Lauluväljakul on praegu niimoodi, et juba teine rida hakkab laulukaare all lippudega täituma. On teise rea algus ja mõeldes ikkagi natukene tagasi ajalukku, siis mõtlesin ma eelmise laulupeo peale, mil maestro Gustav Ernesaks seisis kõigepealt üksi tühjal laululaval ja ootas tuld. Ja ühtlasi mõtlesin ka selle eelmise laulupeo lõpu peale, mil tuli kustus. Tuli meelde see, kuidas laulupeo dirigendipulti tulid Mikk Mikiver ja üks eesti tüdruk kaugelt Torontost Lake'i Veskimets. Ja siis küsis, leiti Mikk Mikiveri käest, kasvatanud vabadust, tuleb ja Mikk Mikiver vastas talle. Ei, vabadus ei tule. Meie ise läheme vabaduse poole. Ja praegu, tänane laulupidu on tõepoolest ju meie oma vaba Eesti riigi laulupidu. Ja mulle tundub, et me oleme tõeliselt vabaks saanud. Kõik need inimesed, kes kõnnivad rongkäigus ja laulukaare alla ja need, kes kas vaatavad või natuke ringi, kõnnivad lauluväljakul, et need inimesed on tegelikult sirgeselgselt ja rõõmsad ja vaatavad rahulike silmadega kõike toimuvad, nad on vabad, eks ole, nii, indrek. Ja just praegu on siia meiega poole juba tulnud Muhumaa lauljad ja tantsijad ja Orissaare lauljad ja tantsijad. Ja nii saabki Saaremaa kolonn otsa ja enne Saaremaad tuli meie eest läbi Pärnu ja Raplamaa tantsijas ja lauljaskond. Ja nüüd on laululava ette jõudnud Tartuma. Tartumaa kollektiivid kuna kolleegid Tartumaast nii pikalt rääkisid, siis meenutame natuke veel leid, kes meie Eesti veidike aega tagasi mööda läksid. Mulle meeldis see, et kuigi me oleme siin üleval kõrgel raadiotornis ja ei saa otseselt ühelegi mööda minevale kas lauljale või tantsijale tõesti silma sisse naeratada, aga mul on kangesti see soov. Ometi märkavad lauljad, tantsijad kõike, mis toimubki, on hõigatud küll tervise Eesti raadiole ja Eesti televisioonile kirjanike ligi, nii et see teeb rõõmu ja see tekitab meis ka natuke rohkem seda laulupeotunnet. Nii et ma tunnen, et süda on lausa soe ja silm särab ja tahaks palju palju rääkida, ilmselt vahet, vahel tuleb sõnadest puudu, sest see suur tull, mis siia lauluväljakule tuleb, see tekitab kuidagi erilise tunde ja meeleolu. Ja juba tahaks, varsti kuulake seda laulu, mis siit helisema hakkama, aga praegu on kuulda veel puhkpillimuusikat, sest on ju vaja ikkagi marsimuusikat ka, et rongkäigus astuda ilusas ühtlases rütmis. Aga täna me oleme juba heietatud mõtteid teemal, mis ikkagi saab laulupidudest, kuidas me läheme edasi ja tahaksin pisut tagasi minna selle jutu juurde, mida, mida Silvise rääkisid ja ja natuke ette lugeda. Mida riigivanem Konstantin Päts pidas Eesti iseseisvuse 10.-le aastapäevale pühendatud laulupidu avades. Ta ütles nõnda, vaimustuse tuli tungib siit laiali üle kogu Eesti, rajab sütitadesse süvendades uut elu ja jõudu andes. Eesti laulupidude rahvuspoliitilise meeleavalduse ülesanne on ülearuseks muutunud vabas Eestis. Meil ei ole mitte enam tarvidust kirjutada ja lugeda ridade vahelt ega kõnelda pooli sõnu oma rahvuslikudest, valeustest, püüetest, põlenud avalikult ja lausa kogu külma eest tunnistust anda. Ilmad meil tarvis oleks oma mõtteid ja tundeid, laulu ja mänguhelide varjul ilma saada. Kuivõrd asjakohased on need sõnad ta praegu? 94. aastal? Aga praegu oleme omamoodi teeotsal olele minema sedasi vabaduse teed ja võib-olla et igaüks meist ju iga päev ei mõtle selle peale. Aga kui me tegutseme oma kodus rahulikult ja enesekindlalt. Kui me tegutseme üheskoos, kas lauldes või tantsides mõnes ringis Regooris või me teeme midagi muud igal juhul, see on siis sammuke edasi meie oma ees valitud tee. Oli aegu, mil pidulistele lauljatele, tantsijatele ja tundus, et kõik justkui tuleb nagu iseenesest, et iseenesest tuleb ka see supp, mida harjutada päevadel lõunaks antakse ja ja kõik need kenad rahvariided vormirõivad nüüd, kui peab ise mõtlema, ise otsustama ja ise ka, ja mis seal salata, ütlen nii raha lugema. Ja, ja eks need arusaamiste muutmised ja, ja põhimõtetel muutmised on üsna keerulised, on keeruline aeg. Ja seesama keeruline aeg tuli meile ka mitmel moel vastu toredamal tule teekonnal läbi Eesti. Nende sõnade juures, mida sa, Indrek, rääkisite, et tuleb ise hakkama saada, tuli mulle meelde tule teekonna järjekordne simman Karksi-Nuia lossimägedes kus tehti nagu väikene Karksi-Nuia muusika ja laulukollektiivide peaproov enne Tallinna sõitu. Pärast seda väikest kontserti, kui tuli oli juba ka vastu võetud. Pisut hiljemale jäänud jaanituli pragises lossivaremete vahel ütles mulle 30 aastat endises Nuia EPT-s töötanud Lembit Soots niimoodi, et vaadake nüüd, need rahvariided on veel sellest ajast, kui Nuia EPT oli Eesti parim. Ja sealt tulidki Need rahad, mille eest osteti kallid riided. Aga ega ta ei öelnud seda kahjutundega ega, ega ka mitte nurisedes, vaid Töömeheuhkusega, et kõik on teinud tööd, et need riided edasi jääksid, sest et nii nagu me oleme tänagi meelde tuletanud eesti rahvariie, on sedavõrd igavene nähtus, et teda ei pleegita päike ega söö koi, sest et linane muutub ainult ilusamaks ja heledamaks ja Öeldakse, et õige seelik saaki oma nõtkuse, kui ta on kolmandat põlve alles kanda. Ning selle ajaloolise või järjepidevusega tuleb mulle meelde hetk Toled samalt reisilt, kui me seitse kilomeetrit tunnis mööda Eestit üle 400 kilomeetri maha sõitsime siis me kohtusime raassilla sõpruse juures. Kus on külvitalu ühte lippu, see oli Eesti riigilipp aastast 1938. See lipp oli auguline, kuid seda oli hoitud kõik need aastakümned. Ja kui see laulupeo kaheksakümneliikmeline seltskond sellest taluõuest mööda sõitis, kus pererahvas lippu pingsalt ja valvel seistes hoidis siis me tõusime püsti. Kes pikal vedruvankril, kes bussis sõites, kes hobuse kaarikus sellest taluõuest mööda sõites. See on hetk, mis ega niipea meelest ei lähe üldse läheb. Hetkel tervitab lauluväljak Tartu linna vappi ja ka Tartu juubelilaulupeo embleemi juubelil laulupeomärki. Nii et siia lauluväljakule on jõudnud siis Tartu linnakolonn ja Tartu lauljad. Tantsijad seal nagu sümboolne kesist Tartust on saanud kõik see laulupeo lugu alguse aga ma tahaksin lisada veel sellele vabaduse jutule seda, et tegelikult üks õige peremees Soebki alati ise aitäh ja kroone ja harib oma põllu ja teab, kui palju ta võib raha välja anda. Harib oma põllukasvatame oma lapsed ja koolitab naad. Eesti peredes on alati tahetud lastele anda haridust ja kasvatatud neid töö ja teadlaste kaudu. Nii on ju olnud ka laulupidudega sees. Üldlaulupidude traditsioonist sai alguse meie laste ja noorte laulupeod. Ja see on olnud ju väga tähtis. Ma arvan, et see on olnud üks tähtsamaid asju laulupidude traditsioonis, et meie lapsed ja noored on saanud oma pidu pidada. Nii on nad tundnud ise seda ost, sest olles küll suurte laulu ja tantsupidudel ikkagi ei ole nad kõige tähtsamad, kuigi neile jätkub seda soojust ja rõõmu ja alati plaksutatakse meile võib-olla natuke rohkem kui täiskasvanutele, ei ole nad ise siiski päris peremehele. Aga ongi ikkagi, mille poole püüelda siis suurte laulupidude poole. Kui siit laululava eest on möödumas Tartu kollektiivid, siis on vast paslik anda sõna, et meie Tartu kolleegidele Vello Läänele ja Madis Ligi Ja, ja meil on omakorda võimalus näha, kuidas meist mööduvad Tallinna kollektiiv üks üks ehk ütleme rivi. Kuid ma tahtsin öelda veel siin enne oksalt raporteerida, ütleme omakandi, inimeste rongkäik, tahtsin veel öelda mõned sõnad, lisaks sellele Tartu juubelilaulupeole, mille arutelu kajastamisel ma natuke poolikuks jäin, tantsime lihtsalt sõnajärje ära, Vabaduse platsile ei kuulata. Aga ega siis varustajaid tervitatakse alati iga ürituse puhul, olgu see spordi või kultuuriüritust kõige hoogsamalt. Nimelt kui ma rääkisin ka Tartu juubelilaulupeo üldjuhi muusikajuhi Uno Uiga ka siis ära ütles, et kuna huvi Tartu peo ja Tartu laululava vastu oli suur ja ilmselt suureks, et see on selline hea mõnus vaip intiimne koht, kus selle olu pidusid korrapära, siis võib-olla järgmiste pidude puhul tarkus oleks vaja teha mitu kontserti, Ühe ja samasuguse kavaga. No nii nagu näiteks on praegu siin ja Tallinnas mitu tantsupeo kontserti, et oleks võimalik rahval ka natukene lahedam olla, kui seal peopaigas kus on 15000 istekohta, seal oli korraga Aga kolm korda rohkem raha, kui ta niipalju siis tagasiulatuvalt ja praegused Tallinna kolonni peas olid siis kõige auväärsemad härrad volikogu esimees Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tamm, nii et kogu linnavalitsuse vabalevist väljas ja tallinlaste kolonni suurus kuus korda nüüd üles andis, lehte on siis peaks olema 7777, seitse pidi õnne arv olema ja nüüd on nende kooria nimed, on ka, ütlen ausalt, peaks ka kõiki koori nime teadma, aga aina uued tulevad sellised, mida varem ajaloost ei mäletagi, Ama Piile ja karmina ja harmoonia helitron Flora hea küll seal vähemalt asutus ettevõte oma nime teinud, aga see on tore, et sellised uued foorid, kevad ja, ja tore on ka see, kuidas on võetud kaasa oma sõpruskoore, kõik koorid välismaalt sugugi marssinud seal ees välismaa kolonnis nii-öelda, vaid paljud olid näiteks mulkidel Soome mees korrali koos nendega. Karksi-Nuia olidki siin uhked mulgi plakatid ja soomlased marssisid uljalt ka nendega koos on meil mitmed olnud sellised aha, Gustav Adolfi gümnaasium marsib mööda ja tore on, et need kaks kuulsat kooli Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumi, kus saadud siin Tallinnas ei ole üksnes kuulsad oma poliitika ja spordi järelkasvuga, vaid ka laulu ja muusikarindel, aga nüüd kolonn jäi jälle hetkeks seisma, IZ nooremate samm oli nii. Nobe jõudsid vanemad selle järgi. Ja. Jah, et ega ma elasin väga käib üksnes õnnitlemine ja särapaistvuse teis oma lapselapsele. Ja poolest jooksis linna rongkäigu keskele, Naissaare keskele, sind tagant ei näinud millisega see väga oluline liitlane kipukese karikakraid, nii et pidu peab olema ikkagi täielik ja kui me siin enne juba olema neid uljad mõtteide lõbusaid loosungeid teieni toodud, toome veel näiteks eriti meediume. Hoobilt haarasime mõlemad Velloga, siin leiate järele, kui meist möödus siin mõni aeg tagasi, Rõuge laulu- ja mänguselts on ilus vana nimi, võetakse taas puhkpilliorkestrid üle rääkida. Ja Rõuge inimesed kantisid sellist mõtet, kes kibedalt kannatab, see magusa maitsega. Ja tõesti terad on meelde jätta ja üle öelda, kes kibedad, kannatab, see magusat maitset maitsega tänasest magusat. Ja siin läheks mööda ennist Suure-Jaani koor viisi velled ja neil oli puust suur laud, millega löödi siis lokku, nagu meie esiisad kunagi ammu tegid, on palju mõeldud väljas sellist oleks meenutaks meie võistlus, meie ajalugu ja näiteks Vastseliina lastele oli nisukene maskottidega, mida me siin mõtleb tükk aega arutanud, mis tundmatu loom või nukitsamees küll on uhke. Ta oli karvane ka, aga ära ei arvanud, aga Võru maakonnale oli jällegi siin kolonni seest niisugune draakovi meremadu kinnistuma, viie-kuue meetri pikkust, mida ei ole varem ka näinud. Kolument mitu on, aga nüüd jõudsid meie hobused pillimeeste ja tantsijatega Tallinna folkgrupp Meero. Ja siin palga kohe võib kutsuda pidu, Räikke reklaami maik on juures ja lehvitataksega Taani lipu on need siis nüüd taanlased. Kalev ja Linda on jõudnud siia, Kalev on, tundub, et on kommivabriku Kalev. Ja, ja kui me nüüd praegu vaatasime siin neid proskased, siis tuleb meelde kohtumine Haanja rahvatantsijatega Tartu juubelilaulupeo ajal kui nad oma autosse istusid, nagu vanasti, tulge peole, et kui veel bussi õieti polnud, löödi Gazett siis autokasti nurka, pandi pingid peale ja läks sõiduks. Ja Haanja inimesed, rahvatantsijad olid pannud siis kõvad kirjad külje peale, mis seal muidugi lustlikud ja päevakohased. Ma küsisin, et miks ta sealt punane ja te peate tunud hobustega. Ta ütles, et ütlesid vastuseks, et Võrru. Me läheme hobustega obestega nagu võrukas, ütleb aga, aga Tartusse tulema ikka autoga. Ja kui meenutada seda esimesele laulupeole tuldigi ju näiteks Mulgimaalt tavaliste redel vankritega iga neli meest peal talust ei saanudki hobust kallil põllutööde ajal ju ära võtta, tuldi jalgsi. Ja näiteks Ta on teada Tallinna Estonia lauluselts tuli Tartusse 10 inimese plaanvankriga ja kehvem sugurahvast, kel hobuski kond võtta, tulid siis tõesti jalgsi, nii et tollal 10 20 lauljat koorist, nüüd ma näen, mõni koor on siin 80 üheksakümned, vaatad 100 lauljat. Nii et on ajad ikka edasi läinud ja õnneks ikka sinna paremas suunas. Ja kuigi teinekord paistab, et mõni valdadeks Geo vald oligi silk ja siis olid, olid kaks assistenti neidu, nii et võib-olla on siis tegemist käegem inimeste kooriga, sest noh, kõigile ei luba tervishoiuga pika ligemale viie kilomeetrist matka ette võtta, sellepärast tuleb säilitada särtsu laulmise jaoks. Nii et osa läks juba varem bussi peale jõuda, õigeks ajaks aga lauluväljakule. Nii, nüüd aga on juba Tallinna rongkäik jõudnud siin tulevasi Seafoorideni. Kooride koolide koorid, neljas keskkool, seitsmes keskkool 13. ja nii edasi ja nii edasi, niikaua kuni. Pilk võtab ja on Klementi naiskoor läinud mööda Eestimaal on üldse 105 naiskoor ja kombeks viimase ajalehed kooriliigi peal käivad omaette koos. Näiteks segakooride kokkutulek on augusti keskel Puurmanis. See on esimene üle-eestiline segakoorilauljate suvekool ja järgmisel, 95. aastal peetakse Miina härma päevade raames ka järjekordne segakooride Tuljaku võistulaulmine ja mitu koori, kes mööda läksid. Laulsite küllatud tuljak ei ole mitte tantsimine vaipa laulmine ja see teeb ikkagi rõõmud. Üks niisugune, kuidas öelda, nagu lipulaulja liputants on olemas ja ülemaaline segakooride üle-eestiline laulupäev peetakse 98. aastal segakooridel küll tegevusest kuulsusega. Segakooridel ei tule kellelegi tegevusest puudusest, enamik koore, kui jälle nende vastuste juurde, mida me oleme varem tsiteerinud tulla, ütleme, et laulupidu on see magnet, mille nimel harjutada ja juba selle nimel tasub koos käia ja üks ja teine voor on ka ikka täheldanud, sedagi igaks juhuks veel juurde, et laulupeo eel hakkab koor. Tähendab need, kes vahepeal on läinud ja mõelnud, et võib-olla ei tasu ka nagu koos käia või mille nimel ma käin koos, aga kui pidu tuleb, siis see pisik ikkagi lööb vere nii käima teha, et ikka jälle tullakse taas. Jällegi näen siin külalisi, muide, ega see komme nii väga vana ei olegi. Kas 38. aasta laulupeol tulid Norra, Soome, Rootsi, Läti, Leedu nii-öelda lähemad naabrid lõid siis meie laulupeol kaasa, nii et alguses ajatika ainult oma jõudude läbi, noh, selge ka see, et kui esimesel laulupeol oligi 800 meest, tol ajal ju ainult Jansen ütles ja seda, et tema küll ei julge mehi ja naisi korraga laulma panna. No 800 meest oligi ja, ja küll oli Jansen ise õnnelik, et nad tõesti laulsid ikka ühte häält. Nüüd kui 8000 meest teevad korraga torud lahti, ei imesta keegi, et kõik läheb nii kenasti. Jah, sest kui sa nüüd ajalugu meenutada, siis alles ja 60 aastat tagasi tulid naiskoorid meie laulupeotraditsiooni eraldi kooridena ja nii järjekordsed tervitused rõkkavad siia mikrofoni, ma tahtsin ühte asja veel öelda rahvale teadmiseks ikka sellest juubelilaulupeost. Et Tartusse on plaan panna püsti ka siis meie kultuuritegelaste alleed just nende kultuuritegelaste, kes eelkõige laulupidude heaks tööd teinud, vaeva näinud ja seal see viib siis Tartu uuele laululavale. Ennist oli sind sirguline rahvas, kes läks suurte pääsukese piltidega meie rahvuslinnuga. Jaga Tallinna kolonnis. Seda ja lilledest võistlevad omavahel ikka rukkilill ja karikad. Oskar ja ilusad on need põllulilled, ma ütleksin, mitu korda etemad, kui need vist kuskil aiandis kasvatatud. Nüüd juhtus omapärane asi, ronka käike seisma ei ole veel täna näinud, kuid rahvas läheb juba lõpus päris hoogu ja need viimased käivad eelmiste kandadele, siis tuleb aeg-ajalt ka vahet pidada. Nii, nüüd on meie ees järjekordsed koolide koorid, Tallinnas on aga linnale vastavad, oi kui palju klippe oli ma tänamiku, kuulasin Kuku raadios kolleegide saadet ja seal paar kuulajad pahandas, et miks on pandud mingisugused valge-sinitriibulised lipud nüüd siin tantsu ja laulupeoks välja lahkelt seletati, mis lippudega on Tallinna linnas tegemist, aga nüüd siin siis koolid hoiavad ühes käes meie rahvuslippu ja teises käes juba Tallinna linna lippu ja nii nad siin levitades lähevad järgnenud, jõudnud siis 60. keskkooli. Ja Eesti meestelaulu selts, kes hiljuti oma viiendat aastapäeva tähistas tallu, tuleb öelda tänu selle eest, et see ilus laulupeo tule toomine sai teoks Tartust läbi lõuna- ja Kesk-Eesti. Ja see on, läks maksma ühtegi, nagu jaa, see teekonna pikkus üle 400 kilomeetri sellest võtsid osa nii pikk vankrid, Kalesid, kui autot. See sponsorleping Eesti kütusega ikka tänu eesti mees laulu seltsile, nii et mehed mitte üksnes laula vaiku vaja, võtavad ette ka keerulisi operatsioone ja, ja teevad selle ära. Ja võib-olla nii hoogne ja lustakas ei olnud see, kui need tuleb Tartusse jõudsid, kuid siiski huvitav oli jälgida, kust nimelt, tule, toode, millises paigas sõidate siin tänase rongkäigu reportaaži jooksul, ma olen juba sellest rääkinud. Ja lisame veel Vello, nüüd vahepeal läheb siin sõiduteele. Kas paistab juba lõppe? Ei paista, ei paista veel lõpp ja vara veel vara veel, kell kaheksa hakkab kontsert, nii et meil on veel aega ka. Õhtupäike soojendab ja, ja rahvas on juba hakanud vaikset katuselt alla tooma. Muuseas ma olen seda rääkinud. Kohutavalt palju. Kuri sobib öeldagi, oli või on tantsijate laule rongkäiguliste seas olnud need, kes vaatavad siin Narva maanteel, et kas tõesti inimesed on roninud üles katusele, kas siis maa pealt ei näe enam seda rongkäiku ei näe ikka nii hästi. Ja see on kuuekordne maja ja hiljuti käis isegi kiirabi otsima, sest ma ei tea sellest laulupeohasardis kukus üks alla, aga õnneks mitte päris asfaldiga, vaid sinna vahepeale. Nii et oli ka õnnelik õnnetus. Aga laulu. Koorid jõuavad meie ette kurekell, käoking, lee. Leigareid, tantsijad Need siin, kes jõudnud meie juurde ja see on tore, et nad on siin ühises kolonnis ei tehta vahet lõõtsa, tantsu-laulu, kõigil on toredad rahvariided seljas ja ma ei jõua ikka jälle nimetamata jätta, kui palju on nii erinevad rahvarõivad Eestimaale üks kauningu, teine üks vahend oli Eestimaal üks periood, kus muidugi saarlaste omad olid kõige soositumad, eriti muhu seelik. Aga nüüd on tõesti iga maakond tulla ikka ikka oma oma lipu all nii-öelda oma värvidest, leigareid. Hästi tuntud kollektiiv on siin leelo ja ega me ei jõuagi vist kõiki siin hakata võidu lugema, võib-olla anname vahepeal laululavale järje üle ja siis saame veel korraks tagasi. Valga maania just hetkel nõrsid raadiotornist tõrva. Lauljad ja tantsijad. Nii et siin on veel aega selleni, kuni jõuavad siia siis Tallinna. Kollektiivid ja peab ütlema, et lauluväljak järjes täitub ka pealtvaatajatega ja nende hulgas on väga palju rahvariidekandjaid, nii et see eriline värviküllus, mis rongkäigus kogu aeg siiapoole suundub, kandub nagu iseenesest ka pealtvaatajate hulka ja lauluväljak oma tumerohelise värviga põhja poolt on niivõrd ilusaks muutunud lausa vikerkaare värviliseks muutunud ja sest rohkem lauluväljaku kaare alla tuleb osavõtjate liit küll kooride, orkestrite, tantsuansamblite lippe. Nii nad saavad vaadata siis otse silma pealtvaatajatele ja lehvitada neile, kes pärast neid tulevad rongkäigus. Olen siin Ronkenduses märganud palju endiste laulupidude embleeme ja sealhulgas ei ole siis ka jäetud tegemata ENSV laulupidude probleeme, sest et ENSV laulupeod on ka üks osa Eesti laulupidude traditsioonist ja see viis mind mõttele, et tegelikult nendele aegadel, kui need ENSV laulupeod olid, olid laulupeod, sest kui propagandavahend partei valitsus ütles, et saab laulupidude abil rahvast kuidagiviisi enda poole pöörata. Ja selle peale ma tahaks öelda mõtte, mille laenan praegu kolleegilt eesti sõnumitest, valve Raudnaskite, kes tänases lehes kirjutas, et tegelikult terve see Eesti NSV aeg oli niimoodi, et igal laulupeol oli tegelikult meile oma Eesti riik, et need paar päeva, mille laulupidu toimus, oli meie oma riik, mis siis, et me pidime natuke laulma ka neid laule, mida me laulsime, võib-olla muusikaliselt ilusasti, aga ega me ei laulnud neid südamest. Ja oma mõtiskluse lõpus, ütleb Raudnasket. Kui tänapäeval tavaliselt öelda, siis olid laulupidude mõte, oli omamoodi äriidee, see kõlab nii, kaasaegse, mulle hakkas see mõte meeldima. Me võime ju ka tulevikku minna ja mõelda, mida veel teha, et laulupeod jäävad Eesti rahva ajalukku ja, ja lähevad järjest kaasaegsemaks. Kindlasti tuleb muutusi, aga nad jäävad. Nüüd on siia jõudnud juba Viljandimaainimesed ja just möödus meie eest Viljandimaalapp. Nii et järg on jõudnud Viljandimaale. Seoses sellega tuleb jälle meelde see, kuidas tule teekond läbi Eesti liikus ja me olime mõned ilusad päikesepaistelised päevad ka Viljandimaa kenadel ja korras hoitud teedel ja ma mõtlen seda, et iga inimene, kes tahab natukene isamaad tundma õppida see võiks kasutada võimalust, kui talle see saatuse poolt kingitakse. Kas ratta- või jalgsi, sest et uskuge, hobusega sõitmine on suur luksus, seda ei saa teps mitte iga inimene endale enam lubada, sest hobune on teinekord kallim kui teine, kallim auto, aga reisige ja mööda isamaad ja siis te tunnete, kuidas lõhnab tolm. Kui on natukene vihma sadanud asfaldi ja kruusatee peale, siis te tunnete, kuidas lõhnavad budget paremat kätt metsa. Ja siis te tunnete seda, kuidas. Kuidas toit ei tule niisama poodi, vaid toidu saamiseks tuleb ka pühade ajal näiteks tööd teha. Jaanipäeva paiku oli meil ju kalendri järgi neli pikka vaba päeva ja me ei näinud ühtegi kartulipõldude heinamaad, kus ei oleks tööd tehtud. Eesti loto oli meil üks sponsoritest. Eesti loto loosipileteid müüsid kaks toredat noort inimest ja see noormees ütles, et tema nägi loosipiletiostjate käsi et olid tööinimeste käes kõik. Kui sa reet ütlesid, et tuleks minna ja reisida või veel parem lihtsalt minna jalgsi siis kui jalgsi minna, siis tegelikult nimetad, kui suur on tegelikult Eestimaa, sest ühe saage läbi Eestimaa ei kõnni ja eks Eestimaa suurusest annab tegelikult pildiga see erinevate rahvariiete olemasolu. Kui palju erinevaid rahvarõivaid, kui palju erinevaid värv kui paljud täiesti erinevaid ütlemeni stiile. Ja kui me kujutaksime nüüd ette, kuidas see Tallinnasse kokku kogunenud osakene, meie rahvas kõik korraga kõnelema hakkaks, missugune murrete paabel siis siin oleks, kui mitme erineva murde ja murdekese kaudu öeldaks neid sõnu, mida kirjakeeles kirjutatakse ühtemoodi. Aga, aga igas kohas hääldatakse seda sõna teistmoodi. Ja kui paljud inimesed siis võiksid kas või siinsamas lauluväljakul, mis nüüd üha rohkem rahvast täis saab ja millele ilus juulikuu täis päike oma kuldset sära annab, kui luulelised väljendada, kui palju erinevaid grupikesi siis indeks ja, ja missuguseid huvitavaid filo loogilisi järeldusi võiks teha. Aga see on ju ka meie, meie uhkus, meie au meiegi. Kus ja millise sigrimigri saaks, kui kõik need rahvariided tikandit kokku paneks või üksteise peale asetaks, kas üldse olekski võimalik. Ja kui nende tikandite peale mõelda, siis, siis tuleb küll hirm peale, kui palju tehti tööd. Terve talveõhtul istuti ja tikiti. Sest need tikandid on niivõrd täiuslikud mulle meesterahvale. Vähemasti tund. Aga kujutagem nüüd ette veel seda, et igast tikandis, nii nagu on Tõnis linti ja tema koolkond uurinud igast tikandis on salasõnum. Töökiri on see tekst, see kiri, mille kaudu, mida meie enam aastal 94 lugeda, siin torniski ei oska. Aga millel on meie jaoks võib-olla sama sama suur tähendus nagu sumeri kiri on näiteks, on või, või mõnel teisel? Tähendab see, see on see rikkus, millest, mis tuleb, meil on nagu iga päev vastu. Ja, ja selle olemasolu annabki meile selle meelemis selja sirgu. Üks on selge täna kõnelevadki need tikandikirjad, need salakirjad ja salasõnad mis nendes palju paljude tundide jooksul tehtud tikitud tikandite varjul. Ja on hea, et on olemas laulupidude traditsioon, sest siis on põhjust üksteisele seda kõike näidata. On põhjust natuke uurida teise käest, et mis see ehk tähendab ja, ja kui jälle lahku minnakse, on kindel teadmine, et me kohtume taas, kui mitte enne, siis viie aasta pärast. Ja nii tore, et rahvas saab jälle koos olla ja nii tore on olla koos vanemate inimestega täiskasvanutega, ütlesid mulle eile siin lauluväljakul proove tehes lastekooride lauljad. Nad olid õnnelikud selle üle, et emad ja isad on kuskil seal kõrgemal laulukaare all ja kui nemad laulma hakkavad, ütlesid nad siis tuleb nagu tugev häälselt selja tagant ja meie nõrgukesed tunduvad siis ka palju tugevamad olema. Meie eelmistest intervjuudest tiime kolleeg intervjuust Laine Mesikäpp, aga tuli välja, et temal on see laulupidu ju juubelipidu 15. kus ta osaleb? Laine Mesikäpp oli ka nõos näo kirikaia juures tantsupeo tuleloitsu juures ja ka eile päeval Saku mõisas, kui tantsupeotuli läks Kalevi staadionile eraldi. Ja võib-olla üks, üks näide ongi sellest vanemate põlvkondade toest. Ja eile sealsamas Saku mõisas kohtusin ma ühe vanaisa ja vanaemaga ja vanaema Meida põlluste. Ütles, et tema oli esimest korda tõelise täisõigusliku lauljanna üldlaulupeol 1938. aastal ja siis ta oli Kalevikooris. Ja ta oli ehtes ja rahvariides ja tema kaks tütretütart olid samuti nii nagu peab suure peo ajal. Ja väga tore on praegu vaadata siin laulukaareesist väljakute mööda marsivad rongkäigulised, viskavad sinna suunas, kus on üldjuhid nende peale nende kätte ja nende jalgade ette neid lihtsaid põllulilli, mis nad on kaasa võtnud rongkäiku. Ja see on ka omamoodi sümboolne, sest juhte on alati austatud Eestimaal, siis dirigendid astuvad pulti. Ja kui nemad tõstavad käe, siis vakatud terve laulukaare alune, need on ju kümned tuhanded inimesed, kes suunavad oma pilgu ühe peale ja nad alluvad tema tahtele. Ja kui nad alustavad, siis nad on nagu ühes hingamise rütmis. See inimkatel siin lauluväljakul saab üha pulbitsemist juurde ja inimesed sagivad vahekäikudes. See sagimine on kuidagi ligitõmbav. Tahaks kohe praegu minna sinna keskele ja lihtsalt olla seal. See on tõesti lummav, aga siiski võib-olla me nüüd anname veel korraks sõna kolleegidele, kes on meil seal laulupeo rongkäiku vaatamas, kas Madis ja Vello teie juures on veel tulijaid? On küll, on küll, jaa, äsja marssis mööda just Tallinna saarlaste koor ja siin oli üldse imeliste nimedega koorida, ütlen ausalt, peaks nagu ise ka, kui vana koorilauljad ei tunne? Ei, ei mitte saarlastest rääkida, aga sellised nimed nagu tropo ja savijalakesed ja sikupilli ja sirjelind ja kullaketrajad just laulsite äsja, kas tunned maad, mis Peipsi rannas, aga minu arust nad läksid mööda Šveitsi lipu all. Ja ma jooksin neile järgi, küsisin, et mis asja, eks ju, ja nad ütlesid, et sealt Šveitsist on siia laulupeol või tantsupeole tulnud nii lauljad, kui tantsija oli homme kell 10 pidid nad raekoja platsis veel paluses seda öelda, et nad annavad seal kontserdi. Kuid Me tervitasime siin asja ka oma kolleege. Vello Roland Läksin, Krista Kilvet on, on siin see aastane, ta veeru peal, aga võid ka nagu ikka alati kohal selliste pidudel rahvariietes. Me püüdsime veel aga vahepeal ka kuidagi kokku võtta, et milline on see kõige populaarsem laul, mida siis peolised on rongkäigus laulnud ja panuga rahvast laulma. No muidugi väga menukalt läheb Kungla rahvas. No ja seda on hea veel marsi sammus ka sättida, aga läks mööda, lehvitati prantsuse lipu ja üks maskotle on, see ei olegi laps, algu tundus eemalt, et väetaks lapsi, jääb papa-mamma käe vahele, aga hoopis maskott. Aga prantsuse lipp tähendas muidugi Pariisi Eestiga koori ja oli Rootsi lippe siin päris mitu tükki. Ja kui arvestada seda, et, et üllatavalt suur kool oli ka Oleviste kogudusel 25 ja pool 1000 peab lauded olema tantsijatel 8000, aga nüüdset Tallinna kolonn anud, vaatad oma kolmandik või õlgade neljandik vähemalt kogu sellest kolonnistest. Pool tundi juba läheb see küll uljalt sammul meist mööda, Teaduste Akadeemia kooridel on jõutud, siin on neid ju kõikil naisi-mehi. Mäletan seda ise kolin Tartu akadeemilise meeskoorilaulja seitse pool aastat, siis millegipärast just siis, kui laulupidu oli, tollal oli vihmasadu kõige ägedam, aga ega sellest keegi alla ei vandunud, ikkagi pidu peeti ära. Ja tollal ju naljalt ükski Eesti koori pääsenud välismaale ja siis oli ka Moskva või Siberi kontserdimatk suursündmus, koori elus aga lauldi edasi. Ega sellepärast laulmata jäetud. Aga nüüd need poorid, kuulsamad on ju kõik käinud juba mööda Euroopat ja Eestile palju kuulsust toonud riigikaitseakadeemia noored mehed marsivad praegu siin ja üksteise järel järgi tulevad päris rusikal sammun ka nende käes on väga tähtis osa Eestimaa tulevikus. Ja meem. Seesama proua, kes annab siin meie ees oleva seltskonnale sellise meeleolu kätte, siis hüüab praegu nendele riigikaitsemeestele, et kaitsega meid. Loomulikult tervitused noormehed vastu, kui sa selline ja rääkisid sellest, et millal hakati välismaal käima ja millal sai ka kollektiiviga käia, siis tõesti tantsijatel oli nagu lihtsam pääseda, kuid lauljad said ainult väga tuntud festivalidel ega siis ka läbi mitmekordsete kutsete. Nüüd aga torupillid pannakse siin meie hüüdma ja kohe tuleb ka ansambel sõleke leina järgi. Siis tuleb aga lastekoor raaduga ja huvikeskus Kullo. Eestis on anti ja on järgmise kollektiivi nimi ja siin nüüd võõrakeelne tekst juures, kas silmaga kaugemalt juba Lugavamisel anud? Ungari noortekooriga, kes kannavad Ungari lipp on tõstetud kõrgele üles tulipunased särgid on noormeestel neidudel ja teksased jalas ja nüüd arvasin Jugatoloonile lõpsast oma 100 150 meetrit on pausi, aga ei Meil jätkub kolonn ja kas sinu silmsena lõpu seletab, ega veel veel ei paista, aga kes seda nüüd vahetult ees hoiab? Ei, päris lõppu veel ei ole, kuid ega see ei tähenda midagi, et siis vahe on nüüd paljud inimesed on juba siit Narva maanteel ta hakanud lahkuma, lahkuma lauluväljaku suunas ja näed, isegi nüüd on tõmmanud rahvas koleeriga veidikene koomale. Et ikka tahetakse nii-öelda näha ja vahetult lauljat, tantsijat. Nonii ja neil läks jooksu. Esmakordselt näärmed joostakse tõepoolest, ei ole aega oodata ka need noored, mis teil viga jota, aga kas need tagumise kärge jõuavad, vaat sellist asja laulupeo rongkäigus pole näinudki, kusjuures publik tõepoolest pealtvaatajad ei ole enam kõnniteel, vaid on läinud asfaldile. Eskaleeru on läinud palju kitsamaks ja nii ongi toredamaid otseseid koridorist läbi minna ja suure sõjakisaga minnakse mööda. Samal ajal on ka tore see sind tondiraba keskkool praegu siis sööstab. Lipp lehvib tuules ja tore on see, et pilgutaks publikule pealtvaatajale lilli ja pealtvaatajad omakorda pilguga karikakrad ja rukkililled tagasi. Nii et isegi toomkiriku kammerkoor, soliidne küll, aga võttis jooksusammud sisse vahepeal. Aga nüüd eemale on vist küll pasunapoiste häält kuulda, nendel vistena jooksmine. Ega ta ei tule jah, päris hästi välja, kui rahvas rahunes uuesti maha ja see sportlik moment oli lõbus vahepala, lihtsalt. Äsja käis meil siin ka sporditoimetuse kolleeg Erik Lillo, nii et tema töö Aleksei Väike-Reijo kartsime, aga see on olnud Nonino, siin ei oleks saanudki trükivad joosta, sellepärast et ühed on väga väikese laulupeole sega, see on vist küll. Vaata et kõige noorem mõnekuine on siis rinna peale võetud selleks et ikka saaks peost osa ja küllalt palju on neid väikemehi ka, kes kes on hakanud vist veidi väsima ja emmed-issid, annad kukile võtnud ja minnakse aga edasi. Ja Ellerein kuulus ellerhein oli see, kes siis selle lõbusa vahepala selle jooksu näol siis üles võttis. Aga tõepoolest, Tallinna kolonn, räägime, mis me räägime, hakkab ka nüüd juba lähedamal lõpu poole, siin on veel teda oma kilomeetri jagu ja siis tõesti saab ta läbi ja nii nagu olümpiamängudel tavaliselt on. Tähestiku järgi oleks pidanud Tallinn olema ju nüüd enne Tartut koguni, aga nagu olümpiamängudel, et võõrustajad jäävad kõige lõpuni ka tallinlased, siis andsid külalistele ettepoole mineku au tungal Vene koorikapell videvik. Aga meie vist peaksime sinuga juba mõtlema juba lõpusõnadele, mis mulje ja mis tunne veel täna jäi? Vara veel praegu vaatan veel nüüd Vene koorikapell möödub, tervitab rahvas oma paikades nagu tooga moodi riietes siin jah. Kuid ma tahtsin veel öelda seda, et kõlad harva on kasutatud siis ronge, kus õhupalle, kuid nüüd siin Tallinna inimesed on ka nendega välja tulnud. Nüüd tuleb üks noormees, kes kannab suurt linti sõidutalongidel ja käib siin igasugust rahvast. Ja tulevad uued uued ning täiesti lõpp hakkab juba ka paistma ka siin Narva maanteel ning rongkäik on nii-öelda igapidi graafikus, selleks, et jõuda õigel ajal ja ka väike kehakinnitus tuleb lauljatel tantsijatel, enne kui me seal veel lõpupoole ühte rahvuslippu lehvimas ning hakkabki ja siit siis läbi saama. Kui sa mõtlesid. Selle lõpusõnade. Et üles, siis, siis ma otsisin välja materjalide seast. Vaatasin Põlva maakonna Vastse-Kuuste segakoor on raadioküsimustikule vastates öelnud oma viimastes lausetes niiviisi, et niikaua kui laulupidusid, elab ka laul ja nii kaua on ka Eestimaal lauljad. Sest kujuvad. Ta võib late, võib surra puu, kuid laulud kunagi nii lõppenud. Ja tõepoolest viimased sadakond meetrit hakkab jõudma meie oleme siin Kreutzwaldi tänava ristmikku ja. Pedagoogilise Ülikooli vahel ilus algus selle marssimise näol on laulupeo tehtud. Meie siig lõpetame ja jätkab siis juba laululava. Ja lauluväljak alustab siit ühe südamliku detailiga, mida siit torniaknast äsja just nägin. Laulupeolised on nii rikkad ja neil on nii palju lilli antud ja nad on oma kodunt ka nii palju lilli kaasa võtnud, et ühele politsei mehele pandi ilus pärg pähe ja mehena ei osanud alguses nagu teha midagi, sest et ausalt öeldes ega vormiga nüüdse märg vist eeskirjade kohaselt ei sobi, aga ta jättis selle seniks endale pähe, kui need inimesed mööda marssisid ja siis pani selle pärja ilusti siia astme peale, nii et ta valvab seda pärga. Laulupeo rongkäik on sama lustlikud dialõbusalt laulukaare alt läbi minemas, nagu ikka kogu aeg siiamaani. Ja meie kolleeg Lembit Lauri on ka siin lauluväljakul valmis oma järgmiseks intervjuuks. Siin jälle lauluväljak hetkest möödus laululava kaare alt kotkameeskoor kotka lütseumi meeskoor kes esmakordselt võttis Eesti laulupeost osa juba 1938.-ks sel aastal. Ja sellega seoses ma tahaksin märkida, et Eesti raadioreporterid, kes on kommenteerinud laulupeo rongkäiku Vabaduse väljakult kuni lauluväljaku, nii ei ole ainsad raadiomehed. Selleks juubelilaulupeoks saabus siia ka Soome raadio esindaja oge Jokinen kes ise võttis esmakordselt laulupeo rongkäigust osa 38. aastal kotkameeskoori koosseisus. Kuid siin lauluväljaku esireas pingil istub üks mees, kes, hoides pisikest magnetofoni suu juures aeg-ajalt kommenteerib midagi. Ja nüüd ma luban olla nii häbematu ja ma küsin teilt, andke andeks, kui kaugelt olete tulnud. Torontost Kanadast, Torontost, Kanadast on see Kanada raadio? Ei ole see Kanada läheduses võimeline, isiklikult ma võtan selle üles, et kodus uuesti ette mängida nendele meestele, kes ei saanud tulla abikaasale, abikaasale kindlasti. Ma ei ole vaja jutustada seda aeg-ajalt, mängida läheb palju lihtsamalt, see on hea mõte. Ja ma olen näinud täiteid linte? Vist seitsmes, nii et igaüks 190 minutites peabki isegi. Meil on see tuleb lugematu arv siia, seda laulupeo rongkäigu või vaadata söömata ja ma oletan, et ka teie reportaaž Kuulata söömata, ma usun seda, et sellist sündmust vist kuskil maailmas ei ole. Ei sundi üldse sellist pidu ja sellist rongi käiku vaevalt keegi teine veerabas üldse on, kunagi saab kellegi hakkama, ei usu, on kuulda küll, võldis olevat suur laulupidu, aga sellist rongkäiku mana meie, kui ma olen Toronto meeskooriga ja meie tulin välja esimeses järgus ja mina olen juba siin mitu tundi vaadanud ja me hakkasime Vabaduse platsilt kõndima kolm 30. Ja nüüd on jälle kuusk nuuskas paraadi alles veel ära lõppeda ja erakorraliselt elusad kostüümid ja see elujõud, mis nendest lastest ja inimestest tantsivad veel ümber nii palju maha seitse kilomeetrit või mis seal maa peal juba maha jalutanud aladel lähevad tantsu siit mööda uskumata elus on üks väga suur elamus minule mullid on head, väga head paremad olla, sellepärast võtan kõik ülesse, et seda üks kord veel kodus läbi uuesti elada. Tänu teile, ma läheksin juttu jätkama pisut kaugemale, sest ma näen seal siniseid, siniseid lippe lõuna-tähega, kust on need noorikud tulnud. Tikk on selja taga Vabaduse väljakult. Minu roll Timur Sydneyst Austraaliast. Veel pikem tee enam kaugemal džässi tulla ei saagi, ei saa vist. Mida ütlete selle laulupeo rongkäigu kohta? See on lihtsalt nii suurepärane sündmus, et, et ma ei oska seda sõnades väljendada. Kuid väliseestlasena, Veedi põgenikuna, põgeniku lapsena ma ütleksin seda, et, et see on üks minu elu suurim unistus võtta osa laulupeost vabas Eestis. Ma olen juba üks 30 aastat töötanud Sydney Eesti ühiskonna heaks, olles seal seltsi esimees, ajalehe toimetaja balti nõukogu ja balti komitee liikmena ja oleme kogu aeg võidelnud Eesti vabaduse eest. Ja, ja nüüd on lihtsalt nii-nii peaaegu uskumatu, et, et ma saan siin viibida vabas Tallinas. Eesti Eesti juubelilaulupeol, uskumatu, aga tõde ja minu pere on pärit Tartust. Isa doktor Gustav Kroll oli Tartu linnaarst, enne kui venelased Siberisse küüditasid. Nii et sidemed Eestiga on, on väga tugevad. Tegelikult see meie vabadus, uus vabadus saadik saabuski suuresti tänu sellele väljakule ja nendele arvukatele meeleavaldustele, mis siin oli. Ma usun ka, et siis, kui teie siin ei saanud üldse endi eest kosta, siis meie muidugi kogu aeg ajasime seda Eesti asja ja nõudsime vabadust Eestile ja ma usun, et selle tõttu ka Nõukogude liit hävis teatud noh, vähemalt nime poolest meid siiski muidugi paneb muretsema see fakt, et nõukogude Me Vene impeeriumi väed on siiski veel siin, tahaks tõesti näha. Ja meid kõiki, samuti ega laulupeod ei ole Austraaliast. No me oleme filme näinud, aga siis meil on Eesti päevad Austraalias, meil olid nüüd viieteistkümnendad eesti päevad möödunud aasta lõpul ja meil on muidugi ülemaailmsed eesti päevade ESTO-de nime all. Ja nende ideedest oleme kõik osavad. Mida ütleks üks põlisaustraallane nähes sellist sündmust, selliseid? See on lihtsalt uskumatu, et väike eesti rahvas saab panna niivõrd palju lauljaid ja kultuuritegelasi välja. Mina Austraalias pole iialgi näinud sellist suurt rongkäiku ja kõik rahvariides, see on lihtsalt nii, et nutt tuleb silma ja ongi pisar silmas. Suur tänu. Head peo jätku teile. Ja tagasi laulupeotornid. Nii ongi, et kui me oleme läbi aastakümnete seda laulu tuld oma südames kandnud, siis see jääb igavesti elama ja tänu sellele, et meie siin Eestimaal, eestlased oleme töötanud, laulnud, tantsinud, rõõmu, tundnud, vahel kurvastanud ja nutnud, tänu sellele jääb Eestimaa elama. Aga laulupidudele on meid ikka toonud ju kõigepealt õpetajad, juhid alustades kasvõi väikesest maa kooliõpetajast, kes on lastele laule selgeks õpetanud ja neile nagu seda hindu süstinud, et õpime selgeks ka laulupidude repertuaari õppimine ja need laulud selgeks, väga hästi läheme laulupeole ja samamoodi tantsijatega õpime selgeks tantsud, suurel peol saaks tantsida kõikide teistega koos. Nii on see elu meil siin ju edasi tulnud minevikust olevikku ja nii jääb seega kestma. Neil hetkedel on siit meie juurest mööda marssimas juba Tallinna rahvas ja Tallinna kollektiivid. Ja nendel ilusatel hetkedel tahan ma meenutada esimest laulupeo üldjuht ise oli 77. aastal, kui ma esimest korda osalesin laulupeol mudilaskooris, siis oli meie üldjuht Tallinna 21. keskkooli kauaaegne lauluõpetaja. Vilja Toomi. Teine sädelev üldjuht minu elus on olnud Gustav Ernesaks, Gustav Ernesaks. Oma voorirammi edendades ja arendades kandis hinde hinges kogu aeg mitme põlvkonna ideed. Ta tahtis, et Rommi kõrval oleks ka poistekoor ja noormeestekoor ja mul oli au laulda kunagi poistekooris. Ja siis ma mäletan neid hetki, kui. Kui Gustav Ernesaks tuli meiega koori meie poistekoorikümnendal sünnipäeval õnnitlema. Gustav Ernesaks ütles alati, et kitsam olla nii tugev, kui tugev on selle keti kõige nõrgem lüli, on see lause kehtib väga hästi. Mauri laulmise kohta, nii et koolilaulu puhul on samamoodi, et kui kooris on marki lauljaid, siis siis ka kogu koorilaul kannatab. Nii et kaks inimest, kes mul täna eriliselt meeles üks on siis minu kooli kauaaegne lauluõpetaja, vilja Toomi ja laulutaat Gustav Ernesaks ja veel. Tahaksin ka meelde tuletada üht tarmukad meest. Tõnu Kuljust, kes praegu on Eesti ilmselt ühe haruldasem koori. Juhataja dirigent Tõnu kuljus on dirigendiks riigiga kaitseakadeemia segakoor. Nii et Tõnu, kuidas on olnud mees, kes väga tihti justkui täiesti tühjalt kohalt alustab, alustab sageli tööd koolides ja koolidega, kes nagu ei olegi palju koorilauljaid ja nii sündis ka Tallinna 20 esimeses kesk koolis. Mõte teha ühe keskkooli, meeskoor on ju tegelikult enneolematu. Aga 21. keskkool sai sellega hakkama ja Tõnu kuljus oli see mees, kes seal koolis meeskoriga alustas. Siit oleks sobilik veel pöörduda tagasi meie laulutaadi Gustav Ernesaksa juurde. Ta on olnud, ma arvan, nii kõikide õpetaja isegi nende inimeste õpetaja kelle eest ta kui dirigent võib-olla ei ole seisnud talvistel aegadel, kui koorid on koos käinud, aga ta on olnud vaimne isa kõigile meile. Ja ta on kandnud seda laulupeotuld, ta on kandnud seda nii, et see elab, kestab ja tänane laulupidu on üks tõestus sellele. Laulukaar ootab ja ta teab ja on täiesti kindel, et täna keha, aga vaat siit kõlama väga ilusad laulud. Ja väga hästi laulduna. Eile õhtul jõudis laulupeotuli pärast pikka teed siis Tallinnasse. See sündis kella seitsme ajal pärastlõunal õhtusel ajal laagris võtsid laulu peotule vastu Harju maakonnalt Tallinna linnapea ja siis tuli hakkas mööda Vabaduse puiesteed liikuma. Ja uskuge, pealinn ei andnud ka hobustele kiiremat sõidutempot kui seitse kilomeetrit tunnis. Ja nõnda me siis tulime ja me tegime peatuse president Meri kodu juures Kadriorus, presidendile ja tema abikaasale. Selle pere tulehoidjale anti üle laulupeo. Tule tulehoidja meene. Ja siis liikus tuli üle-Lükati silla metsakalmistu poole. Te kindlasti, teate, kuhu ma oma jutuga tüürin, et tõepoolest oma tüürin metsakalmistul eile õhtul toimunud hämmastavalt mõjuv ka tuleministeeriumi tuletseremoonia suunas. Kalmistu sure värava juures ootas ramm oma rahvariidekostüümides hakkas lööma üksiktrumm. See oli tuleloitsu algus. Kui te kujutate hämarduvat esimese juuli õhtut, kui läänetaevas hakkab kummalisel kombel tulemaks hele piirk niisugune, mis nagu kasvaks merest välja, see ei ole enam see päikeseloojang, aga see ei ole ka veel koidu ahetus ja üle selle kummuk, tume sünk, pilvelaam ja selle pilvelaama all on siis ühe väikese rahvaesindajad ja selle väikese rahvalaulupeotuli ja püha paik kalmistu. Ja see tuleloits, mis suunas oma tee siis nagu sead peaväravate juurest kolmes suunas üles paremale, Lydia Koidula viimse puhkepaiga juurde, sealt edasi perekond Pätsi rahula juurde ja vasakule Gustav Ernesaksa viimse puhkepaiga suunas. Kahe esimese mainitud puhkepaiga juurde jäi noorte laulumeeste tõrviku auvalve ja vasakule, Gustav Ernesaksa haua suunas. Liikus siis suurem hulk metsakalmistu juurde kogunenud inimestest selle tumeda hilisõhtuse taeva all oli väga vaikne linnud laulsid nii nagu ainult õhtusel ajal võivad männiladvus laulda mõned üksikud õhtu ja öölinnud kolise üksiktrummi hääl ja see vaikne meestelaululoits, mida toetasid siis ramm, poistekoori nooremad ja helgemad hääled. Ja siis oli seal niisugune hetk, mida ei oskagi nagu kirjeldada. Ühest noorest peost läks lendu linn. Kui me mõtleme selle peale, et paljude rahvaste mütoloogias on linn hinge sümbol siis mõelgem nüüd ise, igaüks kodus või tööl, kus me seda ülekannet praegu kuuleme. Kelle Hinglasse olla? Ja siis tuli, läks edasi läks edasi Piritale, kus oli tormine ja tõelisele Tallinna suvele iseloomulik tuuline ilm ja tuli läks laeva peale ja sõitis selle samal läänest heledamaks muutuva öötaeva all üle Tallinna lahe. Seda saatsid suured avamerepurjekad oma punaste ehistuledega ja tuli randus Linnahalli kai juures, sellesama suure Tõllu juures. Tallinna tuli alguse saigi, siis läks juba juubeldava rahvatantsurühma saatma katel jooksusammul, sest siis sõitsid hobused kiiremini üles Toompeale, siis algas simman. Enne seda aga võttis peaminister Mart Laar tule oma hoida ja tuli viidi Toompeatorni. See oli siis üle hulga aja niisugune võimalus, kus Pika Hermanni tornis võis näha, kelle seal lund ei olnud. Ma usun, et paljudel ei olnud ainulaadset vaatepilti, torni ülemine äär oli kaunistatud rohelise vanikuga ja seal oli siis tõrvik hoiul Tallinna meeskooride hoida kuni selle hetkeni, kui ta siis nüüd hakkas poole neljast uuesti siiapoole liikuma. Ja praegu on ta veel seismas tervikuna Siim dirigendipuldis. Veel ei ole ta jõudnud tuletorni, sest raudteetuli süttib siis, kui hakkad esinenud kontsert ja siia lauluväljakule on tulijaid. On neid, kes hakkavad siin laulma, mängima ja neid, kes tulevad sellest peost osa saama, oma rõõmu tundma meie ühisest koosolemisest, ma arvan, neid on veel sadu tuhandeid. Enne kui tuli saab sinna 42 meetri kõrgusele siis tuletorni otsa ja meie eest on möödunud väga palju Tallinna. Kuule nüüd on raske kõiki koolide nimesid meeles pidada, sest väga palju on olnud nimemuutusi ja on ju tekkinud taas naasiumid mitmesuguste teiste nimedega koolid ja, ja kui ma sellele koolide rohkusele mõtlen, siis mulle tuleb meelde vanasti saiu võistulauldud seal üks suur võistlus, et pääseda siia laulukaare alla. See oli üks päris suur ärevus. Kas ikka saadakse, kas ikkagi jõutakse? Peo repertuaar selgeks õppida, läbi harjutada ja, ja oli ka kindlasti uhkust selle üle, kui, kui kusagil võistulaulmisel konkursil hästi läks ja, ja kui sinu kooli nimi esimesena üles öeldi. Nii et see võistlus on, on olnud kui mootor, kui üks suur masinavärk, mis on lükanud seda laulupeomelu ja laulupeo hinge siin ja rahvast tuleb üha ja tuleb ja rahvas on sagemas vahekäikudes ja ja varsti läheb vist üsna keeruliseks seda kohta ka seal muruplatsidel. Pilte ei ole, aga kust ma tean tegelikult päris kena. Nii et paistab, et minu kartused, need kartused, mida ma avaldasin selle pika reportaaži alguses, et ei tea, kas täna tullakse tulnud kaotus, et ma võin nüüd maha matta. Igal juhul on nii, et iga lauluteoline, kes rongkäigus sammud praegu ja kes pärast esinema hakkab ja kui see ilus pidu mööda on tänab südamest ja meenutab heade sõnadega oma juhendaja. Ja seepärast tahaksin minagi praegu muutuda ka natuke isiklikuks, sest nagu eespool juba ütlesin, rongkäigu seal alguse poole, et tegelikult see pidu on ka sügavalt isiklik igaühe jaoks, hoolimata sellest, kas inimene on juba siin, lauluväljakul on siia tulemas või ta on hoopis kuskil teises Eestimaa otsas oma kodus kas põllul või istub näiteks talutrepil või teeb mõnda muud, see on isiklik pidu, mingid omad mälestused on ja peo juurde laulupeo tule juurde, tungla juurde selle juurde, et meie rahvas tahab laulda, on meid toonud kõigepealt meie oma ema, kes on laulnud oma lapsele hällilaulu, hällilaulu kõla on kõikidel inimestel. Kas ma olen selles täiesti kindel, aga edasi on õpetaja ja minu õpetaja ja on olnud Kaarel Tetsmann, kes küll praegu on Jõgeva teise keskkooli õpetaja ja kes on järjest kõikidel laulupidudel, ütleme, üle 30 aasta nüüd juba olnud oma õpilastega, nii on tema toonud minugi kunagi ammu esimesele laulupeole siin Tallinnas ja, ja see tunne on südames. Ja kuigi ma ei ole enam pärast 60 üheksandat aastat käinud ise laulupidudel kui laulja, tunnen ma iga kord, kui laulupidu hakkab jälle kokku tulema, Tallinnas, mingit erilist torget südames ja mulle tuleb meelde Nii on neid õpetajaid Eestimaal ju tegelikult väga palju ja kõikide nimesid ei jõua ju iialgi üles lugeda. Aga see tänu, et mõeldakse nende peale, see kindlasti jõuab nendeni. Nii võiks Võrumaalt meenutada veel tantsumemm Kai Leetet, kes oma erilise sarmiga oma nooruslikkusega oma kõnnakuga on olnud võru tantsijatele suureks eeskujuks tõesti juba aastakümneid ja on seda ka praegu. Nii võiks seda nimekirja jätkata küll Valgamaal, Viljandimaal, Pärnumaal, küll Järvamaal, küll Saaremaal ja Hiiumaal küll kõikides Eestimaa linnades, jõudes tagasi siia Tallinnasse, nagu sa indrek meenutasid veidi aega tagasi oma õpetajaid. Nii ütleme siit praegu raadiomikrofoni kaudu tänu kõikidele õpetajatele, kes hoolimata aegades, olgu nad rikkad või vaesed olgu nad vahel veidi tormised või olgu nad päikselised, nagu praegu suudavad oma lastesse alati sütitada seda rõõmu ja seda idu seda indu laulda, tantsida, olla koos oma rahvaga. Kena praegu siin lauluväljakul näha saabumas üha uusi koguduste koore, sest see on uus ja et meile seni veel natukene tundmatu kooriliik, aga mulle tundub, et nii Oleviste koguduse kui ka püha vaimu, koguduse koor, need olid need pidama praegu siin Tallinna pikas kolonnis viimastena märkasin. Ja nagu paljud nende kaaslased üle Eesti tunnevad ennast laulupeol hästi ja töötab ju meil ka kirikumuusikakool Eestis ja üha rohkem haritud ja asjalike koorijuhte tuleb ka meie kirikute ja koguduste juurde üha paremaks saavad uued remonditud orelit ja üha selgemaks nende koguduste kooride lauluhääl. Nüüd kui kell on saanud, see on meil hea meel, tervitada kuusi, kuulajaid, kes Eesti raadiolainepikkuste juurde tulid kuulata reportaaži siit, Tallinnast lauluväljakult, kus tunni aja pärast algab üldlaulupeo esimene kontsert. Olge tervitatud ja jääge meiega rõõmul siia lisada, et lauluväljakule on tulijaid veel ja veel. Tallinn on praegu siin marstimas meie eest mööda Tallinna sirjelind ja vanad viisid. Aga nüüd tahaksin meelde tuletada ühtegi kohtumist, kui te lubate, mina olen siin nagu nagu Vesta neitsi. Praegu tegelen ainult tuleteemaga kinoreet, oled käinud meist ainsana täiesti terve tee kaasa sellel tulega mis on täna Tallinnasse jõudnud. Mul on niisugune tunne, et väga paljud inimesed mõtlevad, et, et kuidas on ikkagi võimalik, et alates sellest Tartu laulupeost ja nüüd siis tänaseni välja on see tuli hoitud põlevana. Kuidas, kas ikka niisugust väikest tekist valskust ei olnud selle asja juures ja ei olnud ei olnud? Ausõna, ei olnud, see on, see on lihtsalt võimalik, sellepärast et on olemas vedelgaas näiteks sina, Indrekule, meil inseneriharidusega, sa tead, mis asi see on, kui hästi ta põleb, kuidas seda saab timmida ja on olemas üks firma, propaan, kes selle eest hoolitses, et vedelgaasiballoonid oleksid olemas ja, ja tuli ju põleppidele toitu antakse. Ja seda ka see tegelikult peaks selle aja jooksul kuluma üsna palju. Oskad öelda, kui palju seda. Seda kulus terve Mercedes-Benzi, paketiautotagune ja kaks korda käisid veidi veel lisa toomas ja kui nüüd mõni gaasispetsialist juttu kuuleb ja leiab, et ma natukene nagu mitte eriti tehnoloogiliselt täpselt seda ütlen, siis andku andeks, sest ma ütlen seda, mida ütlesid mulle need tule, hooldajad, gaasispetsialistid, et vöö peale kulub 11 kilogrammi vedelgaasi, et see tuli ühtlase leegiga põleks. Ja ta põles siis kõikide nende ööbimiskohtade, nende paljude koolide ja võimlete uste ees, kus see kaheksakümneliikmeline seltskond puhkas kord pehmetes, sulgvoodites, kord võimlas võimlemismattide peal, aga ega see siis tuju ära ei võtnud, sest hommikuni käis sealsamas kõrval ka simman pidu hommikuni ja tuli lõõmas ja ja andis kindlusetunnet, ma panin mustlast tähele, kuidas hilised peolised Läksid skandeerides tuli, tuli, tuli, on, see oli uskumatu, sest enne seda olid nad viis tundi heade diskorütmide tümpsu saatel ennast väsinuks tantsinud, aga nad teadsid mikspärast. Pidu tuli, mustlasja mikspärast tuli, seal on. Hetkel mööduvad meie eest Tartu Ülikooli naiskoori Tallinna vilistlaskoori naised, see on küll niisugune pikk-pikk, koori nimi, aga aga väga huvitav, et ühe ülikooli vilistlased on, on siis Tallinnast kokku saanud ja uuesti kooriks ühinenud. Ja sel hetkel kui, kui see koorem meist möödumas tahama reet sinu juttu jätkata ja arutleda sellel teemal, et et Eesti ajakirjanduses on kurdetud Tallinna-keskse pärast ja, ja mina siit Tallinnast mõtlesin tihtilugu, et tule teekond on pikk ja imelik ja igalt poolt läheb läbi ja nii palju neid väikseid kohti, kus peatatakse ja ja kas seda üldse ongi vaja ja, ja kas on vaja neid kulutusi ja, ja seda ajaraiskamist. Aga nüüd olema mõelnud, et see tuli oli tähtsam maainimestele ja nendes väikestes kohtades kust see tuli möödus, see tuli läbi, läks. Sa arutled peaaegu nii nagu meie kolleeg Eesti televisioonist Marika Kaasik, kes ütles, et tema enne teekonnale asumist mõtles umbes samu mõtteid, ma võtsin talt intervjuu Saku mõisas, kui me olime juba tule teekonna linnasepäeva keskel ja ta ütles, et ta eksis sügavalt ja ta tunnistab oma eksimust. Et see tule teekond oli vajalik mitte ainult nendele, kes seda saatsid mitte ainult nendele, kes ta oma tee otsas või talu väravas vastu võtsid, vaid see oli tarvis meile, sellesama meie tunde tekitamiseks. Ja nüüd on jõudnud siia laulukaare ette riigikaitseakadeemia segakoor, see on siis nagu ma vist juba olen öelnud üks kummalisemaid koore Eestis. No rõõm on näha, et sellel laulupeol on palju vormikandjaid. Ja praegu tõuseb lausa lärm, tervitatakse lastekoori raaduga, need on need meie Tallinna vene keelt kõnelevad lapsed, aga nad laulavad eesti keeles ja seegi on üks 100 märg. Selge, et meil Eestimaal on inimesi, kes räägivad emakeelena küll teisi keeli, aga nad elavad meie eesti riigis. Tänavusel laulupeol laulavad nad eesti keeles laule ja tõepoolest väga soe vastuvõtt on nii neid, kes siin eespool tulevad, kui ka neid neilt, kes, kes praegu vaatavad neid tulijaid ja nüüd on oma imeilusates riietes poodiumi ees. Ellerheina. Tüdrukud ja enne seda möödusid veel meie eest hõimuvennad madjarid, siis ungarlased. Seda eestlase tunnet. Me imestame iga kord olla eestlane, see on niisugune kummaline pühalik ja ja pidulik tunne olla eestlane, see tähendab olla osaline laulupeol. Kas perekonnast või suguvõsast on keegi? Kindlasti praegu siin Tallinnas ja ma usun, et need inimesed, kes praegu on kodus, sest et ka kodu tuleb hoida ja kodused tööd tuleb ära teha ja on väga palju ka neid töid, mida tuleb lihtsalt teha ka laupäeval ja pühapäeval on haiglad on. On leivaküpsetusahjud, mida ei tohi hooletusse jätta, on bussijuhid, on trammijuhid, on rongijuhid, kes peavad tööl olema, vaatamata sellele, et üks kolmandik rahvast pidutseb ja on ülendatud ja kõrgendatud meeleolus, aga see ongi see seesama meie tunne mida me nii vajame. Ärme kaldu täna poliitikasse. Ma ei räägi sellest, miks Meghani vajame, räägime sellest samast tundest, mis meid ikkagi siia kokku toob ja mis hakkab juba tasahiljukese võtma seda suure laulupeo rahva hulga mõõtu, millega ma siin oleme harjunud. Sest et too roheline Nõlvak, kus on need kõige odavamad, need niinimetatud murukohad, see on juba ühtlaselt hele. Sest et selle hooaja moeriie nimelt linane on väga sobilik praeguselt palava õhtupäikese juures istumiseks ja, ja valget ja punast värvi valget ehk kõige rohkem on selle rohelise nõlva peal. Nii et pidu võtab hoogu, sest et tõepoolest 51 minutit ja siis ta lähebki lahti. Jah, linasest võix majandusest linoleum Euroopas tõesti ülimalt populaarne ja siis võiks mõelda, et miks siis nüüd Eestist võiks seda lina sinna ihaldatud Euroopasse viia. Noor, see nii selleks öeldud. Aga miks sa ei võiks viia, küll ta ka nii varsti toimub, et viiakse taas ja, ja siit ülevalt alla, vaadates sellele liikuvale rõõmsale rahvale tuleb veel niisugune mõtegi Öeldakse, et eestlane on vahetevahel ka kiuslik ja ei taha kuidagi olla ühte meelt, aga eks ole, nii, on olnud juba 125 aastat, et millegipärast teatud aastate järel, kui me oleme koos laulmas, tantsimas. Me oleme nii ühte meelt. Nii et võib-olla see on meie rahvale eripärane, et me vahetevahel vajame lahkarvamusi ja siis me tahame jälle ühtsed olla. Võib-olla sellepärast me olemegi jäänud püsima. Minu meelest on tüüpiline eestlane niisugune, keda oli sellele tule teekonnale Ki näha. Ta sõidab, ta teab, mis kella tuli, möödub tema teeristist. Ta sõidab rattaga või vana autoga mitte eriti hea ja mitte eriti kalli autoga. Ta sõidab need või 15 kilomeetrit oma metsa vahest või põldudevahelist, teed seal teeristini, sõida mitte päris suure maantee peale välja, ta jääb natuke eemale ja hoiab ennast natukene mõne põõsa või puu varju. Ega ta kohe ei hakka sellele tule teekonnale lehvitama. Aga kui sa püüad kinni sealt pikk vankril, selle inimese pilgu, selle hetke sädeme tema silmades ja, ja kui teie nagu öeldakse, trajektoorid kohtuvad, siis sa tunned, et ta on meie. Ja siis ta astub paar sammu juba sellele teele lähemale ja see on nii suur saavutus meie meie ise loomude juures, et minu meelest see on, see on lihtsalt tore. Nüüd tundub küll, et me lihtsalt näeme laulupeo rongkäigu viimaseid tulijaid. Aga ei, veel mitte, sealt väravast tuleb neid veel täiesti rida siia laulukaare alla, sest kui te mäletate, head kuulajad, meie kolleegid Vello Lään ja Madis Ligi, kes raporteerisid teise liikuva brigaadina sealt Narva maanteelt umbes kodutarbepoe juurest, ütlesid, et kahe niisuguse rühma vahele jäi päris suur hulk maad just sellepärast, et nooremad ja nobedam panid tempot juurde ja eakamad pidulised ei jõudnud nii kiire sammuga. Järele, aga nüüd tundub, et tõepoolest rühm läheb juba teisele vastu, ehk hakkab nüüd see rongkäigu lõpp siiapoole jõudma, igatahes F1 tantsule praegu täiesti etendust siine poodiumi ees, aga vaat see ees kiiresti minemine ja tagasitulemine, sõnnik, mõte selleni, et ilmselt nii on, need noored tahavad alati minna kiiremini. Sellepärast et elu on ju pikk veel ees, ei tea, mis seal kaugemal toimub ja tahaks hästi ruttu sinna. Vanemad inimesed on ehk natuke juba tasakaalukamad ja teavad teist, mis seal elu keskpaigas juba on ja ei kiirusta enam sellepärast, et elu on siiski müüriti ja nii on ju vahetevahel ka konflikte Ki põlvkondadeks vahel. Aga õnneks need on alati mööda minevad. Eks see olegi praegu ajamärke, et noored on pisut teistsugused kui vanemad inimesed. Aga kui mõelda tagasi ajaloo peale, siis juba Rooma riigi seegi, et noored on hukka läinud. Aga kui vaadata siin praegu laulukaare all möödaminejaid, siis just Eesti poistekoor jõudnud tule juurde dirigendipuldis ei saa öelda, et noored on hukka läinud, siis nad viivad edasi sedasama traditsioone ja need poistekoori poisid, kelle eest on Venno Laul. Nad on niivõrd rühikad, sirged ilusad eesti poisid. Ilusat jakki tihelesin kangesti välja hüüdma, nüüd tulevad need viimased, aga meestelaulu selts oli veel ju tulemata ja see seltskond, kes praegu meie eest läbi on marssinas. Need on kõik koorid, kes kuuluvad siis Eesti meestelaulu seltsi ja nii on möödunud meist ramm ja eesti poistekoor. Ja. Eesti poistekoori veel väiksemad poisid, üsna tillukese niisugused seitsmeaastased, kaheksa aastased poisid. Nüüd läheb Eesti Energia mees. EKE inseneride meeskoor siis üsna kuulus koor, Revaalia poistekoor. Koorivaalia redaalia poistekoor on ju Westholmi gümnaasiumi poistekoor ja nemad olid need poisid, üks gümnaasiumi lõpuklasside poiss ja kaks nooremat, kes eile tule teekonna jõudes Estonia teatri juurde võtsid laulupeo tõrvikust tule ja viisid selle reaalkooli juures oleva mälestussamba juurde, millest on saanud meie omamoodi sümbol ja see oli just Revaalia poistekoori. Ja meeste tulekut lauluväljakulehti ja laulukaare alla jätkub. Mehed on soliidsed mustas Hallis rohelises neljandal leidsid, nad lehvitavad nagu ikka muusika taktis nende tule, et on hea ja kindel vaadata, sest Eestimaal on ikka ju nii olnud, et mees annab kodule kindluse. Ja laine on sees, annab kodule soojuse ja lapsed, need, kes viivad Eesti kodu edasi tulevikku. Kui toole tänast pidu tehes. Ilmselt juba mõeldakse ka, mis saab tulevikus. Ja täna ma tahaksin. Kõnelda ikka ühes imelikus ootuses, kui ma seda reportaaži alustades rääkisin sellest, et laulutempel, siis laululava on koorida ootel siis ma kasutasin Heino Kaljuste terminit, tema oli see, kes rääkis laululavast kui laulutemplist ja mul on meeles kui see vist 87. aasta laulupidu vistist vististi koolinoorte laulupidu, kui kui samal ajal olime ja ja, ja siis olid ajad juba sellised, et justkui hakkas seda vabamat mõtlemist, liikumaia vabamat olemist levima ja ja, ja püüti ennast juba juba pisut teistmoodi teostuda ja olime siis maa peal. Ja kui laulupidu läbi sai, siis me ei tahtnud kuidagi lavalt alla tulla, ma tahtsin ka edasi laulda. Selles edasi laulmises oli justkui mingi trots või, või mingisugune niisugune enese tõestus ja, ja enesenäitamine demonstratsioon. Ja, ja me olime igasugused laule ära laulnud ja juba vist said korravalvurid nii kaugele, et juba hakkasime juba nagu allapoole tulema, siis tuli Heino Kaljuste ütles, et ei oodake, enne tuleb laulda Paul, ilma milleta siit laulu templist kunagi lahkuta, see on mu isamaa, on minu arm. Nii mõtlen ma ka nüüd, et läheb nüüd, kas see põhimõte elab veel edasi? Ja see meile selge siis, kui laulupidu homme õhtul siin lõpetab. Praegu tuleb veel mehi ja veel ei ole, tuli laulupeo tuletornis süttinud tema sädemed effigatsiin veel lauljate ees ja laululava, aga teine rida on saanud peaaegu täis. Tõeliselt kaunistavad laululava ja võib veel öelda, et laululava seal tagapool ei ole tühi sellepärast et kõik puhkpilliorkestri marsivad otse üles lavale ja nendegi riietus on üsna värvikirev, küll musta, küll sinist, ilusat punast hõbehalli, lisaks sellele veel puhkpillide kuldset ja hõbedast sära. See on ka üks värvide mäng, mis praegusel lauluväljakul toimub. Tahaksin seoses sellega, et meie eest ja puhkpillide eest ja publiku eest sammuvad mööda Eesti meestelaulu seltsimeeskoorid. Tulla veel paari sõnaga tagasi. Tule teekonna. Erutavate hetkede meenutamisele ja kuna meie juurest läksid mööda mitmete välisriikide riigilipud, sealhulgas ka Norra lipp siis see on üks nendest kooridest, kes on tulnud siia laulupeo külaliseks. Ja Norra segakoor esines ka Saku mõisas, ta on harjumaalaste külaline, aga üks huvitav. Külaliste hulk tuli ka veel külla Soomest Põhja-Soomest nimelt Kokolast. See on niisugusest pisikesest kohast nagu Kälvi jää. Ja see Kälvija vald sai mõni aeg tagasi endale uue vallavanema ja vallavanema ja valla nii-öelda kultuuritegelaste esimeseks sõiduks uues juhtivkoosseisus, nagu meil on kombeks öelda, on just seesama Eesti üldlaulupidu. Nad tulid siia Järvamaa Oisu valla külalistena ja nad olid meil eile Harjumaal vastas oma bussiga. Nad olid ajastanud selle sõidu nii et nemadki saaksid killukese sellest laulupeotulest endale. See oli ülimalt liigutav tseremoonia, sest et kell via naistel olid kõigil küünlad käes ja nad said selle tule endale kätte. Tuli on veel tänaselgi laulupeol peatselt hakkaval tõesti laulude peol üsna tähtis komponent ja sellest kuulete te siis, kui esimese päeva kontsert hakkab lõppema. Aga praegu on lauluväljaku kaare alla jõudmas eelviimane osavõtjate rühm. See on Eesti piirivalve puhkpilliorkester. Ja me peame hakkama mõtlema vaikselt selle peale. Me peame hakkama lõpetama oma jutu laulupeo rongkäigust. Ja kuulajad saavad kontserdiülekannet kuulda viis minutit enne kaheksat. Aga laulupeo rongkäik oma värvikirevuses, oma lustlikkuses, rõõmsameelsuses vabade inimeste siia tulemisest on täiesti otsa lõppemas. Tallinna tehnikaülikooli mehed, noored mehed oma hõbehallides, valgetes pluusidesse ja punakad Iknadega teevad siin veel kauneid mustreid. Nad ei tule ühes rivis, vaid teevad tõesti mustreid juhtide ees ja poodiumi ees, et siis siit raadiot tornipoolsest väravast laululava taha kõndida. Et pidada väikest puhkepausi ja et siis varsti hakata laulma. Jah, see on justkui natuke väikest viisi kujund, marssimine. Nii et Tallinna tehnikaülikooli meeskoorimehed on üsna omapärase liikumisviisi leiutanud, siis niimodi ussi kombel lauluväljakul laululava eest läbi tulla. Nagu ma aru sain, too ussi moodi kõndimine läks moodi juba kusagil Narva maanteel. Kui te mäletate, head kuulajad, siis nii Vello Lään kui ka Madis Ligi kommenteerisid seda esimest korda, tuli nagu saarlaste kolonnis, need nemad võtsid selle küll merelaine nimetuse all käsutuselega Tallinn on ju kasu mereriik ja et meri hingab praegu siin lauluväljaku lähedal laulukaare taga. Ja ma arvan, et annab omamoodi jõudu, nii nagu ta on andnud jõudu meile kui rahvale. Sest et maa, meri, päike on need, mis meid on karastanud, annavad meile jõudu edaspidiseks eluks. Ja kui me tunneme nende kindlust, siis küllap me jaksame edasi minna lõpetades siin laulupeo mõtte. Nüüd tahaksin ma öelda vaid seda, et mulle tundub, et need viisa pastat, mis on olnud kahe laulupeo vahel, on möödunud kiiremini kui viis aastat sest vahetevahel on niisugune tunne, et Eestimaal ei lähe aeg mitte niimoodi, et ühes minutis on 60 sekundit, vaid mulle tundub, et mõnes minutis on olnud ainult 30 sekundit. Meie elu on nii muutunud. Meie oleme saanud vabaks, meil on selg sirge ja me juba oskame, mulle tundub edasi minna vabade. Inimestele ja peokorraldajad andsid juba orkestritele käsu laulavalt maha tulla ja praegu on siis pasunameeste seltskond rahulikult mööda astmeid allapoole sammumas. Aga lipud, kaunid lipud, lauljate, tantsijate, kollektiivide lippu tead siia veel mõneks hetkeks lehvima. Ja nii põleb veel dirigendipuldis laulupidu oodates edasi ka laulu peotuli. Aga publik on sagimas ja kohe-kohe läheb raskeks, et leida kohta sellel suurel lauluväljakul selles suures inimkatlas inimsipelgapesas. Kui mõelda seda, et siin meie pilgu ees, kui me heidame pilgu paremale poole, ma usun, et kõik eestlased on vähemalt korra käinud lauluväljakul vähemalt korra elus pilti, seda, seda suurepärast amfiteatrid, seda looduse kingitust Eesti rahvale siis see on nüüd tõesti, ütleme, kolmveerandi ulatuses rahvast tulvil, aga kui me vaatame vasakule mere poole ja kui me kujutame ette, mis laulukaare taga toimub mitte ainult see, et meie tublid lauljad saavad korraliku õhtusöögi, et nad jõuaksid siin selle kontserdi püsti seista, sest et ei maksa unustada, et seal seal päris lõpus, seal, kus Indrekul meeldis lapsena seista ja tunda ennast suure ja kaugelenägeliku mehena. Seal on väga umbne, kui, kui just päike peale paistab. Aga praegu on ta ilusti varjus, et seal tuleb seista kuni Urmas Sisaski missa lõpuhetkedel, nii et see on pikk ja väsitav kontsert, mis sest, et algab kell kaheksa ja pealtnäha toimub ainult lühikest aega peaaegu kolm tundi. See on tõsine, suur ja väga-väga võimas muusika, mida me poole tunni pärast kuulama hakkame. See, see ongi see muusika, mille pärast me siia oleme tulnud, mille pärast need inimesed on viis aastat proove teinud ja harjutanud ja pisaraid valanudki võib-olla ise. Aga, aga nad on siin. Ja nüüd, kui päevakaani on jäänud aega viis minutit, siis ma arvan, et oleks päris õige aeg anda kuulajatele võimalus pisut pisut puhata. Jutust pisut puhata sõnadest sest kohe-kohe tulevad uudised ja ütlen veel ära. Tänasel laulupeo rongkäiguülekandel olid reporterid ja Toivo Makk Vabaduse platsil Vello Lään ja Madis Ligi Narva maanteel Silvia Karro, Indrek Treufeldt ja Reet Valing. Siin raadiotornis lauluväljakul ja Lembit Lauri päris siis väljas inimeste keskel lauluväljakul intervjuusid lindistamas ja kuulmiseni jälle pärast Päevakaja kell 19 55. Kõike head.