Koole. Tänane saade on salvestatud Eesti teatri agentuuri ja Eesti draamateatri korraldatud arutluspäeval. Teater, keel kuulame kahte ettekannet kõnelevad keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste ning näitleja ja lavakunstikooli lavakõne ja kirjanduse õppejõud Anu lamp. Draamateatri dramaturg Ene Paaver luges kusamis alustuseks katkendi Karl Martin Sinijärve õpetlikust deklaratsioonist. Emakeel maakeel. Mida siinkohal meiegi, tuletame meelde. Täna me näitame kõigile keelt, ilusat eesti emakeelt. Täname keelele, näitame ennast alates kõige väiksemast Ennast suurima väega lõpetades. Täna me tõega õpetades näitame keelele. Keel näitab meile. Täna me alles näitame teile. Minu uurimisteemaks on olnud aastaid juba selline asi nagu suuline kõne sellisel kujul just nii, nagu me seda igapäevases elus räägime spontaanselt kujul dialoogis vesteldes sõprade, tuttavate ja kaupluse, müüjate, arstide, õpetajate või ükskõik kellegi muuga. Ja kui ma nüüd lähen sellest sisse, siis see on selline keel, mis tegelikult on asi, mida ma olen nimetanud meie tõeliseks emakeeleks või tegelikult võiks öelda ema murrakuks, ehk siis see on keel, millega me alustame oma elu ja millega me oma eluga lõpetame ja seal on vahepeale tulevad loomulikult igasugused muud keeled, olgu need siis kirjakeeled või teadus, oled või teatrikeeled ja mingid muud sellised asjad. Kui nüüd aga võtame selle tavalise suulise Igapäevase spontaanse keele ja hakkame vaatama, missugune ta välja näeb ja paneme ta näiteks seina peale ülesse, siis ma avastame järsku midagi väga kummalist, mida mäest paljud ei taha omaks tunnistada. Kõige esimene asi, mis seal on, on see, et tekstis ei ole lauseid ei ole ilusaid lauseid, vaid on mingisugused imelikud käkerdised, mille sees on nohhid, ähid, igasugused ümbertegemised ja muud sellised asjad, mida tavaliselt nimetatakse väga inetute sõnadega ja neid sõnu, mis seal sees on. Neid Noffeia nägusid nimetatakse parasiitsõnadeks. Nüüd võib küsida, et kui ma nüüd võtan kätte ja need sealt seest ära kaotanud, mis siis juhtuma hakkab tegelikult on seda uuritud, mis siis juhtuma hakkab, kui sundida inimesi ilma selliste sõnadeta, näe siis tulevad textimelt pausid, pikad-pikad, pausid, kusjuures see partner, kes testi inimest kuulab, kipub nende pauside ajal vaikselt tema vooru endale võtma. See on üks asi ja teiseks, kuidas pärast küsitakse, tema ei tea, et niimoodi see on katse, tema käest küsitakse, kuidas ta hindab seda inimest, kes seal teisel pool on, kes niimoodi pikkade pausidega ilusasti rääkis, siis ta ütleb, külm ja kõle tüüp, ebameeldiv tegelane. Ehk siis me näeme niisugust asja, need asjad, mida nimetatakse parasiitideks, on tegelikult millegipärast meile väga vajalikud. Ja suur osa nendest on sellised, mille kohta uurijad leiavad, et need näitavad, et see keel on inimese lähedal. Iga Ameerika presidendi kõnesse kirjutatakse sellised asjad sisse. Teksti on kirjutatud siin, sa pead tegema öö ja tema õpib sele ära ja teeb õiges kohas just nii, nagu vaja on, see on tippretoorika tase ja siis mõjub see kõne niimoodi, et ma just äsja tulin selle huvitava mõtteteate, see nüüd. Ja siis tuleb see surematu lause kallal, tegelikult on 10 nõunikku juba kaks kuud vaeva näinud, eks ole. Need sõnad on kusagil sügavuses meie sees, kui me räägime, kui keeles, siis neid sõnu ei ole neid Euroopa kultuurid ja suurem osa Ameerika kultuure on sellised nii-öelda rääkimiskultuur, kus pausi kardetakse, mina ei ole kohanud, ma ei ole, ei ole suhelnud, aga Ozureid väidab, et osa indiaanikultuure on sellised, mis on vaikuse kultuurid. Teistpidised, kus seda pausi ei kardeta põhimõtteliselt. Euroopas on ka selged erinevused, soomlased vaikivad, panime kui eestlased, eks ole. Kuigi see on petekas, nad hakkasid kohe rääkima, kui nad moblad sai. Nii et enne seda lihtsalt ei, olid vakka. Aga, aga see on jah, niimoodi. Inimene kardab natukene pausi. See on nüüd üks selline asi, teine asi, me kõneleme tavalises elus kaks kuni kolm sõna sekundis, mina panen umbes kolm ja pool, aga üldiselt inimesed jäävad kahe ja kolme vahel vastu telediktoreid loevad uudiseid, et umbes kaks sõna sekundis, seda peetakse kõige paremini vastuvõetavaks kõnedembuks. Nii, mida see aga tähendab? See tähendab seda, et me teeme oma lauset, samal ajal kui me räägime ja teeme seda paralleelselt, me ei tee seda kunagi enne varem valmis võõrkeeles räägime siis me teeme enne lauset varem valmis, siis ütleme välja. Aga emakeeles me seda ei tee. Ja see tähendab, et me teeme neid lauseid tohutu kiirusega, tegelikult. Kaks sõna sekundis kuus sõna lauses, eks ole, võttis välja arvutada, kui Rutuks lause valmis peab saama ja see tempo käib inimesele ja tema mälule millegipärast tegelikult natuke üle jõu. Miks inimesed on niimoodi rääkima hakanud, see valitud neile üle jõu käib, seda ei ole minu võimuses vastata, aga natukene tema üle jõu käib ja see omakorda tähendab, et kõik need parandused, need ümbertegemised ja muud sellised asjad on ka ühtlasi jooned mida me vajame selleks, et korralikult suhelda ja oma teksti teha. Kui meilt ära võtta need ja võtta ära kasepauside võimalus, jutt, et räägi nüüd, siis me oleme täiesti läbi, ei saa mitte millegagi hakkama. Ehk teisisõnu, võime öelda ka natukene teistpidi, need, mis seal ümber on kõik need jubinad, häälitsused, ümbertegemised, katkestamisest ja muud asjad on nagu tellingud, mille abil me oma keelelist maja oma keelelist lauset ehitame. Ehk teisisõnu, me võime öelda, et suulises keeles on see keel kuulaja ees, nii nagu tellingutes maja. Kui me teeme kirjaliku teksti, siis me võime mõnikord nüüd arvutis neid tellinguid näidata, eks ole, aga see on spetsiaalselt, kui me tahame, vajutame seda nuppu ja siis näitame kõiki parandusi ja muid asju, aga üldjuhul inimesed varjavad neid ja püüavad näidata seda ilusat puhtaks värvitud maja seal taga. Nii kolmas asi, mis sellega seotud on, on see, et nagu ma juba ütlesin, seal vahepeal on mitmesugused pausid, mõnikord seal vahepeal on siis need takerdumised. Ja kui te võtate sellest lausest nüüd ja panete sinna peale niisugused need kõrvuti, et siin on see õige sõna nii nagu ma tahan ütelda, siin on need vahepealsed asjad, siin on see paus, siis hakkab see meenutama natukene lõõts, humoorikalt öeldes Oskar Lutsu terminiga, kordan see lause nagu väljavenitatud kord on ta kokku surutud, ehk ta moodustab sellise kummalise asja, kusjuures lausete vahel mingisuguseid selgeid piire ei ole, seal on jah, intonatsioonilised langused, tõksti, aga mõnikord sulavad ka need kokku, mingeid pause seal lausete vahel ei ole. Nii, ja kui ma nüüd lähen veel siit edasi, siis dialoogi juurde, suuline suhtlus on dialoog, tan loomult dialoog. Olemuselt dialoog, ka siis, kui üks inimene räägib nagu mina praegu, siis tegelikult me peame dialoogi Teie vahepeal noogutate, eks ole, mõni raputab pead. Mõned on, need noogutajad on teatud tüüp kohe alati jälginud neid, kui ma pean seal selline teatud sortiment inimesi, kes kogu aeg noogutavad kusjuures loputamine ei tähenda, et ta nõus on. Noogutamine tähendab seda, et kuule kujuna, räägi, räägi, räägi, räägi, räägi nüüd edasi, eks ole, nii et see selline mõni raputab pead, mõni jääb varsti tukkuma, eks ole, igaüks teeb midagi, mõni võtab vastavaid poose, osutades seda, kas tal on igav, huvitav või midagi muud. Niisiis kogu käib selline dialoog ja ka siis, kui räägitakse monoloogi moega seda dialoogi mõningates selliseid väikseid märke, mida te annate, nimetatakse mõningates teooriates tagasisideks. Mõningates teooriates seda sõna ei kasutata, aga see ei muuda asja olemust. Ta on kogu aeg olemas. Ja see on omakorda veel üks toon, mis toob sellesse keelde neid erinevaid takerdumisi, ümbertegemisi ja muid. Kui ma jälgiks teie reaktsiooni, siis ma läheksin varsti omadega rappa, mina räägiks omasoodu. Kuulaks sumba soodu, midagi muud oma jänese kõrvadest sisekõrvades võib olla nii. Ja nüüd, kui me vaatame veel seda dialoogi, siis ma ütlesin, et pausid selle monoloogi sees on niisugused, mis ei mõju kuulajale hästi. Ja sama asi kehtib ka dialoogis. Tegelikult kui inimesed peavad omavahel dialoogi, siis kui te esitate mõne küsimuse, Te, ootate sellele küsimusele vastust. Millal inimene ei vasta tavaliselt siis, kui ta vastata ei taha. Nüüd, miks ta ei taha, uurija jõuab tavaliselt lihtsa tulemuseni, et see vastus, mida ta öelda ei taha, on tavaliselt seotud millegagi. Mis sellele partnerile võiks olla ebameeldiv? Noh ütleme, et ma küsin, et kas sul viis eurot on? Teine saab hästi aru, et viit eurot endale saada, aga mina ei taha talle anda. Mul on küll. Ja siis ma mõtlen pikka aega, pean pausi ja teine võib teha erinevaid asju pärast seda, mõnikord ta kordab küsimust, sest küsimus jääb õhku, küsimus jääb ülesse. Mõnikord ta teeb midagi muud, mõnikord ta ütleb otse. Hea küll, ära siis anna, eks ole, niisiis, tulemuseks on see, et pausid kahekõnevooru vahel osutavad millelegi negatiivsele probleemidele. Need ei ole kunagi neutraalsed seal vahepeal. Nad ei ole mitte retooriliselt pausid. Ma mõtlen, millise tooniga. Ma ütlen sulle, ma ei anna sulle Iideeoo, Vai tähe, seal on just nimelt see probleem. Ja nüüd, kui me vaatasime selle suulise keele nüüd hästi kiiresti siit üle, eks ole, kõigepealt seal ei olnud lauseid, seal oli terve rida erinevaid tellinguid, mis olid ümbertegemised ja muud asjad, seal ei olnud lausete vahel selgeid piire. Seal on pausid, mis on pigem midagi negatiivset ja, ja vältimist ootavat asjad ja nii edasi ja nii edasi. Siis. Me võime jõuda siit nüüd näiteks näidendi juurde. Näidendi tekstis on asjad tegelikult ju hoopis teisiti. Kõigepealt see ei ole spontaanne tekst, vaid kirjanik on seal ilusasti kõik ülesse märkinud näitleja on selle pähe õppinud ja seejärel andanud, viinud endale sisse, elanud selle läbi ükskõik kuidas, olenevalt teooriatest. Aga tulemuseks on see, et ta räägib seda teksti seal ja esitab seda teksti sealt lavalt. Ja nüüd, kui ma võtan kätte ja hakkan uurija pilguga vaatama seda, et mis sealt lavalt siis kostub ja kuidas see on seotud suulise keelega, siis ma näen tegelikult väga kummalisi asju. Kui panna mind kusagile seina taha ja teid kõiki kusagile seina taha ja seal teisel pool räägitakse, siis te kuulete kohe ära, kas on näidendi esitus või mitte, saate aru, see on näidend, seal räägitakse seal räägivad näitlejad. Ehk siis esimene asi, mis tuleb pähe ja mis tegelikult ja noh, mingil moel kinnitust leiab, on see, näidendi teeb intonatsioon, spetsiifiline intonatsioon, spetsiifilised hääldusviisid, kuidas seda teksti seal öeldakse. Kui ma lähen nüüd sellele lähemale sisse ja hakkan analüüsima neid, siis esimene asi, mida sealt näha on, kui ma võtan eesti tavalise näidendi, kuulan seda uurija kõrvaga, siis on näha, et see näidend on väga selgelt esitatud lausete kaupa. Koosa ühes transkribeerin siis iga lause vahel ma pean märkima väikse pausi pisikese pausi, aga seal on kogu aeg pausi, need on väikesed, aga nad on selged, iga lause on selgelt välja toodud. Loomulikult ei ole seal sees üldjuhul mingisuguseid noh, ega muud sellist asja, aga ka sõnadise ei lühenega ei veni veidikene pikemaks, ehk see ei ole seal vurtsu lõõts, humoorikas. See on niisugune lõõts, mis on ilusasti tihedalt kinni ja seisab seal sees. Ja see on väga selge erinevus, mis eristab nüüd suulist keelt ja suulise keele ütlemist sellest diaatrik keelest. Kas seal on selged piirid või seal ei ole selgeid piire. Loomulikult see ei ole alati nii, aga see on täiesti valdav. Teine asi, mida võib kohata, on selline, kus näitab või hakkab teksti andma tohutu kiirusega ja teed, kõik asjad jooksevad üksteise otsa. Sellise tohutu pika intonatsioonilise tervikuna, nii et, et ma ei saa enam üldse aru, mis seal toimuma hakkab, kui see asi nüüd ükskord ometi ära lõppeks, kujutage ette, misasja ma siis küll teeksin, tõmboba tohutu pikk, niimoodi räägivad inimesed suulises keeles ka, mõnikord aga harva õhku jätkunud näitlejatel on paremini treenitud kopsud aga siis tavaliselt väljendatakse sellega mingisugust sellist spetsiifilist tus seisundit, suulises suhtluses, seda ei väljendata suulises suhtluses, see on tavaliselt seotud hoopiski jutustamisega narraktiivsusega. Kui te tahate seda kirjas näha, siis võite võtta Oskar Lutsu vaata ja avada sealt selle koha, kus poisid sõitsid jõe äärde selle suure saaniga, eks ole, ja kuidas väike Lesta pärast seda rääkis, kuidas alguses nad istusid seal peal ja siis sõitsid alla ja kuidas sina läks ümber ja jõgi oli poisse täis nagu loogu ja üks oli selle peal ja teine oli teise peal ja nii edasi ja nii edasi, igal pool on vahel nagu piiblis. Niisiis, tulemuseks on selline pikk narratiivne tekst. See on nüüd teine variant. Kolmas variant, mis on ka suhteliselt harv, on see, kui teksti hakatakse näidendi samba siis selliste fraasidega. Ma loen lihtsalt ühe teksti uppuja imiteerida kunagist vaimude tundi Kadrioru lossis aeg-ajalt kummitava sõjaohu palge ees olen mina mõtisklenud kindluse lossiplaanist. Ja mõelnud siis noore nälkja peale niisuguste fraasidega esitatud tekst selle sees. See on kummaline tekst selles mõttes, et see vastab üpris täpselt ühele suulise suhtluse suulise keele, teatud ideaale Maalile. Et teksti esitataksegi niisuguste fraaside kaupa suulise keeleteoorias nimetatakse neid idee üksusteks. Selle nimi pani üks Ameerika keeleteadlane Volest Chief Aide junnid. Ja need ongi sellised fraasid või siis lühikesed laused. Ja kui nüüd tulla sellesama näidendi juurde uuesti tagasi, siis see fraaside kaupa ehitamine tuli seal teksti sisse siis kui inimesed hakkasid tegelema asjaga siin ja praegu, mitte siis rääkima teksti, kes mäletab seda näidendit sa noh, räägiti igast Umbašlaarisel, tsiteeriti, seal tehti ühel hetkel hakkavad nad joonistama seda kindluse lossi plaanis ja, ja vot siis tuleb see tekst sisse. Aga jällegi see on selline suulise keele teatud ideaalne normaalvariant, mitte siis selline reaalvariant, ütleme niimoodi. Nii, näidendi selline intonatsioon erineb ja näidendis antakse neid lauseid edasi selliste täpsete selgete piiridega. Nüüd teine asi, mida me kõik hästi teame, see on siis paus. Nagu ma ütlesin, suulises keeles on paus midagi sellist, mis signaali palati midagi negatiivset, midagi imelikku, midagi natukene vastuvõtmatud, suhtlusprobleeme tahtmist mitte teist inimest kuidagi puudutada või talle otsa sõita või tema pilti kuidagi häirida siis teatavasti näidendist paus tähendab midagi hoopis positiivset, see on enamasti mingi retooriline paus. See on see märk, et nüüd ma ütlen teile midagi tähtsat või nüüd ma ütlesin teile midagi tähtsat. Selliseid pause suulises keeles praktiliselt olemas ei ole. Nüüd edasi, kui me tuleme selle dialoogi juurde juurde selle sees, siis ka siin tuleb meil teatud niisugune imelik vastuolu sisse. See on see, et ta. Ma rääkisin, et suuline dialoog tahab olla kooperatiin. Inimesed püüavad vältida mitte kooperatiivsust, see on nagu üks asi, seda näitab kõige paremini üks selline seik uurijale. Et kui kõneleja teeb mingisuguse vea. Ükskõik, kas see on sisuline viga, vormiline viga, midagi sellist, mida teine aru ei saa, midagi sellist, millega teine nõus ei ole. Tal tekib probleem siis peaaegu kunagi tegelikus suhtluses. Me ei käitu niimoodi, et partnerite pole, selleks on seal viltu, siin on mingi jama, mis asja sa suust välja ajad, tegelik suhtlemine käib teisiti, käib niimoodi, et partner juhib tähelepanu sellele probleemile, tähendab, kas, ah kuidas mida või kordab seda kolm koera või midagi muud sellist. Ja siis teine pool, see, kes probleemid tekitas, see on see, kes probleemiga lahendab. Näidendis, kui ma võtan nüüd näidendi teksti, siis ma leian üliharva selliseid juhtumeid üliharva kui seal midagi on, kui keegi küsib seal, mida siis on see tavaliselt niisugune agressiivne, mida noh, räägi ja muud sellised asjad, ehk siis kuna konflikt on palju olulisem kunsti jaoks kui kooperatiivsus ja laval ei ole probleemi selles, et ma kellegi teise minapilti ei tohiks solvata või midagi muud otse ette nähtud, et ma pildile kallale lähen, vastasel juhul oleks igav. Siis käitub see lavatekst hoopis teistmoodi. Ja kõige toredam on minu arvates see, et isegi kui ma loen seda teksti paberil, ma just lugesin eile üle vast kõige pikemat aega laval olnud näidendit Kivirähu Eesti Matust, eks ole. Ja seal on terve rida tegelikult selliseid kohti, kus Adult kasutab üsna selgelt sellist suulise keelevõtet, ehk ta küsib, kuidas, eks ole, nii, ja selle järel reageerib teine pool just niimoodi, nagu võiks, ta kordab seda, osutades sellega põhimõtteliselt suulises suhtluses, sellele, et ma arvan, et sa ei kuulnud, mis ma ütlesin, ma kordan, et sa kuuleksid. Ja siis võtan ma näidendi ja kuulas näidendi teksti ja seal on see hoopis teiseks mängitud. Seal on see väga selgelt mängitud, kuidas mingisuguseks selliseks asjaks, kus ei ole enam seda kooperatiivsust ja, ja koostööd. Ehk siis tekst on üks näitleja ja lavastaja teevad temast valivad nendest võimalustest mitu tükki välja. See on nüüd üks selline dialoogi asi, teine dialoogi asi, mis on oluline ja huvitav selle sees on see, et kui me suulises keeles midagi küsime või midagi käsime siis me teeme seda põhimõtteliselt nagu kahel viisil, kõige lihtsamalt seda näidata juste, kas küsimuste või kas tüüpi küsimuste peale näiteks seda küsimist, üks on see, mille me vormistame sõnaga, kas kas sul kohvi on. Ja teine on näiteks selline, mida me vormistame sõnaga vähe. Kohvi on vä? Siis esimene ei ole kirjakeel ja teine ei ole argikeel, ütleme kohe välja mitte mingil moel. Need, kas küsimused suulises keeles on sellised, kus inimene küsib infot, ma ei tea, kas on või ei ole väeküsimused, aga tavaliselt suulises keeles on sellised, kus inimene pakub välja mingisuguse hüpoteesi, arvamuse, oletuse, et ma arvan, et sul on kohvi ja ma lihtsalt kontrolli on või ei ole. Ühel juhul oodatakse siis nii-öelda info vastust, teisel juhul oodatakse kinnitust sellele asjale. Kui ma võtan näidendi teksti lahti, siis seal loomulikult väheseid ei kohta. Ehk teisisõnu, mingisugust kinnitust omapoolsetele seisukohtadele seal eriti ei otsita. Järgmine variant, kui ma midagi käsin, siis me teame kõik, et ma võin öelda, et anna suppi. Palun supi, kas saab juba suppi ja muid selliseid variante, praegu ma tegin umbes nagu näidendit. Kuigi ma ei ole näitleja. Aga siis, kui ma võtan jällegi suulise keele tavalise suulise keele, siis seal eesti keeles käskiv kõneviis on ühes otsas ja küsimus on teisel otsas. Käskiv kõneviis, anna suppi, on üks asi ja küsimus, kas ma saaksin suppi, on teine asi, nüüd jällegi üks, ei ole kirjakeel, teine argikeel üks ei ole viisakas, teine ei ole ebaviisakas. Ma võin rahulikult küsida, anna palun suppi. See on sama viisakas, kus, kas ma saaksin. Supivahe on ennekõike selles suulises suhtluses. Et kui ma ütlen, anna suppi, siis see tähendab seda, et ma tõlgendan teisel oma suhtlusolukorda niimoodi, et mul on õigus seda suppi küsida. Ja teiseks, sul on võimalus seda suppi anda. Aga kui ma küsin, kas saaks suppi, siis ma tõlgendan kahel viis, üks variant on see, et kas ma arvan, et mul ei ole päris õigust seda küsida antud hetkel või ma arvan, et sul on mingid takistused selle ees, et seda suppi anda, mulle jälgige kodus, kui te küsite naise mehe, ema-isa-tütrepoja ja kõikide muude käest, kuidas te seda teete? Siin jällegi näidendi keel erineb sellest täiesti radikaalselt. Mingisugust süsteemi masin ei oleks suutnud tuvastada. Pannakse nii, nagu torust tuleb. Mis tuleb, on teinekord niisugune päris huvitav iseenesest suulise kõneuurijale. Aga see, miks ma neid näiteid siin tõin, eks ole, see näitab ju ka seda, et kui ma rääkisin sellest keelest, ma rääkisin lausetest, need erinevad ja seal kirjakeelse kirjaliku keele tüüp, see on teatud moel fikseeritud ja välja öeldud. Kui ma räägin nüüd dialoogist, siis ma näen ka siin seda, et see on teistmoodi. Selles dialoogis võivad olla küll need sõnad. Need võtted, mida suuline keel kasutab, kasutatakse väga selgelt teistmoodi, väga selgelt teistmoodi. Osadel juhtudel on seal mingi süsteem, võib-olla tuvastatav enamasti ei ole ja intonatsiooni ja muud sellised asjad määravad selle toovad selle esile, mismoodi seda mängu seal teisel pool. Ehk siis see kõik on nagu teatud moel võõritatud, võõritatud, kõrvale viidud, teistmoodi näidatud ja ma ei tea, kuidas seda võtta vastu sellist asja, näiteks selline inimene, kes otseselt suulise keele uurimisega keele ja kes kasutab seda keelt kogu aeg iga päev, aga ta ei teadvusta endale, et jah, et ma teen nüüd just niimoodi või et ma kasutan seda keelt sellepärast et ja nii edasi, ma lihtsalt kasutan seda keelt. Minu ajus hakkab midagi tööle, niuke professionaalne kretinism, ootaks ühte, aga tuleb teist ja kõik näidendid muutuvad esituses kummaliselt selliseks võõritatuks asjaks, et sa ei lähe päris sellesse nagu sisse, et sa näed, et kusagil on mingi piir, eks ole, selle peal ja mina liigun selle piiri peal selle piiri sääres teatud moel. Ja siis, kui ma lähen selle näitlejate poolele, siis ma saan omakorda aru, et näitleja liigub kogu aeg sellel piiril. Ühest küljest on tema käes kirjalik tekst enamasti kirjakeelne tekst, enamasti korralikus kirjakeeles selles mõttes vormistatud tekst, et seal niisuguseid suulisus ei ole seal argikeelsus ja ei ole seal kraaksatusi märgatakse ja muid selliseid asju ei ole. Eks see tekst on tegelikult sellest inimesest meist kõigist teatud moel eemal. See ei ole meie lähedal olev suuline tekst, siis on seal peal kunstilised teksti. Meie uuringud ja kui me need sinna peale paneme, siis me saame veel kaugema suulist keelest veel kaugema teksti muidugi kasvõi kunsti teha nii nagu ta tahab. Aga kui me võtame tavalise niisuguse, ütleme realistlikku tüüpi näidendi, siis see vastab üsna hästi nendele kunstikriteeriumidele, mida eesti kirjandusuurijad on tuvastanud ja paigale pandud aastakümnete jooksul. Ja see tähendab alati seda, et tekst peab olema tihe, mitte lõtumite, laialivalguv. Suuline tekst ei ole seda, tekst peab olema täpne, mitte ebamäärane, suuline tekst ei ole seda noh, loomulik ja lihtne ta on. Ta peab olema vaheldusrikas, palju sünonüüme täis, suulises tekstis ei ole sünonüümid, ainult kordused peab olema originaalsus või isikupära. Meie suuline tekst on harva Erikuid isikuga üsna Sabloone selle sees, ta peab olema intensiivne ja, ja hoogne. Noh, selline tavaliselt see suuline tekst ei ole, sinna pannakse veel see teine kodeering peale ja siis ma näen seda, kuidas näitleja on see, kes liigub nende kolme piiri vahel, et ta liigub nii nagu siis kunsti liigub kirjaliku teksti ja liigub suulise teksti piiril ja sealt tekib see kummaline pinge. Nii et minusugune tahaks ikkagi küsida klassiku sõnadega, oled sa kunst või inimene? Jätkab Anu lamp. Lisakommentaariks Tiit Hennoste jutule küsisin ühelt prantsuse kultuurikeskuse õpetajalt ühelt mehelt et mis on kõige suurem erinevus eestlase ja prantslase vahele, mis on ta kogemus siin ta nüüd Prantsusmaale tagasi läinud, aga ta elas siin umbes viis aastat. Siis ta mõtles ja ütles, et kõige suurem üllatus on see, te kuuletegi 11 ära. Koosolekul on võimalik jõuda kokkuleppele ja kui ma olen vaadanud prantslase televisioonist saateid, siis inimestele räägib absoluutselt paralleelselt ja ma sain aru, mida ta mõtles, et seal ei anta teisele üldse aega ja nad räägivad välja, aga nad ei jõua selleni, et arutame mingi asja ära, jõuame mingi kompromissini. Niisiis, pärast seda suulist kõnet tuleb inimene, kes on teatrimaailmas ja elav kõne ja ettekandes domineerib sõna kool. Mina läksin teatrikooli õpetama 20 aastat tagasi. Suurte kahtlustega õppeaine, mida mulle pakuti, oli lavakõne, kuhu meid kutsuti. Üks kahtlus selle kõige kõrval, et kas ma jõuan teatria eluliste kohustuste kõrvalt vedada. Sellist asja oli ka suur aukartus õpetatava aines, pluss veel see, see on väga ebamäärane Assise lavakõne. Kui ma mõtlen oma kogemuse peale, et Draamateatri peanäitejuht, linnateatri peanäitejuht, NO teatri peanäitejuht, kes on vedanud kursust, on oma õpetuses olnud üsna kattuvad, sest see paason tantsus saati paika pandud, see on headel vene teatrikooli traditsioonid põhineb siis lavakõne on selline üsna ebamäärane distsipliin, suuresti sõltuv õppejõust ja võib-olla nüüdseks on seal mingid asjad kuidagi rohkem paika sättinud. Aastatega on vaadatud, mis töötab, aga 20 aastat tagasi oli ta küllaltki ebamäärane distsipliin minu jaoks. Ja ma arvasin, et ma pean vastu aasta seetõttu mitte nii mulle väga omaselt. Ma sõnastasin iseenda jaoks ja mis on oluline. Ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen pärast seda kahtekümmend aastat, siis ma olen üsna kinni pidanud sellest siiamaani. Ja otsustasin, et väga oluline on tähelepanu pöörata eesti keelele ja teine asi värsiõpetus mõlema asja puhul oli see, et esiteks ma tundsin, et mulle Tartu Ülikoolibaas, et on ka, millele toetuda, ka teiseks need olid asjad, mis olid vajaka jäänud selles õppes, mida mina olin teatrikoolis läbinud. Kui ma läksin teatrikooli, siis oli eesti keel palju normeeritum. Ja kui ma mõtlen sellise kahe teatrimaailma kuuluva sõnapaari pea näiteks kuidas neid käänata-pöörata siis õhtune etenduspäevane etendus, siis seal oli selge vaheõhtune etendus, sõna õhtune. Tal oli ainult üks tüüp, sõnas oli üldine kolmandavälteline sõna, kolmesilbiline, sõna ja mitmuse osastava lõpp oli õhtu siin. Mitte nagu praegu, et on lubatud õhtuseid, etendusi ja päevaseid etendusi mõlemat moodi päevane ka siis toona, aga praegu sõnal õhtune kaks tüüpsõna soolane ja oluline, ehk siis nagu me kuuleme seal, teine välde ja esimene välde on tüüp, sõnas sõna ise on kolmandavälteline, aga kõik on lastud vabaks, eks. Nii. Ja miks mulle tundus oluline üldse seid keele grammatikale tähelepanu pööramine sellepärast et ma ei taha mitte sugugi kärpida kellelegi enda loomuliku kõnekasutust. Aga näitleja jaoks on ülimalt oluline vahetegemise oskus, et ta ei läheks lavale oma keelekasutusega või et kõik tekstid, mida ta esitab, ei taanduks tema keelekasutusele Vaideta teeks vahet, milline on rolli keelekasutus ja sealt edasi. Ta teeks vahet üleval stiilil madalal stiilil rahvalikult. Et ta ei tassiks oma keelekasutust, rollist rolli ja oskaks hinnata, kas teksti, kuhu see tekst kuulub. Sellepärast tundus mulle grammatikaga tegelemine ülioluline. Tahtsingi lihtsalt teha töid mitmuse osastavasse, panna sõnad. Need tööd olid ülimalt punased kõik suhteliselt alguses, nii et no mis see siis ei ole, siis selgus, et need olid ülimalt punased, siis ma õppisin ka. Mõtestasin läbi, milline on ühe keskkooli lõpetaja keelekasutus, teine asi, millele ma pöörasin tähelepanu. Et sest, et nagu ma ütlesin, ma mõtlesin, et on väga oluline värsiõpetuse baas, aga värsiõpetusest on väga raske teha, kui väldetest pole arusaama, sa ei tea, millises silbi, positsioonist mingi sõna, võib-olla esmavälteline sõna isa olla rõhulises silbi positsioonis, siis hakkaks värss lonkama. Seal olid täpselt samad probleemid ja muidugi mingeid asju on õpitud viiendas klassis välte tulid eriti asjad, mis tulid väga ootamatult, aga samas näitlejaks ülioluline asi pikema teksti lugemisele, märgin lihtsalt ära endale kas teine või kolmas välde. Ma olen tekstile läbi lugenud, aga sel hetkel ma eksin vältega eesti keel kandideerib, keel, eks ole. Ja see tegelikult tekitab, takerdus nii, et kõige lihtsam on peale märkida endale teine või kolmas välde rooma numbriga ja sa oled võimeline lugema suurt teksti ilma ühegi katkestusteta, ilma Külli tülile lisatööd tegemata raadioeetris. Nii. Eesmärk jah, ei olnud mitte nullida seda igaühe oma keelekasutust. Ja Ma arvan, et seesama, mul tuli nüüd Jaan Kaplinski juurde, kuna see teema on üleval keeletoimetajaid vaateid ründav ründavad artiklid. Ma arvan, et esiteks Kaplinski ise, nad ajavad kõik ühte ja sedasama asja. Nii keeletoimetajad kõik Kaplinski, sest see ilus lause, millega lõpetasid keeletoimetajad viimases sirbis oma vastulause. Et keeletoimetajad hetkel mitte ei ole elava keele nullijad, vaid nullitud keele elavdajad ja tegelikult nad räägivad ühte asja, Kaplinski, kes tuleb oma tugevate filoloogiliste tundlatega oma tugeva sättumusega keelele, siis kui ta veel räägib, et ta on oma ema tekste ema palvel aidanud toimetada teismelise eas. Ja pluss veel, kui me mõtleme tema juurdumisele. No eesti kultuur ja sellele keelekasutusele seal ma arvan, keegi ei tahaks seda kuidagi nullida ja ma oleksin ka väga tänulik, kui üliõpilased tuleksid selliste keelekasutuse näidetega. Näiteks kui oleks niisugune rikas keel, mõtlen kolme näite peale. Kui Fred Jüssi rääkis, kui ta läks 50.-te aastate keskpaiku Hiiumaale õpetama. Ja seal veel, mis nüüdseks on kadunud. Aga veel oli keelekasutuses sellised väljendid nagu, et mitte ei öelnud, et too või too on selle või sellega abielus, vaid öeldi, et see on selle alt naine ja see on selle pealt mees Jüri või Mari kohta, mis nüüdseks on kadunud ja see ilmselt, eks ole, see ei ole mitte 19. sajandi keelepruuk, seal on hoopis varasemad sajandid, mis kuskil nulliti ära või kui Riina Roose hea näide tema vanatädi kohta, kes ütleb mitte, mis sa kostad, mingi asja talle üllatust väljendas, vaid ütleb, mis sai kosta eksadest. Eitus või Andrus rääkis oma vanaemast, kes Tiinale kassile kuumal suve päeval Chiracil oli, ei jaksanud käia, ütles kassile ärand vaadanudki ida poole, seal niuksed, rikkad keelekasutuse näited, ma arvan, nende eest oleksid kõik väga tänulikud, kui need jõuaksid teatrikooli, aga pigem ma olen tajunud seda, et me peame äratama neid keele tundlaid üles otsima ja neid tugevdama. Nii et see algselt lavakõne õppe, mis oli seotud eesti keelega, siis veel eesti keelt kavas ei olnud, on nüüd päädinud sellega, et nüüd on jõudnud ka eesti keel teatrikooli eesti keele õppe vist nagu mõningates sega teistesse kõrgkoolidesse, nagu ma olen aru saanud, lihtsalt ärevad signaalid eesti keelekasutuse arvel on seda tinginud. Ja mis ma selle 20 aastaga olen tähele pannud. Et ütles mulle üks noormees, kes suutis lõpetada naasiumi ja tulla teatrikooli ehk siis tegelema ainega, kus küllaltki suur osa on sõnal, ta ütles, et ta ei ole läbi lugenud ühtegi romaani. Alguses ütles uljalt, nüüd ta on asunud lugema. Ja ma puutusin kokku elavast kontekstis selle probleemiga, mida ma olen ainult lugenud, et funktsionaalne kirjaoskamatus, et ei saada tekstist aru, et me eestikeelset teksti tõlgime eesti keelde. Sest kui sa ei ole harjunud pikki lauseid lugema, siis võib juhtuda nii, et sul läheb pika lause lõpus meelest ära, mis algus oli. Et kas ma sain eesti keeles sellest lauset õigesti aru, selles lühisummess tuvas ajas seda varem sellist situatsiooni ei olnud, aga nüüd ma olen seda kogenud. Ja nüüd siis see eesti keele õpe, mida pandi ka mind vedama, seda eesti keele õpet teatrikoolis see on, pigem ma avastan, et mitte nii nagu 20 aastat tagasi, mitte üldsegi reeglitele ma enam ei toetu, vaid ma pigem olen aru saanud tuuri õppe ja et see on selle laia pinna andmine vat just seesama, et tuleksid need rikkad väljendid ja Lõuna-Eesti keeled sisse ja ja ta on kujunenud pigem selliseks Eesti kultuurilooõppeks ja selle keele baltisakslasega tegelemiseks. Ja nagu ma aru saan, et nelja aasta jooksul on võimalik inimesi panna lugema ja meie ülesanne põhiline oleks luua baas, millelt minna edasi. Nii, aga nüüd ma tulen selle juurde, mis mulle tundub, et on ülioluline arvestades kogu kõrghariduse seisu ärevad teated Tartust ja mis väljavaated on sellega seoses teatris täiesti emakeelsel asutusel, siiski tundub mulle, et meie ülesannet on teatris siiski võimalikult palju vältida inglise keele mõju. Ma mõtlen praegu inglisekeelsete roppuste peale tulekut, et see jääks ainult selleks üheksaks tähega sõnaks vaidled, millal kondera ütles, kes oli pikalt elanud Prantsusmaalt kuulinud kogu aeg seda mingit ühte roppust, mis kaotab tähenduse ja siis, kui rikkalt mõjub tshehhi roppus järsku, et noh, pigem siis see, et elavdada, leida meile neid võimalusi sellesama eestikeelse roppuse jaoks. See on selline asi, aga teine asi, see, et need teated, mis tulevad Tartust kõrghariduses, lätlased ja leedulased, suudavad kahtekümmend protsenti doktoritöödest kirjutada inglise keeles ja meil on see protsent 80 protsenti. Et magistriõppe filosoofia magistriõpe on läinud, läheb ingliskeelsesse, kõrgharidusstandard ei luba kakskeelset õpet doktoriõppes ei ole see välistatud, siis see teeb ülimalt kurvaks ja seetõttu ma tahaksin siin Tartu ülikooli rektorit Volli Kalmu natukene tema tsitaadile, kuidas ta kasutab Peeter Põllu sõnu oma õigustuses, miks meil on vaja inglisekeelset doktoriõpet, tahaksin natuke juhtida mingitele asjadele tähelepanu. Ta nimelt on mitu korda öelnud, et Inglise keel on ülimalt oluline, meil pääsu sellest ei ole. Ja ta ütleb, et seda, et olemasolevatele inglisekeelset õppekavadele lisati üks juurde on tõlgendatud kui eestikeelset kõrgharidust ja rahvusülikooli kahjustavat tegevust kummastavat. Sellisele järeldusele on võimalik tulla praegu 94 aastat pärast seda, kui eestikeelse Tartu Ülikooli avamisel 1919. aastal väljendati Eesti vabariigi haridusministri ülikooli hoolekandja Peeter Põllu sõnadega selget arusaama. Selles mõttes on ükspuha, kes siin õpetab ja mis keeles õpetab. Kui see aga teadus on, mis ta õpetab. Nii kõigepealt niisugune väike keeleline tähelepanek, et seal on umbisikuline tegumood selles lauses et ta ei saa päris täpselt aru, kes väljendas seda selget arusaama, võib-olla eesti keele pärasem oleks öelda, mitut, väljendati Peeter Põllu sõnadega selget arusaama mitte sellises inglise keelele omases konstruktsioonis passiivi lausekonstruktsioonis. Vaikuna ütle olidki Peeter põld, siis võiks öelda, et oleks soovitatav kasutada aluse ja täissihitise ka isikulise tegumoega lauset ja öelda, et seegaa väljendas Peeter põld ülikooli selget arusaama. Lisasin sinna sõna ülikool, sest et Volli Kalmu mõttekäigust järeldub, et ta soovib anda mõista, et see ei ole mitte tema enda isiklik seisukoht, vaid et see oli tol ajal üldisem ja valdavam. Akadeemilise seisukoht. Nii, nüüd ta ei lase, meil seal on küll niisugune väike, ta annab meile teada, et selles mõttes, mis teeb natuke valvsaks tema tsitaadist kasutus. Ta alustab lauset niiviisi, et sõnastus ei ole päris täpselt aru saada, mis see selles mõttes on. Meil on adumused. Me oleme millestki ilma jäetud. Ja võib tunda, et tsiteeritud ehk siis Peeter põld on asetanud kaalu kaussidele mõttekäigud ühest küljest ja teisest küljest. Aga meid nende ka ei tutvustata. Ja siin ongi see konks, sellepärast et selle eelneva mõtte avamiseta järgneva arutluse väljajätmisega jääb poolikuks. Kogu Peeter Põllu tsiteeritud mõttekäik, mille Volli Kalm on pannud meelevaldselt, teenib oma eesmärki veenda meid, et ükskõik mis keeles võib Tartu Ülikoolis õpetada. Ja nüüd, kui me võtame selle raamatu, kust tsitaat on võetud Peeter Põlluraamat, Ilmamaa sarjas ilmunud lastest tuntakse meid siis, kui me võtame terve tsitaadi, siis ta osutub natuke teiseks ja see on selline. Ülikool on erapooletu teaduse kodu, mis vahet ei tee juudega kreeka mehe vahel, millele Amitsissimoveeritas selles mõttes on ükspuha, kes siin õpetame, mis keeles õpetab, kui sa ka teadus on, mida ta õpetab. Kuid teiselt poolt peab ülikool olema teaduse kodu, mille erapooletus eluline, mis tunneb kaasa ümbritseva ühiskonna südamed, tuikamist, mis arvatavas erapooletuse erapoolikuks ei muutu või ära ei külmu. Mis tunnet küll probleeme, kahtlusi, kuid ei upu skeptitsismi Tartusse merre, vaid ikka teele jääb tagasi töö ja teo juurde inimese juurde rahva juurde, keda ta teenib. Ülikool on rahvuslik kultuuri istandus, osanik üleilmses rahvusvahelises teaduslikus ühispüüdes ei saa ta ennast lahti kiskuda oma ümbrusest, mille nähtusid ja kõigepealt peab valgustama, mille noorusta esmajoones peab kaasa tõmbama oma pale uste sihile, millele ta peab andma oma salvedest tagavaradest, et ise vastu saada värsket verd, uusi teadusekandjaid, sarnasena ülikool, vaimne hoone, aade, mis kehastust otsib ülesanne sarnasena elada kusagilt võõrsilt laenatav endistest eeskujudest kopeeritab vaip peab tõusma, kui Eesti ülikool kui eesti rahva vaimusaadus. Kui originaalne, omapärane institutsioon ja organisatsioon. See viimane lause tundub olema äärmiselt oluline. Kas me mõistame seda lauset ühtemoodi ülikooli rektoriga, ma ei tea, aga siit on selge väljaloetav siht rahvusliku kultuuriistanduse rajamise programm, eestikeelse akadeemilise hariduse nõue, mis omakorda veel tuletab meelde Ants orast kes on öelnud sünniaastaga 1900. Nooremail minu sugupõlvest ka kasvõi kõigest kümmekond aastat nooremail vaevalt osutub kergeks mõista, mida eestikeelse ülikooli asutamine tähendas. Meil on väga raske ette kujutada, et inimesed sünniaastaga 1910 ei adu selle sajandi suursündmuse täit tähendust, aga orast tuleb uskuda, seda väga valvsaks. Tan 1919 üks esimesi eestikeelse emakeelse ülikooli üliõpilaspiletisaajaid. Ja ma arvan, et see on nüüd see koht, kus, kus teatrilt, kui ülikool loovutab oma positsioone käest. Kui ma veel siit võtaksin, loeksin Marju Lepajõe ühe väikse tsitaadi, mida ma teinud. Ta ütleb, kirjutades Kalle Kasemaast, ütleb ta. Nii. Kreutzwaldi päevad eesti kirjandusmuuseumis on kujunenud poole sajandi jooksul üheks kõige olulisemaks Eesti humanitaarteaduste foorumit. Just siin on kohane arutleda seda, mida on meie teaduseks kultuurist tõeliselt suurt imetlusväärselt ja nauditavalt suurt keskenduda monumentaalsetele, teostele ja monumentaalsetele inimestele ning ajutiselt ära unustada, mida kõike Eestis ei ole. Inimlikud saavutused pakuvad erilist inspiratsiooni ja uusi ideid meie heitlikule ajal, milles suurimaid konflikte avaldub hariduses ja teaduses. Areng nii Eestis kui ka Euroopas näitab selgesti, et humanitaarteaduste laiemalt humanitaarne mõtlemise osa on vaja palju kordi suurendada. Aga haridust ja teadust korraldatakse Eestis justkui silmituna täpselt vastupidises suunas. Et mitte jääda üldsõnaliseks humanitaaria Alt. Täpsemalt sellelt osalt, mis jääb niinimetatud rahvusteadustest väljapoole, aga mõjutab rahvusteaduste arengut otseselt on elu võimalused viimase kümmekonna aasta jooksul peaaegu ära võetud. Näiteks orgia puhul on märkimisväärne, kuidas Tartu Ülikoolis on võõrkeelte õpetamine taandatud minimaalseks võimaldades omandada üksnes algteadmisi. Puuduvad esmase tähtsusega professuurid, saksa filoloogia professuur, prantsuse filoloogia professuur. 2012. aastal kavandati klassikalise filoloogia osakonna sulgemist, mis tänu Tseusile siiski teoks ei saanud. Pidevalt väljendatakse soovi sulgeda vene ja keele ja Kirjanduse professuurid ega leita raha orientalistikakeskusele. Aga need kõik on Tartu Ülikooli kõrge rahvusvahelise maine vundament. Selline olukord osutab äärmuslikule viletsusele, kuigi Eesti teadusele ja ülikoolidele eraldatav raha on praegu suurem kui kunagi varem. Nii et see, mis on võimalus, on teatril, mis mulle tundub see, et me kardame tohutult, et Me oleme provints. Me võime tegutseda marginaalselt positsioonidelt. Aga olla just niimoodi funktsionaalsed, ehk siis seesama, et maailm on provintside kogusumma. Me ei tohi seda eripära loovutada, kui me loovutame keeles, loovutame mõtlemise eripära ja väikerahvana, on meie ülesanne mõelda eesti keeles, tõlkida teistesse keeltesse, aga mitte loobuda oma keelest Lindva Franca kasuks. Ja kui see tähendab seda, et magistriõpe kakskeelseks muutmiseks on vaja Eestis kehtivat kõrgharidusstandardit muuta, siis tuleks seda teha väikerahvana. Me peamegi oskama rohkem keeli. Ja ma arvan, et seetõttu on teatri meilt ei võta keegi seda keelt ära. Teatrikooli eesmärk ja teatriinimeste eesmärk tundub mulle võimalik teadvustada seda positsiooni, mis meil on võimalikult andav, lai põhi nendele noortele. Igasugune haridus tähendab vahetegemisoskust, et nad orienteeruksid võimalikult erinevates tekstides, oskaks seda keelt võimalikult erinevalt kasutada. Ja meie käes, kelle käes on praegu teatepulk õpetajatena ma mõtlen, ma lõpetuseks veel tsiteeriksin Ants orast. Tema on öelnud keeleuuendus liikumist kommenteerides. Keel on nii ülitarvilik mänguriist, et see meelega jäta astmele, mis veel ei vasta Stradivariuse või Beff teine omile muusikas on lausa ülekohus. Nüüd kui me natukene muudame seda lauset, siis ma arvan, et ülesanne on selles, et meie kohta kunagi ei öeldaks. Keel on nii ülitarvilik mänguriist, et see meelega jäeti astmele, mis enam ei vastanud Stradivariuse või Pesdeni omile. Muusikas oli lausa ülekohus. Teatrikeelest kõnelesid Anu lamp ja Tiit Hennoste. Ööülikool tänab ene powerit, jah, Ei teadmat. Muusika Helena Tulve silma ja plaadilt resonaabilis. Ta panid kokku Külli tüli jää Ando Otsal. Raadioteater 2014.