Saada kirjutamata memuaare räägib sellest, mis on olnud. Täna keskendume ühele teise maailmasõja suurlahingule, milles tuli osaleda ka mitmel 100-l eestlasel diviisi Viking koosseisu kuulunud Narva pataljoniga. Paljud langesid siin, rääkijaid säästis 60 aastat tagasi sõduri õnn. Sul on veel praegu siin tabada saanud. Ei saanud haavata nagu õnnesärgis sündinud Gustav Tõmgi. Temaga ei saanud haavata moderaator, kus mina, mina sain Sirgati sabaga. Minu, vaat nüüd ma räägingi türklasi taga, mina reguleeritud väikselt. Ma räägin kõigepealt seda lugu, meile rääkimata, siis on asi vot me olime kõik viiekesi seal Andresega külal ja meie olime kaljuga kõrvuti kaevikutes sama rühma poisid ja meenus mulle juhuks selline asi, et õhta juuksed, kuulipilduja, kinnimine, kaks kuulipilduja, mõlemad rivist väljas. Ja siis meie hobused, kui vana kaalikstad ära, mõtlesin, et meil ei ole kuulipildujat, kirjutas mulle sõltu paberi tagalasse, nüüd minna uusikulbile tooma ja meil oli üks kirja, Jüri, mäletate meie enda, selle hea ja autojuht. Me sõitsime baare, mehed olid veel juurde, läksime sinna lattu nende relvade järgi ja seal on üks väikene sakslane, nimetas teda kämbuksid. Karmeli võtsime kuulipildujad meile ei ütle, need kaks tükki ma panin kolm pääle ja meil oleks neli või viis kastiga, loeti ette nähtud minut, poisid, meil läheb neid vajavad, mis me siin tühja autoga sõidame, et lööme selle autokoormakraatia täis ja sakslanna hakkas õiendama ja mina võtsin pump. Raiskasid ukse pealt ära, elatab tina tema papiir, papiir, motika, venelane märjana ja lõime tolle autokoorma granaati täis ja tõime nii ligiööd jagu, saime ja tegime toiminud kövikutesse. Ja vot meie kaevikutes ei jõudnud üldse, et meil oli kraadi võrra nii suur. Aga me olime moodi lollid, ma mäletan, koolipoistemeister krooni viskavad, aga hirm oli ka suurvillast viskasin kõik korraga ära. Tekkis vahe, aga taipasime Äravuslikule, mina viskan, sina, oota nagu minu lõhket, sina, meil kogu aeg tekkis selline plahvatuslik laine enne pead tõsta ja meie kaevikutes käsirelvadele olete, kuni ei tulnudki lahingust momentidest, meie hoidsime granaadivöödega neid eemale. Tuletan meelde, sulle meenutad, unistad selle Harkovi lahingul suhteliselt teid päästidele, olukord granaadiga, kiisumi poisid tuli tollal käsigranaadi. Jerry lahingud. Kuna ta oli nagu, toppis aga kohisaate toppigendid käsikraadiga ikka täitsa ainuke võimalus päästjana. Nii. Ja nüüd, mis puudusele? Tsirka, mina tulin seal kas siis välja viimase nende balloonide meestega viimase meiega üle purde minale, haavates main lõuga haavata ja kätte haavata seitsme soomustransportööri peal kaks meest, surnud viis kõik olime haavatud. Aga välja. Me tulime praami peal kohe parve peal, ma kavatsen meelemõistuse ära, mind pandi autole peale, viidi ära kribu roki ja seda ma mäletan meid, baiti aatomite rongi, selliseid niimoodi üks oli loomavagun, üks oli saksa suvevagun, üks. Praegu on üks niisugune rosolje oli mõni ja siis hakati meid ära tooma, kogu aeg pommitas linna ja nüüd hiljem, kui see kõik möödas, mulle meelde, ma vaatasin ajaloolased järgi, 20. veebruaril toodi metskassid sealt ära, 22 anti linn ära venelastele ja nii, et neil pole natuke aega. Silly märg. Muidugi, seda sakslased kutsuvad Sercassigotiks, aga me olime SR kassist eemal, nii et peaks kutsuma seda korsruuni x nagu venelased ja läänemaailm seda kutsub, sellepärast et seal oli lennuväli, mis hoiti peaaegu viimase lõpuni riidi haavatuid, väljav. Kellelegi andmeil öeldakse, et 4000 viidi välja, mõned ütlevad üle 2000, nii et selle üle ei tea täpseid andmeid. Ja varustus toodi sellega meile sisse. Aga koti oli algul umbes nii riigi belgia suurune, aga see vähenes ja vähenes. Ja siis muidugi me olime pataljon oli oli väikses kotis ja siis oli meie see õppepataljon, need olid see 500 500 meest täiendust, neid õpetati kaks või kolm nädalat ja siis olime juba kotis ja kotist välja murdmine toimus 18.. Oli üks esimesi ja jõe äärde jõudes muidugi seal lagendikul me leidsime, et meie abistavad väed osad lääne poolt ei olnud jõudnud selle sihile, mis nad olid kavatsenud, siis oli meil, kui me jõudsime lagendikul, Mägime korraga kuus Vene tankimis avasid tuulenii, palju inimesi sai muidugi surma ja mina isiklikult ei näinud, aga vene tankid sõitsid üle meie haavatute ja nii et see oli, oli kole kole pilt olnud ja siis mina jõudsin Jääle ja kindral kylle, kes oli ka diviisi Viking diviisi ülem. Tema oli seal ja realiseeris üle ujumisei, olnud väga lai, mina võin ütelda võib-olla 10 meetrit või 12, kõige rohkem, aga oli kiire vooluga. Ja tol päeval oli, oli ka oma 10 12 kraadi oli külma niiet üks läks isemoodi, minul oli vateeritud jope ja püksid ja velt säärikud olid jalas, mina hüppasin nendega vette ja mul oli see massin, püstol oli kaelas ja kolm neli granaati oli ümber vöö ja vedasin kõik need üle ja siis kui sügavad oli sügavust, ma ei tea, mõõta ma ei, ma ei katsun, ujusid, ujusin üle ja sellepärast, kui nad saatsid ühe roomike veoki, siis see kadus meil silme all ja nii, et ta pidi ikke sügavam olema. Ja siis üle jõe ujudes oli mõned põõsad olid ja mina võtsin selles kinni, aga oli väga libe, järsk paun, coli. Ja igal juhul mina sain sellest kinni ja siis keegi hakkas mu jalast kinni, oli üks sakslane, ma võtsin tal tutis kinni, aitasin teda, siis tuli teine ja kolmas ja ma hakkasin juba ära väsima ja üks jalg hakkas juba külmetama, tema sellepärast, et püksid olid kõik märjad igal juhul ja siis marssisime edasi. Esimesed külad olid kõik tulvil rahvast ja nii et mina vähemalt käib, läksin oma 12 või 15 kilomeetrit, enne kui sain puhkama ja jää seest oli, pidid, ei olnud külmetama, väljaspoolt oli köik krõbe. Kõik olid jäätunud, aga tuli edasi liikuda ja muidugi algul need kirikut ei kes, loss, loss aga siis kuidagimoodi ühes kohas, mul oli vist võimalus neid välja vett välja kallata, aga oli väga raske jälle saabast jalga saada, aga igal juhul. Ja siis Ma ei mäleta enam täpset kohta, kus aga kui oli Narva pataljon oli kokku kogunud siis mulle anti käsk, et mind, mina olen pataljoni esindaja ja lähen riigiministri juurevisiidile. Nii et see käsk tuli teile Ukrainasse, siis see käsk tuli ukrainas minu pataljoniülema andis mulle edasi ja muidugi ma sain mind viidi kohe kuumanisse, kus oli feldmarssal Mansteini peakorteri ja seal saime uue riietuse. Ja sealt siis meid viidi lennukiga viidi Berliini. Pikemat aega on pühendunud kõnesoleva suuroperatsiooni uurimisele tartlane Mihhail Bent püüdes selgitada kogu tõde arhiivides leiduvast ja trükis avaldatud nii idas kui Läänes. Tema ettekanne hiljutisel sõjaajalookonverentsil Tartu Ülikooli raamatukogus tõi kohale täissaali. Lahingute käigust ülevaate saamiseks ei jätku aga saateajast, pealegi ei näeme vägede paiknemist kaardil. Seepärast leppigem ehk kõige olulisemaga Mihhail pend. See rindelõik, mida sakslane kaitses nepri paremal kaldal oli nagu öeldud, viimane lootus jääda pidama neprile. Ja tema kaitselahingud olid, nagu öeldakse, kõikide silmis vajalikud selleks, et näidata, et me jääme sinna püsima. Kõik võimalused selleks, et seda teostada, jooksid lõppude lõpuks ikkagi tühja selle tõttu, et punaarmee võimsus ületas selle all siiski saksa võimsuse. Punaarmee õieti selle keskjuhatus, tahka, tituleeris sõda, lahingu käiku kõlava nimetusega Stalingrad neprile. Tema lõppkokkuvõttes arvas, et ta on piiransele kontingent täielikult sisse ja lõplikus hävitanud, nii ta ka serveeris seda maailmale nii omal maal kui ka oma liitlastele. Ja kui vaadata nende võite ja kaotusi, siis on selge see, et võitis ikkagi Nõukogude Liit tema relvajõud, punaarmee, vaatamata sellele, et nad kandsid kohutavaid kaotusi. Kuid Stalingrad neprile jäi olemata, sest et saksa väekontingendist olevast 50-st 1000-st mehest mida algselt arvati olevat kotis ja pakuti sakslaste poolt välja, murdis 35000, lõpuks jäädi 27000 juurde. Aga nagu praegused arhiiviandmed näitavad välja, tuli sealt ainult 15 ja pool 1000 sõdurit ja ohvitseri. See oli üks kolmandik sellest, mis seal algselt ette nähtud, kuid ei saa seda ka öelda, et see oleks olnud lõplik katastroof või see oleks lõppenud Staligradis. Staligradis keegi välja ei tulnud. Vene allikad nimetavad seda Corsonišeffekovski lahinguks ja miks siinpool rindejoont nimetatakse seda Chercassi lahinguks. Chirkassi oli oblasti keskus. Ja selles asus ennem 43. aasta detsembri lõppu asus kaheksanda saksa armee peakorter allus kindral vöölerile. Ja kõik kõik käsud, mis tulid oma nende alluvate vägede lehekest, selles Chercassicotti piirkonnas, võitlesid, said, nagu öeldakse, alguse Chercassist. Aga 28. detsembril 1903. aastal punaarmee vallutas sirkassi ja vööler pidi Uumaani ümber kolima, mille tõttu Chirkassi ja juba võõra öelda vägede meelevalda. Aga rahvasuus jäi ikkagi kõlama see asi Chirkassi piirkondser, kassipiirkond ja nii taga oli, aga tegelikult oli kogu see piirang oli ümber kor sunni linna. Siin tuleb veel täiendavad öelda, et see linn oli 43. aastal korsunni nimeline. Ja esimesest jaanuarist 1944 Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi seadusega omistati sel linnale kuulsa ukraina Literaadisteftšenko nimi ja sellest hetkest sai ta Sultsi kovski ja piiramisrõngas või kott peaks olema sünnimeelne, kuid saksa-poolne figureerib ikkagi Chirkassi kotina algupäraselt. Kas see, kes seal, nii, missugune olukord oli siis 60 aastat tagasi aastavahetusel 1944 jaanuaris parempoolselt tiivalt oli punaarmee tunginud üle Lepri mitmel pool, eriti lüliteeži rajoonis ja Kiiev oli ära võetud. Ja aasta esimestel kuupäevadel võeti ära grivograt ja tekkiski nüüd sellesama korsuntšenkovski piirkonnas selline hoburauakujuline moodustis, kusjuures mõlemad harud ulatasid kuskile ligi sadakond kilomeetrit ette, kaugele läände ja kaugele läände. Ja see saksa väeosa jäi sinna soppi. Vägede ülemjuhataja kindral Madden klot tema ja kandis juba ette Saksamaal peakorterile, tooge head ära, vastasel juhul lõpeb asi katastroofiga tööle, ühesõnaga see riivistatakse hobuserauasuu ära ja see jääb kotti. No ega eriti ju väeosade ülemate jutt, Ta ju peakorter ka Saksamaal omaks ei võtnud. Ei armastanud selleks mees toodi ära Berliini, määrati teisele kohale ja seda kotigruppi tehingud siis ta veel kotis vunud, hakkas juhtima 42. armeekorpuse ülem kindral Timmermann Urve Berliini suhtumine oli sama põikpäine kui Stalingradi kotti puhul ja täpselt nii võimet oli see, kus saksa sõdur seisab. Ta peab seisma elu lõpuni või surema, kuid ei tohi taganeda. Näeme, iga maa-ala oli vajalik hoida, kusjuures strateegiliselt ja ka taktikalised oli ju kindlaks tehtud saksa väe juhatajate poolt, kes olid targad mehed. Et neid alasid pole võimalik hoida. Manstein tolleaegne lõuna B-grupi ülem ütles niimoodi, et tuleb tõmmata väed mugine tagasi Pugi jõele ja sinna luua kindel positsioon kaitsepositsioon. Kõik muidugi tähele panemata. Ja olukord aasta lõpuks näitas juba seda, et väeosad kõik kassi kotis. Arvulised oli seal ju niimoodi, et seal oli üheksa jalaväediviisi nime järgi. Ja üks SS-Relva diviis oli kiki, kuhu meie kuulusime. Et see väeosade hulka ei vasta tegelikkusele. Ola, mida tuli kaitsta nende diviisidele, oli tehniliselt vaja. Oleks pidanud olema neli kuni viis korda rohkem vägesid oli, tead ette, et seda pole võimalik kaitsta, kui teda hakatakse ründama, kui palju seal oli mehi kottijäämise ohus, esmane pakkumine, et on 55000, nüüd on tulnud arhiiviandmete järgi, see arv kõigub kuskil 40 900 pool kuni 50000 oli kogu see grupeering. Ma toon sellise näite. Öeldakse, et seal punaarmee, ta hävitas 10 diviisi, võttis nad kõik jah, nime järgi olidki, viisid, olid diviisi lipud, kuid ega need kõik polnud diviisid. Kolm diviisi näiteks 112 380 988 kolonni pärast peas meeles, need olid diviisi grupid, tähendab diviisi grupp, see tähendab seda, et see on suurem kui rügement, kuid väiksem kui diviis. Ta võis olla poolsest rügemendi või seal kaks rügementi, järelikult üks kolmandik kuni pool diviisis. Kaotusega palju olemas, diviisi staap oli oma, seda ei eksisteeri. Kivisjon, räsitud diviis ja 167.-le diviisile oli alles üks pataljon üks pataljon, ainult, nii et see on kõik suhteline. Ja olukord muutis muidugi olukorra raskeks ka see, et kuigi seal oli üks raudtee, mis oli pelat Herk või linna ja kor sunni vahel, kuid see oli ära lõigatud puna rööbol Bratised raudteel varustust saata, võimalik polnud. Aga detsembrikuu teede olukord Ukraina tingimustes, seda ei saa nimetada teed, eks see on üks porimülgas mass, mis sulailmade tõttu muutub, nagu öeldakse, siniseks pudrus, kus isegi lint, masinad, ma mõtlen, tangid ja iseliikuvat suurtükid on võimelised liikuma. Olete oma silmaga seda näinud, seal me olime ise oma soomustatud insportööriga meelel oma soomustransportööri ja me katsume leida kitsas Meli, prantsuse Reno, meil seitsme päeva asemel oli kerge õhutõrje kahur taga, meie laveerisime ike selliste kohtade pealt, kus natuke oli mõni kõrgendik, oli suured tangid, püüdsid minna läbi. Põhiliselt liiguti niimoodi, tank läks võisi liikursuurtükki ja kaks kolm autod olid siis taga võetud diislitega ja veeti edasi. No võite ette kujutada, milline oli selle liikumise kiirus? No meie seisukohalt ütleme, eestlaste seisukohad võib öelda niimoodi, et et pataljoni Narva oli selleks ajaks küllaltki kahanenud. Nepali palgalahingud ma ei räägi suumi, lahing, see oli juba suvel neprigalda lahingutõrjujad, siis olid Hirdööli metsalahingud, olid teklina lahingud ära ja jõuti kuni Chercassi piirkonda välja või ma mõtlen Corsontsastikovski piirkonda. Ja see arv oli ju suhteliselt väike, kuigi peab ütlema, et pri kallastel võideldes Narva väga palju kaotsi on surnud, aga väga palju haavatuid. Väga palju haavatuid, pidevalt oldi kontaktis vaenlasega. Ja 25. detsembril, kui ma ei eksi, kuupäevaga saime täienduse. 500 noort meest on, nüüd on teada, et need olid välja õpetamata mehed ja aga mis pärast välja tuli see päriselt kurioosse. See asi nüüd tagantjärgi mõeldes tundub nii, et et see, kes andis käsu need mehed sinna saada, see on, selle kohta võib öelda siukse hea kuritegija saatis õpetamat oskamata vilumate inimesed täielikud otseselt surma. 25. oktoobril 43 kutsuti teenistusse, mobiliseeriti 1125 aasta mehed ja need olidki põhiliselt need, kes sattusid sinna Poolasse, tibiitsase Nad jõudsid silda 11. novembril liigast, kui need Patti mundrisse oli kuskil 20. november käes ja nagu ikka, see saksa pedantsus, mis praegast tundub täitsa nii, nii koletu ja nii nõme. Hakati rivisammu õppima. Tervitus valvel seisab püssivõtu, kusjuures iga hetk oli teadnud, tuleb rindele minna ja et saadeti ära meile ilma et nad oleks mingisugust lahinguõpet saanud. Nüüd, kui nad kur sunni, toodi koolimaja kokku ja siis hakati tegema nõndanimetatud väljaõpet. Ja siis oli ikka veel huvitav asi, et sellest 500-st mehest 80 meest anti. 70 meest umbes jaotati ära teiste väeosade vahel luurepataljoni diviisi kahurväkke ja ja kuskil 250 meest jäi vot nende meeste kohta kiidusõnu ütlema. Nemad jäid diviis Hikingi juurde õppepataljoni nime alla ja neid juhtis hilisem meie võiksime öelda niimoodi eesti rahvakangelane sinimägedes ülem leitnant ruut, tema hakkas seda kompaniid juhtima, siis veel lõpetama, koos muidugi Vikingi aus pilduritega ja nemad jäipositsioonilist Teebli vilin alla, see oli kuskil nii-ütelda kirdesse vaadata, näeb ilmakaarte järgi. Ja kõige huvitavam see, et esimesest päevast kuni viimase päevani seitsmeteistkümnenda veebruari olid nad ühe sedasama positsiooni kogu aeg. Ilmatad, oleks sammugi taganenud, kuid nagu öeldakse, ega see sõjaveski jahvatab inimesed läbi ja kui nad hakkasid sealt tulema, oli lihtsalt näputäis ja sellepärast tuli ka väljatulejaid neid. Neid täiens mehi ikkagi väga vähe. Kompaniide rühmade vahele ja siis tuligi selline kurioosne asi väljad. Iga valavi kohe vana juurde pant üks noor juurde ja tuli välja, et need mehed polnud veel püssipauku teinud. Enamus mehi, kes määrati meie pataljoni juurde, need polnd saanud isegi kordagi visata granaadi, ei oskanud kraadiga pisarate ja seda nimetati väljaõppeks. Ter see, seda ei saa isegi öelda, et see kahur oli, see oli lihtsalt üks üks. Ma ei, ma ei saa, ei leia sellist saada, kuidas viimson. Abstraktse mõttega saab saata 500 noort arukad noort meest, kellest oleks võinud saada terveeaa väeosa saata lihtsalt hakkimisele saate surma. Ja nii tuli väljagi, et vanad mehed, kes olid vilunud, kes olid, oskasid kaevikus olla, kes teadsid, tundsite kahurituuletrajektoori ja teadsid, millal harjunud mitte. Need jäid alles. Noored nagad läksid rivist välja. Mul on meeles üks enda isiklikust tähelepanekuks. Et hommikul vara oli, meie ees oli üks kaevik. Kus oli siis need täienduse mehed tulid õhta vahet mulle meelde, kas mina olin üle või seal vahevõime see alluvate korrapidaja või keegi teine. Igal need poisid panti kaevikusse paaris Nad olid sõbrad, nad tahtsid koos minna, nii. Antik kuulipilduja point'il, nad olid meistriks 30 meetrit laeku purees. Öö jooksul oli üksikuid lask, nagu nimetas nõndanimetatud küünlad põlesid üksikud kontrolllasud, ühesõnaga taheti avastada. Tule pesast. Vanad kalad selle peale välja ei lähe, noored muidugi kuskil laotaks, lasti pidemed tühjaks, kohe hommikul läks valgeks, hakkasin vaatama, kõik tulid välja oma kaevikutest, et käisid söögi järeldad, võtsid varustustad ära, tegid suitsu. Vaatame, noored poisid millegipärast mõlematult, peadun kaevikutest välja taga, nii liiguta. Ja mina läksin, siis roomasin sinna juurde vaatama, milles asi on ja tuli välja, et need mehed surnud juba. Nendel oli väike jalamiin kukkunud kohe nina alla ette. Ühele läks kyll silmas, siis teiselt otse laugast. Nii et need. Kuigi meie olime ka nii-ütelda pool, noored lapsed, need lapsed ei saanud rohkem olla kaevikus õhta ja hommikul leidsid vaikse surma seal, sest nad ei oskanud ennast sellest ka ära hoida. Et kui nad kuulsid, äkki hakkavad tööle, miinipildujat ennast varjuda, siis nemad vaatasid uudishimulikult käe peal, kuni see väike miinikimise õuna suurune tuli ette sarja tabasin mõne. Üks vanu lahingumehi ka Narva pataljoni lahingutee uurijaid oli Harri tulp, kelle kunagi räägitud mälestustele poetas sõna sekka sõjakirjasaatja Karl Gailit. Alustab Harri tulp. Me jäime sinna koti sisse ja 31. jaanuaril, kui me tulime Irdenni metsa lahingus, siis sulgus piiramisrõngas ümber kaheksanda armee ja Narva pataljon Läks oma esimesele positsiooni Voltsana küla alla. Taoli seal teravikuna ees ja seda kasutasid ära vastase jõudja, haarasid meid maantee ja me istusime selles suures rõngas oma väikses rõngas. Meie esimene mure oli nüüd välja pääseda sellest väikesest rõngas, et ühineda kõikide teistega. Viiendal veebruaril me selle läbimurde tegime, aga see oli juba esimene suur kaotus Narva pataljonile. Sellepärast et. Tulla sealt oli päris keeruline. Taganemistee peale oli jäänud silla peale üks suur auto, Me sellest teest läbi üle ei saanud, kõrval see oli jõgi jõi, oli üle ujutatud. Nii et me ei saanud mujalt, kui juba pidime tegema oma esimese supluse. Õnneks oli see madal, heinama jõgi ainult põlvini vesi, aga sealt pidime siiski läbi tulema panna. Proovisime igalt poolt need, kõik need ümberkaudsed külad läbib, proovisime, et saab läbi, aga kuskilt läbi saanud ja meie ainuke võimalus oli siis läbi tulla piki venelaste rinnet maanteed mööda ainult kõhuli maas roomates, meie olime ühelt poolt maanteekraavis venelane olides ja nii et vahe oli kuskil 10 meetrit. Ja niimoodi roomates, hiljuti pidime tulema. Noh, umbes kolm, neli kilomeetrit, enne kui siis venelaste rinne keeras tee pealt paremale ja siis me julgesime juba siis püsti tõusta, kanna öösi valges päevavalges päevavalges, õieti et oli niimoodi. Et ta oli niisugune hommikuvalguses, aga meie õnneks tõusis suur ja paks piimjas udu. Nii et nii päris kontakte ei olnud, aga noh, tähistamine, selle järel oli tunda, et ta ei ole ju kaugeltki võrdne. Ja sealt, kui me siis välja tulime, meie olime ühed viimased, mina olin õieti üks viimaste hulgas, siis tuli meile vasta, tuli meie oma pataljoni ülem Karl servelletner ja natuke hiljem oli ka Killemil vastas kylle oli diviis Vikingi ülem tookord ja üldine suund oli korsruuni peale võetud, meil aga etsena Corsooni jõuda, oli meil veel tükk maad tegemist, sellepärast et see samane Holzanase tuli päris ära likvideerida ja peale saanud, kus me peaksime pettur, ballovka. Aga õnnetuseks oli see, et no mina sain ise veel seal peale otsana Petrova Lovka all sain haavata ja siis tuli mul minna haavata kolonni. Aga siis selgus see taota kolonnis ei ole mõtet olla sellepärast, et kõik venelase pardakuulipilduja oli sihitud avatav kolonnide peale ja ka tankid, kes vähegi oli vaatamata sellele, et kolonnid olid punase ristidega tähistatud tuli kapten Puusepp ja tema siis võttis veel kolonnist välja, kes vähegi kõndida jõudsid, kes vähegi püstoleid ja püssi jõudsid hoida, moodustas nii-öelda puusse nendest haavatutest. Ja nüüd algaski see teekond lähtealuse suunas sander of külla, kus pidi toimuma siis nii-öelda väljamurru algus ja see oli siis määratud 15. ja 16.-le koorile õhtal kell 11 23, null null. Läks läbib murru lahing siis ta jõuga lahti ja muidugi seda võis juba arvata, et see kerge see läbimurre ei tule. Sellepärast et me olime ikka sees, ühesõnaga noh, 20 kilomeetrit oli meil vaja seda maad nüüd läbi murda. Läbimurde tipus oli diviis Viking, sealhulgas pataljon Narva Jaaval loonide. Jah, diviisi on Vikingi oli tipus ja siis sellelt Vikingi tipusali Narvaga, nii võiks isegi öelda. Kylle meie jõudu teadis ja ta alati noh, ma ei ütleks, et otsis meelevaid, andis milles oli aukohus, andis meile kõige kangemad lõigud mitte sellepärast, et meid hävitada, vaid ta teadis, et meist midagi tegemata ei jää, see oli 23, null noh, ikkagi seda öö, kuigi veebruarikuu oli lumina, aga ta oli niisugune, ta hakkas kergelt tuiskama ja niuke vinge tuul, aga küllaltki niisugune pime oli, nii et me selle esimese rindejoone võrdlemisi valutult saime läbikonna. Nii et ainult paar korda orel lasi, meil sisse-väljamurre toimus ainult käsirelvadega ainult käsirelvadega, kui me oleme, on aeg jõudnud nii kaugele, et hakkab niisugune talvesest arva hämarusest üle minema natukene valgemaks ja noh siis, ühesõnaga sinnamaani me tulime peaaegu et märkamatult, aga siis meid märgati. Ja siis enam ei olnud pidu, kui ma ei tea, palju sena need patareisid või neid üksusi, mis me peale lasi, igatahes, nii et see kogu see väli, kus me selle murdsime, see oli ainult üks mustade sammaste niisugune nagu fantaanid kerkisid, seal ei olnud enam pauku, paugu vahet saali, nii tappev tuli, et et see väli muutus lausa punaseks mustaks, millest me läbi läksime ka. Nii et ma isegi kahtlen selles, kas seal üldse keegi meestest ilma mingisuguse taksitatalt läbidulikonna. Ja kui tuli, no see oli tõesti väga suurene meeskonna, seal on veel see teine juhus, kes olid jäänud haavatu kolonni, siis selle niisuguse üks moment oli see, kus venel tankid ründasid tankidega ründasid haavatu kolonni sõitsitele lihtsalt haavatu kolonnil peale. No ma ei usu, et sealt üldse midagi droomikut Alt üldse midagi välja tuli, nii et kes sealt autokolonnist enne ära tulid, need tegid ikkagi õieti need, kes sinna jäid. Mõned olid nii, et ta ei saanud, arad, pidid minema vankrite peale. Ees on üks väike päästemetsatukk ja me kõik tormame, noh lihtsalt juba sellepärast, et ta justkui kaitseb kuskilt tormandasena metsatuka sisse, tõmbame natuke hinge. Ja no ausalt öelda, siis oli juba see juhtimine oli natuke justkui kadunud sidet, aga midagi absoluutselt ei olnud. Kohapeal, kui seal metsatukas oli üks noor ohvitser, ta nimi oli salu mööda, siis võttis natukene meid seal kokku ja siis pidasime plaani, et kuidas ma nüüd seal metsatukast välja läheme. No ega seal palju midagi mõelda ei olnud, minna tuli nagu ma seal metsad, hakkasime välja tulema, künkalt alla minema. No need olid seal teisel pool ees, oli terve tankiahelik, vahel oli kone mehed ja need vajutasid meile sele künkale niisukese tule peale. Siis ma sain oma kolmanda Pihtasaamise ja selle üleval mäe otsas Masaini enne ei tulnud, kui teadusel, kui on juba mäe all ja nägin, et tankid on ja kone mehed on ja ja, ja kuskilt jookseb verd, ei saanud aru, kagust tuleb verd, aga siis muud varianti olnud, kui lihtsalt püsti, kui jõudsid püsti tõusta ikka veel edasi ja ja nii tuli ka teha ja tulid ka teised, kes tulid, tulid edasi, kes jäisi ei saa enam aidata, keegi teine ei saanud ja siis tulimegi sellest tankia nendes Kone meeste kolonnist ausalt öelda nii-öelda jõuga lihtsalt läbi midagi teha ei olnud ja saime natuke maad edasi, siis me olime justkui nendest mööda, siis hinnad hakkasid meile tagant andma ja siis ma sain, tuli mul veel ükskord oma sidemete pakki kasutada. Jõudsime siis veel natuke maad edasi. Oli päästev võsa oli ees, esimene tormasime meeletult selle võsa poole, et mis on natukene nagu hinge tõmmata lihtsalt hingedelt, me olime juba ikkagi 10 tundi, olime tulnud juba kogu aeg, mitte jalutades. Just see lendas võsa, maantee väike, seal sõitsid need vene kergelt ankeedid, need ei olnudki vene päritud inglise päritolu. Ma ausalt öelda, ega me sealt midagi mõtlema ei hakanud sellest, ega meil ei olnud midagi, mille nendele vastu hakata, tuli lihtsalt lihtsalt nendest läbi suruda ja surusime kaanikes surud läbi, kes pihta sai, maha? Jõudsin võsasse ja siis oli see kõige suurem ootamatu üllatus jõgi ees. Veebruarikuu ikkagi jõgi kuskil silda näha ei ole. Niukene jääsupp seitse kaheksa meetrit lai, paras kiire jõgi, kiire vooluga. Kuskil veeti küll köit ka üle selle, aga noh, kuidas selle köie ümber takerdus, kõik? Tahtsid ikka üle minna, kõik olid seal köie peal, siis nad läksid koos selle köiega ja ja köie kallal läksid ja need, kes ei osanud ujuda, eks ole, tead, need läksid koos selle köiega ja kõik puha. No ma olin juba siis küll jah, need olid kõik kandid olid nii verised, ennast oli hirmus vaadata ka ja noh, ega ei olnud aega vaadata ennast. Kargasin lihtsalt käte sisse. Seitse, kaheksa meetrit veebruarikuus pool nisuke jääsupp ka ja ja ma ujusin küll üle seal jões jõe, aga teiselt poolt välja tulemisega tegemist, sest see oli niisugune heinama jõgi. Mitte et ta tuleb pikkamaid üles, vaid järsu kaldega, kallas oli jääs ja sõrmed lihtsalt ei võta seal jäässe kinni, et ta endast välja sikutada. Tuli ilmselt oli meie oma diviisi meest, oli sakslane saksa keeles rääk, see võttis vuntsid nooruki tutist kinni, tõmbas murraktis seal kalda peale, seal oli üks puu, panime puu alla istuma. Võttis omaltvälipudeli, kallas spitsisele korgitäie konjakid ja pani mulle suu peale, ütles, et José nüüd ruttu ära. Muidugi jõin ära, siis ma tundsin, tuli noh nagu eludel tagasi, aga ikkagi ikkagi väljas oli ju seitse kaheksa kraadi külma läbi jõe ujutud ja lootus oli see, et eemalt paistis üks sild ja oli teada, et seal silla peal peaksid olema, vastas juba oma mehega hakkas tuisk, pidime kuskile öömajale lei saama, vähemalt natuke kuivatada seal absurdselt võimatusesse. Nii pisike küla, terve see rindelõik, mis seal tulin, et meie järeldusi koguse diviis, seda rada, kui sa taha vaatasid, selleks nagu must jutt mööda seda steppi konnal. Ja välisrõngast läbi tuli murda siis väljastpoolt, kui hakati diplokeerimis lahingutega tegelema, Manstein tuli päästma seda meie piiramisrõngast võttis sellest osa seitse tankidiviisi, kusjuures üks diviis oli kahe rügemendi enne ja üks selle rügement oli meil rõnga sees, need kokku ikkagi seitse diviisi ja pluss siis kaheksas oli diviis Viking. Meie vastas piiramisrõngas võttis osa kolm tankiarmeed ja nüüd tuli välja veel arhiiviandmete järgi, et kaks korpust esimese tankiarmee keskrindel saadeti veel appi sinna peaaegu neli tankiarmeed. Ja need tankiarmeed tõmmati just täpselt sinna välijoone peale kahelt poolt mõlemate Angermee ja siiamaani silmadest piltel tankolitongis kinni ja kahed ongi, vahepeal oli veel kahur, tahab öelda, kui mõtteni piltlikult öelda, siis võiks teha niimoodi, et ümberringi oli metallkett läbi saanud minna. Niisugune oli situatsioon ja koonevi mälestused, viimase mälestavad tulevane Marshal koonev, kes juhtis teist ukraina rinnet, ütles niimoodi, et ma tõin kõik reservid, mis oli sel ajal olemas kuskil piirkonnas, selleks, et pidurdada nende väljamurdu. Kui see toimes. Muidugi kandis kooner Stalinil ette ükski hiir läbi, lasin terve grupeeringu hävitatud ära ja selle eest andis Stalin koonevile marssalipagunid, Rotmistorsay soomusvägede marssalipagunid. Aga praktiliselt tuli 16000 meest välja ju ja siis on sellised tsitaat on Stahlil räägib oma sellele staabiülemale, et ma saan aru, ega see õige asi seal küll ei olnud, aga me oleme maailmale teadaandes, me võtsime kassi kotis vangi, nii palju inimesi. Me teostasime uue Stalingradi Dnepri ja las ta nii jääb ja selle jaoks moskva saludeerise. Muidugi lõppkokkuvõttes ütlevad tänapäeva sõjaajaloos ka niimoodi, et Nõukogude Liit võitis, aga missuguse hinnaga. Ent saksa poole pealt on uuritud suhteliselt vähe seda asja. Sest et nagu öeldakse, kaotaja ei ole tahtnud eriti välja tuua seda materjali, välja arvatud nüüd, kus üks saksa ajaloodoktor tegi täieliku kannapöörde ja tõi siis välja kõik need andmed, mis tegelikult ju selle mehe nimi on Saksa sõjaajaloolane professor doktor Rolf viivik. 2002. aastal. Tema toob siis välja kogu tser kassi kotti materjalid ja siin ongi siis lõppresultaadi, et välja murdis ker kassi kotist dokumenteeritud andmete järgi 15667 meest. Samas kogu aeg saksa peakorter annab andmed ka arhiivi andmetel, et neid meie oli 27703. Nüüd kõik on väga lihtne, ma seletan selle vahega ära, viga on selles, et kui Oli see kott suletud, siis humaan oli reservlinn, kus saksa väeosad kogunesid, tähendab, et kes sina tulid, nendesamade väeosade sõdurid ja ohvitserid, kes olid teeninud nendes diviisides koti, oli sundpuhkusele hoida, haavata saanud, paranenud laatoritides puhkus lõppenud, tulid kõiku maani. Kuid ühtegi inimest, ühtegi sõdurit-ohvitseri kindralid ei saadetud koti mitte ainsatki ainud lahingmoona kütet, toitained, medikamente. Nii selle kuu jooksul kogunes tohutu arv neid reservistide sinna ja lisaks veel väeosade ette nähtud kontingent, täiendus. Ja nüüd, kui hakati komplekteerima uuesti diviisi lipud, olid staabitööd alles akatediisi lipule mehi kogunema. Tulid need mehed, kes kotist välja, kes olid seal reservis, pandi kokku ja saadigi ilusti. Sar kee, valeta. Aga tegelikult on nüüd see Viivi on toonud välja aru, et välja tuli 15 ja pool 1000 meest ja siin on ka tõestus veel olemas. Arhiiv andmete järgi, et selle aja jooksul kaotus Saksa vägi 41000 langenud rindele. Nii et kõik on kontrollitav. Kui palju tuli Narva pataljoni mehi välja, kui Narva pataljoni mehed Ljubliinis end ennem Ljub liini sõitu üle lugesid, tähendab, et ma mõtlen Lizzi Ankast ja Pušankas mõlemas külas siis oli neid kokku 110 meest. Ainult nii, algselt oli neid, meie oleks pidanud olema 500 Li täienda saanud umbes 300 meest oli põhiliselt kohal, et 800 meest oli 110. Ei saa öelda, et need ainult oli, sest et osa oli lennukil viidi välja ligi 2900 haavatud nendes oli ka palju Narva mehi. Ja osa sai veel siis välja haavatutele, kui oli nõndanimetatud see hobusel avarii vette lükkamata, koolikott kinni panemata. Nii hiljem tuli neid mehi pataljoni juurde juba osa tuli Ljubljana, 100 tuli Tallinnas veel, kui oli loodud 20 siis võtan Tallinnas selle, aga siis loeti üle, oli 110 meest. Ja kui me selle materjali kokku panin, siis saigi see nagu ajendiks, et mida võtta aluseks, kellele pühendada see ettekannet. Kassist oligi mõeldud nendesamadele tsirka seitsme langenud eesti poisile, kes jäid sirkassi. Kes jäid teklinasseer tööni, kes jäid neprile kaldale.