Raadio seitse algamas on meie piiblitund. Stuudios on vana testamendi professor Evald Saag. Meie ülesandeks on. Johannese evangeeliumis seletus täna. See raamat olevat väga arusaadavas keeles ja nagu matkajuhatus kunagi. Johannes on ise mat kaja igavese kodumaa poole. Ta kasutab loodusnähtusi oma mõtete seletuseks. Ja need seletavat temal usutõdesid kergesti ja läbipaistvalt. Päikesepaistest tuultes, raju ilmas, äitises kajastuvad. Tegevuse nähti vaimu, ilmumit, inimese muret ja rõõmu. Pange tähele linde taeva all õiekesi välja. Olge mõistlikud nagu maod ja Vagulast nagu tuvid, ikat Jeesus. Johannese evangeeliumis ei ole seda toodud. Need olid lauset, mis olid varakoguduses üldiselt tuntud. Väga tuntud asju. Johannes ei kordad. Ta kirjutab seda, mis teistel on kirjutamata jäänud. Inimestel tuleb minna ellu. Jeesus on lahkumas ja ütleb, te teate, kuhu ma lähen. Te teate, kuhu ma olen minemas ja teed, teadke teie sinna. Toomas, ütleb issand, ei tea, kuhu sa lähed, kuidas põime siis teed teada. Jeesuse õpetab lühidalt, tee ja tõde ja elu olen mina. Varem 1500 aastat varem. Oli muistne Iisrael teel tõotuse maale. Sinna tuli minna üle Jordani jõe. Sügav jõgi, kunst tahan minna üle Jordani. Nii laulavad neegrit oma vaimulikule augule. Kui jõuate kaldale, seisatage ja leidke võimalus saada üle Joosua, ütles lepingu vak. Läheb, tähendab, käsulaudade vakk läheb üle teie eel. Ja nüüd võtke enestele Iisraeli suguharudest kaksteistkümmend, meest, igast suguharust üks mees. Ja peab toimuma see, et kui nende preestrite jala madalat, kes kannavad kogu maailma issanda lepingu, vaka pakasson, käsulauad, kui nad ratavat Jordani jõe ääres, siis jõgi lahke. Nüüd peab maailma. Issanda lepinguvak käima meie eeljõest on vaja üle saada. Paga jutt räägib kolm, matkajad jõuavad sügava jõe äärde. Üks pöörab tagasi, katkestab teekonna, teine Lukab laua ülem. Samas toob eelmisele lauale lisaks teise, kinnitab sinna käsipunkt, saak julgesti üle. Jätad sinna neile, kes tulevad pärast sees sügav jõgi võib lohutada haaramat võimalusi siin maailmas. Võimalusi, millesse on vaja jõuda ringi elus ja kirikuelus sees sügav jõgi, võid lahutada meist ka igavese elu. Vajan pääseda teisele kaldale, teisele kaldale. Silm toompere käib üle vee, käib üle vee ja lainete, on laulnud Joani. Palju räägitakse Eesti-Soome sillast. Seda ei ole vaja enam ehet ehitada, see on olemas. Ja tegelikult on see sild maad mööda Karjala kaudu. Oleme edasi minemas üle vette minemas siis isa eeskujuks võtta karkjat sest meie lipu peale on kirjutatud edasi. Kipakas rändur paneb ühe laua üle jõe ja kukuks sisse. Ühe lauamees kaotab kõik. Eeskujuks on meile kolmas mees ja ehitas sinna. Tegi selle valmis ja jättis üleminekuvõimaluse ka teistele. Kui sa nõnda teel oled, toob ühele lauale lisaks teine, kolmas, neljas ehitatud sild teisele kaldale koos teistega koos teiste kirikutega. See ei ole luterlaste töö, üksik tihti kiriku ega nelipühi kiriku töö. Üks. Ehitame seda koos teistega ja armastuses. Ehitage sild riigile, kirikule ja perekonnale. Vabaduse võitlejad on lisanud lauale laua oma elu hinnaga. Vaadelgem perekonda. Alguses on kõik hästi. Aga korraga on isa ära. Jumal on ta ära kutsu, raske on leskema ja pojalt mingi üksmeeles edasi, lisade lauale, laud kätte saate üle kõigest. Henrik Visnapuu on sellest laulnud. Laulnud noore poisi saatusest, kelle isa on jätnud siiapoole. Isa saapad, kaakia, kepp, jäid siis mulle puit, ažuuri. Kuulab, tuulab surmasari elu mööda lähed, kui vali üles minna. Raske. Tre. Isa saapad, kaapiage. Selles on kõik võit, kaotus võit. Ja kui on vaja käia üle viimse jõe anna meile arukust, issand et astuksime julgesti, kiriku ja ususillale käib meie eellepinguga. Me peame saama üle õde ja vend, kes kipub väsima. Palvetagem kannas, sina issand meid teisele kaldale. Silm kaugele käib, üle vee käib üle vee. Allainete. Kaks Matajat üks usklik, teine usuvastane matkavat talvel alti mäestikus. Minulegi on seda kohta näidatud. Ühel mäel on risti löödud kuju. See on üleni lumes. Niisugune teie ristiusk varsti ja see on täiesti lumme maetud. Ütleb kiriku. Vastan. Aga usklik inimene ütleb temale. Kas sa arvad, et lumi siin kaua vastu pead? Ei näe, et kevadpäike mägede tagant aina lähemale tuulemägede taga on Itaalia ja lumi sulab varsti. Tee. Milles Kälja tuule Preisi Friedrich oli vallutanud kartuli, kui küla. Võidu puhul korraldas kohalik preester tänujumalateenistusele. Sõduritest palvetas üks eriti innukalt Neitsi Maarja kuju ees. Harja peas oli kuldvärd kallite kividega. Pärast nägi preester, et üks eriti hinnaline kini neitsi pärjast tuli kadunud. Ta kaebas seda kuningale. Kuningas püsitles sõdurit. Ma ei ole sedagi viivarastanud, vastas sõdu. Kuid kiri on sinu käes, ütles kuningas. Sõdur vastas on küüd. Püha Neitsi Maarja andis selle mulle. Kuningas pöördus preestri poole, kas teie pühakujud vahetevahel ka liigutusi teevad ja räägivad? Jaa. Nats jahutavad ka kätt ja räägivad, kui nende juures palvetab usklik inimene siis on sõduril õigus. Siis on Maarja andnud talle selle kalliskiv. Kui preester oli läinud, ütles Friidriks sõdurile. Kui ma edaspidi veel veel kuulen, et pühakujud sinuga räägivad ja sulle kalliskive annavad, siis lasen ma su üles puua. Nii et selles olemise ja lahkumise vaimus Mida kajastab Johannese evangeelium oma taustana? Väga realistlik see taust väga tegelik, väga inimese pärale ja inimesele arusaadav. Uue testamendi uurijad ütlevad, et Johannese evangeelium on nii lihtne, et sellele ei ole vaja seletust. Selle seletama, isega peaks iga inimene hakkama saama. Näiteks Jeesuse sündimine. Midagi ei ole sellest, mida kirjutab Matteuse ja Luuka evangeelium. Aga see on seal kohal, see kajastuks. Kuule, võiksime Johannese evangeeliumi sünnilugu kujutada niisugusena. Noor magava lapsega ema. Kumb kaunim neist kahest kütt emal valget palakat ülil? Olen õnnelik, naeratab tema laps oma Etti ajab juttu, ei olegi sõnu, vaid hääl. Ei olegi. Inimene veel omal jalul. Aga sõnum on juba kohal. Jeesus on juba nende keskelt Kuid Jeesus nõnda. Galilea järve läheduses elab oma lapsepõlv, veedab ta mängib. Siis tuleb temal esimene juhus esineda. Jeesus on Ghanas pulmas seoni Johannese evangeeliumi teises peatükis. Ja me loeme, olid pulmad Galileo Ghanas ja Jeesuse ema oli seal. Jeesuse ema oli ilmselt üks pulma talita või kui ma rahva pulmapere sugulane. Jeesus ja tema õpilased olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudu, ütleb Jeesuse ema talle. Palju rahvast oli kutsutud noored inimesed kergemeelselt. Ja viin lõppes. Aga Jeesuse ema on mures, et kõik läheb korrapäraseks. Et esimene kogemus abielu puhul ei paljastaks nende vaesust. Ometi ütleb Jeesus temale minu hetke ei ole veel tulla. Valmistab ette, et midagi siiski viinaga juhtub ja ei ole muretsemiseks põhjust. Mis see tähendab, kui Jeesus ütleb, minu hetke ei ole veel tulla. Jeesus toimib nõnda sellel ajal mil jumalad temale märku annab, midagi teha. Jumal annab Jeesusele teada. Hetk ime teoks on paras. Tema hetk on tundmatu. Jeesus ütleb, täitke anumat veega, nad täidavad need ääretasa. Muutuge nüüd siit ja viidia põlva vanemale jalad viisid. Ja nüüd oli Vesi muutunud piinaks. Pulmavanem ütleb peigmehele, iga mees paneb esmalt lauale parima veel Hiina ja kui juba küllalt on joodud klaasi ema, sina aga oled hoidnud parima viina. Lõpuks. Huvitav et kogu jeesuse tegevus kogu ristiusuliikumise suund on eriline selle poolest, et siin parimad asjad toimuvat lõpuks. Nii lihtne on see teine peatükk meile kõigile arusaadav. Kolm kolmas päev tükk. Räägib Nikodeemusest, judo rahva vanemast kes oli Karise. Tubli variserid Jeesus sagedasti variserid, kiidab. Kuidas nende kõnelus toimub? Nii kui Teemust tuleb Jeesuse juurde, ütleb talle rabi, me teame, et sa oled jumala juurest tulnud õpetaja sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida teed sina? Kui sinuga ei oleks jumas Jeesus, vastas ta tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülevalt, ei või näha jumalariit. Nagu Teemus ütleb talle, kuidas inimene saaks veel sündida, kui ta on rauk. Jeesus kostab tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja vaimust. Sa ei saa minna, jumalarind. Lihast saab sündida vaid liha. Ainult vaimust saab sündida vaim. Minul nagu Teemus uus sünniküsimuse ajanud segi ülevat sündimisega. Õieti võiks meie piibliideoloogias rääkidagi. Kuus sündis, me peaksime rääkima sündimisest ülevalt. See on, mida Jeesus tahab ütelda ja tahab rõhutada. Kes ei sünni veest ja vaimust, ei saa minna jumalariik. Enne seda, kui ma sulle ütlen, tee, peate sündima üleval. Puhub, kuhu ta tahab ja sa kuuled tema. Kuid sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Huvitav on, et heebrea ja aramea keeles sõna vaim ja tuul on üks ja sama sõna. Kuhu ta tahab ja kusta ta. Nii varustapmeid issand vaimuga. Teie juurde Ruminud, ütleb Jeesus. Niko Teemusele. Ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest. Kuidas te suudaksite uskuda, siis kui ma teile räägid taevas idast. Ja nüüd on. Kreeka sõna anootenud tähendab ühtaegu ülevalt ja uuesti. Nii et kreeka käsikiri meid ei aita. Me peaksime tõlkima Johannese evangeeliumi Jeesuse enesekeeld heebrea keelde. Jeesus mõtleb. Lihtne on kolmas peatükk, neljas peatükk Jeesus ja Samara naine. Kohe alguses ütlen, et kohanimi On Samara mitte saama Maarja. Ega kuidagi teisiti. See on Euroopa keelte kaudu moonutatud ja ei ole õige. Juba kiilkirjas on kirjutanud Samara. See on tõotus, ema põhjapoolne, osa. Me võime lühidalt jälgida neljandast peatükist. Mis seal toimub? Jeesus tuleb Samara küla juurde. Ja istub väsinuna. Kaevu äärde Samara külas tuleb naine vett ammutama. Jeesus ütleb talle. Anna mulle juua. Siis, Samara naine ütleb talle, kuidas sina ise oled juuda, mees Ta küsib minult juua. Samara naiselt. Juudalased väldivad ju iga kokkupuuted Samarlastega. Me oleme tee meelest roojas. Jeesus, vasta. Kui sa ainult teaksid, jumala andi. Ja kes see on, kes sulle ütleb, anna mulle juua, sa paluksid teda. Annaks sulle elusat vett. Naine ütleb, issand, ämbrit sulle ei ole ja kaevu süga, kus sa siis saad selle ilusa vee. Jeesus, kostab igaüks, kes joob seda vett. Mis siin on, see januneb jälle agagis, iiales joob vett, mida mina talle annan? See janune enam iialgi. Vait, vesi, mille mina talle joodan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks pätiks. Naine ütleb temale. Isand, anna mulle seda vett. Et ma ei aluneks ega peaks muutkui käima. Vett toomas. Jeesus ütleb tale, mine kutsub oma mees. Ja tule siis ta naine vastu. Mul ei ole meest. Jeesus ütleb, et sul on õigus. Kui sa ütled, et sul ei olegi meest, sest kui sul on olnud viis meest see, kellega sa praegu elad, ei olegi sinu mees. See on kellegi teise naise mees. Sa oled õigesti ütelnud. Naine ütleb, ma näen, et sa oled prohvet. Ma tean, et tuleb messias, keda nimetatakse Kristuseks. Kui tema tuleb, siis ta kuumutab meile koitJeesus, ütleb ta. Mina, kes sinuga räägib, olen messi. Ja sel hetkel tulid tema õpilased tagasi ja panid imeks, et Jeesus kõneles naisega. Siis jättis naine oma veekannu sinna läks tagasi külla ja kuulutas inimestele. Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle, mida kõike ma olen elus teinud. Ehk seesinane viimaks ongi messias ja nad tulid külast välja Jeesuse juurde. Kui siis Samarlaset tulid tema juure, palusid nad teda jääda nende juurde. Jeesus viibis seal kaks päeva. Jeesuse Endal sõna tõttu hakkas teda uskuma veel palju inimesi. Naisele aga ütlesid need meie ei usu mitte enam sinu kõne tõttu vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et ta on tõesti maailma pääst. See neljandast tükist viies peatükk kõneleb leivast. Siin on kõigepealt Kõneldud neljandas peatükis veest mida võib võrrelda ka armulaua Hiinaga Ja nüüd tulebki jutt armulaualeivast kui nii võib ütelda. Igatahes Johannese mõtteviisile seevastu. Ja see on kuuendas päädikis. Nad ütlevad Jeesusele, meie esiisad sõid kõrbes mannat. Nõnda nagu on kirjutatud, andis neile leivasööja taevast siis manna 100. maha taevas. Siis ütleb Jeesus neile tõesti, tõesti, ma ütlen teile. Mooses ei andnud teie esiisadele leiba, taevast, vaip, minu isa annab teile tõelise leiva taevast. Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla, annab elu maailmale. Siis nad ütlesid talle, issand, anna meile alati seda leiba. Jeesus ütleb neile. Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei hakka nälgima iialgi. Ja kes mind usub, säin janune. Nii on need kaks peatükki, nüüd viies ja kuues omavahel seotud. Leib ja rindleib ja eluvesi. See on üks huvitav koht mis meile nagu Johannese evangeeliumi kirjutamisviisi hästi maati seab. Ja seal 15 päev tabetki algus. Selle pealkirjaks on tõeline viinapuu. Jeesus ise räägib nõnda. Mina olen tõeline viinapuu ja minu isa on aednik iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja. Ta lõikad ära ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem pill. Räägi minusse. Ja mina jään teisse otsekui oks ei suuda kanda vilja omaette kui ta ei jää viinapuu külge. Nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen Tiina puu, teie hoogsat, kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja lahus minust ei suuda midagi teha. Kes ei jää minu külge, visatakse välja nagu oks. Ta kuivab, need kogutakse kokku ja visatakse tulle. Põlevat. Kui teine aeti minu külge ja minu sõnad jäävad teisse siis palugi, mida te iganes tahate. Ja see sünnib teile. Selles on minu isa kirgastat, et te kannate palju vilja. Saate minna. Otsekui isa on armastanud mind. Olen minagi armastanud teid, jäägi minu armastusse. Kui te peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, otsekui mina olen pidanud oma isadeske lään tema armastusse. Seda olen teile rääkinud, et minuga rõõmulex teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Jumal on nagu viinapuu luur. Meie inimesed on ju kõik viinapuid näinud suuretuselt kõik, vähemalt need, kes kirikutesse palvelates jutlustajad on. Kõik nad on Kaukaasias käinud ja teavad mis nii nagu on ja kuidas ta toimib. Juur on jumal. Viinapuutüvi on Jeesus ja viinapuu väändilt, mis vilja peavad kandma. Need on Jeesuse järelkäijad, Jeesuse oma. Võimalik, et see oks mis lahti on murtud, viinapuutüve küljest, seoks, kunagi vilja kannaks. Mäletan lapsepõlvest, kuidas torm murdis maha õitseva õunapuuoksa. Tõin ta tuppa vaasi. Tal oli tõesti toas parem kui väljas sest väljas oli külm ja tormine. Kevadviinapuuoks. Lahti murtuna võib ka õitsema puhkeda, kui tema pärast hoolitsedaks. Kuid ta ei kanna iialgi. Minu õunapuuoks õitses, õitses kaunimalt, kui väljas puu küljes. Teised oksad. Aga see olid kõik. Õitsemine lõppes koks kuivas ära. Midagi keerulist või rinka eest. Ei saagi ütelda, et siin on tegu tähendamissõnadega. Ja sellepärast usuteadlased ütlevad, et Johannese evangeelium toob põrdument. Viinapuu juur võrdub jumalanna tühi on Jeesus ja oksad, oleme neid selge ühemõtteline jutt. Ja seepärast võtame sellest peatükist võtta veel ühe mõtte ümber endile kaasa. Kui me jälle piibliga vahest ka joonisjoon keelinega kohtame, on hea, et meil on midagi tuttavat mees. Samas päevatükis. Sama loogilise arenduse puhul ütleb Jeesus. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud käinud, olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja läkil menud mõnikord niisugune kui enesetunne, me ei ole nagu täis aetud. Me oleme valinud omale koguduse, oleme selle koguduse liikmed, oleme ristitud, elame pühitsuse elu. Me oleme teinud hea valiku neidki Jeesuse poole. Au ja uhkuse, see ka sellest. Ei ole nii. Mitte meie ei ole valiku teinud. Me küll justkui oleme tulnud ise lähedale. Aga selle on meisse sisendanud Jeesus. Teist võimalust jumala lähedale tulemiseks ei koole hingi. Teadlased kasutavad siin sõna. Jumal tõmbab meid. Jumal, vali. Ja nii oleme meie tema oma. Teeme nüüd kokkuvõte. Jumalariik ei ole siis mingi tulev suus, mis ükskord saab. Luuka evangeeliumis seitsmeteistkümnendas peatükis ütleb Jeesus, jumalariik on teie seas teie keske. Seda ütleb taga Johannese esimeses peatükis üheteistkümnendas salmis. Ta laseb seda ütelda justkui ristija Johannesel. Jeesus tuli omade keskele. Ent omad ei võtnud teda vastu. Mina tulin omade keskel ja omati tahtnud mind vastu võtta. Või 20 kuuessall. Mina ristin veega, ütleb Johannes. Aga teie keskel seisak juba see kes tuleb pärast mind. Mina ei kõlba tema kingapaela kiraaki pääst. Besee toimub seal Betaanias sealpool Jordanit, kus Johannes oli Kesist Jeesus meile õieti Johannese evangeeliumi järgi. On meie karjane, sina Iisraeli karjane, kes Joosepit saadad, kui lamba? Või teisiti, 20 kolmandas laulus. Jeesus on hea karjane. Ja siin nendele kahe vana testamendi laulule lisabki Jeesus täie selguse juurde laulule 80, jalu 23. Ja seda saame lugeda Johannese evangeeliumi 10.-st pääd. Mina olen hea karjane. Mis head karjast seob minuga meie rahvaga usklikute inimestega, Johannese evangeeliumi alusel sessioon, lühidalt öeldud. Armastus. Mitte see armastus, et meie oleksime armastanud Jeesust vaid et tema on armastanud meid. Selles on armastus. Ja sedagi saame lugeda Johannese kirjadest. Võiksime veel mõtiskleda nädala jooksul, kui selleks keegi aega leiab. Johannese evangeeliumist lugeda näiteks 13. peatüki 30 viiendat Salm 15 pähe tüki Üheksanda Salmistu 11 Salmini seitsmeteistkümne peatüki 20 kuuendat salmi Johannese esineski. Ja siis me saaksime mulje Johannese evangeeliumis esialgse mulje, mis võib olla meie usupõhja kõige tugevamini oma lihtsuses oma läbipaistvuse ja selguses kind. Kuidas on 13. Pääle tüki? 35. nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi 11 sellest samast taipavad kõik inimesed, tähendab need, kes on väljaspool ristikogudus. Et te olete minu järgijat, kui teie, 11 armastan. Nende ebakristlaste tunnus kelle armastus, kelle usk on väga õhuke ja kes tõepoolest ei olegi köises Jeesuse järgija kes tahavad käia Jeesuse järele ainult siis, kui ta käib oma teed kuldkingades. Aga kui ta käib kokas rada siis saadi ta temast palju teada. Otse ikka isa on armastanud mind, olen minagi armastavad teid. Räägi minu armastusse. Kui te peate minu käske, siis jääte minu armastusse otsekui mina olen pidanud oma isa käske ja jäänud tema armastusse. Selle ma olen teile rääkinud selleks, et minul oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Ja seitsmeteistkümnenda peatüki 26. sall. Ma olen teile andnud teada. Isa sinu niine. Seda veel teada, et armastus, millega sina oled armastanud, pind oleks järjateks ja mina oleksin nendes võiks tõlkida ka ja mina küsiksin nendes. See oleks esialgu Nagu Johannese evangeeliumist ja Johannese mõttekäigust lühike ülevaade