Keelekõrv, 513-st saade. Tere head kuulajad, jälle on möödunud nädal ja selle nädala sees oli mõndagi ka keelerindel. Ei tea, kas neid tuli väga militaarne sõna sisse. Oli nimelt emakeele seltsi aastakoosolek ja nagu ikka, oli seal akadeemiline osa ja siis asjalik, korraldav osa, et kuidas selts on elanud, mida teinud aruanded, uute liikmete vastuvõtt ja Anu Haak. Sama vaja inimene, Eesti keele Instituudi murdearhiiv juhataja saalid ka sellel koosolekul. Heidame korraks pilgu Kristiina Rossi ettekandele. Kristiina Ross rääkis võrdlevalt esimestest eesti piiblitõlgetest ja käsitles neist kolme vana testamendi tõlget, nimelt kutslaffi Virginiast ja siis täispiiblist Anton Thor Helle tõlgitud vana testamendi osa. Ja kuna ta on eesti piiblitõlget pikka aega uurinud, siis ta tegi seda tõesti väga asjalikult, informatiivselt ja põhjalikult. Ja no mis meiesuguste jaoks on, huvitav on see, et Kristiina Ross on kogu aeg vaadelnud piiblit kui tõlkeraamatut tavalise inimese jaoks, piibel on piibel, sellepärast ongi piibel, et kõik, mis seal on, see nagu ei allu mingitele kommentaaridele karustamistele. Aga iseenesest on see huvitav. Piibli tõlkimise ümber ju mitusada aastat on vaieldud. Ja nüüd siis küsimus sellest, kas tõlkida, mis ei ole jõudnud veel praegugi lõpuni, see vaidlus, kas tõlkida algkeelest või tõlkida mingist vahekeelest ja missugused on siis tulemused. Ja teiselt poolt, kui on nii erinevad keeled, siis kuidas see tulemus sel juhul on kui tõlgitakse sõna-sõnalt või kui antakse edasi see mõte teise keele sõnadega. Ja Kristiina rassil oli selles plaanis väga häid näiteid just sellest, missugused on erinevate tõlkijate tulemused. Meie ju ei ole lugenud neid vanu piibli-tõlkeid ja meid on ka vähe, kes oleksid Thor Helle piiblit lugenud. Aga võrreldes nüüd näiteks omaenese kogemustest, kasvõi seda 39. aasta piibli juubeliväljaannet ja praegusel ajal kasutusel olevat kiriku piiblit siis juba tundub mullegi piiblile oleks nagu liiga tehtud. Sest me oleme harjunud, et teatud asju teatud viisil öeldakse. Ja me ei mõtle selle peale, et kas see nüüd on eesti keelepärane või ei ole eesti keelepärane, sest see on lihtsalt piiblipärane. Aga et nende nähtuste juured on nii kaugel, see, ma arvan, oli paljudele koosolijatele uudiseks ja seda kuulati huviga ja minu meelest oli see asi täiesti akadeemilise seltsi tasemel, et niisugune teaduslik ettekanne selle koosoleku sisse juhatad. Jah, seda tahtsin minagi just rõhutada ja me jõua sellesse huvitavasse teemasse praegu sügavalt sisse minna. Aga Kristiina Ross on ju ka keelekõrvas mõnda oma huvitavat kildu mõnikord tutvustanud ja loodame, et võib-olla saab seda edaspidigi veel teha. Aga minule oli selle koosoleku huvitav sisu kõrval väga Rõõmustav veel see, et võeti vastu terve rida, ei oska arvu öelda, aga viis-kuus-seitse helist oli nüüd sellist uut emakeele seltsi liiget ja need olid kõik noored inimesed. No see on tõeliselt tore, sellepärast et noortes on ju ikkagi tulevik ja kui nad tahavad emakeele seltsi astuda, siis see näitab ka seda, et eesti keele vastu on siiski noortel inimestel ka nii palju huvi, et nad leiavad, nad peaksid ka midagi tegema. Sest ega seal seltsis olemine ei ole ju eriti raske, aga on ju vaja ikkagi ka mõelda sellele, et miks ma seal olen ja mida ma saaksin teha ja ju need olid kõik siiski. Asutustes töötavad noored inimesed, jooned siis on selle peale mõelnud, tahaks loota. Mõni isegi alles üliõpilane või magist Tratuuri inimene, aga Anu Haak, sa oled ise murdearhiivi juhataja. Seal. Koosoleku lõpus tõusis üles ka see küsimus, et kas emakeele seltsi murdetoimkonda on vaja või murdetoimkonna töö oleks nagu soikunud või mõnel määral niisugune liiga. Varane, või tasane või olematu? No sellest asjast on juba viimased 10 aastat räägitud ja mina olen ilmselt juba nüüd see põlvkond kes leiab, et murdemuuta kudumist tuleks küll uurida, aga seda ei saa enam teha, nii nagu me oleme seni teinud, kuulutasime igal aastal välja murda materjali kogumise võistluse ja siis me saime sõnavara ja saime murded tekste. Ja selle vanakooli meestest ainsana Eduard Leppik, nüüd väljaspool võistlust on kohanimesid igal aastal saatnud emakeele seltsile ja tänavali käelemine, nagu oli ka ainsana temalt, aga need viimased võistlused juba on näidanud, et kooliinimesed on lahkunud. Ja noored ei ela enam kohapeal. Esiteks teiseks neil ei ole ka enam keelejuhte, kellelt üles kirjutada. Ja kolmandaks see murre, mida praegusel ajal saaks üles kirjutada või ka lindistada, on oluliselt teistsugune. Et murdearhiivis on juba tehtud otsus, et me tõmbame nüüd selge vahe kuskile 80.-te aastate lõpu ja see materjal, mis hiljem laekub, seda me ei arvesta ka oma murdesõnaraamatus, sest see nagu rikub oluliselt ära kõiksuguste murdesõnade sõnade levikut. Kui pildid tähendab umbes nii, et tõmbate joone vahele ja nagu nagu oleks see vana vanapärane, ei tohi vist üldse öelda ka selle kohta, mida veel kuuekümnendatel aastatel koguti. No siiski võib ehk, sest kuuekümnendatel aastatel otsiti ikkagi niisuguseid inimesi, kelle sünniaastad ulatusid 19.-sse sajandisse ja, ja nende keel oli siiski oluliselt midagi muud kui see, mida me praegusel ajal kuuleme. Ja teiselt poolt on siis probleem selles, et kui murdesõnaraamat esitab sõnade leviku andmed siis noh, kõige lihtsam triviaalsem näite, kui me küsime sõna koer ükskõik missuguses Eestimaa otsas, siis kõik teavad, mis see on nii, aga me ei saa panna sõna koer levikuks näiteks Rõuge ja Vastseliina, sellepärast et kõik Rõuge-Vastseliina murret rääkivaid inimesi teavad, mis on koer. Et see on seal siiski ikkagi hilist tulnukas. Ja kui nüüd selliselt tasemelt võtta, siis ei ole mõtet seda niisugust 80.-te lõpu ja 90.-te aastate keelematerjali murdesõnaraamatu koostamisel arvestada võrdselt sellega, mis on kogutud, ütleme, kolmekümnendatel, neljakümnendatel või kasvõi ka kuuekümnendatel aastatel. Ja seda materjali, mis nüüd veel tuleb. Me kahtlemata võtame selle arvele ja säilitame selle arhiivis, aga see juba kuulub tõepoolest rubriiki murde kadumine ehk kolmanda sugupõlvekeel ja seda jälgida oleks väga huvitav, aga selle jälgimiseks praegusel ajal on minu meelest veel ka materjali väga vähe. Ja põhiline, kes sellega on tegelenud, on Ülikooli murrete ja sugulaskeelte professor Karl Pajusalu oma üliõpilastega Võrumaal ja ta jätkab seda, ma loodan. Kuulsime ka, et murdemaailmas on tulemas varsti üks huvitav raamat. No see on tõeliselt huvitav raamat. Tähendab, kui seda planeerima hakati, siis oli mõeldud sellele, et me pühendame selle emakeele seltsi korrespondentide võrgu loomise 60. aastapäeval. Sest korrespondentide võrk loodi 41. aastal ja selle loojaks oli Hellagee. Ja need esimesed tööd, mis siis laekusid, olid just murdetekstide ennekõike sest hella käima seisuga Ta oli see, et inimesel on huvitav niisugust asja üles kirjutada, kui tal on mingi kindel teema. Ja need olid sel ajal kõik niisugused rahvateaduslikud või etnograafilised teemad. Ja sealt tuli tõesti väga huvitav 1000 materjali, mis seni avaldamata lood ja pajatused ja kirjennoga etnograafilised kirjeldused just rahvakommetest ka kõigist töödest vanadest töödest, tööriistad, need vanad korrespondentide tekstid on ikkagi niisugune asi, mida omakorda arhiivis alati kõigile näidata. Mina ütlen, et vaadake nüüd, mismoodi inimesed on suutnud oma kodukeelt ja koduolustikku üles kirjutada kui neil ei ole olnud mingit kõrget haridust ega mingeid erilisi oskusi, kuid ometi sealt paistab seeläbi, et seda on tehtud suure asjatundmisega väga suur armastus. Ja eriti veel niisugusel ajal 41 kuni 44 need vanemad tööd kui ta Eestist üle kaks sõda. Ja siis ma tsiteerin selle juures alati Juhan Peeglit, kes kogu sõja ajal saad eesti sõduri slängi ja kunagi ühel keele päeval pidas sellest ettekande ja ise esitas küsimuse retoorilise küsimuse, jaga vastas sellele, et miks ta seda tegi. Teate sõda, nii, Ebanormaalne asi, et ma lihtsalt tahtsin teha sellel ajal ka midagi normaalsemat. Ja mulle tundub, et ka need Eesti taluinimesed, kes sel ajal neid töid emakeele seltsile saatsid, ka tundsid, et nad tahavad teha midagi normaalsemat, kui see, mis on, see ümbritseb elu. Sel ajal olid väga ranged nõudmised nuti, see asi peab olema kindlas formaadis paberil, teatud sorti tindi häiriti sulega kirjutatud ja seda on väga rangelt järgitud. Äike, kas kuuled, peavad visiiri Tiloyd sulg on, mina tean, ma olen kirjutanud selle eri finantsõlg on üks väga peenikene sõlg. Ja, ja siis muidugi see, et nad kõik ikkagi omandasid selle murde üleskirjutamise viisi, mis oli oluliselt teistsugune, kui see meil praegu on. See on ikkagi minu meelest hella keema õpetuse niisugune väga nähtav tav tulemus ja ma küll arvan, et see on ikka üks, üks Eesti kultuuriloo. Tõeliselt suur asi, millest hella keemise on ka kirjutanud raamatus keel, mida me harjume juba mitukümmend aastat tagasi, siis on tõeliselt põnev lugemine. Aga raamatu nimetas, millest meil jutt algas, on veel ütlemata. Raamatu nimetus ma isegi praegu ei mäleta võrgima, seda tean. Aga see tuleb paks raamat ligi 700 lehekülge teksti ja peale selle suursõnast. Ja need korrespondendid siis selleaegset, 40.-te aastate omadest. Osa on meile teada, Nad on kirjutanud meile ka veel kuuekümnendatel aastatel. Aga üks neist on veel ka praeguseni elus ja me väga loodame, et kui me selle raamatus kord ilmutatud saame, siis neil õnnestub ka temaga kohtuda. Nii rääkisime nüüd keeleelust ja sündmustest, aga tegelikult ma palusin Anu Haagi stuudiosse õieti sel põhjusel, et ta on ka aeg-ajalt mulle helistanud või meili teel saatnud oma märku kusi keelevigade või keele halvuste kohta. Ja nüüd kuulaksime mõned tema tähelepanekud. No mina ju olen murdeinimene ja ma olen üldiselt väga salliv keelekasutuse suhtes. Ma ei tee sellest suurt numbrit, kas inimesed ütlevad ammu või ammu, kas nad ütlevad jõuluvõi jõulueriti niisugustel juhtudel, kui sellest hääldusest kirjapilt ei olene. Aga kui nad kasutavad sõnu imelikus tähenduses, siis tekib minus aeg-ajalt tõrke, käid. Ja üks niisugune sõnaühend on istuv president millest on selles saates korka juba juttu olnud ja repliik oli, et kas siis, kui seisab, ei olegi president? Mina küsiksin hoopis, et kes selle vaesekese küll istuma pani? Ja kas selleks üldse õigust oli? Sest et president teatavasti on puutumatu isik ja kõigepealt tuleks ta siis ametist tagandada, enne kui teda istuma panna. Aga mind hämmastab see, et niisuguste tavaliste sõnade tähendusvarjundit niisuguste inimest jaoks, kes keelega tegelevad, kes kirjutavad uudiseid ja ajaleheartikleid on nii hägustunud, et nad ei pane tähele. Et istume, sõnal on ju ka veel see tähendused, et vabaduskaotust kandma või karistust kandma. Ja et istuv president just niisuguse assotsiatsiooni võib inimestes tekitada, see on hämmastav, et seda ei ole kuidagiviisi arvestatud ja eriti naljakas tundus mulle nüüd alles möödunud nädalavahetusel, kui olid Taiwanil presidendivalimised mis lõppesid nii, nagu nad lõppesid ja kus siis ikkagi räägiti, et istuv president Ta on väga vähese häälteenamusega võitnud seda enam, et talle just enne tehti atentaat ja siis mõtlesin sellele, et no et nüüd on siis kas istuv või seisev president, kuidas võtta. Aga et nagu võiks ikkagi rääkida presidendist ja kui vaja on täiendid, siis lisad praegune ametis olev või midagi taolist, aga üldiselt seda ju vaja ei ole, sest kui ta on president, sistan president ja kui ta enam ei ole president, no siis me lisame täiendi endine president või või ekspresident või veel midagi taolist. Nende sõnade tähendustega on üldse naljakas lugu, et tihtipeale tulevad niisugused naljakad tõlked sisse kasutusele, mida inimesed võtavad pruukida, ilma et nad mõtleksid, mida see siis tegelikult ka tähendab. Ja üks niisugune naljakas sõna minu jaoks on pasta pasta on ju meil olnud kasutusel pikka aega ja on igasuguseid, pastasid küll hambapasta, küll küürimispasta aia puhastuspasta, aia värvi pasta ja nii edasi ja nii edasi. Aga aru ma ei saa, nagu tänapäeva noored ütlevad, miks peab küll makaronipastaks nimetama? Seda enam, et meil on kõikide nende makaronisortide jaoks ja igasuguseid nimesid olemas küll niitnuudlid ja küll lintnuudlid ja küll tähekesed ja teokarbid. Aga see levib ja levib ja makaronitoitudest on saanud pastaroad. No see on itaalia sõna muidugi, ja kõik nii edasi, aga ega siis iga sõna ei pea ka täpselt üle võtma ja peale selle, kuna pastale on juba mitu tähendust ennegi siis on see minu meelest küll täiesti ülearune ja veski on öelnud ju, et pasta ei tähenda makaronitoodetega makaronitoitu. Nii et võiks ikkagi kasutada sõnu õiges tähenduses, see sõna ei vaja küll enam ühtki lisatähendust. No ma teeksin ka vaherepliigi raamatukoguhoidjate keele päeval oli sellest vastast juttu ja just nii, et publiku hulgast tuli nii-öelda protest pasta vastu, aga tundus, et aga siis oli ka keeleinimesi, kes arvasid, et no ikkagi saad makaronid, kas siis jahutooted parem on ja et makaron on ikka meie teadvuses see, mis on big. Ja aga mulle meeldib siin kasutada ühte Reet Kaasiku niisugust retsepti või, või, või lauset, mida tema ütles kaasaegse kohta, kui mina väitsin, et sinna ei ole enam midagi parata, et kaasaegne on läinud tähendusse. Moodne tänapäevane, et mina küll isiklikult Lähen teda pidama selleks, et Puškin kaasaegne või Juhan Liivikaaslane või sina oled minu kaasaegne ülikooli päevilt. Aga et ilmselt tõkestada ei saa, et rahvasuu ja, ja suurem osa 99,9 protsenti keele kasutajatest teistmoodi ta kasutab, siis Reet Kasik ütles selle peale, et noh, mina igatahes tahan oma eluajal kasutada seda nii nagu ma olen õppinud, nagu ma õigeks pean. Ja see vabadus jääb ju igale inimesele kasutada veidi paremat keelt, kui ta arvab, et see keel on parem. Aga ma katkestasin seal, nii et palun. Ei midagi muud, kui et tõepoolest igaühel on vabadus kasutada sellist keelt, nagu ta arvab heaks aga mitte igal pool, ma arvan, et see vabadus on oluliselt väiksem nendel, kes esinevad raadios ja televisioonis. Ja eriti arvan ma, et see vabadus on väga väike nendel, kes loevad seal juba valmis kirjutatud uudiseid ja veel väiksem nendel, kes neid uudiseid kirjutavad. Sest et kui me teeme otsesaadet, siis paratamatult inimene, järverbiad, tema veel räägib oluliselt teistmoodi, kui ta räägiks muidu, aga teiselt poolt ta tahab ju ka väga hästi ja piltlikult rääkides siis kukub mõnikord väga naljakalt välja. Ja üks niisugune naljakas lugu oli möödunud nädalal, kui räägiti viitsütikuga pommist, mis annab otsad. Jääksid positsioon oli siis selline, et Tartu linnaametnik rääkis sellest, et majades on väga vanad elektrisüsteemid ja küttesüsteemid ja veetorud, mis on juba ammugi oma aja ära elanud. Ja tuleks välja vahetada ja on ohtlikud, aga ütles ta sistanda. Vanades majades tiksub ikka kuskil mõni viitsütikuga pomm roostes veetorud või katkiste elektrijuhtmete näol ja siis ühel päeval annakse otsad. No asi on naljast kaugel, aga ometigi ajaste muigama. Kuigi me saime ju kõik aru, mis ta öelda tahtis. Aga mõnikord juhtub ka nii, et ütlevad küll, aga enam aru ei saa, mis ta siis tegelikult öelda tahtis. Ma ei ütle mitte midagi paha sporditoimetajate keele kohta, see on üldiselt hea ja korrektne, aga mõnikord juhtub neilgi. Ja niisugune eriti hea ja tore ja lõbus näide oli see, kui spordireporter andis informatsiooni jooksuvõistlusest, mis oli lõpusirgele jõudnud ja siis ta teatas innust. Tummad tüdrukud tulevad kõige ees. Aga see olnud paraolümpia ega üldse mingi invaspordivõistlust, need olid lihtsalt neegritüdrukud. Aga tuumad, tuumad, tüdrukud. Aga kuna neeger teatavasti meil kuulutatud tabusõnaks Ta on väga palju kordi on sellest räägitud nii poolt kui vastu, meie küll ütleme, et see ei ole paha sõna, aga teised jälle ütlevad, see on kangesti pahasena. No must on eestlase jaoks minu meelest veel 100 korda halvem sõna kui neeger, neeger ei ole minu jaoks absoluutselt Bertiivse tähendseb. No mis ta siis vaeseke pidi, ütleme, mustanahalised tumedanahalised pole pikki, kui kangesti kiire on ja kui soome keelt patsifiste selle saame sõna ja ei mõelnud üldse, mida see siis tegelikult tähendab. Ja tuligi, noh, muidugi ta ütles selle ära, see läks sinnasamasse kirjutatud ju, seda kusagil niiviisi ei ole, aga naljakas oli see kuulata küll. Nii et juhtub. Aga teiselt poolt meil on ju olemas igasuguseid nimesid ja on ka komisjone, mis neid nimesid kinnitavad ja siin on ka nüüd niisuguseid, millest ma tõesti aru ei saa. Kus nad siis kõik on ja kas nad eesti keelt tõepoolest ei oska, kui nad panevad firmale nimeks turvafirma Eesti ees mis juba üle 10 aasta meil on olemas. Ja ma arvan, et mina lihtsalt olen vist see vanamoodne tüüp, kes muigab selle peale iga kord, kui me seda juhtunud kuskil nägema. Inglise keel on mul kehv küll ja ma saan ju aru, et see on lühend sõnast Estonian Security Service, aga teiselt poolt mõtlen vahetes pesuks nimetas siis tõlgendas ja siis ükskõik kuidas. Ja kuigi tänapäeval on kangesti papp öelda kõikide eksperimentide ja genitaalide nimed kõva häälega välja, jätan ma selle siinkohal siiski ütlemata ja arvan, et kui mõni tõesti ei tea, mis asi see Esson, siis ta võiks seda sõnaraamatust vaadata, vaata, see on kohe veel mitmes sõnaraamatus sees. Aga ma väga imestan, et on nii palju inimesi, kes tahavad seal firmas töötada taid, kandes seda nime. Ja ma olen korduvalt mõelnud, et kas seal siis ühtegi ei ole, kes eesti keelt nii palju oskaks, et selle vastu protestima hakkaks. Sellega lõpetame tänase keele vestluse. Stuudios oli Anu Haak, Eesti keele Instituudi murdearhiivi juhataja ja Saadet. Toimetas Mari Tarand ja kohtume jälle nädala pärast.