Beethoveni sõber on jälle siin kaasas uued sõbrad ja jutud, väited ja mõtted. Ehk on tänane episood isemoodi seetõttu, et see jääb kõrvuti üsna üleva ja kalgi ühest küljest armastava ja teisalt halva ning halastamatu sõna, elu ja surma, sapipritsmed ja siira imetluse. Vastandada muidugi võib aga seada kahtluse alla nende paaride kokkusobivus. Ei ole vist ka mõistlik, pole ju üht ilma teiseta mõistmaks üht äärmust tuleb vastu seada, teine. Küll inimene seda juba oskab, nähes enda ja teiste tegemistes kord ööd ja siis jälle päeva. Mõni lihtsalt nihutab piirid kaugemale, kui lubab hea maitse. Teisalt tehistegusid, mis nõuavad erakordset julgust ja pühendumust. Küll on nii, et mõni inimene suudab endast maha jätta märksa põnevama ja vastuolulisema kuvandi, kuid teine teha oma elatud elu põnevaks uurimismaterjaliks ka teistele. Seda enam, et tagatipuks oskas mees, kellele täna jutu juhime, oma elu ja mõtted talle sobinud moel ja hetkel kimpu koguda ja kõigele korraga lõpp peale teha. Tänane Beethoveni sõber toob üsna mitmel heal põhjusel mängu rootsi juurtega soomlase avaliku elu tegelase, kirjaniku ja muusikakriitiku, kelle sünd jääb enam kui kolmveerand sajandi taha. Olgugi et otsustas ise oma elu lühendada, jõudis ta ära teha rohkem kui paljud teised tosina kaupa teha nii head kui halba, rikkuda nii inimeste tuju, kuigi osutada tähelepanuväärseid teeneid muuhulgas ka Eestile. Täna räägime Sepo Heigi näimust head kuulamist. Meelhobeni sõber. Mõni aeg tagasi, kui Beethoveni sõber maestro Eri Klasiga kohtus temaga romantismiajastu kõige imelisem Ast orkestrimuusikast rääkida lippas dirigendi jutt korraga kolmandat radadele üsna ootamatult ja palumatult. Muusika kriitikale võib öelda ka täiesti iseseisvale peatükile, mida meie saatesari seni üsna vähe uurinud ja Beethoveni sõber võttis sellest ootamatust modulatsioonist kinni kui võimalusest ühes maestro klassiga. Sedagi rada pidi astuda. Küllap see kriitikute teema siis dirigendile hetkel südamel oli. Võib ju igaüks mõttes arvata, kui palju tuleb töökatel muusikutel kokku puutuda nendega, kelle töö on saada nende töökoht arvamise eest raha. Kas teie oleksite valmis sama hästi kui pärast iga tööpäeva järgmisel päeval lehist lugema, mida keegi teie päevatöö kvaliteedi kohta arvab? Mida siis klas Hectorber Leosi ja tema loomingu kiitmise teelt kõrvale kaldudes, ütles? Ja selles sellest on palju Mirutas õppida just muusikateadlastel. Vaadake, mina ei ole suur kosuda kriitikute Lugija, sellepärast et ma tahaksin nagu jätta sellest kontserdist, mida olen just kuulnud või, või või ka ise juhatanud, siiski mitte nii palju meenutada, kuivõrd just sellel hetkel olla selle muusika sees. Sest et muusika on ju kuidagi puudutab minu hingekeeli vägagi lähedal ja ja tõtt-öelda, kui see kontsert ei ole kõige paremini läinud, siis ma häbenen selle kohta lugeda parameetri lugemata. Milleks siis üldse kirjutada, kui kontsert ei ole läinud hästi ja kelle meelest hästi? Küllap peab iga kriitik olema valmis iga hetk sellelegi küsimusele vastama nii sellele kui veelgi kangematele, mis pärivad sootuks kriitiku ameti vajalikkuse ehk nende endi tööde-tegemiste mõttekuse kohta. Nii sai üheksakümnendatel samal teemal arvata ka Evi Arujärv keda on söandatud nimetada meie muusikakriitika esileediks. Kes pole otsekohene ülestunnistus harujärvelt liigse sõna mere ja lisaviideteta. Mul on olnud selline salaarvamus, et tegelikult muusikast ei peagi rääkima. Ja mõnikord on üsna mõttetu rääkida, sest suurem osa muusikast eksisteerib inimese jaoks hoopis mingil teisel intuitiivsel tasandil vahet too vastuvõtutasandil. Inimene ei analüüsi seda, vaid ta elab selle läbi ja tunneb sellest rõõmu ja pole sinna mingit sõna juurde vajagi. Selles mõttes on kriitiku tegevus päris ebanormaalne või nukatagune asi, mis läheb korda tõesti ehk ainult väikesele grupile inimestele. Kas pole imelik olukorda? Kriitik ei pea end vajalikuks enamale, kui käputäiele huvilistele kuulus dirigent ei taha lehte piiludagi. Lehelugejad kalduvad kriitikut artiklist enamasti lihtsalt mööda astuma. Mida aasta edasi, vist seda kindlamini. Eks see ole ka põhjus, miks kontserdiarvustusi iga päev ajakirjandusest enam suurt ei leia. Kellele siis kogu see töö ja tegemine? Tõele au andes olime arujärve lause jätnud veidi pooleli. Aga tegelikult on mul selle üle hea meel, et mõnikord ma olen saanud mingeid märke, et kriitikat on vaja isegi muusikutelt, isegi muusikutelt. Sest nemad on see rahvas, kes tegelikult väga sageli kinnitab, et nendele ei ole kriitikat vaja. Suhtlen muusika inimestega võrdlemisi vähe. Mõnda aega olen pidanud seda oma puuduseks, aga ajapikku on sellest puudusest saanud teatav voorus. Sest muusikud on selline omamoodi rahvas, mulle hirmsasti sümpaatsed inimesed. Kardan alati, et see sümpaatia hakkab segama seda, mida Kas võime siis öelda, et ongi hea, et kriitika ei tunne muusikut ja vastupidi ja mida võib veel tähendab Tase tundmine? Jätkame seda kujuteldavat debatti Arujärve ja klassi vahel. Ja väga tihti võtavadki sõna, sellised muusikakriitikud, keda maid tunne, isegi hea, kui ma nüüd ei tunne, sest et tihtipeale võtavad profaanid sõna. Ja siis ma nagu mõtlen, et kas ma siis olen neile midagi kurja teinud või, või eksinud kogu kosutas kogu selle eriala vastu. Ja mulle nagu väga meeldis muusikakriitikute seisukoha pealt üks vägagi tuntud ja, ja tunnustatud soome muusikakriitik eritavas sarna, kes kirjutas palju Sibeliuse muusikast. Oma kogutud teosed ongi suuresti pühendatud kuulsale soome helilooja šansse piirusele. Ja mul on kodus raamat raamaturiiulist, TEMA kriitikate arusse. Ikkagi on nii, et mõni on etem kui teine. Ehk ei ole siis asi kriitikas kui sellises, vaid ikkagi selles, millest ja kuidas kirjutada, kuidas kirjutada nii, et ka klassisugune tähtmuusik leiab oma kodus riiuli, millele kuhjata ühe tähelepanuväärse autori teosed. Kui kriitikat nõnda võib kutsuda. Olgu, et see looming on juba vähemalt kolmanda ringi looming. Kõigepealt kirjutas ju helilooja teose, teiseks tuli see ette kanda alles kolmandana saborsti oma leivale kriitik, kes saalis istub ja hiljem oma mõtted trükimusta paneb. Jätsime hetk tagasi õhku ka eriklassi mõtted, sest meie tänase päevakangelase mängutoomise eel ei ole kohatu heita kiirpilk muusikakriitik ajalukku. Muusikakriitikale pühendatud korrapäraselt ilmuvaid väljaandeid otsides jõuame tagasi koguni aastasse 1722. Johann Matthias oli väljaande nimeks sai kriitika, muusika vast ei ole tarvis tõlkida. Seega räägime 18. sajandi esimesest veerandist, mil nii Johann Sebastian Bach kui Georg Friedrich endale olid 37 aastat vanad. Õigupoolest ka itaallane Domenico Scarlatti. 1685. aasta oli juba selline eriline, mis andis maailmale korraga kolm suurnime. Johann Friedrich Rohvlitsi nimi ilmselt nii kuulus ei ole. Õigel kohal kõlab see siin igatahes küll, sest teda on alust pidada esimeseks elukutseliseks muusikakriitikuks. Temagi tegutses Saksamaal küll lahitsegis ajakirjas algemaine muusikalised Saidung peaaegu pärast seda, kui vahi endale ja Scarlatti elupäevad ümber said. Ent raske pole mängu tuua ka tuntum ja esiotsa üsna ootamatu nimi muusikakriitika rindelt. Palun väga. Ka Heinrich aine saksa poeet, kellel polnud küll ette näidata muusikalist eriharidust, küll aga suurepärased ajakirjanduslikud võimed. Inglise kirjameestest võib kõrvale tuua Bernar soo. Ei olnud temalegi muusikast kirjutamine võõras. Heliloojatest tegeles vägagi süsteemselt kolleegide arvustamisega laiemat muusikast kirjutamisega. Robert Suumann, kes tegi palju Frederick soppeni, ectorberlioosi ja muidugi oma sõbra Johannes Brahmsi heaks ei olnud siin sõprus nende säravate muusikute vahel kirjutamisel ülemäära segav tegur. Varasematel kordadel oleme viidanud Richard Wagneri kirjutistele. Aga miks mitte lisada ka Carl Maria von Veeber ja Kloote püssi. Neist viimane tavatses end muusikast kirjutades nimetada, mis crashiks? No näiteks millest lähtus seesama TPS-i mõttes kirjutada oma kolleegidest interprioriteetidest? Üsna lihtsalt ja selgelt on ta seda ise väljendanud. Kuna mind on palutud siinses ajakirjas kirjutada muusikalistest sündmustest lubama endale paari sõnaga lahti kirjutada, kuidas. Ma kavatsen seda teha. Te leiate selles veerus, seega rohkem tõelisi ja ehtsalt tunnetatud muljeid kui kriitikat. Jäägem, palun sõna muljed juurde. Mille juurde ma ka ise jään, et jätaks mulle vabadust, hoidmaks minu tunnetusi parasiitlikust Essteetikast puhtana. BBC kirjeldas niisiis muljeid, milline haruldane sobivus, sest impressionismi, mille esimene esindaja muusikast NPC see oligi tuleneb sõnast Impressioon ehk mulje. Muljetus sobis seega kenasti väljendama nii tema kriitiku kui helilooja tööd. Extebyysii seda kriitiku tööd peamiselt rahahädade leevendamiseks tegi muusika loomine oli talle selgelt tähtsaim. Ent muusikakriitikuna on võimalik minna ajalukku nõnda, et tema nime ja ammu loodud töid ei pea otsima taga üksnes mööda arhiive. Jah, on võimalus veel pärast elatud elu ellu jääda, sattuda surematuse kunsti või vähemalt surematute teoste surelike loojate tunnustus objektiks. Kas teate, millise tiitli omistas Giuseppe Verdi Viini muusikakriitik Eduard Hanslikile muusikakriitika Bismal? Erinevalt debissist oli hantslik elukutseline kriitik. Tuntuks ja tunnustatuks sai ta eeskätt Wagneri Jabraamsi Loomingu kunstiliste tõekspidamiste erinevuste lahkajana. Edevale vaagnerile hantslik igatahes meeldis. Hantslik jõudis maailma muusikalukku veel ühel üsna haruldasele moel. Nimelt kirjutas Wagner ta Pekmessari prototüübina sisse oma ooperisse Nürnbergi meisterlauljad. Kas pole tore korraks kuulatada, kuidas üks muusikakriitik ooperis ka kõlab? Wagneri omas pealegi. Wagner tegi Hanslikistama ooperilinnaametnikust Nürnbergi meisterlauljad, tõsi ühe paljudest aga siiski tegi. Muide enne Pekmeissari nimekuju kutsus Wagner teda hantslich. Mitte päris hantslik, aga see vaid kinnitab Edoetafakti. Tuleme lähemale, jätame ehk praegu kõrvale meie muusikakriitikud, vahest saame neist kunagi hiljem iseseisvalt juttu teha. Erik tawasherna, kelle keerulise nime maestro Klas juba nimetas seisab õigusega meie põhjanaabrite muusikast kirjutajate esireas ei pelga teatmeteosed teda oma põlvkonna vägevaimaks pidada. Tema elutöö lipulaevaks. Šansi piilusid graafiat. Aga nagu klassiva mõista andis, oli väärtus ka tema kriitikal. Siit on sissejuhatava lõigu ja meie saate kangelase mängutoomiseni ainult üks on ja selle astub tawasharna juurest klas ise. Temale pöördurdoni kriitika oli Seppo Heigi näima teine niisugune Soome tuntud kriitik, kes oli nii mürgine, et ükskõik missuguse teosega ole tegemist, ta oskas ka hea ettekande või hea teose maatasa teha, noh, tema kuulsamad kriitikat on umbes sellised. Eile andis oma esimese kontserdi laulate Soyle järvempe. Ja siis järgmine sõna oli miks ja kaks küsimärki või, või see tema kriitika kunagisi väga tuntud soove akordioni, mänguy Hanuri virtuoosi kohta, et mul ei ole midagi lõõtsamuusika vastu, aga parem, kui ta kõlab jaanipäeval järve teiselt kaldalt. Või siis tuli see isevärki mees välja ideega, et kõik linnaorkestreid Soomes peaksid tegevuse lõpetama ja raha, mis neile mõeldud, tuleks anda Jevgeni Maravinski orkestrile Peterburist, tellida neile sama raha eest sama arv kontserte ja saada tulemuseks vägevam kvaliteet ja nii edasi ja nii edasi. Selline stiil ise loomustaski Heigi näimat, kes samas ise oli klaasikiidetud tawashernast suurepärasel arvamusel. Kui kolmnurgale tõmmata viimane puuduv kaatet, tuleb siiski tõdeda, et sama ei saa välja lugeda klassi hinnangust TEMA ENDA Heigi lähima kohta. Aga pöördvõrdeline oli just seesama enne mainitud tavas särna, kes ütles, et muusikakriitik Peab olema väga enesekriitiline ja suhtuma sellesse kontserdisse või interpreedi selle sooviga, et lugeja saaks välja lugeda minu arvamuse, kuid samaaegselt kutsuksid kuulama ka järgmist kontserti. Kalt. Oota muusikapropagandist. Tulge ja kuulake ise, võib-olla teete hoopis teistsuguseid järele. Vaatamata sedasorti sapi pritsimisega tähendas Heigi neima ometi soomlastele märksa enamat kui üht muusikakriitikut ja kirjameest. Kes ta siis oli? Nagu krimiromaanides selgub tõde viimastel lehekülgedel. Nii sai avalikkus skandaalse mehe enda mõtete ja hoiakute kohta palju teada alles pärast tema surma, 26. mail. Ju see mürk siiski viis nii kaugele, et Sepo, Heiki Reimo kuigi ta oli väga tunnust, kõik teda väga kartsid. Ja selle tulemusena lõpetas ka oma elu ja tema viimane raamat oli mille pealkiri on paks raamat, täis muusikakriitikuid ja enesenii-öelda enesekriitilise väljendeid. Seal raamatu pealkiri on mädamuna mälestusi. Nii et ka siit on midagi välja lugeda ja ka meelde jätta. Ta muna mälestusi. Täpselt selline teos Soomes peagi suureks müügiartikliks saigi. Küllap oli Heigin hõimu sellegi sammu ette näinud. Inimesed tahavad ju ometi osa saada erilistest lugudest ja raamat läks seda paremini, et eriliselt eriliste väljaütlemistega samas sügavate teadmistega erudeeritud mees oli osanud eriliseks teha ka oma lahkumise. Jõuame sinna veel. Beethoveni sõber on sedapuhku kätte võtnud harjumatu lekk tüüri 500 lehekülge üsna hüplikke tekste. Vastuolulisi, nagu oli nende looja isegi. Muusikasse süvitsi minekut pelgavad inimesed ei pea kartma, sealt ei vaata vastu keerulise sõnastusega arvustusi. Õigupoolest muusikasse kadumine, see üsna viimane, millega seda raamatut iseloomustada pigem nagu märgib paljude aastate eest meiegi lugejale raamatut tutvustanud Meelis Tammeväli leiab raamatust. Nauditavaid kirjeldusi Heiginhimale armsatest asjadest, luksusautod ja inimestest, näiteks Sibeliuse monograaf Eerik tawasjanna leidub õelust ja väiklast arveteklaarimist. Värvikate kirjelduste ning paindlikult tabatud karakterite vahel turritavad ilmselt ülepeakaela paberile visatud mustvalged lõigud. Kahju, et endale teksti läbitöötamiseks aega ei raatsinud anda. Andeka inimese rikas elu väärinuks tundlikumad käsitlust. Kellega meil ikkagi tegu on geeniuse võisharlatoniga nagu pärisime ka prantslase Eriksiatii kohta alles hiljaaegu? Heigin Heima oli Soome muusikakriitik, kelle kontserdiarvustuse Helsingin Sanomate oodati ja loeti kui pest sallereid. Need ei olnud mõeldud mingile kitsale grupile erihuvidega inimestele nagu võttis eelnevalt muusikakriitika hädasid kirjeldada Evi Arujärv. Heigin Heima kirjutised oskasid kõnetada märksa laiemat ringi. Kriitik arvustaja vastuoluline ja raskesti mõistetav isik, lisaks kirjanik muusikaraamatute ja elulookirjeldust autor väga paljude muusikaraamatute tõlkija. Tiitlisadu ei ole veel lõppenud Heigen Heimoli, paljude soome muusikafestivalide-konkursside kontsertide organisaator, ideede generaator ja täide viia iga hinna eest Soome muusikute hirm vana vaeva ja nagu ta end ise nimetas, see nimi jäi talle kenasti ka külge. Raamatu eesti keeli ilmumise puhul haigena Reimo persooni üle mõtisklenud Meelis Tammeväli on püüdnud seda vastuolulist isiksust kuidagi kokku võtta. Mälestustest vaatab lugejale vastu intensiivne erudeeritud empaatiavõimeta ja läbinisti ebaõiglane inimene. Mees, kes küll sõnades inimeste võrdsust rõhutas, kuid hoiakutega need väited ümber lükkas. Pidas pööraselt vastuoluline mees sensis jumalaks, kellel on õigust lõhkuda inimeste eneseuhkust. Vihje oma mõttemaailmale on heegen Heima poetanud ehk selles lõigus, mis kõneleb pianistidest. Meenuvad teile veel arujärve, salamõtted, muusikakriitika vajalikkusest. Kui paneme siia kõrvale Heigenei Mobihtimuse Seda kirjutades mu pliiats peatus ja ma hakkasin mõtlema, kas peaksin selles peatuda trükis, kirjutama kõrge lennulist esseistikat kõigi tuttavate vene muusikute tõlgenduskunstist. Pingsa meditatsioonihetke järel jõudsin siiski päris ruttu eitavale vastusele. Esiteks ei tea mitte keegi siin maal minust paremini. Julgen seekord kasutada nii ülbet väljendust, et muusika verbaliseerimine on raske, et mitte öelda võimatu tegevus. Kui keegi soovib mainitud muusikute mängust midagi teada Sis marssigu lähima raamatukogu plaadiosakonda. Ma ei taha enam hakata mõtisklema, kuidas keegi neist sangarite sööstis tee malli. Palju paremini kuuleb seda heliplaadilt. Piisab, kui jutustan inimlikest pisiasjadest ja lausun midagi üleüldist ja kergelt mõistetavat igaühe interpreedi natuurist. Eigen Heimu mehisust otse hulljulgust tuleb otsida veidi mujalt. Beethoveni sõber ei ole kunagi peljanud astuda kõrvale üksnes muusikakeskselt rajalt. Vaata uudistamata kõike seda, mis ühe või teise tähelepanuväärse inimese või sündmusega veel lisaks viiuli võtmetele ja pillikeeltele kaasas käib. Liigume siis lähemale. Kas teate, kes oli Heigenhima pööraselt menukat memuaaride üks peategelasi? Me peame turumajandust edasi arendama. Me peame oma privatiseerimist. Tol korral, kui meri veel need sõnade intervjuus Tiina Kaalepile lausus, oli ta küll presidendikandidaat 1992. aasta presidendivalimiste eel. Aga ajastu on küll see, kus jooksevad mitmes punktis kokku ka meri ja higine ei maaeluteed. Või kui tahta veel sügavamalt kaevata, tuleb naasta märksa varasemasse aega ja tõsta ühe märkimisväärsem ana esile aasta 1981. Palad aastast 1981. Just sellise nime all teatakse Lepo Sumera tuntumaid klaveriteoseid kõlakonna taustaks mälestustele, mis on vahetult seotud Eesti ja eestlastega. Täpselt samast ajast. Jätsime ennist ütlemata, et skandaalne soome kriitik rääkis nii vene kui eesti keelt valdas neid mitte Tõnganud ja oli suur estofiil. 1981. aasta oktoobris ilmus Soome suurimas päevalehes Helsingin Sanomat Heigen hõimu sulest. Kaheosaline artikkel eesti kultuur surve all. Tänapäeval, mil tavatsetakse kududa ainult erilise pealkirju, on selliste sõnade tagant raske loota miskit skandaalset mis vapustaks inimesi ja mille mõju laieneks kogu ühiskonnale. Vaata et üle riigipiiride. Aga aastakäik oli sootuks teine, keskkond pigem kolmas, sest Soomes jälgiti väga tähelepanelikult, kuidas puudutada kõike, mis on seotud Nõukogude Liiduga. Järelikult ka Eesti NSV-ga. Jaak Pihlau on meenutanud. Enesetsensuur tähendab soomes sõda, kirjastused, raadio ja televisioon jälgisid rangelt ametlikke kui välispoliitilist joont, mida tuntakse paasikivi Kekkose liini nime all. Truu alamlikke kummardustega mindi isegi nii kaugele, et kui värske Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr šnitsel Nõukogude Liidust välja saadeti siis otsustas temaga kirjastamislepingut omav kirjastus tammi kullaagi arhipelaagist avaldada, viidates sellele, et see polevat kooskõlas üldise huviga. Hiljem soliidse nii suurteos soome keeles küll ilmus, kuid seda juba naabermaal Rootsis. Enesetsensuur tähendas ka seda, et kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel ei ilmunud Soomes ühtki raamatut kaasaegse Eesti või üldse Baltikum. Üks väheseid, kui mitte ainus enesetsensuurile mitte allunud Soome ajakirjanik, publitsist märgib Pihla, oli sepachigi näima kes oli oma kogutud andmetest ilustamata artikli kokku pannud Tallinnas Viru hotellis ja saatnud selle kirjutusmasina miniarvuti sümbioosi kujutanud aparaadiga Helsingisse. Interneti veel ei olnud. Masinavärk oli varustatud faks modemi kaardiga. See on küll tehniline asjaolu, et hetkel oluline, kuna viis KGB uurimistöö tõttu vanad sõbrad Heigin, Heimo ja meri jälle. Nimelt võttis KGB meri pihtide vahele ja survestas teda seni kuni meri palus Heigen Heimul vajalikud andmed loovutada ja julgeolekuteenistus sai tagantjärele šifreeritud tekstist jagu. KGB teadis hästi, kelle poole pöörduda, sest Merja Heigin hõimusõbralikud suhted olid neile teada. Muide, oma kirjatükkides on Heigen Heimo oma karmi sulega pidanud eestlasi natuke lapsikuks ehkki üsna muusikaalseks rahvaks ja meie presidenti eestlastele liiga hea. Sõpradeks nad Meriga higine Hei, mu elu lõpuni siiski ei jää. Kuid see ei sega vana vaevajat president Meristama raamatus ohtralt juttu tegemast. Tagasi Viru hotelli sündmuste juurde aastast 1981. Toona ei olnud KGB-l siiski vaja teksti dešifreerida seetõttu väga juubeldada, sest tegu oli Heigin. Hei, mu enda väitel aparatuuriga, mille kohta olnuks peagi muuseumis. Tähtsam on aga asjaolu, et Heigi neima ilustamata kirjutis eesti kultuuri survestamisest ja venestamisest vallandas üle lahe tõsise debati. Et mitte öelda skandaali. Vastuartikkel, millele andsid oma allkirja Kaarel Ird, Paul Ariste, Mati Palm, Veljo Tormise, Mati Unt valmis tõenäoliselt Eesti NSV kultuuriministeeriumis ja see avaldati vastulausena sama 1981. aasta detsembris Helsingin Sanomatele. Mõistagi nimetati selles kõike ilmunud alusetuks libuks. Hiljem küll. Kui ehk veendunud kommunist Ird välja arvata, jõudsid Pihlov kinnitusel teised artiklile allakirjutamist kahetseda. Näiteks Veljo Tormis, kes pühendab hiljem Heigi lähima lühe oma partituuridest. See debatt veel ei lõppenud, pigem oli alles alanud. Kõik see päädis Heigin Heimo enda hilisema tõdemusega. Tallinnas sai minust pikemaks ajaks omamoodi Siuke kangelane, mis avaldus Eesti vabanemise järel ajakirjanduse liialdatud tähelepanus. Kuuldavasti oli see artikkel esimene, kus konkreetsete näidete abil osutati, et sugugi kõik ei olnud Eestis nii õnnelikud, nagu oli väitnud näiteks tuntud kommunistlik skulptor Riho Kuld. Nii on Heigin Heima oma toonasest hulljulges Stembust mädamuna sisepihtinud. Ei ole meri kaugeltki ainus kuulus eestlane, kelle nime memuaarides leida võib. Mitu korda tehakse juttu ajaloolasest Rein ruutsoost, kelle korteris sai artikliks vajalikust materjalist kaante vahele mõndagi, mida hiljem avaldada. KGB salvestas püüdlikult Viru hotelli numbritoa heli, müra, tähtsad jutud aeti aga mujal ruutsoo korteris. Ent Heigin Heimo ei oleks tema ise, kui jätaks lisamata miskit pikantset. Ruutsoo puhul näiteks selle, kuidas ajaloolane sai tänu temale võimaluse hotellis vannis käia. Arvo Pärti. Peab Heiginhima huvitavaks. Neeme Järvid andekaks. Andres Mustonenil soovitab vähem vanamuusikaga jännata. Eriklassi peab skandaalne kriitikaga usinaks ja küllap teab ka maestro ise, et on vähemalt episoodiliselt raamatus sees. Näiteks seoses 65 aastaselt infarkti surnud dirigent Arvid Jansons tänase maailmakuulsuse maris Jaanson seisaga. Eri Klas dirigeeris Arvydi surmapäeva õhtul Moskva raadio sümfooniaorkestrit. Esiteks palus ta publikul seistes mälestada suurepärast muusikut. Seejärel juhatas lisaloona leinamuusikaks Sammel parmeri attach. Kontserdi järel tulikustele raadio peadirektor raevukalt hüüdes. Kuidas te julgesite teha programmi sellise muudatuse seda ei olnud ette nähtud. Ei olnud seegi ette nähtud, et Arvid Jansons sureb täna. Kähvas klas. Viimane vemp, mis Heigen Heimast legendi ja temast endast mälestuse tegi oli tema lahkumine meie ilmast. See oli hoolega ettevalmistatud tegu seletuste põhjenduste ja memuaare käsikirjadega mis kõhedust tekitav, kuid me peaaegu ei eksigi, kui esitame küsimuse nõnda, kas Estonial Ki oli roll selles, mis sundis kriitikud kätt enda vastu tõstma? Olin 1994. aasta sügisel hirvensalmil oskale Meriganto elulugu kirjutamas, kui 28. septembri hommikul kell kaheksa kobasin öölaual raadiot ja ärkasin uskumatu uudise peale Estonial uppunud ja viinud endaga kaasa 900 inimest. See pani mind esitama endale küsimusi, millele ma ei suutnud leida vastuseid. Nii või naa. Universum on nii suur, et ühel inimesel ei ole selle raames mingit tähtsust, kusjuures jumal oma suures armastuses ja tarkuses vaevalt hoolib ühest inimesest. Sellise arutluse tulemusena jõudsin 1997. aasta märtsikuus järelduseni et universumi seisukohalt on täiesti tähtsusetu, kas minu füsioloogilised protsessid jätkuvad või ei. Otsus lahkuda vabatahtlikult sellest elust põhineb niisiis tervel mõistusel ja hoolikalt kaalutlusel ja paljudel asjalikel põhjustel. Proovin loetleda neist nii palju, kui meelde tuleb. Tõusvas tähtsuse järjekorras. Pesapallivõistlusi ei saanud enam vaatamas käia, kuna seal mängiti kogu aeg ka muusikat. Minu serv oli nii roostes, et tennisemäng võistlusolukorras oli välistatud. Üldine õhkkond riigis oli muutunud liiga masendavad, sest presidendiks oli niisugune õnnetusehunnik nagu Martti Ahtisaari. Helsingin Sanomate kultuuritoimetuse kliima oli muutunud endisest ebameeldivamaks. Muusikaraamatute ja eriti elulugude kirjutamine osutus mõttetuks, sest neid nagunii keegi kunagi ei loe. Lapsed olid kasvanud suureks läinud oma teed. Lugematutest palvetest, otsingutest ja hüüetest hoolimata ta ei vastanud mulle. Ja ma tajusin, et mind oli lapsest peale eksiteele viidud. Mingit jumalat ei olnudki olemas. 26. mail 1997 on kõik läbi kardetud ja kummardatud muusikakriitiku skandaalse ent autoriteetse avaliku elu tegelase Seppo Heiginhima hoolikalt orkestreerinud enesetapp ehmatas kevadel Soome kultuuriringkondi tõsiselt, kirjutab Meelis Tammeväli. Süüdistatud tee iseennast, ühiskonda ning aega. Eigen heim oli enne teo toimepanekut odava kirjastusele lubatud memuaare käsikirja ettenägelikult paljundanud ning arvukatele sõpradele-tuttavatele laiali saatnud. Ajakirjandusse hakkasid imbuma ebamäärased teated sellest, kuidas sügisel pärast mälestuste raamatuna ilmumist pahad paraja palga saavad. Ja peagi oligi kogu tõde ümmarguselt 200 marga eest kõigile kättesaadav. Ja ehkki surm teksti enam paremaks ei tee, müügiedu lisasse ometi odavalikas juba mädamuna mälestuste esitluspäeval masinad uue trüki tarvis käima. Ja tammeväli märgib lõpetuseks kriitikul, kelle kontserdiarvustusi interpreedid jubedus värinaga lõhest otsasid, ei jätkunud kannatust või mehisust oma memuaaride arvustusi ära oodata. Kahju. Huvitav inimene oli. Mis parata, tänase järjekorras 30. Beethoveni sõbra saate episoodi lõpetame just nii. Toomas Lõhmuste esitas tsitaadid, saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.