Keelekõrv 515. saade. Seda saadet alustame ühe. Lauluga, mis peaks meid viima vastavasse meeleolusse, kõlab praegu üks liivi rahva, laulsin hällilaul ja laulab julgi Stalte. Ja selle taustal Ma räägin, kes need meie oleme, kes seda saadet siin täna teevad? Siin on Liivia viital, ta on mitmekülgne keele ja kirjanduse inimene, luuletaja, kultuuriajakirjanik, aga tänases kontekstis on ta Liivi sõprade seltsi liige. Ja siis on meil Tartu Ülikooli keeleteadlane, emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, kauaaegne liivi keele uurija. Ja mina olen saate toimetaja. Elu on mind selle liivi teemaga ka mitmel korral kokku viinud ja ma võin ka uhkelt öelda, et ma olen üks neid eestlasi. Ega neid nii hirmus palju ei olegi, kes on seal ires või läti viisi hirv vees Liivi rannas tegelikult käinud ja neid paiku näinud. Aga see, miks me täna sellest räägime, tõuge, on see Et möödunud nädalavahetuse eest oli Tartus üks liivipäev ja korraldaja oligi nagu mina aru sain, see Liivi sõprade selts Täpselt nii selts teatavasti moodustati juba head mitmed aastad tagasi ja minul on ka au kuuluda sellesse seltsi. Ja ma pean ütlema, et see on üks tõesti niisugune lõpmata huvitav kultuuriselts selles mõttes liivlased ise ju on hääbumas, ma ei ütleks, et nad on juba täiesti välja surnud ja see äratab huvi. Vähemalt mina tunnen nende vastu tõesti siirast huvi ja selle seltsi vahendusel on mul võimalik olla kursis, mis toimub. Sest selts annab välja ka sellist infolehte, mida Tapio Mäkeläinen saadab väga usinasti kõigile liikmetele. Ja seltsil on väga huvitavaid ettevõtmisi. Nii et seltsi süda on Soomes Ma ei oskagi öelda, kus see seltsi süda täpselt on, aga aga Tapio Mäkeläinen ja Renate Pille Lumberg on ennast sellele pühendanud. Et nemad, kes elavad põhilise osa ikkagi aastast, vist Soomes on, on ilmselt ka selle seltsi organiseerimisega seotud. Selts ei asutatud siis kuuendal augustil 1998 asutatud sai see siis Liivi ranna sirel Liivi pühade ajal ja tõepoolest, selts on registreeritud Soomes, siis tegutseb vastavalt Soome seadustele. Ja aadressiks on seesama Tuglase selts, kus muuhulgas mingi teataval ajal oli ka Eesti, kuidas öelda välisminister. Tegelikult. Liivi päev võtame kõigepealtkuulaja pilguga. Liivia, sina kuulasid kogu selle ette kandestiku ära. Ja, ja ma läksingi selle pärast sinna, et ma kuulsin, et on niisugune päev organiseerib ja teine asi see, et Riiast pidi tulema Valternstreid ja esitlema oma uut luulekogu, luulekogu küll kahjuks ei saanud täpselt selleks kuupäevaks valmis, ta valmib lähiajal, aga Valttenstreid tegi ka väga huvitava ettekande pärast niisugust ametlikku osa. Lossi tänava auditooriumis oli siis Lõuna-Eesti kultuurikeskuses väike niisugune koosviibimine, kus rääkis Liivi kirjandusest. Ja see oli tõesti niisugune omaette fenomen, et tunni ajaga andis ta täieliku ülevaate Liivi kirjandusest algusest kuni siis viimaste välja anneteni. Nii Valterstreid on sinu õpilane Tiit-Rein, Viitso. Otsapidi ka minu õpilane, jah, no Valtten Restreid, nii nagu tegelikult suurem suur osa tänapäeva leevlasest on sündinud tegelikult või üles kasvanud Riias vahepeal elanud tõesti ka Liivi rannas ja tema üles kasvanud lätikeelses ümbruses isa, Bolton liivlane ema poolt lätlane või täpsemalt latgal kui nii võtta. Ta hakkas liivi keele vastu huvi tundma juba koolipoisina ja nii ta siis seda õppis. Ja siis ta tuli Tartusse ülikooli spetsialiseerus, soomeugri keeltele. Peaaine osa selles mõttes liivi keel. Tegi oma bakalaureuse see töö ja ka magistritöö magistritöö teemaks oli liivi keele sõnaraamatud ja teiselt poolt sealda. Siis kujundas, kui nii võiks öelda, sellise liivi keele suurema sõnaraamatuprojektid on välja andnud väikese liivi, läti, läti, liivi sõnaraamatu. Aga üldse, kui me võtame liivi sõnaraamat, liivi keele korralikke sõnaraamatuid, siis neid on üldse maailmas olnud kolm. Esimene oli siis Wiedemanni poolt lõpule viidud söögreni liivi, saksa, saksa liivi sõnaraamat. Mis on nüüd siis ümmarguselt 150 aastat vana. Teiseks Lauri getonen siis koostas 1900 kahekümnendatel 30. korjas siis keeleainestiku. Minu kui ma nüüd mäletan, 1938. aastal ilmus siis jällegi Liivi paramat Liivi saksa, kui täpne olla. See nüüd on sellises foneetilises kirjaviisis sõnaraamat. No selles mõttes need mõlemad sõnaraamatud söögreni Wiedemanni ja Kettuse sõnaraamat Lähen nüüd liiblastele mingis mõttes eriti kättesaadavad. Esiteks kirjaviisi ja teiselt poolt see, et teine pool on saksa keel balti stsena raamat. Selles mõttes annab sellise kõige vajaliku oma sõna Ram vara vastavalt liivi sõnavaral lätikeelse tõlkega ja teiselt poolt on võimalik ka Läti poolt sinna Liivi poole vaadata mida ka vaja oleks. See edasi need sõnaraamatud ei anna siis erilist ette sõltus sellest, kuidas neid sõnu kasutada. Me teame, et kui me leiame mingisuguse sõna sõnaraamatust ja selle tõlke ega selle abil veel eriti rääkida ei saa, vahel võib minna igatahes väga palju viltu. Ja samad probleemid on nüüd selle sõnaraamatuga, kahtlemata on vaja, läks vaja sellist nii-öelda liivi keele, sellist suur sõnaraamatut, võtame, et eesti keelestki. Meil on ainult üks selline sõnaraamat. Mis võib olla inimeste õpetab ka sõnu õieti kasutama, see on eesti keele seletussõnaraamat, mis on praegu pooleli. Tuleb siis niimoodi välja, et liivi keel, mille kõnelejaskond siiski on hääbumas aga ometi on ta üsna hästi uuritud ja miks ometi on ta siis niivõrd tähtis meie keeleuurijatele ja, ja millest sa ise liivi päeval ettekande pidasid? Liivi keele tähtsus on tegelikult vägagi mitmekülgne, üks asi on see, et me teame võib-olla, et eesti keelt peetakse keeruliseks keeleks. Tegelikult on niimoodi, et kõik keeled on muidugi keerulised, kui neid korralikult õppida. Aga eesti keelel on üks iseärasusi, on see, et kolm väldet, mida vist kõik eestlased, millest on kõik kuulnud koolis nii või teisiti ja need on muidugi arenenud sellise omamoodi keerulisel teel. Mis puutub liivi keeles, siis kes tähelepanelikult vaatab, leiab needsamad kolm väldet ja veidi teistmoodi arenenuna liivi keeles ja leiab sealt veelgi liivi keel on veel keerulisem oma arengus olnud. Kui võtame veel juurde toonid, liivi keeles on. Lisaks sellisele püsitoonile, mis erinevalt eesti keelest on selline tõusev Sisvalt katke toon siis on ühelt poolt huvitav keel, väga huvitav keel, teiselt poolt väga õpetlik keel. Õpetlik veel sellegipoolest. Et võtame kasvõi täishäälikud liivi keeles. Kaks, kui meil on üks ju, mis on jällegi neid sedalaadi ujusid maailmas on kahtlemata olemas. Liivi keeles on kaks, umbes nii nagu võru murdes, aga hoopis teise koha peal. Teine. Raskusi ühe ju ka eestlastel on raskusi ka keele teada sellise keeleteadlasi ettevalmistuse saanud inimesed ei ole neid alati õigesse kohta kirjutanud. Selline väga hea harjutamiskeel tegelikult ükskõik kellele läänemeresoomlaste alal ja just see õpetlikus. Sidrun liivi keelel on selliseid ühis toiminguid ja jällegi ühisarengud just nagu aia teiselt poolt natukese teistmoodi. Samasugused võimalused liivis on kaudne kõneviis, mida nagu eesti keeles ja teistes läänemeresoome keeltes ei ole. Lisaks on kaudu käskiva kõneviisi kolmanda pöörde baasil arenenud. Meil on nüüd uus kõneviis, nii nagu eesti keeles on võimalik öelda, et mina istugu, sina istugu TEMA, istugu siis teine puus. Kõnemist liivi keeles on analoogiline, nii et sellised paralleelid ja ikkagi natukese teistmoodi. Tegelikult on liivi keele lindistusi minu andmetel umbes 300 tunni ümber Eesti keele instituudi kogudes ja suur hulk nendest ongi Tiit-Rein Viitso panus, sa oled ju väga palju aastaid seal Liivi rannas keelt kogumas käinud. No mina alustasin aastal 1972 kui nii võtta minust pikema staažiga, on Eduard vääri, kellelt mina sain nii-öelda teatava alga hariduse liivi keele osas nii nagu me kõik siis need, kes soome-ugri keldris õppisid, omal ajal sellise lühikese kursuse said tema on siis 1948.-st aastast tegutsenud Kas Paul Ariste pärandas selle töö teile noorematele meestele? Sisuliselt jah, sest Paul Ariste kui ma õigesti mäletan, tema esimene üks neid esimesi keele või üldse soome-ugri lasi käsitlev kirjutis oli Ranto keelne liiv lastest ja kirjutatud koolipoisina. Nii, aga siis 1948. aastal Tartu Ülikooli professorina, siis ta võttis üliõpilased kaasa ja läks nendega Liivi randa ja sellest algasid üldse praktiliselt sellised omaaegsed menetluspraktikad kus siis käidi sugulasrahvaste keeli uurimas teiselt poolt ja hiljem siis ta, kuna ta ise pühendus põhiliselt padjakeelele, siis ta liivi keele andis Eduard väärile ja minu suundumine siis liivi keelealale sai alguse tõst just 1972, seoses sellega jällegi, et oli kavas selline soome-ugri või üldse uurali keelte fonoloogiaalane sümpoosion, esimene sümpoosion ja siis Ariste oli ette, et mina seda liivi keelt teeksin ja siis ma hakkasin, siis tungisin nii-öelda liivi keelealale. Aga Liivia viitab sellele Liivi päeval oli ju nii-öelda rahvusvaheline ilme, oli uurijaid mujalt. Ja uurijaid oli Soomest Mauno koski, kes pidas pika põhjaliku ettekande hõimuliikumise ajaloost. Ja Renate Pille Bloomberg, kes rääkis jällegi väga põhjalikult, oli tutvunud arhiiviga, mis puudutas akadeemilist hõimuseltsi ja seal oli tõesti väga palju niisugust, mida eestlased ei teadnudki. Et see oli soomekeelne ettekanne. Ja kui nüüd võtta Valter streid liivlaste esindajana, siis tõesti esindatud oli, oli neli rahvust, mis veel oli minule uudis, oli see, et Tartu Ülikoolis tegelevad veel noored uurijad liivi keelega ja see oli Tuuli tuisk, noor uurija, kes tegi sellise toreda ettekande eesti ja liivi keele alal ja see puudutas ühendverbe. Ta võrdles siis neid omavahel ja Tiit-Rein Viitso kommenteeris seda nii, et kes ei olnud kursis nende keeleuurimise asjadega, nendele tõesti oli see suur üllatus. Et veel tegeldakse ka üliõpilased ja magistrandid tegelevad. Kasvõi niisuguse uurimisobjektina või igaveseks põlistatuna sõnaraamatutesse ja uurimustesse ja lauludesse on ta ikkagi olemas, see keel. Õnneks on olemas. Ja õnneks siiski on see võimegi nähtused liivi keelt oli veel võimalik lindistada päris pikk, aga muidu jah. Kui keele kõla kaob, siis võime sellisest kirjapandust saada võrdlemisi halva ettekujutuse, mis puutub sellesse, et oli ettekandjaid mujal, see tuleneb tegelikult selle Liivi sõprade seltsi. Rahvusvahelisest liikmete hulgas on peale eestlaste soomlaste kuidagi soomlaste ülekaal oluliselt veel rootslasi, sakslasi, lätlasi. Kuuldavasti ka Norras on liivi keele uurimist. Norras on liivi keele uurimine seotud Tourt väitega või kes siis üliõpilasena oli ühe aasta Tartus. Ühese meistriga õppis eesti keelt nii rääkima, et eestlasel raske aru saada, et ei ole eestlane ja teisel semestril siis õpib liivi keelt ja seejuures niimoodi, et sain materjalid, luges ja esitas küsimusi. Ma pean ütlema, et keegi kunagi pole mulle selliseid küsimusi esitanud, kui tema. Ja siis hiljem veel Oslos sai veidi liivi keele lisapõhisest ja siis Helsingis valmis tema lõputöö liivi keelest levi keele süntaksist. Selline väga, väga hea poiss, ütleksin. Ma tean, et me võiksime professoriga jätkata juttu liivi keele peensustesse kasvõi lõpmatuseni, aga meie kuulajaskond on niisugune üsna avar ja ma usun, et teie seas head inimesed, kes te praegu kuulate, et on neid, kes ikka teavad seda liivi asja, et need on meie sugulasrahvas ja väike ja, ja kahjuks ajalootormides ja suuremate julmuses ja ajaloo ebaõigluses kadunud või kadumas. Aga et missugune see keel siis õieti on ja kui palju me temast aru võiksime saada teda kuuldes seda, seda võib-olla paljud ei teagi, sest kus me ikka seda liivi keelt kuuleme. Aga mis on kõige tuntumad faktid asjad liivlaste kohta, mida iga eestlane teab, kas võiksime kuidagi seda püüda kujutleda, et kui, kui tänaval küsida, et kuidas nende liivadega on ja mida me, eestlased nendest teame? Ma arvan, et see on nii hea küsimus, et seda peaks lausa tänaval kontrollima. Seda võib teha järgmise saate jaoks. Mina võin omalt poolt pakkuda ühe näite, nimelt meile kõigile tuntud paljud arvavad, et see on Läti rahvalaul, puhu tuul ja tõuka paati, on ikkagi tegelikult liivi rahvalaul. See on võib-olla kõige üldtuntum asi siis liiblastest, mida iga eestlane teab. See on üks vana Liivi pulmalaul ning seda tunnevad nüüd absoluutselt kõik lätlased, sest ta käiks see stagna 50 aastat. Seda laulu lauldi, hümni asemel oli see nii lähedaseks ja nii tähtsaks. Lätimaal saanud ja liivased võivad ainult suure uhkusega ja rõõmuga näha seda, et üks liivi rahvalaul on olnud lätlaste rahva jaoks ka nii otsustas rollis jaamaga. Nii rääkis liivlanna julgi Stalte. Ühel liivi kultuurile pühendatud päeval aga jätkab Liivia viital. No, ma arvan siiski jah, et eestlased teavad, et, et see on liivi rahvalaul. Teavad ikkagi ka seda, et on olemas Liivi rand ja et seal Ringi liigub ja küllap on kuuldud ka Valternstreilist ja ma arvan, et see tema luule kogumis nüüd mai alguses Riias esitlusele läheb, et see ilmselt teeb ka ikkagi niisuguse laiema kõlapinna, kuna valt ikkagi Onlyyblane ja see, et ta luuletab läti keeles. Ta luuletab kaliivi keeles, aga see kogu tuletan läti keeles. Sellel siiski on oma tähendus. Sest eks tema ilmavaade siiski erine, arvan nii eestlaste kui lätlaste omast. Ma küsin lõpuks nii. Kas eestlastel oleks liivi rahva saatusest midagi õppida? Nii nagu liivlased on nüüd juba enam ei saa isegi öelda, et ohustatud rahvas, aga keele osas juba keel on praktiliselt suuresti hääbunud ja ma ei kujuta ette sele elustamist. Aga. Me arvestama ikkagi, et ka eesti keel on ohustatud keel selles maailmas. Ja ainukesed asjad, mis seda võivad edasi viia või seda säilib. Häda on see, et me räägime eesti keelt, kus võimaliku laseme muulastele eesti keelt õppida, mitte ei trügi siis oma puuinglise keelega edvistama. No ikkagi see, kuivõrd me suudame ta arvutiasjandust Eestimaal eestikeelseks teha. Tõesti, need Liivi sõbrad püüavad muidugi omalt poolt natukenegi kaasa aidata Ta selle liivi kultuuri tutvustamisele juba sellega, et see huvi ja huviliste ring püsib küllalt suur. Ja muidugi suurem võiks olla selline võib-olla rahvusvaheline teadvustamine ja ma arvan, et kui tänavu tuleb esto Riiga siis kindlasti meenuta vaadatakse ka liivlasi ja Liivi randa ja seda, mis liiblastega üllatus. Sest ega meiegi või väga kindlad olla. Ja selles mõttes minule on see Liivi rahvaga ja liivi kultuur. Kuriga tegelemine ikkagi ka niisugune hoiatusmärk kuskil sisemuses, et mis võib juhtuda, kuidas me lõpetame selle tänase jutuajamise, neid siia lõppu võime kuulata killukese väga ammu lindistatud Peter Tambergi laulmisest siin Eestis ühel meelde jäänud puhul. Šarlenud, kes need väiksed linnukesed linnukesed, tõuske üles ja nüüd on aeg üles tõusta, lihavad, lestad meie. Muuseume ja head loomad, meie mets ja hundid, karud teiste metsa ja virgat, tüdrukud meie külla ja laisad tüdrukud teiste külla ja head poisid meie külla ja vihased poisid eeste küll. Tänan saatesse tulemise eest, Liive viitalit ja Tiit-Rein liitsod. Keelekõrv on kavas jälle nädala pärast kuulmiseni.