Siin me oleme Tallinna südames Vabaduse platsil oodatud peo oodatud rongkäigu ootel. Mingi seletamatu rahu valitseb siin praegu linn ootab, et hetke pärast lasta võimsal laulu lahvatusel üle linna paiskuda et see siis eestimaale laiali paisata, tõendamaks pessimistidele ja virisejatele. Andmaks jõudu hakkajatele ja tulehoidjatele. Eestimaa elab, elab terve mõte ja avalas südamega. Vägisi tulevad kõrvu poeedi Pauli Erik Rummo sõnad kasvutingimuste suhtes vähenõudlik, kuna nii tormi kui põuda taluvana kõrgustesse pürgivana on eesti rahvas sarnane männiga. Nagu männijuured on sügaval maa sees, on eesti kultuuritraditsioonid sügaval rahva sees ja vaat sealt aeg-ajalt esile hiigellainetena, laulu- ja tantsupidude näol. Need korduvad paljuski sarnased, kuid alati siiski omanäolised ning uudsed sündmused seovad inimpõlvi ning pakuvad suurt rõõmu nii tegijatele kui nägijatele. Eestlaste jaoks saab täna maailm kokku. Täna on meie väike kodumaa suur. Me marsime, laulame, tantsime, mängime ta suureks. Meie peoringi on tulnud kaasmaalased Ameerikast ja Austraaliast, Venetsueelast ja Lõuna-Aafrikast, Kanadast ja Rootsist, musta mere äärest ja Siberist. Paljud sõbrad mujaltki. Meie enam kui sajandi tagant tõusnud laululeeki tuntakse ja austatakse. Ise me muidugi teame kõige paremini, missugust vaeva ja kannatlikku meelt nõudis algus. Kui palju jõud ja edasine areng ja millise hinnaga hoidsime oma laulu võõra võimu ajal. Vastu pidasime rahvas ja laul koos pidasid vastu. Nüüd, et ammutada koosolemisest ja üksmeelest jälle jõudu juurde. Kõnnime õlg õla kõrval, laulame, külg külje kõrval, tantsime käest kinni hoides läbi aegade ajaloo edasi heledama. Poole. Ei ole kerge massimeeleolus, mis laotub läbi rahva üle linna ja maa haarata kõige iseloomulikumat. Kuid püüame head kuulajad teid oma otseülekandega toimuva keskel hoida. Lisaks Vabaduse platsi ülekandepunktile on teine reporterite paar Vello Lään ja Madis Ligi. Aga öelge, palun ise, kus te täpselt asute, kui te meie kutset praegu kuulsite? Oleme Narva maanteel siint Kreutzwaldi ristmiku lähedal, mis viib raadiomaja juurde ja, ja tihe inimpiiram kohesele tänava ääres, nii et sajad on tulemas juures, siin on nagu omaette rongkäik praegu mööda tänavat, sest liiklus on suletud, aga kõik otsivad paremaid kohti. Jah, ühed inimesed, kes on juba aegsasti võtnud ära positsiooni tänava ääres on juba valmis vaatama, kuid nagu Vello ütles, rongkäik teiste liiguga liigub loomulikult ühes suunas, liigub lauluväljakule ja need, kes tahavad juba seal omal kohta ära võtta, võib-olla lähemegi siit kohe jutuga lauluväljakule, kus meie kolleegid Silvia Karro ja Indrek toetused peaksid olema valmis. Ja tere kõikidele Eestimaa inimestele siit lauluväljakult. Lauluväljak on valmis, ta on esialgu veel üsna vaikne. Laululava säravvalget kaart paitab praegu päike ja laululavaäärtel soosib meretuul mere värviklippe. Laululaval ei ole praegu praktiliselt ühtegi inimest, mõned kõlarid, mõned instrumendid, mõned noodipuldid. Laululava laulu tempel on tühi. Ütlen laulu tempel, sest kadunud Heino Kaljuste kasutas seda terminit. Ja tühjates templites on alati mingisugune veetlust, nendes on mingi ootus, seotused, templit kunagi täitvad. Laululaval on praeguse ootused, kunagi saab laululava lauljaid täis. Ja nii ootab ka lauluväljak neid tuhandeid-tuhandeid, inimesi, kes tulevad siia, et kuulata laulu, vaadata lauljaid ja ühtlasi ka ise koos nendega laulda oma südamelaule. Ja laulu väljaku kohal on helesinine taevas ja tuul liigutab neid. Puid liigutab ka neid Jaak Tamme mis on istutatud laulupeotraditsiooni 100. aastapäeval 1969. aastal. Nii et meie oleme ootuses ja anname sõna tagasi Vabaduse platsile. Vabaduse väljakule rivistunud Tallinna lauljad, tantsijad, pillimehed on ootel, nii nagu on ootel ümberkaudsed petele tänavatele rivistunud. Teiste linnade ja maakondade pidulised oodatakse tuld. Eile õhtul kell 21 30 jõudis laulupeotuli Kadrioru lossi ette, kus peo patroon vabariigi president Lennart Meri Nendest tuld, öeldes, et see tuli ei kõrveta, vaid soojendav. See tuli ei pea põlema lõketes, see tuli põleb inimeste südames. Öösel viidi tuli toom peale Pika Hermanni torni, kus teda öö läbi valvasid Eesti meeskooride lauljad. Eesti vabariigi riigikogu esimees Ülo Nugis Tõi veidi aega tagasi tule Pika Hermanni tornist alla ja andis selle kanda Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskoorilauljatele, kes kandsid selle Linda kivi juures Kristjan Raua monumendi juurest Kaarli kirikusse, kust tuli õnnistati ja nüüd on tuli saadetuna Tallinna tehnikaülikooli akadeemilises meeskooris Vabaduse väljakul. Nüüd on Vabaduse platsil juba selgelt silmata, mismoodi näeb välja piduliste marsi veel seise valgus kilomeetritesse ja tundidesse ulatuva kolonni pea see esiots, kuhu kujundajat kätkenud üldlaulupeo ja koondtantsupeo kõige iseloomulikumad sümbolid, märgid ka austatud üldjuhid ja kaugelt kohale sõitnud väliseesti koorid. Kui pilk veel täpsemaks teravustada, siis kõige ees on üle Eesti kokku kantud ja Tartus esimese üldlaulupeopaigale püstitatud mälestuskivitule asemel süüdatud leegis sündinud. Et uuel laululaval üheks juubelipidustuste tõrviku tuleks ühinenud laulu tuli, mida läbi Eesti kanti, mis paljudele sadadele ja tuhandetele inimestele meeldejäävaid hetki pakkus, millest just äsja kolleeg Ageraaga rääkis. Tõrvikuhoidjad Assisteerivad Sõpruse neli rahvatantsijat ja neli Harjumaa väikest last. Edasi vabariigi riigilipp, taas saatjateks, lapsed Harjumaalt. Järgmised kolm rida kolonni peast kuuluvad peo märkide kandjatele. Esiplaanil on juubelimärk suuresele külgedel ajalooline 1869 ja tänavune 1994. Ülal keskel 125 sõle keskelt vaatab vastu esimese üldlaulupeo märg Tartu vappi ja omaaegsete aastaarvudega au kanda juubelimärki on Gaudeamuse lauljatel staažikamatel suur pidudest osa võtta teatel laulupeo märk, südamik sama mis äsja kirjeldatud juubelimärgil. Raamistuseks on aga otse välja kirjutatud Eesti 22. üldlaulupidu ja alaserva lisatud vapp kolme lõviga. Rongkäik läks liikuma, read võtavad sirgemaks ja nii see on, kõik toimub meie silmade ees suure kiirusega. Praegu lähevad meist mööda laulupeo peakomisjon, tema esimees ja liikmed ja üldjuhid. Ja midagi ei ole teha. Pilku tõmbavad kohe kuuldavad orkestrid. Kaks orkestreid teineteise järel. Sammub Eesti kaitsejõudude peastaabiorkester Aivar Raidma juhatusel ja kohe-kohe praegu veel millid ainult käes tall, Eesti piirivalveameti puhkpilliorkester, orkester, kes on möödunud aastast siiamaani endale Meinud nime. Ja juba tulevad külaliskoorid. Saabuv Toronto segakoor Estonia, mis on 1976. aastal Roman toi poolt loodud loodi selleks, et viia Eesti koorikultuur Kanada ühiskonda. Toronto Eesti meeskoor, jälle koor, mille asutajaks on olnud omal ajal ei keegi muu kui maestro Roman Toi. Tutvusin enne rongkäigu algust Pariisi segakooriga. Kõlab ju huvitavalt, ei saanud mitte ligi astumata jätta. Ja kohe olid kaks naerusilmsed mees ja naine ja see mees Aleksander Siion kannabki praegu seda märki. Tegu on Pariisi segakooriga ja tema abikaasa venida. Nad ütlesid, et nad on Pariisis ainsad tõelised eesti abielupaaride esindajad. Ja samas näidati mulle ka Karmen Läänemäge, kes küll sündinud Inglismaal, kuid suus ilus armas eesti keel. Ja tal oli vankriga kaasas 18 kuune poiss nimega Oskar. Aga siinsamas väliseesti kooride rivistuses on ka 10 lauljat idamaalt. Ants Paju tõi 10 eesti tantsu ja laulumemme-Kaukaasias. Kaks nendest üle, kaheksakümneaastast on Eestis esimest korda. Nüüd jõuab siia ette New Yorgi Eesti meeskoor Stockholmi kantus ja nii neid jätkub. Riburida pidi. Paneb imestama see, kuivõrd palju on siiski meie väliseesti koorid säilitanud meie ehedat rahvariiet. See oli muidugi fakt, mis meid ei üllata, mis on meile juba ammu teada. Kunagi unistasime vaikselt siin ja sealpool lompi kui saaksime kunagi koos musitseerida. Nüüd on see sündinud kõige laiemal rindel. Esimest korda võtsid väliseesti koorid ja tantsijad osa meie üldlaulupeost 1990. aastal. Siis oli vaid 10 väliseesti koori- ja kaheksa rahvatantsurühma esindajad. Tänavu on siin aga juba 17 koori ja kaheksa rahvatantsurühma. Ja nüüd tulevad sponsorid. See on uus nähtus üldpidudel pildiliselt ehk harjumatu kuid sisuliselt kindlasti väga vajalik peo õnnestumisse. Ütleme nii, kes on meie ürituse hävitajad, on meie sõbrad. Pealtvaatajad saavad sponsorite panuste suurusi küllalt kiirelt hinnata reastada, sest vastavalt panusele on tegu kas pronks-hõbe- või kuldsponsoritega, mida vastav värv plakatitel ka rõhutab. Kui toimkonnas pakuti välja võimalust logode all marssimiseks, siis esimesel hetkel vabatahtlik ei olnud. Lõpuks võttis kaitseliit ülesande endale. Ja nüüd on jõudnud siia Vabaduse platsi keskele. Harjumaa. Harjumaa lipu ja embleemi järgi marsib meile kõikidele hästi tuntud Kuusalu kooli geograafia õpetaja Tõnu lind vett kaasas. Kaks oma kõige väiksemat tantsijat Kuusalu koolis. Harju maapeolised tõid oma sõnumi kõigepealt Tartu juubelilaulupeole tõid laulutaat Gustav Ernesaksa sünnikodust, Raasiku valla Perila küla Mihkli talust ja tantsumemm Anna Raudkats sigalmult Aegviidust. Tallinnas on sõnumitoojate read mitmekordistunud. Harjumaa peotuli ühinenud teistega ühiseks peo tuleks. Soome koolijuht Swan on öelnud peale esimest üldlaulupidu. Rahvas, kes kuus sajandit kestnud kõige karmima orjuse järel veel püsib. Kellel on sel määral veel rahvustunnet, moraalset jõudu ja võimsat tahet püüda edasi hariduse rajal. Selline rahvas viimaks pääseb õnnelikule sihile. Üks helin meil heliseb rinna sees. Lauldakse. Ja rajal hakatakse tantsima, sest ei saa ju ainult ühte sammu astuda. Pikal peo teekonnal. Tantsi, tantsi piigakene võtta kaasa meie memme tantsulusti Raudkats Anna sirget pihta. Tule ja kuula, kuidas me heliseme sinust ja sulle, tule ja tunne, kuidas meis elab. Eilne tänane lootuste homne. Praegu just jäi meie kohal seisma loo heli. See on segakoor. 59. aastal viiendal mail Valdo Ratasepa käe all esimese proovi teinud koor on 30 viieliikmeline. Juba 28 aastat juhendab seda Ahto Nurk, praeguseks abiliseks Aare väärte. 60.-st aastast on koor osalenud üldlaulupidudel lisaks esinenud mitmel pool endises Nõukogude liidus ja mõned korrad Soomeski. 84.-st aastast kannab koor loo helinime ja sest ajast on osaletud ka iga aastastes Eli nimeliste kooride laululaagrites. Eliaad. Kui me ise Aegviidus Eliaadi korraldasime, ei olnud meil transpordi, millega sinna sõita, räägib koorivanem Enn Rohtla muiates. Panime suurele veomasinale kased ja pingid, kus istuda peale ning sõitsime nagu 30 40 aastat tagasi. Viis naist Maive Jüris, Taive praks Liibee, Linda Rahula ja linde Kaljula laulavad loo helis päris algusest peale. Meie eest läheb mööda praegu Keila keskkool tuntud muusikaõpetaja Koit Kirber. Oma mitme kooriväega tuleb Harju KEKi rahvamuusikaorkester tuleb Keila kiriku segakoor kael. Olgu öeldud, et see on vist küll esimene üldlaulupidu, kus koos teiste kooridega orkestrite ka võtavad osa ka Evangeelse luterliku kirikukoorid, kes eelmisel aastal muide pidasid oma kooride kirikukooride laulupidu Viljandis, sel aastal aga otsustati ühineda üldlaulupeoga. Siin Vabaduse platsil sujub kõik särava päikese all, kus on parasjagu tuult, ei hakka, väga soe on tore ju, sammuda ja laulda. Tundub, et rahval laule jätkub, kui juba stardis alustatakse lauluga, ju siis teatakse, et ka finišini peab laulu jätkuma. Jaga suurel kontserdil peab veel jaks olema. Läheb segakoor Rõõm. Kui ilusaid nimesid on lauljad oma kooridele pannud. Tullakse kokku, et rõõmu tunda. Lauldakse rõõmust ja lauldakse selleks, et vahel ka murest rõõm saaks. Nii vaheldumisi pisikesed lapsed murumütsid peas, värvilised lindid tüdrukutel rahvariietes üksteise järel Kose muusikakool õigesti vaatasid. Tütarlastel on pärjad pähe punutud Egon kevadsuvine. Kose muusikakool on pikki aastaid tänu oma õpetaja Juta Heli laiule olnud meie vabariikliku noorte viiuldajat ansambli taimelava. Nüüd on see kool endale ellu kutsunud ka lastekoori. Ma ei tea, võib-olla meie kolleegid juba näevad rongkäigu algust või oleme me siin nii hoogu läinud, et paraja aja maha maganud, neile mitte sõna andnud. Kuidas lood on, teie kandis Madis ja Vello? Ausalt? Tõtt öeldes veelt kolonni küll ei paista, aga inimmass aina tiheneb, nii et juba. Eks see mitmes reas ja ollakse näljas kogu perega põlvepikkustest ja vaatasin mõlemad koerad, kassid kaasa võetud. Siin on päris põnev jälgida, kuidas rahvas koguneb, me tulime siia Narva maanteele riske tund tagasi ja siis oli üks proua, kes on Narva maantee 32 maja ees juba positsiooni sisse võtnud ja on ta siis Muhu rahvariietes seal tooli peale istuma seal nüüd on tal seal juba rikkalikult ka kaaslannasid ning sellesamana maantee 32 katusel on massiliselt inimesi. Nad on ilusti selle madalama osa peal, kuu varjus ka, need ei ole karta, päike liiga teeb ja vaatasin, pandi isegi lapitekid valla põrandariietest vaipadest rääkimata, sellepärast et plekk-katus tänase ilmaga läheb piisavalt soojaks. Kuid väga palju on inimesi praegu minemas, jah, laululava poole, et kohta ära võtta. Ja kui ma rääkisin, et inimesed istuvad toolide peal, mis kodust kaasa toodud, siis on ka praegu neid, kes puhkavad jalga lihtsalt ajaleht istumise all, siinsamas kõnnitee. Äsja läks mööda üks suurem grupp, kes lõi laulu lausa laulupeorütmis kohe. Ja tulin Russalka poolt seal juba tund aega tagasi võeti haljasalale Russalka vastas paremad kohad sisse. Vanemat varju noorimat päikese kätte ja Russalka Enda monumendi kõrgemad kohad juba vallutatisest, sealt paistab kaugele ja, ja hästi, aga siia meie juurde veel rongkäigu pead ei paista, aga juuda kaugele ei saa olla, sellepärast et inimesed pööravad päid juba kindlas suunas ja nüüd vaatan veel rahvariided, näen ka siin publiku seas ja see teeb küll südame soojaks. Mu möödub kohe Lillehammeri taliolümpiamängud, kus norralased pidid välja daamid. Mustades tundus algul must kleit, valge lumi ei käi kokku, aga kui need pitsid ja satsid ja punased tanud juurde panna risti värvikas pilt ja mul teeb ka see südame soojaks, et äsja just üks vanem abielupaar läks mööda rahvariietes ja noori näen veel rohkesti. Vaat see on tõeline rahvapidu. Jah, kuigi, kui nüüd tulla sedasama proua juurde tagasi keeles ma rääkisin, kasson aegsasti ikka koha ära võtnud, ta ütles nii, et alati just nimelt laulupidude ajal on ta siin ja ta juba teab. No millal see kohta ära võtta, ütles, et varematel aastatel oli mul niiviisi, et tal elab üks tuttav siin Narva maantee 32 majas, aga üldse nüüd on sellel nii palju sugulased Maibas enam löögi sõimuga tuleva Sis aegsesse siia tänava äärde. Ja ta ütles, et paneb just nimelt ainult laulupeo ajal riided, rahvariided selga. Ma küsinud võib-olla ka jaanipäeva jõuluaga, ta ütles, et ei lase olla suur pidu ja ütles, et aastatele vaatamata läheb ta koos oma sõbrannaga, kes ta seal kõrval on ka siis viimase peale kontserdile lauluväljakule, et saada seda õiget peotunnet. Sest sealt vaadata on üks asi, aga ise oma silmaga sama, mida paljud täna rõhutasid sealsamas Kalevi staadion, kus sai ka tantsupeo kontserdist osa saadud. Lihtsalt nõnda kostus sõrmega inimesed, saadame, läksime, ütles, et olgu, mees on televiisorist, ma nägin eile õhtul aga ise kohal olla seal midagi enamus kõrgelt paekivist tavapostid, poisikesed on sinna otsa roninud nagu pääsukesed, traadid on kõik kõrgemad, kohad täidetud, aga kogu tänava pikkuses rõõmustab silmaga Tallinnas sinivalge lipp. Kohati on veel parem kombinatsioon bussid ja Tallinna lipp kõrvuti kahjulgi tulin Lasnamäelt, seal võis kohata küll suhtes üks 50 vastu, et mingi lipp väljas oli, tundus, et see ei olegi nagu Tallinna osa aga paraku veel rongkäigu pead meie juurde ei paista, nii et ma usun, et ma annan nüüd ikkagi Vabaduse platsile jutu tagasi. Sinna on kogu aeg ühtlases tempos üle väljaku voolanud Harjumaa laste ja noorte memmede ja daatide peo rivi. Harjumaa tõi üldse välja palju rahvast 2490. Ja kui teha mingi edetabel järjestus, siis ollakse selle arvuga kolmandal kohal peale Tallinna ja Tartu. Kui nüüd üle vaadata veel Harjumaarongkäik, siis alustas Aegviidu vald edasi Anija, Harku, Jõelähtme, Kehra linn, Keila linn, Kiili vald, Kose vald, Kuusalu vald, Kõue vald, Loksa linn, Loksa vald Maardu, Linnisi vald Padise vald Raasiku vald, Rae vald, Saku vald. Aga nüüd vist rutasime natuke ette, sest Saku vald just jõuab meiega kohakuti siia väljakule. Ma arvan, et peoliste lon marssida küllalt hea soe tunne, sest omal ajal, kui siin peeti suuremaid rahva marssimisi, siis hoiti rahvas sellest väljakult küllalt kaugele. Tribüünil seisid, istusid need, kes olid võrdsematest võrdsemad, teised aga pidid kuskil eemal olema. Aga nüüd on inimestel õigus tulla lähemale, isegi tullakse nii lähedale. Ma vaatan siin mitmed välismaalt tulnud turistid oma kaameratega filmivad, haaravad juba selle meie vaatevälja kinni, aga pole viga. Teisel pool platsi on inimesed, nii et sammutakse niisuguses koridoris publiku koridoris. Ja see on jo artistile tähtis, kui ta tunneb, et ta on ikka publiku ees, publiku keskel. Siin väljaku keskel on meie kolleegid Eesti televisioonist ehitanud lausa üles tehnikalinnaku kaks suurt ülekandebussi selle kõrval jõu ja kui vaja filmida, siis on vaja ka omavoolu. Kaamerad on siin platvormidel ja ma vaatan, et hästi mugavalt on ela Tomson laua taga monitori ees istudes nagu teistest eraldi välivaba silm terav, suurepärane jälgida. Nii need veolised siis Kaarli puiestee põlisPärmade alt voolavat välja kui lõputust jõest. Ja kõik see Harju mägi ja Endla tänav ja luise tänav ja lähemad-kaugemad tänavad on ju veel peolisi täis, kes pole sammuma saanudki hakata. EST Harjumaa on pea kolonni järel esimene kolonn. Aga maakondade ja linnade rahvast kokku on 20 eraldi kolonni. Nii et meil tuleb siin veel palju vaadata, palju märgata, püüda teile siit edasi jutustada, mismoodi see noorus ja nooruslik peorahvas läheb. Nüüd saue kägara läheb tantsusammuga, age on olnud tantsija, mis see on, mida nüüd saue kära, naised, seal keerutavad. Ju ta ikka kägaras Ammalegi ongi olemas üks niisugune tants nagu kägara ja kui oli tegelemist ansambliga kägarajuus, mis ka selliselt oli. Aga ma tahtsin sinu jutu selgituseks öelda veel nii palju, et kui uskuda nüüd akrediteerimise andmeid, siis Harjumaalt on kõige suurem osavõtjate arv, neid on ligi kaks ja pool 1000. Nii et mis siis imestada, et see rivi nii pikk on ja et neid ikka jätkub ja jätkub ja jätkub. Ja nüüd sa vaata, kui kena talisman on Viimsi pillikooril merimemm. Rahvariidest nukk, mis on vallaalune? Viimsi ei näe sind hästi tantsurühmi. See on ju muidugi tuntud tantsukant ja tuntud rahvamuusikute kant. Ju kollegiaalsusest tasub tähelepanu pöörata ka kuku raadioülekandebussile. Kuigi momendil paistab, et mehed just mikrofoni käes ei hoia, aga ju nad lähevad siis paremale platsile kuskil põnevamast kohas oma ülekannet jätkata. Jõudu teile, kolleegid. Ja meieni on jõudnud Hiiumaa. Kein alust on meie kohas. Võta rõõm minu silmadest, võta lust minu jalgadest, pane oma silmad ka särama. Rõõm pane südames elama. Meie tantsurühma nimi on Keynalust, koduks on Käina õige vanasti Keyna ja ise oleme noored, 20 30 aastased ning oma lustiks medantsimegi. Koos tantsime neljandat hooaega ja kokku on neid 15 lustakat. Meil on oma puterman ka. Ta aitab, meil alati igal pool puterdab. Miks putermalt peab lihtsalt olema, kes meid siis muidu hoiakse kallistada. Me tegime ka väikese ankeedi, saatsime selle küsimustega välja, et saada neid vastuseid ja neid vastuseid. Praegu siit lugesingi. Niisiis jätkan lustile on paks ja suur kroonikaraamat, mis lausa särab seikadest. Jalgrattamatk Vormsile kultuuripreemia saamine, spordi puhkelaager, kõppu, kõrgmägedes, mõnusad esinemised, külaliste vastuvõtud. Tuleme enda lusti jaoks avastama suurt tantsu. Peole tuleme esmatundega pisut ka ärevusega. Esimene suur pidu ennast näitama ja teisi vaatama. Aga meieni on jõudnud juba Ida-Virumaa. Ida-virumaalased ise on öelnud, et maakonna kõige laulu armastava rahvas on Avinurme, et nendel on kolm noort lootustandvat dirigenti. Varik laht, Riina tuur ja Tiiu Reisner. Ja nendel on ka oma meeskoor. Eevi Ostrack, kohalik kauaaegne lauluõpetaja, on seda meeskoori hoidnud oi kui kaua juba peol osaleb ta ka puhkpilliorkestri ja segarahvatantsurühmaga. Iisaku tuleb kahe rahvatantsu rühmaga. Lüganuse maakonna vanim segakoor saab järgmisel aastal 135 aastaseks. Toila on sügavate kultuuritraditsioonidega paik. Voka puhkpilliorkester, rahvamuusikaorkester, neidude rühmad, Toila keskkooli lastekoor ja nii edasi ja nii edasi. Siin Ida-Virumaa plokis marsib ka Sillamäetantsuansambel, suveniir Natalja Raskaasuva juhatusel. Vene noored tantsivad Virumaa blokis, eesti rahvatantse. Sillamäe Vene kammerkoor, õppis ära kõik eestikeelsed laulud, et ühineda eesti rahva suure peoga. Kui vaadata Ida-Virumaa suunas sõnaseadja pilguga siis kaunite järvede äärtes, soosel kõrvades põlistas laantes tuhamägede veerdel paeklibu, seal paerannikul elame meie töökas ja rahulik Alutaguse rahvas. See mere, tuuline ja metsa mühane maa on meie maa. Siinses poole sajandi jooksul võõras võimu poolt armutult räsitud pinnases on meie juured, mis raskuste kiuste toidavad meid baar, vanemate töökuse, tarkuse ja visadusega. Nii on kestnud meie kodu ja keel, naistelembus ja meeste meel. Me mõtleme sellest, me räägime sellest. Me laulame sellest nagu kogu Eestimaa rahvas. Meil on ühtmoodi tunded, ühtmoodi sõnad ühtmoodi viisid. Meil on ühine armastus Isamaa. Ja kui juba oli juttu Virumaa tuletoojate tervituses siis raadioreporteritest käis terve tule teekonna kaasa. Reet Valing, kes minu teada peaks olema jõudnud juba praegu lauluväljakule. Reet, kui sa oled seal, anna märku. Ja loomulikult olen ma siin ja tahaksin tervitada kõiki kes praegu kuulevad Eesti raadiost seda laulupeo rongkäigu reportaaži. Just neid head inimesed, kes te olite, tule teekonna tee, kusjuures ükskõik, kas see oli siis Elvas, Rõngus, tihemetsas Vändras või Kehtnas või Sakus või Tallinna piiri ääres või või näiteks täna öösel ka Tallinnas Toompeal tule vastuvõtmise ja hoidmise simmanil. Sest mis seal ikka, see on niisugune sündmus, mille kohta võib öelda, et Eesti oli ühendatud ühe kõige ilusama sümboliga, ase on tulega. Ja siingi. Täna lauluväljakul rääkides ei saa mööda minna Elva linnapea Väino Uibo sõnadest, mis on nagu omamoodi loits ja ühendus nii laulu- kui ka tantsurahvale, nii laulupeo, tule kui ka tantsupeo tule ühendavale jõule. Ja ta ütles nõndamoodi 24. juuni õhtul Elva lauluväljakul seda esimest pidu avades liidab meid ühte ja kokku meid sulata. Ma usun, et tulel ja päikesel ja laulul ja headel emotsioonidel on just see omadus liita meid ühte ja sulatada kokku. Lauluväljakul kohti veel on sellel suurel väljakul, mille pikkus on 200 meetrit ja laius 175 meetrit. Nii ütlevad targad raamatud ja esimesed vahvad vaatajad on juba kohal. Ütlen, et rahvad, sellepärast et laulupeoni on veel kaua-kaua aega. Praegu on isegi rohkem võib-olla näha igat sorti ametimehi mitmes vormis korrakaitsjaid kes näiteks tegelesid natukene aega tagasi ka sellega, et vaatasid üle prügikastid tähtsate kohtade juures. Eks see ole ka aja märk, et siin lauluväljakul ringi kõndimas näiteks koerad, ka nemad teevad oma tööd. Täna siin laulutempli juures. Kui mõelda viis aastat tagasi, millal olime jälle siin lauluväljakul koos siis tuleb meelde, et laululava oli tõesti täis ja lauluväljak oli täis sinimustvalgeid lippe. See on aja märk, et praegu ei näe riigilippu siit raadiotornist küll mitte kuskil. Ilmselt nad on veel teel tulemas koos lauljatega. Ja laululava on veel peaaegu tühi, esimesed elumärgid olid pool tundi tagasi, kui üks kontrabass kõndis sinna ülespoole. Ja siin oleks ehk paslik mõelda, et tegelikult on see laululava üks, üks omamoodi saavutus küll, sest kujutage ette, see kõigile teada lauluga paar selle laulukaare läbimõõt on kaks meetrit, see tähendab siis kahe meetri läbimõõduga toru oli kunagi siin muru peal maas keevitati elementidest kokku ja siis. Ja siis tõmmati trosside ja traktorite jõul üles. Nii et see oli Eesti arhitektuuri omamoodi saavutus. Ja uus laululava valmis aastal vot 960 ja kuna siin on suhteliselt vaikne veel, siis on meil loomulikult aega natuke mõtiskleda üldse laulupidudest ja iseendagi kohas siin Eestimaal ja laulupidude traditsioonist. Ja mulle meenus see mõte Gustav Ernesaksa raamatust, kus ta unistas sellest, mida kõik võiks teha siin lauluväljakul ja laululaval. Ja eriliselt jäi mulle meelde see, et tema mõtted olid seotud laulu, muusika ja spordiga. Ta unistas sellest, et talvisel ajal, kui on külm ja lumi ja jää, oleks lauluväljak, kulga liuväli nii lastele kui suurtele inimestele. Ja kui mõelda tagasi selle peale, mis lauluväljakul on kõik toimunud, siis tundub mulle, et üsna palju tema unistustest on täitunud. Ainus veel see tõepoolest talvel on lauluväljak siiski vähe kasutusel olnud, nii et noh, meil on veel aega ja, ja meil on veel teed edasiminekuks ja meil on võimalus veel meie, maestro Gustav Ernesaksa unistused teoks teha. Aga ütlen veel kord, et see väljakus kunagi on olnud koos ka üks kolmandik eesti rahvast on praegu veel rohkem kui pooltühi ja tühjad on näiteks need muruväljakud, mis jäävad pingiridadest ülespoole. Peoni on veel aega ja praegu toimub rohkem rongkäiguga seonduvas. Nii et palume sõna teile kas Vabaduse väljakule või sinna kodutarbija. Hea meelega võtaksid kodutarve juurest järje üle, sellepärast et no lausa suure vaimustusega võetakse siin vastu praegune neist möödujaid ja publik ja marssijad on praegu ühesuguses Linalus lausa ühes taktis, sellepärast et järgemööda läksid mööda just väliseesti koorid Jöteboris, New Yorgist, Valtimooris, Stockholmist ja ikka lauluga jää vabaks Eesti meri, mida mürtsutasid ka mitu orkestrit siin ees. Ja nüüd on siis väliseesti paraad läbi ja poolsada taas rahvatantsijatega ja järg läheb nüüd Harjumaale. Tahaksin rääkida natukene äsja muuseas paar prouad, kui see rongkäigu alguses oli seal ees oli ka üks buss, mis kandis siis tuletoimkonna märke ja siis kaks prouad viisid sellele bussijuhile ja tema kaassõitjale paar kimbu täitepõllulilli seal ühtlasi ka tänu meie meestelaulu seltsile, kes kuidas läheb Eesti masele tuleretke ja kui Tartus ma olin nüüd juubelilaulupeotulesid vastu võtmas, kui nad sinna jõudsid, siis seitsmeteistkümnenda juuni õhtul eriti tähelepanu väärne oli, kuidas tuli tuli Otepääl nemad kolm meest, Kalev Lõhmus, Lembit Lõhmus ja Marek Uuemaa otsustasid teha siis nii nagu tehti 60 aastat tagasi. No kui Otepääl oli tuli süüdatud, siis kolm meest viskasid paati ja paadiga tuldi väikest Emajõge pidi Võrtsjärve peale ja sealt juba edasi sõudma tee siis suurde Emajõkke ja nii jõutigi Tartusse. Need kolm pool päeva ja kolm meest olid kohal. Ja äsja läks mööda Kanada lipp, mõnigi võib-olla ei saa aru, miks sinimustvalge kanade kõrvuti, aga täna hommikul pressikonverentsil Estonias andsid kanadalased selle pidulistele üle koos Kanada valitsuse Ontario provintsi ametlike tervitustega, nii et topelt kanaleid ja Ontario provintsi lipp jõudsid siis meie laulupeole ja marsivad mööda endiselt harjulased, kõige vanem kollektiivne, nendel segakoor Keila juba aastast 1807 koos üle sajandi vana, aga nüüdse loheli segakoor, kes Tartuski Trallitas ja lapsi kui palju on siin Tartus oli nagu algul vanad, siis noored, aga siin on ju kõik segiläbi kolm põlvkonda mõnestki perest väljas koos laulmas. Ja nüüd tuleb Kehra Lenna, kes on meie ülekandes varem jälginud, teab, et siis Linda on pärit Kehrast Kaleva Linda kõnnivad rongkäigu ees ja Kehra on siis praegu siin meie ees. Harjumaalt on toorhästi palju siin. Sealt ta tulebki, osa naisrööd, räägiksin temast, need on inimesed, kes on samuti seda laulu tuld läbi aastate suutnud hoida. Ja praegu laulab siis Krõõt dirigentide juda allileedi ja Kai Rei juhatusel. Nii järjekordsed tervitused, rahvas on muuseas väga palju ka lilledega, vaata seal üldse muuseas ka endise nime. Kui rongkäik hakkas kogunema Vabaduse platsi piirkonnas ja seal oli massilised lilleõied, kellel äri läks täna hästi ja muuseas, teine on aga väga massiline liikumine olemas Tammsaare pargis, kus mustlased olid kastikesse piduliste olekaga ennustama sõidega Vello, sa tahad lisa peale. Ja küsimus on just selles, et küll paistis teiste seast hästi silma Ants Paju peaaegu kahemeetrine ja sajakilone kogu tema teeneks on ju see Kaukaasias toodiga eestlased laulupeole osalema ja tamp palju teinud sellest, et need ida poole jäävad väliseestlased eraldi Eestimaast ja fotograafid marsivad praegu kolonni kõrval. Ega nendelgi kerge ei ole, seepärast tuleb kanda veel rasket koormat seljas ja muidu hoolega tabada kõige väärtuslikumaid hetki. Ja oi, ühelt pealt vaatad hästi kavalane löökanud treppredeli, need ees on küll mitmekordne pealtvaatajatele rivi, aga treppredeli pealt paistab kaugele-kaugele ja tuttavad laulud. Ma ei tea, kas nad georeeni kostavad, aga kui ma lähen kodust ära, kaugele tulen tagasi või sinna jääda. Laul kostab alati seda muuseas, kui Toivo jaga rääkisid säält Vabaduse väljakul sellest küsimustikust, mida nad rahvale üle Eestimaa laiali saatsid, siis üks sellised lendlauseid, nende vastuste, see aasta oli, nii et tõesti olgu see heinaaeg kuigi aeg kahest, kuid need paar päeva leitakse alati, mis laulupeo ajaks siis tulla oma kodukohas, tulla siia Tallinnasse, tulla Tartusse selleks, et pidu panna, elust rõõmu tunda ja siis on hiljem ka issand Obama sõit korraldada. Ja väga mõtlema, et tulid ju need näiteks tantsurahvas juba 28.-ks 29. lauljad hakkasid proovidega pihta 30., juba kolmandat, neljandat, viiendat päeva ollakse Tallinnas ja iga päev on siin proovibki hommikust õhtuni ometi seda lusti ja rõõmu see ei ole kustunud. Kui tore on vaadata praegu näiteks siin, et koolinoori, kellel need lillepärjad peas ja ühtlasi põllulilled käes. Vot see on see tunne, kui vaatan, et lavalaudu koori lipul on meie rahvuspääsukene kujutatud joon päike ja sinimustvalge on veel põimitud kõik ühe koori lipu sisse. Kui neid traditsioone austada, siis Eestimaa elab edasi. Nii olema tagajärjest uued ja uued kollektiivid. Tervitatakse teatavasti saab, tekibki juba see mõnus hea side. Et inimestel oleks tõesti paras peomeeleolu. Üks järjekordseid peab laadsed, harjutused kollektiivis oli, kes nii hoolega vaatleja tervitab. Igalühel on kimbukene käes ja lendab neid lilli ka rahva seas ja nii pillutakse lilli vastastikku etnikko tuju tõsta, ütlasele paremini peomeeleolu luua. Ja Norra tuttav sinipunalipp tähendab sõpruskoor Maalt toos eestlastega marssimas on ju tulnud külaliskoore ja ja puhkpilliorkestrid Ameerikas, Norrast, Rootsist ja Saksamaalt Soomest ja ei jõuagi vist Kanadasse ei jõuagi kõike. Toronto. Koori liikmed rääkisid, kuidas nad on käinud, neli tundi on võtnud, ei ole kõike Toronto elanikelt vaid ülementaaria laia neli tundi kulukale sõita, proovida neli kringlid, minna tagasi ja ometi käiakse juba 10 aastat, ma olen käinud, ei ole ühtegi proovi vahele jätnud winda kaupade, see kange naine ja Jürjo ütles kahe aastaga teha nii palju, et ei jõua see rongkäigu lõpuni käia, aga nii kaugele, kui jalg kannab. Vaat nii kaua ma käin, tule kaasa. Mäletad, Vello Tartu peol me saame kokku oma Ameerika kolleegi Harriverberiga, kes ütles, et tema sees käib New Yorki ka koori proovile käib 60 miili tagant. V hariewerberid peavad Eestimaakuulajad ka, kui mees, kes kümmekond aastat oli ametis, siis Ameerika häälel. Ja nüüd siis oli nii tartu peol kui ka siin Tallinnas. Järgmine jõudnud Kuusalu rahvani, aga anname nüüd taas Vabaduse platsile sõna tagasi. Küll jõuab järg meieni. Vabaduse väljakult marsib üle praegu Jõgevamaa. Jõgeva valda esindab siin üle 100 aasta vanune Laiuse meeskoor Silvia Danilovi juhtimisel ning rahvatantsujuhi Silvia Söödi kuremaa kultuuriseltsi Jensel tantsurühmad. Jõgeva linna puhkpilliorkester Peep Lõhmuse uga altari juhtimisel on oma ridadesse võtnud mängima ka ja Jõgeva muusikakooli noored ja praegu on nendel külas külalisorkester. Minu teada norramaalt üleeile õhtul peeti Tallinna lauluväljakul üleval nõlva peal maha lustlik simman kuhu kutsuti kaasa kõik, kes olid lauluväljakul. Mis läheb mööda praegu Jõgeva kammerkoor, Jõgeva teise keskkooli laulukoorid on laulupeol tänu oma väsimatule muusikaõpetajale Kaarel Tetsmann, neile seon nimi mis ilmselt ei vaja meie muusikainimestele kommentaari. Ja nüüd on jõudnud meieni Järvamaa kolonn. Eesti laulupidude ajaloos on Järvamaal oma osa. Järvamaa lauljad ja pillimängijad on kaasmaalaste kõrval osalenud laulupidude traditsioonis selle sünnist peale 125 aastat tagasi käisid Tartus Koeru, JärvaPeetri, Ambla ja Türi meeskoorid. Olgem uhked, et üks väike rahvas on tahtnud laulda ja pilli mängida ja nende kunstide kaudu ajast aega nii enda kui teiste hinge harinud, eluraskusi kergendanud, ühendanud, ülendanud ning andnud juut jõudu elada. Järvamaalased Mulle meeldivad. Neil on sisemist lusti ja mulle tundub, et siin on ka üks väga vana auto, mille markima ei tunnegi välja toodud. Seal on pritsimehed peal, kaskedega on see veogast ehitud, nii nagu mina mäletan, pärast sõjajärgseid aastaid, kui peole mindi, nii tehtigi pingid peale, kased ümber ja mindi ja üks läikiva kiivriga pritsimees lõiga käsipumbaga vett. Vähe. Et eeskäijatel liin ka kuum ei hakkaks. Aga Järvamaa taidlatest Me ilmselt natukene räägime rohkem, sest Järvamaal on kollektiive kollektiivijuhte kes väärivad, et neile pisut tähelepanu pööratud. Ma näen, et tulev Türi poistekoor. Kui veebruarikuus kutsus Hirvo Surva üle Eestimaa igas poistekooris kaks kõige paremad poistekoori lauljad Tallinna, et moodustada üks ühine Eesti meestelaulu seltsi poistekoor, siis Türi poistekooris oli konkurss väga suur. Ja küll oli õpetajal tegemist, et leida need kaks ja kõige paremat ja helistati ja küsiti, et aga meil on neid rohkem kui ainult kaks, kas me ei või rohkem neid saata? Ulvi Tamm, Türi poistekoori dirigent ei ole ilmselt täna Tallinnas. Ja põhjus on veenev. Dirigendil sündis mai alguses, nagu ta meile kirjas kirjutab. Türi poistekoori kõige noorem laulja poeg sündis peresse. Praegu laulab selles fooris 40 poissi vanuses üheksa kuni 15 aastat. Kõige staažikam laulja on Jaan Pehki, laulis kooris 10 aastat. Eelmisel aastal lõpetas keskkooli ja teenib praegu kaitseväes. Kooris laulab kaks paari kaksikuid. 81. aastal sündinud mehis ja meeme Juhkam ning 84. aastal sündinud Marko ja Marek Tooming. Dirigent märgib, et rahaliselt oli varem kergem. 91. aastal käidi koorifestivalil Leedus järgmisel aastal kontserd reisil Norra kuningriigis nelja päeva jooksul 13 esinemist. Mitu aastat oli sõpruskooriks Hiiumaa Käina poistekoor. Nüüd on vastastikused külaskäigud lõppenud, sest buss maksab. Kuid meid ikkagi on sõidutanud väga tore Paide bussijuht Peeter Allsaar. Eelmisel aastal Rakvere meestelaulupäevale saime sõita tänu Türi firmale profi eesotsas Jüri kuusikuga. Mullu sai koor uue esinemisriietuse, punase vesti ja mustad püksid. Ja poistekooril on üks tore traditsioon, mida teised noortekooride lastekooride juhid võiksid kohe lausa meelde jätta. Türi poistekoor, tulles tagasi mõnelt reisilt, teevad kurijuhid bussis viktoriini, kus on küsimused reisil külastatud paikade kohta. Poisid, teades, et kojusõidule ootab ees viktoriin auhindadega kuulavad alati kõike suure tähelepanuga ja talletavad mälus. Nii neid teadmisi tulebki koguda, ise laulad teiste südamed rõõmsaks, vaatad ringi, jätad meelde, taipad, kus käisid, mäletad, mida nägid. Ja nii peabki üks poissmeheks kasvama ikka koos teadmistega eaga, kui koos lauluga. Lisaks Türi poistekoorile on Türi linnas tuntud kammerkoor. Ma mäletan, et kohtasin neid esimest korda üks kuus-seitse aastat tagasi Valgas meie tuntud noortekooride festivalil Valga kevad. Ja siis see koor, Tiiu Südsi ja Virve Kaljula juhatusel jäid kohe kõrvu ja, ja nad tõmbasid pilku ja, ja nad jäid meelde. See ei ole vanakoor. Aastal 1980 asutas Tiiušüts selle kammerkoori noortest inimestest kes on ise öelnud, et me oleme seal, kus midagi suudame. Oleme osalenud nii laulupidudel, kammerkooride festivalidel ega ei ole ära öelnud ka üheski esinemisest, ükskõik missuguses küla kultuurimajas. Lauljaid Kesso koori asutamisest alates laulnud on peaaegu pooled. Kaunid Juuru rahvariided on nende tunnusmärgiks ükskõik, missugusel kontserdil nad ka ei esine ja muidugi ilus, puhas ja kõlav laul. Ega sage ei rääkinud vahepeal ma jälgisin siin, kes tulevad järjest juurde Türi neidude rahvatantsurühmast, karikakar. Tegutseb 56.-st aastast kasvades välja laste rahvatantsurühmast. 65. aastal otsustati anda rühmale nimi karikakar. Tol ajal oli neidude repertuaaris üks karikakra nimeline tants ja alates 62.-st aastast on osaletud kõikidest tantsupidudest. Käidud on ka piiri taga. 82. aastal oldi sõprusrongiga tantsukunsti näitamas Moskvas ja Saksamaal. Rohkem mon esinetud sõpruslinnades halduses jamas Eiki Ast. Karikakar on üksmeelne ja sõbralik, koos käiakse kaks korda nädalas, kaks tundi korraga. Lugu peetakse korrast ja täpsusest. Põhjuseta puudumisi ja hilinemisi on arva. Rühm koosneb Türi esimese ja teise keskkooli neidudest. Tantsitakse nioriga loomingut kui ka etnograafilisi tantse. Kavas on samuti teiste rahvaste tantsud. Tantsurühma juhendamine on juba aastaid olnud ühe perekonna käes. Asutamisaegadel oli juhendaja Erna kaasik. Ema kõrval hakkas rahvatantsu vastu huvi tundma tütar ellu. Esialgu tassisteeris ja 59. aastal võttis juhendamise üle neidude tantsujuht, on ta siiani neiuke nobe jalga piigakene punapõske haka tantsu, tantsi maie viisi ketast ketrab majja. Olen karikakar, lihtne kraaviperve linn. Kannan valget kleiti, millel särab kuldne süda. Olen tagasihoidlik ja lihtne. Mitte iga mööduja pilk paitab mu pead, mitte igaühe käsi sirutama, hind noppima. Olen ju nii tavaline. Ikka köidavad enne silma suursugused, kasvuhoonelilled, peened, kaunid, surmava lõhnaga. Aga ma ei tunne seepärast kurvastustega, ole kade. Tean, et olen tugev. Ajan ennast sirgu ka siis, kui mind on kogemata pikaks ajaks vaasi v pilgata jäetud. Tõusen, sirutan õielehti ja elan seni, kuni mul on aega antud. Niisugune on karikakar. Eesti laulupidude ajaloos on Järvamaal olnud oma kindel osa. Järvamaa lauljad-pillimängijad on kaasmaalaste kõrval osalenud laulupidude traditsioonis, selle sünnist peale 125 aastat tagasi käisid Tartus Koeru, JärvaPeetri, Ambla ja Türi meeskoorid. Täna on siin Järvamaalt 15 koori mitu puhkpilliorkestrit pea 500 osavõtjaga. Olgem uhked, et üks väike rahvas on tahtnud laulda ja pilli mängida ja nende kunstide kaudu ajast aega nii enda kui teiste hinge harida, eluraskusi kergendada, ühendada ja ülendada ning andnud uut jõudu elada. Järvamaal hinnatakse neid, kes kunsti pärast muretsevad kes noortele laule õpetavad, kes ei lase tantsujalal rooste minna. Selles maakonnas antakse välja kultuuripreemiaid igal aastal. Ja ka need kollektiivid, kellest rääkisime, olid just kultuuripreemiaga pärjatud. Kuid Järvamaal meenutatakse ka neid, keda enam ei ole meie hulgas. Ka seda tehakse sooja sõnaga ja väga kenasti. Ja ma arvan, et kuigi täna on siin rõõmus minek ja lustiline marss, kostab, peame siiski mäletama ja meelde tuletama neid, kes olid aastakümneid meie kõrval, kes olid eestvedajad, keda tunti, kui keda enam ei ole. Agera Tartu juubelilaulupeol, paari sõnaga meenutas augus pärli. Aga ma jätkaksin. Elu on juba nii seatud, et igaühele jõuab. On aeg minna minna igaviku ja jääda mälestustesse. Nüüd oli sinu kord. Kabalaga on seotud kogu see elu. Siin sa oled sündinud, üles kasvanud ja pärast ülikooli lõpetamist tagasi tulles alustanud kultuuritööga. Majake, mis on kabala rahvast kokku toonud ja sidunud on sinu juhatusel valmis ehitatud. Kui nüüd lähed, oled oma elutöö teinud, oled teinud seda nõnda, et sinu poole vaadati austuse, armastuse ja imetlusega vaid vähesed on nii suutnud oma elutööd teha. Sina suutsid vaikselt ja märkamatult ajasid oma asju. Ajasid meid, nii et tulemus köitis paljusid kokku. Sinu pärast sõideti ju igal aastal juulikuu lõpul Kabalasse laulupäevale sest sina oskasid maakonna lauljaid ja koorijuhid liita ühisesse piduliste ringi. Sai kutsunud kohustanud kedagi, aga kõik teadsid, et sa ootad ja selle pärast tuldi. Lauljat koorijuhid on ikka sind pidanud Järvamaa laulupeo sümboliks. Sinule usaldati hinge lähedasemate laulude juhatamine, sest sinus said need kaks poolt seletamatuks tervikuks. Ainult sina oskasid nii. Vaid viimased aastad, kui tervis enam ei lubanud lauljatest seista, olid sunnitud olema nendega vaid mõttes. Sa olid alati mõnus, rahulik, lihtne, maamehelikult soliidne ja humoorikas. Sind kohates jäi hea soe tunne südamesse. Solid, kabala kultuurimaja direktor, ka katla Käia koristaja, nagu sa ise naljatades lisasid olid dirigent ja koorilaulja orkestri juht ja pillimängija. Sinu tööd hinnati vabariigis, teenelise kultuuritöötaja nimetusega on head, jõudsime sulle austuse ja lugupidamise märgiks anda üle maakonna kultuuripreemia. Elutöö preemia. Aasta tagasi kevadel panid sa koos teistega Tammsaare tammikusse oma tammemulda. Tea, et me hoolitseme ta eest hästi. Vahepeal on jõudnud siia Vabaduse väljakule haapsalu lauljad, tantsijad ja pillimehed. Ja muidugi kõige ees segakoor Heli, kes möödunud aastal tähistas oma sajandat tegutsemisaastat. Laulis see koor juba 1896. aastal teisel laulupeol ja juba siis helinime all. Aastakümneid 1964.-st aastast on seda koori juhatanud teenekas õpetaja ja koorijuht Helga Kariis. Ja kui oli laulupidude eelproovid Haapsalu kultuurimajas, siis ütles ta, et ega ma tegelikult ei olegi enam selle koori ees. Aga noor dirigent on lapsega kodus ja süda kuidagi ei lubanud harjuda mõttega, et seekord jääb helikoor minemata. Tulin ja juhatan jälle, kuigi tunnen, et enam ei jaksaks. Aga kui koori ees seisan, kui näen üldjuhte, kui kuulen laule, siis tuleb jõudu, tuleb tahet. Ja koor on jälle taas Tallinnas. Üldlaulupeol. Vaatan imetlusega just eakamaid, peolisi. Mis vägi küll sunnib neid tegema ja minema mitte järele jätma? Kui on aastakümneid lauldud või pilli mängitud, siis on ju palju tööd tehtud ja võiks ühel päeval öelda minu jaoks aita. Aga ei. Siin on tegemist mingi müstilise jõuga. Ilmselt pärineb siit midagi algusest, kui meie vanaisad juba nii tegid, miks siis mina kehvem olen? Ja kui ma juba olen koos kaaslastega nii palju vaeva näinud harjutamistel proovidest siis kuidas ma neis lahkun? Ja ma märkasin veel üht väga inimlikku detaili. Kui siit läks mööda soliidsetest pruunides ülikondades Lihula meeskoor siis esimese rea kõrval oli üks noormeest ratastooliga sama koorimüts peas. Ja ka tema läks. Ei ole midagi imestada, kui noorel mehel on häält ja kui on juhtunud õnnetus, miks ta peab kodus olema? Ta on üks osa Lihula meeskooris, ta on üks osa meie tänasest rongkäigust. Ja ikka meie rahval on uskumatult seda tahet, tahtmist, jaksu nutikust kaasa löömiseks. See on vist elujõud. Ja siin on laulul tantsul ja meie töödel ja elamisel vist kaks niisugust poolust, mida meie oskame siduda, nii et mõlemad pooled võidavad. Kuidas on, Age, kas anname sõna jälle teise punkti? Pidime, kes on, kes on soovia, meie anname korraks siis kõne edasi. Meelega võtaksime selle vastu praegu siit Narva maanteelt, kus tõestina rabas elab sama hästi kaasagoogilisele toimuvale kui need martsijad, tantsijad, lauljad iseenesest väga palju, mitte lihtsalt markerid tantsivad tänaval, mis sest, et on juba õhtupoolik kätte jõudnud ja päike kõrvetab päris tuliselt, aga endiselt see lust on ikka kõigil sees. Ja kui sa Toivo rääkis, et praegu väga liigutavad, et Naili, selles Lihula mehes seis sama, väga liigutav on vaadata ka need puhkpilliorkestrid, just nende puhul torkab silma see kuidas siis vanad mehed on põlvepikkuste, poisikeste, nii-öelda, peaaegu nendega, kes lauad läbi jooksevad kõrvuti. Üks puhub seda pilli, mida ei jaksa ja, ja seal on näha seda põlvkondade järjepidevust, mida me ikka oleme tahtnud, et see pidu meilt ei kaoks ja rõõmus on, on vaadata, kuidas ka üks või teine kollektiiv on püüdnud meeleolu luua. Kaunistamisega siin eriti torkas silma Aruküla Lapuliste seltskond, siis nendel oli sildi küljes ka kimp vastajaid. Selleks et aga tähelepanu võita ja loomulikult kõik hakkasid sinna vaatama, mõtlesin hiidlased olid. Kuhu me oleme ikka need harjunud teadma, nii olid ka sildid, hiidlased, kohvilähkrid ja nii edasi ja erilise rõõmuga jäid siin silma. Jõudsime. Hõisata kaasa küll Saku instituudi ja ka Vasalemma naistantsijatele, kes väga hoolega ka tantsuleid. Äsja. Meie kohal nüüd Kohtla-Järve viiesajaline lauljate, tantsijate rühm ja orkestreid on siin eriti palju ja need annavadki nagu seda särtsu juurde, sest laial Narva maantee kipub ikka muidu see laulu aga ära kaduma. Aga orkestri saatel käib ta paljud Eesti inimesed, kui ka Kose pasunapoisid oma Kungla rahva käima panid ja seejärel oma loomingusse popuriisis olid lauljad ainult need, kes marssisid, vaid ka publik laulis kaasa. Publik on üldse heatahtlik, küsitakse vahepeal, ega sa veel väsinud ei ole ja muidugi kõlab siis arstide seast, oh ei, kaugeltki mitte, ehkki siin on kord mõni väiksem kollektiiv, nelja-viiekesi kuuekesi read aga suuremad, kaheksa üheksakesi. Ja tõesti on näha, kuidas mõnelgi on juba kergelt higi otsaette tulnud, aga naerunäoga. Seda on nad kõik, lase kergelt, on seal päris kergelt öeldud, sellepärast et siin on ka turskemaid mehi ja no proovi sa seda pasunat kanda ja ma vaatan, tänase tuulega on päris raske ka nendel, kes kannavad lippe ja küllalt sageli siin mehed ka vahetuvad. Kuna vaata siis kori nimetusi, sellepärast et tuul hakkab sellele suurele sildile taha. Kuid ma tahaksime selles kandis, nagu saame nad harvemini rääkida. Tahaksin tõsta esile veel siin Aseri inimesi, sellepärast et laseri on üks väga kultuurilembene kandide piirkond ja tänasel päeval seal on esindatud kõik meie rahvakultuurižanrid. Siin on väljas Aseri puhkpilliorkester, kes asja meist möödus ja seda on dirigent peremees, siis veel konservatooriumi üliõpilane kaid, teetso. Kasarist on naiskoor meelespea, kes harjutab Sis Silvi Varinurme. Peale segarahvatantsurühm on rahvamuusikaorkester ja puhkpilliorkester. Keda terrigeerimas siis kauaaegne seal meil oli ju Jaan Saar. Ja siin meie kõrval on üks hästi tore valge kleidist mammi, kes igale kollektiivile peaaegu leiab ühida midagi ja loomulikult need rõõmsalt hõiskavad vastu. Vihasoo rahvatantsijad lõid asfaldil, siin nii tantsujustkui polekski, kaks tantsupidu juba selja taga ja kolmas tulekul oli siin juttuvad organisaatoreid planeerinud 50 minutit selleks kõndimiseks. Wabadus platsilt laululavale. Ma küll kahtlen, kas tullakse laega toime, sest vahepeal ei rongkäik päris seisma, ei tea, kas siis hallpead samme ei pidanud seal tempole vastu või lapsed ja pealegi kolonnide vahet nüüd praegu jõudis, meie, Jõgevamaa on üpris suur. Jõgevalt on ju pärit niisuguseid auväärset kollektiivid nagu Põltsamaa segakoor Heli 1840 on juba algust tehtud ja laiuse meeskoor on 27.-st aastast peale siiamaani. Et selliseid näiteid on palju veel tuua, sellepärast et Lõuna-Eestis, kus ikkagi esimene laulupidu alguse sai, on neid auväärt, neid hästi palju. Meenutagem Kambja segakoor, juba 1794 200 aastat saab tänavu lauldud ühe väikese alevi koorid. Müts maha, selliste Põltsamaa keskkool on jõudnud meie ette ja tõepoolest, Põltsamaal on palju korrechi linnale suur 6000 inimest, aga seda laululende suusk on ikkagi rõõmustavalt palju. Ega ilmaasjata ei oldud koordikaga, Liivimaa pealinn. Jaanimaa peale ning Põltsamaa paistab üldse silma oma kollektiivide rohkusega mitte ainult pika ajaloo, vaid need kõik kollektiivid on suutnud säilitada oma liikmeskonna ja, ja on elujõulised ka praegu. Ja ma arvan, et Põltsamaa puhul muuseas paistab siin, mis aga iseloomulik just Põltsamaa koguduse koor äsja Sid möödus, paistab silma ka see, et seal on väga pikka aega olnud ametis ka üks kirikuõpetaja. Mõne sajandi on Põltsamaa kogudust teeninud Herbert Kuurme ja ma arvan, et ka see loetusest Põltsamaa kogudus on olnud ka küllalt suurearvuline. Tänasel peol näeme väga palju koguduste kooriumiteks Põltsamaa, et kõikvõimalikes teistes Eestimaa paikades. Seks kirikul on olnud ka ikkagi küllalt suur osa selle kultuuri kandmisel, mis siis meie laulupidu praeguseni toidab. Nonii kirikukordadest oli juttu, küll oli neid siit Käinas ja Kärdlas ja Lüganuse koguduse koor on juba 1000 857.-st aastast tegutsenud ja nad löövad praegu võrdselt teistega siin kaasa. Aga anname nüüd järje üle lauluväljakul, sest usutavasti on juba laulu tuli sinna jõudnud. Laulupeo tule siiajõudmiseni läheb õige pisut aega, ka rahvas on laulupeo tuleootel ja näha on ka mundris mehi, neid, kes laulupeo rong käigu algust saatsid. Ja nüüd ta tõesti tuleb hetkel raadiotorni alt läbi ja on liikumas siis laulupuldi poole ja rahvas on aplodeerima. Ja rahvas tõuseb püsti. Andes aulaulupeotulele ja nii ta liigub siia lauluväljaku keskele, õigemini laululava keskepoole. Ja kolm sirge sõjalist meest on siis minemast tulega ees. Tuli jõuabki praegu dirigendipuldi juurde. Ja rongkäiguliste samm on veel üsna Pirke vapper. Tulevad neiut tamme vannikuga. Ja selle Domemanniku ees on meie sinimustvalge. Ja virk ja vapper on tegelikult vähe öeldud, ma vaatan seal kolonni alguses üldjuhid ja ja esimesed osaliseltki nad lausa tantsusammul praegu astumas lauluväljaku väravast sisse ja on üleüldine rõõm siin lauluväljakule ja muusika saatel tervitatakse antakse aulauluväljakule. Ja laulupeo üldjuhid on võtmas kohad sisse laulavad esimestel astmetel. Ja tõepoolest siin ütlesid õieti, et inimestel on lausa tantsusamm sees, sest need tamme vannikuga leiud näitavad, et selle pika teekonna järgi nägime seda lusti ja rõõmu. Ja ega tegelikult seda peab veel olema, sest pool on ju veel ees. Laulupidu on veel olemas. Ja praegu vaata Indrek lauluväljakule, nagu üks Lainevoog on ülevalt alla tulemast, rahvas siia tulele lähemale. Ja tee pilt muutub järjest tihedamaks. Need vaatajad, kes lauluväljakule jõudnud, tahavad tuld lähemalt näha. Tõepoolest, tuli on ju tulnud üle Eestimaa, Eestimaa inimesed on tuld näinud, aga need, kes siin praegu laenuväljakul on, Tallinna inimesed ei ole seda nii lähedalt igavaks vaadata saanud. Ja, ja nüüd siis on tule poole tung tõepoolest kõikidel tugev, nii lausa võiks öelda. Aga meie oleme siia raadiostuudiosse siin lauluväljakul praegu kutsunud oma kolleegi Reet valingu, kes juba korra laulupeo rongkäigu ajal on sõna saanud ja Priit Sibula laulupeotulega nüüd kohe lausa isiklik suhe, ma arvan. Ja mul on siiralt hea meel näha sedasama tuld, mille üheosise sündi ma jälgisin seitsmeteistkümnendal juunil Tallinna reidil Linnahalli kai juures, kus seisab meie vana laev, Suur Tõll selle suure Tõllu katlas süüdati. Teatavasti Tallinna linna laulupeotuli, mis läks auväärt eskordi saatel Tusse, kus ta siis ühines suureks? Juubelilaulupeo tuleks koos teiste maakondade ja asustatud punktide tuledega ja see tuli hoiti tartus hoolsasti tallel ja 24. juuni varahommikust peale liikus üks kolonn masinaid siis Tallinnast Tartu poole. See oli Eesti meestelaulu seltsi tuletoimkond kes juba teist korda järjest võttis selle austava ülesande, et Eestis oleks niisugune komme, et laulupeotuli liigub perest peresse tõepoolest ja seda ta tegigi. Alates 24. juuni kolmveerand 12-st alates, mil ta Tartu raekoja eest liikuma hakkas Alo Ritsingu juhatatud meestelaulu kõla. See tuli võttis suuna kõigepealt tartlaste jaoks nii armsa Riia mäe suunas ja liikus siis Elva peale. Ning. Ma ei ole sugugi mitte väga luuleline, kui ma ütlen, et esimestest meetritest peale kuni selle hetkeni, mil tuli siis täna öösel kella üheksa jõudis Tallinna Toompeale saatsid teda sajad ja tuhanded inimesed. See füüsiline inimeste hulk võib-olla ei olegi nii tähtis, kuivõrd on tähtis vitaalsus, elujõud ja vastastikune tung ja, ja tunne, mis sellest teekonnast nagu plahvatusliku jõuga kõigile osalistele jõudu juurde andis. Nii see tuli liikus, aga ma arvan, et laulupeoülekanne annab meil veel võimaluse rääkida mõni teinegi kord sellest emotsionaalsetest kõrghetkedest, sest tuli jääb ju meiega. Ja see püha tuli on nüüd siin lauluväljakul ja jõudnud lauluväljaku laululavaäärsesse dirigendipulti ja rongkäik jätkub, inimesed tulevad, tahad ikka sealt tuletorni alt ja liiguvad siis meie raadiotorni poole. Ja tõepoolest ei ole siin mitte ainult meie sinimustvalged. Siin on näha ka Kanada, USA, Austraalia. Prantsusmaa riigilipud on tõepoolest, maailm on kokku saanud, tundub nii, et Eestimaa on täna terve maailm, me oleme saanud kokku kõikide eestlastega. Kui kõik nad pole, et ise siia kohale jõudnud tulla, siis ma arvan, et mõtetes oleme me täna nende kõikidega koos nagu ka juba viis aastat tagasi, mil esmakordselt väga paljude eestlaste jalg üldse astus oma kodumaale või oma esiisade maale. Sest üksainus sünnimaa on igal inimesel ja lauluväljakul olevad pealtvaatajad, nii palju, kui neid on praegu tervitanud tõesti väga tuliselt, väga rõõmsalt just meie väliseestlasi. Nende kolonn, osavõtjate kolonn hakkab siit lauluväljaku laululava ees juba läbi saama, juba on harjunud näha ja juba on harjutud maha ja alustasin toredat tervitustantsuga laulupeo üldjuhtide ees. Nüüd liikus pisut rongkäigust välja ja tegid paar jalakeerutust. Ja muidugi on juba räägitud meie kolleegide poolt kuu alguse pool, et on uus aja märk saabunud Eestimaale. See on see, et sponsorid on tulnud laulupeo liikumise juurde, ei saa nendest üle ega ümber, sest rahal on sugune väärtus ja silte laulukaare alt on nüüd läbi viidud ka paljude meie kuld, hõbesponsorite. Reklaamplakateid. Ja, ja täpselt sama asi oli ka laulupeo tuleteekonna juures, sest et laulupeo tuleteekonnale anti kaasa kaks suurepärast täiest keraamik Irja Kändleri tehtud laulupeotule hoidja ja laulupeo, tule toetaja ja need on siis firmad ja asutused, kes siis vastavalt teatud summadega seda laulupeo tule teekonda toetasid ja teekonna jooksul anti neid mälestusesemeid, siin on siis elusad tulega dekoratiivne seinakaunistus päris mitmeid üle. Ja nüüd huvitab mind küll hirmsasti see küsimus, et kas seda rongkäiku Jakub nii pikalt, et Vabaduse platsilt on keegi veel teele minemas. Palun, sõna saab Vabaduse plats.