Meie eestlased, oleme väike rahvas ja kurdame tihtipeale, et maailmas meid ikkagi ei tunta. Või saame siis tuntuks mõne suure katastroofiga. Aga kuivõrd me ise tunneme suuri rahvaid ja nende kultuuri, kuivõrd me tunneme hispaania kirjandust või hispaaniakeelset kirjandust, mis te arvate, Jüri Talvet, olete sellega nüüd nii põhjalikult tegelenud? Nähtavasti me väga palju ka ei tunne seda, aga aga siiski ma arvan, viimastel aegadel on ühteteist tulnud ja kui nii lase tervikuna vaadelda, siis ma isegi ütleksin mõtete tõlgete eest, siis need ei ole küll palju, aga vähemalt mingi esinduslik osa hispaaniakeelsest kirjandusest on meil siiski eesti keelde tõlgitud. Ja ka näiteks uuemast Ladina-Ameerika kirjandusest, mis on ju üks kõige mõjukamaid nähtusi olnud teise maailmasõjajärgsest maailma kirjanduses, sellest meil on siiski enamik kõige tuntumaid autoreid vähemalt esindatud, kuigi mitte muidugi kogu oma loominguga, siis on selge, et meie tõlkevõimsuste ja võimaluste juures on võimatu. Aga siiski on nad olemas ja samas teiselt poolt ei saa täiesti öelda ka, et meil oleks puudus hispaania klassikaline ajastu. Muidugi, seda peaks olema palju-palju rohkem, aga ka sealt on mõningad küllaltki kaalukad asjad eesti keelde jõudnud. Selles mõttes ütleme, niisugune võimalus ei puudu hispaaniakeelse kultuuriga tutvuda kirjanduse kaudu, iseasi on see, kui palju neid võimalusi näiteks nähakse, sest et ta on ka selge, et no eriti viimastel aegadel ju kõik järjest rohkem ikkagi kaob mingisugusesse, massikultuuri suurde hulka ja me lihtsalt ka seda, mis, mis on isegi olemas. Isegi praegu, kasvõi raamatukauplustes ma usun või olen täiesti kindel, et paljud inimesed ei ole lihtsalt tähele pannud mõningatki päris olulisi asju, mis seal lebavad juba pikka aega ja mille hinnad võib-olla ka väga kallid ei ole. Võib-olla alla hinnatudki alla hinnatate hulgas vist otse praegu hispaaniakeelset kirjandust ei olema märganud ei ole, võib-olla Tallinnas on rohkem seda, aga noh, näiteks minu enda viimane tõlge krosseani käsi oraakel, seda on ka siin-seal veel saada. Ma ise muidugi rõõmustada seda saada on, sest et mul ei ole võimalik seda nii palju korraga osta, et siis seda sõpradele kinkida. Ja on väga tore, kui seda kõike kogu aeg on saade, ma saan sealt jälle aeg-ajalt osta. Aga samuti Velu uuem näide, Anis katedraal, Nonii luuletaja Salvador resprio, kataloog kongress Barcelonas välja antud ilus raamat mere ääres mul oli kodu, kus on siis selle suure katalaani luuletaja 19 luuletust kahes keeles Katraani kest, algupärandid ja eestikeelsed tõlked õieti tegelikult esmajärjekorras meie kunstliku Lembit Karu graafilised pildid. See raamat on ka minu teada kõikjal praegu saadaval ja seda ei ole eriti märgatud, sest et noh, need igasugused uuemad massikirjanduse raamatuid on muidugi oma välimuselt kirevamad. Tooramat on väliselt üsna tagasihoidlik, aga kes selle ostab, ma olen kindel, et avastab, et selle sisu seda astu närida. Nii räägime nüüd kõigepealt teist endast. Ma usun, et väga paljud, kes teie tõlked on lugenud, teie esseesid arvavad, et te olete ülikoolis õppinud hispaania keelt, põhiainena, aga tegelikult olete inglise filoloog? Jah. Ja just nii ongi, et ma olen kogu aeg nagu üle mingite piiride läinud. Ja juba alates sellest, et alguses olgu siis olukord olid sellised, et ma ei saanud seal sõjaväe ja muud, et päevasesse osakonda, sealt ma astusin ka üle piiri natuke ebalegaalselt. Aga see võeti siiski vastu omaks sellesse osakonda inglise filoloogina seal ja ma lõpetasin ka selle. Ma juba õige varsti ja isegi veel isegi viimastel aastatel ma hakkasin uurima neid võimalusi, kuidas oleks siis hakata pärast lõpetamist kirjutama kandidaadiväitekirja. Ja selleks muidugi ma, kuna Eestis võimalus ei olnud, siis ma läksin Leningradi ja seal Leningradi ülikooli juures, kus juhendajaks oli professor Plawskin. Ma tõesti tegin oma kandidaadiväitekirja klassikalisest hispaania kelmiromaanist, aga samas jah, ikkagi lõpetasin inglise filoloogina ülikooli. Juba kusagilt stuudiumine keskel hakanud tegelema hispaania keelega ja kirjandusega. Korralist õpetajast ma saanud ei ole näiteks praegused hispaania filoloogid, kes on ülikoolis nüüd kolmanda aste keskel, nende ettevalmistus on siis korralise stuudiumine loomulikult palju-palju parem kui see minu ettevalmistused kunagi on olnud, ma olen õppinud ja niisama nii kirjandus tõlkides, lugedes ja väga palju kirju vahetades, sest mul on ka kogu aeg olnud sõpru siiski hispaaniakeelses maailmas, paljusid need niimoodi vähehaaval on, see on see tulnud aga jah, kogu aeg nagu üle mingite piiride minnes ja nii ka siis hiljem, kui ma nüüd etena siis sain jalad alla kirjandust Teadlasena siis selle hispaaniakeelse kirjanduse alal, siis sellegipoolest ma olen ikkagi teinud ka kõrvalepõikeid ka tõlkes, seal on tõlkinud ja ja muidugi on sellele lisandunud ka omalooming ja niisuguseid väga kindlaid piire minu tegevuse juures ei ole nähtavasti kunagi olnud. Jah, ja selline paistab olevat minu saatus. Ja te olete praegu Tartu Ülikoolis? Praegu ma olen. Jah, meil on selline maailmakirjanduse õppetool, mis loomulikult on varasemaid terminit kasutades väliskirjanduse õppetool. Praegu, viimastel aegadel võib-olla isegi tuleks kaaluda seda, kas seda mitte veel kord ümber nimetada võrdleva kirjandusteaduse õppetooliks, kuid lõpuks nimetus ei oma siin mingit erilist tähtsust, tähtis on ikkagi sisu, mida me seal teeme. Ja see õpetab, jah, on tõesti iseseisvana 1980.-st aastast varasematel aegadel oli väga piiratud meie tegevus võrreldes mõnede teiste akateeritega, eriti näiteks vene kirjandusega, kus oli omaette kateedri kogu aeg olemas. Väliskirjanduse jaoks oli ainult üks õppejõud kogu kogu selle materjali tohutu suure materjali peale ja samuti ka väga väga tagasihoidlikud olukorras olid Inglise kirjandus saksa kirjanduses üldse lääne kirjanduse praegusel hetkel meie olukord hakkab lähenema normaalsusele. Annaks jumal, et me saaksime edasi liikuda samas vaimus. No kas teie suur armastus hispaaniakeelse kirjanduse vastu avaldab mõju ka teie loengutel toote neid rohkem sisse? No ma arvan küll jah, sest et paratamatult niisuguse väga laia materjali juures on on ikkagi vajalik teatav keskendumine mõnedele teemadele ja mõnedele kirjeldustele, mida on võimalik siis kindlasti paremini edasi anda. Ja nii tõepoolest kuna meie meil ei ole ka mingisugust sisulist õpikust materjali, mis näiteks Hispaania seda kuldse ajastu kirjandust kataks, siis on jah, loomulik, et ma olen vanema kirjanduse osas, mida ma ka tavaliselt õpetan. Mille kursust ma loen, et ma seal olen üsna palju ruumi pühendanud hispaaniakeelsele kirjandusele. Ja kas praegustele hispaania filoloogile midagi õpetada? Hispaania filoloogid ei ole tingimata jah, sest et lõpuks ikkagi nähtavasti sellest minu kunagist initsiatiivist on see hispaania filoloogia rühmake välja kasvanud. Kes on jah, praegu kolmanda aasta keskel me võib-olla rohkem võtta, neid on praegu vähend, väike rühmakene, seitse inimest kuid järgmisel aastal kavasse võtta veel 10 10 uut üliõpilast ja siis need õpingud veelgi tihenevad. Olen eelkõige õpetanud sissejuhatust hispaaniakeelsesse kultuuri, siis hispaaniakeelset kirjandust, sissejuhatus hispaaniakeelsesse kirjandusse, siis hispaaniakeelne kirjandus, ülevaatena, ladinaameerika kirjandus sinna hulka. Ja praegusel hetkel ma jätkangi just lähen edasi Ladina-Ameerika kirjanduse kursusega hispaania filoloogidega. Ja nagu te varem mainisite hispaania keelt, õpetab. Hispaania keele õpetajaid on, meile on ka eestlasi, on, näiteks, on Tiiu põdele, kes on Kuubas kaua elanud ja kes samuti hispaania keelt väga hästi räägib. Siis samuti Ricardo Mateo, meie kauaaegne Eesti Peruulane. On, kuid tõsi on, et meie oma ülikooli poolt kahjuks on meil kogu keeleõpetuseks ja nüüd kuna on ikkagi korraline, teie täielik stuudium, siis on seal neid aineid on üsna palju, on meil kohti liiga vähe, millel on poolteist kohta meie Eesti poolt meie ülikooli poolt, mina ei tule. Mina olen oma maailma kirjelda õppetooli. Niisiis oli meile väga suureks abiks see, kui jõudsime nii kaugele, et Hispaania meile saatis ühe noore õppe Joosen Artur võnias, väga tore ja lahke. Kes meid kõiges aidanud ja nii siis jah, see koht on Hispaania poolt makstud. Praeguse leping püsib, nii et loodame, et see jätkub. Selle abil me võime küll ikkagi kusagile nüüd jõuda, loodame, et need esimesed hispaania filoloogid saavad need varsti ka lõpetatud. Neli aastat on nüüd muide stuudiumi mitte enam viis aastat. Et siis ka järgmine kursus saab sisse õnnistatud juba selle hispaanlase kohalolekule. Kuidas te olete tähele pannud, kas kirjastused võtavad hea meelega vastu tõlkeid hispaania keelest? Üldiselt küll jah, ega, ega ei ole niisugust vastuseisu kunagi ei ole olnud ja pigem isegi jah, võiks ütelda, et küllaltki meelsasti tõsi, endisel ajal, nüüd sellel nõukogude perioodil, seal noh, mingi osa hispaaniakeelsest kirjandusest oli võib-olla isegi veidi soositud, mõnevõrra soositud, sest et see kuidagi Ladina-Ameerika suurt kontinenti oli teadesse oli siis imperialismi vastane kontinentpõhiselt ja siis siis usuti ka, et kõik see kirjandus või vähemalt ikkagi kuidagi nii ametlikes Moskva silmadesse tundus niimoodi, et, et see oli niisugune positiivne, mis sealt tulin ja siis selle sildi varjus võis tõlkidega Portkest ja mõningaid teisi, kes on vaieldamatult siis ikkagi maailmakirjandusest oma kindla kohaga ammu juba. Ei, ma mõtlesin, et, et aitavad maailmarevolutsiooni teha need Ladina-Ameerikast. Ma naudin seda, loodeti ja nad ei ole sotsiaalses mõttes muidugi revolutsiooni teostanud. Kuubaga olid seotud väga paljude jaga lääne haritlaste illusioonid väga pikka aega sealt ja paljud teised, kes uskusid sellesse ja, ja alles päris, võib-olla viimasel ajal seal hakkasid natuke tasapisi pettuma ja on teada ka seda siiamaani siia markese näiteks suur sõprus Fidel Castro. Et see nähtus on olemas ja need illusioonid olid olemas ja ma ise ka natuke ikkagi oli, olen olnud nende võimuses just näiteks Nikon Jaago reis ja iseendasse väljavaade kuidagi seda sotsiaalsete õiguste suurendada ja laiendada koos ütleme, turumajanduse elementidega, see väljavaade ei ole sugugi ebasümpaatne. Vaat see on, on ongi võib-olla mingi isegi peaaegu ainuõige väljapääs inimkonnale, aga ometigi jah, me näeme, et kõik see, mis on suure vaimustusega toimunus, toimub läbi väga suurte raskuste ja, ja suutiatega äparduste. Praeguse hetke muidugi kopad masinaid siia sisse ei võta praeguse hetke, sest et Kuubas juba sel ajal, kui mina seal olin juba 70 900 80, seal olid juba siiski ilmselt siis dogmaatilised ja bürokraatlikud jooned. Ja see ametlike onu oli võõrastama. Aga, aga jah, siin-seal on selliseid illusioone tekkinud Nicaraguas eriti eriti ja siis teatab võimas. Kuigi ka seal loomulikult olid mõned varjuküljed selle juures. Aga jah, kui nad sotsiaalsel tasandil revolutsiooni teostama, siis võib öelda, et kirjanduse tasandil küll on ikkagi just teise maailmasõjajärgses maailma kirjanduses Ladina-Ameerika romaan, eriti Ladina-Ameerika romaan olnute, lausa kesksel kohal, seal vaieldamatu, seda igal pool niimoodi tunnistatud ja no seda näitab ka see, et on siis ka Nobeli preemia siin saadet ja need, see nähtus on oluline ja seda ei saa olematuks teha, kuigi viimastel aegadel ma ise ka natukene juba kipun pettuma, see suur buum on üle läinud näib olevat üle läinud. Ja need viimased asjad, mida ma olen nende suurimate kirjanikelt nagu kas siia markes õige vargast jossa lugenud, need ei ole mul enam nii suurt huvi, kui nad nagu kunagi need esimesed avastused, kui siis kuuekümnendatel aastatel, kui mina muidugi seitsmekümnendatel hakkasin tegelema. Aga need asjad, mis olid ilmunud kuuekümnendatel, need siis olid need, mis olid, pakkusid seda huvi ja põnevust ja mis olid ikka täiesti teistsugune, uus kirjutamisviis. Maagiline realism, mis köitis ja on köitnud maailma tänapäevani. Nii, ja kui nendest kirjanikest rääkida võib-olla siis nimetada kõigepealt just markest kellega te olete isiklikult kohtunud. Karsija Mark ja siia on minu arvates küll, on ikkagi 20. sajandi teise poole proosa kõrgeim tipp minu jaoks, aga samas ma olen järjest rohkem, mida ajas edasi, seda rohkem seal aktiivsemaks muutunud. Ja ma ei ole nende hulgast, kes nüüd suure hardumusega võtaks iga sõna, mida üks või teine kirjanik kuuldavale nähtavale toob vaid ka karsija markese puhul on selge, minu jaoks on see põld proosa 100 aastat üksindust mis on eesti keelde tõlgitud, samuti ma loen sinna hulka selle novellivaliku, mille ma ise tõlkisin. Kadunud aja meri. Kuid üle Meil on siia markese proosa osa, muidugi on ka päris headest asjadest on eesti keelde tõlkimata mõned patriarhi sügis näiteks ja aga siis viimased asjad jah, on juba tublisti nõrgemad. Ja näiteks tema ainuke ajaloolise romaani katsetus kindral oma labürindis ma ütleksin, et Omaan jääb küll tublisti alla näiteks Jaan Krossi ajaloolastele romaanidel ja ka viimase aja proosama just praegu bussis siia sõites ma ei olnud varem aega lugeda. Ostsin kätte tema viimase asja just Austria 93. aastal ilmunud armastusest ja muudest deemonitest. Ja ka see ikkagi tundub, et seal midagi päris uut mulle avastada ei, ei ole. Aga mis mulje ta ise teile jättis, kuidas see kohtumine toimus üldse, kui kaua te seal Kuubas olite? Terve aastaga? Kas ma olin kaheksa kuud ja 79. oktoobrist kaheksa künda aasta juuni alguseni? Karsija, mina sel ajal, see oli üldse esimene võimalus keerida hispaaniakeelses siis riigis. Ja kuna sel ajal muidugi minusugusel oli täiesti välistatud seal ikkagi 70 900 80 mingisugusele tähendab, ranitsa sõitmine oli välistada täiesti välistada siis, ja siis see, kui olin võimalik Kuubasse sõita, siis ma seda ka tegin. Ja see muidugi väga palju andis. Ma olin üldiselt põhiselt Havanna ülikooli juures, seal jätkasin ja valmistasin ette oma kandidaadiväitekirja, ongi Haanja kellelgi romaanist seal. Ma tõlkisin muidega Justin Kuubas olles ka filmiromaani tornis. Elukäik ja selle saatesõna, nagu, kes selle kätte võtab klassikaliste lugude sarjas ilmunud, siis näeb, et seal on üsna pikk saatesõna. See saatesõna on nii mugandatud ka üks peatükk minu väitekirjast siis hispaania Tikareskest romaanist. Aga jah, mis puudutab nüüd karsi markest ja siis seda uuemat kirjandus siis sellega oli just eriti Kuubas. Mul tekkis tõesti palju võimalusi ka seal suhelda sealsete kirjanikega. Ja ma isegi ütleksin, võib-olla see ülikooli atmosfäär oli nagu pisut nagu kippus ametlikuks jääma ja ma isegi tundsin ennast veidi paremini seoses Kirjanike liidus sealsete kirjanikega suheldes, nende hulgas ka Kirjanike liidus, töötas näiteks ka Cuba silmapaistvam semiootik distideerinud Navarro, kellega me saime väga headeks sõpradeks, testeerin oma Harron abil ja osad ka kuidagi, ma mäletan teisi asjaolusi. Ma siiski ja sain seal juurdepääsu Kirjanike Liidu üritustele ja seal tõesti väga hea vahepeal mul tekkis näiteks praeguseks juba kahjuks kadunud Kuuba kirjanikku Anneli Hošenkordossoga, kes on ka suurepärane novellikirjanik, keda tõlkisingi valikum eesti keelde ja paljude teistega nagu Francisco teora väga südamlikud inimesed. Karsija markesega. Selge see, et tema selleks ajaks oli juba ikkagi päris suur kirjanike jäädi tunnustatud kirjanik, Nobeli preemiat ei olnud siis ei saanud. Aga, aga igal juhul oli ta juba üle maailmakuulus. Ja endastmõistetavalt niisuguse kuulsusega kohata ei ole väga lihtne. Minu peamine motiiv oli see, et ma tahtsin talle üle anda eesti keelt, see raamatu 100 aastat üksindust miljardit tõlkinud Aita Kurphelt ja millele mina olin kirjutanud saatesõna ühe oma esimestest saatesõnades oli 75. aastal. Hakkasin seda tõesti ei olnud, see kohtumine siis lõpuks toimus pärast seda, kui ma olin pikka aega üritanud asjatult viljatud neid kohtumisi siis esimese mai pidustused, kui ma ei eksipidustustel, oli ta siis tribüünil koos Fidel Castro ka seal oli siis miljon inimest, vähemalt, kes osa võttis nagu tavaliselt Kuubas niisugustest pidustustest. Ja siis pärast seda oli ta hotellis Riviera hotellis Vanna kaldapealsel. Ja ma läksin sinna veel kord proovima ja imekombel tõesti tabasin ta sealt siis oma numbritoast, ta oli seal ühe teise kirjaniku, kui ma tookord ma ei tundnud, muidugi ei tundnud, kes oli hiljem ma, mul on tunne, kuna ajakirjanduses pilte nähes, et see võis olla all vara muttis albara muttis ka Kolumbia kirjanik, kes viimastel aegadel on mõnevõrra tähelepanu ära katkenud kellest vähemalt kirjutatakse Hispaania press. Et see võis olla tema natuuris sisse, jah, pärast seda, kui me olime kokku leppinud, tulid alla sinna vestibüüli ja seal siis üks, 15 minutit me vestlesime ja siis andsin jah selle 100 aasta üksinduse tõlke ja rääkisin kavatsusest tõlkida tema novell ja siis oli see alles kavatsus. Ja ka sellest valikust, mille ta heaks kiitis, siis veel jäi mulle meelde võib-olla see moment, et ta küsis minu käest, et mida mina arvan, mis on tema loomingus kõige tähtsam joon. Ja ma selle peale siis vastasin, et Esson müürilisus ja ega tema siis seda võttis omaks ja ja kinnitas, et tema arvates tõesti see on see just mis te tema teeb erinevaks paljudest teistest kirjanikest. Ja see asi sugune poeetiline poetis maagiline nägemus maailmast, see on kindlasti kas siia markeseks kõige tähtsamaid tunnusjooni ja mitte kaugeltki kõigil see niimoodi ei ole. Ütlesin mitmel korral maininud ladinaameerika romaani. Mida te terminal, mõtlete? Ladina-Ameerika romaan muidugi termin ja see on juba liiga lai, sest ladinamehelik romaan on vanem kui eesti romaan. Esimesed ladina ikka romaanid kirjutati 19. sajandi esimesel poolel. Kuid pikale aega Ladina-Ameerika romaanil ei olnud erilist köitus, ta peamised matkis Euroopa mudeleid. Ta täitis mudelit küll mõnigi kord oma niisuguse olustiku ise sisuga kuid kostan rismi või olustiku lisuse, need hormoonid enamasti ei küündinud, nendes peamiselt jäi puudu. Just mõtleksin sellisest filosoofilisest mõõtmest. Ja see uus filosoofide mõõde tuli Ladina-Ameerika kirjandusse ja eriti romaani tasapisi, just teise maailmasõja ajal ja pärast teist maailmasõda Ladina-Ameerika uus romaanist või uuest Ladina-Ameerika romaanist ja selle all mõeldes just siis seda romaani mille mõningad märgid on juba 1900 neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel, aga eriti siis, mis juba suurevooluna kujunes 1900 kuuekümnendatel aastatel ja siin on siis suur kirjanikud markes vargast jossa hoolikalt Assar, kes on kahjuks jahion väga vähe, eesti keelt ei jõudnud ja suuremad asjad on tõlkimata siiamaani. Aga jutustused on ja need on väga head. Jajaa kartessariahan väike valik, jutustusi on, aga ma ütleksin, et liiga vähe selleks, et ikka päris korralikult ette, kuidas saad, endal on ka suured mängulikud konid seal keksumäng ja ja mõned teised. Samas on ka muidugi ei olnud väga ühtlane kirjanik, nii et ka teda tõlkisid, nähtavasti tuleb väga valida, aga see keksumäng või raiuelase on tõesti ka omal ajal suurt tähelepanu äratas ja midagi mingi paralleel risossi unisse sele hispaaniakeelses kirjanduses. Just oma oma niisuguse eksperimentaalsust mängulikkusega muidugi on ka Ladina-Ameerika uus romaan ei ole mingisugune ühtne nähtus, on seal siis maagis realistlik suund ja siin on muidugi näitab üks selle pärleid seal mehhiklase Rulfo Pedro, Saaremaa on eesti keelde tõlgitud Tatjana Allapi tõlkes ja see on ka jällegi, ma arvan, et paljud ei ole seda märganud. See võin ma järjest avastada seda oma siis selle maailmakirjanduse kursustel lault, noored inimesed, nad lihtsalt neid ei ole suunatud Nadjale tihtipeale märganud, head kirjeldas, teil on eesti keeles olemas päris palju head kirjana seal koolis, meil need ei ole suunatud ja üks võib-olla võimalik katse on nüüd see, et praegu on mul just käsil uue keskkoolide maailmakirjanduse õpiku kirjutamine seal üsna tõsine ülesanne ja on juba päris palju aega võtnud, ei ole kerge ülesanne. Sest see õpik ei tohiks olla liiga keeruline. Jah, ei tohiks olla ka liiga lihtsustav ja kogu aeg tuleb otsida mingisugust keskteed. Ja muidugi peab see ikkagi andma mingisugused põhiteadmised ja samaaegselt ei tohiks olla liiga igav, nii et te olete kuidagi neid kõiki asju ühendades ei ole just eriti lihtne. Seal on päris palju aega. Nüüd me hakkame siiski lähenema, siin on ka teisi autorid, hakkame lähenema esimese osa lõpule, loodame, et järgmise aasta alguses saab see siiski lõpetatus on esimene osa, see on kirjanduse algustest kuni 18. sajandini ja eripära on see, et see mõnevõrra siis püütud siiski laiendada seda Euroopas tsentristliku väljaanne hõlmata isegi natukene idakirjeldusi ja esmakordselt on koos seal siis ka kirjandus, mida nagu teada varem üldsegi ei peetud väliskirjanduseks, see oli ka nagu oma kirjanduslina seal sees, niisiis ka vene kirjanduse, Soome kirjandus ja niimoodi skandinaavia kirjanduse natuke teises plaanis, kui see tavaliselt on olnud seni. Ja lõpuks te jõudsite siis ka Hispaaniasse. Hispaaniasse jõudsin ja 85. aastal. See oli nagu teada, siis perestroika esimene aasta. Selleks ajaks oli 10 aastat möödume Franco surmast. Ega see ka küll lihtne olnud ja ma isegi imestan, et mul see õnnestus. Aga õnnestus, peamiselt tänu Moskva kõrghariduse ministeeriumile. Aga selleks ajaks oli teil siis tõlgitud juba see kelmiromaan Dormeesel Rillo elukäik. Jah, Kemirovos torme 100., risu, elukäik, see muidugi ma pean üheks, kõige kaalukamaks oma tõlgete hulgas. Jah, no see oli muidugi meeldiv asi, kui ma sain juba esimesel Hispaania sõidu selle ette näidata sealsetel kohtumistel. Lõbus ja seal Varblase lõbus seal lõbusamalt ja ma arvan küll, et kuigi ta muidugi on väga tõsise sisuga ja isegi filosoofilise sisuga siiski võiks isegi selle välja näiteks koolidele ja praegu sai sega võetud ikkagi koolide programmi. Sul on väga hea Sarrise klassikaliselt. No kahtlemata ja väga kahju on see jätku. Teame muidugi kõiki neid põhjusi, mis on niisuguse tõsisema kirjanduse väljaandmisel praegu. Ja sellest on jah, väga kahju, see kuldne aeg, mis oli nüüd nõukogude perioodi lõpp, nojah, see on, on kahjuks möödas ja praegu tuleb ja otsida lausa meeleheitlikult neid igasuguseid toetajaid kes Insis toetaksid nüüd tõsisemasse, palju. Teil on siin veel üks Nobeli preemia laureaat, mis ent Alexandra tema nime hääldusega oli tõesti, kui see Nobeli preemia anti, siis ka Ain Kaalepiga kõhklesime, et kuidas on, et kas on Alexandre või Aleksandr, sest näiteks sõna mehiga, kus see ixon ka kirjutatakse, loetakse Haan, aga siin on, on ta tõesti, Aleksander ma muidugi kuulsin kõige kohe seda Hispaania raadios, nii et või siis sai selle kinnitused on siiski Alexandre väga huvitav autor ja vis, ent Alexandre on kahtlemata üks suuri, 20 sajandi luulet. Ja ka see töö pakkus väga suurt rahuldus siin selles valikus on tõsi küll, suurem osa tõlked on Ain Kaalepi omad, aga ka mina siin siis ikkagi ühteteist siin tõlkisin ja ka need poeetilise proosapalade eriti alguse siin tsüklist maa kirg, need olid minu tõlgitud ja see on samuti siis kirjutasin. Võtke sõna selle jaoks, uurisin seal Moskvas kirjandus, sest et jällegi üks asi, mis tõlkija mõjutab ja kirjandusteadlasi, kõik see ikkagi kipub olema väga juhuslik. See, mis on meil siin Eestis kättesaadav paljude kirjanike kohta ja endiselt aegadel oli ilu, see väga mugav võimalus istuda õhtul Moskva rongile järgmise päeva keskpäevaks, olla seal, minna sealt eesti esindusest seal lähedal väliskirjanduse raamatukokku ja seal olid kõik asjad olid olemas, kõik olid olemas ja sai nii tõlkes kasutada, kui ta siis muidugi seda enam uurimusteks, just et näiteks uurimusi iganesega, tõsise hoolivus võrdleva kirjanduse või siis maailmakirjanduse alal siiski teatud paasi, teatavate kaasteod teoste läbitöötamist ja seda ei saa rajada ainult niimoodi juhuslikult kätte sattunud käsitluses. Ja see ongi see praeguse ja onu üks viletsas kahjuks tuleb muidugi kuidagimoodi ületada ja tasapisi meie riik kuidagi kosub ja tekivad võib-olla jällegi normaalsed suhted ka ka Venemaaga, mis ma mõtlen, kultuurilised suhted ja ja muidugi ka Soomega ei ole kaugeltki päris normaalselt, muidugi meie vaesusest tingituna ei ole kaugeltki normaalsed, et siis ehk me hakkame jällegi saama kuidagi rohkem juurde nendele raamatutele, mida meie oma riiki oma oma siiski väiksuse ja majandusliku nõrkuse tõttu ei suuda muretseda. Aga see Hispaania võlu püsib. Hispaania võlu püsib ja muidugi ma alati tunnen ennast hästi, kui ma käin Hispaanias. Viimane käik oli sellel suvel, ma olin küll tõsi, Kataloonias eelkõige ligi kolm kuud niinimetatud hispanisti stipendiumiga, kus ma valmistasin, et on kirjastuse Ilmamaa plaanis on niisugune suurem käsitluste kogu millele täiesti lõpuks sai pandud pealkirjaks Hispaania vaim. Ja mis siis võtab kokku minu tööd hispaaniakeelse, eriti muidugi Hispaania ja siis katalaani kirjanduse kohta. Lah läbi juba 20 aasta.