Et noored Ja nüüd teie eesti lugu. Tere. Riigimõisad, kuidas Poola ajal mõisu valitseti, missugune mõis välja nägi, mida ja keda ühe riigimõisa seest leida võis, mis on riigimõis ja kuidas riigimõisad tekkisid, räägib emeriitprofessor Enn Tarvel. Need tekkisid väga lihtsalt õiguslikult igati korrektselt. 1561. aastal, kui ordumeister alistus Poola kuningale Leedu suurvürsti, siis ordumaad läksid Poola-Leedu riigile üle Leedu õiguse jälgi. Riigimaade kuulusid sood võrstile. Juriidiliselt olid suurvürsti omada Sigismund, teine August oli ka Leedu suurvürst, teatavasti linnused olid niikuinii kuninga käes. Kui strateegilise kaitseobjektid ja need valdused siis õiguslikult olid. Kuninga laua mõisad. Midagi ette võtma võis hakata neid läänistama. Riigimaade seisukord Poolas oli õiguslikult paika pandud. Kõigepealt osa maid olid Starostkondadena staarost oli niisugune kõrgem halduskohtu ja sõjaväeametnik sõjaväeametnik selles mõttes nagu sõjakomissar, et kui vaja, siis kogus selle maa kaitse üheselt kokku. Tema sai Starostkonna endale palgamaana. Teoreetiliselt oli niimoodi, et üks kolmandik Stanostkonna tulust läks tarostile ametipalgaks. Üks kolmandik läks riigile, mida kasutati peamiselt kaitsekulutusteks ja üks kolmandik läks siis kuningakassasse piskuseks. Kuningal on ju ka oma sissetulekut, mis tal riigilt saab perekonna ja õukonna ja ülalpidamiseks, diplomaatilistest kuludeks ja tänapäeva mon. Arstid saavad ju ka, olgu see Suurbritannias või, või Rootsis, kuigi nad enda arvates saavad väga vähe ja, ja rootslaste meelest palju ei saa palju, rahvas on sellega rahul. Kui mina seal olin, siis ühe krooni. Iga maksumaksja annab kuningale, no las olla. See ei ole palju. Ja ma ei teagi, kuivõrd see paika peab, aga nii oli ta sel ajal. Eks ta ilmselt niimoodi on loomulik. Teine riigimaade majandamise vorm oli ökonoomiate moodus, see tähendab kuninga laua mõisata kuninga ülalpidamiseks liivi maaler, rajati neid kolm, need olid Tartu Alu linna, Aluksne tähendab Jagoknese Eesti alal siis ainult see üks Tartu ökonoomia Tartu ökonoomia kulud, muide kuningas jättis ka sõjal liseks otstarbeks. Ei saanud kuninglik, viskus kuninga kassa sealt midagi. Pärnu lossi remontimiseks ülesehitamiseks on näiteks sõltusta vahendeid. Tartu ökonoomia tulu oli umbes 10 15000 Ta Floriini aastas ja viskus üldse kuninga, kas Poolas sai 236000 Ta ja Leedus 150000? Mis flariin seda May, olemata numismaatik, ei ta arutama hakata aeglase hõbedahinnad ja need kõik nii muutuvad, nii et sellel jutul juheski mingit mõtet. Aga mingit mastaabid? Tartu oli 10 15000. Tartu ökonoomia läänistati Jansa mõiskile 1588. aastal staarostkonna naa. Nii kaua ta ainult püsis gonoomiana ja siis Jansa mõiski rentis selle omakorda edasi. Tema oli kuninga üks peamisi nõumehi ja kuigi ta oma südames kuningat nii eriti ei toetanudki, ta aitas siiski Sigismund kolmandal troonile saada Habsburgide kandidaatide vastu. Staroskond oli niisiis ameti Lään harilikult eluajaks välja jagatud. Lõuna-Eestis oli tavaline niisugune muutus, et üks kolmandik läks tarostile ametipalgaks ja kaks kolmandikku riigile. Kuningas kui selline ei saanud midagi, sellepärast reserveeriti kohalike kaitsekuludeks. Kui tohib kaitse öelda sõjaväelist, eks sõjalisteks kuludeks. 1589. aastal Poola senaatorid, senati liikmed hakkasid nurisema, et mingisuguseid tulusid Liivimaalt ei laeku. Siis jagati need kolmeks tulud. Üks aasta pidid siis minema poolari ja kahel aastal Leedu riiki kuningas siis loovutas oma tulude riigi kahe kolmandiku tulu osa Starostile. Aga selle üle hakati ka nurisema, kuigi need olid heaks otstarbeks linnuste kindlustamiseks ja nii edasi sõjaliseks otstarbeks, aga siiski nagu leiti olevat õigusevastane ja 1592, alles siis seati Kolk majja nii nagu see tulid, tuli ette, näeb, ja võib öelda, et midagi õiget tulu poolariksite Liivimaalt õieti ei saanud välja imeda ei olnud siit mitte midagi, nii nagu nii nagu Eesti nõukogude ajaloolased kirjutasid, Rootsi osas oli Rootsi koloonia imeti imetisid majanduslikult tühjaks. Selle kohta ma ei tea midagi öelda, aga Poola osas ei olnud siit küll midagi saada, see natukene, mis oli, selle neelas sõda niikuinii ära ja Poola riik pidi kogu aja peale maksma. Ma tahaks fondi oli Eesti alal üheksa. Kui suurusjärku pidi ette lugeda, siis kõige suurem oli Tartu siis Põltsamaa, Pärnu, Viljandi, Vastseliina, Laiuse, Tarvastu, Kirumpää, Kirumpää, Võru külje all lossi vanemat tänapäevani, Helme Xi oleks 10., aga kõrxit ei saa nimetada sellepärast et tema, nagu öeldud, oli ära läänistatud. Kõige suurem oli tartu staaroskand, seal oli 14 riigimõisa. Mitmel pool kasutatakse Folwartki sõna. Aga selle kohta ma pean kuidagi süütundega või kergelt häbelikult ütlema, et see on niisama asjata sõna. Kui ma kirjutasin üle poole sajandi tagasi, siis hakkasin seda tarvitama Triigi mõisa tähenduses ja täiesti asjata. Sellepärast et poola keeles on tõesti nisu sõna nagu Folvark. See on õieti saksa laensõna, tähendab fooroverki mõisa lihtsalt võiks öelda niimoodi ja ei olnud mingisugust et otstarvet nüüd hakata seda poola sõna siia juurutama ja sisse tooma. See Poola riigimõis ei olnud midagi nii spetsiifilist, et sellel oleks pidanud niisuguste eri terminit hakkama rakendama lihtsalt niisugune nooruslik tarbetu edevus või ma ei tea, mis, nii et räägime parem leegi mõisates. Poolakad nimetavad neid, kuidas tahvad Tartuma kuna see oli niisiis 14 riigimõisa ja tema alla kuulus 2200 täis talu. Kokku oli 38 mõisa Lõuna-Eestis. Nendel kokku võis olla 10 kuni 14000 hektarit põldu, tähendab Tartul 14-l riigi mõisal oleks olnud seitse kuni 9000 hektarit ja kokku 4500 kuni 5000. Täistalu võib hinnata Lõuna-Eestis ja 1000 Bobuli talu või popsi talu niisuguste, mitte mitte täismõõdulist adratalu. Enamik nendest olid sõjaeelsed mõisad. Aga poolakate eesmärgiks oli luua niisugune ühtlane riigimõisate võrk, et paremini ära kasutada talupoegade tõutööd. Muidu vabinnas näiteks üks põld oli mõisakeskusest kolm miili eemal, paarkümmend kilomeetrit. No võib kujutada, kuidas. Kahjuks tuleb Tööjõu organiseerimisele isegi kolhoosi šeff ja kui neid automaamiku õieti see logistamine võttis teatud aja, aga siis võib ette kujutada, kui palju see rakendiga tööle minek aega võttis. Õhtu pandi juba kodunt minema, selleks tehti siis mõisate kummasseerimist ühte tükki ajamist. Uusi mõisu rajati, mõned jäeti sööt. Aga ikka püüti igal pool rajada kolm suurt mõisa välja, mitte niimoodi, et oleks lapiti siin ja seal olnud, sellepärast jäeti tükati sööti ja tükati tehti jälle uut maad juurde. Tähtvere mõis oli kõige suurem nendest teadaolevatest Lõuna-Eesti mõisatest. Seal oli iga aasta 406 kuni 600 hektarit, viljas 1584. aastal veel rohkem 800 kuni 1000 hektarit. Miks ma nii ebamääraselt ütlen, sellepärast et külvikogused on antud siin õõnesmõõdus hakkades või džunglites ja et seda niimoodi ümber hinnata, täpselt ei tea ju. Külvitihedus sel ajal külvati muidugi palju hõredamalt kui 20. sajandil. Sellepärast siis niisugused piirarvud, mitte täpset pindala. Taludel oli 5000 6000 hektarit põldu, samal ajal Tähtveres. Sel ajal oli kasutusel üks omapärane agrotehniline, et üldiselt oli kolmeväljasüsteem koguja. Tarvitusel tähendab, et üks põld on taliüks suvivili ja kolmas Cesas. Aga nüüd oli kohatu tee üks väli ainult viljal osa sellest tallija osa suvivilja all ja kaks välja oli Cesas, mitte et oleks sööti jäetud ringluse rotatsioon käis ikka ainult et kaks aastat. Ta põld puhkas. Seda esines ka Leedus ja Lätis. Tükati võib-olla rohkem veel, aga meil on kasutatud ainult aju üldiselt sõjajärgsetes rasketes oludes Tartu ja Pärnus tarust konnas. Talumajandus oli allakäinud rakme, loomade nappus oli, sõnnikut oli vähe, mis siis teha, üks võimalus oleks, las ta sööb minna, aga ilmselt oli otstarbekohasem niimoodi harida kaheaastase kesa, aga siis on ikka maa nagu käigus. Ja agrotehniliselt ei olevat sellel moodusel midagi viga, kohe hakkab kamaldumis protsess käima ja umbrohtude tõe osas ei ole ka midagi häda, seemneumbrohtusid pidi isegi vähem olema, teisel aastal ümber pööramata mullal, nad ei hakka tingimata Ta idanema juurumbrohtudele on see ühteviisi, need ei hooli sellest kas kobestatud mulda või mitte, isegi väike diskussioon tekkis selle kaheaastase kesa osas. Ajaloo Instituudi sektoris oli sellest juttu, peamine oponent oli, oli ajaloodoktor Herbert Ligi, selles osas isegi ma kirjutasin mingisuguse artikli selle kohta kolme välja süsteemi hälvetest. Ja käisin nõu pidamas Akromehega vihaktoomrega et siis saada temalt ka niisugusta agrotehnilist tuge oma niisugustele pabelikudele alutlustele lisaks. Tegemist oli kogu aja teraviljakasvatusega. Kõik mõisamajandus oli rajatud teraviljakasvatuse lähen ka, see muidugi ei tähendanud, et karja või hooned ei oleks pidanud üles ehitama 1582. aastal, poolakad hakkasid kohe riigi mõisu üles ehitama. Mitmel poolmõisatest, mis nendega Ta läks, ei olnud mitte midagi Sangaste mõisas näiteks mitte ühtki hoonet ei olevat maa peal olnud mitte kõige vähematki. Ja huvitavad on need mõisa ajaloo allikad selles mõttes, et nad on kõige varasem vaata Eesti ajaloos. Rootsi ajast on juba küll igasuguseid mõisal kirjeldusi, mismoodi mõis välja nägi, nii aga varasemast ajast. Ta ei olnud piiskopi ajastu, selles mõttes. Mina lugesin suure huviga, mismoodi mõisu on kirjeldatud. Nad olid tavaliselt tarastatud kõik härrastemaja või häärber, nagu eesti keeles võiks öelda, oli keskõue. See oli juba klaasakende korstnaga maja puuhoone muidugi ja kui tal oli õlgedest või disk laudadest katus keskel oli koda temal ja siis kahele poole läks taresse hispaan poola keeles seda nimetatud niisugusse suuremasse passis läks, kui ma õigesti mäletan, Gerda rahumaja on kui Tartusse autoga sõita tee ääres keeltes ja seal on see väike väike hoone nagu niimoodi veel üles ehitatud koda keskele, siis läheb kahele poole. Seal on nagu Toad või ruumid ja nende otsas on veel tihtipeale kambrida selle kaela poole minevate tubade otsas. Kelder oli maja all, tavaliselt valitsejamaja võis eraldi olla mõisavalitseja siis oli õue peal oli köök kindlasti keedukoda, tähendab see ei tarvitsenud tingimata on niisugune püstkoda olla, nagu etnograafiamuuseumis näidatakse, see võis ka seintega hoone olla. Siis oli, ma ei teagi, mismoodi peab ütlema, leivaküpsetamise koda Pekoone või eesti keeles on vanemal ajal nisukesi sõnu olnud. Minule omal ajal lapsena pakkus hirmsat tuvi see niisugune muinasjutt, kuidas oli üks hea tüdruk, läks ja leivad kaljusid, ahjusid tõmbamid välja ja tema tegi seda ja õunad kaljumistelt lõputa puud ja ja tüdruk tegi, laisk ei teinud. Ja siis oli pilt ka selles lasteraamatut, ahi seisis keske õue paljas ahi, aga nii see muidugi ei olnud. Tol ajal oli leivaküpsetushoone, kus oli ahi sees, Saksamaal oli tihtipeale leiva küpsetamine küla. Ma veel külas oli niisugune ühine leivaahi ja see muidugi ei olnud mitte palju, sai vihma käes ja tuule käes hoit oli niisugune hoone niimoodi mõisates ka. Siis oli piimakamber, juustukamber oli tingimata ta siis oli pruulkoda, kus õlut tehti, mõnel pool veel mõdu ka sealsamas saun oli, sanitaarsõlme, sellest ei ole kusagil. Sellest ei ole ka imelossides nagu Toompeal ja Kuressaares ja seal on muidugi niisugune asi nähtud. Mitte küll veega loputada, aga, aga mõisates seda probleemi ei olnud, kui 20. sajandi eesti taluski. Kuidagi politseiliselt sedalaadi küsimusi lahendati kirjutustega. Tavaliselt olid need kõik omaette hooned, nii nagu kui keegi õnne soomes vaadanud vabamuuseumis karjala õue näiteks kõik on ka omaette katuste all, nii siingi tavaliselt aidad võisid olla ühe katuse all mitu aita koos, nii nagu eesti talus pidi. Siis olid tallid ja vankrikuurid olemas. Karjaõu oli omakorda tarastatud, seal olid mitmesugused laudad kuus kuni kaheksa lauta, see tähendab igal loomaliigil oli pudulojus telekõigil omaette laudada löödi mõisas ainult oli üks suur lauta. Vastemõisas oli neli suurt ja kaks väikest lauta ja peale nende kahe väikese oli kolmas laut karjaste jaoks. Küllap see oli köetud ruum muidugi sellepärast et nooru loomalaudad, need olid ka köetavad. Tavaliselt. See näitab suhtumist muidugi Sagadi mõisas, mis ei puutu küll siiapoole aeda, ma mäletan, oli, muude karjakariloomade loetelus oli karjased kaela nimetatud kõige lõpus. Siis olid hane laudad, olid olemas tuvi, kong oli olemas või tui torn, nagu peaks seda nimetama. Nii nagu Põhja-Eestis. Haljala ja Võsu tee ääres on Kavastu mõisas tänapäevani toi torn märgistatud, nagu mingisugune arhitektuurimälestis, minu arust maga kummalisel kombel. Lehed olid tavalised Ta eemal, neid oli millegipärast kuni neli rehte. Tavaliselt muidugi tuleohutuspõhjustel olid nemad eemal, nad olid ka tihtipeale Darrastab ja muidugi aru saada avastamise mõisa vahimees ei jõudnud ka igale poole tingimata vaatama, seal oli samas sis Abanic ja viljaküünid õleküünid. Kavildas muide oli eraldi vangitorn ka kinni mõistetud talupoegade hoidmiseks. Siis oli mitu juurviljaaeda, oli mõisatel. Mina nimetaksin kapsamaaks küll nagu eesti talus tavaliselt neid kutsuti. Seal kasvasid ka niisugused asjad nagu kapsad ja porgandid, peterselli kurgid, aga pastinaagi ka, mida õige harva vähemalt enne sõda Eestis ette tuli. Ma mäletan, minu lapsepõlves ühelainsal aastal kasvatati meil pastinaagi millegipärast kas magus või soolane magus, kas mõned soolased? Ma ei tea, minu lapsepõlves ei ole kasvatatud teid ja praegu Kas praegu turul ei ole, ma ei ole q, ei tulnud. Seal on mingisugune peenem eestikeelne botaaniline nimi ka, ma ei mäleta, mis juurtraali ei julge siin mikrofoni ja sealt ta, kas ta oli mustjuur või punajuur või midagi oli, oleks pidanud enne järeldama. Olgu, mistahes puuviljaaiad olid olemas, õunad, ploomid, kirsid kasvasid juba sel ajal, kalatiigid olid olemas. Kui nüüd kuulajatel see jutt natukenegi huvitav oli, nii nagu minul omal ajal lugedes neid kirjeldusi, siis võiks ka seda rääkida veel, mis seal etnograafiliselt huvitavat on, mis imeasjad nendes hoonetes kõik sees, õlid, etnograafilised kirjeldused. 1588. aastal, kui Tartu staarlospondianza mõiskile üle läks, siis tehti põhjalik inven, toorja pandi kõik asjad kirja, mis iganes aitades olid mõisates kuskil seal olid küll viljad ümbrida, vilja, vakad ja õnnega tuled, õllevaadid ja õlleankrud ja õllekannud ja mõdu ankrud ja kapsatünnid ja lihatünnid ja kurgid ei olnud ja piimapütid ja koore Kernud ja ämbrid ja lüpsikud ja puutaldrikud ja kausid ja lusikad. Aga neid ei ostetud, et talupojad ise teevad neid. Ja siis agana, las nad, aga no las nisugune puust labidas, mis all on siis see terava osa metalliga kaetud ja sellega sai Saganaid peenemaks tampida leiva hulka panna siis koore Kernu ja saed ja võrgud ja noodid ja paadid ja niisugune huvitav, keeruline asi. Ja ega see nii päris ilmselgelt lihtne ka ei ole, on niisugune vana Poola sõnastik olemas linde, sõnastik, kus ta niisugust asja saab vaadata, mis on, mis on, mis õieti sellepärast Ta sõna jälgi on ju mõnikord küllaltki keeruline määrata Vaabina mõisas, muuhulgas on olnud kurneid omasla Twee jäädiale, masson, žestid süüa, Vannad see põlevmass, Jeden, see tähendab siis, et või Kirnust on kaks või ämbreid 33 või vanntoober on üks. Minu meelest see on jälle hirmus huvitav sõna laen eesti keeles siin Eesti etümoloogiasõnastikus, mida ma Taani sõnadega seoses juba jõudsin ülistada. Siin on kirjutanud toodete Keern, tegemist võib olla veidi varasema skandinaavia laenuga ja on ka oletatud, et alamsaksa sõna kerne karne Kirne. Kuid tüvevokaal-u viitab Skandinaavia pärit luuraja. Minu meelest selles kontekstis on väga huvitav, et poola keeles seal on üldse palju saksa kultuur, laenu on ka niisugune ilus sõna olemas, seal on näiteks niisugune nagu Tseepana wanna Tseebele mas wanna vann, Tseebele on duubel, Saksa tänapäeva saksa keeles on super, eks ole, alamsaksa keeles toober, Tuover, kust me oleme saanud. Aga seda oleks juba huvitav tähele panna, et see Korna poola keeles on ka niisugune sõna olemas. Ja kõige normaalsemas ülemsaksa keeles on sõna Kirne olemas. Nii et niisuguste niisuguste kultuurilaenude levik on ääretult huvitav ja, ja nende seoste jälgimine peaks noh, igaühele etnoloogidele ja keeleteadlastele väga õpetlik olema. Huvitav on see, võib-olla mingit põllutööriista kuskil ei ole kõige vähematki avana Lasna isa põllutööriistaks, et, aga see on ikka nagu rohkem. Kuidas seda öelda, köögiasi ta ei ole. Toiduainetetööstuse instrument. Millega seda seletada siis, et põllutöölist? Ta ei ole väga lihtne asi, kõik oli teo tööle üles ehitatud. Mõisasulaseid ei peetud mitte midagi, ainult ainult tööriistad olid talupoja kodus ja täpseta talupoeg oma riista oma rakmega. Kõik oli viljakasvatusel, viljasaagid olid madalad, Lucyle arvestatakse kaks ja poolseemet odral kaks ja pool kaelale poolteist seemet keskmiselt. No see on sünge pilt, tähendab visata mac kaera maha ja poolteist vakka tagasituleva aasta pead jälle külvama ja midagi midagi. Teoreetiliste spekulatsioonide son, neli seemet. Ja see noh, on ka ju tagasihoidlikult, nüüd ma ei tea, kõik need asjad, mis pole ettekujutust, kas saab nüüd 10 seemet või või saab veel rohkemgi praegu külvata, vähemalt kolhoosiaeg külvati, ma nüüd ei ole põllumeestega vestelnud ja kirjandust jälginud, külvati 200 kilo seemet. Ta visati maha ja siis saadi võib-olla üks 20 tsentnerit, 10 seemet. Võib-olla praegu ka käib see 10 ümber, ma ei usu, et Eesti saagid nii kõrged on, maailmas on rohkem, aga mis me maailma siia kisume? Kaks 30 seemet võib saada, aga neli seemet muidugi on. On ikka väga sünge pilt, kui jälgi mõelda. Sõnnikuna buss oli üks põhjus, sellele, karja oli vähe. Kaks 30 lehm oli üldiselt see oli natukene tilgutasid kusjuures ainult oli 60 lehma. Kaheksakümnendatel aastatel hakati küll kalja komplekteerima ja hangiti neid, oli noorloomi, oli pudulojused ja kõiki, aga aga need eriti ju sõnnikut vot ei tootnud. Hektarile oli vaja kuus ja pool tonni sõnnikut normide järgi. Niisugustena, hilisemal ajal ka aktsepteeritud normide järgi. Aga tegelikult oli 10 15 korda vähem ja mis need kõhnad põllud eriti ju midagi ei andnud. Tallid, mis olid, ma mainisin talle, need olid rohkem ilmselt läbisõitjatele igasugu saatkonnad, mis käisid suured saatkonnad ja kahe-kolmekümne hobusetallid, olid mitmel pool Tarvastu neli koguni 100 100 hobuse jaoks talli olemas, aga hobuseid sellepärast ei olnud. Piimandus ka. Taval tasemel lehmalt sai võib-olla 10 kilo võid aastas. Kui rehkendada seda, et 39. aastal enne sõda sai üle 100 kilo niimoodi keskeltläbi pista ja pool ja need said muidugi vähemalt kaks korda rohkem ja pärast sõda saadi 150 kilo ja rohkem kolhoosides siis 10 kilo on ka muidugi armetu või saak. Olid siis riigimõisad ja lääni mõisad. Kuidas neid võisu valitsejate, kas oli mingi erinevus ka või kuidas mõisu valitsepti Poola ajal? Nii nagu alati see töökorraldus ise paneb, selle loogika paneb ise mingisuguse sunni peale mustreid, mis, mismoodi mõis peab, valitseb saama. Igal pool oli mõisavalitseja olemas, seda poola keeles kutsuti Vušentnik või Ursondnik. Uluots oli niisugune õigusajaloolane, tema ei osanud seda terminit lahti mõtestama, temal seletas seda uudiaednik. Urjäädnik oli tsaariaeg, politseiametnik ja Kõpp piiskop ja Tartu Ülikooli rektor professor, tema tõlkis seda ametnikuks. Ametnik ta tänapäeva Poola keeles olekski tegelikult Ta ei ole midagi muud kui mõisavalitseja. Peale selle oli kirjutaja paratamatult olemas pisar Proventovi räibel saksa keeles. Ja sellepärast, et aruandlus, kõik see dokumentatsioon, see on heal tasemel selle pärasse Judki täna On nii detailidesse minev ja baseeruv, et on kust ja mida lugeda. Ja peale selle tõlgid muidugi ka kogu aja talupoegade suhtlemiseks naispoolse asjaga, piimamajandusega ja pere kavandamisega ja toitmisega. Mõisa pere tähendab, sellega tegeles vertin või pereemand. Seda kutsuti poola keeles rõkunniia. See termin on selles mõttes huvitav, et selle päritolu on leedulik leedu keeles kuune tähendab vanemas leedu keeles perenaist. Kui väga kaugele minev kõrvalekalle teha, siis seda sõna läks mul vaja üks korda ola pügva poja saaga mõtestamisel Norra kuningas olevat Pihkva poeg oli eestlaste kätte sattunud vangi mereröövlid ehk et need müüsid siis edasi ja tema oli siis kusagil perekonnas kellegi juures. Peremehe nimi oli järes ja perenaise nimi oli rekonni. Ja siis tuli minul niisugune tervislik, täitsa rekonni, et see on ju väga sarnane selle kuune nimega. Tihti on ju kombeks isegi uuema aja vähemalt sõjaeelses Eesti talused kutsutud. D mitte nimepidi ja kutsuti peremeheks perenaiseks ja nähtavasti siis sellest talus kaugusse. Olav trükipoeg oli poisikesena, peremehe nimi oli eres, see tähendab balti keeltes kotkas, aga perenaise nimi oli, teda kutsuti lihtsaks perenaiseks rekoni rikuna väga veendunud niisuguses mõttekäigus seda tähendab seda, et tollast poeg oli küll eestlaste kätte sattunud, aga eestlased müüsid edasi ja tema mitte siin vangis ei olnud tema onu Sigult Novgorodi vürsti suur aukandja ei käinud mitte siin eestlaste juures libuti korjamas, tähendab, et siit järeldub, et eestlased ei allunud aastatuhande lõpul mitte vene vaimule. Kuradil sellest väikesest väikesest pereemanda nimest tuli niisugune järeldus välja ja muude olnud midagi seal olid tüdrukud olid muidugi teolised, korra teolised hoolitsesid karja eest, aga pidisel tema emanda käel ka kedagi olemas. Karjased olid, muidu oli kõik kõik ainult tõutööle üles ehitatud. Kas võimekamad mõisa majandused suutsid ka midagi toota, mis väljaspool läheks? No nad oleksid seda pidanud, aga ja võib-olla see oleks niimoodi saanud, aga kõik see, mis seal tuli, mingisugust suuremat teraviljamüüki ei olnud, aga midagi niisugust ja ja needsamad karjamajanduse andmed näitavad, ei saanud võib-olla hapupiimaga mõisalauale, mis seal müüa ei, ei tee, nii et need vähesed tulud, need olid peamiselt talupoegade andamit, sest see oli peamine tuluallikas, kasvõi viljatulud ja kõik muud ja see põhiliselt kasutati ikka kohapeal selle sõjaväelise aparaadi ülesehitamiseks. Aga mõisatööndus? Mõisatööndus oli hirmus mõõdukas, ei ole sellest midagi õieti, keda muidugi toiduainetetööndus oli kuigi olemas õlle tootmine, veskid ise kivina põletamine algas juba sel ajal siin nimetatud Tartu Est harrazdonna riigi mõisates oli ka mõnel pool juba viinaga tal olemas, nii et nad ise ajasid. Põletasid viina, tellisetootmine oli tavaline, mitmel pool esines eriti Tarvastu telliseid kiidetakse sama head kui Hollandi omad. Põltsamaal toodeti palju Telliskivi, aga need olevat sandid olnud savi, õli vilets. Lubja tootmine oli levinud seal muidugi, kus lubjakivi oli, see on kursi Jõgeva Põltsamaa kandis või siis jälle kirub pääl, kus lubjakivi välja tuleb. Saeveskeid oli siin-seal Tartu ümbruses. Otseseid andmeid ei ole, aga on talupoegi, kes kannavad saagija nime saksa keeles saager, poola keeles plats. Kuidas nad saagisid, tõenäoliselt ikka käsitsi niimoodi üks seisis üleval palgi pääl ja teine all ja pikas aega tehti Tartusse on ostetud küll. Saeveski, saage Bildartsitš. Tänapäeval tähendaksid need ketassaagi, ega tol ajal vaevalt küllap küllap ikka oli tavaline pikk saaga saag igatahes on olemas, aga mõisates läks oma tarbeks. Kui oli midagi metsaeksport, siis oli rohkem eraalgatusel seesama palju nimetatud Georg õieži. Falynsbach oli suur metsadel aastajad riigimetsade just ja oli üks Saardes Kärsu mõisnik, Melchior Helfrehk, Riia kaupmees, õieti, kes. Eks disPärnust saelaudu tammelaudu eriti sai head hinda, need olid ka riigimetsalauad. Mõisaomanik siis Poola ajal rikkaks ei saanud saada ka Jürgen varens pahmitte ja Poola riik ka ei saanud eriti suurt kasu sellest et ta valitses siin Liivimaad. Reonaalid olid niikuinii rikkad, kui niisuguseid näiteid tuua, seesama Janson poiski näiteks väga peeneharidusega ja tark mees, temal oli enne tartust arstkonna saamist, sest juba üheksa tulusat Starlaskonda Poola riigis ja nii kui ta Tartu oma saida rentis, selle kohe välja alguses 22000 Floriini eest ja siis 1596. aastal 30000 eest. Üks poolajaloolane tarnovski on tema majandustegevust analüüsinud ja Tartu osas ka väga kiidab, et mitte ainult äärmine humanisti, õiglane mees, haritud mees, aga ka suur organisaator. Tartu osast ta küll midagi eriti ei teinud, ainult rentis välja ja rent oli küllaltki kõrge. Tulu minu meelest võib hinnata umbes 30-le 1000-le staruskonnalt ja 22000 oli siis renta, hiljem hiljem kasvas. Kui tollitulust läksid riigile, siis ei olnud isegi seda, kõik oli niimoodi küllaltki napp, aga sellest hoolimata koguneb sellesama Jansa mõiski aasta tulud Poola riigis olid 164000 ja kulud 120000. Umbes võrdluseks võib öelda, et Eesti talupoeg, niisugune normaalne talupoeg, tema brutotulu seal Tartus Tar õhkkonnas ei olnud mitte üle 30 Floriini. Et 164000 ja ja 30 ja kuhu tema sele kulutas Jansa mõiski sellest 30000 leks toidu põele ümmarguselt ja sellest 30-st 1000-st vürtsidele. Vürtsid olid pipar, safran, ingver, suhkur läks kaks ja pool 1000 maiustustel apelsinid ja kompvekid ja läks 1000 jookidele igasugu headele jookide üle 3000. Nii et niisugused raha kulutamise võimalused ja vahed, need on kõigil aegadel normaalsed, aga et kas majandamine ka oli tulus ja kas või võis rikkaks saada eramõisa valdaja, tähendab, sellest on juttu, mitte palgaliselt Starvast või need talupojad kandsid kokku, aga eramõisas ka ainult selle tõttu, et oli tasuta Theo tööga tegemist. Rentaablus piiri, kui niisugust ei tea, oli üks Poola majandusajaloolane Vitalt Kula nimi, nüüd ta on taevas, aga minul oli ka temaga rõõm kohtuda, vestelda, temal on raamat, probleemi metoodika, history, gospo, Taltsi majandusajalooprobleemide meetodid 1963 välja antud, see oli plaanis Eesti raamat on ka välja anda, aga aga kõik plaanid jäävad ju kuidagi niimoodi enamasti realiseerimata, kõiki asju ei jõua tema analüüsi ühe väike poola tähendab Krakowi kandi mõisamajapidamist 1796 kuni 98 Istebki mõisa. Seal oli niimoodi, et Mõisa rahaline tulu oli 14000 ümmarguselt ja kulu oli 4000. Tähendab, see mõis tõi 10000 kasu sisse? Mõisaväärtus oli 160000, järelikult siis kasum produktiivsus oleks 6,2 protsenti. Tähendab, et iga Floriin, mis on mõisa sisse pandud, annab kaks ja pool laviini tagasi. Aga teistpidi, kui vaadata talupoegade seisukohast, siis talupoegade tõutöö läks maksma 13000 ja muude talupoegade kulud, andamit ja rahakulu oli 3500, tähendab kokku talupojad kaotasid 16500 tema sai kasu 10000, talupojad kaotasid 16 ja pool 1000. Tema mõisniku rahaline kulu oli 4000 Ta Floriini, aga peale selle talupoegade teo töökulu oli 13000, tähendab, et tootmiskulud olid 17000. Ja rahaline tulu, mis tema sai, oli 14000 tähendab, et kui arvestada seda, mis mõisnik kulub oma mõisast 4000 pidid oma taha tagasi panema. Aga peale selle talupoeg Tõid sinna tõutööd sisse 13000 eest, see oli 17000 kokku, aga rahalist tulu tema sai kokku 14000, järelikult 3000 tuleb kahjumite. Ükskõik kuidas siis vaadata, see tähendab seda, et kuule, arutab niimoodi, et kuidas see üldse mõeldav on, et kui pool poola rahvast või rohkem veel need päris orised talupojad 400 aastat ainult defitsiiti siit otsida nagu selle mõisa näite varal. Kuidas seda loogiliselt seletada, järelikult niisugusel küsimuse asemel seal ei ole mingisugust loogilist alust mingisuguste normaalseid meetodeid analüüsimisel ei saa kasutada küsimust ei saa niimoodi üldse püstitada, et kas oli kasumlik või kas see oli tulus või alles siis, kui turg hakkab reguleerima, et igal asjal on oma hind, talupojatööl ja kõigil siis saab hakata niisukesi kalkulatsioone tegema ja mõisteid kasutama. Aga muidu jah, mõisniku seisukohalt vaadata iga aasta tuli 10000, puhasta jäidet. Aga see, et see tuli talupoegade arvel ja talu talupoeg tervikuna tähendab oma talupojad iga aasta kaotasid 3000 defitsiit, et ise ei, ei sega kedagi. Hea meelega Kulale tuginedes ma lükkasin selle teie viimase küsimuse tagasi. Tehnilistest kaalutlustest lähtudes, marksistlike meetoditega, mida Kula rakendas, sai ka päris huvitavaid tulemusi Yodaalset majandust analüüsides. Uued küsimused emeriitprofessor Enn tarvelile saatejuhilt Piret Kriivan neilt juba uues saates Poola ajast. Poole ajast on meile jäänud ka mõisanimesid Rogosi mõis, olgu näiteks. Esmakordselt on mainitud Rogosi mõisa 1597. ja 1603. aastal. Mõis asus Haanja kõrgustikul nelja järve vahel. Rogosi mõisa ja ümbruskonna nimi tuleb Poola päritolu vürsti Stanislav Rogosinski nimest. Tema oli mõisa omanik aastatel 1603 kuni 1625. Rogosi nimi püsis ümbruskonnale kuni 1939. aasta esimese aprillini, kui nimi eestindati Ruusmäeks. Mõisaga seotud kõige tuntumad legendid on seotud kahe naisega. Esimene neist naistest on sinise kleidiga kummitus. Tema jalutavad mõisas ringi juba mõisaeelsest ajast, kui Rogosi koha peal oli olnud veel klooster. Teine põnev Rogosi piirkonna legend jutustab aga ühest ajaloos kindlasti eksisteerinud isikust. Keisrinna Katariina esimesest sünninimega. Martasgowranska oli lihtne talutüdruk, kes sai hiljem Peeter Esimese naiseks ja kes pärast oma mehe surmaga tsaaririiki valitses. 19. sajandil, ammu pärast Katariina esimese surma olevat teatatud, et Rogosi lähedusse jäävasse vungi talusse kavatsetakse keisrinna auks püstitada mälestussammas. Toda vungi talu on kohaliku pärimuse järgi peetud kas Katariina esimese sünnikohaks või ajutiseks lapsepõlvekoduks. Tulevane Venemaa keisrinna Katariina esimene sündis 1684. aastal Martas kav Ronska nime all tõenäolisemalt siiski kas Latgale või Kuramaal. Võimalik ka, et hoopis Leedus andmeid tema elukohta enne Peetriga kohtumist lihtsalt pole. Usutud on aga alati tee, et Katariina pole olnud mitte sünnipärane keisrinna. Nagu Võrumaa teataja tõdeb, seda lugu jutustades. Eks legend olegi lugu, milles tõde ja väljamõeldud on omavahel põimunud niivõrd tihedalt, et üksteisest on neid võimatu eristada. Tänane ajaloosaade on lõppenud. Kõike head teile.