Ja seitse jätkab tere õhtust. Reedene saatejuht Ene Pilliroog. Mida me pakume täna teile kuulamiseks? Esimeses tunnis on külas professor Mart Raukas ja me räägime religiooni ja filosoofia vahekorrast. Arvata võib, et peole südaööd jätkamaga prohvetite sarja koos vana testamendi professor Eevald saagiga. Me kuulame peale südaööd orelimuusikat. Enne südaööd aga laulab meile Utrechti kirikukooli koor laule nende uuest Utrechti Saltrist. Kõik seaded on teinud Peeter aus saared ja Gert aast, kes mängib ka orelil. Kaasa teeb puhkpilliansambel, koori juhatab aga Lisette Bernt. Esimene psalm sellest filtrist, sellel plaadil juhtus olema just number 143, mis peaks olema üks tõsine ja südamesse minev patukahetsuse laul. Aga meie siin stuudios, raadio seitsmes stuudios oleme koos professor Mart Raukas ega rääkimas religioonist ja filosoofiast nende vahekordadest. Ja sellest, kuidas, kui tähtis on inimesele rääkida oma sisemuses lahti see millesse ta usub, miks ta usub ja, ja kuidas ta usub. Aga te olete meie stuudiokülaline raadio seitsmes esimest korda siis Mart Raukas, võib-olla paar sõna enesest. Tere õhtust, lugupeetud raadiokuulajaga. Töötan Tallinna pedagoogikaülikoolist, juriidilise filosoofia kateedri juhatajana ja Tallinna Pedagoogikaülikooli tudengitele. Loen ma loengukooslusi analüütilises religioonifilosoofias ja kaasaja filosoofias haridusel, et olen ma matemaatika, nii et filosoofia juurde jõudsin ma mõtiskledes selle üle, miks matemaatikaobjektid on sellised ideaalsed ja puhtad. Miks me niisuguseid objekte ei näe, meie kogemuslikus maailmas samuti matemaatika alusprobleemide üle mõtiskledes, mis on arroff numbega, võiks matemaatilised seaduspärasused on paratamatud ja miks kaks pluss kaks näiteks kehtib läbi kõikide võimalike maailmade, mis ka ei juhtuks. Nii et ülikooli kolmandal kursusel oli mul võimalus siis lisaks matemaatika stuudiumile võta juurde veel filosoofiaõpinguid. Muuseas, enamik Tartu ülikooli filosoofidest just niimoodi ongi ka koolitatuda, et nad on omandanud baashariduse mingis täppisteaduslikus või humanitaarses valdkonnas ja hiljem siis kasvanud filosoofiasse. Ja ma arvan, niisugune haridustee on küllalt oluline, sest et inimene omandab sellest teaduslikust distsipliinist teatavate uurimistööstandardid ja meetodiga. Ja minule oli see spetsialiseerumine ka meeldib, kasvõi seetõttu, et ma omal ajal saime kõrvale jätta terve rida selliseid ebapopulaarseid ja mittemeeldivaid õppeaineid, mida kohustuslikus korras tol ajal läbi tuli teha, nii et tudengid valikuvabadusse tol korral oli küllalt piiratud. Ja ülikooli ma lõpetasin, 85. aastal järgnes kohe aspirantuuri ja kolme aasta pärast kraadi kaitsmine viia ülikooli juurasse. Ja hiljem olen ma töötanud õppejõuna väga mitmes kohas, kõige pikemat aega siis Tallinna Pedagoogikaülikooli juures. Aga ma olen ka uurimistööd teinud, loenguid pidanud, ennast lihtsalt täiendanud mitmes Lääne-Euroopa Ülikoolis nagu Fi puuri ülikoole Šveitsis, lugejani, ülikool Belgias ja nüüd pikemat aega Oxfordi ülikoole. Professor Mart Raukas, kuivõrd oluline on see, et religiooni üle filosofeeriks religioosne inimene Ma arvan, et jah, ühtpidi see on kahtlemata oluline, sest filosofeerimine millegi üle nõuab selle millegi tundmist ja kui filosofeeritakse religiooni üle sisust religioosne inimene tunneb religiooni vast veidi paremini kui mitte religioosne inimene. Kuid filosoofia on kriitilise mõtlemise aktiivsuse ja religioon on alati seotud emotsioonide ja tunnetega. Nii et kui ta muuta spetsiaalse sellise analüüsi objektiks, siis võiks teiselt poolt arvata, tuleks emotsioonid ja tunded kõrvale jätta. Ja ma olen alati religioonifilosoofia taotlusena kasutanud pilti ütelnud, see on just nagu keegi püüaks tulikuuma sisu panna jääkülma loogilise mõtlemise ja analüüsivormi. Nii et ma ei usu, et oleks paratamatu religiooni filosoofile olla religioosne inimene, kuid kui tal religioosne inimene, siis ta peaks no täpselt suutma eristada emotsioone, tundeid ja lahus, hoida seda kriitilisest mõtlemisest, mis on Philosophy hädavajalik tööriist. Kes olete teie oma religioossetel tõekspidamistel? Mina jõudsin katoliikluse juurde viis aastat tagasi, sellele eelnes omalaadne selline medita, tiivne mõtlemine, filosoofiline usk, filosoofilis, matemaatiline usk, nagu me seda nimetatakse ma iseenda jaoks seda leiutasin. Kõndides mööda süda õisi Tartu tänavaid ja lihtsalt tundes hõõmu mõtlemisesta tähistaevas pea kohale. Ja tol ajal ma otsisin päris aktiivselt mingit konfessiooni religioosset vormi, mis minu elamustele suudaks pakkuda adekvaatset vormi. Ja sellise pikaajalise otsimise ja katsetamise tagajärjel ma jõudsingi katoliikluse juurde ja see esimene kivike, mille juurde ma ka jõudsin. Ja ma olen sellele kirikule truuks jäänud ma arvan, see kirik on piisavalt sügava ja avaga väga mitmes mõttes. Et tunnetada üha uut ja uut arenguteed. Kas te siiski võiksid veidikenegi lähemalt avada seda, miks just nimelt katoliikluse juurde? Kas seetõttu, et eelistate juua vett, mis on võetud puhtast allikast? Pigem said määravaks siin tunded, mida ma nimetaksin müstiliseks elamuseks. Igal normaalsel inimesel arvan elu erinevatel perioodidel on erilised, kirkad, sügavad tunded, mille kohta ta ütleb, et need ei saa olla võetud lihtsalt siit maailmast. Ja minnes esimest korda katoliku kirikusse just niisugune eriline tunne mind valdas ja mul oli paugupealt selge, see on minu kiviks, ei olnud mingisugust argumentatsiooni, mingisugust küsimust, miks see niimoodi on vaid ma lihtsalt tundsin, et see on koht, kus ma pean olema ja ikka ja jälle tulema. Kuid minu sõbrad teistest kirikutest arvates, et võib-olla katoliiklus ei ole eestlasele kõige kohasem muske katoliiklus ei ole ju meie riigi uskmite. Andsid mulle kate kuulsa kaasa teoloogi Hans Küngi raamatu digiyhe kivike. Tegemist on katoliikliku dialoogiga, kes on ametliku Vatikani positsiooniga vastuollu sattunud ja kirjutanud siis päris niisuguse kriitilise raamatu. Mina võtsin selle raamatuga, et ja hakkasin lausa lauset lugema ja mõtlema üle nende asjade üle mida Küng seal kirjutas. Ja kui ma selle raamatu poole peale leidnud, siis ma panin selle raamatuvahuga kinni, ütlesin nüüd on mul asi selge. Terviku kontseptsioon, räägite Jahades Küngeksime. Nii et ühelt poolt siis sellised müstilised elamused, mis on väga olulised inimese jaoks ja ma olen veendunud, et inimene ei ole sügavalt religioosne, kui tal ei ole niisuguseid sügavaid elamusi olnud. Kuid teiselt poolt need elamused vajavad ju ka mingisugust vormi mingisugust kirjeldustele kirjeldused ei ole mitte leitavate vahetult inimese enda fantaasia või koolituse raamistikust, vaid inimene ehk peaks pöörduma traditsiooniliste vormelite poole, mida me sajanditetagusest traditsioonist juba leiame ja püüdma nendesse sügavamalt sisse elada ja neid lahti mõtestada. Aga nüüd religiooni ja filosoofia juurest võib-olla kaks küsimust. Ühtpidi on küllap lugu vist nii, nagu ütleb prohvet Jesaja jumala sõna uurimatu. Ja kui seda teed pidi minna, siis filosoofid täiesti teadlikult jätavad tabamatuks juba lähtepunktist alates selle, et see mäetipp jääb kuhugi kõrgustesse, ebamäärasesse kaugusesse nagunii kunagi elus. Teadlikult ma tean, et ma ei jõuagi sinna, aga ma ikka uurin, kuidas võiks teoreetiliselt see käik olla sinna üles. See on sedapidi. Aga teine küsimus siia juurde oleks niisugune, et filosoofia kas teid ei ole just seda liini pidi mingi tänapäevane suundumus ära tirinud teiega toliitlusest? Et kõigepealt see mäetipp, te teadlikult tahate ronida sinna üles, teades, et ei taba seda tippu. Ja, ja teine küsimus, kas teid ei ole just filosoofilist pinda pidi tiritud eemale sellest, millesse te usute ja kuidas te seda teete? See on kahtlemata väga oluline ja sügav küsimus ja see toob meid teema juurde, mida kaasaja filosoofias nimetatakse filosoofide jumala ja reaalsete usklike jumala vahekorra probleemiks. Võib-olla tõesti filosoofid on niisugused ehk sellise mõtte puusliku endale valmis meisterdanud ja mõtisklevad selle asja üle ja seal ei ole mingisugust seost reaalse jumalaga juba. Jaanus ju omal ajal retoorilistes vormis küsis, mis on ühist Ateena ja Jeruusalemma vahel, mis on ühist Tõe võltsijate ja tõearmastajate vahele mis on ühiste usklike ja filosoofide vahele. Nii et see on oluline küsimus. Kuid nagu ma päris alguses ütlesin, filosoofia on kriitilise ütlemise praktiseerimine ja kui jumala tunnetamatu ja ma arvan, iga tõsine religioonifilosoof lähtub sellest eeldusest siis võiks ühtpidi öelda, et kui ma olen tunnetamatu, siis ka inimlik mõtlemine, inimlik kõnelemine jumalast mõttetu. Kui me juba Haagu ka jumalast kõnelema ja kui jumala väljendamatu, siis on mõttekas küsida, miks jumala väljendamata, kui jumal on üle inimmõistuse, siis jällegi on mõttekas küsida, miks ta seda tõsta seda on, kuivõrd seda on Wittgenstein selle sajandi üks suuremaid filosoofe ütleb oma taotluse lõppsõnas, millest ei saa rääkida sellest vaikima. Kuid kogu traktaatuse mõte ongi selles täpselt näidata, mille eest saab siiski rääkida. Et kui jumal on üle meie tunnetuse ja haavamatu siis küsimus, mida tähendab üldse inimlik haavatavus, mis mõttes jumal on haaravat mõttekas küsimus ja sellega religiooni filosoofitte ühtpidi tegelevad. Nüüd teie teine küsimus, kui ma õieti mäletan, puudutas, kas filosoofia ei ole mind kallutanud õigeusuteelt kõrvale? Katoliiklus on piisavalt lai selleks, et anda ruumi kõikvõimalikele inimestele, poeetidele ja kirjanikele ja kunstnikele. Kas kunstnikke õlivärve lõuendile nii mõttekalt pannes kalduks siis eemale religioonist, kui ta püüab näiteks ingleid või jumalat kujutada, miks filosoof mõtiskledes inglitega jumala üle. Peaks eemale kalduma Veligiooniste. Ma mõtlesin siin neid tänapäeva filosoofia, kes väidavad, kui vana ja kitsas on vana kirik Pigem vastan dioloogidega tegemist religioonifilosoofiat väga sageli aetakse segamini dioloogiaga. Oxfordi filosoofia religioonifilosoofilise tegameelsed ütlevad, et mis on dioloogias vajalik seal kõlav hääl, mis on religioonifilosoofias vajalik, see olla kõlav argument. Nii et mina püüan esitada argumente. Ja mis nüüd puutub kiviku laiusesse või kitsusesse, siis see on just dialoogi küsimus. Ma arvan, filosoof ülesanne on analüüsida teatavaid fenomene ja mitte püüda elu muuta. Kas te tahaksite tänases öös põgusalt lahti mõtestada, kuidas te olete enese jaoks avanud teoloogia ja filosoofia? Ja ma arvan, ma võiksin seda väga meelsasti teha. Piirdudes siiski oma kompetentsipiiridega, see tähendab, rääkides kui filosoof filosoofiast filosoofiat, saabast väga laias plaanis mitut moodi defineerida. Kõige lihtsam oleks kuulajatele selgitada neid määratlusi, mida filosoofid ise filosoofia kohta on andnud. Kui me vaatame filosoofia ajalugu läbi sajandite sellise teleskoobi pilguga siis me näeme, et üks suure konfrontatsioon on eksisteerinud nende mõtlejate vahel, kes on filosoofiat püüdnud teadustegevusele lähendada ja nende vahel, kes on religiooni näinud omalaadse pinnase või toena filosoofiliste mõtiskluste jaoks. Teadusfilosoofide vast idealiseerivad teadusmeetodeid ja püüavad teadusmeetodite efektiivsust üle kanda ka. Religioonifilosoofid vastupidiselt sellele ütlevad, et teadusfilosoofia ei saa mitte kunagi olla sügav sest ta ei puuduta olulisi probleeme. Teadvus ei puuduta olulisi probleeme või teaduspuudutab Ta meid füüsilise maailma seaduspärasusi, keemilisi protsesse, mis inimese elu jaoks võivad küll vajalikud olla kuid teadustulemused peavad alati olema interpreteeritud. Kui tõeline tarkus või teadmine on religioonis ja kui filosoofia peab tarkust armastama, aga filosoofia puhtajatemioloogiliselt ja ongi tarkus, armastus, siis peab ta just kontakti hoidma religiooniga. Nii et äsja märgistatud Suu dilemma joonistab meile esile kaks mõeldavad filosoofi interpretatsioon. Filosoofia kui teadustegevus või teadusstandarditele lähedane mõttetegevus ja teiselt poolt filosoofia kui religioosne medit, dotatsioon või vähemasti religiooniga seotud meditatsioon. Esimese suuna näiteks teadusfilosoofia näiteks ma võiksin tuua ugist koondi või 20. sajandi filosoofiast neopositiivistile vaid üks osa analüütilisi filosoofe. Mudeliks võiks olla Tomisma Pacino Toomase filosoofia. Kuid need kaks äsja mägistatud suunda mända kogu võimaliku filosoofia maailma. Ma tooksin siia sisse veel lühidalt filosoofia, kunsti, kunstivahendite kasu. Ta filosofeerimine on ju ühtegi niitse olnud selline filosoofia meie saadil Albega müü või siis poolsaartega, kelle peleti ristika on samavõrd ka filosoofia kui ilukirjanduse. Nii et olles lisa, oled nüüd selle kunsti tahaksin ma siiski veel neljanda ja minu arvates kõige adekvaatsema filosoofiamõistmise sisse tuua nimelt filosoofia pääse ülemõtlev mõõtefilosoofia ei mõtle lihtsalt mingite asjade üle, vaid filosoofia mõtte mõttest, mis on suunatud millegile filosoofial, Köflektsioone Talle mõtlemise eneseuuringu. Ma mõtlen, et me peaksime lahti rääkima need kaks olulist filosoofilist suunda, millest äsja põgusalt nimetades juttu oli. Sest ma olen kindel, et minuga eesotsas väga paljud kuulajad ei tea sellest lähemalt midagi. Ja ma täiesti nõustun teiega, see on omaette pikk teema ja iseseisev jutte. Nii et võib-olla ma teeksingi ettepaneku rääkida siis analüütilisest religioonifilosoofiast tema eripärast, tema probleemidest. Ja enne seda me võiksime kuulata ühe laulu heliplaadilt, kus laulab Utrechti kirikukoolikoor. Raadio seitse meie stuudiokülaline on professor Mart Raukas. Ja nagu lubasime enne muusikapala räägiksime siis nüüd mõtlemise mõttest või mis on siis analüütiline religioonifilosoofia. Mida see tähendab? Mis üldse on analüütiline filosoofia, võib-olla püüaksime sedagi tegelikult lühidalt lahti mõtestada. Analüütiline filosoofia on Meie sajandil eelkõige inglise keeleruumis tekkinud filosofeerimise stiil mis praegu on praktiseeritud kõikides maailma juhtivates kõrgkoolidesse. Ja kui küsida, kes on analüütiline filosoof, siis võiks väga lühidalt öelda analüütiline filosoof, see kes püüab mõelda selgelt ja kellel on argumendiga vaid näiteks ei ole analüütiline filosoof sest haid ikkagi kohta võib öelda, et kõlab vastu, ei saa argumenteerida, aga mulle tundub ka tema poolt ei saa kommenteerida. Nii et analüütiline filosoofia püüab leida argumente ja püüab teatavaid filosoofia probleeme, mis filosoofiast läbi sajandite Punase niidina läbi jooksevad niisuguse loogilise kriitilise-analüütilise mõtlemise abil lahendada analüüs tähendab millegi lahti komponeerimist või millegi analüüsimist. Ka see analüütiline filosoofia tekib Inglismaale sajandi algul eelkõige töötanud Rossali töödesse kelle üks osa esseesid muide, on ka eesti lugejale eestikeelses tõlkes kättesaadava. Aga ma nimetaksin veel niisuguseid nimesid nagu Ludwig Wittgenstein selle saanud üks suurimaid mõtlejaid püüdnud rasseli õpilasi. John Noostin, John Viistam, šilbertraile biitlast Hoossennidega peagi ida teisi väljapaistvaid mõtlejaid, kes praktiseerivad selliste analüütiliste mõtlemise stiili, püüavad leida argumente, püüavad leida loogilist struktuuri nendele või teistele mõtetele. Muidugi analüütiline filosoofia omab laiemate ajalugu kui ainult 20. sajand sest eks olnud argumendid juga plaatonil jorist ootele selle ja isegi neil eelnenud filosoofidel. Kuid spetsiifilises mõtles analüütiline filosoofia seostub just ikkagi 20. sajandiga Viini ringiga, mida me leiame Austriast ja selliste loogilis materjale optiliste meetoditega mida uusaja matemaatika sisse toonat. Teine momente, mida analüütilises analüütiline filosoofia kindlasti sisaldab, on eriline tähelepanu keelele. Keel on objekt, mida analüüsitakse. Nii et kui analüütiline filosoof ütleme mõtleb tõest. Kui ta mõtleb sellisest mõistest nagu vooruslikkuse või eetiline käitumine või poliitiline situatsioon või näiteks uske siis või näiteks jumal, siis ta oma mõttes vahetult nende objektidega kokku vaid analüüsib neid keeleabile. Analüütilise filosoofi jaoks eksisteerivad teatavat keele vormida näiteks tavakeelse keele, mida me kuulame, mis on välja räägitada analüütilise religioonifilosoofia oksa lähteobjektiks või stardipakuks. Religioosne keel, keel, mida me kuulame kirikusse keel, mis on kirja pandud religioossetest dokumentidesse pühakute kirjutistes piiblisse ja seda teksti siis analüütiliste meetoditega lahti mõtestades. Ta kaudselt mõtleb ka sellest objektist, mis on selle keele taga. Kuidas tänases päevas on läbi analüüsi avardunud inimkonna teadmised sellest mille poole me püüdleme? Analüüs kahtlemata teenib tunnetuslike eesmärke. Kui meie ees on objekte, mis on meile üldiselt tuttav, aga mille kohta meil puudub sügavam teadmine siis eks ole ju ühtpidi meie tunnetuslik progress sel teel saavutatav, et me selle objektivalteerime lahti. Kui näiteks väike laps ei tea, mismoodi Kell töötab, ta kella, kui niisugust küll tunneb, oskab aega öelda. Kuid ta ei tea, mismoodi see kell töötab. Ta analüüsib selle kella lahti, ta võtab kruvikeeraja, ta võtab selle kapsli sealt tagant ära ja ta näeb, kuidas hammasratas töötavad. Kuidas kelgu niisugune funktsioneerib? Täpselt samamoodi ka analüütiline filosoftonnib mõistetega. Püha Augustinus ütleb oma pihtimustes, kuid ei küsi minut käest, mis asi on aeg, siis ma arvan, et ma tean, mis aeg on, aga kui te küsite, mis on aeg kui niisugune, siis olen ma hämmingus ja kimbatuses, ma ei tea, mida vastata. Ja see, mis juhtus. Püha Augustinus ja tema aja mõistega puudutab ka teisi üldiseid ja ebamääraseid mõisteid nagu Voovuslikus, mehisus, mille üle Sookates mõtlase või siis näiteks tõde, tõenäosuse olemine. Need on kõik olulised filosoofia probleemid, kuid nende ühiseks tunnusjooneks on see, et nad on ebamäärased. Juba Platon ütles, kas mitte kõik olulised asjad ei ole komplitseeritud ja ebamäega seda. Kuid filosoofi ülesanne ei ole mitte ebamääraselt mõelda ebamääraste asjade üle, vaid püüda võimalikult täpselt mõelda ebamääraste asjade üle. Kui mingi valdkond või mõiste või objekt on komplitseeritud ja ebamäärane, siis filosoofipaatas just seisnebki selles, kui täpselt ta suudab seda ebamäärasust ületada, toda ja selgitada, miks me niisuguste objektidega tegemist olla. Nii et analüütilise filosoofi paatos on kriitilise mõtlemise, vaatas. Kuidas võiks Vlassov lahti rääkida inimesele tema kokkukuuluvusest, kõiksusega jumalaga seda, et ta on loodud jumala näo järgi et nad on tegelikult üks Selleks on päris mitu teed, aga ehk alustaksime niimoodi. Kui me võtame lähtealuseks Veligioosse keele, nagu ta välja räägitud ja praktiseeritud sajandeid kirikus ja kui me võtame lause jumal armastab sind või mind, jumala armastab inimkonda ja ütleme seda lausega jüviagmastab Mavi siis meie ees on täpselt samasugune teiega min armastus, kuid selge on, et jumala armastus ei ole seesama, mis inimestevaheline armastus, kuitahes käbi puhas see suhe ka ei oleks. Üks võimalus oleks öelda, et maise armastuse, jumaliku armastuse vahel ei ole mitte mingisugust seost, et on täiesti eri valdkondadesse kuuluvad vastused ja siis meie filosoofilise mõtiskluse perspektiiviks oleks ilmselt Agnastid siis see tähendab, et rääkides jumala armastusest me ei tea, mida me räägime. Me lihtsalt kordame kajana jäägi sõnu, mida me oleme kuulnud. Ja me ei tea, mida see termin tähendab. Teine tee oleks vast mitte vähem perspektiivikas ja see oleks filosoofilise antropomofismi idee nimel mõelda jumala armastusest inimlikes kategooriatesse. Philosophy ja analüütilise filosoofi, eelkõige ülesandeks ongi püüda selgitada, mille poolest niisugused religiooni keele ausalt nagu jumalal on inimese suhtes plaan, jumalanna, armastus, jumal on kõikvõimas. Jumal on kõikjal, et see ei ole seesama, mis Coca-Colat võib leida kõikjale kuid siiski nende kahe valdkonna vahel on mingisugune seos. Ja mis mõttes siin annab seosest rääkida. Hiljuti oli meil Tallinnas rahvusvaheline filosoofiakonverents, kus arutati teadvus tunnetuse, religioosse tunnetuse vahekorra probleeme ja sellel konverentsil esines ka Belgia üks kõige väljapaistvamaid keelefilosoofiapinda vaatega. Ja tema ettekanne oligi pühendatud just sellele probleemile. Mida te küsisite, kuidas omavahel on seotud inimese keel ja jumalast rääkimise keel ja kontseptsioon, mida ta välja pakkusi, mis tegelikult Akino Toomasest juba lähtuda. Seal analoogia kontseptsioon, nimelt et jumala vahel ja selle maailma perfektsioonide vahel valitseb teatav analoogia. Erinevus all küll määratult suur, kuid samal ajal on siin mingisugune sarnasus, nii et vaadates meie maailma ilu või armastust või perfektsioone nende maksimaalsete avaldumisvormidest, me võime väga nõrgalt ja aga siiski tunne üllatuslikult ette kujutada, mida tähendab rääkida jumala armastusest või sellest, et jumalal on mingisugune plaan meie suhtes. Teie teemaks oli jumal ja võimalikud maailmad. Ütleb laulusalmgi, et kõik taevad, laulvad ja mu meelest on Johannese evangeeliumis kirjas niisugune mõte, ma lihtsalt ei tsiteeri, vaid ütlen peast mate vormis vabalt. Et Mulle on ka teisi karjamaid. Aga kui te kuulete mu häält, et kui te võtate omaks mu sõna siis me oleme üks kari ja üks karjane. Kas võiks kokku panna kuidagi seda mõtet, teised maailmad, võimalikud maailmad. Ja just see kirjakoht Johannese evangeeliumist, mis annab märku kokku, et seesama kõiksus, mis on hoidmas valitsemas meid on hoidmas valitsemas väga suurt ruumi või aega või, või mida kõike veel. Ja et eesmärgiks lõppeesmärgiks on koguda kokku terve kari, et oleks üks kari ja üks karjane. Kindlasti on niisugune interpretatsioon võimalik maa oma konverentsi ettekandes kasutasin võimalike maailmade terminit, võimalikud maailmad on jällegi analüütilises filosoofias abivahendiks mudeliks selgitada teatavaid probleeme. Võimalik maailma on semantiline mudel, mis piltlikult öeldes kogub või võimaldab mõelda kõikidest võimalikest situatsioonidest, noh näiteks siin stuudios praegu hoian käes pastakat ja teie istute minu paremat kätt, aga teine võimalik maailm oleks see, kus teie istute minu vasakul käel ja pastakas oleks täpselt samamoodi minu käes või siis kuste istutamine, parematki, et ikkagi endiselt edasi, ega mul ei ole pastakat käes ja nii edasi ja nii edasi ja kui me vaatame ruumis ringi ja võtame arvesse kõik väiksemadki detailid, nende ruumi, seinade värvid ja lülitid ja mikrofonid ja siis me võime kõiki seda maailma sisuelemente varieerida ja kõik need on niisugused võimalikud maailmad. Nüüd minu põhiline mõte, miks ma kasutasin võimalike maailmade mudelit, on see, et kui me kujutleme usulauseid näiteks, et jumal armastab inimeste matemaatika lausetega näiteks kaks pluss kolm, viis siis me mõlemal juhul justkui leiame teatava niisukese paratamatuse religioosse inimese jaoks, mis ka ei juhtuks, mis ka ei oleks. Jumal armastab inimeste, matemaatiliselt korrektselt mõtleva inimese jaoks. Kaks pluss kolm on viis, kehtib kõikides universumite, kui universumiga kokku sulaks ja tähed hakkaksid eksisteerima aste kaks pluss kolm on viis. Nii et neid mõlemaid iseloomustab selline omalaadne vaatamata, kus nad on tõesed läbi kõikide võimalike maailmade. Ja analüütiline filosoof ütlebki, et paratamatus autode kõikides võimalikes maailmades, millised need maailmad ei oleks, kuid siiski matemaatikale ausate ja usulausete vahel märgatav erinevus matemaatikalaused on analüütiliselt, see tähendab, et nad tulenevad mõiste enese loogikast. Viie mõista lihtsalt on niisugune, et kui me mõtleme viiest, siis me peame mõtlema kahest ja kolmest, mis seda kokku annavad või mõeldes vastupidi, kahest-kolmest. Me peame viiest mõtlema. Kuid religioonilaused nõuavad omalaadset kogemust, seda, mida matemaatika lausete tõesus ei nõua ja selliseks kogemuseks on just müstiline kogemus. Kui religioosne inimene on sügavalt aru saanud või näinud, mida tähendab, et jumal on armastus siis ta justkui on läinud läbi kõikide võimalike maailmade. Et tema jaoks ei ole mõeldav de kujutadagi niisugust maailma, kus jumal ei oleks armastus. See lause jumal on armastus, on muutunud tema jaoks paratamatult tõeseks lauseks. Ja just seda mõtet ma oma konverentsi ettekandes tõingi välja. Ja seetõttu ma ka võimalike maailmade semantikat kasutasime. Selle jumaliku armastuse tunnetuse tunnetuse, nii on kindlasti väga palju erinevaid teid. Nii nagu ütleb üks meie Ütlemis viiski, et kõik teed viivad Rooma. Või üks luulesalm, et kõik teed viivad üles. Siit lähtudes võiks mõelda et kõik usundid teenivad üht eesmärki. Jesaja ütles mu meelest niiviisi, et, et las kõik rahvad käivad oma jumala nimel. Meie käime Jehoova oma jumala nimel. Nüüd ometigi on maailm lõhestunud idapoolse yks ja läänepoolse yks. Vähe sellest on lõhestunud, et väga erinevate uskumuste, kirikute, konfessioonide pidi, vaidlused on olnud usutülide põhjuseks. Vaidlused on olnud sellised, et kaks Kristlastki üsna sageli ei istu ühise laua taga. Nüüd millist ainet filosofeerimiseks? See teema annab filosoofiale, mis on selles usus oluline. Inimene, ego usk, usaldus. Millist teed valida? Kahtlemata, ja teie küsimus haaras päris ulatusliku probleemide vingi, millega religioonifilosoofia ka tegeleda püüab, nimelt see on religioonide võrdsuse probleeme. Väga sageli me kuuleme ühe või teise usundi inimesi väitvat, et nende religioon, ainult nende religioon on pääsemiste. Samal ajal me kuuleme, et teine inimene, kes juhuslikult ei kuulu sellesse religiooni esitab samasuguse väite samasuguse tõsikindlusega. Hakkame veel terve rida teisi usundeid. Kaasaja maailm on lõhenenud mustmiljoniks väikeseks grupiks liikumiseks poliitiliseks parteiks, sektiks ja kivi ja ei ole selles nähtuste kehas mitte erand. Ja kui me vaatame ka meie väikest Eestimaad siis mõnikord tõesti ma imestan, kas niivõrd palju usundeid ja erinevaid liikumisi on olemas. Miks need inimesed, kes jälle uue kiviku moodustavad, või mingi uue palvegrupi, näiteks miks nad ei rahuldu juba olemasolevate vormidega, mille poolest näiteks traditsiooniline kivik on neile kitsaks jäänud või mille poolest nad ei leia sealt seda, mida nad otsivad. Ja väga sageli on siin tõesti nagu te õieti märkis, et inimese enda ego probleemid kirikus on väljapeetud. Oh, ja mitte igaüks ei saa lihtsalt minna ja piiblit tõlgendada, vaid ta peab selleks õppima igaüks muidugi piiblit lugeda, aga piibli tõlgendamine on juba mingisugune teine akte, mitte lihtsalt piibli lugemine. Kuid inimestel on ambitsioonide ja see tähendab seda, et üks osa inimesi tahab mitte ainult piiblit lugeda, vaid ka piiblit tõlgendada. Ja ainumõeldav tee on siis oma kirik selleks moodustada ja nii-öelda oma jüngrid kutsuda. Jüngrite mõte võib jällegi olla, et kui keegi on kuulutatud uueks jumaluseks, siis vähemasti neile jääb Ohveti roll selles kirikus ja nii edasi ja nii edasi. Need on muidugi inimlikud probleemid. Ja ma ei tahakski võib-olla pikalt nendest probleemidest rääkida, kuid filosoofiliselt huvipakkuv probleem on see, et ka traditsioonilised kirikud väidavad vahest erinevaid asju. Ja kuidas seda mõista, kui jumal on üks, kui ta on ühe kiriku kutsunud ning siis me näeme väga tõsiseid, religioosseid inimesi, sügavalt religioosseid inimesi vaidlemas selle üle, mis on tõde, miks nad ei jõua ühele seisukohale. Aga maailm on palju, see on reaalne elu. Ja ma arvan, et diskussioonis ja vaidlusesse saavutatakse sagedamini ühtsus, kui seda mõnikord arvatakse. Millegipärast kiputakse arvama, et kui kaks inimest omavahele diskuteerivad, siis nad kindlasti tülitsevad. Mina näeksin asja pigem nii, et kui kaks inimest omavahel räägivad, siis neil on võimalus ühtsele seisukohale jõuda ja ühtsust saavutada. Väga paljud inimesed, vaimuinimesed ja sügavalt Ta ennast usklikuks lugevad inimesed väidavad, et nad ei saa tänasel päeval kirikuga ühineda, ses mõttes, et kirik hoiab väga olulisi teemasid kinni ja peab neid tabuks näiteks nagu reinkarnatsioon. Et see avaks palju teisi tagamaid. Ja siis tuleks läbi selle teema väga palju vaimuinimesi ja haritlasi kiriku juurde. Muidugi, ega kiriku ka ei ole asjad kunagi äris korras olnud peale seda, kui Jeesus Kristus maailmast lahkuse. Nii et mida enam me kaugeneme sellest esialgsest väga olulisest momendist. Kui Kristus kiviku lõi, seda elame-näeme kirikus ka ebatäiust ja kivikon ju ehitatud ka maa peale. Ja väga sageli inimesed ütlevad, et nende müstilised elamused nende usulise sügavuse taotluse jääb mõistetamatuks nendele teistele, kes kirikupingis vast lihtsalt nii sümboolselt istuvad või siis ka nendele õpetajatele ja preestritele, kes lihtsalt oma igapäevast sageli väga Hutiinsedki tööd teevad. Olge realistid. Kuid mulle siiski tundub niimoodi, et väga sageli inimesed löövad juba olemasoleva traditsioonilise kiriku ukse kinni. Esimese või teise vastuolu järel see ei ole näiteks Assisi Franciscuse tee, sest Assisi, Franciscuse tee oli süveneda olemasolevasse kirikusse ja püüda aidata olemasoleva kivike välja sellest stagneerunud seisundist ja sisi Franciscus, kes väga suuresti veskis olla ketseriks, kuulutatud valisuste kirikule, ustavuse tee mitte oma uut kirikut ajada, vaid püüda elustada juba olemasolevat kirikut, sest see on Kristuse kirik. Nii et ehk oleks õigemaks tseptiks püüda süveneda kiviku traditsiooni, püüda näha seda rikkust ja püüda seda rikkust uuesti ellu äratada. Siin on paralleel just nagu vanalinnaga. Üks osa vanalinna majadest on mitte heas korras, sinna ei ole sees mugavusi, nad ei ole inimestele konfordsed. Ja inimesed võiksid öelda, milleks meile see vana eluase ehitage endale teise või kolmanda, uue Lasnamäe, Õismäe, kuid paremust. Ta viis, mulle tundub, on see, et see vana hoone püüda korda teha ja püüda teda võimalikult ligilähedaselt renoveerida sellele, milline ta kunagi oli ja ehk ka mingisugused mugavused sisse tuua, mida kaasaja inimene tänapäeval vajada. Eks ole lõhkuja vaim juba iseenesest on millegi väga selge näitaja. Küllap ta, jah, niimoodi on. Aga kas te olete mõelnud selle üle mida avaks meile ikkagi see, kui me tunnistaksime reinkarnatsiooni ja Mida suleks meile see? Kahtlemata tai suleks midagi ja ta võiks avada mingisugust uut teadmist või siis ta võiks avada näiteks uue väega õpetuse kristluse raames seal. Veegagnatsiooni õpetus on. Peab ju saama sellise saatuse osaliseks, nagu ta on seda ära teeninud oma maises elus. On olemas põhjusi on olemas, tagajärge? Jaa, kui on olemas mingisugune põhjus, siis on ju loogiline eeldada, et sellel peaks olema ka tagajärge ja kui on olemas tagajärg, miks see tagajärgi võiks olla, siis omakorda vaadeldav kui uus põhjuse. Nii et kui ma olen ise mõtelnud karnatsiooni õpetuse ülese, tundub mulle täiesti selge ja loogiline, ma ei oska siin näha mingisugust niisugust absootsuste kuid katoliiklik õpetus ei tundu mulle olevat vähem loogiline. Katoliikliku õpetuse järgi Jeesus Kristuse risti soomia lunastus justkui on läbi lõiganud selle Kagnatsiooni. Tee nii, et inimene sündides pärib siis ühe elu, kas siis taevase elu või mingisuguses teises, mitte nii meeldivas vormis. Te olete matemaatik, te olete filosoof. Kuidas te räägiksite lahti sellelgi pinnalt, näiteks ringi tähenduse. Hõng on matemaatiline objekt ja ta on igavikuline sümbol. Juba vanad kreeklased tõestasid, diameeter jagab ringi pooleks, muistses Egiptuses rahuldati ainult selle kastateegimisega, et kui me tõmbame Ühest ringi punktist läbi ringi keskpunkti sirge teise ringi punkti, siis jaotab ringi pooleks, kuid siin ei olnud tõestusta. Ja niimoodi ka sümbolid, millel on kujutatud hõng või sümbolite, mis otseselt kujutavad endast ainult ringi võivad olla väga mitmel viisil interpreteeritud küll ühel, küll teisel viisil. Kristluses on ringil väga suur tähtsus, asjade algus ja lõppsõna alfa ja oomega. See on igavikuline elu, see on ühtlasi täiuse märka. Sellega on sümboliseeritud ka jumala plaani alustada kõiki asju ja kõik asjad lõpetada. Kuid filosoofina tahaksin ma ikkagi selgelt lahus hoida sellised meelevaldsed tõlgendused nendest argumenteeritud tõestustest, mida me kingi kohta teha saame. Niiet optiline vinge ei ole mitte ainult sümbol, vaid ta on lihtsalt objekt, mille üle võib mõelda igaüks koolipoisist kuni ülikooli matemaatikaprofessorina samal ajal kui näiteks ringi kui sümboli või kui väga tähendusliku omava elemendi üle mõtlemiseks. Ilmselt peab teadma tema hea lugu tema üksikuid tähendusvarjundeid. Nii et kui ving matemaatilise mõtlemise objektina on just nagu demokraatliku mõtlemise objekt, siis vingui sümbol kui tähendust oma kujunda on selliste aristokraadid, vaatlikku ja esoteerilised mõtlemist nõudev tegevus ja sellise mõtlemise objekt Ma arvan, et mõtte jätkamiseks me võiksime kuulata ühte kaunist tänu ja kiituselaulu. Laulu tekst oli peetud Taaveti laulust number 100, kus on kirjas niisugused sõnad. Tema on meid teinud ja tema omad, me oleme tema rahvas ja tema karjamaa kari. Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega. Helistage teda ja andke tänu tema nimele. Sest Jehoova on hea, tema heldus kestab igavesti ja tema ustavus põlvest, põlve- lauldes tänu ja kiituse laule, teame ometigi, et ka kurjus on maailmas on õnnetused, on vaesus, viletsus ja häda. On võib-olla liiga vara meie jaoks siin ajast välja astuma pidanud inimesed, me peame seda ülekohtuks ja. Ma südames oleme küllap kõik tunnetanud elus seda, et milleks see kõik, kuidas ma olen selle ära teeninud. Mida olen ma teinud kurja, et mind on niiviisi karistatud? Ma arvan, et ega see mõte meile kellelegi vast võõras päris ei ole. Kindlasti mitte ja ka mitte filosoofikele ja religioonifilosoofia üks suur valdkond ongi püüda mõtestada, miks on olemas kurjus maailmas, miks On olemas perverssuste sõjad, kannatused samal ajal kui selle maailma loonud, et kõikvõimas, täiesti hea inimeste armastav jumal. Peaks kohe ütlema, et kurjuse probleem ei ole praktiline, probleema. Religioossele inimesele sügavalt religioosne inimene loomulikult nakkab kurjust. Kuid ta läheb sellest kurjusest, läbise kurjus, just nagu vaip, puuduta teda või siis ta isegi üleneb või karastub läbi selle kurjuse, nii nagu tuli kauda kinnitada. Aga tuli võib ka põletada. Filosoofile on kurjuse probleem eelkõige intellektuaalne probleem, sõltumata sellest, kas filosoof, religioosne inimene või mittereligioosne inimene. Ja probleem ise on lühidalt niimoodi sõnastatav. Miks maailmas valitsev kurjus kui jumala kõikvõimas kõiketeadev? Jaa, absoluutselt hea, kuidas neid väiteid, kui panna ja väga sageli on tundunud, et midagi on korrast ära. Et kui need väited kehtivad, siis nad ei kehti reaalse jumala kohta, sellist jumalat ei saagi olemas olla, sest nii selgelt on ülekohus meie maailmasse, eks jumal ei pane niisugustele asjadele kätte, et jah, ütleme inimesed soovitavad erinevaid tegusida. Ja sageli öeldakse, see inimene on selle või teise halva asja ära teeninud. Ja siis kujutatakse jumalate justkui suure ja kõikvõimsa kohtunikuna, kes mitte ainult otsuseid ei langeta, vaid neid otsuseid ka ellu rakendab. Aga kui me näeme väikseid lapsi, kui me näeme väikest last suremas ravimatusse kurguvähki ja tema maine isa jookseb oma jalad rakku selleks, et last kuidagi aidata päästa siis ütleme, isa armastab seda lasta, samal ajal kui lapse taevane isa ei näi märkimisväärset muret ilmutavad selle lapse pärast, sest et laps Avimatusse kogu vähki ja niisugustes ja paljudes teistes situatsioonides tahtmatult küsime. Kus on see jumal, kelle kohta me ütleme, et ta on absoluutselt täiuslik ja hea? Võiks öelda, et kui ta on absoluutselt täiuslik ja hea siis ta tahab, et, et maailmas valitseks headus ja mitte kogujuse kannatuse. Noh, võib-olla ta ei ole kõik väheline, kuid kristlik jumal, me teame, et on kõikväeline ja enamgi veel, ta on loonud selle maailma, mis sisaldab kannatuste. Ja see on andnud väga painavaks probleemiks paljudele religioonifilosoofiale ja mitte ainult neile. Ja üks osa nendest on väga selgelt veendunud, et kurjuse probleem kujutab endast proovikivi kristlikule jumala mõistele nihukest jumala mõistet, Te ei saa lihtsalt olla ja see on valesti konstrueeritud. Ta sisaldab eneses loogilist vastuolu, teised filosoofid ja ma ise, nagu loen end nende hulka kuuluvaks püüavad seda selgitada, analüüsida ja näidata, et me peame sisse tooma ka inimese tahtevabaduse küsimuse. Jumala, olles loonud inimese, on talle loonud ka tahtevabaduse ja tahta vabadusse, sisaldab enesest võimalust, et inimene rakendab oma vabaduste hea või kurja eesmärgil. Ja inimene kui tahta vaba olend, on väärtuslikum kui inimene, kui automaat, kes ainult et õigeid tegusid teeb. Nii et puhtloogiliselt jumala, olles inimesele andnud Tahta vabaduse annab talle samuti riski seda tahta, vabadust valesti praktiseerida. Mida me võiksime tänases öös rääkida religioonifilosoofia tulevikuplaanidest Eestis? Ses mõttes, et ma arvan, et meie oma mõtisklusi võiksime jätkata ka järgnevates öödes ja et võib-olla natukene lähemalt avada, milline koht Eestis võiks tulevikus ja ka käesoleval ajal olla. Religioonifilosoofia on akadeemiline distsipliin, mida võib leida enamikust Lääne soliidsetest ülikoolidest. Minulgi õnnestus tempuse projekti kaamesse sisse seada kontaktid ja saab väga Brüsselist projekti finantseerimine kolmeks aastaks. Oxfordi ülikooli ja minu õppetooli vahel, mille üheks eesmärgiks on minu õppetoolis välja agendada analüütiline filosoofia. Analüütiline religioonifilosoofia, sealhulgas võib-olla ma oma tänases vestluses ei ole alati suutnud täpset piiri tõmmata enese kui filosoof jänese katoliikluse vahel, aga see ei olnud ka eesmärgiks. Loengut pean siis harilikult tudengid ei oska öelda, kas tegemist on religioosse inimesega või mitte religioosse inimesega, kes neile räägib. Filosoofiust vajab niisugust mõtlemise külmust ja teotavad distantsitunnet, nii et religioonifilosoofia all, ma arvan, on oma kindel koht akadeemilises ülikooli hariduse saanud. Ja ma arvan, et analüütilist religioonifilosoofiat saab ka agendada akadeemia katoolika raamesse mille üheks põhieesmärkideks on religiooniuuringute, kus ütleme, minu poolt on kaetud võta religioonifilosoofia, kuid kus tulevikus me loodame katet saada. Katoliikliku dioloogiale, religioonipsühholoogiale, kiriku ajaloole ja veel teistele valdkondadele, mis kuuluvad religiooniuuringute alla. Tänu teile, Mart Raukas tänases öös huvitava vestluse eest jäätmeäsja rääkisime heast ja kurjast meie ümber ja meis siin maailmas siis võib-olla selle teema meie esimese saatetunni teema. Lõpetuseks oleks hea kuulata Taaveti laulu number 13, see on siis palve hingehädas ja millest laulab Utrechti kirikukoolikuur. Ta laulab sellest. Kui kaua sa, Jehoova unustad mind hoopis? Kui kaua sa peidad oma palet, meest? Kui kaua ma pean pidama nõu oma hinges ja kandma muretuma südames päevad otsa?