin nagu jutustanud nagu muinasjutte või natuke, nagu nad niimoodi mõelnud siis Miia oli see, kes nagu esimest korda pani mind kirjutama. Mul oli niisugune tunne, et kui ma seal voodis lamasin ja ma üksi Alin, et Miia aitas mul seda üksindust ära võtta ja tänutäheks Miiale, et ta nii hea mu vastu oli kirjutanud, ütlesin siis ka mina talle luuletuse, oma esimese luuletuse, kus ma kiitsin tema ilu ja tema armsast seal meeles ka luuletus. Ma hakkan mõtlema küll, küll tal meeles, aga no see on nii primitiivne armetu luuletused, seda ei tahagi ette lugeda. Kuigi ma pean ütlema, et see luuletus on mul isegi ilmunud mu mälestuste raamatust väikesed võililled. Ja ma ilmutasin ta ainult sellepärast, et ma mõtlesin, et kui ka tänapäeval on lapsed, kes tahavad kirjutada ja mõtlevad, et nad kirjutavad nad ei oska kirjutada, eks ole, siis ma tahtsin selle luuletusega selle väikese armetu luuletusega näidata. Et üks tee, mis võib-olla viib sind kirjanikuks ei pea olema sugugi alguses tugev, et ta võib olla väga-väga konarlik. Ma tahtsin selle luuletusega nagu julgustada. Julgustada, aga no ütleme, umbes taolise luuletus või seal on nii, et mul on armas nukuke tema Veidemanni Miia ja ütleme umbes. Aga tegelikult see kirjutamine jah, oli juba sees olemas ja koolis teie kirjutasite, ütleme, kuma neljandas viiendas klassis olin mage näiteks ütleme, kirjutasin näidendi, mida ma ise lavastasin. Ja siis mind kutsuti, kui autor välja. Aga muidugi sellepärast kutsuti autor välja, sellega anti vaatajatele mõistetega. Et ega see näidend suurem asi oled nii väike laps kirjutanud, et mida te ikka paremat. Ja nii et ja isegi klassijuhataja preili aruma palus ka mul mitu korda esineda koolipeol oma luule Dustega, mis ma olin kirjutanud, siis ma siiski ükskord olen auhinna saanud, aga see oli juba siis, kui ma käisin kooli viimases klassis. Ja seal juba ütleme niimoodi venelaste ajal, eks ole, 46. aastal siis oli kooli kirjandusvõistlus ja ma tulin esimesele kohale seal kahe kahe luuletuse, aga tähendab, peaauhinnaks oli raamat. Minu meelest oli Dostojevski, kus ma sain sugused Dostojevski kaheköitelise raamatu sallid siis auhinnaks ja minu enda teadmata oli mulle väga suureks üllatuseks need kaks luuletust avaldati noorte hääles. Kas need olid esimesed asjad, mis üldse siis trükimusta nägin? Jah, need olid esinejad 46. aastal. Üks luuletus kandis pealkirja tiiblemine ja teine oli pühapäeva hommik. Nii et koolitüdrukupõlves oli ikka luule see, mis oli rohkem hingelähedane. Ja ma kirjutasin luulet väga-väga palju. Ma kirjutasin roosat ka, aga proosat mulle enam alles ei ole. Kõik on nagu ära hävinud, õieti ma ise nüüd viskasin ükskord ära ja minu meelest see proosa ei olnud noh, ütleme mitte selles mõttes, et ma nagu juttu oleks kirjutanud, võib-olla ma püüdsin küll jutu kirjutada, aga ta oli rohkem nagu päeviku aseainet, see oli võib-olla rohkem unistused. No ütleme, ühest tüdrukust võib-olla, kes ma tahtsin olla või mis ma teen, nii et ma ei pea seda proosat oluliseks. Aga seda luuletunnetust olen ma küll küllaltki varakult tundnud seda luule ilu ja seda helinat nagu enda sees. Et kas on olnud ka keegi täiskasvanud inimene. Et kas mõni õpetaja näiteks, kes on natukene nõu andnud või suunanud või seda loomingu poolt pisut analüüsinud? Ei seda mul ei ole olnud, aga kui kas siin tõsisemalt tegelema luulega siis oli selleks minu mees. Kui me tutvusime, siis temale ma julgesin näidata oma luulet ma varem ma olen küll väga niisugune väga palju suhelnud, ütleme inimestega ja ja mul oli väga palju Pro ja mul oli ühesõnaga ka poisse, kellega ma tantsisin ja kellega käisin ja nii, aga ühelegi nendest ka, kes mulle natukene lähemale kuidagi hinges olid, ei olnud. Ma näidanud oma asju, ma ei olnud üldse rääkinudki, et ma luuletan. Aga abikaasale, kui ma temaga tuttavaks sain, siis ma ei mäleta, kas oli esimesel või teisel kohtumisel. Ütlesin, ja tema hakkas mind suunama. Aga see on juba lapsepõlve heast. Aga oma luules olin ma ikka ju lausa. Tundub siiski, et see luule oli midagi nii enda jaoks ja isikliku, et tõesti siis nendele lapsepõlveaegsetele boikadele seda näidata. Ta ei ja mitte üksi ka nendele ka ikka, ega ma väga palju ei näidanud ka tüdrukutele. Mul siiski tähendab, mõned olid ja mul oli väga kahju meie klassis. Käis loo Jannsen, see oli kunstnik August Janseni tütar ja tema oli väga niisugune väga vaimne, väga rikas. Väga rikas oma tähendab, mõtete poolest ja temale ma näitasin ja tema kohe haaras minu luuletuse kinni ja ütles, et lubama võtan selle kaasa. Ma toon sulle homme tagasi ja ta tõi mulle järgmine päev tagasi ja ta oli juba viisigi teinud sinna, et teda nagu haaras, aga tema suri küllaltki varakult täna, nii et meie sõprus jäi, jäi pooleli ja selles mõttes jäigi mul pooleli see, kellele midagi näidata ja kellega tähendab rääkida või, või, või nõu pidada. Kui te nüüd mõtlete tagasi oma lapsepõlve ja kooliaastate peale nende inimeste peale, kes teid siis ümbritsesid ja ja need lähedased sõbrannad ja nii, aga need väikesed romaanikesed või siis olid. Et mis te arvate, mis on, et väga olulised pidepunktid olnud, mida te need täiskasvanud ellu olete kaasa võtnud ja te tunnete, et need on minu lapsepõlvest, see on minu lastetoast. See on see, mis on teinud minust, selle inimeseks oled. Kui ma nüüd mõtlen õpetajale, siis ma mõtlen alati tänuga preili arvumaale. Tali, mul lühikest aega klassijuhataja ja eesti keele õpetaja ja tema vaimsusest olen ma nagu palju, nagu rikkamaks saanud või, või avaramaks saanud. Kuigi ma ise ei olnud ju kodus tütar ja ma ei kuulnud, tähendab ja ma ei olnud Kaidega midagi, tema oli väga palju, tegeles Kodutütardega, aga ma nagu ütlesin teile, et ma olin küllaltki kaua, olin haige ja ma jäin niisugune lapsepõlves väga niisuguse nõrga tervisega lapsi juba sellepärast tema ei oleks lasknud mind kuhugi minna. Et mitte veel üht kohustust juurde võtta. Ka tema nisuke ma kannan võib-olla ens seda edasi tema isa armastust, mida ta oskas meisse süstida, just tema seal oli teisi õpetajaid ka, kes, kelle, kellega mul on väga meeldivaid kohtumisi ka hiljem olnud. Aga millegipärast nende vastu pole mul nisukest armastust, nagu on mul selle preili aruma vastu, et võib-olla ka tema tähendab natuke juba kas seda minu kirjutamises, tema oli ju see, kes ütles, et et selle näidendiga sa esined ka meie seal kevadpeol, sest ta nägi, lapsed tegid tol ajal niisuguse punase ristipeo ja siis me ise tegime näidendi, tähendab mina siis nagu organiseerisid selle näidendi ja ta nägi seda. Ja kui ta kuulis, et noh, see minu näidend on, siis ta ütles, et selle näidendiga sa esined ja ikkagi ta püüdis anda mulle võimalust, et minu oma loominguga esineks, see tähendab, aga ta ei kiitnud mind ja ta ei ütelnud, et tee aga ta kuidagi nagu märg kamatulte oma tähelepanuga nagu äratas minus Vilsada huviga paremini teha, sest kui ma teadsin, et kui ma temale midagi näitan või kui tema satub millegi jälile, et see oleks ikkagi parem temal, temast on mul Yasse püüdika. Kui sa midagi teed, tee korralikult. Oma lapsepõlvest, jutustas Heljo Mänd. Temaga ajas juttu Reet Made ja seda saadet juba ilmestas üks lastelaul siiamani sõnadele. Ja nüüd siis jääb ka meie tänast saadet lõpetada tama mõmmi laul, sest mõmmi lood on need, mis on olnud võib-olla kõige populaarsemad. Meie tänase lastetoa jutuvestja loomingus. Ma olen Päris koolis käinud ja näinud ruupia anda armuda. Ja minu mõmmibeebi on minus sarnane meie armas väike kaalu nii pehme arvale. Ka ema ütleb mulle, et sa oled nii armas, väike mõmmi, üks toore. Karula.