Raadio seitse jätkab oma ööprogrammi tere õhtust. Millest täna räägime. Peale südaööd on meil taas kavas prohvetite sari ja stuudios on vana testamendi professor Evald Saag. Aga kohe algavas saates mõtiskleme selle üle, kuidas mõtlevad teoloog ja filosoof, kuidas mõeldi keskajal ja kas midagi sellest keskajale, iseloomulikust, mõtlemise viisist on jõudnud tänasesse päeva. On jõulude ootusaeg ja ehk sobib sellesse olustikku ka mõtisklus kurjusest. Kurjust kohtame me kõik oma elus erineval viisil, erineval moel ja üsna sageli. Me kardame kurjusele silma vaadata. Aga ei mõtle sellele, et võib-olla kurjus ootakski seda, et nendele silma vaataksime. Selleks et ära tunda hea. Kes on meie stuudiokülalised? Mart Raukas, Jaan Tepp, saatejuht Ene Pilliroog ja tänases öös kõlab Johann Sebastian Bachi muusika. Raadio seitse meie stuudios on Mart Raukas? Jaa, jaa. Tepp. Esimene küsimus saatejuhi poolt oleks kas filosoof ja teoloog on otsekui kaks erinevat kõrget mäe tippu teineteisest kaugel ja lahutatud. Tere õhtust. Oma tänases saates oleme me võtnud eesmärgiks äkki ta mõtlejast, kes on olnud kõige õpetatum kõikidest pühakutest. Ja kui pühak, kõikide õpetatud meeste pühak, Nideoloogidega, filosoofide pühaka, kast nimel takino tuuma, sest ta kas filosoof ja teoloog mõtlevad erinevalt, kahtlemata nad mõtlevad erinevalt. Ja oma saate käigus me sellel probleemil tahamegi peatuda võttesse tähelepanu keskpunkti agino Toomase, kelles on ühinenud nii filosoof kui dialooge ja kelle mõtlemise ühtsus tegelikult seda erilaadsust. Nivelleerib nii, et käsitledes Akina tuumasta järgnevas vestluses me ühtpidi mõtestama lahti ka selle konflikti, mis kaasaja kultuuris teoloogia ja filosoofia vahel tekkinud on. Kas te tahaksite lähemalt rääkida sellest, miks siiski teoloog ja filosoof mõtlevad nii-öelda erinevalt mis on see tee, mida mööda üks astub ja mis on need eemalterendavad silmapiiri ahvatlused, mille poole vaatleb teine miks käiakse erinevat rada? Kõige lühemas vormis vastus oleks selline. Teoloog võtab oma arutelu lähtealuseks ikkagi ilmutusliku valguse, samal ajal kui filosoof kasutab ainult mõistuse loomulikku valgust. Ja kui talle öeldakse ilmutuse valguse seisukohalt need ja need resultaadid peaksid sellised või teistsugused olema, siis filosoofia ettevaatlikud ja kõhklevalt seisma tõmbab piiri oma tunnetusele ja ütleb, et siit edasi ma ei oska enam midagi kindlalt öelda, siin peab filosoftajaid andma dioloogile mõtlejale. Piibel on ka ilmutuse valgusel sündinud raamatute raamat, et mille sees on palju raamatuid. Kas nüüd teoloogi nägemus piiblist ja filosoofi nägemus piiblisümboolikast ütleme, on kattuvad või põhimõtteliselt vaidluste allikaks? Ma arvan, et nii dialoog filoso esimesel astmel ikkagi lähtuvad piiblisse sarnaselt. Nad tahavad teada, mida seal mõeldud teisel astmel võiks öelda, et filosoofia dioloog hakkavad mõtlema, kes on ütleja. Kui teoloog, jumalat, ilmutuse andjana, ta üritab lahti mõtestada jumala jumalate jumalikku olemust, siis filosoof näed ka jumalat, aga ta üritab jumalat mõista mõistuse sees. Võib-olla ta ei kipu niivõrd teispoolsusesse. Ta üritab võib-olla vältida liigseid spekulatsioone. See läheb nüüd tänasest teemast otseselt päris palju kõrvale. Aga on ju teada, et läbi aegade ja läbimaade ja rahvaste on just filosoofid olnud need, kes on ägedalt dialoogi rünnanud ja on erinevaid filosoofilisi koolkondi maailmas kes omal viisil on püüdnud ära tõestada seda, kuidas piibel ei ole raamatute raamat ja kuidas jumala kummardamine on pimesus ja nii edasi. Mida te tahaksite sellel valgusel? Kahtlemata Philosophy üheks funktsiooniks on ajendada kriitilist mõtlemist ja kriitilise mõtlemise pinnas ja viljakas pinnas just tekib seal, kus meil on tegemist lokkava fantaasiaga jab paraku peab ütlema, et bioloogias niisugust asja ette tuleb. Kui nüüd veel kord peatuda sellel küsimusel bioloogia filosoofia vastandlikku, sest siis ma arvan, kõige täpsemalt saab seda erinevust selgitada erinevate lausetüüpidega, mis on filosoofias ühelt poolt ja teiselt poolt loogiasse. Mõtlemise aluseks, ma arvan, dialoog oma mõtlemisel põhimõtteliselt ei erine kuigi palju, noh, ütleme geograafist või ahi paagist või õigusteadlasest summeerides kirikukogu dokumente või siis käia sümbaga kiriku ajaloo faktidega. Ta mõtleb täpselt samamoodi, nagu mõtleb ajaloolane näiteks mingist lahingust, mis mitut vastad tagasi. Toimis seed teoloogi empiirijaks andmeteks on ilmutuse andmed kiviku koguda. Andmed muudab muidugi seda objekti väärtuslikumaks, kuid see ei muuda selle mõtlemise stiilide moodust teistsuguseks. Kui te lubate ühte võrdlust, kui inimene metsast seeni korjab, siis ta korjab seeni. Kui seesama inimene kalliskive korjab, siis meil on tegemist ikkagi ühe ja sama operatsiooni nimelt korjamisega, kuigi ta on väga erineva väärtusega objektidele rakendatud dialoogi lauset, niisuguses kandja onlikkuse liigituse, son, sünteetilised kogemuslikud, laused, nad on sünteetilised. Nimelt rikastavad uue kogemusega meie tunnetust, meie kogemus suurendab dialoogi, töö ikkagi seisneb selles, et informatsiooni kasvatada. Nad ei olnud autoloogiad aga samal ajal selle informatsiooni kasvatamiseks teoloog alati peab vaatama kogemuse poole, kas siis ilmutuse kogemus või siis seal mingisuguse konkreetse kirikukogu otsuse samal ajal kui filosoof püüab produtseerida lauseid, mida saaks klassifitseerida kui paratamatult mitte kogemuslike lauseid. Ma võib-olla lisaks väikse mõtte juurde. Ma kunagi olen sellest juba rääkinud. Näeme teoloogi, kui arhivaarid, kes käib dogmade vahel, võtab ja vaatleb neid omasi, üritab neid kohandada siia vä rannasiis ma teoloogina saaksin veel lisada, et dogmad on võimalik lahti mõtestada kolmel astmel. Esimene aste on tõesti selline arhivad Marivaatlus. Arhivad, see on siis seda nimetatakse kui Kogitaatsi, kui mõtlemine, kui me loeme neid sõnu, neid lauseid, mis Toomas on formuleeritud. Me üritame neid kohandada ühele või teisele elujuhtumiks. Kuid loomulikult see ei ole kõik. Arhivaarist võiks öelda järgmine aste olnud meditatiivne aasta ja see on see, kui sellesama lause üle ma üritan ka mediteerida, üritan mõista, mida House mulle tahaks ütelda jumaliku olemise kohta. Ja kui ma nüüd olen piisavalt üritanud sellele mediteerida, siis kolmas aste oleks nagu komptemplatsioon see on, seda nimetatakse ka mõnes mõttes nagu avanemiseks, avanemissituatsiooniks mõnes mõttes, see on nagu teispoolsuse läbimurre, see on järsku tekib nagu meie kõne ja teksti sisse nagu üks pilu, üks ava, mille kaudu me järsku näeme teispoolsust. Seega on tõesti teoloogias võimalik nagu kolmekordne lähenemine jumalale, saan siis kovitaatse, meditatsioon, koondemplaadse. Kindlasti on eesmärgiks alati inimtunnetusel mõista, aga ma küsiks, kas mitte samasugust kolmikjaotust ei väi näiteks läbi viia ka ajaloo teadmises või siis õigusteadusealaste tekstide mediteerimise kontan pleerimises, milles seisneb siin vahebioloogiaga võrreldes? Ja loomulikult ajaloolane võib sedasama teha. Kuid ma ütleksin seda, et on kaks nagu mõtlemise meetodit eduktiivne teinud induktiivne induktiivne meetod, see on nagu sipelgas, kes korjab pisikesi elemendikesi, korjab fakte, üritab nende üle mõtiskleda, olgu need siis aasta arvud või olgu nendeks siis faktid, valemid, sümbolid, samuti ta võib rakendada sealsest kolmest kolmik. Aga induktiivne lähenemine on siis üksikult üldisele teoloog käsitleb ava Tedud Teduktiivselt lähenemist sahis. Üldiselt üksikule. Ta näeb kõigepealt sellist ühtset, see, mida näeb, ütleme, jumalikku olemist, ta näeb täiustada lunastust. Ja nüüd ta sellest üldisest jumalast absoluudist üritab siis abstraheerida pisemaid detaile. Siis ta hakkab nüüd vaatlema need pise detaile, üritab neid mõista, samuti rakendab siinselist kolmiksüsteemi. Kuid tal kunagi ei kao silme eest see suur siht, milleks meie kristlased, nimetame siis jumalat, absoluut. Tead, ma korra katkestan teid, kas võiks öelda ka nii nagu toomas seda oma sumo teoloogias väljendas, et teoloogia kui teadusklienti ja Divina peab tegelikult kasvama selliseks taevalikuks tarkuseks apientsija Divina, kus on siis ühendatud jusse kontemplatsiooni Nende andmete paljusus ja nende dioloogia eksegisi meetodite paljusus, just nagu lühendatud ühes mõistvast vaatepunktis, mis peab nagu igasuguse inimtunnetuse ülimaks kulminatsiooniks olemegi aga veel kord väga lühidalt siis sellest filosoofia lause tüübist. Kui te mäletate, jutt just aknast, sealt, kus ma liigitasin välja dioloogiale omase lause tüübi, mis siis ühtpidi oli informatsiooni kasvatab, aga ikkagi oli kogemusest lähtuv. Oodake teoloogia lause tegelevad filosoofilistes, seetõttu filosoofialaused on just paratamatult ja nad on sõltumata kogemusest, paratamatult ja siin on meil just nagu kaks tüüpi üheks paratamatuks ja mitte kogemuslikuks lauseks on see, et tervik on suurem kui ükspuha milline tema osa. Nii et kui inimene küll kogemusena ajal aga on selgeks õppinud, mida tähendab sõnadega biki, mida tähendab osa siis ta enam ei pruugi kogemuse poole pöörduda, formeerida seda täiesti paratamatu dialati, tõelist lauset, et tervik on suurem kui tema osa, kuid mitte niisugused laused ei moodusta filosoofia põhipõhiliste tegevusliini, vaid pigem lause, igal asjal on oma põhjus. Ja see on lause, mille üle Toomas oma summadeoloogikasse mõtiskleb, mis on tõsise filosoofia tundemärgiks, sest et vaadake, kuidas me asjast ei mõtleks asja olemasolust, ei mõtleks, me ei jõua põhjuse juurde. Muidugi inimesed igapäevaelus panevad tähele seda, et asjad on kuidagi põhjusega seotud. Kujutagem ette päris hirmsat asja. Me leiame kellegi inimese tapetuna ja meil on kaks võimalust, kas siin on iseennast tapnud või keegi teine on tapnud, see tähendab me mõtleme põhjuse ja tagajärje kategooriates, kuid mitte iga inimene tänavalt ei sa sellest ulatada seostati igal asjal, mis on olemas, on mingisugune põhjus, mis on tema väline. Nii et siin nüüd astub filosoof oma spetsiifikaga esile. Miks tänases saates me peatume pikemalt just pühal Toomasel, Akina Toomasel 13.-st sajandist. Mis võiks olla selle põhjus, kas ehk temas võiks olla ühinenud teoloogia? Religioosne filosoof? Kindlasti? Toomas on äärmiselt terviklik isiksus. Nii et kui me praegu saate alguses isegi oleme püüdnud selgitada filosoofia teoloogia erinevusi, siis tuumase enesetöödes ja mõtetes need kaks näiliselt erinevat mõttestiile on ühendatud üheks suureks orgaaniliseks tervikuks. Ja duumasse on Väljapaistev mõtleja üle kõikide sajandite. Ta on filosoofias ja teoloogias just see suurusse, mida Pahkele muusika meie saate taustal kõlab, on, on, on muusikas nii, et peatudes tuuma, seal mõistame me ka vast paremini meie kaasaega ja meie kaasaja probleeme, see on iga suure filosoofi tunnusjooneks, et tal on midagi ka järgnevatele olenditele öelda. Kui te lubate, ma väga lühidalt peatuksin Toomase elulool ja pikalt siin peatuda ei saagi, sest erinevalt nyydschest, kelle ekstravagantne isiksus alati on paelunud psühhiaatrite ja biograafide tähelepanu või erinevalt nendest traagilistest sündmustest, millega Sokrates oma nime jäädvustanud maailmafilosoofia ajalukku, ei leia mingit välist traagikatega sellist ekstravagantsust Toomase elus, vastupidi, kõik toimub siin rahulikult. Meditatiivne mõttetegevus kloostri seinte vahel liikumine kloostrist kirikusse, kirikust, ülikooli, erinevate õppeasutuste konsulteerimine, professori tegevus Pariisis, Kölnis, Roomasse, siin ei ole midagi niisugust välist või atraktiivsed, nii et Haine sõnadega võiks vist öelda, et Toomasel ei olnud ei elu ega lugu, millest pikalt rääkida. Aga Toomase eluloolised andmed on siis järgnevad. Toomas sündis 1225 Itaalia väikelinnas Akinosse ja nagu ajaloolased kirjeldavad nii ema kui isa suguvõsa on liidetud väga kuulsate aristokraatide ka kuningatega ja Akino tuumas. Üks paljudest peres sündinud lastest. 14 aastaselt On juba tudeng Napolis, olles saanud küllalt hea hariduse Akino Väikelinna lähedal asuvas Montega sinu benediktiin kloostris. Kuna perekond oli ambitsioonikas, siis ka Akino Toomasele juba varakult planeeriti hiilgav karjäär, aga kas siis rüütlina või siis diplomaatilist tegevust. Või siis vähemasti sealsamas Montekassina benediktiin kloostrisse abti rollis töötama. Kuid saatus tahab teisiti ja puutudesse Napolis oma õpingute ajal kokku ja koopasse ilma tegema Francis Khani ja dominikaani. Munga oodudega. Noaga kino Toomas on endast sedavõrd sisse võetud, et otsustada kogu oma järgneva elu dominikaanidega siduda. Kuna dominikaani tulite kerjusmungad ja niisugust välist prestiiži nendelt kuidagi perele oodata ei olnud, siis legendidest. Me leiame naljaka loo sellest, kuidas vennad noorele Toomasele tahavad augu pähe panna lihtsalt teele künni nad noore dominikaani nowitzi ööbivad ja aasta otsa hoiavad perekonna lossis. Ja isegi sellise lõbusa seiga Toomase biograafid meile kirjeldavad, et kui vendadel kannatus juba katkemas ja toomas kannatuse päevast päeva suuremaks kasvas, siis nad olevat ühe kergemeelse daami Toomase tuppa isegi sokutanud, et see daam siis Toomase mõtted muugo eluste lakse Maystematele valdkonnale pöörasse. Kuid kuidas ka ei oleks. Me leiame Toomase hiljema künnis õppimasse ühe tolle aja kõige suurema mõtleja Alberta suure juurasse. Kas te võiksite lähemalt rääkida, mida Itaalias sündinud suur mõtleja tegi Saksa linnas Kölnis? Et jaa, muidugi, 10 sisaldas ülikool ja ülikooli maailmakuulsusega, noh, maailm oli küllalt piiratud, tal 13. sajandil haaras Euroopa ja Aasia mingid aladel, ütleme Hiinani välja. Ameerikat ei olnud veel avastatuda. Ja niisugused rahvusriigid, mis tänapäeval selgelt välja joonistuvad keskajal ei eksisteerinud sugugi selgelt, vaid tekstiilis. Üks ladinakultuur ja itaallane võis õppida Kölnis, sakslanna võis olla Roomas ja side Oxfordi ja Sobonni vahel oli tihe ja see ei olnud mitte rahvustevaheline sild, mis neid ühendas, vaid pigem üks ladinakultuur. Aga Toomasime, leiame tõesti siis õppimas Albert suure juures, kes oli tollel perioodil väljapaistvam bioloogia kõige kuulsam filosoof. Ja minu ees on praegu Toomase portree maalitud kuulsa itaalia kunstniku Cromwelli poolt. Nonii me niisuguste päris suurt kasvu võib öelda isegi koopulentset meest, kelle pilk on suunatud kõrgele taevasse ja selles pilgus on Diotav ära busse ja isegi teatab Uiedus. Ja tõepoolest kaasaegsete iseloomustavat toomast kui küllalt Uiedat ja oma mõtetega maistest asjadest eemal olevate inimeste. Nii et ta olevat isegi esma pilgul veidi kohtlase mulje jätnud. Nii et toomas lülitub Kölni tudengiellu, aga jätab veidi kohtlase mulje. Ja siis Toomase elulugudes on naljakas lugu sellest, kuidas kaastudeng on niivõrd liigutatud Toomasson sellisest veiduvusest, et ta võtab toomas majandusele ja iga kord peale Albert suure loenguid seletab asja Toomasele uuesti ümber kuni ühe hetkeni, kus seletaja ise raskustesse satub ja siis olevat toomas võtnud raamatu ja sellele selatajale endale prilliansse selgus ka asja selgeks teinud. Nii et Toomas ütleb, et alandlikkus jah, see on voorus, aga kui on tõde küsimuse all, siis tuleb alandlikkus kõrvale jätta ja jalule seada. Ja veel leiame sellise huvitava loo. Gusson. Toomas, seal on kirjutanud ühe ülesande Albert, suure poolt formuleeritud küsimusena. Läheb koidori, pillab selle kirja kulli maha tuleb üks kaastudengit, mitte teades, kes on selle autor, viib kirjarulli Albert suuga. Albert Suur teeb selle lahti, loeb imeline tarkus, taevalik selgus, kes on selle traktaadi kirjutanud ja teada saades, et seal toomas tahab ta Toomast rohkem proovile panna. Nimelt formuleerib kõige raskema küsimuse, mida üldse tudengitele anda võis ja mäekappa selle täitmise tähtajaks ainult ühe päeva. Ja siis Ongi nendest Toomase vanematest biogaafiates tore leht sellest, kuidas Toomas seisab keset loenguruumi, Albert suur on tema kohale ja Toomas loeb selle vastukse ja see oli selge, tõene vastuse. Nii et Albert Suur oli hüüatanud. Me hüüame venda toomast tuimaks itaalia harjaks, aga ma ütlen teile, selle härja Möögamine kostab kord kõige kaugemasse OPA nurka. Toomase vastus jällegi on alandlik. Ta ütleb, et kui on mingisugune muu moodus sellele küsimusele vastuse andmiseks, siis see on mulle teadmata, nii et tõde on alati objektiivne ja mingisse suhtesse ühene ja mitte eriti palju vaidlustatav. Põnev, mis võis olla see tudengitele mõeldud kõige raskem küsimus, milliseid küsimusi? Milline küsimustik üldse oli tolle aja Euroopa südameõhustikus filosoofilises mõttes filosoofilises bioloogilises mõttes? Erinevalt paljudest tänapäeva ülikoolidest, kus ekspekümmenteeritakse teemadega keskaegsetes ülikoolides, oli õppestruktuuri ja plaani küllalt täpselt fikseeritud, sest et kõrgharidus oli tõsine asi ja see ei kuulunud mitte niisuguste meelevaldsete eksperimentide valdkonda. Milline see küsimus just täpselt oli, ei ole meieni säilinud. Kuid summa summaarum võib öelda, et kõik küsimused, mis puudutasid filosoofiat, jagunesid kaheksa esimesi Intati vestjoonest. Disputaate Need olid kindlaks määratud ta teemad, mille üle arutati ja lihvid tema filosoofiliste intellekti. Niisuguste küsimuste hulka kuulusid ka Toomase enda varajased teosed, näiteks levitaate uurimus tõest, temaalo, kooriusestajate Potsentsija võimust või päästa. Ja teise kategooria moodustasid siis nii-öelda vabal teemal improviseeritud filosoofilised mõtisklused quest joones Kvaidlebertaallasse, mille puhul mõtleja ise valis oma meditatsiooni objekti ja siis suhteliselt vabalt oma mõttekäiku agendasse. Siit koorub ühel hetkel välja terve küsimuste teestik. Mida küsida, kas küsida seda kes olid veel Albert suure kõrval Euroopas juhtivad mõttehiiglased sellel ajal? Või küsida seda, kuidas üldse Toomas Akinost kuulis Albert suurest näiteks keskajal, millised info liikumise teed olid, ei töötanud veel televisioon ja raadio ja ja kuidas liikusid tuvid ja, ja keeria käskjalad. Kuidas sa itaalia poiss teada, mis toimub? Samuti mõttemaailmas mujal Euroopas südames siis võiks liikuda ka edasi seda mööda. Kuri tõte armastus, vägi. Et need on niisugused vist küll maailma loomise hetkest tänasesse päeva tulnud arutlusobjektid mille üle ja ümber saab lõpmatult arutleda, vaielda ja vist ikkagi kätte saamata seda kõige õigemat vastused, mida otsitakse, aga alustaksime sellest võib-olla. Et kes siis olid Euroopas tollel hetkel veel juhtivad teadlased, kas on teada? No eks ikka on, neid nimesid on päris mitmeid. Hitti. Ma küll ei nimetanud neid aastaarve järjest mitel, et ei tunduks ajalootunnina, see asi, aga ma nimetasin mõningaid, nimetatakse mõningaid nimesid. Nimetama kobernaar siis Al sõlm. Kindlasti kogu keskaja kultuuri väljapaistvamad mõtlejad ja neid ei saagi rangelt võttes vastaja teadlasteks nimetada. Vastagoshee peikan on kõige enam selline filosoof, kes ka eksperimenteerib loodusteadusega juba tegelema hakkab, kuid mõtleja peamiseks eesmärgiks on mõista maailma ja püüda leida sügavam tõde. Ja kuivõrd eksperimentaalne loodusteadus annab ikkagi tõve ühesõnaga kindlas spetsiifilises valdkonnas siis reeglina keskaja mõtlejad seda ignoreerivad ja sellise teatava ignoreerima suhtumise me leiame ka tumma sealt, mitte seetõttu teadused ei oleks tähtsada aidata. Inimese elu on lühikene selle lühikese elu jooksul, inimene peab jõudma kõrgema torkuseni, milleks on siis jumala konten, pleerimine nüüd kuidas liikus info keskajal? Jällegi keskaja ühiskond oli küllalt stabiilne, see tähendab, et 20 või 30 aasta jooksul või 50 aasta jooksul praktiliselt ühiskond kuigi palju muutunud. Nii et selle perioodi vältel ülikoolide õppeplaanid olid stabiilsed, niisugused peadpööritava tempoga toimuvad muutused, mida me kaasaja ühiskonnas narkama igal sammul on keskajal kujuteldamatu ta. Ja, ja kui nüüd veel rääkida seda, et kuidas itaalia nooruk siis järsku sai teada Albert magnasastelt Alvertus suurest, kui ta elas ühes Itaalia kloostris. Kloostrid on alati olnud koht, kus on püsivalt ja pidevalt õppinud. Ja alati on mungad ka reisinud ülikoolide juurde ja jälle tagasi tulnud oma kodukloostrisse, kui õpingud on läbi saanud. Ja ma arvan, et ka meie, kui nad samas on saanud samuti seda informatsiooni teistelt vanematelt vendadelt ka vanematelt isadelt. Nii et ikka info liigub. Loomulikult on see info liikumise kiirus on loomulikult erinev. Ja kui me nüüd räägime viinud hoomasse summa teoloogiast tema põhilisest nagu teosest, siis Aquino Thomas on väga palju kasutanud ka Aristotelese metoodikat. Kummaline tähele panna seda, et Aristoteles oli tegelikult varakristlikule perioodile väga pikaks ajaks kadunud. Ja kummaline on ka see ta viinud hoomas oli, oli mees, kes Albertus suure käe all hakkas ka uuesti Aristotelisest tegelema ja Aristoteles, tegelikult tuli araabia maailmast uuesti Euroopa maailma tagasi suure ringiga ta pikka aega tegelikult oli araabiamõtlejate käes, uurimisel mingil määral ja siis Okina toomas uurides ka Aristotelesest hakkas töötama ka sealt. Hakkas arendama ka edasi oma filosoofilist süsteemi, võttes abiks võttes abiks Aristotelesest. Loomulikult see ei olnud ainuke, see oli üks meetod ja seega ta aitas ehk võiks öelda Aristoteles mingil määral aitas toomast avastada ja leida ka sügavaid tõdesid, jumalikku tõdesid. Loomulikult ei saa öelda, et need jumalikud tõed oleks niisama lei võtavad ja eks ikka omaga jumalikku puudutust. Teispoolsusest. Aquino Thomast lugeda, sest võib arvata, et filosoof võib end väljendada väga täpselt konkreetselt, aga samas ka kuivalt, nii et lugejal peab olema väga palju aega, mõtte liikumist ja fantaasiat sinna juurde omalt poolt lisada, et teda mõista. Nii on igasuguse tõsise filosoofilise tekstiga Akino Toomase peamine töö on summa, teo loogika ja samuti summa contra džentiiles neist esimene summa dioloogika mõeldudel noviitside koolitamiseks. Teine summa Kont Jentiilesse olevat küll tellitud selleks, et abistada Kõistlusesse pöördunuid. Maure kuid väga põguski tutvumine summa kondladžentiilese tekstiga näitab, et siin on ikkagi toomas midagi sügavamat plaaninud kui lihtsalt vasta ristitud veenmine, vaata mõlemad tõsised filosoofilise traktaadi summa dioloogika struktuur on väga kindel, tsükliline. Summa jaguneb kolmeks köiteks ja teine köide veel omakorda kaheks alaosaks. Nii et kui Peetakse silmas teist köidet, siis tuleb alati öelda, et priima sekunda või sekundase Kunda siis esimene või teineteise köite osa. Kuid milline on summa dioloogika struktuur? Iga köide jaguneb ala küsimusteks. Iga ala küsimus jaguneb aktikkletaks. Iga artikkel jaguneb omakorda kindlateks osadeks. Nii et lugedes summat meie silme ette just nagu kasvab monumentaalne suure dispuut kõigepealt toomas, alustab vastuväidetest sellele positsioonile, mida ta ise esitada kavatseb. See jälle vastab nendele vastuväidetele, esitab oma seisukoha. Ja on ka. Ma ei pannud, kuidas Toomas on niivõrd palju suutnud küllalt lühikese elu jooksul kiigutada, tuumas suudab 49 aastaselt olen kuulnud dominikaanide enda käest huvitavat hüpoteesi sellest, et Toomas kasutas kahesekretäri abi. See tähendab, et teel siis kivikust õppetooli või tagasi olevat nende noorte härrasmeeste ülesandeks olnud Toomast pidevalt küsimustega pommitada ja need vastused, mida Toomas tee peal formuleerib, usinasti kirja panna, nii et see on üks nendest reaktsioonidest, miks Toomas on suutnud ja kuidas ta on suutnud niivõrd palju kirjutada. Aga Toomase summadeoloogikaal monumentaalne uurimus inimesest, maailmast eelkõige jumalast Kes ongi filosoofiliste uuringute peamine tsenter? Enne kui tänases öös räägime lähemalt TEMA uurimustest dema mõtetest, heast kurjast, tõest, kõigest sellest, mis on tänaselgi päeval väga aktuaalne. Ja ärgem häbenege ütelda seda, et lausa tüliküsimus üsna sageli. Me kuulame enne Johann Sebastian Bachi Brandenburgi kontserdis number üks esimest osa allegro. Me räägime keskaja suurest mõtlast Akina tuuma, sest stuudios on Mart Raukas ja Tepp. Milline oli jumala tunnetamine tema mõttemaailmas. Akino tuumas on eelkõige impi riista, see tähendab te lähtute ees istet kogu meie-tunne, kus saab alguse meeleandmetest kuid küllap toomas oleks ütelnud, et mitte kõike, mida me tunneb, võtame, ei ole meeleline meie tunnetus tolmika, abstraktsiooni protsessina, see tähendab, et seda andmestikku, mida meeled meile on vagunud tunne tuss, abstraktsioonidena kasutab jumalat loomulikult meeleliselt ei taju, vaid filosoof mõeldes jumalast kasutab ikkagi jumala mõistet või abstraktsiooni. Nii et erinevalt näiteks kaardist, kes lähtub jumala mõistest ja otsides kõige selgemaid ideid, milles ja mille tõesus ei ole võimalik kahelda, võis näiteks erinevalt ka on sõlmist, kes oma jumala olemasolu antoloogilises tõestus lähtub just jumala mõistest. Domos lähtub meelelisest tunnetusest, kuid puhastab seda meelelist tunnetust abstruktsioonide teele. Nii et vaadeldes maailma vaadeldes liikumist meeleandmeid, saame kaudselt tuletada ka jumala olemasolu. See on põhiline skeem, son Emmbeedistlike skeemi, nii et kui me sageli filosoofia ajalugudest leiame niisuguse märkuse tempi, Viism sai alguse Briti empiivikutest lokist, paaklist ja joomist, siis see on agino Toomas ebaõiglane kõrvale jätmine. Kas tema puhul tema jumala kontseptsioon võib sattuda ka selles kontseptsioonis võib näiteks ilmutuse mõistus sattuda vastuollu? Ilmutus ja mõistus on filosoofia ajaloos väga sageli olnud vastandatud ka kristliku filosoofia ajaloose. Toomase filosoofia klassikaline lahendus seisneb selles, et ilmutada ja mõistusse täiendavad teineteist harmooniliselt. Kogu intellekt koosneb just nagu kahest osast. Esiteks on ilmutuse valgust, teiselt poolt mõistus enda loomulik valguse ja need kaks räägi ei välista teineteist, vaid kattuvad lõikuvad ja on terve rida küsimusi ka jumala enese olemasolu küsimus, mis on filosoofi mõtiskluse objektiks kui bioloogiaobjektiks ja Toomase summa bioloogika. Esimene küsimus ongi küsimus sellest, miks lisaks sellisele filosoofilisele jumalast arusaamisel on veel vaja Sacadoktoriinat või niisugust ideoloogilist käsitlust. Toomase vastus on, et kuna inimese mõistus on väga ekside nõhk siis peab ta olema sageli dubleeritud ilmutuslike tõdede poolt. Aga kõrgemad ilmutuslikud õed näiteks Kristuse ristisurma ja lunastuse tõde on puht ilmutuslik tõde, mida mõistus ei suuda käsitleda, ka lahendada. Need on siis tõed, mis on üle mõistuse, kuid mitte mõistuse vastu. Toomase harmoonia on siin just siis selline üle mõistuse, kuid mitte mõistuse vast. Eks tänaselgi päeval me teame endi ümber kuidas väga paljud tõsiotsijad püüavad otsida vastust küsimustele, küsimuste küsimustele ja leida oma usku just nimelt sel viisil, et kui jumala olemasolu, Annika tõestatav ja, ja umbes katseklaasis ära mõõdetav, et siis ma võin uskuda, kui ma olengi teadlane, leidnud põhjenduse selle olemasolule sele le tee otsale, mida mööda hakata minema ja kui ei, et siis ma ikkagi väga kahtlen ja niisugune igal juhul näha tahte ja puudutada tahted, mitte arusaav, et uskuda võib ka siis, kui ei näe. Ja sa ikka usud see teadlasele nii vastuvõtmatu. Formuleering Jaan Tepp, miks te valisite tema paljudest mõtlemise allikatest just nimelt kurjuse teema oma diplomitöö aluseks. Nüüd ma juba viitasin diplomid tööle, siis tuleb küsimus ka, mille jaoks ja, ja kus ja nii edasi. Kurjus on üks kummaline asi, kummaline nähtus inimkonna ajaloos. Kurjuse üle ja ümber on niivõrd palju müstifitseeritud, teda on üritatud viia salakultust tasemele ja nii edasi ja nii edasi. Kurjus nagu paljugi teisi probleeme siin maailmas vajab samuti selget käsitlust. Sest nagu me ütlesime, et on palju probleeme, mis on küll üle mõistuse, kui ei ole mõistuse vastu, kui ta ei ole mõistuse vastu, siis kasutame meie lihtsat mõistust ja üritame seda mõista, mis siis on see üle meie mõistuse ja loomulikult kurjusega toimetulek. Tähendab, kui meie elus on piisavalt palju kurjust, siis kurjusega toimetulek eeldab teatud teadmisi. Sest kui me langeme sellisesse pessimismi, siis tagajärjeks on tihtilugu ka jumala süüdistamine. Jumal on loonud maailma kurjuse. Kuidas saab üldse olla jumal, keda kristlased nimetavad heaks, aga ometigi on maailmas niivõrd palju kurjust. Kurjus põhjustab võitja, teadmatus ja tundmatus põhjustab hirmu psühhoos. Hirmu psühhooside käes vaevlev inimene pole aga enam tihtilugu võimeline selgelt endale aru andma. Tegudest põhjustest, tavajärgedest. Kui ma nüüd olengi omaga diplomi teema teemas käsitlevad just nimelt kurjuse probleemi ja kurjuse probleemi Akvinot hoomasse teoloogias siis ma olen üritanud mõista seda probleemi, sest eelkõige maailma ei tohiks jagada üks-üheselt ainult heaks ja kurjaks sest tihti tänapäeval maal jagatakse hea ja kuri. Sest kui me jagame maailma heaks kurjaks, sistavalisesse jaotusesse alati kätketud varjatud konflikt meie ja mitte meie mina ja mitte mina, tähendab puht psühholoogiliselt, ma hakkan kohe võitlema selle, mitte mina vastu, ma üritan kaitsta ennast, see on selline pideva agressiooni seisund. Toomas aga on üritanud seda ületada ja ületada, on ta üritanud seda järgnevalt. Ta ütleb, et maailm ja olemine on oma olemuselt hierarhiline. Nii näiteks ta ütleb, et kõrgeimast olemisest, see tähendab jumalast Kulikkurjuseni kõige madalama kurjuseni on väga palju vaheastmeid. Näiteks täiuslik jumala absoluut, vaat siis ütleme keerubitseeravid inglid, peainglid, kaitseingleid, siis tulevad võib-olla pühad, kuid siis tulevad õiged õndsad siis 1000 kristlased tavad, võib-olla kodanik, võib-olla tuleb siis lihtsalt ükskõikne inimene, lõpuks väike varas, siis suur varas, siis kurjategija, röövel, mõrtsukas, nii et lõpuks me jõuame kuni põhja oli nagu välja, mida ma tahan nagu siin mainida, ma tahan mainida, et maailm ja olemine on hierarhiline. Ja kui me nüüd järg jälgima küünot hoomas juures tema kurjuse käsitlust siis viinud hoomas ütleb et kurjaks ei saa nimetada ainuüksi mingeid tagajärgi. Näiteks kui mingi mees lööb aga koera siis tagajärg see koer tundis valu, ei ole veel kurjus, absoluut tähendab seal olnud füüsiline kurjus on kursused, tagajärg. Mõtteliselt aga toomas jagab siis kurjust füüsiliseks kurjuseks, tagajärjeks on see koera löödi jalaga, siis põhjuseks, eks moraal, ehk moraalseks kurjuseks on see, kui inimene nüüd mees otsustas lüüa koera jalaga siis tuleb hakata mõtlema, miks ta otsustas lüüa koera jalaga, mis protsessid selle inimese sees toimuvad. Ja kolmandas kolmas aste on siis ka Toomasel selline olemuslik kurjusest nagu metafüüsiline kurjus, mida ta nimetab riknevuseks. Ja ma loen ka sellekohased äikesepaar rida ette, mida Toomas on oma summadeoloogias selle kohta ütelnud. Kuna jumal on kõige olemuslikum korraldaja, peab tema ette nägevuse alla käima ka see, et ta lubab üksikute asjade juures esineda ka mõningatel puudujääkidele. Et üleüldise hüve täiuslikus ei kannataks kahju. Tõepoolest, kui kõrvaldada kurjuse kõik juhtumid, siis maailmakorras ei oleks paljusid hüvesid. Ja oleks näiteks loomade tapmiseta mõeldamatu. Lõvide elu ja türannide Julvuseta märtrite vaprus. Ja mõni raadiokuulaja võiks vast küsida, et miks jumal ei ole niisugust maailma loonud, kus lõvid ohtu söövad ja mitte ükski lambad alla ei oleks tapetud, seda lõvi poolt. Võib ette kujutada, kus kõik on taimetoitlased ja ükski ei kannataksega saaks tapetud. Aga tõepoolest, Toomase vastus kurjuse probleemile, kui see probleem on just küsimus sellest, miks jumal, kes on kõikvõimas, absoluutselt hea, kõike tõotav laseb eksisteerida kurjusel maailmas, miks maailm selle täiusliku jumala looming ei ole nii täiuslik nagu jumal ise on? Vastus on Toomasel, et ma sisaldab teatavate ilmajäetust või teatavate selliste puudumist, no võtame kivi. Kui kivil puuduvad silmad, siis me ei ütleks, et see on kurjus, avaldumisvorme ütleme lihtsalt, et see on puudumine. Kivil puudub nägemisvõime ja me ei pea antud kivimite silmadeta kivimite kuhjus avaldumisvormis. Kui inimesel puuduvad silmad, siis me ütleme, et tegemist on just ilmajäetuse ja mitte muutumisega, see tähendab potentsiaalselt inimene võib näha, kuid ta ei näe. Ja mees on kurjuse avaldamisvorm. Nii et kurjus on alati teatav niisugune ilmajäetus, miski, mis võiks olla, ei eksisteeri kord, mis võiks maailmas olla, ei funktsioneeri. Täiuslikkus, perfektsust, harmoonia, mis võiks inimeste vahel valitseda. Ei funktsioneeri siin vahel on sõda. Nii et Toomase käsitlus kurjusest kui teatavast niisugusest ilmajäetust tegelikult välistab kaks võimalust, esiteks ta välistab võimalused, kuhjust käsitletakse lihtsalt fiktsioonina. Selline on näiteks pinoza vaatab kurjusele kui ülimast vaatepunktist maailma käsitledes kurjust, kui niisugust üldse ei eksisteeri. Toomas ütleb, et nagu see on siiski reaalne. Ta eksisteerib, ta on meie keskel, me peame kui inimesed võitlemisele kurjusega, kuhu see ei ole fiktsioon. Kuid samal ajal Toomase käsitlus välistab kodualismi. Nimelt et maailma jaga antud heaks kuhjaks. Ei ole olemas sellist spetsiifilist olemasolu, vormi nagu kurjus isegi võib öelda saatan kui selline, kui olemasolu vorm on täiesti hea, sest kui hingeldan loodud heaks. Kuid seekord ja harmoonia, mis temas puudub, on ilmajäetus ja see on kurjuse põhjus. Mitte seetõttu, et jumal oleks selle kurjuse loomad. Ja muidugi Toomas seostab ikkagi kurjuse tahtevabadusega. Maailm on täiuslikum, kui seal on vaba tahtega olendid, kuid andas olenditele vaba tahte. Ühes sellega on maailma sisestatud ka visked, seda vabat tahet halvasti kasutatakse. Ja veel üks moment, nimelt et kuhjus kui ilmajäetust saab ainult puudutada loodut. Sest ainult olev saab millestki ilma olla ja mitte looja. Me puudutasime, huvitas enne natukene ka ingleid ja nagu me teame, Lutsifer, see on tegelikult nagu valguse ingel, millest tuleb tema nimi. Lutsifer oli peaingel, kes oli algselt enne maailma loomist jumala juures, kuid Lutsiferi patt, mille eest ta taevast alla heideti, põrgusse, oli kõrt, kus k inglitel, nagu me näeme, on olemas vaba tahe. Ja Lutsifer ehk siis kõrkuse hingel tahtis olla nagu jumal, ta tahtis olla samasugune. Ja seetõttu loomulikult loodud inglid on ju loodud samamoodi loodud hingel ei saa olla nagu jumal. Ja, ja seetõttu selle eksituse tõttu ta visati taevast alla. Nyyd ja siit need puudutame järgmiste oluliste punktis on see, et räägime kurjusest, räägime kurjadest, inglitest, räägime saatanast. No ütleme siis, väga palju nimetusi, on küll Diaabolus, saatana, kurat ja nii edasi ja nii edasi. Aga pidavat peaksime meeles pidama seda, et langenud ingel kui kurja vaimse kurja põhjustaja on olemas, reaalselt olemas. Ta on siin maailmas, kes pidevalt nagu ka evangeeliumi sõna ütleb, käib ringi nagu lõukoera, vaata et vaadata, keda neelata. Mida see tähendab? Ingel, ka langenud ingel ise ei suuda tekitada füüsilist kurjaingel diabolus, saatan ei suuda ise lüüa jalaga koera. Ingel on vaimne substants, ta vaimne, seega temal puudub keha. Nii, kuid ometigi ta põhjustab kur ja kuidas ta seda teeb, ta teeb seda sisendusjõuga kaudu. Nüüd langenud inglid, kurjad inglid sisendavad inimesele valesid valikuid. Nagu ma siin mainisime sellest vabast tahtest. Nüüd kui Akvinud hoomas räägib kurjusest, kuriknevusest kui puudujäägist kui veast, siis see tähendab seda, et inimene pidevalt oma elu jooksul langetab otsuseid, ta võtab ja teeb midagi, on õiged otsused, valed, otsused, nüüd hingel, langenud ingel, ma mõtlen siin, soovides kätte maksta jumalale ta kadedusest, et inimesed on võimelised saama lunastatud, võimelised pääsema õndsusesse üritav, eksitada inimesi sellest õndsust ära, et inimesed ei saaks õndsaks ja ta kasutab inimese mõistust, kasutab sisendusjõudu. Toon sellise näite. Laua peal seisab baas. Ja nüüd mees, ütleme, kui hingel kuri hingel Lutsifer, saatan sisendab sellele mehele halba mõtet, siis ta ütleb, et võta ja viska seevastu seina. Mees mingisugusel meelde segaduse hetkel võtab selle vaase ja viskab selle vastu seina või kellelegi vastu pead veel midagi. Siis sisuliselt on kuri saavutanud oma eesmärgi. Ta on toonud esemest välja riknevuse, selle, selle vannu või, või baasi eesmärk ei ole puruneda. Nüüd ongi vale valik välja toodud ja on midagi tehtud valesti. Kas teile ei tundu, et tänases Eestimaa olustikus kuri vaimses mõttes lausa lausa möllab? Jaa, seda küll ja ma tahangi öelda, et Toomas kui ta räägib sellest riknevusest, siis ta alati ütleb, et inimene peab nägema tegude kaugemat tagajärge, ta peab mõtlema selle järgi, mida see teema tegu ükskord välja toob. Kas see on see loomulik või ebaloomulik ja nagu me näeme faasi puhul, on see ebaloomulik ja nüüd ka tänapäeval inimesed, võib-olla ei viitsi niivõrd palju juurelda nende asjade ja nähtuste üle sügavamalt, mis asi üks või teine asi endaga kaasa toob, see olgu varjatuks. Aga kui selle nähtuse juures lubatakse inimesele suurt rõõmu ja õndsust ja selginemiste valgenemist ja valgustumist ja jõudmist kõrgemates sfäärides tasanditele ja ja sedapidi Ada. Sulada kõiksusesse. Tuletame meelde, mida saatan lubas Kristusele, kui ta viis ta templiharjale, mida vaid rikkust, kuulsust, tervelt maailma. Aga kõik sa seal petlik, sellepärast et nagu ma mainisin, see on miraaž, son, kujutlus, sulle, enesepettus, see on enesepettus võõrasisenduse kaudu. Aga kas inimene teab, et see on pettus, kui talle lubatakse suurt jumalikust, suurt valgustatust? Suurt vaimsust inimesed on varmad ennast petma, ilusate lubadustega on, vaatame kas või televisiooni seebioopereid, mis on niivõrd levinud inimesed noh, tahavad võib-olla sellest elu sellisest karmist reaalsusest natukene ära põgeneda, roosa Mannasse ja tihtilugu nad otsivad väga kummalisi teinud selle jaoks. Ja, ja tihtilugu need teed on aga ekslik. Ja üks väike garantii, mida mina olen juba jõud või millele ma nagu jõudnud kiriku jõudnud, on see, et see, mis on väga uus, see, mis alles hiljuti hiljuti väljamõeldud või välja avastatud. Ta ei ole vastu pidanud ajaproovi. Kirik ja ka filosoofia on selline kummaline asi, et ta on vastu pidanud ajaproovi. Ta on püsinud, kui vaatame, et kirik on 2000 aastat püsinud. Kas ei ole kummaline, et ei ole siiamaani lammutatud laiali kantud, tükkideks kaldud ju seal on ikka mingisugused ka tõed, mis on ajale ja ka saatana kiusatustele vastu pannud. Loomulikult ei saa välistada ka jumalikku osa siin. Ma ei tea, kuidas mujal maailmas praegusel hetkel on, aga tänasel Eestimaal on Lutsifer pihku võtnud lausa piibli ja öelnud oma vahendajate kaudu loomulikult Eesti rahvale seda, et piibel pole üldse see raamat, mida jumal on tahtnud rahvale anda ja et jumalast on see raamat väga kaugel. See on pettus, mis ma oskan siin öelda ka evangeeliumi sõnad kirjutavad, et ingel või, või saadan, võib võtta ka valguse inglikuju, mida vaid rääkida inimesena. Aga kui ma veel ütlesin, aeg ja tõde, need ei ole taandatavad, nad ei ole lahustatavad ja kui me ka jõuame siin tõeseid teerimine, siis tõed on oma olemuselt hierarhilised. Mida ma sellega mõtlen? Iga inimene loob tegelikult oma peas sammusega, samuti väikese väärtushierarhia, kui näiteks ärimehe väärtushierarhia tipus on must sportauto, siis tema hakkab kaasinimesi hindama täpselt selle kõrgeid puualusel selle sportauto alusel võrdsed ja head ja tipus on need, kellel on see must sportauto. Kirik ja filosoofia aga on input aktiivselt mõistnud, et tõde, see on midagi, mis ei oleks noh, teisendatav ja niimoodi kättesaadav ja lörtsitav, igal astmel. Intuitiivselt jumalikud tõed, nagu nihutanud küllaltki Augele nimega pingutama, tabab nendeni küündima ta peab otsima neid. Ja kui me näiteks räägime tarkusest, siis näiteks minu, et te olete minu tarkus, koosneb 10-st raamatust või ma olen läbi lugenud 10 raamatusse minu tarkus nii, ja kui mina nüüd hakkan oma 10 raamatu alusel otsustama jumala poolt või vastu. Vaata see jumal ei mahu minu 10 raamatu sisse, ma ei mõista oma 10 raamatu abil jumalat, tähendab jumalat ei ole olemas. Nii tuleb teine mees tuleb härra Mart Raukas, kes on lugenud 100 raamatut, ütleb näiteks ma tõin näite ja ütleb näiteks, et, et noh, mina olen lugenud saada raamatut, aga näete, mina ka ei mõista minu kaasa jumala mõiste nagu ei mahu siia sisse, siis tuleb näiteks ka tuleb Toomas, kes on lugenud veel rohkem raamatuid ja tema üritab ka mõista jumalat ikkagi päris lõpuni ei mõista, aga see ei tähenda seda, et jumalat ja seda tarkust ei oleks olemas. Ta ikkagi läheb kohati nagu edasi ja edasi suuremaks ja suuremaks. Tarkus läheb ikka rohkema rohkemaks. Tähendab lihtsalt on erinevad inimesed. Üks suudab sellest ookeast haarata ühe suutäie, keegi sureb haarata kolm suutäit, keegi suudab haarata 10 suudeid. Aga kui minul on suu soolast vett täis, ma ei ütle, et ookeani olemas. Kas isenesest juba see avaldus ei ole kurjuse kurjuse avaldus, et inimesed läbi aegade on üleüldse nii palju mõtteid, tegevust, energiat suunanud teoretiseeringule ja, ja mõtisklustele jumala tunnetuse üle. Et me ei suuda võtta jumalat nii nagu ta on lihtsalt, nii nagu ta on olla temas ja et see kõik oleks normaalne meie elamise viis mitte terve teoritiseeringute allikas ja mittevaidluste ja hoidku taevas veel ususõdade allikas, vaid jumalik, puhas, loodud elamise viis, ilma vastorudeta. Kõige loomulikumaks funktsiooniks on mõista ja see on ühineni kõige lihtsamale inimesele kui Akino Toomasele. Pacino Toomase summadeoloogikat võibki defineerida kui monumentaalseid uurimust sellest, kuidas ilmutus saab olla rahuliku, kaine, objektiivse kommunikatsiooniobjektiks. Ja ma ei arva intellektitegevusest biogitiseerimises oleks midagi halba, kui ta puudutab jumalata. Jumal hoidku, mis on intellektuaalne, kui ta ainult suudab opereerida korrutustabelitega gravitatsiooniseadustega ja minetab oma rolli aktuaalsuse, kui ta on pöördunud jumala poole. Intellekt on tervik ja intellekti eesmärk on mõista mõistmise objektiks. Eelkõige on jumal kui kõikide asjade algus ja lõpp, ütleb Toomas. Nüüd Toomas, ma tema eluloo rääkimisel niisugusel lühidus vormis jäin pidama tema tudengid aastatele Akina duumasse Sabrofessoriks juba 30 aastaselt. Ta õpetab Bonni ülikoolis ja kogu ülejäänud elu on sinna kahulike õpetlase preestri elu. Elu hilisematel perioodidel alates 40.-st eluaastast, Toomat juba toomast juba kaasatast kaasatakse ka kirikupoliitilistesse juhitustesse ja ühel niisugusel teekonnal 1008. 247. aastal Pariisist Lyoni sõitesse. Paavst Gregoriuse 10. kutsel. Talle jooni peab jõudma ühele tähtsale kihiku poliitilisele nõupidamisele Toomas siis suured ja küllalt ruttu. 1323. aastal. Aquino Thomas kanuniseeritakse ja kuulutatakse pühakuks. Toomase stiile ja teostada on rahulik. See ei ole selline epateeriva metafoorne millega hilisemad mõtlejad võib-olla silma paistnud väga hästi, ütleb doktor Mortingaapman Pacino, Toomase üks tuntumaid biograafia. Toomase stiil on tões stiil, mis lubab näha asja olemust sügavuti, et see on just nagu keegi vaatleks kalu selges merevees või nagu keegi taevatähti näeks Helendamasse selgesse sügis taevasse. See on selline mõtlemise stiil, rahulika, aga samal ajal kõiki läbiva ilma liigse fant Aasia ja kireta, kuid mis just selle tõttu on suunatud intellektile intellekti jaga võluga ja ühes teises kohas ta väga ilusti võrdleb Toomasta öeldes, et Toomas ei ole mitte tormlev mägioja, mis kõrgustest alla puuskub, vaid pigem sügavuses asuv veeallikas, mis kogu aasa oma taimedega toidab. Ja kui nüüd veel lõpetuseks mõtiskleda natukene selle probleemi üle, miks me ikkagi võiks võtta jumalat nii lihtsana, nagu ta ennast meile ilmutab, miks ajalugu tunneb niivõrd palju, ususõdasid ka usu sallimatust, see on ka küsimuste küsimus. Ja jumal tegelikult tuleb inimesele vastu. Kristlik religioon on ilmutuse religioon. Kui paljud loodusreligioonid on üritanud ise jõuda oma ponnistuste abil jumalale, siis nad lülitavad Jumalale juurde kirjutada palju imelikke asju. Selle kohta on ka ilus ütelus, inimene mõtleb, jumal naerab. Loomulikult ei ole see inimese halvustamiseks mõeldud, inimene peab alati mõtlema. Aga nüüd, kui jumal ilmutab oma toe ja kui me vaatame ka piiblitekste, kui me vaatame ka usulauseid, siis nad on tihtilugu väga lihtsad, väga lihtsalt arusaadavad, mõtlen näiteks üks selline usulause. Jeesus on Kristus on täiuslik inimene, täiuslik jumal, ta on inimkonna lunastaja saanuks usulause näiteks ometigi lihtne. Ta on arusaadav, ta on kirja pandud. Ja ometigi on küllaltki raske teda lahti mõtestada, eluma tuletan meelde, saate alguses mainitud kolmekordset seletuse võimalust Golden plaatseumeditavatsiagoogitaatsu siis ka selle usulausele peaksime üritama mõtestada, lahti mõtestada ja need filosoofid ja teoloogid läbi ajastu ongi üritanud seda lihtsat jumalikku ilmutust lahti mõtestada. Sest kui oletame, lihtne Puusepp tahab aru saada sellest usulausest ja kui nüüd tark õpetatud mees hakkab talle sedasama usulauset lahti seletama oma filosoofiliste terminitega mitte aru saada, mis ei tähenda ka seda tsüklosoofan vale, lihtsalt teine teises kohas Võigele kasutada lihtsamat meetodit. Seega seda usulauset on võimalik erinevalt lahti seletada erinevate raskusastmetega. Üks ütleb näiteks, kaugteine ütleb ka. Ja samuti näiteks kui puusse Ta kasutab arvutit või, või, ja, ja ometigi ta ei mõista ise koostada. Arvutiprogramme ei tähenda seda, et arvutit ei oleks vaja selle jaoks olemas. Lihtsalt teised inimesed, kes tegelevad arvuti konstrueerimise ja arvutiga pommidega, on lihtsalt arenguks erinevad taapid. Ja samuti on ka lihtsad inimesed, kes, kes võtavad ja mõistavad ka jumalad erinevatel arenguetappidel. Jumal on ikka üks, lihtsalt kommenteeritakse teda erinevalt, aga nüüd minu meelest on lubamatu, et erin, erinevad taseme kommentaarid hakkavad omavahel võitlema, sõdima ja kaklema. See on muidugi natukene naljakas. Kas on üldse üks paha asi, aga mina arvan, et teie küsimusele, miks ei saaks jumalat niisama lihtsalt võtta, saab väga selge vastus anda, nimelt et jumal ei ole niisugune asi, mida saaks lihtsalt võtta ja mul ei ole asi ei, mul ei ole üldse olemise vorme nagu pastapliiats, mis minu käes on, või laugude, mille ümber me istume. Jumalat Me saame tunnetada ainult väga kindlate vahendite kaudu, kui inimesed, meie tunnetus on orienteeritud loodud asjade, eelkõige meelelisele tajule. Kuid jumal ei ole meie meelelise taju objekt, järelikult me vajame mingisuguseid teisi vahendeid. Mõni koka, kunstlik, aga ma täielikult nõustun teiega. Kaklus on halb asi ja neid ei tule, tegeldi seal mitte vastanduda. Missugust kohta omab Tomism tänase päeva ülikoolides maailmas? 1879. aastal paavst Leo 13. eri tsüklika keeta klippaatrisse. Tomiss kuulutatakse katoolse kiriku tõdesid kõige adekvaatsemalt väljendavaks filosoofiaks. Väga sageli kiputakse arvama, et on olemas niisugune asi nagu katoliiklik filosoofia rangelt võttes ei ole olemas katoliiklikku filosoofiat. On olemas filosoofilised tõekspidamised, mis sobivate katoliku doktriini ka või siis kristliku doktriini ei ole olemas ka kristlikku filosoofiat. Kas on olemas kristlik matemaatikaga kristlik filos, katoliiklik matemaatika? Sugugi mitte. Nii et toomas, kui ta loeb, Aristoteles, ta. Ja me võime ette kujutada, mismoodi keskaegsete Aristotelese endale avastasid selle uued tekstid ühes ülikoolist oli keelatud, teises ülikoolist oli lubatud sinna põnev uus maailm. Toomas ka vaimustusega Aristotelesest loetleda ei võta Aristotelese filosoofiat oma summadeolokiga aluseks mitte seetõttu, et see oleks kuidagi kasulik või et Aristotelese filosoofias katoliiklik, vaid seetõttu lihtsalt, et Aristotelese filosoofiat õel. Ja see on see kaalukeel. Nüüd, milline on Tomismi roll kaasaja ülikoolides? Ma väga lühidalt lõpetuseks sellest räägiksime. Eelkõige on Tomism agendamist leidnud möödunud sajandi lõpul ja meie sajandil nõndanimetatud katoliiklikest ülikoolides näiteks Nonii katoliiklikus ülikoolis spetsiaalne filosoofia instituut selle jaoks luuakse, olen ka ise seal lühikest aega töötanud. Ruumi sisse minnes on seina peal niisugune armas gooti kirjas silt filosoofia a- Movintellektuaalist ei, filosoofia on jumala intellektuaalne armastus ja kardinale, eks Jer omal ajal väljapaistev filosoof ja teoloog siis kogus enda ümber, teised uurijad koondas raamatukogu ja põhiprobleeme, mis Tomismi meie sajandi filosoofiaga seob Aniuste teaduse, religiooni vahekorraküsimuse lahendamist. Aga Meie sajandi algusaastatel Tomissmon arendamist leidnud prantsuse neutamismi vormis näiteks sellised mõtlejad nagu Selti Laanse professor Gavin, kuula, kraaž Shell muidugi Maritajanietjeefil sooned on väljapaistvad filosoofide või siis tema Poola variandis. Josep Maria Bochenski näiteks võib ülikooli kauaaegne rektor tamis Manne küllaltki heterogeenne filosoofinna poolt. Ta võib esineda kas meetodoloogiana haakuda loogikaga või siis olla puhas metafüüsiline uurimus, nagu professor mureffhaalseda omal ajal agendasse. Kuid kuidas ka ei oleks, ta ohjab järjepidevust siis 13. sajandi mõtleja kino Toomasega, kellest me täna rääkinud olemegi. Mõttega, et filosoofia on jumala intellektuaalne armastus, tahaksin ma tänases öös öelda teile tänu. Mart Raukas ja Jaan Tepp. Ma siiski arvan, et Akino Toomases sündinud mõtetega on meil põhjust jätkata nii mitmeski teises stuudios sest rääkimata, on ju veel vaim ja võim ja headus ja tõde ja, ja nii muudki veel. Nii et täna küll tänu, aga kohtumiseni kindlasti.