Täna tähistab Eestimaa pidulikult NATO liikmeks saamist ning kommentaar oleks sobiv pühendada teemale, kuidas inimesed suhtuvad NATO-ga liitumise. Kuivõrd aga sel teemal rääkisin juba kahe nädala eest, siis on tänane kommentaar pühendatud pisut teistsugusele teemale mis on aga kindlasti samuti aktuaalne, pidades silmas Eesti liitumist Lääneorganisatsioonidega. Sotsiaalse kapitalialaste uuringute elav klassik Robert tuttama leiab, et usaldab ühiskond on kõige tõhusam. Usaldus on inimeste elus tõesti väga oluline ressurss. Sellel tugineb tegelikult igasugune koostöö. Just lähtudes inimeste vastastikuste suhetest ja usaldusest riigi ning kohaliku omavalitsuse vastu saab hinnata sotsiaalse kapitali tugevust mis Putini hinnangul määrab ära demokraatliku riigikorra toimimise. Efektiivsuse. Avaliku arvamuse uuringute üheks traditsiooniliseks teemaks ongi inimeste usaldus riigi institutsioonide vastu. Tänases esinemises tuginen ma uuringukeskus Faktum veebruari ja Turu-uuringute aktsiaseltsi märtsikuu küsitlustulemustele. Mõlema küsitluse andmetel on kõige usaldusväärsemat, eks institutsioonide, eks Eestis president, piirivalve ja Eesti pank neid usaldab neli viiendikku elanikkonnast. Järjest parandavad oma reitingut kaitsevägi ja õiguskantsleri institutsioon, mille usaldusväärsus ulatub juba üle 70 protsendi. Kuid ka teiste institutsioonide usaldusväärsus pole laita. Riigikontrolli, politseid ja kaitseliitu usaldab üle 60 protsendi kohust 57 protsenti elanikkonnast. Isegi tavapäraselt usalduse pingereal püüavad valitsus ja riigikogu on usaldusväärsed enam kui pooltel küsitletud jaoks. Oleks ootuspärane arvata, et valitsusse suhtuvad positiivsemalt valitsuskoalitsioonierakondade valijad ning suuremat usaldamatust väljendavad opositsiooni poolehoidjad. Paraku see loogika täies ulatuses ei kehti. Valitsuse usaldusväärsus on kõrge küll Reformierakonna ja Res Publica toetajate leeris. Rahvaliidu valijad aga suhtuvad valitsusse sama opositsioonilised nagu Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna toetajad. Seevastu Isamaaliidu valijad usaldavad valitsust sarnaselt valitsuserakondade poolehoidjatega. Nii võibki erakondlike toetuste lõikes jääda mulje, nagu oleks valitsuses rahvaliidu asemel hoopis Isamaaliit. Selline paradoksaalne olukord näitab, et erakondade ja nende koalitsioonide tegevusloogika jääb valijatele tihti arusaamatuks. Paari nädala eest juhtis sellele tähelepanu ka Eesti Ekspress, kirjeldades Parlamendi fraktsioonide käitumist Riigikogus toimunud hääletustel ühe päeva jooksul. Erakondade käitumine oli sedavõrd kaootiline, et mingit koalitsiooni opositsioonivahelist piirjoont ei õnnestunudki välja tuua. Küllap on see üheks põhjuseks, miks erakondi usaldab vaid väga väike osa küsitletutest. Faktumi uuringus oli selliseid vastajaid kõigest neljandik. Turu-uuringute omas 31 protsenti. Poliitikud ise seletavad viletsat reitingut erakondliku maastiku liigse killustumisega. Väidetavalt oleks neil Eestis vajavaid paari-kolme tugevat erakonda. Siis kasvaks ka nende usaldusväärsus. Erakondade arvu vähendamiseks on ette võetud mitmeid samme. Väike erakondade teket peab takistama 1000 liikme alammäär viieprotsendiline valimiskünnis. Piirangud erakondade rahastamisele. Valimisliitude kandideerimise keelamine. Praegu valmistatakse ette seadusemuudatust tugevamaks riigikogu valimiste majoritaarse põhimõtet ning soovides jaotada kõik mandaadid piirkondlike nimekirjade põhjal. Erakondade arv ongi aastate jooksul kahanenud. Riigikogus on ju praegu esindatud vaid kuus, Tallinna linnavolikogus aga kõigest kolm erakonda. Ometi pole see suutnud tugevdada nende usaldusväärsust. Kui mõelda näiteks olukorra peale keskerakonnas neid küsida, mis oleks tõhusam. Kas üks suur erakond, mille sees on vastamisi vaenutsevad pooled või mitu väiksemat, kuid ühtsemat parteid? Erakondade mainet langetab tegelikult inimeste kvaliteet, kes erakondadesse kuuluvad. Paljude poliitikute jaoks on erakonda kuulumine nagu abivahend mida kasutatakse vastavalt vajadusele. Kui teises erakonnas paistab tulusam tööots, minnakse sinna. Kui erakondlikus muutub segavaks, astutakse erakonnast välja. Erakonnas, millesse kuulumine järgib vaid pragmaatilisi eesmärke ei maksagi loota tugevat distsipliini. Kuid erakonna distsiplineeritud ei tule mõista sõjaväelises tähenduses nagu reameeste allumist ohvitseridele. See on eelkõige ustavus maailmavaatelistele põhimõtetele ning just ideoloogilisest põhimõttekindlusest jääb paljudel meie erakondadel vaja. Kui erakonnas puudub ideeline peajoon. Selge ettekujutus sellest, millise valijaskonna huve ennekõike esindatakse puudub ka kompassinõel kursi valikuks keerulistes konfliktsituatsioonides. Otsuse langetamine riigi ja ühiskonna jaoks põhimõttelist tähtsust omavates küsimustes satub sel juhul liidri tujude meelevalda või lähtub soovist teistele igal juhul ära teha. Niikaua kui suuremate erakondade suundumused jäävad valijatele arusaamatuks, süveneb ka poliitiline võõrandumine ja võtab maad vastumeelsus poliitilise pluralismi suhtes tervikuna. Veebruaris läbi viidud Faktumi uuringu põhjal pooldab neli viiendikku Eesti valijatest seisukohta, et tugev juht võib teha riigi jaoks rohkem kui suudavad teha aeganõudvad arutlused parlamendis. Demokraatliku poliitilise kultuuriga on sellisel taotlusel küll üsna vähe ühist. Ja sellise suhtumisega ei sobime kuigi hästi ka Euroopa demokraatlikes organisatsioonidesse.