Eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Pool sajandit tagasi mõteldi SÕNA kompuuter mainimisel esmalt ametile ja alles seejärel võis harval inimesel meenuda midagi müstilisest arvudega tegelevast masinast. Ametlikult kutsuti siis kompuutrit. Eks töökohustusena erinevaid arvutusi, sooritavaid ametniku moodi isikuid, tihti koondatuna suurde saali, mille ühest uksest sisenesid lähteandmed ja teised, siis väljusid. Lugematutest valemitest läbi lastud ja Kazis mitmeid kordi üle kontrollitud tulemused. Tööülesandeid tuli nii maksuametilt kui ka teadlastelt. Tihti töötasid kompuutri ametikohal naised, kes olid küll saanud ülikoolis matemaatiku diplomi, aga tänu ühiskondlikele hoiakutele ei kuulunud niivõrd teadusmaailma, kuivõrd pidid tegelema rutiini ja täpsust nõudvate ülesannetega. Meestelt oodati julgeid, isegi riskeerivaid ideid, millest oli abi julmalt inimese usku rappinud maailmasõjajärgses situatsioonis külma sõjani jätkuvas ideoloogiate rammuvõtmises. Progress oli positiivsuse varjumas keeru sõna relv. Mis seostus vähe mõne konkreetse inimliku probleemi lahendamisega. Küll aga rääkis mõne maailmavaate hetkelisest Tringvist. Ja nüüd peab siis ära märkima nimed James Watsoni Morris võlkinsi Roslin Franklini unustamata Francis Harri Hampton kvalikki nimetatutest. Esimene ja viimane on kuulsad tänu Nobeli preemiale. Eluslooduseprogramm. Koodi lahti häkkimise eest DNA ehituse kirjeldamisel kriitilist infot omanud Roseni Franklini ei tea aga peaaegu keegi sest naisena oli ta pigem teadvusesse tunginud kui kutsutu ja kehtinud kultuuri tõttu osaliselt kibedavõitu ning infot endale hoidnud naine oli ka suure preemia andmise ajaks tõenäoliselt laboris kasutatava radioaktiivsuse tõttu noorelt vähki surnud. Seega olemas kolm teemat, arvud, astujad, DNA-ajastu algus ning tänasega võrreldes küllaltki vastuvõetamatu suhtumine teatud väärtustesse. Antud juhul siis meeste ja naiste võrdsuse küsimusse. Seda viimast teemat nüüd sisu poolelt enam ei puuduta. Küll aga vajame järgneva mõistmisel hoiatavat meeldetuletust, et meid võivad tänagi kammitseda mõned näiliselt selged ja eesti normaalsed, kuid aastate pärast hämmingut põhjustavad väärtus, arusaamad nagu näiteks küsimus elutegemisse. Kas inimene tohiks tegeleda täiesti uute elusate asjade loomisega? Seni on nendes küsimustes õigusega oskus olnud looduse käes. Samas võib ka vaadata nii, et inimene sellesama looduse osana tohibki võtta endale voli olla lihtsalt grandioosse võimet. Esindaja, kes on puht loomulikult võiks isegi öelda, et loodusliku nähtusena selgeks teinud, kuidas töötab DNA. Milline roll on informatsioonil kogu teadaolevas elus ning füüsilises keskkonnas üldisemalt ja kui tal on õnnestunud kujundada läbi Infotehnoloogia omaenese elukorraldust siis miks keelata tallab bioloogilise maailmahäkkimist? Vastust sellele küsimusele on täna sama raske anda, kui kirjeldada 50 aastast tulevikku, milles naised valivad ema rolli asemel karjääri tegemise no kasvõi näiteks teaduses. Ja ometi peame hakkama elutegemise küsimuste üle mõtlema. Eriti aga pärast seda, kui teadlaste grupil õnnestus äsja teadaoleva maailmakõiksus konstrueerida informatsiooni põhjal esimene töötav kromosoom. Teades. Pärmiseene DNAd, kirjeldavat informatsiooni sünteesiti arlasetseenekesele uue bioloogilise retseptiraamatu analoogi. See tähendab Neil õnnestus sepitseda midagi, mida on vaja elu loomiseks. Teha jääb neil veel 15 kromosoomi ja siis võiks juba öelda, et on olemas programm. Mis sisaldab programmi, kuidas iseennast edasi teha aat, infiniitume ehk lõputult. Arvestades, et omandad pärmiseentega ühist lugu ja meie DNA-st leiab tänagi paar 1000 pärmiseenega ühist geeni siis võiks ju ajamasinaga mängides luua stsenaariumi, milles kusagil laborilauanurgale jäetud klaasanumas olev sünteetilise DNA programmi põhjal käivitub rakukese valmistamine. Kunise rakuke näeb aja jooksul ja keskkonna mõjul mingiteks arenenumad. Taks liikideks, millest vähemalt üks, siis õpib ära info manipuleerimise ja seejärel teeb selgeks, mis on DNA ja kuidas seda sünteetiliselt luua ja nii edasi. Ehk informatsiooni On looks uut informatsiooni kandjad omaenda paljundamiseks. Kaasaegsete inimeste naelte, DNA info kandjatena peame ilmselt vahepeal välja surema. Rahaliselt hakkame taolise progressi vastu võitlema. Kuigi ilmselt jäämegi progressile jalgu, sest oleme ju selle teel vaid infotehnoloogiline vaheetapp. Raadio kaks.