Eestis on seni rahvamuusika alal kõrghariduse saanud vaid üksikud eriprogrammi järgi õppinud muusika ja filoloogia üliõpilased. Nüüd aga on lõpetamas Viljandi kultuurikolledžis esimene lend, diplomeeritud rahvamuusikuid ja kuuldud lugu Karl Kikase. Wõro polka oli seatud esitatud selle eriala üliõpilastest koosneva ansambli Halleaa poolt. Ka kõik järgnevad saates kõlavad muusikapalad on sama ansambli esituses. Nimelt Tralleeaa poolt Eesti raadio fonoteeki salvestatud hulk omanäolisi lugusid, millest üht osa kuuleme tänases saates. Juttu ka palusin ajama rahvamuusikakateedri juhataja Ene Lukka ja üliõpilased Piret Ausi ja Ülle Janssoni. Tutvustage palun lähemalt, kus siis saab õppida rahvamuusikat, selle kogumist, seadmist, esitamist ja samuti mitmeid rahvapille, seda saab õppida praeguses Viljandi kultuurikolledžis rahvamuusikat ma mõtlen. Ja see on tõesti ainulaadne võimalus Eestis, küllap sellestki ka oleme kõnelenud varemgi. Aga ikka võiks ju öelda, et mujal Eestis ei ole niisugust kohta, kus rahvamuusikat õpetatakse, nii et selle kooli lõpetades diplomile kirjutatakse, et on rahvamuusikaspetsialist või teadja või tundja või rahvamuusikat valdav hästi valdav pillimees või ka rahvamuusikaõpetaja. Ja see on meil nüüd toiminud neljandat aastat ja sel kevadel. Meil on tulemas loodetavasti suur tähtpäev, et lõpetab esimene lend. Seal on kuus inimest. Kaks meest ja neli naist. Ja. Et mida me siin koolis teeme, et mismoodi see õppetöö meil käib? No nii nagu kõigil muudel koolidelgi on samamoodi kindlasti väga palju probleeme ja eriti palju probleeme on kindlasti rakendusliku kõrgharidusega, nagu on meie kolles. Ühelt poolt me paneme rõhku praktilisele õppele kui niisugusele ja meie kateedris konkreetset pillimänguoskusele, et nii või teisiti, kas kõigist nüüd tulevad interpreedid kui niisugused, aga vähemalt heal tasemel pillimees peab olema iga lõpetanu, kui ta ka ei hakka võib-olla niimoodi üksikmängijaks tõepoolest, vaid asub näiteks kuhugi kooli või, või, või ka eraviisil õpetama näiteks lapsi. Ja me oleme ikkagi sellel seisukohal, et muusikaõpetaja peab väga hästi pilli mängima või laulma. Aga nüüd, millist pilli siin on ka niisugused meie jaoks toredad ja mõnusad probleemide? Me ole üldsegi ära kohkunud nende inimeste etteheidete üle, mis on tulnud, et kuulge, mis te õige mõtlete, et kas siis tõesti Eestimaal hakatakse nende muusikatunde tegema rahvapillidega, et on ju korralik traditsioon juba pikki, kümneid aastaid ma ei tea, kui Pikrid on võib-olla 50 aastat näiteks ongi see põhiliselt ainult klaveriga tehtav muusikatund. Ja, ja et meie nüüd mõtlema, et seda võiks teha näiteks viiuliga või kandlega või torupilliga Harryga või noh, akordioni ka veel tehakse siin ja seal ja neid see üldsegi kohutame, arvame seda, et et kui meie lõpetajad on head pillimehed, siis nad võivad ka olla head õpetajad ja, ja küll nad endale ise töödia turgu leiavad. Selle praktilise poole pealt, aga siis selle teise poole pealt on see, et, et kuna meie eriala on selline, mis on seotud tõepoolest meie varasema kultuuriga ja lähemalt siis rahvakultuuriga ja selle tõttu me ei saa piirduda ainult pelgalt tehnilise pillimänguoskuse arendamisega vaid see muusika, mida nüüd mängitakse, mida otsitakse, tuhnitakse ylesse muuseumidest ka mitmete küsit, elude, rahvaluule kogumist ja põhjal omad vanaemad ja vanaisad, kõik lähevad mängu. Seda muusikat ei saa mängida või laulda ainult kuuldu põhjal peab teadma ka seda lugu, mis käib kaasas nende lugude-lauludega seda tausta kogu seda kultuurikonteksti. Ja selle tõttu on ka suur rõhk tõepoolest teoreetiliste lainetel. Seal eesti folkloor, Eesti kultuurilugu ja väga palju valikuid, mida siis teevad mitmed rahvaluule teadjad rahvaluuleteadlased Eestimaalt neid meil on ka piisavalt võtta. Vähemalt üks igal alal peaaegu on olemas, laiemas plaanis kitsamalt mõttes juba enam ei olegi ja ilmselt just eriti rahvamuusika poole pealt on vähe inimesi, kes üldse on uurinud seda ja, ja võib-olla siin kunagi meie tudengitest saaki järge ja selle teoreetilise praktilise juttu niisugused lõpetuseks, et mul on niisugune tunne, et vähemalt viimase kursuse tudengid on jõudnud selleni teadmiseni, isegi et nad väga vajavad seda teoreetilist teadmist ja aina rohkem esimestel kursustel. Võib-olla on natuke väike küsitavused ikka, miks nii palju. Ja, ja kuna meil on ka niisugune lõppeesmärk või niisugune taotlus, et, et võib-olla meie kateedri baasil on võimalik luua veelgi kõrgem aste rahvamuusikaõppel ja sealhulgas ka tõesti teadustööl võib-olla kunagi ja miks mitte ka rahvamuusikaakadeemia Viljandis. Sa oled näinud noorte inimeste kujunemist läbi mitme õppeaasta. Millised olid nad tänased lõpetajad siis, kui nad tulid õppimas ja Viljandi kultuurikolledžisse, kas teil oli ka mingi eelnev baas olemas ja seda on väga naljakas midagi meenutada? Kõige parem on seda kindlasti meenutada, nii kui me kuuleksime neid linte esimeste eksamite lindistusi, mida ei ole ilmselt eriti keegi teinud ja see neli aastat tagasi ja neid oleks tore võrrelda, tõepoolest lõbus. Kõigepealt need esimesed kokkupuutepunktid raha muusikaga. Aga mis puudutab nüüd eelnevat haridust, siis loomulikult ei ole seda üldsegi olemas. Alustatakse ju täiesti nullist nii või teisiti ja see, et meil üks neiu noppinud tõesti isakul muusikakoolis kannelt, see ei tähenda, et õppis rahvamuusikat ja tõepoolest rahvamuusika, nagu niisuguse, nii tema enda tunnistas, mööda jõudis alles meie kolledžis kolmandal kursusel. Ja neid pille, mida meil õpitakse, neid on tõesti väga palju. Kõikidel puhkudel on otsingud ja leiud, see on nagu tudengite suuresti tudengite endi õlul ja sest meil on ainult üksainukene õppejõud, kes on tegelikult õppinud rahvamuusikat seal Anneli kvant, meie viiuliansambli ja paljude muudegi ainete õpetaja. Kõik teised õpetajad olgu, olgugi nad tõesti väga kõrge haridusega ja, ja diplomi interpreedi nimetuski lõpetanud kas Vilniuse konservatooriumi või eesti konservatooriumi mõne mõne muu kõrgkooli rahvamuusika teadmine on nendel täpselt samuti olemata. Nii et see kujunemine on nüüd toimunud nii väga mõnusas ja huvitavas arengus. Õppejõud koos tudengitega ja bitid on, ma arvan, et vastakuti ja see kujunemine on minu meelest on väga tulemuslik, millistest paikades tullakse siia õppima, kas on selliseid piirkondi, kus võib öelda, et on eriti suur huvi rahvakultuuri vastu ja tõepoolest, meil on siin päris palju inimesi, on Pärnumaalt, praegusest Pärnumaalt, saartelt on üksainuke inimene on Valgamaalt näiteks ja, ja, ja Virumaalt Lääne-Virumaalt ei ole. Ühtegi inimest ja noh, eks see on, kuidas on juhtunud, ilmselt see on küllaltki suvaline, sest et küllaltki suvalise niisuguse teadmise järgi tullakse meile näiteks mõni on esimesele kursusele praegu tulnutest seal on jälle kuus inimest ja kaks nendest on saartelt. Saartelt on ka meil päris pidevalt olnud ja on praegu, tähendab, on praegu ka meil on keegi peale õpetanudki, et tema oli kuulnud raadios ühte alleaa lugu ja see oli meeldinud ja ja mõtlesin, et miks mitte, tsin tehaks huvitavat muusikat ja ja paljud inimesed on tulnud meie enda niiskust otseste kontaktidena. Kohtunud ei tule meile õppima ja, ja kuidas nüüd keegi, kuidas teadmine levib, et meil siin õpitakse, aga igal juhul need inimesed, kes meile tulevad, tulevad kindla teadmiseks, sest niisugust imelikku asja ja nii vähetuntud ja nii vähe populaarset asja nagu rahvamuusika tulevad ikka väga konkreetsed inimesed senini populaarset asja, praegu ta juba, ma arvan, et hakkab kujunema päris huvipakkuvaks kõigile, küsivad nüüd ka tudengite endi käest. Mida te arvate, mida võiks pakkuda tänapäeva tavakuulajale. Nii-öelda see vana rahvalaul, kus on ju igaühes sees mingi sõnum ka, kus ühtegi laulu ei lauldud niisama? Igal oli mingi tähendus. Ma arvan, et kui mina kui esitaja suudan inimesi uskuma panna, kui ma ise tean, nii kõne rääkis nendest taustadest ja ja seostest, kui ma ise tean, kust see lugu tuleb, mis puhul on teda lauldud ja, ja mismoodi on teda lauldud. Ja ma suudan seda nüüd meiega, kas siis kontsert olukorras publikule või või niisama ümber laua istudes oma seltskonnale laulda, kui ma ise usun sellesse, mida ma laulan, ma veenvalt tean siis ei tohiks üldse tekkidagi sellist küsimust, et noh, võib-olla nad ei saanud aru, võib-olla nad ei suuda jälgida, võib-olla see lugu oli nende jaoks liiga pikk, võib-olla seal ei tahetud võibolla väljenditest aru saada või siis ei tohiks tekkida seda probleemi. Järgnev lindistus on pärit 92. aasta novembrikuust, kui kolledži rahvamuusikute eestvõtmisel sai teoks ühisprojekt leedu rahvamuusikat, et aga see kandis nime vanu laule ja pillilugusid uutmoodi ja seda esitati mitmes Eestimaa paigas. Salvestus on tehtud Mustpeade majas avalikul kontserdil. TEMA rin. Kust üldse tulevad teie lood, mida te esitate? Enamalt jaolt otsime ise muuseumist, samuti ka mõndadest noodikogudest, mis eesti rahvamuusikast olemas on. Ja siis kindlasti vanaemadelt vanaisadelt kogutud laulud on viimasel ajal eriti populaarseks meie rahva seas läinud. Ekspeditsioonidel makid kaamerat kaasas, minnakse onu juurde külla ja mängi, laula, lauldakse, mängitakse koos. Nii ta tuleb ja tunnete vahel kohe ära mõne loo Watson 200 oma lugu, mida oleks hea esitada ja kindlasti. Ja siis seda ka, et et meil on kavas palju siukseid läänepoolsemaid lugusid Rootsist, Saksast, Belgiast, ja need ei ole niimoodi noodikogust, võidad vaid need on just konkreetselt sõpradelt, kes meil on käinud või kelle juures ise oleme külas käinud, endalt õpitud lood. Et siis on nagu parem stiili veidikenegi tunnetada, nii palju kui meie suudame eestlastena nende lugusid mängida, kui nüüd üldse võrreldagi siin teiste naaberrahvaste rahvamuusikat ja meie rahvamuusikat. Mis võiks selle kohta öelda, kas seal on rohkem sellega tegelejaid, kui meil, on raske ütelda, kas neid rohkem on, sest neid endeid on rohkem. Näiteks võtame Rootsi, et Rootsi on suurema kui Eestiga. Kui võrrelda protsentidega, siis teab, kui palju on neid rohkem, ikka tuleb kõigi seal küll, et kõik mängivad viiulit ja, aga ikkagi samasugused probleemid veelgi, kuidas seda populaarsena hoida? Et samamoodi on kindlad huvilised, kes sellega tegelevad ja inimesed on muidugi ka eri maades on see olukord ka erinev ja Ülle poolt nimetatud maade Belgia, Rootsi vaat kus tõesti meile huvi pakkuvalt antud alaga tegeldakse. Aga siis lisaks sellele ka veel Soome ja siis Iiri või Soome ka natuke on seoseid ühel või teisel viisil noh kasvõi juba lisaks Annelile, kes on Helsingi Sibeliuse akadeemias aspirantuuris on seal veel üks inimene, kurtlinklad, kes õpetab meil igasuguseid puhkpille rahva pärast mängustiili ja nii edasi siis iirlastega me oleme nagu vähe kokku kahjuks saanud puutuda, aga võib-olla Nende muusika kindlasti on väga paljusid üldse ärgitanud tegelema rahvamuusikaga ja sealhulgas ka oma muusikaga, sest et see on niivõrd elus ja see on nii huvitav ja, ja ta ei ole kunstlik üldse see, mis toimub ja, ja tõepoolest, need kes on kuulanud iiri lugusid, siis peaaegu Vi ükskõik mis stiilis lugusid nad teevad ikka mingisugune niisugune iiri rahvale omane, niisugune muusikastiil on seal kuskil halvesi põhilise tunnetuse ja, ja seda eriti muude rahvaste puhul eriti nii ei märka. Ja, ja noh, soomlased on muidugi meie lähemad sugulased ja ja kõige sobivamad partnerid võib-olla niimoodi õppetöös, et meil on siin mitmed inimesed, ka tudengitest on siin Ülle, Ülle ja Raivo on saanud käia seal vaatamas ja Liina nüüd sellel aastal ja ja et kuidas seal rahvamuusika trükitakse, noh tõepoolest siiski kõrgemal tasemel, sest seal on see ettevalmistus juba eelnevalt nendel inimestel olnud olemas suurem ka muusikalises mõttes, aga ega see ka ei pruugi meile sobida, sest ikkagi Eesti rahvamuusika meile endale tundub, et on väga erinev soome rahvamuusikast ja ja siin muidugi tekib kindlasti niisugune asi, mis meie iga-aastaste suurte eksamite järel olnud analüüside analüüsides välja tuleb. Noh, et kuidas ikka laulda tahaks ikka, et oleks huvitav ja kuule ja iseendale ka ja siis kipuvad Õpetajate arvates ja ka tudengite enda arvates vahel võõrapärased mõjude ja kui palju need mõjud üldse võivad tulla muusikasse kas laulu või pillimängud, kus on see piir ja noh, see on kõik, mis on väga huvitav asi, mis siin toimub ja ilmselt selle piiripanija on ikkagi kunstnik, muusik, pillimees ise. Aga selleks peab tal olema siis olemas tore, hea haridus, mida me siis püüame neid anda nii et see oleks ikkagi maitsekas ja kui asi on hea, siis ei teki küsimust kindlasti. Aga kui on tunda, juba lauldakse eesti rahvalaulu ja, ja seal on taga võikalt mingid mingi muu muusikastiili, võõra rahva mõjutas, siis on see noh, see lihtsalt ei sobi ja seda ei saa ju nii teha. See maitse küsimus on ka väga oluline. Aga mis nüüd puudutab, et kui palju meil rah muusikaga tegelevaid inimesi on siis tegelikult märksa rohkem, kui me teame selle tõttu, et et need näitajad, mis rahvamuusikapäevades ja igasugused niisugust folklooriülevaatused ja, ja festivalid, see pole tegelikult üldsegi see, mis toimub, see on välispidine ja paljud inimesed, kes käivad folkloorirühmadega ka. Et ega nendel festivalidel rohkem sellega üldse ei tegele kodus mitte, küll kõik, aga, aga noh, ma olen seda ka vahel märganud, eriti algaastatel. Tegelikult neid ei huvita üldse, mis seal rahvalaulude taga on või mis nende rahvatantsude sisu on või kui olid loengud näiteks rahvariietes, mis on ju väga oluline komponent. Nendele inimestele, kes sellega tegelevad, istusid lava taga, tegid suitsu, kuna see jama seal lõpeb, räägitaks selles, samas olid nad ise folkloorirühma tantsijad. Nii et noh, need nähtused on kindlasti olemas. Aga et tõepoolest Eestimaal on inimesi just praegu oma vanaemade, vanaisade ja muudegi vanemate jaga nooremate inimeste näol, kes tõesti endast teavad neid lugusid ja need on neil tõesti kümneid sadu peas ja meeles ei ole, aga niimoodi teadje küsi ja sugugi mitte ainult katsetus ja Kihnus ei ole need paigad, kus on olemas samamoodi Võrumaal ja Pärnumaal ja siin Viljandimaal ja aga noh, need inimesed ei tule avalikel esinemistel ennast pakkuma, lihtsalt et ma arvan, et meie siis ei ole vilets, aga teisalt on oluline ju see, et see rahvamuusika kõlaks võrdväärsena teiste muusikastiilide kõrval, et oleks samamoodi nauditav ja noh, minu arvamine on küll see, et meie pillimehed võivad pakkuda ka kõige kõrgemal tasemel olevate ükskõik kas pianistide või viiulivirtuoosid kõrval sama nauditavat muusikat kui nad muusikat, kui nad ise on ja antud juhul rahvamuusikat. Ja, ja see lihtsalt see pool on tõesti ära kadunud, et see muusika ka mitte ainult folkloorifestivalide pelg osa ei ole, vaid ta ka meie kontsertsaalides võiks olla sama mõju pakkuv, kui ta on tõesti heal tasemel. Selles mõttes küll me siiski kadedusega vaatame nii soomlasi, rootslasi kui ka muid maalasi, kes klassikalise muusikaga tegelevad inimesed teavad oma rahvamuusikat, esitavad seda ka. Eesti mees ja suu näis ta Costello. See mäsu kuune Taagoski luumust on sulid, suuna haaran puhu, Doosan ja suur murran. Lammustam tohid, sooda, haaran puu, Doosan ja suure. Ronivad, las ma ju koorest soojakoti vastu lüüa. Las ma ju. Riba rulli ja ta ei ole vaja olla mahu tor Morgani sassi. Kus last, nupu, tormi, leeri kus on küll lasknud purukera saabury ja Veera Oh hirmsa kogu riigi ja rahva me õega. Ei näe seal mäsu, nagu näis taagast. No mida annab teile tegelemine rahvamuusikaga üldse? See ei ole ju teil ainult mitte eriala, mida te õpite, vaid see on teil elustiil? Ta on elustiil, on erialad, on hobid, on töö, on amet, ta on leib lauale ja ta on vaba aeg ja ta on tõesti, ta on elustiil, kui see kõik see kokku võtta. Kas seda eriala õppivad noored inimesed on natuke erinevad teistest omaealistest või mida te arvate? Natuke lärmakam? Koolidele ongi see probleem, et rahvamuusikuid nimetataksegi kooli kõigele armakamaks rahvaks. Mõndade õppejõudude poolt ei pahanda selle peale, ma loodan, et nemad ka nüüd ei pahandanud, mõni moodi julgesin välja ütelda, lihtsalt on niimoodi, võtame pilli kätte siis ja teeme suu lahti, lauluks siis tuleb selleks tõesti tuhin peale ja ei takistasin takistada pallide kraavdaist ei takista, et kui pead tõesti vaid teil on, siis noh, juhtub ikka, et sul hakkab iseenesest näpi mõttes hakkab jooksma ikka natukene teetsele pilliga heli ära ja siis alles märkule pidid ikka tegelikult vait olema vales kohas ja valel ajal koridoris näiteks elekteri tähtsa nõupidamise ukse taga või või väga mõnede väga tõsimeelsete õppejõudude loengu toimimise ajal jalas. Selline soodumus on juba siia kooli tulles olemas või see tekib siin õppides kellel seda ei ole sellel kindlasti tolmukad külge siin, sest noh, siin on üldse kolledžis on väga siuksed imelikud inimesed koos Viljandi linnas, mul on palju tuttavaid sõpru ja nad ikka ootavad seda esimest septembrit pikisilmi. Nii tuleks kolledzi omad juba, kui nähakse juba pikki kampsuneid ja sorakaid juukseid, vähe imelikke kösserdisi niimodi ringi puterdama, siis teada, et sügis on käes, on september kolledži jõuk tuleb ja elu läheb nagu Viljandis veidike veidikene hoogsamaks. Inimesed on siin ja rahvamuusikud on kojahele eriline seltskond. Oma olemuselt ja oma mõttemaailmalt jooma käitumiselt hoopis teised, näiteks kui näitejuhid või, või tantsujuhid, kes meil siin on kindel, on ka suur erinevus sees tantsujuhtidel näitlejatel, samuti raamatukogunduse juhid tunneb selle tõttu ära, et noh, nad on tõesti siuksed vaoshoitud. Ja noh, püstitega ära, et ta õpib raamatukaubandust isegi siis, kui sa ei tunne teda, noh, juhtub ikka mõnda inimest ei tunne koolis siis arvab, et ta võib sealt erialalt olla vist esimestel kursustel. Aga seda veel, et kui juhtub mõni juhuslik inimene siia tulema kuskilt Eestimaa teisest koolist. Et on enne, ma arvan, et Viljandi kohta niimoodi nagu jutud ikka käivad, et halvasti, et maa kohta, mis siin ikka on, aga kui ta satub meie rahvas ikka siis ta kohe. Ta on väga palju juhtumeid, kui inimesed on oma mõtted ümber pööranud ja endale väga meeldib meie rahvas ja see, millega me siin tegeleme. Et terve õhkkond on koolist, kuna see kool on väike rahvas, tunneb 11 väga palju. See kool kindlasti annab oma värvi linnapildile. Kindlasti kui kohe ikka väga kirkad värvid annab, ma usun linnapildile ja rõõmuga tõdeda seda, et need, kes meiega koos kunagi on alustanud kuivõrd noh, prahv muusikuid on tegelikult üks ära läinud. Aga siin teistelgi erialadel meie sõpru-tuttavaid, kellega koos sai ka kapelli alustatud üldse kapelli kui sellist nad tulevad ikka ja jälle nad on siit juba neli, neli kolm aastat olnud eemal, nad käivad ikka meie eksamid ja igasugu mänge vaatamas käivad meiega. No läheme Tartusse sinna mängima kuskil Illegaardi või siis nad tulevad sinna kontsertile pärastele, vestleme ja tulevad siia Viljandisse meile külla ja noh, siin on midagi sellist, mingisugune konks on, mis siia jälle tagasi kisub ka neid, kes võib-olla ei tegeleda, on hoopis mingi torujüri kuskil muus linnas. Ei ole muusikaga, ta tuleb siia ja selle seltskonnaga ta lävib. Vot see ongi rahvamuusika. Mitte ainult ilmselt ilmselt kolledž tervikuna kokku, sest et muidugi, kes rahvamuusika on tegelenud, need ma arvan küll, et need nagu lahti, sellest enam ei saa. Aga, aga üldse see meie väikese kooli mõnus õhkkond, kus õppejõud ja üliõpilased on võrdses seisus enamikul juhul ja järjest normaalsemaks suhtlemine läheb. Ja tänu sellele kindlasti on see koolkodu nendele üliõpilastele, kui me oleks niisugune väga, ütleme, et autoritaarne distantsi hoidev õpetajaskond ja et ei tohivad sellest uksest sisse minna ja ei tohi seda telefoni võtta ja ja, ja see kell olgu, tuled kustus ja nii edasi, siis ma usun, et paljud oleks äragi läinud nendel rasketel aegadel ja ükskõik, ühel või teisel põhjusel. Aga aga noh, mul on ka niisugune tunne, et see on väga oluline, et inimesed tahavad olla meie koolis ka laupäeval ja pühapäeval ja sõitja käiakse seal ja üks meie rahvamuusikakateedri õppejõud Ants Johanson ütles ütleski, et ebanormaalsed olete või? Augustikuus olid kõik kolledzisse, mõned pritsid ruume, teised tulid seal mitmeid asju ajamas enne kooli ja nii edasi, et et käiakse ja, ja ollakse Kui lurri täidab vurri? Haagadid. Aga mis nüüd linna elusse puutub, siis seal on niisugune tore asi nagu mujalgi, et et meil on see raske probleem, et tulemus kahe aasta pärast meil pole enam oma maja. See maja sellel maal on ka nüüd omanik selgunud, see on endise maaomaniku vennapoeg. Ja leping lõpeb kahe aasta pärast. Me ei tea, kuhu me läheme ja meil on muidugi, et pakutud on variante, aga pakkujaid on ka iga natukese aja tagant uued inimesed, kes on siis vahetunud meie maa- või linnavalitsuses, nii nagu see elu meil on väga kiire ja keegi nagu ei vastuta millegi eest. Ja, ja samas kõik muutub siin elus nii kiiresti, et need pakutud hoonete nimekiri, mida me siis siin koos õppivate tudengitega läbi arutasime, et valimised siis noh, tõesti nendest mitte kõige parematest variantidest kõige parema ja tegime oma siis koondkirjas Mahme ots valitsusele pärast selgus, et sellele asutused inimesed, kelle majame Hindrale ihaldasime, õieti ei teadnudki sellest pakkumisest midagi, olid väga šokeeritud sellest. Nii et, et noh, me ei tea, kuidas läheb ja, ja väga raske on ka meie linnavalitsusel leida meile kohta, me saame ka sellest aru. Ometi, me tahaks Viljandist ära minna ja, ja meie osa nüüd linnaelus, noh, et kui suur see on või mismoodi on no kasvõi juba nende aegade jooksul, kui inimesed meil õpivad, kui palju nad, mida linnas teevad, kõik ei pea olema avalikud suurüritused aga see igapäevane väike elu me siin tegime ühe väikse kokkuvõtte. Fantastilised arvud ikka, mis on käidud koolides, kas meie meiega teediga kateeder tegi eraldi, aga tutvustavas rahvamuusikat ja aega veetmas ja no muidugi, rääkimata sellest, et külaliste puhul alati käiakse meie koolist läbi, et mida on eripärast see rahvamuusika, neid ja, ja see on ikkagi linnale niisugune oluline külg ja, ja ilmselt kui need noh, ei taha ära sõnada, aga et kui meid enam siin Viljandis ei oleks siin Viljandimaal, siis pärast olles saadakse teada, mis auk see oli, aga see on alati ju niimoodi, et kui ei ole, siis saadakse aru. Tegelikult oli vist ikka päris hea asi, et me väga tahaks loota, et meile leitakse üks koht ja maja me ise küll ei tahaks ära minna. Veermäe Mikk linapõld, iga adminn ja maaluu uue pruudi. Uskumus. Vastu. Ta on ema, oli keel ja lühikesed juuksed. Ma. Olin liigesed juuksekese r. Siis on meil on kui meie kursuse algatusel loodud noortemoose kantide selts. Ja usama selts tuleb nagu rohkem tööle saada, et praegu on olemas küll, aga ta nagu rohkem ennast õigustama just see töö lastega suviti ega talveti laagrites. Siis nüüd on valmimas folkmuusika festival Viljandis. Suvel siis kindlasti kõik õpetavat pilli lastele või täiskasvanutele. Igaüks otsib endale tööd, leiba, isa kes kuuluvad noorte moosekant seltsi. Aurat, Mosevandid, kas ainult Viljandist? Ei, neid on mujalt ka muidugi palju liikmeid on vähe, on 18 18 liiget. Aga ta ühendab üksikpillimehi bändidega, seal ei saa sinna nagu vastutööd ei ole nagu ei ole sünnis, meil oli ikkagi, et oled individualist pillimeeslaulja ja sinna, et kuidas sinna seltsi, siis saad ennast sisse süüa, tuleb ikka palju tööd ja vaeva teha ja meiega koos käia ja mängida, et olla selle vääriline. Need on ikka jah, Viru-Nigulast on jah. Must on ja väikeste lõõtspillide ühing tarmast vihastasid kõik üksikut üksikut meile liikmeteks. Mis puudutab mind lõpetajaid, siis tõepoolest see esimene lend noh, arvatavasti lõpetab selle lennu, lõpukontserdid on siinsamas saalis, kus me jutuajamise on Viljandi linnavalitsuse armas raekoja saal kus igaüks teeb oma siis noh, tõepoolest eraldi oleva kontserdi põhipillil ja selle, selle sugulaspillidel, sellest, mis talle meeldib, ja nende nõuetele vastavalt, mis, mida on õppejõud nõudnud ja need lõpetajad mini arvasime, et me tahaks nende hulgast leida inimesi, kes jääksid Viljandisse kolledži juurde. Et siis saades selle hariduse, mis on päris normaalne haridus mida paljudel meist ei ole minul kaasa arvatud mitte. Sa saaksid ennast edasi täiendada, mis on loomulik nähtus ja, ja need jääda hakata õpetama siin vaikselt, kes mida suudab ja nendest siis Ülle Jantson jääb meile kindlasti õpetajaks. Ja, ja ka muidu asjade korraldajaks, mida ta on juba kaks aastat siin tudengina teinudki. Raivo sildaja, kelle õlule me panime, me ei tea, kuidas see õnnestub ette valmistada pillide valmistamise, õpetuse võimalust meil pole siis võib-olla kunagi ka erialana võib-olla 10 aasta pärast näiteks. Ilmselt jääb Viljandisse Ando Kiviberg, kes on just selle noorte muuse kandide seltsi ja selle pärimusmuusika festivaliga seondub isik eelkõige. Võib-olla siis see jääb tema niuks põhiliseks alaks kindlasti midagi ka meil kole siis teeb, kui nad on mingid torupilli ja torupilliõpetajad meil ka ei ole. Piretkesin vestlusringist osa võtab, Nendel on ka väga tore mõte seal oma kodukandis Tootsis Waldon nii palju kultuurisõbralikke lembeline, et on otsustanud luua nii sihukese kooli, kus õpetatakse tavapärast muusikat, nendel pillidel, mis on olemas ja mis õpetad on klaver, akordion ja ja selle kõrval siis pilet õpitab, õpetab rahvamuusikat nendel pillidel, mida ta mõistab ja neid on tal ka piisavalt. Ja, ja siis on ka seal kunstipool veel seal sees, et niisugune väga tore nähtus võiks eeskujuks olla Eestimaal. Ja Tuuli Peters on meil kohe varsti pereemaks saamas ja ja eks siis näeb, mida te, kuidas tema tulevik läheb. Liina Kanemegi on veel üks inimene, kes lõpetab temaga veel ei tea, millise kandiga tema tulevik saab olla seotud, aga nii või teisiti ikkagi ilmselt rahvamuusika jääb ühele olulisele kohale. Ja võib-olla siis juba järgmised õpetajad rohkem nagu jaotuvad üle Eestimaa laiali ja asuvad kohta otsima muusikakoolides ja muudeski koolides. Aga siin, Viljandis on küll plaanis nende inimestega, kes küll Viljandisse jäävad ja kes siin ka vahetevahel käivad, sest ega niikuinii nagu Piret ise ütles, siin muud inimesed käivad. Nii teab ka ise meile siin käima ja osalema meie töös ja tegevuses, et tahaks Viljandis luua rahvamuusikaõpetuse võimaluse lastele.