Talurahva elust Poola ajal Liivimaal praegustel Lõuna-Eesti aladel, räägib ajaloodoktor Stockholmi Ülikooli Baltimaade ajaloo emeriitprofessor Enn Tarvel. Tänavu pälvis Enn Tarvel riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest. Enn Tarvel on pälvinud valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi ja Poola Vabariik teeneteordeni ohvitseriristi žess ohvitserski orderi ZAZ lugi šassii pos, politsei polski. Ei, nii peaks see auraha poola keeles kõlane. Kõigi muude tööde ja uurimuste seas, mille nimeks peamiseks kuluks terve saade. Kõigi muude tööde hulgas uuris Enn Tarvel esimese ajaloolasena Eestis põhjalikumalt just nimelt Poola aega, milles me Eesti ajaloosaates praegu järjega oleneb. Eesti ajaloo kogu teose kolmanda köite Poola peatükid on kirjutanud Enn Tarvel ja kel huvi suurem, saab poole ajast ja muudel teemadel ka lugeda Eesti mõtteloo sarjas ilmunud Enn Tarveli artiklite kogumikust ajaloo kimbatuses. Aga täna siis lähemalt sellest, kuidas elas eesti talupoeg Poola võimu all Liivimaal 16. seitsmeteistkümnendal sajandil saate toimetaja. Kui Poola aeg algas, siis Liivimaal valitses sünge pilt, talud olid tühjad, sõdade ja haiguste mõjul. Aga ometi majanduse aluseks oli ikka talu. See on paraku nii. Elu läks ikka edasi, inimesed kõige raskemates tingimustes elasid. Kui Poola riik hakkas üles ehitama riigi majandust Liivimaad Poola ajal 16. sajandi lõpul siis see oli teravilja tootmise hõljazzehiti teatud turumajandusele kui tänapäeva harjunud keelepruuki kasutada. Mõisamajandust tootis ekspordiks peamiselt teravilja ja tootis seda teooriate talupoegade tööjõuga. Kogu majandus põhines ainult, et talupoegade Theo tööl. Mõisa talu põldude suhet õnnestub kindlaks määrata, see on umbes üks nelja vastu. Talupoegade käes haritavat maad oli neli korda rohkem, kui mõisade külvipind kasvas. Sellega suurenes talupoegade töökoormus, tõuvarjus aga kogu selle pingestatuse juures ja mõisamajanduse kiire arenemise juures. Siiski mõisa majandus jäi maha talumajanduse arengust, sellepärast võib tõesti selgesti öelda, et kogu elu kogu majandust põhines talul eesti talupojatalul, tema tööl 1958.-te aastatel. Riigi tulud, need, mis olid saadud riigi mõisatest, need ei ulatunud kusagil 40 protsendini Staroskondade kogutuludest. Keskmiselt moodustasin ühe veerandi, tähendab, et kolmveerandit tuli otseselt talupoegade käest ja üks veerand oli siis see, mis mõisapõllu ja mõisamajanduse kaudu oli. Ajalookirjanduses on varem vastupidist mõnikord püütud väita, määrata Ta mõisamajanduse ja talumajanduse osakaalu eriti Läti näidetega. Aga seal on tegemist ainult nii kurb, kui see ei ole ajaloolaste allika mittemõistmisega, sellepärast kui niisuguseid väiteid kusagil vanas raamatus ette tuleb, siis need suhtarvud ei ole mitte õiged, tuleb seda rõhku teada, et mõisamajandus ei olnud nii tugev ja nii oluline see tähendab juttu kõikidest tuludest, mis stars konnas tekkis nii hästi siis mõisapõldude saak, see on tegelikult ju ka talupoegade toodetud talupoegade teotööga tehtud, aga sinna juurde talupoegadel saadud andamid, naturaal või Loonus andamit ja väike rahamaks. Talupoegadel saadud viljamaks oli igal pool suurem mõisapõldude saagist. Hinnanguliselt võib öelda, et pool või üle selle 50 60 protsenti kogu viljatulust tuli otse talu kaudu talu käest. Nii et võib tõesti öelda, et Mõis ei teinud majanduslikus mõttes õieti midagi, ainult kurnas majandust, talumajandust ei olnud tööriistu ega olnud mingisuguseid majanduslikke uuendusi. Tihtipeale mõisast rääkides Peetakse silmas olukorda, mis 19. sajandil valitses kuidagi anakronistlikult vaadatakse siis mõisamajandus oli tõesti eesrindlik mõisas oli rohkem kapitali, hangiti põllumajandusmasinaid igasugu uuendu situudi, siis olgu see meriino, lammaste kasvatamine või ristikheina või mitme põllu palju põllusüsteemi sisseviimine ja kõik niisugused asjad, igasugu agrotehnilised uuendused, uutmoodi sahad ja kõik, mida talupojal ei olnud ja mis ei olnud temal võimalik. Aga see oli 19. sajandil, mitte tol ajal, tol ajal oli otist teistsugune pilt. Mõisad ei viinud elu edasi marksistliku teoreetikud, nemad lähtuvad juba sellest veest jutumärkides Marxi ideest, et koostöö kooperatsioon, see on alati hea liit, kooperatsioon, see on mõistetav, et see on hea. Tähendab eri tööprotsesside ühendamine, eri ametimeeste ühendamine, näiteks seppade puhul, kui üks mees teeb terve noa ja noatuppe ja kõik valmis, siis selle võtab hoopis rohkem aega ja ei ole nii otstarbekas, kui kasutada tööjaotust liik operatsiooni. Tera valmis, teine teeb pea kolmas teeb need naastud ja ehised, mis sinna juurde vaja. Neljas teeb tuppe, läheb palju kiiremini tulusamalt, keegi ei hakka vastu võitlema. Niisugused õigeusklikud marksistid, nemad leiavad, et lihtkooperatsioon tõstab ka töö tootlikkust. Näiteks kui hakata exe kaljas niitma või kaljas kraavi kaevama, et see siis midagi progressiivset annab, edendab asja, eks niimoodi kaudselt võttes, need Need on ju omaaegse mõnekümne aasta taguse kollektiivse majanduse arendamise maiguga ka suuresti. Aga paar ajaloo allikad näitavad hoopis vastupidist, kuigi talu viljasaak, kus talupoeg nüüd üksi töötas ilma selle kopelotiivsuseta, see oli alati kõrgem, ei ole otseseid andmeid, aga igasugu kalkulatsioonid näitavad, muidu oleks talupoeg lihtsalt nälga surnud. Kui mõisates saadi kaks kolm seemet, siis talu ei tulnud sellega sugugi välja. Aga talus, kus peeti ka karja, kus oli sõnnik, Kuta seal kõik see asi läks siiski paremini. Oli niisuguseid tõsiusklikke ajaloolasi, kes võitlesid selle marksistliku teoreetika eest, et mõisamajandus igal juhul pidi olema progressiivsem, oli üks Ida-Saksa ajaloolane Johannes veis, kes kogu aja seda mõisamajanduse teoreetilise progressiivsuse külge esile tõstis, aga sellest tuleneb ka loogiliselt niisugune asi, et mõisa põldude laienemine on progressiivne. Tähendab, kui talusid mõisastatakse nii nagu Eestiski, 19. sajandil juhtus talupoegi ära, aeti tervet kõlada mõisapõldude alla võeti, et see oleks nagu elu edasiviiv nähtus juba keskajal. Ja edasi, nii see paraku ei olnud. Nii et ühesõnaga talupoeg oli see kandev ja elu edasiviiv jõud Eesti jale talupojad, Poola ajal see sotsiaalne kiht. Mul tuleb meelde, et ühel konverentsil, kus oli idasakslasi ka minu ees Pedaseks noorem Ida-Saksa ajaloolane, väga tark ja tubli ja kena mees mulle isiklikult tuttav ette kanda ja siis lähtus niisugusest ees istet enne 18, kümnendat sajandit ei olnud talurahva hulgas mingisugust kihistumist, et see oli siis nagu niisugune ühtlane mass. Minul oli kange hea meel seda kuuldes, mina sain sõbralikult siis oma sõna võtta, sellega alustada, et just hirmsasti ei, vastupidi, oli. Kui mina nüüd räägin 16.-st seitsmeteistkümnendast sajandist, siis rõhutan seda, kuivõrd majanduslik ja sotsiaalne kihistumine seal selgesti välja tuli. Niimoodi see on, kui lähemalt vaadata niimoodi kaugelt üldistades nii-öelda teisest perioodist, siis jääb niisugune mulje, mis nad siis ikka olid need poolaja talupojad, kõik ühesugused, kui hakkame filmi näiteks tegema? Ei olnud tegelikult ei olnud ühe pulga peal, ei, nad sugugi ei olnud, vastupidi, nad eristusid nii hästi, majanduslikult, eelkõige majanduslik kui jõu poolest. Nagu ennevanasti öeldi, jõukas inimene, öeldi, et on jõumees. Ja siis ka niimoodi formaalselt nimetuste allikad. Jälgi kõigepealt Atla talupojad, need on, kui defineerida niisugused talupojad, kes kasutasid osa külakogukonna põlispõldudest riba põllunduse tingimustes, küla põld oli jagatud ribadeks, siis on, neil olid teatud osad seal, see oli nende maa ja nende talu Suurus sellel küla põllul, seda hinnati Advama nimelistes ühikutes ja nemad kandsid tavalisi niisuguseid standardseid, adratalupoja, koormisi. See on niisugune piir, mis lahutab. Ta eristab neid väikese maaga talupoegadest, Bobulitest ja koormised helistavad siis nende tihti vaba talupoegadest. Adratalupoegade talu suurus väljendati allikatesse lihtmuutudes niisugustes murdudes, mille nimetaja jaguneb kahega. Mul ei ole vähimatki ettekujutust, mida tänapäeval koolis õpetatakse, kuidas seal aritmeetika õpetamine käib või kas seda üldse ongi, sellepärast et arvuti, kes vähegi oskab, vajutad klahvile, teeb selle asja ära. Aga noh, õpetatakse Laadoga kümnendmurdude, mis on lihtmurrud ja lihtmoodul on siis niisugune kriips on keskel ja ülevalpool on lugejal pool ja pool näiteks on siis üks ja siis on kriips ja kriipsu all on kaks. Ja niimoodi märgiti ka neid adratalupoegade talusid. Tavaliselt siis poolautomaat või veerand adramaad, väga harva üks kolmandik adramaad sellisel juhul, kui kunagi oli see põline vana talu kolmeks jagunenud. Esinesid suuruses üks veerand kuni üks kaheksandik adramaad, kui need olid väljendatud saksa adramaades või üks kuueteistkümneid kuni kaks sadamat, kui need olid väljendatud pooladra maades. Niisugused kahesugused Atla oma liigid olid saksa Advamad, nendel oli siis nagu Köige nii laiemates piirides hinnatuna 10 hektarit põldu kolmel väljal poola ta, ma olin neli korda suurem, siis 40 hektarit põllupinda. Järelikult talu suuruses võis olla 30 kahekordselt vahed ühest 16 kümnendikust kuni kaheni. Aga need on niisugused teoreetilised piirid, lohkem kirjutuslaua taga näeb, domineerisid ühe saksa draama. Teiste sõnadega ühe taluvad Rama või veerand Poola Adama suurused taluda üks saksa Advama võrdus veerunud Poola adramaale rakendati niisugust kahesugust süsteemi. See oli niisugune normaalne talu algselt sellel oli veerand poola dramaal oli 30 Riia mad põlduvast umbes 10 hektarit põldu, kolmes väljas. Kahe Advama talusid, see on nagu öeldud, ainult niisugune pabelik jutt, neid oli ainult kolm tükki Lõuna-Eestis allikad. Säilinud, need on üle mõistuse suur, et 80 hektarit põldu, kui niisugustel talu üldse üks mees pidas, kui ta ei olnud mitte kuidagi poole meeste praktiliselt käes praktiliselt jagatud. Ruumi oli üldiselt väheriti rakke loomi veerand Advama talule. Sellele normaalsena ühe taluvad suurused talul oleks vaja olnud vähemalt kaks rakendit. Sellest oleks siis poolteist rakendit olnud, kodus aga jäänud härrakme, tööjõud oleks läinud. Mõisa sellepärast, et üle nädala tuli anda rakme k-d olin rakme tõuline mõisa, see tähendab viiepäevane nädal keskmiselt kaks ja pool päeva ühel nädalal siis viis päeva, teisel nädal oli kodus. See tähendab seda, et tavaliselt ei õnnestunudki kõike üles harida sõjajärgses olukorras iga. Kuidas sai, üks asi oli, et rakendati ühistegevust või võõrkeelse sõnaga kopelatsiooni naabriga püüti kuidagi kui lüüa ja harida või pandi lehma või kaks lehma, kui oli Atloeta, seda tuli ka ette või naised kolmneli naist vedasi, tatra, see puu, Adele ei olnud ju nii hirmus raske, see oli. Noh, ma kujutan, et kergem, kui need meie omaaegsed veel 20. sajandi kartuli arhimise atlad, mõnel pool olid ju puust. Aga hobuseid ei olnud, siis talus? Tööloomana olid teoreetiliselt, aga väga harva oli, kui nüüd tõesti võis talu kahte hobust omaks lugeda. Kõik see asi paranes vähehaaval, aga üldiselt niisugune Rockme loomade puudus oli väga suur. Need on muidugi drastilised juhud, kus kus lehmad või naised kõndisid, aga, aga tuleb seda ette allikates. Ja mis seal imet, Need, kes olid niinimetatud nõukogude tagalas sõja ajal, need räägivad tihti, nägid külgud kolhoosinaised, printsid ei olnud ette nähtud traktoreid olemas. Kõik niisugused andmed või mis me teame, see on teoreetilist Ebamääraste kalkulatsioonide asi nüüd 1,5 või poolteist hektarit, need siis pidid harima 10 hektarit kolmes väljas. Üks kolmandik on Cesask, kahte kolmandikku hääli takse pool talli poolseumi viljas. See tähendab, et vaja on kuus, kaks kolmandikku hektarit põldu üles harida. Tänapäeva tööjõudluse juures ei ole nii hirmus palju, aga sel ajal oli jõudlus väiksem ja mis peamine, asi tuli mitu korda läbi künda. Ei olnud tegemist mitte sahaga hõlmadraga, mis oleks keelanud kõnni metast, vaid tuli ruudukujuliselt künda, ühtpidi kriimustada ja siis teistpidi kriimustada. See tahe kordistas künniaega. Rakende mõisa põllul aris umbes kolm ja pool hektarit üles niimoodi keskmiselt statistiliselt aastas. Aga kodus nii vähesega ei saanud. Kõigi nende arvestuste juures tööjõu ja maa suurusest lähtudes pidi jõudlus suurem olema, nii et nii et üks, ligi viis hektarit, neli, kaks kolmandikku hektarit tuli pingutustega üles harida. Kõik see, miks seda nii pikalt rääkida lõpetega esiisadel ka kerge ei olnud, et kui pingestatud oli elu ja kuidaspidi kalkuleerima ja läbi ajama kõige vähematel väiksematel taludel oli siis nagu öeldud, üks kaheksandik hektarit, see tähendab viis hektarit põldu kolmes väljas, kaks kolmandikku sellest siis haritud. Seda tuli harva ette. See on minu aru saime sa jälgi absoluut, alammäär, milles veel kuidagi hinge sees seisab tolleaegse saagikuse juures, sellepärast et nagu Meil ei ole aimugi, kui suur talu põllu saagikus oli, aga see on selge. Ta ei saanud nii madal olla, kui mõisapõllul kaks, kolm maksimaalselt neli seemet, siis see oleks tähendanud nii, nagu nooremad inimesed vist nüüd ütlevad, hambad oleks kõik olnud. Kuigi jah, ei õnnestu kindlaks kindlaks teha mingisuguseid konkreetseid allikandmeid, ei ole talukohta kuivanud ühe kuueteistkümnend tikatrama suurusi talusid, siis need on tohiks öelda mitte põllumajanduslikud mõnel kalamehel kuskil Peipsi ääres või neil on mingisugust muud sissetulekut ka. Üks asi, mida tuleb arvestada, et sel ajal oli palju tühja maad. Need tühja. Ma talusid seal, selle kohta kasutatakse vene laensõna. Puustus. Vene keeles on niisugune sõna nagu pustus, tühi, tühi maa jäätma. Seda kasutatakse poolakeelse sõnana Poola allikates. Neid kiputi harima meeleldi sellepärast, et need olid vähem maksustatud. Puustusharjumise põld tuli vähem maksu maksta. Aga taludega, mis teha, kui ei jätkunud tööjõudu, mida nagu te õigesti esitasite repliigi, mis siis tuli teha üks võimalus, et osaliselt söötja Ta ei suutnud harida. Teine võimalus oli, et jagada talu mitme, mitme, ütleme perekonna vahel. Kui talus elas mitu perekonda, siis seda teist peremeest nimetati poole meheks või poole maameheks. See oli küllalt levinud moodus. Vennad jagasid tihtipeale isatalu niimoodi omavahel. Mitte et oleks ühele vennale edasi läinud, nagu normaalne oleks olnud, aga võõrad võisid ka seda teha või lesk võis võtta poole mehe tallu. Kas võis olla ka rohkem kui kaks peremeest? Ja tuli ka ette, aga, aga muidugi nii hirmus palju ka ei ole, ma ei oskagi öelda tõesti, kui, kui palju see maksimum võis olla. Tüüpiline on kaks, aga kolm, neli on täiesti mõeldav, et oli igav, oleneb talu suurusest. Kui nii võtta, siis need suured ühe ja kahe poola atlema suudlused talud, need olid tihtipeale niimoodi mitme pere käes ja tihtipeale see jagunemine ka see, kui palju tähendab paberil on seda talu ja tema Ado mad arvus ei tarvitse tegelikkusega kokku langeda. Tähendab, et kirjutatakse nagu mitme poole mehe talu lihtsalt kokku. Meie ettekujutus on nagu kauge kajastus tegelikkusest, mida me nende pabelikke mõisaallikad põhjal kätte saame. Seda poole meeste institutsiooni sõda tuli ette kogu Põhja- ja Ida-Euroopas. Kas see ei ole midagi eriomast? Ei Eestile, aga poolajal on eri vorme ja neri nimetusi eri rahvastel ja väga mitmeid mooduseid, kuidas need poola mehed olid. Mõned olid täiesti ühes leivas igas peres muidugi kui naised omavahel läbi said, aga siis mõned olid täiesti omaette majapidamisega ja siis hiljem tehti need poolemiste talud jaganisid, sellepärast tuleb õige mitmendat korda rõhutada. See on ka tööjõu probleem, kõik häda oli tööjõus, eriti rakme tööjõus, aga ka inimtöö uusmaa tuli küll, selles ei olnud küsimust. Seda võis võtta järgmine kiht, keda peaks nimetama. Need olid Bobulid oluline talurahvakiht, mis poolajal on just tüüpiline. Ütleme, kas see sõna on ka poola keeles Ei ole, see on terane tähelepanek minule, filoloogilist lihtsalt tähelepanekut hästi meeldivat, see on selge vene sõna vene keeles on see tänapäevanigi pruugis Venemaal, see tähendas ka niisugust väikest talupoega, kes ei kandnud täite diagnaat vene keeles nimetada tati talupojal tasuvaid normaalseid koormisi, Diaablux, aga need, kes seda ei suutnud kanda väikese maaga või ilma maata talupojad, need olid Bobulid ja tänapäeva elavas vene keeles on ta ka niisugune käiv sõna, näiteks keegi vanamees on, on ta vanapoisiks või leseks jäänud, siis elab üksinda, kuidagi takerdub oma majapidamisega. Siis öeldakse, et põliem elab Bobulina. Aga Poola keeles niisugust sõna üldse ei olnud, poola keeles kutsutakse Sacroodnik. See on või teise sõnaga Kloodnik Ogroton kapsamaa, eks ole, aeda agarot vene keeles, nii nagu meie siin oleme praegu politseiaia, seal õieti politsei agaralt, kusjuures siin olid omal ajal politseinikke Räädnikute aiamaad. Nii raadiomaja all. Ei, see politsei, mis on jah, see on ju praegu, see on politsei jagamata minu isa ema, kes, kuidas seda öelda tsaariaja lõpul sõja ajal Eesti alguses siin elasid, nemad ei rääkinud midagi muud, ikka politsei, Aganud, tavaliselt mitte politseiaed. Ja sellepärast siis Poola keeles hakati D hiljem allikates kasutama nendes poola allikates, mida meie siin Lõuna-Eesti kohta kasutame. Alguses tõlgitakse seda terminit. Puhu pallita. Aga pärast hakatakse rahulikult sedasama vene sõnav poolakeelsetest eksis kasutama Puubelia poolas, akrootnikud ja hunnikud on nisukesed. Kellel ja ta on ikka kui kuigi palju hultsik ja maalapp on olemas, aga peale selle on halopnikud, kellel on siis väike halluupa, väiketare ilma maata talupojad ja siis on ka Marnikud sõnast kamara või Kontnikud tähendab poola keeles ka kes elab kellelegi nurgas. Kõik need sõnad ja terminid on eesti keeles ka olemas. Huvitav on ju kõik niisugune sotsiaalse pildi lähedus siin meil Ida-Euroopas pas, populite alla poolaegsete Bobulite alla käivad meie üks jalad, kes kippusid ära kaduma Rootsi ajal nad kadusid päriselt siis käisid vabadikud osalt maaga, osalt ilma maata vabadik, kui te kategooria oli niisugune laialdane, mõnel oli väikene talu, mõnel mitte midagi ja siis need, kes kellel midagi ei olnud, kes kellelegi toanurgas olid eesti keeles kutsutakse kodapoolsed ju neid tihtipeale ka niisugune arhailine sõna. Poola agraarajaloo allikad mõnikord kasutavad ka ladina keelt. Ladina keeles oleks siis Holtulaanus Se Bobule Ukrudniks Akdootniks sõnast Hortus, nagu ma usun, kõik kuulajad hästi teavad. Ladina keeles on niisugune ilus sõna Hortis Hortus arti, Horto Hartum, mis tähendab aeda, eks ole? Artulanus see ei ole mitte aednik selles mitte Kärnelaga kes sellel väikesel aial kapsamaal elab krundile. Nii et hea meel oli. Mul sai niisuguseid bioloogilisi arutlusi vahepeal nautida ajatäiteks. See nii, et siis öeldud termin on uus, aga kategooria ei ole mitte uus. See võeti lihtsalt see vene keelest imporditud termin kasutusele Uuena ja sellepärast ta on ka mõneti ebamäärane, aga sealjuures on see sõna ju väga elujõuline. Ma usun, et tänapäeva eesti keele kasutajatele on sõnapobul kuuldud ja arusaadav sõna sellest on arenenud pops ka välja eesti ajal kahekümnendatel aastatel aktuaalne popsidel elate timaad, popsi, seadus võeti vastu ja nii edasi. Bobul ja box. Nii et kõik niisugused asjad on pikkade juurtega. Ühine neile väiketalupoegadel oli see, et nende koormised olid väiksemad adratalupoegade omasta osal olid väikesed talud maksimaalselt üks kaheksandiku võrra maad, tähendab nad äärt pidi, nagu sulavad juba kokku nende päris väikeste adratalupoegadega aga enamasti ei ole fikseeritud, väga harva on üldse Bobulil adramaade arvu märgitud. Harilikult elavad nemad külast väljas nii nagu üks jalatki, mitte ei ole neil küla ühispõldude ribad. Nii nagu mina olen püüdnud levitada niisugust mõtet, et üks jalg tähendabki seda, et talupojal on üks põld ühes tükis, mis ei ole mitte mõni riba küla põldude osast, vaid kusagil eemal. Niimoodi on nende puhulitega ka siis nii nagu üks jalgadega. Tavadel vabatalupojad. Vabatalupojad, et on õieti üks adratalupoegade kihi osa. Neid on õige vähe, neid on üks-kaks protsenti, võib-olla kõige rohkem poolakad mitte sugugi ei tahtnud teost kedagi vabastada, sellepärast et mõisamajanduses oli hirmsasti vaja ju tõutööjõu. Sellepärast siis vabastati talupoegi väljaostu eest, mõni võis osta kõik koormised vabaks, mõni ainult teotööst, osa lasti sellepärast Theo tööst vabaks, et nad olid mõisast kaugel. Lihtsalt. Ja need talupojad, kes Teo tööd ei teinud, see ei tähendanud veel Neid oleks vabatalupoegadeks loetud vabadusega ka niisugune keeruline asi. Ühest küljest juriidiline, teisest küljest majanduslik mõiste vaba oli talu või talu osa tavalistest koormistest, aga mitte inimene, mitte peremees ega tema pere, nad ei olnud õiguslikult isiklikult mittevabad. Lisaks võis siis saada kas nii, et kõik koormised lunastada rahas või mingi ameti ees kupjad näiteks vardjad. Peale selle oli olemas vabatalupoegade hulgas niinimetatud Hinnused onupojad, eriti Tartu linna ümber. Need olid sakslased tavaliselt Ta, nemad olid tõesti isiklikult ka vabad, maksid raha. CSU Hinnust. Aga kupjal näiteks oli kas terve talu või osa talu oli koodmistest vabase on, tähendab, tema koormised olid vähendatud. Ta oli niikuiniipidi väljas oleva mõisa põllul, kui ta kamandas tõulisi taga ajas. See oli ju ka nagu mingisugune tõu kohustusse. Ta ei saanudki tegu teha, kuna ta ise oli ju seal põllul väljas. Vilja pidid need talupojad ka kupjadki näiteks andma. Ja viljamakse oli suurem kallim rahamaksust 10 20 korda sellepärast. Tavaliselt seda püüti nagu sisse kasseerida, aga mõned vabatalupojad olid päris majanduslikult võimalik, kas need oleksid nagu sellised, keda sovjeti ajal kõlakonna ajaks kulakuks nimetada? Kanaküla näiteks kanaküla Hansen Saarde kihelkonnas Pärnumaal, seal oli vardja Lukas, kes punktis endale talupoegade koormised, seal oli hajaasustustalupojad laiali soode vahel tegu, nendelt ei saanud nõuda siis maksist arvestile 720 zlotti. D. Ja selle eest siis kogus talu pankadelt koormused sisse, võis arvata, et võtta seda. Nii ei teinud, et ise selle operatsiooniga kahju sai. Isiklikult. Käsitöölised olid ka muidugi vabad mölblit näiteks maksid veski eest klienti ei saanudki ju neid kuidagi mõisa põllule tööle ajada. Käskjalad olid siis niisugused ametimehed, kes vabadalida pojad hallideks kutsuti neid, mõnikord see vene sõna leedus leedu suudlustel riigis oli teise tähendusega. See oli nagu vaba talupojatermin. Moja Roveebut nii tee bojaaride olid niisugused käskjala rollis vabatalupojad. Ühe mehe kohta on kirjutatud jõuna vabannik punnašemu Slovskaja, Albu bojaar, sündsus liste Jeldil. Et selles külas oli ammuilma vabannik eesti keeles kutsuti vaba talupoegi nimelt vabanikudeks sel ajal vabadik oli niisugune noh, vähese maaga vaene, aga vabanic vabatalupoeg oli siis ammugi vabannik meie keeles teenistus, lane või bojaar, kes sõitis kirjadega. Siis oli mitmesuguseid sõjateenistus, lasi need olid lähedased task jalgade kategooriale, plaanitsid Hayduk, kasakad präänetsid on niisugune omapärane kategooria. 1590. aasta Seimil võeti Poolas niisugune otsus vastu, et kuninga mõisate talupoegade sõjaväeteenistuskohustust on vaja reguleerida rohkem. Otsustati niimoodi, et iga 20 Lannibel, et maakasutusühiku pealt tuleb talupoeg välja saata üks negrud, siis teised peavad neid nagu üleval pidama, teised 19 põhimõttest sama süsteem muidugi, mis rootsiski tehti. Aga nemad jõudsid otsapidi siia. Minul endal oli meeldiv kogemus. Omal ajal, kui hakkasin poola asjadega tegelema, kohtasin niuke onupoega. Ta õrna aimu ei olnud, millega võis tegemist olla. Mis niisugune sõna tähenda? Kolleegide käest kellegi käest vanemate käest ei olnud seda küsida. Poola ja asjad olid kõigile kauged, siis kirjandusest lugesin ja, ja leidsin ma praegu nii, et see tähendab väljavalitu võõrazz poola keeles. Ladina keeles on see Electus pedes välja valitud jalamees valitud jalaväelane, aga mõtlesin mina, et mis selle terminiga siis teha, kelles oleks ka vaja midagi staarlust, sõna oli olemas Volvalgi sõnaga ma kuulasin, tehti siin eesti loo kuulajatel, läksin ise metsa ilmaaegu niisugust sõna pruukima. Mõtlesin gaasi, kas budismist lähtuda ja mingi eestikeelne sõna välja mõelda, nagu valiks sõdur, aga ei, ei, ei, ei, parem ei teinud, ma mõtlen, et see valik, sõdur oleks palju napakas olnud, kui selle poolakeelse, isegi sellise, kus rõhk on teisel silbil selline sõna, nii et las ta olla siis Montraanets nagunii selline sõna, mida iga päev ei tule ju suhu võtta. Ja neid oli Stefan patori ajal Poolas oli 2300 meest, mitte eriti palju. Need olid koormustest vabad, mehed käisid pusel, aga meil Eestis oli neid ainult Tartus tarovskonnas. 1584. aastal tulevad esimest korda ette, siis nad on Peipsi järvel nagu valveteenistust pidamas ja siis hakatakse neile maad andma. Tartus taarlusconnas just neid oli 67 meest 88. aastal, nii et arvuliselt mitte niimoodi, aga nad on siiski Eesti ajaloos kindlasti sees. Tavaliselt anti neile pool adramaad tähendab tavaliselt talupojale veerand niisugune standard neile rohkem tema töö olnud, mitte feodaalitama tuli tarvilikud talupojad. Osa neist on isegi eestlased, aga poolakaid on nende hulgas palju, isegi üks ungarlane ferents. Paat oli isegi ungarlane ja neid Ungari sõdureid tuli siin ja seal ette. Küllap neile anti tühje talusid. Kuna maad oli nii täitsa olemas, siis, kui läänistati Jansa mõiskile 1588. aastal Tartus tarust kond, siis enamik pidid oma kohtadelt lahkuma. Allikates saksa keelde tõlgitud talupoegade registris on aina kirjutanud dist Abdkesed Salbedsaalne et on. Maha võetud võid, tagandatud peab maksma, nad ilmselt ei tahtnud oma vabadusest loobuda, ei tahtnud. Ja läksid lihtsalt minema. Aidukeid kasakaid, sellenimelisi sõjateenistus lasi, oli ka Tartu alal, aga neid oli vähe, kasakad olid ratsamehed, küllap nemad olid siis ka käskjalad. Haidukid olid Ungari päritoluga sõjaväelased, neid Dodgentati siin ja seal nagu Tartu linnaski staarlustakendus, neid nii politsei funktsioonides. Neid oli vähe, aga nad siiski on teatud rolli etendanud Liivima koloniseerimise ja sõjalise baasi loomise plaanidest, nii et põhjust oleks ka neid kõiki nimepidi nimetada. Siin neid seateenistus lasi, peab võib-olla seda ütlema, oma asjad ikka huvitavad rohkem. Et mõni eesti talupoeg jõudis ka sõjateenistuslaste hulka, seda küll ei saa öelda, et oleks hirmsasti poola ohvitsere olnud, nii nagu Tootsi sõjaväes on mõningaid täheldatud ja kui Eesti lugu jõuab Rootsi aega, küllap siis keegi räägib ka nendest, nii nagu Loksa jõelistid valgejõe äärest või või kui Osapa mõõdovi, mõned teised. Aga üx läänimees on teada, see on vannutatud tõlk, mõrkus, pojetski, Puiatust. See on tavaline niisugune Poola nime moodustamine, küla nimest moodustatakse perekonnanimi, on ta siis rukushowski või, või kes tahes. Tema oli Viljandis Stars Timmartsin Casanovski salakuulaja olnud sõja ajal ja siis tarust läänistust talle poolteist adramaade oma nimel oma voliga. Kuningas kinnitas sel ja pojetski ostis kaks Advamad veel endale jõu poolt. Võttis poola naise ja sai ka poolaadlikuks sellel Schlahtiksiks Nobiliseks ladina keeles. Sellega oli niisugune lugu, et Poola kuningate sel ajal tavaliselt enam ei nobeediteerinud kedagi, nad olid ketsid nii nagu Rootsi kuningas sky juua aadliseisust tänapäeval naljakas kellelegi ei anna, kõige viimane oli Sven Hedeen 1910. aastal. See ei ole mitte nii nagu Suurbritannias, kus poplauljad ja ja baleriinid ikka teenitult saavad vahepeal Aadi tiitli Poolas oli kaks moodust, et kas kuningas annab aadliseisuse aga 1578. aasta kunst spioonijärgi kuningas võis seda teha ainult kahel tingimusel, kas sõjas sõja käigus või siis seimi nõusolekul. Seimi istungil, ütleme nii. Aga 1601.-st aastast Pääle sai ainult seimi otsusega ilma selleta, kuningal ei olnud mingit voli. Need pojetski asjad olid veidi vanem siiski. Aga sel ajal varem oli ka niisugune asi, et oli võimalus adopteerida aadlimeestel oma suguvõssa. Igal suguvõsal oli oma loosung Hazlo ja oli oma vapp. Ja noh, sõjahüüd oli igal suguvõsal ja ühtlasi ja seda vappi võis siis kinkida Novski, siis kinkis pojetskile ka oma vappi, nii et kuigi kuningas teda headelt, no ta oli ikka poola aadlimees, seal ei ole midagi midagi teha. Õiguslik olukord, kas see muutus Poola ajal? Ei ütleks, et muutus sellepärast, et see sõltus kõike üldises Poola-Leedu üldolukorrast ja nii nagu sotsiaalmajanduslik olukord, nii ka õiguslik olukord oli Liivimaal ja Poolas õige lähedane sots reformaatori saanud Stefan paatori ise ka kuidagi olla. Põhiliselt jäi seesama olukord, mis 1561 oli tekkinud aadli soosimine ja talupoegade pärisorjuse ja õigusetuse jätkumine. 1582. aasta dokumendis konstitutsioonis Livonia ja küll on juttu, sellest. Tahetakse parandada Liivimaa talupoegade olukorda, seda asja arutada provintsi maapäeval aga tegelikult eriti midagi ette ei võetud. 1582. aastal oli Stefan patori ise Riias, sellest on säilinud huvitav ajalooline anekdoot. Tema oli kutsunud enda juurde mitte saksa talupojad liivi ja eesti Liivischen eestišn ja teinud ettepaneku, et parandada nende olukord. Et mõisnikud Yougrud ei tohiks neid kogu aja tööle sundida, ei tohiks neid piitsutada ja nii edasi, et tema tahab, et tegu ainult teatud päevadel tehakse ihunuhtluse rahas välja ostetakse ja niimoodi olukorda parandada. Talupojad langesid selle peale sõlmily maha ja palusid, et kõik vanaviisi nende koormised ja karistused. Ja siis kuningas naeris ja ütles, et talupojad on visamad kui riialased oma privileegi, sest eesõigustest kinni pidama. Praktiliselt tehti siiski niipalju, et koostati Liivimaa maaõiguse projekt, mille kohta on nüüd üks noorem Saksa ajaloolane, uurimuse avaldanud David Hilhieni projekt, kus võrdsustati sisuliselt Ta pärisorjade õiguslik seisund roomaaegsete orjadega täiesti õiguseta. Inimesed kuningas seda projekti ei kinnitanud, kuigi Liivima maapäev oli selle kinnitanud. Kuningas lükkas 1600. aastal Varssavi seimile selle kinnitamise edasi aga siiski oma dekreediga. 20.-st märtsist 1600 lubas Taavit helseni õiguse projekti kasutada praktilises õigusemõistmises. Emeriitprofessor Enn Tarveli saateid talurahva elust ka varasematel aegadel ja saateid Poola ajast kuulake vikerveebist Eesti loo arhiivist. Muusikat Krakowi On Poolast Krakowi ümbrusest pärit rahvalik tants, kiire ja elavaloomuline tants, mis sai tuntuks 19. sajandil, levis maailma laiali ja jõudis ka Eestisse ja oli seltskonnatantsuna pidudel tun veel kuni 1950.-te aastateni eesti moodi Krakowiacki esitab folkloorinõukogu ees kõrgema kategooria lõõtspilli mängijaks tunnistatud Kaarel Kõivupuu.