Lastetuba see kui käes ja täna oleme head kuulajad koos teiega ka selle aasta naise. Just nõnda on öeldud, aasta naine Liis Klaar, teie lastetoas ja läheme oma mõtetes ja lugudes tagasi nendesse kaugetesse aegadesse, kus Liis oli. Pisikene tüdruk kasvas natukene suuremaks, temast sai kovi tüdruk ja nõnda edasi. Ilmselt ma ei eksi vist küll ja ei vaidle mulle vastu, kui ma ütlen, et teil on olnud väga kirev lapsepõlv. Terve elu on olnud kirev jah, aga ka lapsepõlv ja olen sündinud Tallinnas ja Tallinna keskhaiglas ja olevat professor pärl ei olnud see, kes mind vastu võttis, mina teda näinud ei ole, aga nii ema rääkis. Lasime meriväljal kuni 44. aastani ja siis põgenesime Saksamaale. Mälestused meriväljalt on väga helged, väga toredad sellest, alati oli palju inimesi, oli vanaema ja vanaisa ja oli koduabiline Heleene ja oli vend ja ema-isa suur maja ja suur aed ja meri. Ja käisime vanaisa keeriit vanaisaga, just käisime ikka rannas ja temal oli õlgkübar peas ja hommikumantel niuke frotee maanteel oli seljaskume randa läksime ja need olid ilusad mälestused. Muidugi oli siis veel kõiksugu onupojad ja täditütred ja malevat oma väiksele vennale pannud ühe klaasikilluvankris, mida mu onupoeg oli avastanud, mina tahtsin talle näidata, aga see olevat kukkunud vankris. See kõik, mis oli siis, kui oli merivälja ja oli see oma kodu ja oma kodurand. Te sündisite 38. aastal. Nii et seda Eesti aega nii tillukene laps veel tegelikult ei mäletanud meie esimest Eesti vabariiki. Ei noh, tähendab, ega ma ei teadnud ju, mis, mis aga, aga see aeg oli nähtavasti hea, sellepärast et minu vanemad reisisid mul olevat olnud väga ilus tuttmütsiga palit, mida ema oli Londonist toonud ja niimoodi, nii et nähtavasti see aeg oli minu vanematele üks hea aeg siis kui mina sündisin, kuni ütleme 40. aastani, siis pärast läks muidugi asi tigedamaks. Mis on esimene mälestustel endast. Enda just päri, sised, teate, kas mingi sündmus on need värvid, mingi aisting, mingi hetk, ma ei ole niukene tundeinimene, mul on väga raske mäletada asju, kus, kus ei ole mingisugust tegevust, ma ütlen, rand ja meri ja see merekohin ja, ja liiv ja niisugune asi, seombublane, need malest. Räägime natukene nüüd sellest esimesest kodust ja maja on olemas, ikka veel seisab püsti, sama katus on peal. Samad katusekivid on meil keldris, neid olevat ikka vahetevahel uued pandud. Maja on meriväljal. Kargel oli vaba vaade, mäletan, et Tallinna pommitamist nägime ülevalt pööninguaknast. Minu mälestus sellest maja sisemisest on. Ma ei oska ütelda, kas on mu enda mälestused või on need fotodelt, mis isali aparaati, kui me põgenesime jäämise ilmib ilmutatud Saksamaamajal täitsa valmis, sellepärast et me kolisime sinna 41. Ülemine korrus ei olnud veel välja ehitatud, aga me elasime Narva maanteel ja isa vallandati, ta oli pangadirektor ja siis vahepeal oli metsas, nii et siis me kolisime meriväljale. Nii et ütleme, see, mis meil lastetuba oli, oli õeti mõeldud söögitoaks. Aga igal juhul on üks pilt, kus me istume Lutheri vineerivabriku laua ääres, mina ja mu vend laud oli punane, kui ma õieti mäletan. Ja pisikesed toolid olid ja siis oli meil üks niuke suur ronka oli vist venna omaga, mina rohkem mängisin, mis oli ka Lutheri vineerivabriku on niisugune suur suur puust rong, palju rohkem ei mäleta, tähendab, lastetuba siis oli ema, isa magamistuba, oli üks suur elutuba, kus oli kamin, klaasveranda oli. Ja noh, üles oli mõeldud siis õieti magamistoad, nii et see, mida, mida ema-isad üritasid nagu magamistuba oli võib-olla raamatukogu või midagi säärast, suur köök oli, köögis oli Heleene. Seal niisama ei tohtinud ringi jooksta, vaid tema valvas, et midagi puudu jäänud, see maja jäi maha ja aed ja mererand ja kõike maha. Heleene jäiga maha. Jah. Helene oli Saaremaalt ja tema ütles, et tema paneb veel Maialu kokku ja pidi veel mõned asjad kaasa võtma või maha matma. Mai tea kummat pidi. Ja siis pidin minema Saaremaale tagasi, Lindström oli ta nimi vist. Aga mingisugust kontakti ei ole olnud, ei oska otsida k ike, kes nendest tolleaegsetest lähedastest inimestest veel siia Eestisse maha jäid. Väga paljud onud põgenesid purjepaatidega otse Rootsi, tähendab ema vennad. Aga isa poolt onud küüditati Siberisse. Maha jäi vanaema, vanaisa, emapoolse vanaema, vanaisa isapoolsed olid juba surnud. Nad olid pärit Viljandist ja läksidki tagasi Viljandisse, vanaisa suri 56 vana Emorezes 61. aastal Rootsi ja sorri Rootsis, aga nüüd taimede põrmu tagasi siia. Nii et nemad jäid siis maha. Ja siis kõik sõbrannad, minu lapsepõlve sõbranna, kellega ma alati koos mängisime ja kellega me hakkasime 63. aastal uuesti kirjavahetust pidama, kirjutasime nii korralikke pikki kirjeminest muidugi poolelt kaduma läksid, aga igal juhul nii et see oli nii, nagu ei oleks vahet olnudki. Ta käis meil Kanadas ka külas, selliseid naabritüdruk, keegi ei, ta oli minu ema sõbranna. Nad abiellusid samal aastal ja Elo sündis detsembris, mina sündisin jaanuaris. Nii et me oleme enam-vähem ühevanused ja perekondlikult käidi väga palju läbisel. Nende isa küüditati ka ja siis läksid eluteed lahku. Nüüd on jälle koos. Mis nendest vanavanematest sel meelde on jäänud? Peale selle, et vanaisal oli õlgkaabu ja frotee hommikumantel? Vanaema oli ilus ja ümmargune ja pehme. Oli väga hea kokk, seda tähendab, seda ma õieti ei tea sellest lapsepõlvest nii palju romanni hiljem kogenud. Aga vanaema oli, tähendab suure talu perenaine olnud talle alati oli ta lauas pani inimesi ja joome siis emaga, tähendab nii minu ema, kui ma ise meile kangesti meeldib süüa teha, ju me selle sealt pärinud olema. Vanaema toidud olid eriti head ja nähtavasti. Ja siis tuli üks või õhtu või kuidas see oligi pähe või et üks pealelõuna, nii palju kui ma oskan ütelda, aga niukene halja võib-olla vihmane ja tähendab õieti ainuke mälestus, mis mul sellest põgenemisest on, on see, et me olime Tallinna sadamas, sadamas olid rongid kaubarongid ja siis tuli häire tähendab õhuhäire? Jaa, jaa, mind kästi, käes oli isa või keegi teine täiskasvanu lihtsalt rongi alla. Et pidin minema, tähendab, ronima rongi alla ja rongi all oli noh, rööbaste vahel oli niukesed jämedat kruusa. Ja sinna oli tilkunud nähtavasti õlise kruuse õlisegune lõhn. See on, seda ma tunnen praegu, tähendab see, see jäi eluks ajaks, aga hirmu ei olnud, sellepärast ema-isa olid seal, vend oli sead. Olgugi, et see segadus oli suur ja, ja igalühel oli noh, tundus nagu 1000 pakki ja laevale tohtis võtta üks või 200, siis me läksime Saksa sõjaväelaevadega, Saksa sõdurid, kes läksid tagasi, siis nii palju kui mahtus, peale tsiviilisikuid võeti mindeniga, mis oli kaksiklaimu Eerole, kes sai täistabamus, ei oleks põhja, meie saime torpeedo läbi korstna olevat olnud 11 surnud. Mina seda ei näinud, eks naised-lapsed olid laeva põhjas ja see oli noh, mida räägiti pärast, aga hirmu ega niisuguseid asju mina ei tunne, sellepärast et lapsel olid need kestel tarvis, oli tema isa, olid seal ka vend, sai kolme aastaseks 27. septembril ja siis me olime juba seal cootenhoffedis veic tantsigis, mis praegu on poolaegsel Heleene küpsetas veel mingisugust pähklikooki, mis pandi mingisuguses metallkarpi. Et ta ütles, et vaat, see peab vastu, kuni Jüri sünnipäev on nii, et, et see tuleb kaasa. Ja umbes siis seda sõime ka, seda, seda ma jälle ei mäleta, aga ma mäletan, et see kook pandi kaasa. Ja et me 27. olime seal läbikäigulaagris, siis hakkas rännak läbi Saksamaa pärast liis klaar, siis Felmite klaar, aga väike tüdruk Liis oli siis kuueaastane. Ta on kuue aastane ja kuusepool on jaanuaris sündinud ja see oli siis september 44 ja siis algas laagrite aeg ja kuus aastat põgenikelaagreid rändasime siis tähendab Põhja-Saksamaalt või praegusest Põhja-Poolast kuni alla Augsburgi, mis oli siis Ameerika tsoonis ja õuna Saksamaal Baieris. Tähendab, isa tahtis sinna saada seepärast, et ta arvas, et seal on kõige kindlam ja võib-olla kõige parem, sellepärast et ameeriklastel oli rohkem seda põgenike abi kui teistel maadel. Saksamaa jagati ära inglise, prantsuse, Ameerika ja siis venel tsooniks või see, mis jäi siis Ida-Saksamaaks. Ja see rännak oli tavaline sellepärast, et raudtee tuli pommitatud. Ja nii palju, kui mina mäletasime, kogu aeg käisime, aga noh, see ei ole võimalik, et käisime Põhja-Saksamaalt alla lõunasse. Ma tean ka, et me ikka vahetevahel elasime kusagil sellest, et oli ju mahajäetud talusid, sakslased olid ju, mehed, viidi ju kõik sõjaväkke. Nii et. Ja me olime suhteliselt vihatud ka Saksamaal ise vaene. Ja siis tulid need põgenikud, kes teel tahtsid leiba saada. Farf luhta aus lender, see sõna oli väga tavaline, mida me kõik kuulsime. Aga kusagil sügisel või talvel olime me igal juhul ühes väikses külas, elasime ühes mahajäetud talumajas ja kui me siis esimest korda sinna tuld tegime, siis tuli mass prussakaid igalt poolt välja. Sellepärast et maja oli nii kaua tühi seisnud, mida isa ema tegid, müüsid ema ehteid ja niisuguseid asju, et leiba ja siia saada, aga et vahepeal oli ka kõht nii tühi, et karjus siis jõuluajal me olime ühes väikses linnas, mis oli Purpemmardeburgmis pärast jäiga idatsooni. Olime kusagil pööningutoas ühe vana saksa daamiols, kellel nii mees kui poeg oli sõjas kaduma läinud ja siis seal oli emanikastas jala, nii et see oli kolm või neli niux hästi, järsku trepp ülesse ja me ei saanud varjendisse minna ja seal oli, ma ei tea, kas nüüd jõululaupäev just oli, aga igal juhul jõulupühade sees oli pommihäire muidugi ja siis kõrvalmaja sai tabamuse, ma mäletan, kuidas maja värises hirmsast ja mõned aknaklaasid läksid, aga meiega igal juhul juhtub midagi, olgugi et me ei suutnud siis varjendisse minna. Ja seal jõulusõime kahe hiigelsuured nuku mida isa jälle kusagilt kellegi käest, kui sa nüüd saigi silmad käisid kinni lahti ja oli nagu niuke beebi ja kelle nimeks sai siis Pille ja ma kahetsen tänapäevani, et ma seda kaasa ei võtnud, siis kui ma Saksa Valtra läksime, ta oli mul siis kuus aastat oli minu käes ja oleks tahtnud seda kaasa võtta, mikspärast maha jäeti, ju ta siis oli liiga suur või, või ma ei mäleta, aga, aga sellest on kahju, et lemmiknukud dieedist jäävad tüdrukutele küll eluks ajaks meelde. No ja eriti, kui sul midagi ei ole, eks ole. Me põgenesime käsisi mänguasju kaasa võetud, seal põgenenud ikka niimoodi, et sulad soe müts seljakotis ja, ja, ja siis niipalju plaan niux, väärtuslikku kaupa, kui vähegi mahtus. Kaks kohvrit läks kaduma, kus isa oli pakkinud lauahõbedat ja ja natukene pilte niimoodi need muidugi varastati ära, nii et seljakotid olid need, mis olid, ja kui Sunal mu vend oli, siis kolmeaastane, teda tuli vaheteval tassida, nii et siis ei saanud. Kas Ameerika lastelaager osutus siis päris kobedaks, kui üldse niimoodi võib ütelda ühe põgenikelaagrikoht? No minu mälestused on väga helged sellest ja see oli suur, nüüd ma, ma valetan, oma mingit arvu ütlen, aga seal olid kõik kolm balti rahvust koos. Seal oli, oli Eesti nii algkool kui gümnaasiumi, igal rahvusel oli oma kool oma keeles, selle pärast väga palju haritlasi põgenes ja meie koolijuhataja oli Karl kolju ja minu klassijuhataja oli proovilistver. Meil oli palju ja meil oli selle poolest oli, oli väga tore pärast kunagi sul ei olnud nemad ühega riidu läksid, siis oli teine olemas, nii et elasime vanas Messerschmitti tööliste majades, mis olid korralikud kivimajad kolmekordset. Iga korruse peal oli kaks korterit, kaks kahetoalist korterit ja suures toas sees elas meie perekond mul sündisele õde Saksamaa nimel viiekesi. Ja, ja siis väikses toas elas üks teine perekond ja köök oli siis ühiseks kasutamiseks. Kindlasti oli mingisugune vannituba ja tualett ka, seda mäleta, seal siis juhtus väga palju oli manni Hellacerne, tähendab, see on siis need väiksed gaidid, õigsu niuksed, laagrid olid, sporti tehti palju ja näiteringid ja emal oli käsil ringid, tikandit tehti ja müüdi, et et igav ei hakanud kunagi ja, ja minu suur saavutus oli just seeme. Kaklesime lätlastega tihtipeale millegipärast ikka lätlastega, mitte leedulastega. Ja just mina olin see, kes suutis nendele akna sisse virutada ja see tõstis mind siis mitu kraadi poiste silmas jälle ja, ja selle üle ma olin väga uhke, olgugi et minu isa üleüldse ei olnud selle üle uhke võidu, tal oli väga piinlik ja käis vabandust palumas ja pidi panema uue klaasi, nendele akendele ja nii edasi. Kas nendest laagritest ka selline sõpruskond tekkis, mis edasi läks veel vaatamata sellele, et paljud lapsed sealt läksid hiljem erinevatesse maadesse? Aastaid oli, oli, neid tähendab sõbrad Kunnasega, kellega me olime kirjavahetuses, aga Saksamaa laagrites läksid osaleksid Ameerikasse ja mindiga Kanadasse, Austraaliasse, niimoodi Rootsi läinud keegi seepärast, et need, kes Rootsi läksid, need põgenesid üle v otse, aga minu isa sai astma Saksamaal ja keegi niisugune suurriigid, keegi tahtnud teda saada kolme lapse isa ja astma käin, niisugust vastu ei võetud, see oli ka põhjus, mis on, kas mõni kaua laagris olime. Ja siis ema vennad, kes siis oli Stockholmis Malmes tahaksid siis meid välja nõudma, saime kolm korda ei, ja siis, kui neljandat korda pidi paberit täitma, siis ema juba nuttis ja ütles, et ei, tema enam ei täida, et see on alandav. Aga siis maksid vennad kautsiooni Rootsi riigile, et me mitte nendele siis niimoodi kaela jääks. See summa ei olnud praeguse Maja mõõtude järgi ei olnud üldse suur, aga sel ajal oli kindlasti Wen onudel oli enda perekonnaga oma lapsed ja siis me saime Rootsile. See aasta oli siis 1950 siis olid 12 aastane tüdruk juba selline parajalt mõnus pubekas. No see oli siis tegelikult taas kodumaa küüsis ja muidugi minu vanemad oskist saksa keelt oskasid, isa oskas vene keelt, ema rääkis natuke inglise keelt, aga rootsi keelt ei oska, on muidugi keegi ja selle siis pidin mina kiiresti ära õppima ja sealt Publa hakkas siis minu vastutustunne ja, ja kõik seepeale sellepärast, et mina olin perekonnas kõige vanem isa oli haige, oli tihtipeale haiglas ka ja, ja kõik asja peamine oli justkui minu peal ja mina täitsa selgesti, et kui Malmesmann natuke aega või siis kui sügis tuli Rootsis oli niimoodi, see oli Lõuna-Rootsis, seal oli, võeti peet, suhkrupeet. Sügisel ja suurte talude juures olid niuksed, peedivõtjate majad nii-ütelda, kus nad siis elasid, need jäid talveks tühjaks, meie saime siis ühte niisugusesse majja ja isal tuli jälle mingisugune niisugune atakk peale, mina jooksin siis sinna rahvajuuste ja segasin kaks sõna ära, on rootsi keeles on Snaart, mis tähendab Varstiastraks, mis tähendab kohe. Ma kisasin, et ambulanssambulanss, narts, naated, Tambulansson tarvis, varsti balanss oli tarvis kohe. Õnneks siis need jagasid ise ja jooksid muga kaaseesistellite ambulentsin, isa läks haiglasse ja tähendab, ta elas kuni 92 aastani, nii et ta sai kõigist sellest haigusest pikapeale üle või vähemalt seda rohtudega sai niimoodi hoida, nii et ta käis tööl, jäi ja tegi kõike ka siis oli justkui see vastutus oli minu peale jumasena ikka natuke tundsin ka. Jah, Rootsi aeg oli, noh, alguses oli raske, tuli keelt õppida ja kõigil teistel oli kõik korralikud kodud ja nii palju ja meie olime siis need vaesed isegi ütleme nüüd eesti põgenikud olid juba kuue aastaga suutnud omale jalad alla saada, aga me olime siis kes vaeslapsed siis, kellel ei olnud veel mitte midagi ja isa ei suutnud kohe tööle minna ja aga noh, niukseid noorele tüdrukule oli muidugi ma pidin käima oma onupoegade, vanade palitutega ja mida ma vihkasin nihukest asja, aga aga noh, mu ema oli jälle väga hea õmbleja või tähendab õppinud õmbleja, tema oskas mitte millegist ka ilusaid kleite teha ja hiljem ma jälitasin nendest kleitidest, lugu ei pidanud, vaid käisin pükstega, sest ma tahtsin olla nagu poisid, ma ei tea, miks, aga nii see oli. Algus oli raske, aga pärast läks käsi oli ju harjutud käima Eesti koolis, aga siis tuli minna Rootsi kooli Rootsi kooli ja ma käisin külakoolis, kus oli kolm klassi koos. See väärtustamis oli Lundi külje all. Ja alguses ma rääkisin õpetajaga saksa keelt, ma olin väga tugev, matemaatikas nähtavasti natukene inglise keelt, oli seal ka, seda ma muidugi oskasin, saksa keelest rääkimata. Ajalugu ei saanud üldse aru sellest rootsi keeles Rootsi ajaloost suurt midagi ei teadnud. Rohkem kui Gustav teine Adolf rajas Tartu ülikooli siis Rootsi koolisüsteem oli veel niimoodi, et gümnaasiumi saada siis pidi, tähendab oli algkool, siis oli vahepeal midagi, mine kutsuti reaalkoolis ja siis oli gümnaasium triaal kooli saada, seal pidi olema hea hinne ja, ja minul ei olnud, kuna ma ei oskand ju ennast väljendada, nii et ma käisin algkooli lõpuni seitse klassi läbi, sel ajal oli seitse klassi. Ja siis kui ma siis reaalkooli läksin, siis muidugi juba aasta vanem ja see jälitas mind, see vanem olek jälitas mind kuni gümnaasiumini välja, siis. Aga siis me kolisime Lundi ja Lundis, ma ei saanud ka reaalkoolis käia, seal hindandi kõrgenema, käisin kõrvallinnas, sõitsin rongiga iga päev. Aga kes ei, taju, hullu ei olnud. See oli ka päris tore, kui pikk see Rootsi aeg oli, kuni 73 50 tulime Rootsi 54, kolisime Stockholmi. No seal ma siis käisin. Nii gümnaasium kui ülikool kohtasin oma abikaasat, abiellusime, lapsed sündisid ja 70 kolmaks selle rändama. Nii et tegelikult lapsepõlv mahtus Rootsi maale? Jah, võib ütelda küll, jah, tähendab 12.-st eluaastast, kuni siis ma ei oskagi nii põlve, 25, mis ma olin? Ei rohkem, räägime natukene nüüd isast, emast vennast ka, kuidas moodulitel omavahelised suhted, kes oli kõige lähedasem, no ma arvan, et kõige lähedasem oli siiski ema aga alles hiljem mitte mitte nii lapsepõlves, nii väga. Seepärast mu isa oli väga dominantne, aga ta oli praktiline, ema oli iluarmastaja esteet, see kunstnikuhingega, see kodu, kooshoidja. Aga mina olin oma temperamendile ka niisugune tegutseja, nii et ütleme, ma tegin pahanduste, teenin head mõlemad, aga ma, ma tegin asju. Näiteks luges väga palju, mina ei ole suur lugeja, ma olen praktiline, muidugi sain hästi läbi oma väikse õega, siis kui ma teda enam passima ei pidanud. Siis kui ta oli niisugune, teda pidi passima, siis muidugi võttis selle värav, kus ma oleks saanud teiste tüdrukutega mängida. Vendi justkui sinna kahe vahele. Ja joome läbi, saime ja saame ikka veel, aga aga justkui ei ole ei üht ega teistpidi niukseid, erilisi tunded tema vastu, hiljem emaga tal, mida suuremaks ma sain, seda rohkem ja paremini, ma sain oma emaga kama ja läbi ja, ja ja nisuke tuli niuke sõbranna suhelda. Praegu, kus te olete? Tallinna lastehaigla toetusfondi tegevdirektor, see on üks suur organiseerimistöö siin juba meie jutus. Vilksas. Läbi, et Rootsimaale minnes oli selline raskus, otsustamise raskus, sageli siis selle 12 aastase tüdruku vanema tütre õlgadel. Et see keeleoskust oli nagu hõlpsamalt kui täiskasvanud inimestel juba ja suhtlemine juba tänu sellele ja omavanustega seal kiiremini nagu läks kõik. Kas midagi niisugust lapsepõlvega seonduvat võiks veel nagu esile tuua, et, et see oli just see, mis tegi teist niisugused tegutseva ja tegusa ja ettevõtliku inimese? No ma ei tea, kes see tegi, aga see, see oli elamus, ma olin. Tähendab, kui me sinna peedivõtjate Maialime kolinud seal maal, siis ma käisin oma onu juures külas, malm sebin rongiga, siis tuleme tagasi ja onu viis mind Malmes rongi peale ja see oligi just niisugune esimene aasta Rootsis on niimoodi rootsi keel oli, oli ikka veel väga vilets. Ja viis mind rongi peale platvormi peale kõik, aga mina seal kaks rongi ja mina nähtavasti astusin vale rongi peale. Sellepärast maastasin kiirrongi peale, mis sõitis sama teed, aga ei peatanud mitte selles väikses jaamas, kus maha pidin minema. Ja resultaat oli see, et noh, et mis ma siis oma targa peaga suur raske kohver oli mul ka veel, ma läksin kohe esimesest, tähendab, kui ma nägin malli sellest jamast mööda sõitnud, läksin siis esimeses jaamas maha, akusse room peatas ja et siis läbi seal olid siis konduktorit olid noh, seal sellest pidi sealt läbi minema, ma keerasin pileti tagurpidi. Mul oli ainult Piret lunastatud, kuni selle väikse jaamani keerasin oma pileti tagurpidi, andsin selle niimoodi ära ja kiiresti-kiiresti nii ruttu, kui jalad võtsid. Suutsin Kohverkenda jaamast välja. Ja siis hakkasin mõtlema, et kuidas ma siis nüüd tagasi leianud, ainuke võimalus Lähen mööda rööpaid või katsun rööpaid jälgida. Läksin tükk maad, aga siis äkki rööpad läksid niimoodi V-kujuliselt üks ühele poole, teine teisel pool ja ega mina ei oska ütelda, kuhu poolel mannil peab minema. Katsusin midagi mõtted, lõige läksin ühes suunas ja läksin ja läksin ja läksin ja see kohver läks ikka raskemaks ja, ja ma ei tea, pärast öeldi mulle, et see oli 12 kilomeetrit vahet ja, ja ma ei teadnud ju, kas ma olen õigel teel või ole õigel teel. Vahetevahel oli nutt kurgus ja vahetevahel nagu ma pean kusagile jõudma ja siis ma mõtlesin, et noh järgmine jaam, mis tuleb ükstaskõik, mis see siis nüüd on, kas on siis see õige ja seepärast, et kui ma olin õieti läinud, siis tähendab rohkem jaamas ja seal vahel ei olnud, või siis on valejaamaga, siis ma pean kuidagi siiski sinna minema ja rääkima, aga mõtlesin, ehkki Hamas, ma saan kuidagi ära räägitud, aga kuidagi pidin natukene nihukest alaväärtuse tunnet oli ka sellest, me olime ikka natuke teistmoodi riides veel, meil ei olnud seda raha, keelt ei olnud ja niimoodi see, see kadus mul suhteliselt kiiresti ära, see alavad tunne, aga no siis oli veel, aga tähendab jõudsinikeks kohta välja ja leidsin selle ja ülesse ja kõik ja siis oli juba pime. Muidugi vanemad olid hirmus mures ja ei teadnud ka, mida peale hakata. Aga siis siis ma mõtlesin endamisi, et ja niimoodi ei tohi teha, et sa oled niisugune, annad alla, eks ole, vaid vaid võitled ikka lõpuni oma lastele. Ma olen kogu aeg rääkinud, et olge head kodanikud sellel maal, kus te elate, aga ärge kunagi unustage tõeliselt, olete systerlonjusku, rosinad, mõlemist koogis, eks ole, et, et see annab ainult pluss mitte miinus ju seal, nii on läinud oma lapsepõlvest jutustas Liis Klaar ja temaga ajas juttu reetmade