Ööülikool võib öelda, et elamist ennast peaaegu ei saa ideaalses keeles kirja panna. Ideaalses niisuguses, mida täppisteadus on järjest paremaks enda jaoks teinud. Elamine ise pole mitte, olen vaid ülesannete lahendamine, lahenduse otsimine. Selle valemini, liikumise tee elamine on kogu aeg mingisuguses kokku sobimatuses. Sest just see on see, mis on otsingueeldus. Ei koole. Biosemiootik Kalevi kull kõneleb teemal elus olla. Elus olla, olla elus on, sellest ei ole ju vajagi kõnelda. Ükskõik mida me teeme siin või ei tee, elus olemine käib ise, ongi peaaegu võimatu teema kõnelda. Aga kuidagi huvitavalt. Ma arvan, ma olen ja vast iga inimene väga pikka aega selle peale mõelnud, ma usun, ma olen proovinud sellest aru saada, mis elus olla, tähendab, mis asi see elus olemine on? Võib-olla varsti 50 aastat sellest 40 aastat peaaegu teadlasena? Muidugi mitte nii üldiselt seda probleemi lahendades, aga, aga kogu aeg seda silmas hoides, et ikka sellest ka aru saaks. Nonii, kui me siis proovime sellest kõnelda, kohe on selge see, et sellest võib väga paljudel erinevatel viisidel kõnelda. Ja mul on tõepoolest lõpuks nüüd liblikad ka ajaga järele sellega tegelenuna järjest tihedamini tunne, et ma tõesti saangi sellest aru. Aga see, et ma tunnen, et ma aru saan, ei, ei tähenda veel kuidagi seda, et ma tunneksin, et ma seda ka arusaadavalt teistele arusaadavaks suudan teha. Ja siis ma proovin vahel nii ja vahel teistmoodi. Kui me räägime elust siin, siis olles päevas on loomulik kindlasti ka ööst kõneleda. Kui me oleme õhtusse, siis hommikust, kui me oleme sügises, siis kevadest, seepärast siis. Ma alguses räägiksin kevadise loo ja selle algusloo pealkiri, sellel on päike, eraldi pealkiri, ka see on veofoonia elu kooskõla. Händkakk see on meie üks kõige suurem öökull. Händkakk hõikas hommikuvaikuses. Täna enne päikesetõusu. Panin pihud kokku ja hõikasin vastu tema madalal õõnsa häälel. Kaku hõige kostab kaugele metsa ja küngaste vahel. Olles küll öökull, on händkakk valgeski liikvel. Pärast päikesetõusu asusid tihased vana pärnavõras askeldama. Aeg-ajalt tasa hüüatades. Põhjatihased. Siis tulid kaks puukoristajat ning nende siuh-siuh järel kostsid tihased vastu. Täna madalaid kuuseokstes nokitseb pöialpoiss vastas. Kolla-musta triibuline tukk päikse vastu välkumas puukoristaja seepeale. Koputas kergelt. Nii nagu Fred Jüssi Eestis On Berni Krause Ameerikas hulk aastaid lindude hääli lindistanud esmalt eri liikide helisid, eraldi püüdes õppis ta kõrv ka kogu kontserti korraga haarama. Peri Krause pani tähele, et lindude hääled metsas ei helise segiläbi vaid on selgesti seotud. Üks arvestab teisega. Tihane puugoristajaga. Helimaastikul on oma nišid. Üks kasutab kõrgemaid, teine madalamaid sagedusi. Mõned liigid häälitsevad varavalges, teised hilisel hommikul, aga ka siis, kui ühel ajal valivad nad hetke ja koha, kus laul enam esile tuleb. Need on rohkem kui dialoogid. See on helikõrguste hetkede paikade ja kogu helimaastiku koordineeritud kooskõla. Selle nimetas Cyberni Krause biofooniaks. Seda, et olla olnud aeg, kui loomad veel rääkisid ja inimeste seas olnud neid, kes lindude keelt oskasid, võib tänapäeval lugeda peamiselt lasteraamatutest. Huvitaval kombel on lastejutud täis neid kõnelusi nagu kas või Ukraina poeedi Ivan Franco vana lugu, mida mu lapsepõlves loeti siis kui loomad veel rääkisid. Et inimeste jaoks on loomad neis juttudes justkui inimesed. Muidugi loomade jaoks on inimesed pigem endasugused. Loomad. Mul võttis hulk aega ja õppimist, enne kui taipasin et võib öelda, et loomad on tõepoolest rääkinud et nad on rääkinud. Midagi inimesele aga enam eriti ei räägi, sest inimene ei saa enam eriti aru. Tõesti, lindude helimärgid ei koosne lausetest. Tähendus on neil teistmoodi viitav Päris kommunikatsioon päris suhtlemine. Need suhted, mis on lindude loomade vahel ka eri liikide vahel pole lihtsalt automaatsed saalid. Need on suhted, mis püsivad alles. Seisavad osalejatel meeles ka siis, kui on vaikne, kui parajasti häält ei tehta. Neid mõista on aga on keerukam kui osata võõrkeelt. Sest lindude märgisüsteemidest pole sõnu. Ometi on need ka tõlgitavad. Mitu sajandit kestnud uusaja eripäraks oli inimeste eraldiseismine inimese eraldiseismine loodusest. Kaart oli populaarne USA filosoof, kes selle piiri eriti teravalt esitas. Ometi esmane piir ei käi inimese ja muude olendite vahelt. Hoopis tähtsam on elusolemise piir. Ökoloogia ja kommunikatsiooni ajastu tulekuga on uus aeg otsa saanud. Ja sellest aga tuleneb et riik ei ole enam inimeste riik vaid riik on ökosüsteem. Selles elame me suhtlev aina koos kõigi teiste olenditega seal maal. Berlin Krause võttis kasutusele ka teise sõna antropofoonia. Inimhäälte kogu tähistamiseks. Inimhääli on peaaegu kogu aeg kosta. Erinevalt lindude häälest pole nad aga enamasti kuidagi 11 arvestavad. Kui kuulate näiteks linna kuulakem metsagi kostvaid mürasid. Kui helimaastik on inimmüra täis, siis jääb seal vähe ruumi teiste liikide häältele. Krause pani tähele sedagi, et linnud võivad minna Tra inimestest eemale lihtsalt sellepärast, et nad enam 11 kaugelt ei kuule. Mõned kõige kõvemat jakiga hakid sobivad vaid eile keskpäeval, vaikse ilmaga istus musträhn kuivanud kõmiseva männitüve otsas soos ja trummeldas. See on kolm-neli sekundit kestev tugevatele plekkidega algav ja järjest vaiksema põrinaga lõppev löögi rida. Siis kolmveerand minutit vaikust. Ja jälle. Niimoodi poolteist tundi järjest korra igas minutis Alles seejärel kostis kilometraa eemalt teise nõgikikka. Kyll jäid. Veel üks trummel. Teine lendas õhus hüüdes lähemale. Ja siis hüüdsin mahedalt juba koos. Õhtul kõmises musträhni trumm uuesti. Lumisel Eestimaal on kevad hakkamas. Inimesed mõtlevad tavaliselt vastandite kaudu. Räägib ei räägi, kärarikas vaikne hea-halb, mustvalge on ei jaa, inimene, loom, tark, rumal kultuur, loodus. Et me nii mõtleme. Miks me nimetame vastanditega? See on meila arvatavasti antud keelega selle inimkeelega, mida me räägime. Keel on niisugune oskus, mis võimaldab vastandeid konstrueerida. Saame vastandi konstrueerida, oli ta isegi siis kui seda vastandeid kunagi kohanud ei ole. Me saame selle vastandi lihtsalt välja mõelda. Ja see on koos keelega juba lapsena õpitud loogika. Vasak, parem taaga ees. Eitus, mis on niisuguse vastandites opositsioonides mõtlemise aluseks eitus, see on grammatiline väga üldine vorm, mis on inimkeeltele üldine MINA, SINA, loomadel, keelt ei ole, meil muud märgisüsteemid. Need märgisüsteemid ei moodusta lauseid ja neis ei ole Enamikku inimkeeltele omaseid grammatilisi vorme. Niisugust eitamise loogikat neil ei ole. Loomad muidugi tunnevad igasugu asju ära, tunnevad ära toidu, tunnevad ära liigikaaslase võt koguni ära tunda tühja kõhu kellelegi, kellest hoiduda. Aga nad ei saa sorteerida asju vastandite paarideks. Nad õpivad igasugu asju, ent vaid neid, mis neile meeltega on antud. Ehitusega on lugu selles, et vastandi Me saame konstrueerida ka siis, kui see vastand meil ei ole meeltega antud. Kui me ütleme ei, siis tekitame mingi piiri, paneme piiri ja enamasti selle piiri, paneme me kusagile enda ligi. Mina, tema inimene, loodus, inimene, loom, kultuur, loodus, niimoodi loome omale maailmapilli kus keel aitab, keel väga suurel määral aitab selles meie maailma pildi konstrueerimises. Ja niisuguseid opositsioonil on, on loomulikult selle maailmast pildi struktuuri suurepärane alus. Tee, kuidas üldse seda diferentseerida saame, mida me teame ja millest mõtleme. Sel viisil me kirjeldame asjade vahelisi seoseid, vahekordi. Aga kas piirid ka päriselt sealt lähevad? Kuhu niimoodi keel meile ette ütleb? Seda alati, et ei tea, see tuleb alles välja selgitada. Millised need päris piirid on millised on suuremad ja millised pisemad piirid. Kui suur piir on kultuur ja loodus nende vahel kultuuri ja looduse vahel. Ja nüüd mulle tundubki, et see piir paistab olevat vale koha peal, sest kui me eristame kultuur ja loodusteeme niisuguse vastanduse, siis järgnevalt, eks ole, selle looduse me loomulikult jagame elusaks ja elutuks. Aga me oleme ise ka ju elus. Õigem on seetõttu ju siis, et see esimene jaotus on elus ja eluta ning elus omakorda jaguneb inimeste, elu ja muude olendite elu. Ehk siis kultuur ja muu elu on elusa jaotus. See piirinihe on, ma arvan, väga-väga oluline. Aga meie keel kogu aeg räägib kuidagi teisiti. Ta ei pruugi seda teha, me saame seda tähele panna siis teisiti kõneleda rohkem, nii nagu need piirid pärisemalt on. Surmatundes. Me teame, et piir elusa ja elutu vahel on õige järsk surmast elu tagasi saa. Eluks on igal juhul vaja elu ennast. See on tore küsimus. Kaua me oleme elus olnud? Kaua me oleme elus olnud? Võib kaunis kindlasti öelda, et üheski meie praegusel hetkel elusas rakus Pole elu katkenud juba vähemalt kaks miljardit aastat. Me oleme siis olnud nii kaua kogu aeg elus. Miski seesama elu ise on kogu aeg edasi kandunud ilma kordagi katkemata neis rakkudes neis kehades, mis praegu elus on. Aga mis asi see on, mis siis edasi kandub? Seda teame siis olemegi aru saanud, mis elu on, eks ole. Mida elu teeb? Otsib süüa siis, kui nälg otsib varju, siis kond paha. Lahendame igasuguülesandeid. Olgu ta taim, ta kasvatab oma juurt sinnapoole, kus on tingimused, soodsamad saab kasvatada ülespoole või allapoole. Ta lahendab selle kasvamise juures seda ülesannet leida soodsa. Võibki siis öelda, et. Me oleme kaks miljardit aastat järjest lahendanud probleeme. Ja seal ei olegi lõppu kuni elu. Sest see ongi elu. Ei mingit kohalejõudmist. Järjest igasuguste ülesannete lahendamine, kõigi nende probleemide lahendamine, mis ette tulevad, need võivad olla väga-väga erinevad pisikesed ja suuremad tihtipeale, eks ole, nad ei ole üldse meie ees probleemidena, nii et teadvustaksime astudes oma Sammeme. Meie jalg otsib iga kord, eks ole, kelle sobiva koha, aga ega me seda tähelegi pruugi panna. Meie rakud liiguvad ka teatava otsingu kaudu elusorganismidele, mälu ja kõigil neil on natukene õppimisvõimet, võivad mõned vähem, mõned rohkem midagi meelde jätta, mõned rakud, lihtsalt olendid, nendel võtab see meeldejätmine vahel palju põlvkondi. Ja kõik need, kes on elus, on õppinud käituma erinevates olukordades, ilma selleta, et oleks vahepeal tulnud ära surra. Siis ei ole ju teist teed kui see, et nad on pidanud. Need oskused olgu lihtsad või keerukad, kõik ise oma eluga toime tulles ära õppima, omandama seal bioloogidele olnud üks väga palju peavalu valmistav küsimus. Kuidas nii on võimalik? Et eriti teades praegu, et geneetilist mälu ja kuidagi ette määratud sihipärasel viisil muuta nii, et sinna jääks meelde see, mis eluaega õpitud on? Seda arvas, oletas esimese evolutsiooniõpetuse loojala Mark, et, et kuidagi saab. Siis ei olnud geneetilise mälu mehhanisme veel õieti teada. Vahepealne teooria on olnud, et ei õnnestugi muidu, kui lihtsalt ellu jäävad, need, kes kuidagi juhuslikult on sobivad, aga selle kõige puht juhuslike muutuste kaudu sobivaks saamine ehk sisuliselt ilma õppimisest osaluseta on isegi evolutsioonilises ajas lootusetu vähemalt paljudel juhtudel lootusetu. Ja see on nüüd hoidnud evolutsiooniõpetuse siiamaani põnevil ja õige aktiivse, et leida see arusaam õppimisprotsessi geneetilise mälu passiivsuse vahekorrast. Paistab nii, et ka see probleem on, on praeguseks enam-vähem selge, kuigi me selle esitusi veel võrdlemisi vähe leiame. Aga arengubioloogid juba mitmel pool on sellest kirjutanud, seda nimetatakse hooldwini efektiks. Kuidasmoodi õppimine mõjustab evolutsiooni. Aga sellesse ma siin ehk pikemalt ei süvene. Niiehknaa, kui organism on olukorra ees, kus ta peab leidma lahenduse seepärast, et miski ei sobi, midagi on puudu, on kõht tühi või tee peal miski ees, siis leidis lahenduse. Ja omades mälu nii head või halba omadest õppimisvõimet, olgu aeglast kiiret. Varem või hiljem on tuttavad lahendused võimalik meelde jätta. Ja korrates sama olukorda sattudes samasse olukorda sarnasesse olukorda, uuesti on juba võimalik see ilma erilise probleemi lahendamise ta tegelikult kohe automaat suhteliselt leida kui need harjumused. Ja kui ma väitsin, et elu see on kogu aeg probleemide lahendamise edasikandumine siis kui need lahendused meelde lähevad, siis ju tegelikult saaks ka sellest kõrvale hiilida ja käituda automaatselt. See teatav masinlikustumine on kindlasti ja üks arengutee, mida tihti ette tuleb, ent mida rohkem on õppimisvõimet, seda enam õnnestub vahel probleem lahendada uutmoodi. Aga see toob omakorda esile uusi olukordi, uusi tingimusi, mida pole varem ette tulnud. Uusi olukordi tuleb nii ehk naa, aga kõige paremini harjunud olendil kaunis ühesuguses ümbruses ikka ikka ette. Aga nüüd õppimisvõime enesearenguga koos ja see on ju üks neid asju, mida lahendamise järjest, eks ole, kui me miljoneid aastaid lahendame probleeme, siis ei võiks ka see õppimisvõime ennast mõjustada. Ja nii see teinud tihti ongi paljudes olendi rühmades see õppimisvõimel areng ja see juhtub ilmsesti mitte järsku, vaid võib-olla mitmes eraldi etapis või uute mehhanismide lisandumisega. See on selline tee, mida võib nimetada elusamuse teeks. See on muutumine aktiivsemaks, veel otsingulisemaks, veel elavamaks. Me võime seda elususe lisandumist elustuse suurenemiks ehk siis elusamust märgata ka tõesti suures eluslooduse evolutsioonis. See sõna elu samu sisesee vahva sõna ja selle mõttes arvatavasti välja hukkuma. Maasing. Ma mäletan selgelt seda, see oli 1967. aastal ajalehes edasi, mis praegu on Postimees. Seal vahel ilmus niisuguseid vesteid ja, ja arutelusid mitte eriti sageli, aga ikkagi ilmus ja hoolimata sellest, et esimene lehekülg oli puhas poliitika, mida üldse ei olnud mõtet lugeda võis seal vahel avastada midagi, mis, mis oli tõeliselt sügav ja väga huvitav. Seal oli üks mingi vestlusringi ja siis väikesed artikleid sellest. Ja seal oli Uku Masingu artikkel pealkirjaga eesmärk elusamus. Ma olin siis 14 aastane. Kuidagi tundsin väga selgesti, et see on nüüd midagi, mis, mis on selle lahenduse poole, mida ma, ma tahan teada saada. Uku Masingu kogutud teostes on see ümber trükitud. Nüüd lugedes Ma sealt palju rohkem kui sedasama sõna elusamus võib-olla ei tahagi enam tegelikult kõigi suurte mõtlejatega kellega tahes väikeste või suurte mõtlejatega. See on alati nii, et ei ole sellist, kes on leidnud kõiges arusaamise või kes on kõigis oma tükkides oma esituse osades niisugusel seisukohal, mida väärib omaks võtta. Ega seepärast nad ka isegi parimad mõtlejad omavahel ikkagi tihtipeale kohe üldse ühes nõus ei ole. Seda väärib alati silmas pidada, aga see ei tähenda, et et neist teisest osast jälle midagi head võtta ei oleks. See Uku Masingu mõtte puudutas ühtpidi evolutsiooni, teistpidi kultuurist arengut, kolmandat pidi aga meie enda enesearendamist vaata järjest elusamaks. Need elususe astmeid võib hästi suurete eristuste kaudu vaadata ju kui taimse ja seejärel loomse ja seejärel inimliku esiletulekut. Aga võib neid astmeid otsida ka meis igas endas seedee taimsest, loomseks ja edasi kultuuriliseks. See on see tee, mida me käime, mida me oleme kõik ise omas nahas läbi käinud öeldud oma elu sellest hetkest, kui kaks raku kokku said ja moodustasid viljastatud munaraku ja see hakkas paljunema. Sealt esimesed nädalad võiks öelda, olime oma taimses elus mitte mingisuguse ülekantud tähenduses ma ütleksin väga ses bioloogilises tähenduses siis olid meil sellised ja üksnes sellised õppimismehhanismid mis on üldised sellele osale organismide maailmast, kellel ei ole neuromotoorse süsteemi, kellel ei ole aju ja sellega seotud siis lihaste tööd. See on vegetatiivne elu selle ikka masinas läbi teinud. Seejärel kuni võib-olla selleni, kui meie tavapärases elu ja rehkenduses olime me ehk kuskil kuuekuused või võib-olla kaheksakuused. See oli see periood, kui me elasime oma loomset elu. Edasi tuleb kultuuriline. Ja nüüd huvitav on see, et kus koha peal täpselt see vahe on, seda on võimalik välja selgitada nende mehhanismide kaudu, mis lisanduvad, võib öelda probleemide lahendamise oskusele või ka siis nendele märgisüsteemidele, mida neis eluetappides kasutame. Üks jaotus ja interpretatsioon nendele märkidele jaotab, et etapid, nii et see esimene on etapp, mil organism on võimeline kasutama üksnes ikoonilisi märke. Mis asjad need on, need on need, mis puudutavad üksnes millegi äratundmist millegi väga lihtsa äratundmist. Et see on valgus. See on mingi konkreetne toitaine. See on teine rakk, kellega sobib koos elada. See on bakter, kelle suhtes tuleb teisiti käituda ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. See lihtne äratundmine võimaldab juba otsingut võimaldab lahendada lihtsaid olukordi. Õigemini olukord võib olla keeruline, aga ta on niisuguse organismi oks väheste eristustega ja selles mõttes lihtne. Neid lahendusteid on vegetatiivse elus lihtsalt väga vähe. Kui organism omandab meeleorganid, mis on hulkraksed, meeleorganid ja need on erinevad meeled, see tuleb koos ajuga, see tuleb hämmastaval kombel koos liikumisvõimega alati koos lihastega. Siis see iseäralik kude närvikude pakub võimaluse moodustada ja ümber korraldada võrdlemisi kiiresti. Seoseid selle vahel ära tuntakse ja mida seepeale lihastega tehakse. Ja niisugune ümberkorraldamine võimaldab kasutusele võtta täiesti uut tüüpi märgid, mida nimetatakse indeksiteks. Need, mis on aluseks kõige lihtsamale järeldamisele Kui nii siis võib juhtuda Too võimalused ennustada olukordi laienevad sellega pööraselt. Sellega koos on võimalik eristada ruumi suundasid, teha vahet kaugustel, hakata orienteeruma ruumis. See on kõik, mis on juba loomsele ülesannete lahendajale kättesaadav ja alles siis jaa, peaaegu, et ainult ühel liigil. Kui kui ilmub keel, see tähendab seda, et ilmuvad kolmandat tüüpi märgid, sümbolid need on need, mille puhul ei ole enam mingisugust tarvidust otsest sidet meeletajutava omamiseks. Siis tulevad kasutusele opositsioonide, siis tuleb kasutusele see niisugune maailmapilt, mida me saame ise konstrueerida, kus me saame ise liikuda, kuhu me võimegi ära minna ja kuhu me võimegi oma mõtlemisse võimegi jääda. See on nüüd huvitav selles mõttes, et koos sümbolite ilmumisega koos keele ilmumisega tekib organismidel võimalus väga rikka virtuaalse maailma jaoks tekib mitte ainult võimalus, vaid ka peaaegu peaaegu mööda pääsmatult niisugune olukord kus sellest ümbrusest sellest tegelikkusest saab minna, eraldi saab eralduda. Ja see on. Niisuguste märkide kasutuselevõtu ilmumine võib öelda teatavaks aluseks sellele kuidas kultuur tekitab tasapisi järjest suuremad probleemid ise endale selle eraldiolevas maailmas elamise kaudu selle vahetu seose teisejärguliseks muutumise kaudu. Omal taimsuse loomses elus ümbrusega on olnud. Selle mis on see elu ise, religioon, see elu iseäralik protsess, mis edasi kandub kogu aeg mille tõttu miskit elusaks nimetame. Selle kirjeldamine on hämmastaval kombel olnud teaduses väga vaevaline. Leiame erinevaid lähenemisviise sellele, seda on peetud eraldi substants x. Praegusel ajal on valdavalt selline vaade kõrvale lükatud. Seda on proovitud matemaatiliselt ühel või teisel viisil kirjeldada. Teaduslikult ju peab saama oma kirjeldada kõike seda, mis looduses toimub. Aga loodusteaduslik, täppisteaduslik kirjeldusviis, sellele eluprotsessile jänesele. Me koostame mudeli, koostame niisuguse kirjelduse, mida me peame selgituseks siis kui me saame öelda, et kui on ühed tingimused, siis toimub loodusseaduste, märgivad nii või naasugune käitumine selles uuritaval süsteemil. Kui on teised tingimused, siis toimub teistsugune käitumine. Loodusteaduslikud mudelid, kõik on niisugused, et saavad lõpeks piisavalt põhjaliku uurimise tulemusena. Arvutatavate mudeliteni saaksime siis tingimusi teades välja arvutada, kuidas see süsteem käib. Aga on ju kohe näha, et seesama omadus, nii nagu me seda kirjeldasime, olukord mis on organismile uus kus ta peab leidma lahenduse on ju selline olukord üksnes siis ta üldse ongi otsinguolukord üksnes siis kui ei ole võimalik ette öelda, mis see lahendus on. Sest kui see on võimalik ette öelda, siis ei ole see ju enam otsing, siis ei ole enam probleem. Seepärast siis oleme me püüdes täpse loodusteadusliku keelega seda elu põhilist omadust kirjeldada, suri raskuse ees. Need teaduslikud lähenemised, mis võtavad matemaatilise keele niisuguse kirjeldamise aluseks ja valdavuse loodusteadust, seda püüab teha kasutab teiste sõnadega selle kirjeldamiseks niisugust ideaalset keelt mis on puhas sümboliline keel ja mille veel teine omadus on selles, et võimalikult selle keele mõisted oleksid ühetähenduslikud. Aga see, mille me leiame sealt elust endast on, et see keel oma olulises osas selles osas just mis ta maailmaga ühenduses hoiab ei ole sümboliline. Ja ta ei ole ühetähenduslik. See ülesanne, ülesande lahendamine on alati mitmetähenduslik, sellepärast et muidu ta ei oleks ülesanne. Võib öelda, et elamist ennast praegu ei saagi ideaalses keeles kirja panna ideaalses niisuguses, mida täppisteadus on järjest paremaks enda jaoks teinud. Selles keeles saab väga hästi kirja panna kõik selle, mis on elu maailmas. Täitsa võikski öelda peaaegu kõik sellega, mis on elusorganismide keemiliste, füüsikaliste, kõigi nende protsesside juures. Aga just see ujub meil eest ära, mida me tahame leida, see on see otsing ise, milles organism on. Elamine ise pole mitte, olen vaid ülesannete lahendamine, lahenduse otsimine, selle valemini, liikumise tee, elamine on kogu aeg mingisuguses kokku sobimatuses, sest just see on see, mis on otsingueeldus. Juri Lotman nimetas seda tõlkimatuseks mis on iga suhtlemise iga kommunikatsioon kuni üks möödapääsmatu osa sest niipea, kui meie kommunikatsioon üleni arusaadav kõiges automaatselt mõistetav, niipea kaotate tähenduse. Niipea kaotata elususe. Kui see probleem, mille lahendamine on üldine elule siis olla ka midagi üldist selles mida lahenduseks peetakse. Et ka selle võib öelda, et nii ongi, millisel iganes elusorganismil, see, mida ta otsib, on parim lahendus kõige sobivam, kõige parem inimesed saavad sellest, muidugi paistab, et ainsana ka kõrvale hoida, teades, et parem lahendanud, teine, mitte selle peale minnes teades, kuidas on õige ikka spatu teised loonud, nii saa ometi. Inimene saab ka tõesti võtta ja tehagi sel viisil, mis neis võimalustes, mis parajasti on, ongi kõige parem parajasti selles arusaamises selles teadmiste hulgas neis võimetes selles otsustusaja antuses saame kogu aeg leida ja võtta selle parima teha parimat diaparimat, ilma et me isegi vastandaksime seda. Sest see oli, polegi päris vastandid. Vähemalt ei ole see vastand niisugune sümmeetriline opositsioon diaparimat, see on lihtsalt positiivsus, positiivsus, seda tahaks ka veel ära põhjendada. Et mis see on ja kuidas see käib. Üks huvitav näide, see on lihtsalt nii väga lihtne näide. Tuleb jälle meie keelest kui me Lähen välja ja siin on igavene vihmane ilm, ütleme, see ilm on halb ilmun, halb. Ilm ei saa ju halb olla. See, mis võib olla halvem või parem, on või erinev on, eks ole, meie enese enesetunne. Ühel puhul me tunneme ennast ühtviisi, teinekord tunneme teistviisi. Aga vot meie keeles. Me omistame selle, mis on meie enesetunne sinna väljapoole. Täiesti absurdne, onju öelda ilma kohta, et see on paha ilm, ei saa midagi valida. See, kes ei saa midagi valida, selle kohta ei saa öelda, et ta on hea või halb. Aga kui on elusolend noh, sääsk või puuk või vihane kutsikas. Need võivad ju ikka pahad olla. Aga need nagu enne ma püüdsin põhjendada, need ei saa valida kuidagimoodi halba Nad kõiges oma otsingus, neil ei ole antud seda võimet otsida teisiti, kui seda võimalikult paremat sobivust nende võimete piires, mis neil on siis ju ei saa me ka nende kohta öelda, et nad pahad on. See oleks jällegi absurdne. No siis kellegi kohta saab. Me võime uskuda, et kõik meie, kõik teie nii palju kui oskust ja kogemusi on teeme parimat, lihtsalt alati ei õnnestu leida meie meelest selline nagu ette mõtlesime, et see parim on, aga ikkagi ikkagi püüame ju. Säärasel juhul ei ole ju loogiline ühegi kohta kaaslastest öelda, et ta pahan. See, et meie oma jaotuses neid ühte või teise arvame ikkagi see ei ole õige öelda. Aga miks me siis üldse kunagi ütleme, et miski paha on? Võib-olla on see eristus niimoodi heaks ja halvaks tuleneb ka meie keelest. Keel ütleb meile selle opositsiooni ette. Järgime seda ilma välja uurimata ja selgitamata ja lõpuni mõistmata. Kas päriselt ka niisugune opositsioon seal on, kus me teda rakendame? Arvangi, et ei ole. See on suurel määral male opositsioon ise kasutada. Nonii, kuidas me siis toimime? Toimime järjest elusamalt, nii et maailma rõõmustada. Uku Masing, armastus mu meelest peaks olema enam-vähem pidev mõtisklemine. Mida teha teisele et ta naeraks meele hääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks öelda veel on ainult seletused sellele. Aga kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale kuid pole teinud, siis ta pole armastaja, vaid kaupmees nagu mina sageli. Ja see lugu on kurb. Armastus mu meelest peaks olema enam-vähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meele hääst. Biosemiootik Kalevi kull kõneles teemal elus olla muusikaiis Wiiralt ja Cyrillus Kreegi-ilt esitas ansambel ulak korda. Ööülikool tänab koostöö eest Plektrum festivali. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2012.