Täna, head kuulajad, oleme koos teiega külaliseks ühe meie tuntud ja väga tubli inimese lastetoas kes on enda kohta erinevates paikades, ma mõtlen siin ajakirjandust öelnud nõnda, et talle ei meeldi tigedus ja kadedus. Ta ei salli hilinemist, austab täpsust. Ta peab iseenda iseloomu keeruliseks. Aga tahtmine kõike korraldada oli tal juba sees ja ka õpetajatele võis vahel natukene peale karata. See inimene on Ivi Eenmaa. Ja nagu ikka, küsin ma kõigepealt. Mis oli esimene mälestus iseendast. Ma olen kusagil sellest vist lausa kohe kirjutanud või igal juhul öelnud, tähendab, see on hästi naljakas mälestus ja nimelt ma võisin olla vist midagi vähem kui kaheaastane pärast ma olen seda enda jaoks välja selgitanud ja mäletan, et ma niimoodi istusin kakapoti peal ja kiikus ja loomulikult lõppes ühtepidi see asi läks ümber ja siis ma olin õnnetu, aga ma hakkasin ka kõike, mis siis oli välja tulnud lihtsalt potti tagasi juba. See on mu esimene mälestustäiesti kindlalt. Kas see lõppes väikese sakkimisega või ema niisuguse natukene paha tujulise õpetusega või siis enam ei mäleta? Vaat seda ma ei mäleta, aga mingisugune niisugune tunnetus ütles mulle seda, et ma usun, ema esimeseks mõtteks oli mind lihtsalt puhtaks pesta. Ma arvan ka, sest et Ivjadi sisu nii tillukene ja väike tüdruk, kas linnatüdruk Jah, ja ei, ma olen sündinud küllalt põhjarannikul, aga hilisem nagu lapsepõlv ja just nimelt pärast seda, kui kodud olid kadunud. Ja pere oli saatuse poolt lõhki löödud. Ema läks koos minuga Rakveres, et ma olen ikkagi kasvanud linnas. Aga sündinud teises kohas. See sünnikoht oli siis päris mõni küla. Miks pere lahku või või lõhki läks, oli see poliitiline põhjus või lihtsalt nii nagu elud vahel kujunevad. Ei, see oli ikka lihtsalt see kõik, mis, millest see eesti rahvas on läbi käinud ja nimelt mina sündisin vähem kui aasta enne seda, kui siit Eestist hakkas pihta surg põgenemine. Ja juhtus nii, et isa ei oleks tohtinud jääda siia ja pärastine elu näitas, et kodud võeti ära ja mis olid juba enne sõja ajal, kas pommitabamused asjad olnud. Ja tuli ära minna isegi nendest paikadest, et ei saadaks jälile. Ja ema oli sel ajal 32 aastat vana naine ja see väike laps kätel ja nii ta läks, see elu edasi. Isa läks välismaale, isa 44 ja oli sunnitud šeeruma või läks nii-öelda üks viimastest ära minejatest Rootsis ja elu ongi läinud, nii et alles 89. aastal oli minul võimalus esimest korda eluski oma isa haual Rootsis. Emaga koos Rakverre ja siis algas linnatüdruku põli. Missugune see lastetuba seal oli, kas oli olemas päris oma tuba, oma luba? Esialgu olid need asjad muidugi hoopis kaugel ja see oli üks väike selline üürikorter füüsiliselt puhtfüüsiliselt olid suved sugulaste juures kas siis Avinurme kandis või kusagil mujal. Aga ega ma seda ei peagi omanni, lausa lastetoaks. Ma ikkagi pean oma lastetoaks seda, mis mulle ema ja kodust ma olen kaasa saanud ja see on vast rohkem tähtis olnud minu kui inimese kui isiksuse arengus, kui kõik mu kes oli ema, võiks ta enne seda, oli proua ütleks nii. Ja siis ta pärast sõda alustas õpetajatööd, aga see aeg oli väga lühikesest tööta ei tohtinudgi teha ja mingid ajad olid niisugused, kus tuli lihtsalt peita, peita, vahetada elukohti ja kaotada jälgi ja nagu need asjad olid selle ja siis edasi, oli ta üpris tavaline kõigepealt üldse vaja mingisugust tööd leida, et elu üteldi sisse jääks ja minu ema oli, Ma arvan küll üks ütlemata tubli inimene, kes ei kartnud tööd ja alguses see lihtne töö ja hiljem ta töötas kaubanduses ja nii see jäi kuni pensionini. Kas te elasite kahekesi koos või oli pere suurem? Aga mul on ka Wendell ja tammust märksa vanem ja mingid ajad Elaska, tema vihkab. Kuus kui nüüd viia mõttes ennast sinna aega sinna Rakverre, kus olite veel väikesed lapsed vend, need vanema venna tähtsust täis muidugi, ja siis väike õde seal sabas jooksmas. Missugused need mängud ja sõbrad ja maailm oli. Neid mänge võib-olla ei olnudki, sest vend oli mul minu isa esimesest abielust. Meil oli ühine isa ja ta oli must ja on minust 12 aastat vanem. Ja aeg oli nii kole, et ka vend pidi ennast teatud ajad koolist ära kaduma, peitma ennast ja see oli väga raske selle ikka kui mõelda vaid, et need 40.-te aastate teine pool, kuni seal 50.-te algus pärast isegi seda, kui Stahlil surigi ja nii edasi, inimesed, kes olid sellesse keerisesse sattunud, ega mingisugust sellist normaalset mängumaid ei olnudki ning ka tema, nii et ega meil niux ühiseid mänge ei olnud. Tallimation, ta oli minust ka üksjagu juba vanem ja pidi iseenda eest seisma leidma midagi ja noh, elu kujuneks ka temal keeruliseks. Kuidas siis need emaga suhted olid? Ema käis tööl, aga oli ju ka vaba aeg ja kellegagi tuli ju koos kodus olla. Kes hoidis? See oleks üpris keeruline aeg ja teisalt ma peaks ütlema, et ema üheks esimeseks mõtteks oli ikkagi jälle luues oma kodu. Ja ma arvan üldse, et eestlastel kõigil on olnud see oma kodu tähtsus ja see tunne, et sul on see sinu oma kodu, see on üks kõige tähtsamaid asju, mis üldse on olnud ja nii ka meil. Ja loomulikult selleks tuli kõigepealt ellu jäädud ja tuli leida ka võimalusi, vahendeid, et oma kodu uuesti tekiksid, see oma kodu ei oleks üürikorter ja mingisuguse aja jooksul kuidagi me saime niimoodi jalgadele, et see väikse oma koduvõimalus tekkis ja ma ütleksin. Mul oli selles lapsepõlve niukses esimeses pooles, kus laps vajab niisugust iga päev, võib-olla niisugust ema ja kõike seda. Ema tegi ränka tööd ja mul oli hoidja. Ja see hoidja oli meie oma perekonna väga lähedane inimene. Ja oma. Julgen ütelda, et minu päevad olidki rohkem selle hoidja juures kodus. Ma arvan, et ma õppisin seal lugema seal üpris vara. Ja kuigi pärast mul on tehtud selgeks, et see minu esimene lugemine, kus ma olin istunud pimedas toas tugitoolis ja vuristasin seal raamatut, et tegelikult see raamat peas tähendab teda oli ette loetud ja mälu ja nii ta oligi, aga muidugi selles peres täiesti mis valdavalt, noh, ega see on ka minu oma kodus olnud, et draamat kirjandusmuinasjutud kõigepealt muidugi ja kõrvuti seal mõne grimmi muinasjuttudega eestiaegsed raamatud muidugi kõigepealt kõrvuti nendega tulid olidki Eesti naine kodu, sellised pereajakirjad, mida oli palju ja sealt ma siis lugesin ise ja ja vaatasin moodi ja ütleks nii, et esimesed nukud, need olid paberinukud ja nii edasi, tähendab sai neid riideid tehtud, selge ja see tuli nagu siis selle elu keskel, kus ma siis spersolid Kas ema oli selline inimene, kellega oli tore rääkida siis kui te olite kahekesi koos arutasite mingeid probleeme või kuidasmoodi see kasvatus nüüd tagantjärgi vaadates käis? Ma arvan, et minu ema oli üpris niisugune. Ta ei olnud väga emotsionaalne inimene, vähemalt väliselt ja temal olnud raudsed reeglid, mille järgi ta oma last kasvatas ja ütleme, sellist niisugust ema ja tütre erilist vahekord, erilist usaldust. Ma mõtlen, selles Askusteksid, ütleme, tütrelt saladused või need olid väiksed salas, tähendab, ma pean ütlema, et mul seda ei ole olnud. Kuid ma olen kodust saanud kaasa võib-olla hoopis midagi muud. Ja pärast tagantjärele mõeldes ma arvan, et, et just kodu, mis tõesti on tähtis ja mis tõesti loob mingisuguse turvalisuse tunde, tähendab see kodu ise. See, et ta olemas on ja sealt kõik see muu, mis hakkas kaasas käima, olid need siis teatud traditsioonid ja need traditsioonid, mida sa jätkad läbi elu viib need kasvõi jõulud ja nii et uks, aknad tuli kinni, katta millegi tekkidega või millega iganes, sest ma mäletan väga hästi neid aegu, kus nüüd jõule ei tohtinudgi, tõesti ei tohtinud pidada, mitte ei mängitud, et neid ei peeta või nii nad olid tõeliselt keelatud või munadepühad, Nad, millega kaasnesid ülesanded, käia metsas ja tuua oksad tuppa ja plaanib filmi ja laulupidu isegi lapsest peale, kui nad hakkasid pihta, tähendab, need olid mingi sihukesed, nüüd kujunesid sellisteks sümboliteks, mida sa lihtsalt paratamatult pärast terve eluga nad kaasas, teiseks ma ütleks niukseks bideepunktiks, mille annab kaasa kodu. Ja ma arvan, et mu emal oli võimalus igal juhul seda minule arusaamatult arendada. Minus on mingisugused väärtused, hinnangud tähendab, et mis siis on ikka tõeliselt kallis, mis on tõeline väärtus sinu elu elamisel. Need ma olen ikka kodust kaasa saanud ja seal on alati olnud üks selline suhtumine, et olgu mõni kleit vähem või mis iganes, aga õppima peab ja reisima peab. See avardab silmaringi, klaverit, peab mängima, kõrvu, peab, peseb jalgu, peab, tähendab, niuksed pidi Meie punktid ja kuigi meil käis kaasas ka, ütleme, mis sinust saab siis, kui sa ükskord oled suureks saanud, kõik, kuidas sa üksi elama hakkad. Tähendab, vaat see ongi see, et kui see asi sul kogu aeg kumiseb kusagi ja nii, et see võib sind isegi tüüdata, aga pärast, kui sa elad tõesti üksinda siis nad hakkavad paratamatult sinuga ikkagi nad jäävad su külge, ükskõik, kas tere või hommikul öelda või õhtul head ööd öelda või kõik lihtsad asjad käivad kodust kaasas ja neid omandatakse kodus Te kunagi koolis, siis kui nad on kodust kaasa saadud, siis nad jäävad sinuga. Ja ma arvan, et see on olnud isegi võib-olla tähtsam, kasvõi siit. Võib-olla me oleme arutanud, ütleme, missal au. Mis on ausus, mis on autu ja Feliks võib-olla eriti tähtis asi minu jaoks, tähendab Ma usun, et see oli kõik see aeg kus me emaga, milles me tõesti siis, kui ma päris väike unistasime koos ja tegime muidugi seda tasa, tasa, salaja. Ja temal oli oma kurbus, mida ta ei suutnud iseendasse võib-olla jätta, vaid jagas seda, kellega siis veel hoidis oma last ja laulistele neid laule, mis võib-olla sellel hetkel tegid tema enda elu natukene helgemaks ja ma usun, et sellel on palju tähtsam väärtus kui võib-olla mingisugustel muudel jutuajamistel, kuigi paraku täna hoopis teistmoodi ja kindlasti tänased unistused ei lähe kokku nende unistustega, mis olid sel ajal, kui mina olin väike laps, kodus, kasvasid. Kas need laulud hilisemalt praegu ka veel? Nikita, ja kindlasti on kaks laulu, milliseid ma ei saa kuulata ilma selleta, et mul ei hakkaks kurgus kibe ja üks nendest on, lenda, lenda lepalind. Ja ma tagantjärgi võib-olla saan aru, mis tähendas selle noore naise elu, kes ei püksi. Ja ikkagi oli mingisugune unistus sellest, et ehk kunagi ollakse koos, ehk tuleb kunagi isa tagasi kõik need müüdid valgest laevast ja millest iganes iga Helimis raadiust salaja jälle kinni püüti, tähendab, andis mingist lootust, et pere saab kokkuametis, seda ei juhtunud. Ja teine laul võib olla oli see, mis mul on meeles nagu. Oh, ema, kingi mulle hobu, see on kurva sõnumiga laul ja võib olla. Ta kartis ja ta kartis isenda pärast siis minu pärast. Ja tsooniga minuga jäänud. Me läheme natukene oma jutus, siis edasi läheme sinna kooliaega kus üks tüdruk, keda oli juba maast madalast kasvatatud iseseisvaks kus tuli palju juba ise oma peaaegu otsustada, aga kooli ajal nadi võimalus. Kas olite näiteks klassiorganisaator, kunagi valiti teid juba etteotsa, sest et see juhiks olemine oli natukene veres. Oli oli, ma olen olnud klassiorganisaator ja ma olen olnud pioneer, muide ja ma olen olnud pioneeriorganisatsioonist ja muide, millest ma kõrvale jäin, oli komsomolivärk. Kas ma olin selles pioneeri ja sellest niivõrd välja rahmeldanud, teiseks tuli, ütleme, kooli tuli mulle juurde võimalus teha sport ja ma mängisin korvpalli ja ma käisin võistlustel ja see trenn, see oli kõik, see huvitas mind, sest ma jõudsin ka seal muide päris hästi edasi. Ja seetõttu ka klaverimäng jäi kuhugile niimoodi teisele poolele, mis nii kodust tuli peale kästud, sest koduse kasvatuse juurde tingimata ikkagi keeli tuli õppida. Jaa jaa, tungil lisatunde võtta näiteks inglise keele osas ja ka algasin prantsuse keelt, see nagu soiku, aga klaverit tuli osata mänginud, tähendab, olid mingid asjad, mida see laps pidi ikka korralikust perekonnast nagu teadma ja need, kes ka minuga jõuga, aga, aga korvpall oli ometi ala, kus ma sain päris edukalt edasi ja kõik need võistlused ja suhtlemine ja võõras ümbrus oli kõik see, mis andis võimaluses pisikesest Rakvere linnast välja saada ja selles mõttes oli see kõik väga põnev. Ja kui siis juba nagu selle keskkooli osas oli olemas, siis hakkasid 60.-te aastate algus oli ju teatavasti see Hruštšovi sula, eks ole, siis tulid ju igast interklubid ja muud seesugused, loomulikult sai loodud ka meie koolis Sinter klubi ja ma olin ka selle president ja, ja see on misele võimalusi korda midagi muud teha, noh kas või näiteks kõnevõistlusi, retoorika, kursused, kõnevõistlused tähendab õppi, ta räägib kima ja ma arvan, et ma olen üpris aktiivne ja tegin kõik. See oli ka võib-olla üks nendest põhjustest, mille pärast ma pole kunagi olnud viiemees läbi ja lõhki viiemees või pailaps ja. Selliseid pahandusi ja ja võib-olla see liidrirolli läbi, kui tundus, tehti meile mingisugust ülekohut, et ükskõik sundkorras seal midagi rohima või sundkorras kolhoosi või mis tähendab selle mingisugune loomulik protest ja ta on olnud kah noh, kõik see, mis on võõras sulle ja mis sunni korras, mida sa pead tegema, mille mõttetust taipavad noored inimesed kindlasti ka täna väga hästi ära tähendab see siis väljendusi ütleme, teatud protestiaktsioonides ja ega siis käitumise nägi, oli aeg-ajalt, nagu ta oli Järelikult juht olla söönud raske. Ma sel ajal tõenäoliselt ei mõelnud, kas on raske, täna ma ütlen, see on väga raske. Aga ütleme, koolipõlves nende asjade peale ei mõtle lihtsalt teed ja sellest ma olen ammu aru saanud, et üksi ei tee mitte midagi, peab alati olema ikka üks tuumik, kes neid asju korraldada ei pea, noh üks siis on seal liidriroll. Koolides tekivad klassides niisugused sõpruskonnad ja väga hõlpsalt ja siis ollakse ka väga klammerdunud nende sõpruskondade külge ja sageli kooliaegade sõprusest tekivad ju eluaegsed sõpruskonnad või mõni hea sõber vähemalt. Kindlasti meie Rakvere linnast lendasime nagu laiali ja ma ei ole pärast seda, kui ma olen koolis, on nagu läbi selle linnaga, mul ei ole niisugust erilist pidepunkti nagu olnud ja võiks öelda, et ütleme, need inimesed, kellest on tõelised sõbrad saanud läbi aegade tasa, munedki hiljem tekkinud nad on mul kas siis ülikoolikaaslased või vähemalt noh, sellest ajast. Aga mul on kindlasti ka ütleme paari inimest, kes on algusest peale ja näiteks ütlen ka seda. Mul on kindlasti mitu õpetajat, keda ma mäletan täpselt, nii kaua, kui mais elab. Tähendab, see on paratamatus, tähendab, olid, kes siis. Ja kahtlemata on olnud need õpetajad, kes on, kas siis mind julgust, tänud või suunanud võib-olla niimoodi, et ma ei saanudki aru, et see toimus ja ma pean ennast õnnelikuks inimeseks selle tõttu ka veel, et meil oli head õpetajad, meil on väga hea kool väga heal tasemel õpetajad ja kindlasti nad andsid oma poolt midagi seda juurde, mis võib-olla siis lihtsalt selle elu sunnil kodust jäi isegi puudu. Ja üks asi, mis ma võib-olla mida ma isegi rõhutaksin, on see lahtiste silmadega käimine. Ja lugema õppimine tähendab lugema õppimine mitte nii-öelda sellest tema otseses tähenduses, vaid lugemine kui väärtus. Ja siin ma võiks öelda, et õpetaja Kings nüüd on ta õpetaja Lääne või õpetaja ung või ma võin lugeda EDP, õpetaja, Christopher, kes iganes tähendab, igalt ühelt sai midagi kaasa ja see on. Ma olen kuulnud, et te olite juba koolipõlves ka suur reisumees selles mõttes, et isegi ootamatuid väikseid reise sinna Moskva kanti ja, ja, ja nii edasi, aga eks see on ju haridus, mida me saame endale vahetevahel lubada natukene teistmoodi kui see, et lugeda ainult midagi kokku või et vaadata nüüd juba, kus on olemas film või televiisor. Nimelt hindamata haridus. Ja ma mäletan, ütleme, kui ma räägin veel oma kodust, siis ma ütleksin seda, et minu ema jaoks oli neli aastaaega Eestis. See tähendab kevad, suvi, sügis, talv ja igal aastaajal olid omad rõõmud, igal aastaajal olid omad kohustused ja kui ühel ajal tuli teadmatus natuke rohkem tööd ja ka minul siis teisel aastaajal sai ütleme saadud kas või raha kestki kulutatud mingi muu asja peale ja suve juurde kindlasti käis. Meil ei olnud oma suvekodu, ütleme aga suve juurde, kui suve, kui aja juurde mingi osa suvest käis igal juhul Võsul. Siis käis selle elustiili juurde, teisalt kui juba suurem sai oldud, vot siis just nagu tekkisid võimalused ja tahtmine natuke rohkem ringi vaadata ja ma mäletan, kuidas ma käisin Moskvas, mis enneolematu selle väikse linna juures, aga ma käisin näiteks vanud platvormi kontserdil Moskvas, mis oli üksinda. Jah. Ma olin enne seda Moskvas, kus muusika kooliga käinud, tähendab ütleme, Moskva kooli niisuguse väikse grupiga ja aga see kõik oli huvitav. Peale selle näiteks ma mäletan, ma lõpetasin üheksanda klassi moel sõbrannal oli Rimmis sugulased ja maid, kuidas ema Volksus nutta. Et noh, see oli ikka ennenägematu, et lapsed pannakse bussi peale ja selle bussiga sõidetakse Leningradi isi pikka bussiga Leningradist Simferoopol sisse jeviti. Midagi ei juhtunud ja seal tuldi meile Simferopolis vastu ja selle mu sõbranna onu omakorda tutvustas meile seal siis Simferoopol Sevastoopoli sõitsime ringi, seal omamoodi oli see tõesti niisugune hindamatu varandus, mille tegelikku tähendust sa hakkad hiljem ütleme üldse alles mõistma ja sealt on mulle ka siis mingisugune see rändamise pisik nagu sisse jäänud ja ma ütleksin täna, kui vähegi on võimalik, ma püüan nii, et meie inimesed kusagil käiksid, näeksid, sest mulle tundub, et see harib inimest palju enam, eriti siis, kui on oldud sellises suletud ringis, nagu on see meie ühiskond rohkem kui 50 ja riiklitma olnud.