Nonii selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma Selge tähelepanu köita nardoderne supp, modell ei mõjuta, jah, no nii tema tähelepanu. Tere tulemast perepildi sisse. Aasta on 2010 ja kõigile head uut aastat. Mina olen Andres Noormets ja ma viin teid täna küll niisugusesse kohta, kuhu minagi väga tihti ei satu. Ja see külla minek on selline veidi vaiksem ja mõtisklev on kui tavaliselt. Aga milline just seda kohe kuulata? On selline aasta vahetumise aeg ja sõitsin linnast välja maale ja jõudsin Mulgimaale, sest mulgi Oviir on üles tähistatud need niisuguse ilusa pruuni sildiga ja, ja Masungi mingisuguse kilomeetri jagu Mulgimaa piiri taga maaliat olen külla tulnud Anule, et küsida temaga päästet, Anu, kuidas sinule tundub, kas ajaarvamine, mis muudab selle aastavahetuse justkui hästi oluliseks, et aasta vahetub ja midagi jääb selja taha ja uus algab on see oluline asi? Ikka on sellepärast, et teda on harjutud oluliseks pidama. Ja hiljuti ma kuulasin hommikust nisukest hardus hetke ja hästi meeldis mulle Joel Luhametsa ütlemine seda aega proovitud arvata ühest sõjast teiseni, ühest sündmusest teiseni, aga ikka nii on ja jääb, et Kristuse sünnipäev ja Jeesuse sünnipäev on, see ei aja arvamine ja meie aastanumber ja selles suhtes on tore, et jõulud ja siis see aastavahetus on ju täiesti jätku püha, kõige ilusam, suurem ja pikem jätku püha pimedal talvel. Kui siin olid väike, siis sa olid linnatüdruk ja nüüd sa oled maal täiesti maal talu perenaine, ütle, kas see, kuidas sa lapsena ette kujutasid, mingisugust sellist aega, kas väga palju erineb sellest, mis praegu olemas on? Ma olin ja linnas ja käisin linnas koolis. Aga see maale saamine ja maa unistus oli mul nii suur lapsest peale siia tallu ma sain vist esimest korda, kui ma olin kahe ja poole aastane ja ma isegi mäletan mingeid detaile sellest. Sellest vanaisad alustasin, aga linnas oli natuke teistmoodi, linnas oli omal ajal seal ikkagi näärid olid ja jõulud justkui eriti ei olnud peetavad pühad seal ja natuke mingisuguseid hirmu ja saladusega pooleks. Ja selle tõttu vähemalt meie peres oli ka nii et see aastavahetus, mis muidu on niisugune rõõmus ja lõbus ja palliline ja sõpradega kokku saamine, see oli meil nihkunud niimoodi jõulutaoliseks. See oli alati koos. Ja tol ajal me ju mäletame, et 24. detsember oli niimoodi tohutult tohutult palju, igas asutuses oli parteikoosolekuid õhtuti ja, ja nii see täpselt oli ja mina olen selle aja, mäletan seda aega nii koolis kui, kui siis mõni õpetaja tuli ütlema, et vaata, missugused rumalad inimesed, mõned on ja peavad mingeid jõule ja mis see on ja ja siis isegi kunstiakadeemias olles ma mäletan, kuidas kõik need, need vaesed õppejõud läksid hilja õhtul parteikoosolekule, et see oli selles suhtes, aga teine aeg. Aga kui see aastavahetus oli selline koosolemise aeg, siis võib-olla mõeldi ka oluliselt rohkem mingisugusele aja kokkuvõtmisele, et mida me teinud oleme, mida me tegema hakkame järgmises aastas või sest noh, jõulud, päris sellist sõnumit endas ei kätke, seal mõeldakse natukene teistsugustele asjadele. Mina pole tähele pannud, et mina oleksin ise teinud mingisuguseid aasta kokkuvõtteid jõulude ajal aga aastavahetusel tahes-tahtmata tulevad mingisugused mõtted pähe või mingisugune lootus, et mis see järgmine aasta võib-olla, et kas seda tehti koos ja korraga. Ei, väga koose korraga vasti ei tehtud, aga eks siis lastel oli ikka see see hinded ja tunnistused, mida vahetevahel praegu mulle tundub, et ilmaasjata püütakse mingisuguseks isiklikuks varjatud isikuandmeteks muuta, et ei ole ilus öelda, kas sul on neli külm, ei ole üldse ilus teada, kellel, kuidas läheb koolis ja et ei ole üldse ilus käitumishinnet panna, et siis võib-olla mõni arvab, et mõni käitub halvemini kui teine ja midagi sellised uued liikumised on, aga seda ma mäletan, et koolilapsena ma mõtlesin, et oh, et vot see hinna, et selle ma võiksin järgmisel veerandil ära parandada ja ma võiksin seda paremini teha ja ja mäletan ka seda väga, et mul olid lapsena hästi selgelt, et mis on suvekuud, talvekuud ja kevadekuude sisse. Detsember, jaanuar, veebruar talvekuud ja siis mingi niuke kevade ootus alati, et kui valgemaks hakkab minema ja märtsikuu see oli niisugune tore, aga plaani pidamine oli ikka jah, et tuleval aastal ma püüan paremini õppida, oli see. Ja, ja praegu kui aastate lähevad, siis nii isiklikus plaanis ma küll ka mõtlen tagasi, mis sellel aastal siis oli. Ja ma arvan, et minul oli see aasta möödunud aastal neid või mööduva aasta üks niisugune väga, väga töökas ja elav ja ma ei tahagi öelda edukas siis seda sõna on juba nii palju kasutatud ja idagi nii edukas olla, aga aga et niisugune päris päris ilus aasta oli ja palju päris tõhusaid asju sai tehtud. Teine asi on see, et kui jällegi lugesin huvitavat Jaan Tammsalu jutlust seal, kus oli öeldud, et vot, et kui saaks kuskilt osta. Ta ühe hea portsu nihukse väärika jõulurahu, et seda siin maailmas ei ole. Aga minule just on õnnestunud seda tänu oma hästi vanale emakesele, et ma olen peaaegu kogu aeg siin talus ja ise enda mõtetega ja lumiste metsade keskel oma loomadega. Ja just seda niisugust mõtlemisaega on palju olnud ja iseenesega olemise aega. Ja üleüldse, praegu ma ei läheks mingil juhul enam linna elama, sest ma saan aru, et inimmõttele on niivõrd seda olgu ta lumist või, või rohust või metsast Passport uut vaja, et õhku ja avarust iseenese mõtetele ümber kus nendega mängida ja et linnas tohutu sahmerdamine ja kiirustamine ei ole vähemalt loomingulisele mõttele küll kasuks ei tule. Niisugune tunne. Ja selles suhtes mul on hästi hea meel, kui ma jälle kuulen või näen, et et keegi selline tugev pom või jõulisem inimene tuleb maale elama, sellepärast et ikkagi öeldakse Eestimaa, Inglismaa, Prantsusmaa vaatsemis maal toimub. See on hästi oluline ja ela ehitada oma elu üles. Mitte kaljule, vaid liivale, see tähendabki, et kujuteldav oh, et Hispaanias tuleb ju kergemini tomat ja Hollandist tulevad kergemini lill ja mul on just selliseid selliseid prilli vaja ja selliseid selliseid roose vaja siis tekib küll tunne, et noh, et, et kas mulle siis Kuusasti sinilillest ei aitaks ja mis siis, need inimesed kardavad seal lennukitega mööda taevast ja toovad ühtisid Lill ühelt maalt teisele maale koos taimhaigustega, et et kas ei võiks asja rahulikumalt võtta ja siis mitte kahastada selle ületan, siin saab otsa ja kõik muud asjad on üldse minule tundub, et hoiakud on nii, et oleks minu tegemine, siis ma püüaksin elu väärtusi hoiakuid tohutult muuta ja üks asi see, et iseendalt nõuda rohkem tegemisikas nõuda, võid teha seda rõõmuga, teha tegemisi rõõmuga virgalt erksalt rohkem ja et rääkida, et inimkonna aina kasvavad vajadused vaid oma vajadusi maandada, proovida saada lihtsama ja lahjema toiduga, oleksid inimesed, näeksid ilusamad välja püüda kõiki asju kuidagi naelutab, parandada, kasutada ja igal hetkel mõelda sellele, kuidas saaks nii teha, et tervet maailma asfalteeritakse ära, et prügimäed ei, ei lämmataks maailma ja kõike ei oleks liiga palju. Meil kinni puudu need, mis meil kinni puudu või meil kinni jääb, hoonesse võimelginny, jää poolisse Ohjaabute või pool ette ohja Kuiboriasse täited, tarre näeb põõsa väited pärinevad ujuda. Ei. Ole küll. Minna. Kui me räägime prügimägedest, siis vahel hakkab mulle hirmu tegema ka niisugune noh, vaimsed tühiasjad ja isegi ülearused, raamatud ja ülearused, asjad, mida kokku on kirjutatud ja siis tekibki selle juures niisugune, et omal ajal oli see raamat raamatu kinkimine nii oluline, aga kus sa siis lähed kuskile raamatupoodi ja mingitest klantspaberites ja kriit paberitesse, Mikid hüppavad sulle just silmi igale poole. Sa siis ei leiagi seda mõtteiva sealt ülesse siis mõtlengi, et, et küll oli hea paremad, olid need saed, et sulle, mulle, sulle mulle ja mitte harvesterid küll oli hea, kui arvuti väga kergelt ei teinud klahvidega seda, mida sülg suhu toob, vaid sa pidid selle sulega tasapisi ennem asja tõsiselt läbi mõtlema, siis selle ühe tõsise lause kirja panema ja siis lause oli ka selline, mida oli Märt lugeda ja neid lauseid loetakse, loetakse ka tänapäeval. Et kõike tahaks vähem ja iseenda vajadusi tahaks vähendada ja, ja kui on mingisugused võimed, kui mingisugused vaimsed võimed ja materiaalsed võimalused siis neid anda ja kinkida, ütleme mitte oma perele, sest mina arvan, et Eestimaa, Eesti riik on nii väike riik, et minu silmis ongi Eesti mon, perekond. Kui ma mõtlen isegi jõuluõhtule uusaastapäeval ja mõtlen sellele, kuidas meie väikest sala perekond peaaegu kõikides sektsioonides kuskil süüakse verivorsti ja pohlamoosi ja igal pool on peaaegu samasugused toidud laual ja igal pool on kõik see nii sarnane, igal pool käiakse surnuaedades ja pannakse küünlaid ja niisuguseid tohutu kunagi hakatakse, vaatame, uurime niisugune tohutu etnograafia, mis on peaaegu äravahetamiseni sarnane. Vaat see õhtu näiteks annab mulle väga palju jõudu ja mõtet, et me oleme kuidagi kõik olemas ja kõik koos ja pered ja lapsed tulevad jõu ja, ja siis ongi see töö, sektsioonides kukkus, on üks niisugune suur Eestimaa ja siis kui seal väiksed alajaotused tulevad, siis minu jaoks on inteli, mul on hästi hea meel, kui siin mulgi Moveerekese peal hästi läheb, kui minu vallal minu Pärsti vallale hästi läheb ja loomulikult ka Eestimaal ja see, mida ma enne rääkisin, siin ma arvangi, et et otsides neid uusi või mitte uusi või väikeselt väärtuslikumaid väärtusi, püsivamaid väärtusi, maailmast päris püsivat pole ju midagi, aga mida läbib soovitum, püsivam ja rahulikum. On see asi, seda kindlamalt ta vastu peaksin ära proovitud ja tulistjalu kuskil täitsa seda uut materjali ja uut eluhoiakut üle võtma minna ei ole küll õige, eriti kuskilt mujalt ja kaugelt maalt või kui, siis siis tuleb hästi hoolega valida ja mõelda, et milline see maa oleks parem eeskuju oma ja millisest ei tasuks eriti eeskujulikult. Tihti tundub, et on oluline minna kuhugi kuhugi kaugemale maale, et aru saada, mis sul kodus väärtuslik on ja kuidas siin paremini toime tulla. Ma olen siin oma laste pealt seda tähele pannud, et see just niimoodi toimibki. On igal juhul, eks ma olen ise käinud ka ja aga vahetevahel praegu kui räägitakse sellest raskest majandusseisust ja siis ühe lausega räägitakse, kui raske on ja teise lausega küsitakse, et kus sina käisid, mina käisin Portugalis ja mina käisin Hispaanias ja kõik pensionärid Khani käiva räägivad ja teised inimesed siis ma mõtlesin, et no mis ta siis koosnet, et no mis siin Heimtalis ilusas eesti metsas viga on, et võib-olla oleks õigem ka vahetevahel vahel vähem käia. Aga just see võrdlusmoment on ka olla oluline. Seda ma olen küll aru saanud, et kui käia niisuguseks väga tsiviliseeritud kusagil lääneriigis siis kui tuled tagasi, saad aru, et kõik ei olegi prajevid, kõik on, meil on metsa. Me võime aasabele minna, lilli nuusutada ja lilli korjata ja ja minna metsa seenele ja me veel teame ja tunneme midagi taimedest, et on neid taimi, seeni ja mujalt ka keegi enam ei, ei ole üldse kindel inimesed enam ei tunne loodust. Siis tundub küll ka nii, et, et kui midagi tõsisemat elus juhtub suures linnas elektrikatkestus on hirmuäratavam kui tikku, jaa jaa, Gazett ohuga metsas olemine. Aga selleks peab olema alati valmis, mul on ikka meeles, kuidas Jaan Kaplinski ütles hiljuti, et õpetage oma lastele potipõllunduspõllunduse taimi ja loomi ja loodust tundma. Et neid oskusi läheb meil vaja rutem, kui te arvata oskate. Ja sealsamas ikka isegi kui midagi on, aga, aga kui oled ikka omal maal ja sööd oma toitu oma aiast või naabritelt siis see on kuidagi niivõrd õigem ja parem ja, ja väärtuslikum. Selline elu kui kusagil ei tea, kui kaua ei tea kust kohast tulnud poe kauba peal oma elu elada. Minul on selline. Hoiak tihti mõtlen selle peale, et me räägime Eestimaast ja eestlaseks olemisest ja meid on siin tõepoolest vähe ja meil on üks päris suur maalapp ju antud kus me saame oma asju toimetada. Millegipärast kuidagi me ei taha sõbralikud olla nende inimeste vastu, keda me ei saa just nimetada rahvuskaaslasteks, aga nemad on ikkagi meie, meie eestimaalased, kuidas seda asja niimoodi sättida, et seal ei oleks ühtegi oma kogu aeg vahepeal mõtleniga aastal, et see võiks ükskord ära lõppeda, mis sinna teha, kannataks? No minu, minul jaoks ei olegi jama olemas, et tihtipeale need jamad või mälestused jamadest on seotud äpardunud poliitikatega, äpardunud sõdadega, äpardunud võimu jõujoontega. D inimestega, et iga inimene üksik inimene ja kui otseselt öelda, keda siis meie siis neid venelasi, venelasi on pall. Hiljuti oli mul selline kogemus, et, et ma käisin Narva-Jõesuus, olin hästi väsinud suvisest tööst ja, ja ei olnud seal kunagi käinud ja võib-olla isegi oli mul olnud mingi väike eelarvamus, et oh juba nii piirilähedane ja ja sattusin sinna, kus olid siis ülisõbralikud teenindajad ja, ja selline avatus, sõbralikkus ja lahedus, mida me eestlastelt kuidagi välja ei pigista ja seda siiski sealt leida ja kõik, kõik see jättis nii hea mulje. Ja need inimesed nende poolt seal ei olnud mitte mingisuguseid loomulikult tõrksustega ega võib-olla omade eelistamist, vaid, vaid kõikide vastu oldi väga, väga kena ja head ja siis siis oli selline huvitav asi, tuli sinna üks perekond, vanaema, ema ja lapselaps. Ja siis sellele lapsele tohutult meeldis, seal oli nii palju neid saunasid ja veeprotseduure. Laps ütles, et et miks me siia ainult kaheks päevaks tulime, et noh, siin on ju nii tore. Ja siis ema natukene nii eestlasliku justel põlgused, no ega siin ikka väga tore ka ei ole, et tahaks ikka oma eesti keelt emakeelt ka kuulda. Alati selliseid olukordi siis see väike tüdruk siin mul ükstakõik, mis keelt nad räägivad, siin on väga tore. Ja siis ma sain aru, et, et need pinged ja need kriginat ja vahel väiklaselt kriginat lahendab ära järgmine põlvkond ja kindlasti see ei ole õige, et tal on ükskõik, mis keelt seal räägiti. Aga ta selle lausega selle südamest tuleva lausega pani selles suhtes asjad paikat pani kuidagi tasakaalu maksma, sest et seal ju on selgelt on nii piirajad. Me kohtleme, et venelased on seal alati elanud ja nad on seda oma oma koduks pidanud ja mõnel inimesel tõesti ei ole seda keele mõistja nii hästi, mõni oskas ja pursis eesti keelt mõni pursinud. Et see on see kahjuks tihtipeale see eestlast, väitlus ja pika viha pidamine. Et kunagi oli ka ju sakslaste suhtes väga pikk viha ja vimm, mis on praeguseks siis nüüd lahjenenud või vastupidi, toib uhked mõisad ja kõik teeme mõisad korda ja omal ajal see hoopiski teistsugune see. Ja, ja kui me tagasi vaatame, siis me võiksime hambaid krigistada küll otsestleja, küll poolakas, tee veel paljude teiste peale. Aga, aga see ei ole asi võib-olla ikka igat asja saab headuse rahuga aruka mõtlemisega. Ja, ja selge on ka see, et kui üks proportsioon läheb väga käest ära. Ma arvan, et ühed teised rahvad ja rahvused ühes rahvusriigis on ilus kirjalõng, aga kui nende proportsioon muutub ohtlikuks, siis tekib ka rahval selline ohutunne ja see ohutunne tekitab jälle sellist vastakat, halba käitumist, võimide halba, aga jah, ohutundelist ja ja vaenulikku hoiakut. Kui nad on meie pereliikmed, kui saab sellesse niimoodi suhtuda, siis ma arvan, on juba kõik enam-vähem korras. Sellepärast et ega kõik pereliikmed ei peagi rääkima sinuga täpselt samas keeles ongi tore, kui on erinevaid keel, erinevaid mõtlemise. Laulu, mille sõnad Rast ilu sast keeles. Seda le tedes sahigas ula tahad. Zucker käidi all Vai metsa? On alles jäänud. Katega kul. Pähe ja de arv. Tervet täis seitli. Ja sõua ja sõua. Supleja err, hele tai kevade. Tee kuis on nii valus? Minna sinna selja taha jääb. Kevadel ja järgneb suvi. Kaugelt tagasi tulen tas. Silmi vajus. Hella Eliis Kodukiri. Ja küll mul on vahel kahju, et kui me mõtleme, millistel aegadel okupatsiooniaegadel me suutsime hoida oma kultuuri, me hoidsime rohkem kui vaimukultuurirahvas hoidis rohkem kokku ja praegu, kui noored inimesed lähevad nii endastmõistetavalt nii kergejalgset välismaale ära olles saanud siin kalli hariduse, mis maksab palju ja kui ta läheks tõesti selleks, et ta tuleks siia tagasi targema harituma ja tahaks oma panuse anda Eesti riigile, aga kui ta lihtsalt läheb kergemat elu otsima ja ja vaatame, kuidas just oma isiklik ja eluolu parem oleks kuskil mujal, siis ma suhtun sellesse küll väga, kohati halvasti selles suhteliselt, no see teeb mind nukraks ja oleks minu olemine, ma püüaksin hästi tagasi kutsuda Eestisse just neid inimesi, kes need meie pereliikmed on, kes võib-olla enam ei räägi eesti keelt, aga nii läänest kui idast uuriks maad ja et selles suhtes on ju ka kurb, et et me võime öelda, et tulge maale tagasi, aga kuna see maaelu ja maapoliitika vahepeal on tõesti ikkagi väga räsida saanud, siis tõenäoliselt selliseid inimesi, kes oskavad veel porgandivagude vahel käia, leiab paremini Siberis Siberis on ka eestlasi. Kui me sealt kusagilt Solarise kärude tagant neid leiame, sealt ma arvan, et niisuguseid enam inimesed eriti enam ei leiagi, kes ma maal ise ka midagi kasvatada teha oskame, et et selles suhtes oleks hästi õige püüda kutsuda tagasi just tuletada meelde seda identiteeti ja neid juuri. Neil inimestel, kes pärit meie talus on olnud 10 aastat lastelaager üliõpilasorganisatsiooni filia paati, lastelaager ja tänavast olid siin sellised armsad eestlased, et vanaema vanaisa olid läinud omal ajal ära Ameerikasse ja nüüd tütred mõlemad abiellusid eestlastega üks ameeriklasega üksiinlasega. Siia tulid siis need väikesed, päris ilusat eesti keelt kõnelevad kollased eestlased natuke pilusilmaga ja nad olid nii vaimustatud ja neile nii tohutult meeldis ja nüüd läksid siis Floridasse tagasi ja ütlesid vanaemale, et nüüd me leidsime oma idency. Nüüd me lähme Tartusse ülikooli, nüüd me valmistame selleks, et nüüd me õpime ja ma mõtlen, et, et kui sellest lastelaagrist nii palju kasu on, et nad tulevad ja nad tõesti olid väga kenad sügava mõtlemisega ja võimekad tüdrukud, kui selliseid inimesi meile rohkem tuleks, siis meie endi pilk muutma tuks ka avaramaks ja, ja me ei oleks niimoodi jäigalt, et noh, et vaata, mina ei oska noa ja kahvliga süüa ka, tema ikka nii hästi ei oska ja mina panen noa-kahvli korralikult kõrvuti, aga tema paneb niimoodi tilladele. Et sellisest oma iseenda kergitamisest saaksime rohkem lahti, oleksime rohkem selle kaudu maailmakodanikud, aga inimesi on erinevaid ja praegu paljudele tundubki, et, et noh, tänu sellele liiklemisel ei maailm perse terve gloobuse nii väikeseks jäänud. Minule endale on, on rahvus väga tähtis, sellepärast et kõik see värelus ja värv ja, ja mida ma tean, mis on murded ja erinevad murdekeeled ja ja mälestused meie vanavanematest, olgu ta siis mustrite või keelemustrite või, või pärismustrite värvide näol on mul ääretult olulised ja ääretult oluline on mul ka terve maailma mitmekülgsed kultuuride olemine, näiteks ise ma olen käinud Indias ja ma vaatasin tõeliselt seda suud, silmad lahti, millised peened ja nüanssideni ulatuvad, et niisugused traditsioonid seal on, olgu nad pulmakommetes, olgu nad mustrites, olgu nad sarides, millise mustriga naine meest koju ootame, millisega ta üht pulma läheb ja millisega ta iga päev toimetab. On nii huvitavad need kultuurid ja selline ühte patta panemine või ühe ülbastumine, kultuuride segikloppimine, mingiks interlus Holjaks, kus iga asi, iga peet ja iga iga kartulitükk kaotab oma maitset ja värvi ja tegelik olemist selles üldises ostis. See mulle ei istu. Aga sa ise teed ka oma töödes midagi sellist, mis on kummaline, nad on, ma olen mitmeid vaadanud, nad on ühtepidi nagu suured maakaardid, teistpidi nagu taevakaardid ja, ja väga mitmel juhul ka taeva ja maakaardid korraga. Ja tundub, et seal sees on hästi palju mingisuguseid koode, mida sina tead ja mis räägivad väga paljudest asjadest, millest võib-olla näiteks minul, kes ma neid väga täpselt ei tea, aimugi ei ole, aga ma saan mingisugusest asjast aimu mingisugusest maailma ülesehitusest või inimese ülesehitusest ja samas ka ütleme eestlase ülesehitusest. Et kuidas oma töödesse neid teadmisi, mälestusi, ma ei tea, mida veel kodeerid või kuidas sa toimetad nendega. Ma arvan, et ma toimetan niimoodi nagu selles suhtes üks kunstnikelt. Ma ei tee ennem uurimustööd, ma ei tee ennem teadustööd, ma ei pane midagi. Aga need asjad on mulle emotsionaalselt nii palju kinkinud, olgu ta vanaisa, vana lamba Ell kampsun ja, ja seal mitme juba käibesse läinud idee kopikatega, nööbid seal ees või siinsamas need sitikakirjad ja kirbukirjade kärbsekirjad ja igasugused muud mustrid. Ja need justkui elavad minus edasi, õigel ajal tuleb õige asi meelde, nii nagu kui hästi läheb, vahel tuleb õigel ajal õige lause õige kujund, õige ütlemine meelde, nii, võib-olla vaiba tegemise eest tuleb ka kusagilt meelde õige kujund ja ma tean, et mul on selline valik mälu. Ma mäletan vahel mõnda asja, näiteks kuidas üks armas laps on pannud oma nina vastu trollibussi akent lapikuks ja vaadanud välja ja vot see pilk on mul meelde jäänud ju, kunagi on mul vaja seda kas kirjutades, kui kunagi on vaja mul kasvõi seda, võib-olla see ta terava tatud pilku, et ma vaatan nagu tema silmadega seda maailma ei näe, siis veel tema silmadega midagi. Isegi need asjad, mis ma olen näinud 12 aastasena 10 aastasena, mida ma olen kaaskonnad, mingisugust hetke, need tulevad õigel ajal mulle ja tuletavad ennast meelde ja siis tekib niisugune uus kombinatsioon või tees nendest asjadest. Aga üldiselt ma arvan, et ma tahan jätkata omal päeval omal ajal oma sajandit küll neid samu asju, kuvand nöörina, niidina, köiena, mida on teinud minu vanavanavanaemad-isad ja et sellel oleks jätku. Ja ma pean hästi selles suhtes lugu, et ma tean, et selle näiteks siin talus on mu vanaisa, mida ta on mõelnud, mida ta on tahtnud, mina olen samamoodi imite mingite suurte rahadega võid tasapisitükkhaaval seda edendanud ja ühte katust lappinud ja teist katust lappinud. Ja siis see on tõeline kodu. Aga kui, kui see kodu on nii et ohohoo, et nüüd mul on kõrgem palk ja suurem sissetulek ja neid ma vahetan ruttu ja jälle võtan suurema korteri ja siis jälle suurema ja ma kardan, et hästi ohtlik on seni sihukeste juurte läbilõikamise mõttes. Et eestlastel on ka vahel, kui räägitakse, küsitakse nende käest neid jõulutundeid ja siis paljud inimesed räägivadki, et aga vaata, see pestud põrandalõhn ja siis, kui lume pealt toodud kaltsuvaibad peale pandi ja vot siis, kui kirikusse mindi ja vot siis, kui need vorstid ahju pandi. Mis selles niisugust saarmast, mälestust ja meelt, et ma arvan, et eestlastel õnneks on veel neid kodusid ja, ja seda just peab, peaks hoidma. Et ma soovitaksin kõigil, mitte kunagi kolida ei ole kerge, see on raske, aga mida kauem on olnud näiteks üks koht ühe perekonna käes ja mida rohkem seal on igasuguseid. Armastasin mälestusi, jõuluõhtuid koos olemisi olnud, seda rohkem ta jääb koduks. Ja need kodud ja koduseinad on ju väga palju üksikuid inimesi. Ja kui me räägime jõuludest kui perepühadest, siis mind väga tõsiselt puudutas ja ma mõtlesin, kuidas sel aastal korjati raha Nende inimeste jaoks nende naiste jaoks, kes pidid oma kurjade meeste eest või vägivaldsete inimeste eest kusagile jooksma, põgenema turvakodudesse. Et tihtipeale me ei taha nende halvemate asjade peale mõelda. Kui me mõtleme, et oi kui tore ja kõik ongi niimoodi, et roosades kleitides tüdrukuid sinistes pükstes poisikesed tulevad ja vanaemad võtavad varsti slaidid on peas ja kõigil on kõike küll ja kingid jõulumehed, aga mitte kunagi mitte alati kõigil ei ole niimoodi ja siis selles suhtes ma ikka väga-väga tõsiselt mõtlesin seda, et et ka nendel inimestel, kes on kuidagi üksi või nukrad, nendele annavad need mälestused ja just võib-olla ka selle otseselt need koduseinad ja need talud. Ja kui seda talu ennem ei ole see mõte sellest talust, kus on juurat, siis on siin need nihukesed mõtte juured, et need annavad inimesele tohutult palju tuge juurde. Ma soovin kõigile, et neil oleksid niisugused, kui päriselt ei ole seda talu, siis oleks mälestused ja mõtted sellest, kust talust kodust olgu mingisugusest kohast ja kui inimesed vahel räägivad oma nendest mõtetest ja mälestustest, siis ma saan aru, et see on nende pärisosa, et võib-olla viie aastaselt kolmeaastaselt, mis on nendele vanaisa või vanavanaisa öelnud ja kunagi, kui nad on 50 aastaselt, siis on neile seda väga-väga vaja. Ei saanudki ju päike juure jupikene, mis aitab neil elada. Avane ja seal nagu oleksin gootsu silmi vaena. Elvi. Jah, üks koor, on see kõik juba äratoolvoodi rooli. Jah, eks ta on see kõik juba võõra. Voodis rooli nood k? K. Kui lähevad asjad meelest ära ja sinna asemele tuleb niisugune hirm ja tasakaalutus see põhjustabki, niisugust arutut, agressiivsust, mille eest keegi peab pakku pugema või ära jooksma. Et kuskil mingisugusest taolisest mälutuses, võib-olla ongi see see juur, et vägivald on juurde tekkinud, sest kui ikkagi asju on palju, mis on omade lähedased ja mida teatakse, miks nad on olemas ja kust nad tulevad, siis on inimesed väärikad ja, ja see on niuksed, märkused sa, et sa suudad olla kõige paremal kombel sina ise. Jah, see on need asjad vahel on ju nii kauged ja nii ei mõistmatud, aga üldiselt ma arvan, et liiga kiiresti muutuv maailm tekitab inimestes hirmu ja ebakindlust. On ju huvitav, et eks ju see traditsioon ja innovatsioon ja nende hea tasakaalus olemine oleks see tee, mis ei tekitaks seda. Aga kui inimesel on nii palju, nii palju sellist teadmatus kohas vette hüppamist kogu aeg, et see võib tekitada tõepoolest ka agressiivsust või rääkimata seda, et et eks need meelemürgidki ole ju mingi teadmatus ja katsetus, mis võivad tekitada niisugusi, halbu asju. Aga üks asi on ikkagi nii, et nagu sa rääkisid taevast ja maast, et mida rohkem ikka sa taeva poole ka vaatad ja mida vähem sa ennast maailma nabaks pead ja ja saad aru, et see pea ja naba ja olulisem on kusagil mujal ja sa võid vaatata sinnapoole, siis sa teed, kas ta ise vähem et lihtsalt ikkagi niisugune jah, 10 käsku ja seitse surmapattu need pähe õppida, siis on väga hästi. Ja samas on ikkagi, see traditsioon on ka minu meelest. Kui öeldi, et üks maa tahab olla innovaatiline, siis tegelikult on see innovaatilisus võimalik siis kui tal on traditsiooni baas, mille peal ennast kindlalt tunda, siis võib-olla selle nii-öelda pealisehitusena väga innovaatiline ja midagi ei juhtu. Traditsioonidel põhinev innovaatilisus ja uudsus saab olla veenev, kui ta on niisuguse jõulisega talendiga või isikupärase talendiga seotud, et et ta on veenev, aga kui sa võtad juba, püüad kellelegi juuri laenata ja siis sinna veel oma, ma ei tea, taim lehti ja õisi peale kasvatada, siis siis on vist korraks vaid kunsti tegemine. Nojah, see tuleb siis välja niisugune geenimutatsioon, mida kellelegi tegelikult vaja ei ole, aga ma vaatasin kunagi ühte filmi, see oli film, mis oli tehtud Filipp klaasiga jaanis katsi, muusikale, kus lõpuks tuleb välja, et, et suured maailma linnad kordavad üksüheselt elektroonilisi mikroskeem, et inimesed põhimõtteliselt ehitavad suuri struktuure samamoodi nagu mingisuguseid pisikesi. Samas on ju ka mingisugune rahvatraditsioon ja rahvamuster samamoodi üksteisega vist seotud. Et siinsamas Eestis rahvamustreid luues ja tehes Sa kordad mingil kombel seda elu, mis on kogu aeg elatud või, või mida oleks mõtekas edasi elada. Oma väikeses struktuuris kordad mingisugust suurt, mis võiks olla olemas või mis ongi olemas või. Ja sellel on väga hea vastuse, et ma olen ju vaadanud väga palju mustreid ja, aga ükskord oli niimoodi, et Kristjan Torop palus mul teha ühte vaipa, nende tantsupeoliste rongkäigu otsaesise vaipa ja siis ma mõtlesin, ma tegin sellise jala või sääreveski kujundi sinna sissekest rahvuslike mustritega, siis tänutäheks kingiti mulle see selline raamat, mina pole suur tantsulõvi, üldsegi mitte tantsulõvi. Aga siis vaatasin seda raamatut ja seal oli niisugused huvitavad pildid nagu tantsimise, ütleme, algasend ja algjalajäljed ja kõik need mustrid olid siis tantsulist jalajälgedest. Ja kui ma kus ained, tantsuliste, need ringid, sõõrid, nurgad, mida nad seal oma tantsimist läbi viivad, need on täpselt needsamad, mis on kindakirjad, need on täpselt õllekannu mustreid. Et need lõõride kodarad ja ja ristid ja rombid. Et tõenäoliselt see just nii ongi, et sealtsamast kirbukirjast kaheksa kannani, kaheksa kannast sõõrini ja rattakirjani rattakirjas ringmänguni ja nii võib see ka suurte linna välja jõuda. Millist sõnumit kannab näiteks traditsiooniline seelikukiri, kas sealt on võimalik lugeda tänapäeval mingisugust sõnumit välja, mida ta räägib meile? Mina ei usu, hästi, selle tähendab praegusel ajal tahetakse rohkem sõnumit teada, kui temas on. Aga see sõnum ongi see, et ma olen elus, ma olen punane. Ma olen triibuline ja, ja ma olen sellest kandis, kui inimesed tunnevad näiteks väga lihtne, saad aru, Kihnu, kus sa lähed ja kus seljas ja kui sa muidugi on kõik õigesti sukad ja lasknud, et siis inimesed on rahulikud, aga kui sa tuled, need võib-olla on rohkem rahaks võõrast rahvast seal käinud, aga kui ma hakkasin Kihnus käima. Aga kui mulle teised riided siis aegus sina kallet, kes Asjokoletalled, arst või et õpetaja või, ja siis hakatakse uurima, kes see siis siia nüüd meie mail on tulnud, et tal on, eksju, räägib valekeelt ja oled mustrid on seljas valed, värvid on seljas äsja samas, et kui praegu on niisugune tunne, et kaks daami tundma näevad ennast ebamugavalt, kui neil sarnased kleidid seljas, siis selline Etna kogukond tunneb ennast ebamugavalt, kui keegi nägi teistsuguseks seal, eks ju, kui minnakse Halliste kirikusse ja siis võib ette kujutada, ütleme, 100 aastat tagasi imepeened ja ilusat kiriku, kindlat potisinise, valgega kootud ja kui palju neil neid värvil väikseid mustri, nihkeid ja kellel natuke peenemad, aga sealsamas on üks laike, mille altil mõnitab, need on kõik ilusad, nad on kõik head, nad on kõik peenelt kvaliteetsest lõngast tehtud. Ja kõigil on nii kuskilgi kirikupingi peal on natukene teenesudeks huvid, kes on tulnud, kustkohast on tulnud ja tihtipeale mul on niisugune tunne, et et üks väikene, nii väike rahvas nagu Eesti, et siis oleks meil eestlaste eri kooldaks väga tugev olema. Noh, niimoodi ikkagi kulla mõõtumite põhu mõõta, et ei tea, mida rohkem meid komponent on, et üks on ilus emakeel, üks mur, murrete tundmine, teadmine, selle selle keele hoidmine, armastamine ja teine on kõik need meie arhitekt tuur, meie värvid, meie mustrid palju-palju asju veel ja siis on tervik, tekib niisugune rahvuslik tervik, mis ei tohiks ega ei peaks kunagi olema mitte väiklane, marurahvuslik või võite, selline kild ja senine elu. Ja selline maailmavaade, mis täiendaks, rikastakse ta suurt maailma ja et meie võiksime pakkuda ka midagi sellele suurele gloobusele. Küsin ühe viimase küsimuse, ütle siis, kuidas olla rõõmus? Inimesed, olge rõõmsad. Rõõmu see minu arvates maailma sündimise imevad, jõulude ajal räägitakse, et on antud elu siin maailmas elada, see on nii suur kingitus tegelikult kõige suurem ja igav, et maailm on nii ilus, väljakannatamatult ilus lausa ja ja kõik need, olgu need hallid päevad, olgu need loojangud ja olgu need päiksetõusud, olgu need lumised metsad või suvised metsad. Et see kõik on nii ilus ja ka ilusaid inimesi, kui mõeldagi eestlastest eesti kunstnike või me läksime praegu rahvakunstist nendelt vanaemadest, aga meie professionaalset kunsti tarvitseb minna kumusse, tarvitseb lugeda raamat tuid, tarvitseb kuulata muusikat lihtsalt naabrimehega rääkida, see on uskumatu, milliseid huvitavaid ja toredaid inimesi võib-olla mida, kui sa kellelegi ka juhuslikult ja kogemata kokku saad. Ja kui huvitavaid elusid ja saatusi on seal selja taga. Kui maailmas elada ei meeldi, siis on see küll sinu enda süü. Aitäh sulle. Astet. Saaremaal või? Tuus? Nad. Tänase perepildi tegid Andres Noormets, Tiina Vilu ja Maristambach. Kõike head teile ja perepildi inimesed ja kohtumiseni järgmisel laupäeval. K ttu. Starr tund. Praksuval kaalu juures. See seejärel hooajahetke. Ja mis tal on seal praegu? On mälestus. Leevalgel vai pluus, müts. Hall kuus. Ka? Õhtuostu ikka veel. Kui sa ikka Praksuva. Ahju ees. Viis G H ja neidki Ki. Tumistalutsesse prae kuuello. Mälestus.