Fred Jüssi sinu sünnipaigaks on märgitud Rooba saar väikestes Anttillides. See on nii põnev sünnikoht, et kõigepealt tahaks kohe teada, et kas see on ka sinu elule kaalu juurde andnud, ma mõtlen hiljem mõnes laste seltskonnas või koolis näiteks sellel ajal, kui geograafiat hakkasite õppimata oioi Fret on meil sealt pärit. Kuidas sellele vastata sel ajal, kui ma olin laste seltskonnas ja kui ma käisin koolis siis see inimeste ring, kelle keskel ma kasvasin ja kujundasin, see pööranud sellistele asjadele nõnda tähelepanu nagu hiljem täiskasvanud, kes sageli on mõista andnud, et see teeb inimesest midagi erilist, kui ta kusagilt eksootilisest paigast pärit või kui ta on kusagil eksootilisemas paigas ilmavalgust näinud. Kõige humoorika, oma suhtumisega oleme kokku puutunud omal ajal töötades looduskaitseinspektorina, oli vahel vaja finantsosakonnast küsida ühe või teise asja jaoks raha kas mõne töövahendi või millegi muu jaoks siis pearaamatupidaja anname talle importpoiss. Nii et see on üks niisuguseid mälestusi, mis ma võin öelda, et see sulle kuidagi eriliselt on kätte tulnud. Aga natuke eriliselt on ta ka muret teinud omal ajal me perele, seal oli 49. aastal segastel aegadel, kus keegi ei teadnud, mis võib sinuga juhtuda ja, või küüditamiste laine 49. aasta märtsis oli üle läinud, siis ma sain aru ema kergendustundest. Need tõsiasjad taustaks ei toonud asjasse sugugi heas mõttes selgust. Palju sa tegelikult sellest tõesti sellest aru hubast siis mäletad, mis on kõige esimene mälestus iseendast. Esimene mälestus iseendast. Need mälestused, neid saad saju taastada üksnes vanemate varal. Aga päris ise inimene, midagi pole. Ja mäletab küll, ainult, et sa ei tea, kuidas nad on järjestatud, sest et vara lapsepõlves on ju meil mälupildid, need on väga selged. Need on väga selged ja need on väga konkreetsed. Nad on helide lõhnadeni selged. Aga kui sa hakkad uurima, mis ajast nad pärit on, siis võid sa eksida ju kronoloogilises mõttes neid järjestuses või, või kronoloogilises järjestuses, neid meenutades. Või vaadeldes ja minu jaoks oli üks väga huvitav. Ei tohi vist küll niimoodi ütelda, aga, aga võib siiski ütelda periood, minu ema surmaeelne periood, mu ema oli raskesti haige, ta põdes vähki ja mul oli see võimalik. Ma ei olnud nii tööaja ja töökohaga nii tihedalt seotud, ma põetasindadaja. Ja selles mõttes oli üks väga huvitav periood, siis viimased neli päeva enne surma, kui ema teadvustas täielikult, mis teda ees on ootamas. Me rääkisime ööd ja päevad. Ja ta hakkas mulle rääkima minust ja oma elust ja minu ees rullus lahti terve inimsaatus ja terve ajastu. Aga Mul oli võimalik ka kontrollida oma mälestusi ja ja ma hakkasin siis omalt poolt ema küsitlema, et kas sa mäletad, millal see oli, kas sul on see meeles või paljud asjad langesid kokku, paljud asjad olid temale uudiseks, mis ma talle rääkisin, aga Ma küsisin ta käest, et kas sa mäletad seda, kui ma ronisin aia peale ja ma karjusin, sest ma ei saanud sealt jälle maha. Tulite, tõstsid mu maha ja ma olin varsti jälle seal aia peal ja jälle karjusin, et tule, tõsta mind maha. Ta ütles, et sa ei saanud mulle seda hüüda, sest sa ei osanud siis veel rääkida, see on mu esimene, tead. Pustatud, esimene mälestus. Aga muidugi sellest eksootilisest maanurgast on mul palju mälupilt, et kui me hakkaksime neid meenutama, siis siis me jääks saateajast puudu. Mõned värvikamadon võib olla kakluste vahel ringi kobivad kitsed, kes sikutasid Kait välja, sealt siis lapilised seadmis jooksid ringi mööda tänavaid ja üks meie koer Jack naabrinaise kassipojad, aga siis ka naabrinaise papagoi. Naabrinaise sõrmed olid täis kuldsõrmuseid. Ta oli kohalik pärismaalane ja siis teise naabrinaise ahv, kellel olid väga inetud kombed. Need on mälupildid lisaks rannikule ja lisaks päikeseloojangule lisaks poistele, kes lennutasid, lohesid ja ja veel palju-palju-palju ja veel lisaks palju muud ja veel rohkem muud. Need mälupildid, mul on detailimälu just vara lapsepõlvest rääkides võin ma seda öelda. Kohalikud inimesed, pärismaalased olid nad indiaani verd. Ei, see on mingi. Ma isegi ei tea, mis verd nad olid, aga ma tean, et see on papiomento keelne asustus on kirjakeelse, ongi pakemento, seda räägitakse Kariibi meres väikestel Anttillidel. Ja seda rääkis ka minu emad, õppis naabrinaise käest ära selle keele. Mu ema oli keeltele väga andekas hispaaniakeelsele jalgadel hispaania keel oli ka, sest seal oli palju mehhiklasi. See on Hollandi asumaa siiamaani, ta kuulub ju Hollandile, aga kohalik keel, riigikeel oli inglise keel ja kohalik päris keel oli papiamento keelte paabel, seal oli sakslasi, hollandlase, prantslasi, hispaanlasi, mehhiklasi. Ja ma vaatan pildialbumist, seal oli ka palju mustanahalisi, kui olid mingisugused rahvapidustused või mingid kogunemised, mis nad siis võisid olla, ma ei tea, mingid laadata midagi taolist, kus ma olen vennaga pildistatud seal mõne lipu või mõne karusselli juures seal palju neegreid piltidel. Kui punas olid, kui sealt ära tulite? See oli 1938. aastal, ju ma siis olin kolmeaastane. Siis tegelikult ikka oli see aeg natukene lühikene selleks, et väga palju väga teadlikult meelde jätta, aga kas midagi mängudest nende kirevate laste erinevate rahvaste laste mängudest on ka meeles? Ma ei mäleta, et oleksime suhelnud ja mänginud nagu ma enne ütlesin, mulle tõesti meeles väga selgesti lohelennutamine ja sellega seotud, see oli omamoodi rituaalne tegevus, nende ehitamine, lennutamine ja seal olid omad nipid ja omad seadused ja omad reeglid. Ja seda ma mäletan enam oma venna kaudu endale on minust kuus aastat vanem ja tema tegeles nist asjadeks. Ma siis seal vahtisin juures, ema oli kodune, ega seal naised ei tööta, naised ei loo lisaväärtust, nagu nad siin on sunnitud olnud tegema, tema kasvatas oma lapsi ja isa teenistus oli täiesti piisav selleks, et niisugune perekonna kord võis maksta ja ja ega me ei suhelnud õue peal vist eriti. Oli küll naabrit, poisse ja tüdrukuid, aga need olid ikka ka valgenahalised, kõik. Me perekonnatuttavad nagu piltidelt võinud nüüd näha ja nagu ma mäletan, ema jutustustest. Kodune keel oli muidugi eesti keel ja see keel, mis siis kolmeaastasel poisil suus oli, see oli ilmselt eesti keel või oli seal sees ka siis õues mingisuguseid muid sõnu? Ma pean sind, no kas just kurvastama, aga pean sulle pettumuse valmistama, eesti keele kõla oli mulle küll tuttav, aga me vanemate õpetanud neile eesti keelt, me tulime Eestisse, siis, siis ma mäletan hilisematest jutustustest, et mu vend oskas ühe sõna eesti keelt, see oli muna. Eesti keel tuli siin, kodune keel oli inglise keel. Ei olnud kakskeelsed, ma ei tea põhjusi. Aga ma hiljem ma olen selle üle palju mõtelnud ja ma arvan, et ma olen need põhjused leidnud, aga see on mul lihtsalt oletuse tasemel. Kas Eestimaaletulek on mälupiltidena kuidagiviisi meele, siis ma mõtlen, see teine loodusse, teine ümbrus, kõik teistmoodi. On küll ja on mälupiltidena küll Eestimaale tulek. Me tulime ju Essoboliva isa töötas õlifirmas õlipuhastusfirmasse, selle Essofirma tank laevaga, tulin Ameerikasse üle Kariibi mere ja New Yorgis olime vist kuu või paar, palju seda aega siis võis olla see New Yorgist on mul samuti mälupildid Suurlinnast ja veel mõned detailid liftist, lifti poisist, allmaaraudtee tõhur, raudteed, pilvelõhkujat, tuledes säravat tänavamüramelu. Ja veel ja veel, ja veel. Ja sealt tulime siis ühe ilusa valge laevaga seal Rootsi aurik Kreps, Holm. See pidas ühendust Ameerika ja Euroopa vahel, tulime siis Tallinna reidile. Ja mul on sealt palju mälestusi. Ma mäletan, pässub Oliveri pardalt meie jõudmine New Yorki, esimene pilt oli vabaduse sammas millegipärast ja see on mul siiamaani meeles. Ma ei räägi lendkaladest, mis hommikuti katsid vahel laevatekki delfiinidega, kes ujusid laevadega võidu. Ja siis on mul meeles veel see, see troopilise mere hõõgus või vaid flooras tsents ja seal on palju niisuguseid organisme, kes helendavad ja see öösiti või pimedatel aegadel. Niisiis on meeles torm, kas just torm, aga merehaigus, aga see ei ole midagi niisugust, mida ma eriti meelsasti tahaksin meenutada. Aga mul on meeles kapteni õhtu, see oli jate porri reidil. Kui esimesed reisijad lähevad maale, siis kapten annab õhtusöögi. Mul on meeles need väiksed paberist mütsikese serpentiini ja kõik see tohutu pidulik meeleolu ja orkester, kes mängis Ruus laageni valssi, mu kodu on Ruus, laagen rootsimorand. Ja ema tantsis, ema oli noor ja sarmikas naine, sel ajal isa jäi maha. Reisisime poisid ja tema eraldi isal tuli hiljem kunagi ja ma jooksin emale tantsupõrandale järele ja meenutasime surmatunnini. Kuidas modelle siis piinlikkust valmistasin sellega, et ma läksin tantsupõrandal tema juurde. Eestist on mul randumine ema õde, kes oli meil vastas ja keda ma oleksin nagu ammu näinud, ammu tundnud. Ma ei saanud sõnagi aru, mis ta kõneles, sest ma ei osanud eesti keelt. Aga ma sain ometi aru, kõik, mis ta rääkis. See on esimene mälestus Eestist ja ja hästi, mälestused on seotud küll siin Tallinna kosega, kus oli mu isa õde, tädi elas ja kus me väga palju siis oma perega veetsime aega ja sellel vanal heal Eesti ajal kui seal all lehvis Velvardus pidupäevadel Eesti lipp. See on looduslikult väga huvitav koht, nüüd last ei ole enam midagi järel, muidugi. Aga ta oli 100 ja, ja see oli meile ka üheks varjupaigaks sõja segastel aegadel. Ja nüüd on aeg jõudnud sinnamaale, et teeme väikese pausi selles mälestuste liinis ja räägime natukene lapsepõlve lemmikmuusikast. Et seda ka pisut andasin, saates kuulata. Ma valiksin tegelikult natukese teise tee, meenutaksin muusikalist mälestust, mis mind tol ajal ja tänase päevani väga üllatav. Ma kasvasin üles niisuguses keskkonnas, mu ema laulis paljude, laulis mitmes keeles ja kui tal oli hea meeleolu, siis ta majapidamistööde juures laulis kõiksugu laule, vene romansse, baptisti laule, hispaaniakeelseid inglisekeelseid ma ei mäleta ja ma ei ole nendega hiljem kokku puutunud. Aga ükskord väikse poisina kusagilt, et ma ei tea, kust kohast ma kuulsin üht mees häälega ilusat laulu ja mul jäid meelde isegi esimesed sõnad pikoos jugantumi. Sest et sa tuled minu juurde. Mu rõõm oli väga suurkuma sellega täiskasvanuna esimest korda üle paljude paljude aastate puutusin kokku kinosaalis. Maarjo Lanza laulis selle laulu selles filmis suur kruus. Kahjuks ei olnud Eesti Raadio fonoteegis seda soovitud pala. Ehk sobib teine laul filmist suur karusa Maria Lanza esituses. Kõige kaunim. Kes sind lapsepõlves täiskasvanuna ümbritses? Oli see ema, oli see isa või hoopistükkis oli kaasas vanaema või vanaisagi? Olen märganud seda, et kui ma vahel kirjutan lastele ja täiskasvanutele ja kui ma räägin, siis ma tuginen ikka oma lapsepõlvemälestustele, sest see on midagi ehedat ja midagi kindlat. See on midagi, mis päriselt kuulub mulle ja mis kuulub päriselt minu juurde, sest et laps on veel mõjustamata ja nagu ma ütlesin sulle, mul on detailimälu. Ta ei ole mitte üksnes lõhnade ja värvide mälu, vaid see on ka tunnet või see, mis tunded, mis tundmused mind valdasid ühe või teise, moodsas keeles öeldakse ärritaja puhul mingi elunähtus, mida see minus tekitas minu hinges. Ja mul on väga täpselt meeles mu reaktsioonid ümbrusele ja sellepärast. Ma olen pidanud õigeks hiljem täiskasvanunagi ja, ja isegi vanuigija ka noorukina kujunedes otsida tuge oma mälestustelt, sellepärast et see on midagi, mida ma saan usaldada. See on tõeliselt minu. Seal on tõeliselt mina, kes ma lapsena olin mõjustamata ja käkerdamatude formeerimata. Ja, ja kui mu mingisugune reaktsioon väljast, tulnule mingisugusele elu nähtusele, mida sarnasem ta on sellele, kui ma suudan lapsega võrdlust leida mingi niisuguse kartoteegikaardi, kust ma siis võtan selle salvestuse või lindi või kuidas soovite, kui me kujundit hakkame rääkima, mida sarnasem ta sellele on, seda, seda enam ma võin ennast usaldada ja seda enam ma võin kahtluse alla seada teiste hinnangud, sest mul on olemas olnud kunagi oma hinnang. Elu on seda korrigeerinud ja ma olen ise seda muidugi teinud, aga selle selle tuum, selle vundament, selle alus on tõeliselt minu oma. Nii et ma kujunesin, mis on seal lastetuba, sõjajärgse või sõjaaegse lapse lastetuba, mu isa suri 39 detsembris 30 940 talv oli väga karm talv, seda oli palju aastaid elanud ja töötanud troopilistes maades. Ja ta tervis ei pidanud vastu siin. Pärast seda me jäime ju vend, mina ja ema jäime ju ema kasvatada ja mu vara lapsepõlve ümbrus sellest ajast alates neljandast, neljas, viies, kuues, seitsmes ja nii edasi. Uues küll juba tuleb lasteaed-mängu. Ja nagu ma ütlesin, ka see ümbrus, mis oli kosel tädi juures. Aga ma kujundasin ikka ema hoole all ja, ja see on vististi jätnud väga sügava jälje mu mu elupilti ja elu arusaamades elu hoiakutesse. Sellepärast, et maju kujunesin koduses atmosfääris, kus puudus isa pool. See vaimne atmosfäär on äärmiselt oluline. Ükskõik missugune see isa on, isast on mul ka üksnes mälupildid. Ükskõik missugune see atmosfäär ka on, aga terviku juurde kuulub laste kujunemise juures ikka see, et, et on isa on mehe poolion, naise pool seal ei tasakaalust väljas. Aga kas emaga oli sul selline hästi lähedane ja soe vahe? Mul oli emaga väga hea ja lähedane kontakt, me olime ka füüsilises kontaktis mitte ainult lapsepõlves, vaid ka hiljem, kui me teretasime, siis me kallistasime ja mu emale väga häll, aga ta oli muidugi teisest küljest ka igavene tulehark, nagu ta ise ütles, ta oli väga vastuoluline, tuli pisikene naine väikest kasvu naine, aga ta oli laetud nagu mingisuguse erilise energiaga. Ja ma ei mäleta, et, et ta oleks kunagi murdunud seal. Imetlusväärne. See salvestus, ega ma ei olnud sel ajal ju suuteline töötlema seda kõike, mis ma emast teada sain või mida ma kogesin. Mida ma vastu võtsin, aga see salvestus ja ma olen hiljem sellega palju tööd teinud, mul on olnud aega ja mul on olnud piisavalt rahu. Ma olen palju olnud üksi ja ma olen palju oma tööde ja tegemiste pärast olnud metsades ja ja looduses nagu tavatsetakse öelda, mitte ainult metsades ja mul on olnud öid lõkketule ääres ja ma olen ju selles suhtes väga õnnelik inimene olnud, et mul on olnud aega seda kõike seedida ja sellesse mitmetel eluetappidel tagasi vaadata ja sisse piiluda. Aga teisest küljest sellega ma nägin ema läbi. Ma nägin teda põhjalikult läbi, selgus neil neljal viiel päeval viimasel, tema elupäevadel, kui ta hakkas avama mulle oma elu. Niisuguseid saladusi või igal inimesel on ju üks üks kamber, kuhu teistel ei ole õigust sisse vaadata, ehk küll sellest alati aru ei saada. Aga niisugune kamber oli temal ka ja ja selgus, et ta oli seda kambri või selle karbikese sele Laek kakese kaant ikkagi vahetevahel pilutanud ja ma olin ka kõige pisemad Nende hetkede puhul kasutanud võimalust ka sinna vaadata. Lapsed on äärmiselt tähele vajalikud, nii et need saladused, mida tema mulle oma surivoodil pihtis, seal ei olnud peaaegu mitte midagi uut. Sa ütlesid, et metsades oled olnud palju minu meelest ka, sest et peaaegu iga kord, kui ma oleksin tahtnud sinuga rääkida, kas mõne saate jaoks või siis on ikka vastused, õied, hetkel ei ole, ta on just metsas. Ja kas see niisugune metsalembus, loodus üldse, aga kuidasmoodi see siis nüüd on tulnud, eks vaata seal kõige kaugemast paigast sellest sünnisaarest. Seal olid need kaktused ja ma olen ise Venetsueela ranniku lähedal ka paaril väikesel saarel käinud, need on olnud küll üsna sellised liivaga kaetud ja kidura taimestikuga, võib-olla see oli lopsakam. Aga nüüd see meie mets Ei, see ei olnud lopsaka tali korallrahud ja papaia, diakaktused ja jõulukuused toodi Ameerikast ja joogivesi toodi Ameerikast ja aa, meie mets, ma tahaksin siinpuhul puudutada ühte põhimõttelisemat küsimust, mis kuulub selle teema juurde. Mu sügav veendumus on nüüd, et kasvatuse välist faktorit Te tegurite osa inimese kujunemisel on mõõtmatult palju suurem kui seda osatakse kujutleda, või kui seda meeldib inimestele endale tunnistada. Nii et kui sa hakkad nüüd otsima mingit loogikat sellest, et kuidas see siis nüüd on, et see meie mets ja, ja kuidas sa sinna sattusid, seda minu käest nii palju küsitud. Ma ei saa sellele vastata, vaata, ma olen sellesse sündinud ja, ja ja kui mu käest on püüdnud uurida nad, kuidas siis last viia kontakti loodusesse, siis ma olen täiesti abitu, ma ei oska midagi sellele vastata, sest niisuguseid küsimusi ja niisuguseid probleeme ei ole minu meelest mitte kunagi olnud. Sellele seletust anda ei oska. See kuulub ühe saladusena inimese juurde, kust see on tulnud. Meie peres on kasvanud üles kolm last ja praegu mu pojal on kaks last ja, ja nad on niivõrd erinevad kõik, et siin ei ole mõtet hakata loogikaga asjasse sisse muukimat. Ühed vanemad ja ühed lasteaiad, ühed koolid ja kõik, see ei vii meid kuhugi. See mets lihtsalt tulija ja sa pidid sinna minema. No need on kokkupuuted paralapsepõlves ja ma olen ilmselt selleks valmis lihtsalt ja, ja kui tuleb mingisugusel kriitilisel ajal sul kokkupuude niisuguse eluelemendiga, siis see tuli ilmselt aga õigel ajal. Ma võin öelda ka seda, et, et näiteks 1944. aasta märtsi rünnaku järel meid viidi ju ära Tallinnast Eesti Rahva ühisabi organiseeris kiiresti kiiresti kiiresti lapsed maale. Ja see oli minu esimene kokkupuude, ma olin üheksa-aastane siis 1944, esimene kokkupuude Viljandimaa loodusega, kõik see Paistu ürgorg ja see ümbruse metsad ja need lõhnad ja sinihalliku järv ja, ja loodi mõisapark ja see võin sulle sellest rääkida järgmise pühapäevani ja tuli kokkupuude ja ta ta lummab sind. Nii ongi, seda ei tea. Ma mängisin poistega muidugi palli ka, aga aga kui ma palliplatsilt pääsesin, siis ma tean siiamaani, kus olid kalmuse tee, kus oli kibuvitsapõõsas, mis oli punaseid õisi täis ja. Kas sa läksid sinna üksinda või koos mõne sõbraga? Mullale ikka kamraade ka kaaslasi, aga noh, need viis aeg keda viis aeg, keda viis vikatimees nüüd ei ole neist poistest ei ole ühtegi elus, kellega ma hakkasin mööda natsi käima. Kui sa üksinda lähed ja ma ei taha siiski praegu jõuda sinu täiskasvanumaailma, aga kui sa olid veel laps ja kui sa siis ilma kamraadidega näiteks üksinda läksid, kas mets ei ole sinus kuidagi mingisugust hirmu tekitanud? Mets on olnud öösel teistsugune kui taeval ja inimese meeled on teistsugused, kui päeval on teistmoodi häälestatud, aga see on ka loomulik. Ja ma võin ütelda, et öisel metsarajal on mind väga ehmatanud, mõni ei äkitselt põgenev loom või lendu vurtsav lind kes mind päeval sugugi üldse ei ehmataks, sest inimene on teistmoodi häälestatud, on. Tal on teine programm öösel. Aga et ma oleksin metsa kuidagi võõristanud või, või võõrastanud või kartnud seda mitte. Olid sa siis alles lapseohtu, kui esimest korda fotoaparaadi kaasa võtsid? Ma olin siis vist küll kolme või neljateistaastane, kui ma sattusin kokku loodusmuuseumis ühe valaatilise fotograafiga ja mul oli kodus üks lõõtsaga kaamera ja tema õhutusele, tema abiga sai sellest tehtud üks niisugune riistapuu, millega sai pildistada ja mul oli äärmiselt sügav huvi selle asja vastu, aga noh, see kaamera isenesest, see läks kaduma, varastati mul ära hiljem. Ja mu vend kudesõjalast tulistan, tõi kaasa. Feti, see oli mu esimene kaamera, millega ma iseseisvalt hakkasin pildistama, aga ma olin siis juba noormees. Ja mida sa ise arvad? Mis on need hetked või tegurid olnud, mis lapsepõlvest sealt sinu lastetoast on sind kõige rohkem mõjutanud, selliseks saama, kasvama, olema nii nagu sa praegu täiskasvanuna oled. Neid tegureid ja neid eluseikasid on aga palju, mis mind on mõjustanud. Olen ma sellest aru saanud, aga ma tahaksin ühe hetke juurde tulla. See oli venelaste sissetulek 1940. aastal, ma olin siis viieaastane, kui nad tulid baasidesse. Elasime Tondil ja nad tulid Kadandigasarmutesse ja meie majarahvas läks vaatama seda, seda protsessioon, seda minule tol ajal lõputuna tunduvat autode rivi ja lintimis tuli tolmust linnuteed mööda ülesse ja käänas paremale läks 1000 Kazanutesse, kasarmud olid enne tühjaks tehtud. Eesti sõjavägi läks välja. Olen viieaastane ja ma ei saanud aru täpselt sellest, mis toimub, aga õhustikust ma võtsin selle, mis tõesti tegelikult toimus. Ma olen selle juurde sageli hiljem tulnud, minu jaoks oli sellest hetkest ma olin parajasti nii pikk, et mu silmad olid naabrimehe püksitaskukõrgusel, mul on meeles sellest, et oma teelt pilgu ära pööras ja siis ma nägin onu Tõnise püksitaskut olin nii pikk siis aga see jättis minusse pöördumatu ja kustumatu jälje. Minu jaoks oli sellest hetkest ehk küll keegi mitte midagi ei rääkinud, oli absoluutselt selge, mis toimus ja seal mind siiamaani saatnud. Mul ei ole olnud kunagi neid probleeme, et noh, et me uskusime seda või me ei teadnud või meile ei räägitud või võime, elasime teadmatuses, see ei ole mind kunagi eksitanud, see tundub võib-olla uskumatuna kummalisena. Aga see on kujundanud hoiaku praeguse aja poliitilise ja sotsiaalse elu taustal on see oluline detail, on kujundanud mu hoiaku pöördumatult. See on üks asi, teine niisugune elamus, mis on ka sellest sahtlist ja mis on mul hiljem andnud väga selge, niisugusena võiksime öelda poliitilise hoiaku, aga see on tegelikult ju inimlik hoiak, see ei ole mingi poliitiline hoiak, on märtsirünnak, mille ma elasin Tallinnas üle, see on mu seni elatud elu kõige õudsem öö mis on jätnud täiesti selge tulemuse andnud täiesti selge, täiesti ühese hoiaku kõikidel nendel Santidel segastel aegadel kui sai õpitud keskkooris, kui sai õpitud ülikoolis, kui sa hiljem töötatud koolis ükskõik kuskohas ja küüditamisest ma ei räägi, see oli mingisugune äng ja õud, mis oli õhus, mis meieni ulatunud, aga mille vari meist mööda või üle või läbi libises, see selgus hiljem. Need on kolm niisugust asja, mis on minu lastetoast mind kuni tänase päevani saatnud.