Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu, pere. Uues saates räägib emeriitprofessor Enn Tarvel kiriku ja usuelust Poola ajal Lõuna-Eesti aladel. Sagedasti mõistetakse voolama aega Liivimaal katoliikluse taastamise ajana vastureformatsiooniajana. Kuidas lood olid, kui aktiivselt Poola võimud Liivimaal usuküsimustega tegelesid? Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kõigepealt ehk kes sissevaade sellesse missugune oli usuelu 16. sajandi teises pooles ja sealt edasi Poolas endas. Tegelikult on tegemist mitte ainult Poola ajalooga võet, kogu Euroopat haarava nähtusega. Kõik need religioossed poliitilised liikumised on tol ajal väga läbi põimunud. Tavaliselt räägitakse reformatsiooniste Kont Refarmatsioonist. Reformatsioon oleks nagu selge asi, sõna tähendab juba ümberkorraldamine, uuendamine eesti ja soome keeles kasutatakse mõisteid usu uude usupuhastus, aga võib-olla see ei ole nagu põhjendatud. Jääb niisugune mulje, nagu oleks katoliku usk midagi ebapuhast, mida oleks vaja puhastada. Ja teiselt poolt siis jälle kontre reformatsioon ja mida on niinimetatud nagu mingiks reaktsiooniliseks religioosseks poliitiliseks liikumiseks. Minu arust Kont reformatsiooni niimoodi mingisuguse tagurliku, reformatsiooni vastase Mustajõuna vastupealetungil seks nimetada sellepärast et katoliku kirikut taheti ka reformida, see oli üldine kiriku reformimise püüa, mitte ainult see, millest protestantism, sealhulgas lutelus välja arenes ja lahkulöömine Rooma kirikust, aga reformatsioon on laiem mõiste, sellepärast olen alati katsunud Kont reformatsioonisõnana vältida. Katoliku kirikus oli ammugi kiriku reformimise nõue. Juba enne luterlit püüti nimetada likvideerida kuritarvitusi kirikus ja formuleerida vaieldavad. Õpetad tused Glento kirikukogul kontsiilil aastatel 1545 kuni 1563, õieti see toimus vaheaegadega, seal püüti formuleerida see rida katoliku kiriku õpetuste teliku korda, tähendab püüti leida aluseid kiriku reformimiseks. Seal tunnistati ladinakeelne piiblitõlge Molcaata autentseks täpsustati religioosseid mõisteid, seitse Sacramento panti paika piht, viimane võidmine, pärispatu mõistet ja, ja kõike seda. 1562. aastal. Kirikukogu vahepeal oli suletud, siis avati uuesti ja seal Prantsusmaa Saksa-Rooma keisri esindaja ja Bayeri esindajad nõudsid kirikureformi katoliku kiriku reformimist. Nimelt armulaua veini jagamist ilmikutele, abielukeelu tsölibaadi kaotamist. Et mitte Itaalia piiskopid nõudsid tunnistada seda, et piiskopiamet on jumala poolt seatud, mitte paavsti poolt seatud, ei sõltu temast aga niisugustes poliitilistes mängudes. Paavsti tei jäi siiski pääle ja kõik katoliku kirikus jäi vana. Põhiline preestrite hierarhia abielu jäi püsima sakramendina. See oli paat, jäi kehtima puhastustule mõiste pühakute ja pühapiltide austamine. Patu kustutamine, keelatud raamatute nimestik, ainuke asi paavsti ilmeksimatuse. Ei läinud seekord kirikukogul läbi. Ja viimasel Vento kirikukogu istungil neljandal detsembril 1563 Lottlingi Kaldinal hüüdis. Neetud, olgu kõik ketservida ja siis terve kiriku kogukordastama järele, nii nagu partei kongress Nürnbergis neetud, neetud. Neetud. Miks sellest rääkida, sellepärast et Toa kontseeli otsused Need seadsid lõpliku lõhe paika katoliku ja protestantliku kiriku vahel. 1564. aastal paavst pius neljas kinnitas oma Pullaga kirikukogu otsused ja osariike sealhulgas Itaalia, Portugali, Poola aktsepteerisid kohe need otsuseta ühesõnaga, valisid selgesti poole ära. Aga sellest hoolimata kiriku asjad ei olnud Poolas nii päris selged. Suur-Poola tähendab põhja poole, kus on pooseni poosnanya tolmunud või torn ja tantsi. Selle alaaadel ja linnad olid peamiselt luterlikud, samuti Sileesia oli põhiliselt luterlik, Preisimaast rääkimata. Tase oli Poola lääni riik ja see oli 1525.-st aastast, kui ortoliit kaotati. Ilmalikust tati üleni luterlik-Aga Väike-Poola Krakowi ümbrus. Ja selle aadel ei olnud ka mitte nii laitmatu tult katoliiklik, vaid seal oli tugevaid Calvinismi tendentse, nii nagu leeduski oli väga palju. Calvinist tähendab protestante, nii et usuasjade jõudnud. Ta põrmugi mitte selged ja need jumalariigi asjad kajastusi väga aktiivselt poliitikas talvinistita. Teised dissidendid lootsid, et kuningas loob riigikiriku ja asub ise selle etteotsa kirikupeaks. Ja kuulutab välja usutunnistuste võrdõiguslikkuse. See oleks niimoodi olnud siis nagu Henry. Kolmas andeks, Henry, kaheksas Inglismaal tegi oma perekonnaasjade lahendamiseks läks paavstiga tülli ja siis lõi omaette kiriku. Sigismund teisel augustil olid ka isiklikud ja riiklikud ja usuasjad väga keerulises kimbus. Terve probleemide kimp oli tema ees tema abikaasa Elizabeth, kes oli Rooma kuninga Ferdinand esimese tütar, tähendab kõigile tuntud keiser Karl viienda vennad. Ta suri 1545. aasta aprillis ja Sigismund teine Augusta jäiliseksa. Aga ta oli juba varemgi tuttav ühe noore daamiga, kelle nimi oli Marlboro Radwilaite, leedulanna, leedu keeles Radživillide, suurest kuulsast suguvõsast poola keeles kutsutakse teda Marbalatsi või õuna temaali Tracay vojewoodi stanis loovas, kust autose abikaasa poolakad kutsuvad seda kost autost kastaldiks. 1538.-st aastast seitsmeteistkümne aastaselt läks mehele ja 1542.-st aastast tuli ta lesk siis et kui palju see teeb siis see on siis 21, eks ole. 21 aastaselt oli leseks jäänud ja tema ja kuninga vahel, kes niisugune Amuur kuninga õukond mõtles, et tegemist on niisuguse tavalise tseri Pilibenniga, nagu õukondades ette tuleb. Ei midagi taolist ei olnud, see tekkis tõeline, suur, puhas, üllas armastust nende vahel, nii nagu pööramusel ja disbalkenesta Oviidiusmetamalhoosides nii ilusasti kirjutanud pööramusetis bee jume, numbulkerlimus, alter alter käe, arends, puit prele tabuellis või Romeo ja Julia, teda kõik ju peast teavad, kui ilusasti seitsmel ja teised on seda kirjutanud ja kirjeldanud. Minu suur sõber, Leedu ajaloo teaduse patriarh, Eduardas kudevičeus, kirjutab oma Leedu ajaloos, et see. Priisne elus väga hellitatud daam ja mitte ainult väliselt ilus, aga ta oli ka ilusa hingega, aga ta oli väga haige. Tervist tal ei olnud. Tema ei olnud poliitiline kuju üldse mitte see poliitilised mängud, teda ei huvitanudki ka tema lähikond. Muidugi oli huvitatud just asja poliitilisest küljest, tema vennad Need olid tema taga. Tema vennad olid võimukad, leeduffeudalit Mika loojus Rudassis ratsivil Nikolai punane või Mikalojus Juha tassis. Mikola ei, must. Tema poolvend Nad viivad või Willida tuntud kõik Poola ajaloost mehed, nemad tahtsid arusaadavatel põhjustel selle õe ja kuninga tutvuse abil oma mõju nii Leedus kui Poolas. Laiendada. Salaja õhutasid nad kuningat ja õde, nad võtsid ühenduse Habs purkidega keisriga. 1547. aastal kuninga kadunud lahkunute abikaasa oli aps purkides, sellepärast oli nendega vaja suhteid hoida ja lepita. Nikolai Must viis Viini 30000 zlotti 30000 Floriini tähendab, said selle eest vürsti tiitli Poolast niisugust võimalust oleks olnud Zlathali võrdne ju kõik. Aga kui väljaspoolt annetada, eriti kui keisrile annetas vürsti tiitli, siis neid Poolas ka tunnistati. Ja peale selle siis muidugi selle, et absburgita ei protesti selle kuninga uue Eventuaalse abielu vastu. Siis oli vaja ainult leida preester, kes talituse korraldaks ja niimoodi 1500 neljakümned. 10 seitsmenda aasta suvel abiellusid salaja Sigismund teine august ja Barbara. Aga 1544.-st aastast saadik juba Sigismund, teine august oli leedus. Isevalitseja tegelik valitseja isa oli võimaldanud seda aga ometi sellest hoolimata tema abielu pidi kuninga abielu pidi Seim aktsepteerima. Tema isa oli rabatud, ma ei tea, kas ta sellest seisuse vastasest abielust, ma ei tea, kas ta sellest suri, aga igatahes õige varsti taliga küpses eas. Järgmisel 1548. aastal suri. Ema oli taanlanna moonas Fortsa Milano hertsogi tütar, kes oli 1518. aastal vana kuningaga Sigismund esimesega abiellunud. Tema oli väga auahne ja võimukas daam, kellest Poola ajalugudes mitte eriti positiivselt soosivalt ei kirjutanud. Temal olid oma Itaalia plaanid igast liinis ja sellepärast tema oli risti vastuabielule. 1548. aastal, kui vana kuningas oli surnud, siis tarkovi see meil oli suur tüli, mis läks nii kaugele, et kuningas ähvardas troonist loobuda, kui tema abielu ei tunnista. Ta kui määratei kroonita seal niisama nagu Edward, kaheksas 1936. aastal. Hobust joonist, kui tema abielu missis Simsoniga ei tahetud aktsepteerida, siis olid teised ajad. Ja niimoodi siiski Habsburgide toetusel 1550. aastal peatud kovi Seimil viis kuningas oma tahtmise läbi viis Barbara kroonimise läbi, aga tema suri 1551. aastal Se Marbara latsivi õuna sportsade Milano hõrtsakite vapil on kujutatud matku. Aga ei ole põhjust arvata küll, et oleks nüüd ära mürgitanud. Ämm selle kaunitari Itaali ilmselt suri haigusesse, kuigi muidugi Itaalia siis nagu kõik ilukirjandusest juba teavad, oli väga moes mürgi kasutamine. Poolas oli sel ajal üks niisugune imemees Fausti taoline. Pantwardovskiks kutsutakse teda tema olevat oma hinge eksamiunki mäel müünud ära ja selle eest sai mitmesuguseid võluvõimeid. Nende äsja jutustatud armulugu kujutab ilukirjandus ise ooperites ja jätab mõjuva mulje, kui pandvaltovski kuningale näitab Paveli lossi kaljudel Barbara pilt. Tänapäeva tehnikaga on see ju. Ei ole nii suurimejaga tol ajal ette kujutada, et manab kuninga silmad ette selle tema kadunud armastuse. See on ikka väga suur ime ja võib kujutada, kuidas hingeseisundile mõjub. Aga kui rohkem poliitikast rääkida, siis kõige eest tuleb maksta alati, nagu öeldakse, et tasuta lõunaid ei ole kellelgi kuningalgi. Ta ei olnud siis ka ei, ei, ta sai oma tahtmise, aga kadestada teda ei maksa. Isiklikus plaanis, vähemalt mitte sel aastal tegi ta ka väikeaadel, tegi järeleandmisi, aga magnaatidele tegi ka mitmesuguseid järeleandmisi, aga kuna meie siin antud juhul just kiriku asjadest räägime, siis oli peamine ta. Kokkulepe tegi piiskoppidega katoliku kiriku piiskop tiga selle eest, et need olid nõus ronima teatrovise Emil toetasitada kuningannaks kroonima, bar määrata. Ja nii siis kuningas võttis suuna kirikuga poliitika küsimustes. 50. aastal. 50. aastal ta andis välja terava dekreedi dissidentide teiseusuliste vastu. Selle dekreediga anti ketsel Luze asjade otsustamine katoliku piiskopi tega. Kiriku kohtuge. Ta võib ette kujutada, mida see tähendab. Ja 1552. aastal anti nende kirikukohtuotsuste täidesaatmine staarostite kätte. See tähendab ilmalik ja kiriklik võim käsikäes, seda enam võimete. 1551. aastal tegi biotult kruvi sünod provintsiaal sõnu, et ülesandeks Ermlandile või vormi piiskopile koostada katoliku kiriku kaitseks protestantide tõrjumiseks katoliku usutunnistus, Stanislaw sovhoosi osalisele piiskopi nimi, tema tas konfess jõhvideigatoolitse, Kristjani katoliku, ristiusu usutunnistuse. See tähendab, et katoliiklased. Said võimukamaks seimis paistis esialgu reformatsiooni lon edu. Saksa-Rooma riigis. Vürstide ja keiser Karl viies saavutasid usurahu Augsburgi riigipäeval 1555. aastal. Üldiselt On ju teada niisugune ütlemine, et kelle ala, kelle piirkond, selle usk kujus löögi eius, religioon, vürstid ja seisused leppisid selles kokku, see tähendab, et Saksa-Rooma riigis katoliikluse kõrval luterlus sai ametliku usutunnistuse õiguseta teda hakati arvestama Augsburgi usutunnistust. Poola Seimidel nüüd 1500 viiekümnendatel aastatel ei õnnestunud mingisugust sellist kompromissi saada, nagu Saksa-Rooma riigis rünnakud Rooma kiriku vastu need kuidagi hajusid ära. Katoliku usupositsioonid Poolas järjest tugevnes, see peamine põhjus oli selles, et dissidendid olid omavahel lõhenenud. Oli õige mitmeid, voolusid luterlased kalvinistlikuks Böömi vennad. Nemad kirjutasid küll sandumeesi noodil kirikukogul 1570. aastal ühise usutunnistuse sellel eesmärgil, et usuvabadust kaitsta, aga sellega ei kaasnenud mingisuguseid organisatsioonilisi mee, meid nad jäid ikka lõhestatuks. Ja niimoodi ei kehtima kuninga Dicta kogudused, mis 1557. aastal olid fotoliiklikud. Need kogudused peavad selleks jääma. Staatuskvoo pandi paika 1557. aasta diktiga sellel aastal. Tähendab praktiliselt tehti väga raskeks või võimatuks dissidentide, teiste usutunnistuse levimine. Kas kuuldus kuninga, Poola kuningad, ekreedist jõudis ka Liivimaal, et mis mõtetega seda jälgiti ja mis siin Liivimaal toimus, siis? Liivimaa oli selles mõttes eriolukorras, et kuninga käed olid ka Liivimaal kuidagi tugevasti seotud, tema pidi realistlikult arvestama kohaliku olukorda poliitilist-kultuurilist, usu, tunnistusliku ei saanud väga tormlema hakata. Liivimaa kuulus ju lõpuks ikka saksa keele ja kultuuriruumi ja usu tunnistuslikult, et ka sellepärast, et peame olukord ausalt tunnistama, ka eestlased ja lätlased ei mänginud vähimatki poliitilist ega kultuurilist rolli. Aga Luteri ideed, reformaatorlikud mõtted nüüd jõudsid ruttu ja kindlalt Liivimaal Liivimaa sadamalinnadesse ja sealt väiksematesse linnadesse ja sellepärast evangeelne usutunnistus Liivimaal nii kiiresti ja laialdaselt ka levisse. Täiesti ametlik võrdõiguslikkus olemas usutunnistuste, nii nagu Saksa-Rooma riigis pärast 1555. aasta. Liivimaa ordu muide, astus Augsburgi riigipäeval sellesse usun rahulepingus. Nii et usuline dualism paralleelselt kahe usutunnistuse valitsemine oli siin olemas, aga protestantismi positsioonid olid tugevad erinevalt Poolast, kus just äsja rääkisime katoliikluse positsioonid jäljest tugevnesid. Ja sellest Sigismund teine august lähtus, ta arvestas, et liivimaalased on truud luterlased, see oli väga ruttu läinud tegelikult ühe ainsa põlvkonnaga, kui arutada sedasi, et alles 1500 kahekümnendatel reedel, 30.-te aastate alul. Usk Liivimaal Lewis 1521 kuni 33 võib öelda. Ja need liivimaalased olid huvitatud oma privileegid just igasugustest poliitilistest sotsiaalsetest täideoloogidest. Niisugune süsteem on tervik. Reformatsioon andis nende kätte sekulaliseerimisega, ilmalikustamisega või erastamisega, nagu meie oleme harjunud ütlema kiriku ja kloostri varanduse, ta siin on niisugune väga oluline moment olemas, mitte ainult puhta usuline religioosne, aga muidugi dokumentides on juba sündsuse pärast usuline moment alati esikohale pandud. Majanduslikud asjad kuidagi pannakse viisakalt taga plaanile maherlade maavaldused ja need olid ju kõik läinud kuidagi teistesse kätesse. Ja niimoodi, nii aadel kui ka linnad olid huvitav toodet luterlikus provintsis jääks valitsevaks usuks, mis ühendaks kõik, olgu need linnad, mõisnikud või talulaevas ja olgu Poolas mis riigiusk tahes, tehkun nemad mistahes, tehku kuningas, mis tahab. Nemad on siin Liivimaal, siis nagu preisi maalgi ikka nagu nagu oma päi ja kuningas ei olnud selle vastu. Muidugi arusaadavatel põhjustel ei olnud mingit põhjust hakata vägisi Liivimaad usuliselt ühtlustama. Unifitseerimine, mis oleks andnud katoliku vaimulikud, muidugi nemad survestasid kõvasti kuningatega kuningal arusaadavalt oli mõistlik leplik olla, mitte ärritada siin Liivimaal üle ja seda enam kui kuningaisikute arvestada. Tema oli haritud mees, temas oli piisavalt humanismi, arusaamiste, ususallivust, temal ei olnud raske niimoodi teha. Sellepärast niipea kui Liivima hakkas alluma 1559. aastal juba kui sõlmiti Poolaga protektor raadileping kuningas võttis Liivi Maardu oma kaitse alla, siis liivamaalased säilitasid kõik oma õigused, vabadused ja privileegid, sealhulgas usutunnistuse, Augsburgi usutunnistuse vabaduse. See on sõnastatud teoloogiariitused, religiooni, mis on meil tavaks võetud. Sama lugu on alistumis lepingus, millest, kui ma õigesti mäletan, on eesti loo saadetes nii korduvalt palju juttu olnud, seal on ka kohe 1561. aasta numbris kohe alguses öeldud, et religiooni ja jumala austamise ja omaks võetud usutalituste vaba kasutamise Augsburgi usutunnistuse järgi kirikus ning kogu kirikuasjanduse puutumata juhtimise, nii nagu meil seni on olnud vabana. Ma loodan, et kõik on sama õnnelikud kui mina nii keerulist sõnastust kuuldes ladina keeles on ta juba isegi hirmus segaselt keeruliselt sõnastatud ja eesti keeles on ta niimoodi siis ka võimalikult segaselt edasi antud tõlkes. Sigismund Augusti privileeg, samuti tagas kohe esimeses paragrahvis Augsburgi usutunnistuse, vabaduse ja kiriku ja sotsiaalhoolekandesüsteemi ülalpidamise ja nii edasi. 1566. aastal, kui Liivimaa ühendati Leedu suurvürstiriigiga uniooni diplomiga siis jälle tagati liivimaalastele kõik vabadused, sealhulgas Augsburgi usutunnistuse vabaduse ja kinnita et Liivimaale ei lasta sisse neid, kes tahavad usupõhimõtteid muuta Ta või uuendada muu usutunnistuse äsitajaid. Niimoodi on koguni öeldud. Eesti keeles öeldakse, et, et lubamine ka hea mees kui tulevikku vaadata. 1573. aasta seimile moodustati Varssavi konföderatsioon, see kuulutas välja usurahu Poola ja Leedu riigis. See tähendab, et protestandid said usuvabaduse aga see usuvabadus kehtis ainult aadlile, mitte linnadele või talupoegadele. Katoliku kiriku surve tegelikult tugevnes. Jesuiidid olid tulnud Poolasse Leedusse 1564. aastal, aga nüüd, 1575. aastal, loodi omaette Poola ordu provints tähendab jesuiitide mõju kasvab. See tähendab, et nüüd natukene olukord siiski 1500 seitsmekümnendatel aastatel juba muutus. Aga seda enam, kui Poolasse tuli uus kuningas 1576. aastal. Nagu kõike hästi mäletavad, sai Transilvaania vaiewood ehk teiste sõnadega vürst Stefan vaatari Poola kuningaks. Tema oli tartlane. Tema oli isiklikult veendunud katoliiklane ja ka poliitilises mõttes ta lootis kiriku tuge oma poliitika teostamiseks Poolal Leedu riigis. Aga Transilvaania oli tegelikult türgi sultani vasallriik mitte päris suveräänne riik ja seal kehtis 1557.-st aastast alates usuvabadus. See tähendab, et Stefan patori kui valitseja oli niisuguse usu paljususega harjunud. Aga trooni kluses olid protestandid, need, kes olid absburke toetanud Stefan patori vastu, siis kui kuningat valiti. See tähendab, et protestandid nii poliitilises plaanis ei olnud tema silmis need kõige armsamad mitte. Roomas Vatikanis plaaniti Rootsi ja Moskva riigi kattuliseerimist katoliku võimupiirkonda tõmbamist ja selleks oli Liivimaa just hea stardipakk. Siin nagu sillapea. Itaalia sõit, Antonio possemiino tuntud nimi oli olnud paavstile kaadiks Rootsi kuninga Johan kolmanda juures. See valitses 1577. Pääle tema püüdis nimel Ta kompromissi luua. Johan kolmas, omalt poolt oleks ka hea meelega püüdnud katoliku kirikuga lepitust otsida ja läheneda ja sellepärast siis saadeti tema juurde saadik, kes püüdis seda saavutada. Ja nüüd seesama possevina oli paavsti poolt saadetud Stefan paatori juurde sobitama rahu Venemaaga diplomaadina tema saavutaski jam, Sappolski vaherahu sõlmimise, see oli põhiliselt tema teene ja niimoodi jäigi Stefan patori juurde nõu. Meeksa. Kuninga käed olid ka pisut kinni liimima küsimustes. Tema lõi soodsad tingimused katoliku usule siin. Aga ta vältis ka teravaid meetmeid protestant dismi vastu. See oleks riigi seisukohalt üldse küll mitte kaval olnud asjata konflikti luua ja ta toimisega kavalasti Temai muutnud neid riigiõiguslikke akte, mis eelkäija Sigismund, teine august oli teinud kõiki neid õigusi, mis protestantide lol ei andnud ta lihtsalt. Ta ei arvestanud neid mitte kolmekrossi. Eesti ajas omaette sõltumatut poliitikat. 1582. aastal tuli Stefan patori Riiga ise käima. Riia oli olnud vahepeal iseseisev, aga nüüd, 1581. aasta alul ta oli Poola kuningale alistunud sai selle eest oma privileegide kinnituse. Ja kuningas aitab nüüd riiale nii hästi katoliku kui Augsburgi usutunnistuse vabaduse muudele sektidel, muudele koskutelemite luterlusi Acalvinism ja need on juba tegelikult sektid, lahto usud niisama nagu patistid või metodisti või kes tahes Rooma kirikust on jõuluterlus ka ainult lahku löönud. Aga katoliiklus on nüüd esikohal dokumentatsioonis ja igal pool. Seimi määrus kunstitutsioones Livonia kuningas kinnitab detsembrist 1582 ja selle dokumendi esimene punkt kohe on Võnnu või peaks vist ütlema, nagu kombeks on Tseesise piiskopkonna rajamine. Katoliku piiskopkond laiati Liivimaal. Oleks võimalik olnud pidanud selle tee suuremasse linna asutama kas Riiga või Tartusse, need olid mõlemad piiskopilinnad. Possewinole meeldiski, Tartu tema oleks soovitanud just Tartusse teha, aga vaadati, et see ei anna olla. Jään sa mõiski, oli selle vastu. Tartu on nii vene piiri lähedal, et see langeb venelaste kätte enne, kui meie Poolast kuulemegi sõda on alanud ja Riia oli jälle liiga suur, poliitiliselt harjunud nagu liiga isepäine olema. Ja nüüd teistest religioonidest räägitakse nagu tissidentidest religioonis. Ja Augsburgi usutunnistus on ainukene see, mille paa kasutamisõigus katoliku usu kõrval, nii et põhimõtteliselt on 1560.-te aastatega võrreldes olukord siiski muutunud. Kas Poola aja lõpuks, siiski on olukord nii palju muutunud, et katoliku kirik sai ainukirikuks. Ei, seda ta iialgi ei saanud, kuigi väga palju tööd selleks ära tehti. Kogu seda usuelu ilmestab pidev võitlus luterlaste, Augsburgi, usutunnistuse ja katoliku kirikus kui vahel. Siin oli juba nimetatud Antonio Boševiinata, tema osa tuleb eriti rõhutada, tema oli niisugune tulihingeline katoliiklane. Minu meelest tuli hingele on pane mõelda, kui fanaatiline ja väga usin töömees sealjuures ei vältinud oma isiklikku vaeva. Tema kogu aja nuputas, kuidas katoliku usku Liivimaal edendada, et selleks on kõigepealt vaja kohalikke preestreid, kasvatada getos preestreid. Selleks on vaja seminar rajada juba jaanuaris, kuuendal jaanuaril 1582. Possemiino kirjutab Jansa mõiskile ja meenutab, et temal on luba et kogu Liivimaa etteotsa seatakse keegi, kes mitte ainult oleks katoliiklane, vaid peaks ka kiriku huve silmas ja religiooni edendaks. Temal oli see katoliku kiriku edu selle arendamine, esmane aga Stefan patori omakorda kirjutab Jansa mõiskile kaheksandal jaanuaril kaks päeva hiljem. Tema ihaldab taastada Liivimaal jumala austamise ja kindlustada sõjaväeline kord Liivimaa käes hoidmiseks ja kindlustamiseks. Et mis kasu on selle provintsi tagasivõitmisest, kui see mitte ei sünniks jumalale kiituseks seal seltskonnas talle kasuks siin on juba nagu ikka kaks momenti, üks on ka niisugune sõjaväeline poliitiline kasu, kuigi see jumala ja kirikuhuvid esikohal on. Pärast vaherahu sõlmimist 19. jaanuaril vaherahu, nagu juba ütlesin, oli põhiliselt ja Antonio bassevino teene. Sa mõiski, tänab teda ja kinnitab, et religioon on Liivimaal kuninga. Selge oli see, et kuninga mööndused Augsburgi usutunnistuse, need olite sõittidele väga vastukarva. Aga kuningast peame ka täiesti aru saama selleks, et maavalduste küsimuses Poola riigi maavalduste loomise küsimuses ja halduses neid veel kõvemini pihku saada. Selleks oli ju kaval niisuguseid ideoloogilisi mööndusi teha. Ja sõidid tulite Riiga koos kuningaga märtsis 1582 juba. Aga järgmisel aastal 1583 lõid nad seal kolleegiumi. Tartu jesuiidid tulid aasta hiljem, 1583. aastal ja lõid seal ka niisuguse pesapaiga. Need olid õige mitmesuguseid nimetusi, kasutati see oli 19. märts 1583 tulid neli saksa preestrit või peaks ütlema saksakeelset preestrit ja kaks ilmit. Jesuiitide tegevusest Tartus õnnestumistest ja ebaõnnestumistest räägib emeriitprofessor Enn Tarvel nädala pärast samal ajal jutuks olnud paavsti legaat Jes uid. Antonio bassevina kirjutas 1585. aastal Tartus tus kirja Mantova hertsog hinnale. Lisaks katoliku kiriku edusammudele kirjeldas seda ka maa põlisrahva ebausukombeid. Kui palju nõidusi ja teisi kuratlike kunste oli liikvel, millest need vaesed hinged olid, kas kahju saanud või alalõpmata ahistatud ja nagu arust ära ja pole mitte kaua aega sellest, kui ühe lossi ümbruses, mida nimetatakse Vastseliina-ks, mis on väga lähedal Moscoviale, niiet piirid käivad sealmail, kust kaudu Pihkva minnakse hulkus ringi, neli hunti, kellest üks oli valge, kes lambaid ja muid loomi kõrvale jättes veel tänapäevalgi inimlike olevuste kallale kipuvad ning neid tapavad ja söövad eriti raskeid naisi. Nagu just tänavusel aastalgi räägitakse, et nad on neid 150 ära söönud. Nõnda et keegi ei julgenud ega julge tänase päevani üksipäini põldudele minna. Rahvas ütleb seda nõiduse läbi tehtud olevat. Pärast Moscoviitide lahkumist. Filosoofiadoktor Tiina Vähi kirjutab, et Antonio possewino pidas talurahva ebausku ja nõidust väljastpoolt tulnuks viidates Moscoviale. Libahuntide needus tuli ilmsiks pärast Moskva brittide lahkumist. Niisugune tõlgendus või Tiina Vähi hinnangul viidata asjaolule, et venelased jätsid sõjamöllus taandudes endast maha huntideks nõiutud kohalikud inimesed või hoopiski tõenäolisemalt maskeerusid ise libahuntide, eks sissideks, kes huvitasid ümbruskonnas ringi metsikult röövides ja tappes nagu legendaarsed muinasaja skandinaavia per. Nii kirjutab Tiina Vähi artiklis libahundipärimuse kohta. Viite sellele artiklile leiate vikerveebist. Usun, et ükskord räägime me sellest, kas libahundid olid libahundid, sissid hundinahas või hoopis metskassid niikuinii aga mitte täna enam. Sest nüüd kuulame muusikat. Libahundiusk püsis Eestimaal kaua ja mine tea, kas ta kadunud ongi. Ansambli Winland laulu pealkiri ongi libahunt. Terajud ilmaga heitleb unine. Ilmad pimedus, segakoor.