Raadio seitse tere õhtust. Kõlab Erkki-Sven Tüüri keelpillikvartett Urmas Kibuspuu mälestuseks. Selle kvarteti teine osa on hingedeaeg. Hingedeaeg on Eesti rahvakalendris pikk aeg. See algab juba 29. septembril, kui on mihklipäev ehk peaingel Miikaeli päev. Ja see aeg kestab kuni Jõuluootus alguseni, kuni advendiajani on hingedekuu. Ja siis on veel hingedepäev nii palju seotud hingedega eesti rahva hinges. Surm ja sünd, surm ja selginemine. Kui palju ainet on see andnud läbi aegade kunstnikele? Lõuendil, muusikas, sõnades? Stuudios on professor Mart Raukas ja saatejuht Ene Pilliroog ja me tahaksime tänases öötunnis puudutada surma teemat. Ehk võib-olla räägiksime surmast sedapidi, et öeldud ju küll on, et mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Aga meid on loodud taevamerest. Ja ilmselt sinna mega tagasi tahame jõuda. Tahtis koju jõuda. Kuidas siis meie elu ikkagi muutub igavikuks. Mida te selle kohta arvate, professor Mart Raukas. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad on. Ma arvan, et surmasuremine on midagi universaalset, pagatumatuta. See tähendab, et surm tabab kõiki inimesi. Ja selle elu juhuslikkuse mängus tundub surma olevate üks kõige tõsikindlamaid reaalsuse juhuse, et religioon on surma ja hauataguse elu teinud üheks oma õpetuslikuks põhikiviks ja kontseptsioon surmast ja surmajärgsest elust mis nii tsentraalset rolli omab kristlikus maailmapildis on tegelikult jagatav ka teiste religioonide poolt. Pärimuse järgi olevat üks vaene naine, kelle ainus poega väga suvit tulnud buda juurde ja palunud ta Budal poeg üles äratada. Buda olevat nõustunud, kuid seadnud eeltingimuseks nõude, et see naine peab minema ja korjama kokku ainult peotäie seemne ivakesi. Kuid ainult nende majade eest, kus mitte keegi kunagi surnud ei ole. Ja kui see naine niimoodi ühe maja juurest teise juurde liikuse koputas, küsis, kas siin keegi on surnud ja sai vastuse, et jah, on ja teise maja juures samamoodi. Siis lõpuks jõudis ta buda juurde tühja peopesaga kuid selge teadmisega, et surm on universaalne. Ja selles maailmas on surm vältima ja see tabab kõike. Surm on läbi aegade suhtutud erinevalt. Kuidas teile tundub, kuidas tänases päevas meie ühiskond? Meie aeg vaatab surmale. Kas on läbi aegade see vaatenurk olnud ka kuidagi muutuv? Kindlasti mitte, kultuur muutub ja ühes sellega muutub ka vaade surmale. Kui näiteks sajandeid tagasi oli jutt seksist tabu ja surma avalik sündmus, siis tänapäeval ümberpööratult seks on avalik sündmus ja surm on muutunud tabuks. Kui näiteks võrrelda kovski kaasaegset suhtumist surmasse keskaegse ka siis keskaegne surm oli alati avalik sündmusel keskaegsetel summa. Piltidel näiteks on lisaks preestrile ja arstile kogu kogudus nii et keskaegset summa pildid on just nagu ülerahvastatud ja suuri toimub avaliku sündmusena kõigi silme alla ja kõigi uuriva pilgu alla. Ühtpidi niisugune surma avalikkus teadvustab igat inimeste summa vältimatusest ja õpetab inimeste õieti ka selle elu ülima reaalsuse suhtes seisukohta võtma. Ja keskajale, niipalju kui meieni andmed selle kohta on säilinud. Ka surm leiab aset omalaadse Botokollilise Vituaalina. Nii et kui suvi ja näiteks unustas mõne momendi oma pihist esitamata või siis mingi rituaal jäi täitmata, siis oli just doktogija preestri ülesanne seda suviale meelde tuletada. Toda nüüd kaasajal, mida enam me liigume, ajas meie sajandi poole, seda enam me märkame, et suurem satub pagendatud seisu. Surm on viidud haiglapalatitesse seal veel omakorda kaugematesse nurkadesse. Ja On olemas haiglaid, kus näiteks termin sõna surm on keelatud, sest see võib elus olijaid hävitada. Nii et surma kaasajal on muutunud üheks suureks. Kuivõrd meie surmatunnetus, kui nii üldse võib öelda, siiski võiks muutuda, kui meie lähedased sureksid meie lähedal, et me ei viiks neid kusagile kaugele, et me nii palju, kui meie võimuses seda on aitaksime neil astuda üle läve. Kahtlemata, see on oluline ühtpidi suviale enesele, kuid teistpidi ka meile. Puht tunnetuslikus mõttes, sest järgmised, kes sureme, oleme meie ise ja küll oleks hea, kui meie lähedased oleksid ka sellel hetkel meie ümber. Kuid paraku, nagu ma ütlesin, surm on muutunud tabuks näiteks 80 protsenti surmadest Ameerika Ühendriikides toimub alati üksinduses, nii et suvijate ei ümbritse mitte tema lähedased inimesed vaid väga sageli täiesti Kont vöögade kirurgid, kellega ei ole midagi rääkida, kellega ei ole mingit oluliste sõnade vahel toda ja niisugune personaalne kontakt, selline isiklik suhtumine on väga oluline. Olin korda Hollandis ühes kaputsiini kloostris pikemat aega ja tutvusin seal kahe preestriga, kes tegid väga vajaliku tööde. Nimelt tegelesid nemad inimestega, kes on suurem osa kas siis kahe tunni pärast või kahe päeva pärast, ta arstid andsid neile teada, et see inimene ellu ei jää. Ja nüüd oli siis preestrite osa neid inimesi ette valmistada. Ja üks nendest meestest oli noormeest, oli kuus aastat seda tööd teinud, teine oli vanem mees kaheksa aastat tööd teinud. Ja ma pöördusin kõigepealt noorema mehe poole ja ütlesin, kas vastab tõele, et inimesed surma hetkel muutuvad, kas vastab tõele, et nad elavad läbi erilisi niisuguseid müstilisi kogemusi ja ta mõtles hetke ja ütles täiesti siiralt? Ei ühtegi korda ei ole inimesed surma hetkel mulle midagi imelist rääkinud, nad on valusa, nad kannatavad, nad kustuvad. Kuid midagi sellist eriskummalist, nad ei ole mulle ütelnud. Ja ma pean tunnistama, et see vastus hämmastas mind väga. Mul ei olnud mingit põhjust kahelda selle mehe siirusesse. Enamik neist on kindlasti lugenud doga muudi kirjeldusi Polaiftalaif raamatusse nagu nad on kirja pandud ja nüüd eestikeelses trükis ka inimestele saadavad, kus inimesed surma eel ja surma hetkel väga eriskummalisi kogemusi läbi elada. Ja see mõte ja küsimus painas mind, kuni ma oma küsimuse sain vanemale preestrile esitada. Ja tema vastus rabas mind olles täiesti vastupidine sellele noorele preestrile, ta ütles, et jah, praktiliselt iga inimene muutuda ja muutub väga tunduvalt radikaalselt. Ja kui ma püüdsin põhjust leida, miks vastus nii erinev oli, siis ma leidsin lahenduse selles, et üks nendest preestrite, seda oma osa mingit väga oluliste isiklike kui suhet sellesse suvilasse ja suvi ja avast alla ka selle tarkuse, mida summa eelsel hetkel ta kogeda oli saada. Mis võis olla? See on nüüd küll uudishimust inimlikkust ja patusest. Aga surmaeelne tarkus summa enne pakkus. See on. Küllap see, mis peab ette valmistama inimest tulevaseks eluks nagu kogu selle elu, resümee või kokkuvõte. Kui te võtate näiteks raamatu minu ees on praegu siin ka mõni raamat, siis te leiate, et raamat reeglina sisaldab süzee, aga alati lõpeb mingisuguse kokkuvõttega. Ja see kokkuvõte, need kokkuvõtvad, lausuda viimane lehekülge. Sageli annab sellele raamatule mõõte ja tõmmata ja sea lagendatud süžee valmistab seda lõppfinaali ette. Ja ka plaat on järgi, mul on just siin võetud kaasa Nonii Faid on üks antiikmaailma kõige olulisemaid dialooge kus on kujutatud Sokratese surma, seda rahulikkust ja kergust, millega Sokratese summale vastu läheb. Ja see kirjeldus on muutunud siis kogu antiikkultuuri klassikaliseks selliseks etaloniks, kuidas tark filosoof surma suhtuma peab. Selle raamatu ja selle dialoogi mõte avaneb just viimastel lehekülgedel see eriline tarkuse. Nii et selles kirjelduses mitte sõbrad ei lohuta Sokrates, kes on valmis surma minema, kes seal müügi kavika tühjendanud, kes natukene kõnnib, heidab pikali. Ta tunnetab, kuidas tema jalad külmaks muutuvad ja külmuse juba kõhu piirkonda jõuab ja sealt edasi ja niisugune aeglane kustumine tuleb, vaid vastupidi. Sokrates lohutab oma kaasfilosoofidest sõpru ja ütleb, et ma olen naised just seetõttu ära saatnud, et nad ei valaks pisaraid. Teie mehed, peate hellitama filosoofi hoiaku ja peate rõõmustama, sest peale surma ma lähen teiste tarkade inimeste juurde veel targemate filosoofide juurde, kui mina olen ja kas mitte selle üle ei peaks hoopis rõõmustama. Vast ehk, ega muidu Richard Straussi kirjutanud oma tuntud sümfoonilise poeemi surm ja selginemine või surm ja kirgastumine, kuidas seda mõnigi kord tõlgitakse. Nüüd me astume üle läve. Ja ka füüsikatunnis koolis õppisime, et energia ei kao vaid muundub ühest olekust teise. Millest siis inimene koosneb? Milleks me võime muutuda, mida me kaotame? Mis jääb alles? Mis on see surm ja ülestõusmine, mis on see igavese elupärimise unistuste tee? Kui püüda vastata üldjoontes ja lihtsalt, siis enamike nii filosoofilisi kui eelkõige bioloogilisi kontseptsioone näevad inimest koosnemata kahest poolest kehalisest ja vaimsest. Ma rääkisin plaatoniste ja Platoni õpetuse järgi. Inimese keha on hingevangla ja palga ehk siis filosoofi ülesandeks oleks juba praeguses elus püüd oma hinge harjutada tõe teed liikuma. Näiteks hoiduda välisest luksusest, hoida kõigest sellest, mis kaunistab keha ja püüda hinge just nagu sellest keha köidikuste eemaldada. Nii et suurem tegelikult on pääsemine keha vangistusest ja võimaluse leida tõe tee kristlikus religioonis. Me leiame sama mõtte veidi teistsugusesse formuleeringuse. Nimelt et inimese osaks on ülestõusmine. Peale surma järgneb ülestõusmine ja üles tõusevad nii õiged kui mitte õigede. Surnust ülestõusmine tabab justkui kõike, aga piiblis öeldut, et nende inimeste saatus, vaimude saatus, kes üles tõusevad, saab olema erinev vastavalt sellele, milline on olnud nende maine elu ja selle motiivi, et inimese tulevane elu hauatagune elu sõltub sellest, kuidas ta on elu siin mööda saatnud on ligi 3000 aastat vana ja selle idee me tegelikult leiame juba muistsest Egiptusest ja muistse kitsa surnuteraamatust. Nüüd küsimus, milline on hauatagune elu, on ilmselt väga keeruline küsimus. Sest et küllap mõni kuulaja Ottaks detaile või nägemusi, noh, et mõni inimene tuleks tagasi ja ütleks, milline see hauatagune elu siis oleks. Mul ei ole ühtegi niisugust kirjeldust kuulajatele välja pakkuda ja kui niisugune kirjeldus minu kätega satuks, siis pigem suhtuksin ma sellesse kriitiliselt kujat aktsepteeriks seda. Kuid mida kindlalt võib öelda, võib öelda seda piibellik käsitlus, jäädi, surm on suur võimaluse, ta ei ole mitte ainult selle elu hädade lõpp, vaid ta on uks, mis viib näide uutesse ruumidesse. Või nagu üks väikelapse mulla ütlase, kes mõni aeg hiljem paratamatus haigusesse. Suvi. Ma ei karda surma, sest ma tean, et surm on nagu liikumine ühest ruumist teise. Teed ukse lahti ja lähete sealt edasi. Ainult et me ei tea, mis seal teises ruumis neid alati ootab. Kõlasid lõpuminutit Erkki-Sven Tüüri, Kaljo kitse pöörijoonest pöörijoon meie ellu võib saabuda mis tahes hetkel. Kõik suured asjad sünnivad vaid hetkel. Me oleme oma kehas justkui vangid ja seega ka siin elus justkui vangid. Ja nüüd, kui surma läbi lahkume me teise ellu Sist hinnang kaasa võtta täpselt needsamad väärtused, mida meil on kirstu kaasa võtta ja nende väärtuste hulka ei kuulu maja hoiuarve. Ja kes teab, mis suur maine väärtus ja ideaal veel, mille nimel me siin maailmas hommikust õhtuni ummisjalu jooksime. Mis väärtused need on? Mida, kui ei see ja mis rooste ei lähe? Need on muidugi vaimsed väärtused aga siin tuleks kindlasti jälitav eristada selliseid kultuurilisi, vaimseid, väärtusi, isiksuse väärtustest. Isiksuse väärtused, mida piiblis väärtustatakse, on eelkõige jumala armastamine ja teise inimese armastamine. Ja lisaks sellele voogused nagu õigluslikkuse mehisuse armulikkuse ka tarkuse, et niisugused väärtused, mida tegelikult on iga kultuur eneses Takalt sisaldanud ja kandnud need on need väärtused, mis piibellik õpetuse järgi kusagile ei kao, vaid nii nagu teemant Viljandiks lihvitakse. Nii need väärtused omandavad hauataguses elus uue mõtte ja tähenduse ja suurema säga. Nii et kui Paulus ütleb Kovintose esimese kirja viieteistkümnendas peatükis, et igaühele antakse teiste uus ihu vastavalt sellele, kuidas te olete maise elu elanud, siis on just siin see mõte, et iga inimese kõige väärtuslikum osa ühendatakse just nagu uue ihuga kusse, väärtuslik Saabe märksa suurema kihkusega esile tuua. Ma ei tea, kas ma olen nii mõnigi kord nii mõnestki väljendusest saanud valesti aru, aga mulle on tundunud, et üsna sageli religioossed inimesed panevad nagu eri astmestikule humanismi ja religioossus. Mulle on tundunud nii. Nüüd kuidas võiks vaadelda surma humanisti pilgu läbi? Kindlasti on üks osa inimesi ja väga suuri vaimuinimesi kes ei aktsepteeri religioosset maailmapilti ja kes ei ole veendunud. Lisaks maisele elule eksisteerib veel mingisugune hauatagune või surmajärgne elu ja õiglane sellised vaated toetavad enam või vähem soliidsetele teadus kontseptsioonidele. Näiteks bioloogia vaatepunktist võiks öelda, surm on elu paratamatu koostisosa, sest et üksnes luuaga organism on kohanemisvõimeline ja mitte vana. Ja kui Meie elu ümbritsevad kõikvõimalikud muudatused, siis juba puhtliigi säilimise huvides võiks mõni teadlane väita peavad vanad isendid ära surema, olgu siis selleks inimesed või, või loomad või taimed või putukad. Nii näiteks dokto q. Üks tuntumaid biolooge sellel sajandil 80 aastaselt kirjutada, et ma olen vana mees ja surmaidee ei kujuta minu jaoks mingisugust ebamugavat kujutluspilte. Olen elanud pikaajalise ja väga täisväärtuslikku elu. Ma olen ise armastanud ja mind on armastanud. Ja minu uurimisalased tööde on saavutanud suure tunnustuse. Ma elan edasi oma kolleegides ja minu mõtted elavad edasi minu üliõpilastes. Ja ma olen täitnud oma geneetilise rolli, mul on kaks täiskasvanut laste lasta ja mul on olnud privileege ja kõõma olla ülikooli õpe, Pattaya, omada väljapaistvaid ametikohti ja anda oma panuse tsivilisatsiooni arenguks. Mida rohkemat võib üks inimene tahta, küsib doktor Q ühes oma teoses ja samasuguse sellise humanistliku kergusega, samal ajal võiksime öelda ka ehk pinna pealsusega suhtub surma selle sajandi üks väljapaistvamaid ajaloo filosoofiamõtlejaid Arnold toim bee, kes on oma 79. aastal eluaastal kirja pannud vead, et kui ma mõtlen oma noortele kolleegidele, kes langesid esimeses maailmasõjas ajaloolastele, filosoofidele, poliitikutele, siis ma märkan, et ma olen saanud 50 boonus aastata, mida ma siiski olen suutnud täita. Ja need 50 aastat on olnud mulle vajalikumad kui näiteks matemaatikutele või siis jalgpallimängijatele, sest et ajaloolane saavutab resultaate, läks aeglasemalt kui matemaatik või jalgpallimängija. Aga siiski ma olen oma elu, ütleb Toinby hästi elanud. Ja ma kohtan surma täiesti rahulikult ja isegi rõõmsalt. Nii et see on ühtpidi niisugune humanistlik suhtumine surma, Suhman paratamatuse surm on seotud puht inimliigi erisustega. See, et inimene ei ela 100 või 200 aastat, vaid ikkagi enam-vähem keskeltläbi 60 või 70 aastat. Ja need näited, mida ma tõin, on siis näited sellisest optimistlikuste surma suhtumisest. Kuid teistpidi, kui me jätame kõrvale jäänud vähesed privilegeeritud inimesed, kel on õnn olnud olla arenenud riikide ülikooli õppejõud ja kes on nautinud tunnustust ja meeldivat elu, mis sellega kaasas käib ja vaatama maailmas ringi veidi avarama pilguga, siis me märkame, et arengumaades näiteks sünnib iga poole minuti keskel 100 last ja 20 nendest lastest tegelikult aasta jooksul surevad ja 60 ellujäänutest kannatavad pidevate alatoitumist ja ei saa isegi mitte elementaarset, et arstiabi. Ja kui vaadata Ta maailma niimoodi mitte ainult õnneliku eliidi silmade läbi, vaid kogu inimkonda läbi kõikide ajastute, siis kas ei ole see maailm ja inimelu omanistliku vaatepunkti kriteeriumite järgi lihtsalt luhtunud võimaluste, kaotatud potentsiaali, tuse ebatäiuse maailm? Ja siinkohal ma tahakski mälu järgi tsiteerida vast meie sajandi ühte kõige tuntumat ateistliku mõtlejat, kes samal ajal ka Maateismis on ääretult aus ja järjekindel olnud. Nimelt väljapaistvate inglise filosoof, püüdhantrosseli kes on ühes oma essees ütelnud, et inimelu on tegelikult mõttetu, traagiline sest et kõige ülevamad inimtunded geeniuse vaimusähvatused, kõik nende osaks langeb kunagi olla tolma Universumi kokkulangemise hetkel, sest päikesesüsteemi ei ole mitte lõpmatu. Universum ei ole mitte lõpmatu ja kui ülev ka ei oleks Bachi muusika või kui imetluse lähedased ei oleks väljapaistvad Kirjanike mõttede nende osaks on kunagi hävida ja suubuda universumi tolmu. Nii et me märkame humanistlikus vaatesse, kui ta on küllalt järjepidevalt väljapeetud pessimismi traagikat. Ja just see pessimism ja traagika ongi vast üheks kõige mõjusamaks argumendiks religioossele vaatele, et inimelu ei ole mõtet. Enim püüdlused inimgeeniusse ei ole määratud hävimisele vaid kogu sellele on mingisugune sügavam mõte, et kui ma praegu isegi voodimajas vaatan välja aknast ja näen üleval segavat tähistaevast siis ma kuidagi ei tahaks aktsepteerida, et see on üks tohutu, too hulka kosmiliste massi vaid ma märkan, et seal on midagi ülevamatja kõhkemata, mille poole inimene peab püüdlema ja mis annab elule mõtte. Meid eestlasi on viimasel ajal vist eriti kuidagi vaevanud ikka see, et mitu korda meil on võimalus teha seda rasket elueksamit. Et kas meid, Meil on ikka võimalik ehk kunagi veel kord parandada ja parandada ja jälle parandada ennast. Ma arvan, et me kõik vast oleme kogenud oma elus, et olulisi hetki sünnib vait ja kord ja kui tulevad teised hetked, see on juba teine kord ja see on hoopis midagi muud. Miks me ei või oma elule oma järjepidevuse ele. Nimetagem siis seda oma taassünnile vaadelda seda ja ta pidi, et kolid meie vanemad olid, nende vanemad olid nende vanemad ja niimoodi põlvest põlve tagasi tagasi tagasi kuni loomiseni. Kuidas teie vaatate sellele protsessioonile? Kahtlemata on oluline see, et üks osa sellest, mida inimene on loonud, kas siis puht geneetiliselt või vaimselt elab edasi nende lastesse. Ja muuseas, selline surematuse idee eksisteeris ka vana testamendis kuni Jeremija aegadeni, nimelt et Iisrael elas, sugu harunemis kestis. Ja jahve ei olnud niivõrd mitte konkreetsete inimeste jumal kui Iisraeli suguharu jumala. Et üksikisik ei omanud mingisugust erilist väärtust ja mõtet väljapoole sotsime kogukonda või suguharu, nii et suguharust pagendatud inimene oli paratamatult füüsiliselt hukkumisele määratud, kuid eelkõige vaimselt ja moraalselt. Tema justnagu ei saanud osa sellest suguagu Suwematusest, mis edasi kestis lastes. Kui te Jeweemiast alatesse tekib teistsugune vaade isiklikule surmale, eriti seoses Paabeli vangipõlvega, kus just nagu Iisraeli kahvuse on kaotanud oma terviklikkuse ja kusse. Keskseks väärtuseks muutub isikliku surmaprobleem. Prohvet Jeremija Ast räägib tänases öös peale südaöötundi ka professor Evald Saag. Kas te tahaksite jätkata Jeremija teemal? Ja ma leidsin praegu üles ka selle koha, kus Jede myya kirjutab. Ja kust sa on summa sotsioloogide ja spetsialistide leidnud vast esmakordselt vanas testamendis individuaalse surematuse idee, mis on seotud ka personaalse vastutuse motiiviga siis Jeremija 31, kolm 10. päevil ei öelda enam. Isad sõid tooreid, viinamarju, aga laste hambad on Hellada vaid igaüks sureb oma süü pärast. Igal inimesel, kes tooreid viinamarju lähevad ta oma hambad hellaks. On küsitud ikka ja jälle niiviisi, et aga mis siis ikkagi toimub siis, kui hing on lahkunud kehast? Kui te lubate, nüüd ma räägiksin rohkem filosoofina ja lisaksin oma jutule veidi analüütilise, ma ei tea, võib-olla ka kriitilisemaid momente. Loomulikult küsimus on väga raske ja hämar. Kuid ma tahaks helistada faktilised küsimused filosoofilistes küsimustes ta need küsimused, mis puudutavad surmapsühholoogiat või sotsioloogiat fakte, mis tunnistavad näiteks puht vaimsest peale surmajärgsest eksistentsist. Need faktiküsimused reeglina ei puuduta filosoofia, sest nagu ma ütlesin, faktiküsimused ei ole filosoofi küsimusega. Ja ma tahaks eelkõige välja tuua need raskused, mis on seotud selle ideega, et inimene peale surma jätkab oma eksistentsi puht vaimse olendina, kellel puudub igasugune keha. Mis lubab öelda, mis lubab väita, et vastavalt näiteks inkarnatsiooni õpetusele, et see hing, mis anime, evib hetkel mind või hingestab minda. Ühel teisel ajahetkel on kuulunud noh näiteks ütleme, juuli just see sageli, kui ma tohin, mitte väga tagasihoidliku näite tuua. Muidugi üks argumente, mida öeldakse, on mälupildid või siis näiteks kui keegi väidab, et tema eelnevas elus oli Lydia Koidula või keegi teine tuntud mees või daam, persoon, siis mis lubab jällegi väita, et tema seda oli. Missugused on need argumendid? Üks argument on kindlasti mälupildid. Kujutagem ette, et ma väga elavalt aeg-ajalt oma silme ees Lääne-Rooma impeeriumi ja näen näiteks Massa ennast omasenaatoritele ja siis ma näen gladiaatorite võitlust ja ma võin teada isegi niisuguseid asju oma impeeriumist, mida ma ajaloo õpikutest teada ei saa. Kas niisugused Gadja selged mälupildid on piisavaks argumendiks, mis lubavad öelda, et see hing, mis praegu filosoof Mart Raukast hingestab kuulusse eelnevast elus näiteks juulist seesavile? Ma tahaks öelda, et mitte see, et mingisugune mälupilt on kirgas või mitte, keegi kaasa ei ole piisav, et öelda, et oma eelnevas elus ma olen olnud näiteks Juuliast sees, sest vaadake, ma toon teile järgneva argumentatsiooni. Kujutage ette, Te, vaatate fotot, kus on jäädvustatud ühe teie väga hea tuttava portree ja foto on selge ja te ütlete, see on minu hea tuttav, te tunnete selle seal foto peal, aga kuid hiljem võib selguda pildil jäädvustatud, ei ole sugugi mitte teie hea tuttav, vaid seal teie hea tuttava äärmiselt sarnane kaksikvenda. Kusjuures pilt on selge ja te tunnete selle tuttava, seal, aga, aga de facto on meil tegemist selle tuttava kaksikvenna ja mitte selle tuttavaga. Samal ajal kui väga hägune pilte teie tuttavast on siiski pilt teie tuttavast, ehkki mitte selge, vaid hägune pilte. Ja samamoodi võib filosoofilise skepsisega suhtuda ka sellistesse mälupiltidesse eelnevast elust, mis võivad olla tekitatud kas puht hüpnoosi teel või võivad olla mingil muul viisil teadvusesse tekkinud. Nii et kõik, mida ma ütlen, ma ei taha eitada ega jaatada summa Jakset eksistentsi puht vaimse olendina või siis reinkarnatsiooni õpetust vaid ma ütlen, et need argumendid, mida tuuakse selle kasuks selgete mälupiltide najal need ei ole püsivate filosoofilise kriitika vaatepunktist. Teine vastuargumente puudutab puhtvaimset eksistentsi. Reeglina kujutatakse nii, et peale surma inimene siis jätkab puhta vaimuna kellele puudub igasugune kehaline määratlus, kuid samal ajal öeldakse, et vaim vihastab või vaim hävitab, kuid mida tähendab puht vaimsele olendile näiteks kuulata või vaadata Ta või ärritada kuidas me suudame ette kujutada mitte kehalist olendite vaatamas või valu tundmas. Meie keele sõnadega on niimoodi, et teatavat terminit nagu kuulmine ja nägemine, vihastamine, valu ja rõõmu tundmine on seotud kehaga meie nägemise keel, keel, mis kirjeldab nägemist ei oma ju mingisugust mõtet, kui ma ei saa öelda, ära pööra ümber või vaata hoolega vingi, see tähendab ma paratamatult apelleerin kehalistele situatsioonidele ja minu keel näiteks kube rääkimast vihases sipelgas kuumaga räägis vihases sipelgas, siis päris kindlasti ma ei kasutaks väljendit solvunud sipelgas. Kuid kuidas, mida peaksime me ette kujutama? Puht vaimsed olendid, kellel igasugune, selline kehaline määratus, ka sipelgataoline kehaline määratlus puudub vaatamas või kuulamas või, või vihastamas. See on filosoofiliselt väga raske ja kindlasti filosoof suhtub sellesse paraja kriitikaga. Jällegi tahan ma öelda, et ma ei jaatega eita puhtvaimset eksistentsi. Ma tahan ainult öelda, et need argumendid ja väljendid, mida mõni korda selle kasuks ja kirjelduseks tuuakse ei ole mitte vastuoluvabad. Jumala sõna jumala teod on uurimatud kui mitmest paigast piiblist. Me seda viidet näitame. Miks on teie arvates, kui me surmast tänases öös räägime surmainglit kujutatud maalidel? Nii irvitavana, nii üleolevana, nii võimukana, mitte lahke, sõbraliku ja ootava abistava isana? Surma kindlasti on meist üle ja seetõttu surmaingel on meist üle suund tabab igat ühte, nii kahju, see ei ole kõik raadiokuulajad, kes mind praegu kuulevad ja need inimesed, kes stuudios on. Need vist 100 aasta pärast enam ei ela, ma arvan, kellelegi üllatuseks ei tule. Ja see on elutraagika ja seal surmavõit meie üle, mida me ka ei teeks, kuidas ma oma eluga ei sätiks. Me ei saa oma elupäevadele kuigi palju juurde lisada. Ja surmaga patu palka kristliku õpetuse järgi. Surma on teenitud karistuse, mis tabab näide ja ükski inimene ei ole surnud hea tervisega aitäh. Või seetõttu, et tal asjad on väga hästi läinud, vaid pigem suur mootor, näide haiglapalatisse. Ja me oleme Suuma hetkel suhteliselt üksi. Me oleme täis valu, tabab meid ootamatult ja nii edasi ja nii edasi. Nii et kõik, mida vast inimene võiks tahta ja ka surma hetkest on see, et surm on hästi ette valmistatud, et kogu inimese elu oleks selline. Ta valmistus Suumaksed, kui surmahetk korda meieni jõuab Pettai tabaks kedagi nii ootamatult ja seetõttu ka katoliiklased. Ühes oma olulisemas palves pöörduvad neitsi Maarja poole palvega hoida meid ootamatu surma eest, et inimesel oleks aega selleks ette valmistada. Mis te arvate, missugune mõju võib olla Notke surmatantsul, sest ma tunnistan, et ma ei ole tahtnud seda vaadata mitte kunagi oma elus. Lübeckis ei, Tallinnas. Surmatantsupildid reeglina maaliti totaalsete õnnetuste ajal. Neid pilte maaliti siis, kui riigid olid sattunud sõtta. Pilte maaliti siis, kui maal möllas katke ja kunstniku üheks taotluseks oli surma maalida sellesse pilti Te kinni. Ja seetõttu need pildid on ka ohtlikud. See tähendab, et väljapool sakraalsed sfääri on nad just nagu tuumaprotsess, mis ei ole enam, kontrollib ja inimene, kui ta uurib seda pilti lahus sellest zakaalsest. Sfäärist puutub kokku just nagu summa negatiivse mõjuga. Kas te olete uurinud millegi tõttu oma töövajaduse tõttu või millegi tõttu seda, et kuivõrd on läbi aegade muutunud inimeste eluiga? Ja see ei ole küll minu kui filosoofi uurimisteemaks olnud, kui ta selle saate jaoks veidikene märkmeid tehes sattus mulle kätte raamat surma muutuvast sotsioloogiast kus näiteks alustuseks öeldakse, et läbi kõikide sajandite on suurema inimesi tabanud sajaprotsendiliselt, nii et see on Sooma paratamatus, millest ma rääkisin, kuid elu pikenemine vähemasti Euroopas, nii nagu ta on fikseeritud, leiab aset samm-sammult. No näiteks eelajalooline inimene keskmiselt elas 18 aastane vanuseks ja kaks aastat lisandus sellele muistses. Kreekas loomulikult siin sõltus linnriigist, kui vanaks inimene elas 22 aasta piiridesse, jõuab keskmine eluiga hoomas ja 33 aasta piiri omandab ta keskaegsel Inglismaa üksnes aastal 1841 ütlevad statistilised uurimused, meile tõusis inimese keskmine eluiga Inglismaale 40 ja üle 40 aasta. Et. Eluigaühtpidi just nagu on tõusnud. Kuid samal ajal me täheldame elu ja katastroofiliste langust eelkõige siin Eestis seotud majandusraskustega ja poliitiliste pingetega. Inimese tahtel öeldakse olevat väga tugev jõud. Isegi nii, et mitte tabletid ei ole need, mis inimest terveks teevad, vaid tema osk, tema soov ja tema tahe. Olen kuulnud isegi niisugust väidet, et oma elupäevad määran mina ise. Teatud mõttes ma olen tunnetanud ühe lähedase inimese juures seda ise lahkuda. Soovi seda valmis olevat, seda sündinud tahet minna ära tema tahet. Ja selle läbi elu kustumist ja äraminemist. Kuidas te sellele vaatate? Ilmselt ei pidanud suitsiidi ehk enesetappu silmas, vaid pigem Suumaks ettevalmistamist. Kuna surm on vältimatu siis summaks peab ette valmistama. Ja hiljuti juhtusin mulle kätte ühe väga nimeka Jesu idi preestri meditatsioonid surma kohta kus ta oma lugejatele õpetab siis mooduse, mismoodi vast peaks summaks ette valmistama. Kui te lubate, ma väga lühidalt sellest meetodist, siis räägin, mida iga kuulaja võiks enama või vähema sügavusega ehkajagi praktiseerida. Nimelt palub ta eelkõige kuulajatel rahulik asendada Ta lülitada välja teda segavat välismõjurite, keskenduda iseendale. Ja järgmisel hetkel, kui niisugune elementaarne keskendumine inimeses on toimunud kujutada ette ennast minemas arsti vastuvõtule, koga kandema. Tervisega midagi muutunud, ta tunneb näiteks kõhus valu ja see häirib teda ja ta on otsustanud minna arsti vastuvõtule, et sellele probleemile vastust saada. Ja siis palub sviidi paatega ette kujutada täpselt, kuidas ta istuks arsti vastuvõtu ruumis, mis värvi seinad. Kas tool on mugav vaadata nende inimeste nägusid, kes samuti järjekorras? Vaata tähelepanelikult vaadata, kes on see, kes tuleb arstikabinetist, kas on mees või naine, kas tema nägu on murelik või mitte mugelika. Ja nüüd ühel hetkel jõuab kätte tema aega, ta läheb, kabinet, Teie arst on tema poole seljaga pöördunud, jällegi palub jesuiidid, vaatage ette kujutada nii täpselt kui võimalik. Selle arsti hoiakud, missugused instrumendid on laua peale, kas aknast paistab ruumi päike, kas arst on vanem või noorem. Ja nüüd ühel hetkel arst pöördub selle inimese poole ja küsib, mis tal viga on. Järgnevad uuringute, analüüside ja selleks korraks on see päev läbi. Järgmine korda kutsub jesuiidid, et aga ette kujutama, et arst on patsiendile helistanud ja tema hääl on kuidagi eriline ja pingesse ja ta palub haiglast läbi tulla, sest tal on öelda sellele inimesele midagi ääretult tähtsat. Ja kujutage ette, milline on nüüd see tunne, missuguse sisekõhklusega te lähete. Te mõtlete, mida sellel arstil on öelda, mis on see väga vajalik, mida ta teile öelda on otsustanud ja te olete jälle selles oote koidoisse, jälle istute sedasama pingi peal, aga teie sisetunne on juba teistsugune. Ja kui te lähete arsti kabinetti, siis te märkate tema näoilmet vaadates. Tal on midagi teie eest varjata. Ta. Ja pikaajalise vaikimise peale ta tunnistab teile, et teil on parandamatult raske haiguse ja teil on elupäevi jäänud ainult kuu või poolteist. Ja kujutage nüüd ette, et kuidas te tulete sellest ruumist välja. Te, lähete polikliiniku uksest välja ja vaadake selgelt, mis värvi on taevas. Kas päike paistab, kas ilm on tuuline ja ta sõidate trollis või bussis ja missuguse ilmega ta jälgite nüüd oma kaassõitjaid. Kas see on täpselt sama tunne, nagu ta oleks eelneval nädalal sõitnud või midagi muud. Ja koju jõudes, et teil on ainult jäänud üksainus kuu ja poolteist ja niimoodi samm-sammult jesuiidid, vaataks selliste spirituaalsete harjutustega kutsubki inimeste elavalt ette kujutama igat üksikut situatsiooni, mida te teeksite? Kuidas teie ette valmiksid, saaksite oma viimaseks eluperioodiks? Loomulikult peate te oma väärtused ümber hindama, ühed on ebavajalik toimingud ja need ei oma mingisugust mõtet, sest teil on ainult poolteist kuud elupäevi jäänud, teised on olulised. Te peate inimestega ära leppima, kellega te olete tülli läinud ja võib-olla on väga lähedased ja armsad inimesed, kellele ta ei ole kunagi midagi olulist ütelnud, kuid kellele te nüüd veel viimsel hetkel uue jõuga saate öelda. Ja järgmine harjutuse, mida see ja sviidi paatori, tema nimi, muuseas on häältonidel Vello ta ise suvi, mõni aasta tagasi ta töötas, kalkud, tase, ja järgmine harjutus siis on inimese enesematus, nii et inimene ise just nagu viibib sellel matusel. Ta näeb ennast asetsevat kiustuste, näeb, kuidas sugulased ja tuttavad tulevad ja ta just nagu kõrvalseisjana kuulab nende matuseliste kõnesid iseenda kohta, anda hinnangut, kas see, mida nad ütlevad, on õige või ei ole õige ja järgneb siis selline hüvasti jätma tema kehale. Nii et inimene elutervelt jätab hüvasti oma kätega. Nad on teeninud inimeste, minu käes, praegu ka sulepea ja käed aitavad kirjutada ja pea aitab mõtelda ja suu aitab rääkida. Ja niisugune eluterve hoiak oma kehasse ja see tänutunne, mis inimene viimast korda oma kehale kujutluslikult annab see aitab ka jagu saadavast sellisest haiglaslikuste hirmusta suurema kui sellise vastu. Ja veel Antonide Mello läheb oma harjutustesse edasi ja ta palub inimestel isegi ette kujutada matuseprotsessioon ja seda, kuidas inimene kirstu pannakse ja seda, kuidas inimese hing siis nii-öelda lõplikult. Ta lahkub siit maailmast, jättes hüvasti kogu oma sugulastega ja peale neid harjutusi. Ma olen muuseas ka ise näide enda jaoks aeg-ajalt teinud. Tekib teatav niisugune kergendav vabastav tunne ja ühel hetkel inimene ei karda enam surma, ta võtab summa suhtes elude hoiaku ja see, mida me tegelikult praegu ühiskonnas märkame või näeme, kus surm on pagendatud ühiskonna perifeeriasse, kus ta on muutunud ainult teatavate selliste institutsioonide tegevuse objektiks, kus lähedased sugulased ainult oma lahkunud 1000 kokku. Kas videolindi vahendusel, mida keegi on surnuaial vändanud, või siis fotode vahendusele. See, see kaotab oma niisuguse pseudokollib pseudokoha ja asendub reaalse summa kogemusega. Sest surm on suure tarkuse võimaluse ja surma hetkel, inimene muutub väga oluliselt just nagu tema vaimsed võimed ja potentsiaal võiks öelda isegi, isegi suureneb, ei hääbu, nikku, keha hääbub, mingi eriline tarkuse suureneb inimestesse. Ja siis saabki elu igavikuks, nagu ütleb Erkki-Sven Tüür oma laulus, mida laulab Erich Krieger. Suur tänu professor Mart Raukas tahtele.