Iga reede õhtul raadio seitsme esimese saatetunni sees saate teises pooles tahame rääkida piiblist. Sellest raamatute raamatust, sellest, kui palju raamatuid on selles raamatute raamatus ja miks piibel on kõige loetavam raamat maailmaraamatute maailmas. Kes on piibli peategelane. Miks üldse on need raamatut koondatud raamatute raamatusse? Palju küsimusi? Vastamisel on meile abiks jälle ja teejuhiks vana testamendi professor Evald Saag. Ikka rohkem ja rohkem osutub vajalikuks, et me hakkaksime piiblit rohkem hoolega lehitsema seda siit ja säält lugema, et meile piibel saaks lähedaseks raamatuks. Piibel on selles mõttes huvitav, et ta on väga vana raamat. Ta on veeuputuse-aegne raamat juba leiutusajast pääle. On piiblis lugusid, sumeri, lugu, näiteks sumeri, veeuputuse lugu, see on peaaegu sõna-sõnalt olemas piiblis esimestel lehekülgedel. Ja siin on 6000 aastat, kui seal juba kirjas sumeri keeles siis Akkadi keele kaudu piiblisse uinud. Tema hilisemad osad, piibli hilisemad osad, ma mõtlen vana testamenti siin on 2200 aastat vanad. 200 aastat enne Kristus ei. Tehti veel parandusi vanasse testamenti, täpsusta, aga hiljem mitte. Ei tähekestki muudetud. Ja otseses mõttes on vana testamenti kirjutatu üle 1000 aasta. Valmis ta sai siis 2200 aastat tagasi. Otseses mõttes heebrea keeles Piibli hilisema osa, uus testament. Seda kirjutatud pärast Jeesuse maapealse elu pärast aastat 33, vahest aastani üheksa, 10. Kuni 100 pärast Kristust. Seega. 70, võib-olla ka 80 aastat mõtetel vähemalt liikunud mõni parandus võib-olla on kuskil veel aastat 100 tehtud. Seega on olnud uue testamendi kirjutamise aeg tühiselt lühike, alla 100 aasta. 16 suomen kirjutatud 10 korda lühema ajaga, kui vanadestame. Meil on väga oluline küsimus ja seon kõndi piibliteadlaste küsimus juba viimased kolm-neli aastat. Kuidas on piibel saanud tuntuks üle maailma? Kuidas on see juhtunud, et piibel on kõige levinum raamat? Üldse? Võib-olla meeldida ei loeta nii, aga töötavatest raamatutest on piibel kõige loetavam? Ta on ühe kolmandiku inimkonna pühadi kavandades ta kaasa arvatud. Kuidas see nõnda on? Piibli on teinud vajalikuks meile Jeesus õisi. Tema, kes inimesena esines siin maailmas 2000 aastat tagasi. Ja nagu piibli seletavad, ütlevad, kes on tõeline jumal ja tõeline inimene. Seepärast ei tulekski meil piibliga alustada vana testamendi esimestelt lehekülgedelt. Loomise looga veeuputuse lugudega vaid me peaksime täna alustama Jeesusega. Olemegi Jeesusega tutvunud, siis saame ka muust varasemast paremini aru. Me saame aru pikast vanast testamendist, mõistame mis nõnda on olnud ja mis raamat ikka veel huvitavaks teeb. Nii dramaatiline kui ta ka ei ole, siis hakkame mõistma, et vana testament ei ole mingi väikese rahva, Iisraeli rahva ajalugu vaid on sõnum meile ette aimus Jeesusest jumala inimeseks saamisest. Ja siis hakkame paremini mõistma ka praegust kirikuelu. Selle kirikuelu, mis on nüüd. 2000 aastat pärast Jeesust saame aimata ka seda, mis meid võib-olla tulevikus ees ootab. Mõnes mõttes on meil võimalik täiendada endid piibli tundmises. Artur Faizeri raamat vana testamendi sissejuhatus on eesti keelde tõlgitud joon mõnedes raamatukauplustes ka saadaval. Teed tema poolt valitud keed jumal valib oma tee. Me teame, ise. On uuritud möödunud sajandil ja sellel sajandil joon teatavateltele lõppjäreldustele jõud jõutud. Pulp Marin rõhutab üks uuetest teadlane rõhutab, et Jeesuse kuulutus on oluline. Me peame kõrva teritama Jeesuse kuulutuse tema mõtte kätte saama. Schmidt ütleb Jeesuse sõnad ja teod. Peame südamesse võtma. Haine ka uue testamendi teadlane juba nüüd surnud. Ütleb, et me peame südamesse võtma Jeesuse kannatuse. Jeesuse imelik ilmumine siia maailma on tõesti Tähelepanuväärne. Uus testament vaatab aga teadlastest teisiti, asjade pääle. Ta ütleks, see, mida me peame jälgima, on Jeesuse tee siin maailmas. Jeesuse tee omal ajal riskile Petlehemask kolgata ristile. Tema ülestõusmine Teadmine et issand jumal ja tuleb kord viimset kohut mõistma. Ja siis ei ole enam meil midagi kõrvale jätta. Me peame kuidagimoodi Nii tasakaalustama ja meeles pidama kõike seda, mis uus testament Jeesusest räägi. Ühelt poolt jumala vihast, kurjuse vastu, sõnakuulmatuse vastu ja jumala õnnistusest. Ei saa rääkida. Et kui me oleme jumala rahva juure jõudnud, et meil siis ei oleks endaga võitlemist, et me ei langeks? Ei ole nii, et me oleme ükskord teatavast kõrb kõrgusest tead, see kõrguse pandud latist üle hüpanud. Ja nüüd oleme teispool ja oleme head inimesed, usklikud. Me oleme jumalale meelepärased. Jumal ütleb, kes talle meelepärane ja millal on mitte inimene, selles seisab asi. See on suur vahe. Selleni me peame jõudma, muidu ei tule asjast midagi välja, muidu meil ei mõista Jeesust. Me peame Jeesuse puhul otsuse tegema. Inimese poeg läheb ära nõnda nagu see on seatud. Aga häda sellele Kes inimese pojast pahendu? Jeesuse tegevus on paratamatuks. Jumal on tulnud siia maailma vaatamata nähe nähtena. Inimese poeg. Tähendab jumal peab kannatama. Ja üles tõusma. Siin on oluline, eriti see sõna pea mitte või või, või ta püüad koguni sedagi. Või näib, nagu ta oleks üles tõusnud teabe. Üles tõusma meie südametes See kuulub jumala kavatsus Isegi Jeesuse üksikut tee osa tema tee siin maailmas on paratamatu. Seda ei saa teha nii või teisiti, kuidas parajasti hea oleks või kerge oleks. Jeesus peab minema Sakluse juua. Selle rahva poolt vihatud ülemtolliametniku juurde kes Iisraeli rahvast Elis kooma kasuks. Ta peab sinna minema. Ükskõik kui palju pahameelt seega rahva hulgas ei ärataks. Sest kirjutatud on tänab ja tollele kojale tulema õnnistus luuka evangeeliumis olnudki. Jeesus peab Kapernoomast lahkuma kus ta on loonud juba oma tuumkoguduse sest tema on lähetatud kuulutama rõõmusõnumit. Kõigile Iisraeli linnadele. See on jumala Etti määrad. Ta peab, see sõna seisab jumala Jeesuse tegevusest igal sammul. Niisugune on Jeesuse tee, niisugune jumala tee selles määr maailmas. Ja see on juba kõigi kõige algusest peale Eriti kannatuse tee. Inimese poeg läheb või lahkub, nagu temast on kirjutatud, ütleb Markuse. Keelne. Pühakiri tagab, et sel teel pole juhuseid. Ei sünni mingeid vahejuhtumeid. Ta nagu särav täht öötaeva. Nõnda ta liigub ette seatud rada mööda. Hetk on tulnud, vaata, inimese poeg antakse. Tal oleks võimalus olnud Polnud öisel ajal täiskuu ajal astuda ainult Getsemani aias puude varju ja keegi oleks teda leidnud, säält ta oleks võinud ära ning. Aga hetk oli tulla. Inimese poeg jääb seisma ja laseb anda enda patuste käte risti. Ja siin on huvitav, et me märkame, kui me hakkame üksikasjalikult lugema evangeeliumi siis me märkame, tema tee on ajaliselt täpne. Taia kuskile hiljaks ja ei tule kuskile liiga vara. Mõned küll ütlevad, et Marta ja Maarja ütlevadki, et sina, Jeesus jäigi hiljaks. Meie, vend, sinu sõber, laatsarus on surnud, kui sa varem oleks tulnud. Ta oleks elanud kuti Jeesus ütleb, et ta on tulnud õigel ajal et ta äratada üles surnust ja nõnda ülistada jumalat. Kui Jeesuse vaenlased tahavad, ta läheks kaugemal et ta ei oleks nendel ja alus. Siis nad tulevad Jeesuse juurde nagu teeseldud sõpradena ja ütlevad, et mine siit ära. Hoia ennast. Seal olid ju tähtis mees. Heroodes tahab sind ära tappa. Kuidas Jeesus vastab. Minge ja ütelge sellele, kes teid minu juure lähetanud. Ütelge sellele rebasele? Mina ajan kurje vaime välja ja teen terveks inimesi. Täna ja homme kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule. Ma pean rändama veel täna ja homme ja tunahomme žest ei sobi, et prohvet saaks hukka mujal kui Jeruusalemmas. Päev-päevalt hetk-hetkelt kuulab Jeesus seda korraldust, seda sünkrolismi, taeva ja maa vahel. Ei saa Jeesust, ei jumalat lahutada. Kaheks isikuks. Me peame hakkame nägema neid koos ja viimase uurijad ongi seda juba suutnud. Me näeme, et on kord, mis määrab tema suuna ja tema tee. Täis väärat kette manis, ta valmistub oma elu ja terve ajaloo otsustavaks hetkeks. Kohtusulaset ta võtab vastu sõnadega. Kui ma iga päev teie juures oli pühakojas ei pistnud käsi mu külge. Et see on teie hetk ja pimeduse võimuks. Gemalto neljas evangeelium töödelnud iga ainulaadse inimliku vabaduse Ja vabaduse jumala mõtte jaoks, mida Jeesus realiseerib, Jeesus teostab oma elu käigus kõneleb oma üliõpilastega tähendamissõnades. Nii kaua, kui on vajalik. Et nad hakkaksid taipama. Kuumutatud sisu ja räägib avaliku sõnaga kogu rahvale. Kui hetk on käes. Hanas lükkab Jeesust tagasi ema märguande. Ema ütleb. Katsu neid aidata. Nad ei ole nii jõukad, näe, viinud lõppenud pidulauast. Jeesus ütleb, jätame selle asja kõrvale, minu hetke ei ole tulla. Mulle annaks jumal märku. Ta ootab jumala märguanded, nagu ta ei olekski isegi jumal. Ja siis ta teeb ime. See on teatavasti Jeesuse esimene ime tegu. Johannese evangeeliumi teises peatükis. Nüüd oli aeg tulnud vennad peenavat Jeesust. Kord ta läheks Jeruusalemma. Pühadeks. Minge teie üles Jeruusalemma. Ma ei lähe selleks pühaks üles Jeruusalemma sest minu aeg ei ole veel saanud täis. Mul ei ole jumal märku andnud. Aga kui vennad tulid läinud Läks temagi üles, jumal oli märk. Mida õpetab meile sellega evangeelium, mida õpetab meile sellega Jeesus see piibli peategelane Ta õpetab meile seda, et ka meie arvestaksime jumala märguannetega. Jumal kõneleb meile. Südametunnistuse kaudu. On vaja. Me oleme teraselt valvake, sest te ei tea, mil hetkel jumal mäkkonnad ütteid või lauseid. Nemad tegevuse laiusest. Ulatuvusest kannab põhiveendumused inimese poja maine. Tee on ainult üks tema tee osa. Küll otsustab tee osa meie jaoks. Kuid selle algus ja lõpppunktid asetsevad teisel pool naise elu teisel pool selle maailma rajasid. Me uut testamenti loeme, siis me hakkame tähele panema, et inimesepojal on taevane minevik. Ta ulatab halli algusaega. Ja Jeesus on kõnelenud ka inimesepoja tulevikust tulevikust, mis ajarajal, kui aeg lõpeb siin maailmas ja viimne kohus toimub. Ja üle selle Inimese poeg ulatab niisama kaugele ulatub tema algus nagu jumalat mõistma hakatud. Enne kõiki aegu ja. Tuleviku suhtes üle selle aja raja kaugele tulevikku, kui me saame üldse sõna tulevik, kasuta sinnamaale kus jumal on loonud uue taeva ja uue maa, kus õigus elab. Niisugune on suguse tee. Siin maailmas ei piirdu mitte tema sündimise ja surma või taevamine. Ka nii arvab, pani osa evangeeliumist. Aga tema on olnud enne kõiki aegu, joon pärast kõiki aegu. Evangeeliumit kasvatavad meid selle küsimuse mõistmiseks. Me hakkame seda muidugi omal ajal, kui me piiblit juba tervikuna tunneme. Me hakkame seda küsimust juba sõna-sõnalt täht-tähelt ja lause lauselt võrdlema. Ja see saab neile suureks ja selgeks. See on üks mõte. Piinlik omaette ja kui me selle piibli peamõtte oleme tabanud siis hakkab piibel meiega rääkima. Nii kaua oleme meie veel küsijad, piibli käeksid. Siin on kolm luht mõtet, mida me võiksime nagu kohe kasvõi ära õppida ja meeles pidada. Õndsus loolinemat. Kristuse tee on meie õndsus lugu, kristus toodud. Siia maailma kui nii rääkida jumalast nagu kaheks kahes isikus. Lähetatud siia maailma täide viima. Jumala riiki selles maailmas. Teiseks. Jeesuse elu on jumala ülistamine. Me räägime, et humanism on suurepärane asi. Humanism on inimesepoolne tarkus, inimese poolsed püüdlused. Kolmas asi on inimese poja ja selle maailma kurjuse vaheline vastuolu. Mingit kokkulepet ei tee. Viie Iisraid süüria tahetakse lepitada, siis Ühendriikide president ütleb ann Golani kõrgustiku ära, mis on ometi otsustav osa ja kõige tähtsama osa tõotuse laastamine jumala rahvale andis. Muidugi, tegelikult on saatan kaotanud. Kui Jeesus oli ristil tavaliselt rõõmustas Eesti surm oli tema meelest paras Jeesusel see Jeesuse maha kanda. Aga ta ei aimanud, et see oli tema lüüasaamine. Tollest ajast alates. Üle 1900 aasta. Saatan ja taandumislahinguid. Tal ei ole varsti enam kuhugi minna. Xioon inimkonna päästmise tee. See on meie kõikide päästmise tee. Inimese poeg on tulnud otsima ja päästma neid, kes on kadunud. Ehk teiste sõnadega kaduma läinud, päästma maaelu siin maailmas, lühike elu suhteliselt 30 aastat, võib-olla 33 aastat. Minul kulub. Selle maailma päästmiseks inimese poeg ei ole tulnud ennast laskma ümardada vaidlegi ise ümmarduda ja anda oma hing oma elu munaks. Paljudaaži, mees, me võiksime siin tõlkida kui aramea keelt meenutada, kõikide asemel. Ta võtab enese pääle patukoorma Risti vaeva nagu ta oleks ise kurja teinud. Võõraraskuse kandjana lõpetab ta maise elutee. Et ära võtta kõrvale tõugata pat, mis paljudel asub kirjutab Markuse evangeeliumi Matteuse evangeelium Johannese evangeeliumi. Ta võtab enese kanda rõhutute surma ka surma ise ilma patuta, olles. Nõnda kujutavad inimese poja Kütet Jeesusega seotud lauset evangeeliumides ette Jeesuse maist eluteed. Siin, kus tema teeneid minevat kuristikku. Siin osutub ta sillaks üle selle kuristiku. Kõiki tead etc kõik kui võimalik, kõik, vähemalt paljud päriksite elu. Ma ei ütle siin ei, mitte et kõik peavad pääsema. Ta annab võimaluse vabaduse inimesele kas pääseda või hukka minna. Aga ruumi on kõikidele ja paljud pääsevad, jumal on. Nii näib meile, Jeesus, on optimist. Seda teed ei ole kavandanud Jeesus lihas ja veres. Vaat uurijad, kes on arvanud, et Jeesus hakkas ajapikku mõistma, et inimesi tuleb päästa, aidata nende pärast kannatada. See ei ole õige. Omal ajal ei ole vaja midagi õppida. Jumal on algusest pääle jumal. Jeesus on algusest pääle jumal. Ka siis kui ta lapsena veel mängis Galileas. On Jeesuse tee, selle tee kolmekordne mõte.