Raadio seitse neljas piiblitund vana testamendi professor Evald Saag räägib täna meile Johannese evangeeliumist ja Johannese kirjadest. Johannese evangeeliumis on mõni. Aine on niisugune, mida me muidu teada ei oleks saanud. Jeesuse elust. Sünnib üks seik üheksateistkümnendas peatükis. Johannes. Jeesuse ema seisavad Jeesuse risti juures. Seal tuleb kõnelus kõneluse, algatab Jeesus. Naine vaatas, sinu poeg, ütleb. Jeesus emale ja oma lemmiküliõpilasele ütlete. Vaata, see on sinu. Sellestsamast hetkest võttis üliõpilane suse ema enda juurde. Vaat tõesti esinesid perekonnaga. Mitte ainult. Õpetaja ema ei olnud maa. Ja mitte ainult kasupoeg ei olnud Johannes Nad olid tõeline perekond. Perekond nõukogu perekond peabki olema. Ja nad sündisid selles perekonnasituatsioonis. Selle maailma ja tolle teise maailmarajal selle maailma ja tolle maailma kokkupuute koht. Onu Jeesus. Jeesusest esines siin tegelikult tema ema. Tema emm, üliõpilane. Jah, lugusid on ju räägitud, et Johannes hiljem kas palju maailma ja mööda ja nõnda edasi. Paistab, et see ei ole õige. Et kui Palestiinas läks asi raskeks, siis joones viis Jeesuse ema tolleaegses ristiusukeskusesse. Ja see oli Eeeffesuses Väike-Aasias. Seal oli kirikupeaks Timoteos Pauluse õpilane. Ja seal nad elavad siit alles vanaemast pääst võttis Johannes kiriku juhtimisest osa. Muidugi Ma nagu aitas inimest, oli üks tegelik töötaja, kui ma ütleksin isegi uues Timoteos abiline. Ta oli see inimene, kes oli Jeesusega olnut elas suhteliselt vanaks. Mõned ütlevad 100 aastat Elaskonnaks ja Tõnn nii kaugele üle põlvkonna Tõnnil. Kokkupuude Buddhat Jeesusega noortele inimestele, kes ei saanud kokku nendega, kes olid Jeesuse olnud Jeesust näinud. See oli niisugune huvitav asi ja olnud aga et. Jeesuse ema Johannes ja Timoteos kolid maetud effesuses. Ja neid haudu näidati keskajal turistidele. Aga kui türklased sinna tulid, siis türklased tegid muidugi niisuguse asja maadas. Seepärast katoliku kirik räägiti sellest, et aaria Onle taevas Näitud seda konflikti arendada julmade türklaste kihku, nagunii olid seal kristlased kristlaste suurelt kannatused ja see oleks see konflikt, oleks kristlaste kannatusi ainult suurt. Aga niisugune jälg meil Jeesuse elu kõige põnevamast kohast. Olemas. Kui Johannes alustab oma evangeeliumi siis ta ütleb sõnu alguses. Nii nagu esimese Moosese raamat algab nüüd ja kui ta hakkab kirjutama esimees ja siis ta ütles ka algusest. Huvitav, et tema, nõnda asjad alguses, mis algus oli, mis mõtles. Johannes kui ta nii ütles, kas ta mõtles oma kohtumist Jeesusega? Tuleb välja, et ei sõnavalik ja lauseehitus on ju niisugune, et ta mõtles loomist. Kui jumal lõi maailma Ja Jeesus oli juba Pääle jumala kõrval võiks jumal. Tegelikult Johannese evangeelium ju tunnistab seda, et Jeesus on jumal mida ka ristiusk hiljem usutunnistusena vastuvate. Tõeline jumal ja tõeline levib. Nii meie meelest vastuoluline, aga tolle aja kohta hästi tabavalt öeldut ja see dogma kestab Raquel. Ja ta ütleb, et meie oleme kuulnud, oleme oma silmaga näinud, oleme vaadelnud. Kuidas siis Jeesuse juurde pääsesid? Jeesuse juure ei saanud lihtsalt minna. Ta ei kuulutanud välja üliõpilaste vastuvõttu, et mingisugune sisse pääsemise eksam on. Ta kutsus nagisi. Me oleme vältis ülevaate teinud juba evangeeliumist ja nüüd läheme tema esimese kirja juurde. Esimene kiri on kindlasti kirjutatud pärast evangeeliumit kirjutamist. Kuigi Johannese evangeeliumi ka ei ole. Üks kõige varasemaid evangeelne allikmaterjal ulatab Jeesus oli, see on selge. Ta ütleb ju ise seda, ta on Jeesus ennast näinud, et teda puudutanud. Tahab teda edasi kanda siia maailma, selle on ta viis ütelnud. Nonii, ootab nendelt, kellele ta neid asju räägib. Koguduse tegelasi, kellega ta kokku puutub, võib uskmatuid, tegelasi. See kõik on nagu kiviku loos kajastamata. Ta ei ela ju kuskil eraldatuses paasi taga. Ta elab inimeste kest. Ja nagu me juba rääkisime sinna Evesuse on taga, sängitati mulda. Paneme siis kirja juurde, esimese kirja juurde. Ta on huvitav mees. Et ta on teatud mõttes ka nagu pedagoog, et ta võtab teemade kaupa. Esimene teema on ilus sõna. Top teesust elusõnaks. Esimese peatüki esimesed neli salmi. Mis mõttes Jeesus on elu sõna? Selles mõttes, et Jeesuse tõttu on võimalik usaldust inimeste vahel süveneda, süvendada. Näib, et osadus Jeesusega käib ees ja kellel on osadus Jeesusega osadus jumalaga. See leiab usalduse inimestega. Vastupidi arvates oleksime eksiteel ei mõista, me ei mõistaks siis Jomanikest. Teine teema, viiendast seitsmenda Salmini onu jälle osadus. Valguses käimine, kui me valguses käime siis me oleme osaduses. Seitsmenda salmi teisest poolest 10. salmi lõpuni. Jumala poja veri puhastab meid pattudest. Siin on puhtaks saamise teema. Et me küsiksime puhtana nagu meid, Jeesus, nagu neid jumal on puhtaks teeninud. Sest meie ei saa puhastada ennast meie isa ennast vabaks teha. Jumala pojad, eri, puhasta. Ei, siin ei ole öeldud, et meie puhastel endiselt. Ja selles ongi häda. Meie otsustus ei maksa siin midagi. Mäletan viis aastat tagasi ühes palvelas kehti jutlustaja rääkis nõnda. Ma olin viis aastat tagasi joodik, kurjategija, halb inimene. Siis ma otsustasin pöörduda. Pöördusin, näete, mis ma nüüd olen? Nüüd? Nüüd ma kuulutan jumala sõna ja olen eeskujuks teistele. Ei anta au jumalale rõhutavaks omaeneseaugu. Mina otsustasin mina pöördusi. Ja seda piibliteadlased peavad suureks veelkordseks patulangemiseks. Suureks patule andmiseks. Joone see kiri ei taha, et me nõnda patulantaksime. Sellepärast Johannese kirjas ongi rõhutatud. Puhtaks saamine. Jumala poja vere kaudu. Väljaspoolt ilmageneesi. Salmides teises päädükkis salmidest salmides seitse kuni 11 on nüüd peateema, raamat, peateema. See on armastus. Me võiksime seda koguni lugeda. Armsat käsk, millest ma teile kirjutan, ei ole uus vaid vana käsk, mis teil on olnud algusest pääle. Käsk on sõna, mida te olete kuulnud, kuid jällegi käsk, millest ma teile kirjutan, on kuus. Nii et ta on nii vana kui kuus. Ning on õige tema eest sees, et ja teie sees. Sest pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba. Armastuse käsust. Ei anna ta lähemat seletust, seon terve Johannese evangeeliumi ja tema kirjade pea mat armastust mitte õutada vait, näidata, et armastus on olemas. Et jumala armastus, Jeesuse armastus. Tabab meid tuleb meie juur. Ta kirjutab kord ka armsad. Mitte selles ei ole armastus. Et meie oleksime jumalat armastav. Jumal on armastanud meid enne joon enesse andnud lunastushinnaks, kui loba, surnud. Selleks et oma arvas armastust meile avalikuks teha Siin on tõepoolest väga lihtne lähenemine asjadele. Siin ei jää midagi kahemõttelist, mida peaksime mõistatama siin ta ei räägi tähendamissõnadega. Ta ütleb konkreetselt. Ja ta jätkab, ma kirjutan teile lapsed sest patud on teile andeks kontult tema imepärast. Ma kirjutan teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest pääle Matzisutandile noorukit, sest te olete võitnud kurja kurja võitmiseks jõudu, aga ma kirjutan teile, lapsed, sest teie olete taibanud isa, ma olen kirjutanud teile isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest pääl. Ma olen kirjutanud teile noorukid, sest olete tugevad jumala sõna püsid täis. Ning te olete võitnud kurja. Siin on väiti perekondlik joon. Selles perekonnas, kuhu nüüd Johannes kuulub, on kaks liiget siin maa pääl. Jeesuse ema ja Johannes, tema poeg. Jeesuse ema pojaks oli teinud Jeesust. Siin puuduvat lapse. Ja seepärast Et evangeelium ei jääks seisma Johannes rõhutabki, papp, kirjutan teile aps. Alka kordab teel, ma kirjutan teile lapsi. Et oleks need, kes Jeesuse Ema ja Johannese mõtteid. Need olid puudutad Jeesust oma kätte elanud koos. Et need edasi kannaksid, et sõnum seisma ei jää. Ja ta tahab selle juures ikka rõhutada. Loodab ka sõnumi voolav sõnumi voolavuse. Sest seda ta ka jumala armastus, Jeesuse armastus, kes ka teda Ennast Johannest jaganud Jeesuse ema enne armasta. Sest me teame, Jeesus on olnud algusest enne loomist. Need asjad ei tohiks meid segada, need olid tookord igapäevaselt ja kõik mõistsid seda. Praegu võib kergesti tulla, et need tunduvad meile võõrastavalt. Võõrastav, et keegi meid võiks armastada. Nii karm teeb meid nii karmiks, et keegi armastab arvale olema maha jäetud. Armastuse tulemuseks on jumala laps. Ega vanadest ametis ei ole mõistev jumala laps. Seda ju üldse ei ole, seal. Seal on olnud ainult väljend jumala pojad. Ja neetult Iisraeli sõdurit. Iisraeli pojad, Iisraeli sõdurit, jumala pojad, jumalas sõdurit, võitlejat. Hannes läheb oma kuulutuses lastejuur noorte kristlaste juurde. Siis ta hoiab tap neid pekist eest. Teise peatüki 22.-st salmist. Võiksime lugeda, kes on peetis, eks ju, see, kes algab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes algab isa ja poega kes iiales salga poega, seal pole ka isa kes jaatav poja olemasolu seal on. Kadi isa. Mida oli algusest peale olete kuulnud? See tõsi, kui teis, kui täis püsib see, mida te alguses kuulnud, siis püsite teiegi pojas isas see ongi lootus, mille tema meile on tõotanud igavene elu. See on ainus koht piiblis, kus on lähemalt seletatud ära, mis on igavene elu. Seda nimetatakse nagu klassikaliseks kohaks kus igavene elu on lahti seletada. See on jumala tõotus, Jeesuse tõotus. Et teed püsite isas püsite minus ütleb Jeesus. Kuidas seda mõista? Kas Mehhiko püsime, kas ikka ajule miskit veel vaja, kas Jeesus ei ole miskit Te ei võtnud, et me temast siia jumalast küsiksime? Johannese keerimis endas suureks jõuateerimis kond Seitsmeteistkümnes päädib Jeesuse palve. Kui ta jumala juurde läheb ülempreestrina selle maailma ületailist ristiusu ülempreestrile. Maine ülempreester olid teda Iisraeli ülempreester oli ta surma mõistnud. Siin Jeesus on hoopis teistsugune ülempreester, mis on tema eesmärk, mis on tema mõtte. Ta tõotab järglastele igavese elu ja palvetab, jumal hoia neid sees. Võib olla. Nagu nüüd oleks jumalal niigi kätt Jumala enda käed Jeesusega. Jumal hoia neid tões hoianeid, usk, ära jäta neid pekki, sige. Petised käivad maailmas ümber. Nad on laps. Nõnda saame püsida armastuses ja kolman, kolmas pääditi, esimeses kirjas ongi selles mõttes väga huvitav. Võib-olla hakkaksime kolmanda pähe tüki kohe algusest pääle. Vaadake, kui suure armastuse isa on meile andnud. Nüüd Johannes kirjutas nende kogudustel. Veid hüütakse jumala lasteks. Mõnikord hüüti neid jumala lasteks paha pärast. Nad on kristlased, jumala lapsed, Nad ei hävita. Aga ka rõõmuga tunnistati vendid jumala laastuks. Ning need toolemets Selle süüdistuse, võta Johannes omaks. Maailm ei mõista meid seepärast, et ta ei mõistnud teda Kristust armsat. Me oleme nüüd jumala lapsed, ent veel ei ole saanud avalikuks. Kes need ükskord saame olla. Me ei ole veel avalduma. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis meie saame olla tema sarnased. Sest siis me näeme teda nii nagu ta on. Igaüks, kellel on selline lootus tema pääle puhastab ennast just nagu tema on puhas. Tähendab, hoiab enda puhata või õige tõlge oleks. Igaüks, kellel on seesinane loota Tartu rikub ka seadust ning patt on seaduserikkumine. Te teate, et tema on ilmunud patte kandma ning temas endas ei Olepa ükski, kes püsib temas ei Teeba. Ükski, kes teeb pattu, ei ole näinud ega mõistma teda. Ihu silmadega võis näha. Aga mõista ei suutnud Jeesust lapset ärgi keel, ärgu keegi eksigu kes teeb õigust, on õige, nii nagu tema on õige. Kestev Tartu on saatanast. Sest saatan teeb patu algusest pääle. Selleks ongi jumala poeg saanud avalikuks eta, tutaks saatama teot. Pattu ei tee ükski, kes on sündiaat jumalast sest jumala seeme püsib temas. Ja Tais suudad teha pat. Midagi on jumal istutanud inimesse et ta ei suuda, ükskord saab kõigest, küll, ei suuda teha enam patt. Sest ta on sündinud jumalast, see, mis suure evangeeliumi kolmandas peatükis oli räägitud Nikodeemuse loos see on see üle vastsündinu. Me peame olema hiljas. Sünni sünnidokumendis sünniaktis ülevalt. Sest mees, mis lihas sünnib soundi ja see jääb siia maailma auto. Sellest on inimene, kes on jumala lapsed ja kesk saatana laps. Ei ükski, kes ei tee õigust, pole jumalast nagu ka mitte see, kes ei armasta omale jätta. Ainult üks indikaator olnud siin olemas, kui sa ei armasta omaenda Siis. Aga mis on lõppkokkuvõte lõppkokkuvõte, on avaldatudki peed kolmanda päev tüki lõpus. Sest me taipame, et me oleme tõest pärit. Ja Me võime rahustada tema ees oma südant, et mistahes olgu, milles mees südameid süüdistab. Jumal on suurem meie südameis. Tema teab tõde armsalt, kui me süda ei süüdista, siis on meil julgust jumala ees. Ja mida me iganes palume, seda me saame tema käest. Kuidas ta saab? Ta annab meile usud. Jäme usus saame tema käest kõige vajaliku elu rõõmu ja õnne. Elu värskuse ja ristisurma. Ta igavest elu. Johannese evangeeliumi iseärasus on ju see ja siin kirjadeski. Et igavene elu ei alga meil alles siis, kui me oleme maetud kirikus. Vaid igavene algab. Elu algab meil siin maailmas, kui ma oleme saanud uus. Kui mu usu usk otsustab kõik inimese poolt. Ja armastus otsustab kõige jumala poolt. Nõnda lühidalt. Terve Johannese kirjanduse mõte. Usk võidab maailma Me tõlgime sagedasti kreeka keeles kani öeldut. Algkeeles heebrea aramea keeles on ilmselt seisnud siin. Usk on juba maailma või juba võitnud. Kurivaim on võitluse, kaotan. Siis, kui Jeesus suri ristil Kurivaim ütles, et Jeesus suureks risti Jeesus suri, risti. Sellega kurivaim kaotas. Nüüd ei ole temal enam meelevalda Jeesuse üle selle tõelisi inimesi üle. Nii et me püüame ikka mõista, usk on võitnud maani. Ja kurjus peab ainult taandumislahinguid. Johannese kirjandus on kirjutatud selleks, et teiegi usuksite mida on vaja siis uskuda? Seda, et Jeesus on kõigepealt tõeline jumal. Jeesuse. Olemuse kohta väidab rõhutatult Johannese kirjandus. Jeesus on jumal. Mitetaksay, kuidas jumalaks ta on. Tooma evangeelium toomas isegi ütleb Jeesusele minu issand ja minu jumal, ta ei ütle seda kõigile. Ta enne puudutabki Jeesus. Mida me nagu alguses lugesime, mida me käed on puupuu, puudutan elu sõnast. Nii tavaline ei ole ükski. Muu evangeeliumi. Nii lihtne nii aru saada. Asetage endi. Mehed Johannese kohale. Kes hoolitseb? Jeesuse ema teest naised, asu asetage endid Maarja kohale. Jeesuse ema kohale kes omal kombel hoolitseb kiriku eest Me ei ole Maarja käest kuulnud. Ühtegi kriitikat kiriklikku, maarjamõistab seda maailma, mitte Eesti ei ole ainult maarjamaa. Terve maailm kui maarjamaa. Maarjamaa lipp on helesinine, taevasinine, nii varase riski koguduse inimesed mõtlesid ja lõbu. Me näeme. Kiriku värvide hulgas ei olegi sinist. Tõlge punane. Roheline jämedam lilla sest taevas on meie ülesinine. Maarja on laotanud oma rõivahõlma meie kohale. Ja Me oleme Kemalaps.