Keelekõrv 516-st saade lapsepõlv ja kevade, mõlemad nad ilusad kevad, korduv jällegi lapsepõlve iialgi siin mari tarand selle oma lapsepõlvest pärit salmiku värsiga teid tervitamas. Valisin selle sellepärast, et see on nii lihtne ja ilus ja õige. Aga tahtsin ka tähelepanu juhtida. Te kuulsite, et siin olid mõlemad vormid kevade ja kevad lühem ja pikem. Uss annab kevade juures märgendi. Oo vanamoodne. Ja kui jälgida näiteks eesti kirjanduse keelt või luulekeelt, näeme, kuidas kevade tasapisi annab maad lühemale uuemale sõnavormile. Noor kevade Me õuest läbi sõitis või Juhan Liivil on ka kõle sügise. Aga kevade on salatulnud või mina tulen, kevade tulen, tulen. Olgu, mis on aga Oskar Lutsu teose pealkirjaga jääb kevade see pikem, vanim vorm meie teadvusse seni kui eesti keel üldse kõlab. Aga kevadisest kirjad on kohale tulnud ja näitavad, et saadeti, ikka, kuulatakse. Suur tänu teile, Erna, Eliise Neymann, kes te kirjutate Mulgimaalt ja pakute toetust alles kavatsemis järgus olevale saatesarjale, mis tahaks käsitleda lõunaeesti murdeid ja muidugi ka mulgi keelt. Tsitaat. Kirjutan teile mulkide seltsi. Väikesearvulises murderühmas osalejate soovil tsitaadi lõppmulje on see kiri väga tähtis ja rõõmustav, sest see eeldab ühte huvitavat kohtumist. Ma kindlasti tahan tulla teie rahva juurde, mikrofon, üten. Aga veel teinegi kiri, samas plaanis. Kirjutab Helle rõõm Viljandimaalt. Tsiteerin. Siin on vaid see asi, et me armast eesti keelt Key lase hukkasaia. Mina ole terve oma elu ja lapsepõlve seda keelt kodun kõnelnu. Laadse põlveni tohi küll seda murret kõnelte. Aga haig läits, tuli uus kõrgja vabadus. Ja näe, olemegi sealmaal, et kohe võetas ametlikult asi ette. Mina iki kuulan teie keelesaateid ja kohe häämiilon kusa mõnele sõnale õige vastusse. Ei ole küll suur keele tundja. Aga sest sa aru küll, kui mõni asjamees ütleb põlesti tuleb ettevitsasi, kui oli koolin. Ja mu vana ime. Peris seda murret kõnel. Ja Mia kooliga kus õpetaja panib röökama, ET Kossaseda kuulu olet kostkohast õppisid. Olli nõnda hirmunu tuli koduja kõnel seda asja vana imele. Ese ema viidi Siberisse. Vana imeke kallis ütel. Me oleme nüüd põlatu, kannata ära ja ära rohkem enam. Kõnele. Nii siin lõpeb nüüdse murdes kirjutatud kohti ja kirjutaja jätkab kirjakeeles. Loen edasi. Vaat nii on lood isegi naeran oma kirjutamise üle. Aga tore, teist korda kirjutan selles keeles. Aga kodus räägin ikka edasi. Vahel lapsed küsivad, aga lapselapsed ei ole enam huvitatud. Teie äratasid mu mälestused raadios ja siis ma ka proovisin. Ega ma ise ka enam hästi oska ja teen vigu. Siinkirjutaja paneb vigu jutumärkidesse ja see ongi õige, sest mismoodi suhtuda veasse murdekeeles jätkam kirja. Aga asja ajan ära. Olen seltskonnas sky vahel rääkinud teiste palvel ega ise oma kõnet ei kuule ja ei tea, kuidas see kõlab. Siigord lõpete, katsuge aru, saia ma juba vana inimene ja ei mõista, kuidas teie poole pöörde. Aga olete õige inimene, et veel püüate Äreti seda asja. Nii saime selle kirja loetud ja veel kord aitäh selle eest. Me kohtume kindlasti suvel, kui asun mulgi keelesaateid lindistama. Järgmine kiri, kirjutaja allkirja ei loe, välja. Eesnimi tähtan emm. Olen teie saate kuulaja ja aru saanud nii et õpetate tarku targemaks. Kuid ära on jäetud meie igapäevane rääkimis ja kõneoskus. Kas on ükskõik, kas ütleme tere hommikust või tere hommikut? Kui on ükskõik, siis oli küll minu kooliajal eesti keele õpetaja väheste teadmistega. Mis rääkimise viis, see on niisugune rahva ees, kui öeldakse. Ja siis siis siis ja veel veel veel, et, et, et ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii ikka edasi, kuni kaob ekraanilt. Ma kommenteerin vahepeal, mõeldud on ilmselt teleesinejate mõtte otsimist ja sõnade kordamist sellega seoses. Kirjutaja jätkab. Kui pole selge, millest rääkima peab siis vähemalt olgu vait ja hingake sügavamalt. Siis selle aja sees peaks olema jõudnud järgmised sõnad. Ajusopist keelepaelte. Nii tere hommikust või tere hommikut. Oleme sellest mitu korda oma saadetes rääkinud. Tere hommikust. On kirjakeelne ja tuleb kunagisest pikemast. Tere hommikust, puhkum või tere õhtust puhku. Õhtust korda. Aga tavalises oma koduses keeles võib tarvitada iga kõneleja, nii, kuidas ta harjunud ja kuidas soovib. Raadios muidugi, tere hommikust. Tere õhtust. Ja keele kultuuriküsimustes on teil muidugi õigus. Aga nagu alati tahan ma siin lisada, et tulge, proovige raadios rääkida, kas tuleb kohe see õige, et ilma ühegi Etti või siisita nii sujuvalt välja. Siinkohal on muidugi õigus vastata, et kes raadiosse kõnelema tükib selle keel olgu hea. Jälle õige. Nüüd aga kaks kirja, mis mõlemad on ajendatud Heido Otsa esinemisest kolmanda aprilli keele kõrvas. Ma loen kõigepealt need mõlemad ette. Esimene kirjutab sale jäneste Tartumaalt. Kuulsin kolmanda aprilli keele kõrva ja sain nii aru, et saates esinenud keelemees esitas soovi leida sobiv sõna teatud mäest laskumise Dali Lõbuvahendile. Ja nüüd tulevad kirjutaja ettepanekud Rulps Rulpsima. No see on see, mäletate nõutšuubing valimist inglise keeles selle spordiala nimi, teatud uutmoodi kelgutüüpi asjaga mäest alla laskmine. Niisiis Rulps, Rulpsima on ettepanek edasi. Rõng võiks olla siis see kelk Rõngrongi, Rõngi ja Rõngima või rongitama. Siis on Rupel. Lõpuks veel kuule tänab huvitava keelega rosaatest. Nüüd aga teine kiri sellesama saate peale kirjutab Eha hang Kundast. Tsiteerin. Ma ei ole mingi intrigant ega viriseja. Aga seekordses keele kõrva saates kõnelnuga ei saa kuidagi rahul olla. Vene keelt puudutavas osas. Sest nõbu ei ole vene keeles mit Teplemi Annik plemi Annizza vaid juured Neibrat või juurene Sestra. Ma ei tea, kes esines, sest ei saanud saadet kuulata algusest peale. Võib-olla ta lihtsalt eksis. Aga kiri jätkub. Rohkem teeb mulle muret igapäevane meediakeel, lausa uudissõnad tekivad seal, kus on kaashäälikuühendid ka r-r p r, mis vahetatakse vastavalt Ki-R T, R ja B Erryga. Näiteks sekretär. Demokraatia. Teine väga laialt levinud viga on omadussõnade võrrete kasutamisel näiteks Euroopa viis suurimat linna kõige enim punkte saanud laul ja nii edasi. Kolmandaks häirib hommikust hommikusse saatest saatesse korduv väljend liiklusõnnetuste puhul kus viiakse alati kehavigastustega haiglatesse. Kuidas saab olla haigla kehavigastusega? Minu arvates on saanud kehavigastusi liiklusõnnetuse ohver. Nii, mis puutub hääldusesse, siis kindlasti õige on sekretär meie töös ka alati mikrofon. Ja siin lihtsalt tuleb oma hääldust rohkem kontrollida. Meie raadios küll tegeldakse. Õige hääldusega päris palju. Topelt ülivõrre kõige suurim on vana viga ja selle vastu võitlemast me ühiselt ei väsi. See viimane nüüd viidi kehavigastustega haiglasse. Võiks muidugi neid lauseid kohendada ja paremini öelda. Kehavigastusi saanud inimene viidi haiglasse või vigastatud inimene viidi haiglasse. Jah, mis teha, alati saaks paremini. Aga kõige tähtsam on see esimene märkus, mis puudutas hea kolleegi Heido Otsa esinemist. Teavitasin Heido Otsa kohe sellest kirjast. Tema hakkas endale tuhka pähe raputama ja saatis mulle saates ettelugemiseks järgmise kirja. Kallid keele kõrva kikkis hoidjad, mari tarandi ka eesotsas. Palun südamest vabandust. Teie kulul, kaks päeva pärast õiget aega esimesest aprilli tehtud lolli nalja pärast kui ma seletasin avalikult vene Plemjanniku pleemianniksa nõbudeks. Loomulikult on Klemjannik sama mis inglise Nefiu ja Plymiannitsa sama, mis inglise niis. See tähendab, tegemist on venna ja õelastega, mitte näppudega. Tegin vene keele suhtes just sellesama rumala vea, mille vastu inglise keelest tõlkimise eksimusi paljastades üles astusid. Muudab tükiks ajaks meele alandlikuks. Eriline tänu sellele tähelepanelikult kuulajale, kes viitsis ähvardusele reageerida ja oma lapsepõlves omandatud vene keele häbiväärselt roostesse lasknu korrale kutsuda. Heido Ots. See asi on siis õiendatud, aga Heido Ots kirjutab, et teda rõõmustas see uute sõnade koja kes tegi häid ettepanekuid, aga kokkuvõtetega ootame veel pisut, võib-olla tuleb neid veel juurdegi. Ja nüüd veel ühest uuest sõnast, mis vilksatas ajakirjanduses. Nimelt kuulsime, et hiljuti kinnitas Res Publica volikogu. Teekaardi mis asi on teekaart? See ei ole kindlasti mingisugune kutse kellaviieteele ja jutt ei ole maanteedekaardist või teedeatlasest. See sõna kuulub maailma poliitika valda. See on tõlge sõnast Rõudmep. Aga uurime asja koos keeleteadlase Peeter Pälliga. Kui nüüd eeldada, et tegemist ei ole kartograafiaga, siis, siis tuleb tõdeda lihtsalt teekaart on üks kujundliku keelekasutuse näiteid meie keeles. Tegelikult on niisuguseid kõnekujundeid iga iga päev kõikides tekstides ja, ja me enamikku neist ei pane. Alles siis, kui tekib mingi uus kõnekujund siis küsitakse, mida selle all mõista ja siin on tegemist selle inglise kujundliku väljendi otsetõlkega. Ma ise arvan, et, et selle sisu jääb vähemasti esialgu kõigile väga ebamääraseks ja seetõttu on on õigustatud küsida, et kas me niisugust kujundit alatiga vajame. Me teame, et teekaart praegu vähemasti on kõige rohkem tuntud Lähis-Ida rahuplaani niisuguse sünonüümina. Ja seal on üsna selge see taust ja see, selle teekaardi ülesanne. Ta on piltlikult öeldes niisugune abivahend, mis näitab meile õiget teed lahenduse leidmiseks. Võib-olla märgistab, kui me kasutame seda kaardikujundit, märgistab ära miiniväljad, millest tuleb mööduda. Ja sellisel juhul see, see kujund annab kuulajale edasi lihtsalt teatud teatud assotsiatsioone, mis tal seda ülesannet selle, selle mõiste ülesannet paremini aitab sellest aru saada. Ma aga ei oska küll arvata, millistest ohtudest ja karidest on nüüd siin jutt, see oli Res Publica erakonna puhul. Nii et, et see jääb tingimata ebaselgeks ja, ja kui selle all mõeldakse lihtsalt tegevuskava või programmi lähema aja ülesandeid siis loomulikult oleks selgem seda väljendada tavaliste sõnade abil. Kõnekujunditega on alati see oht, et nad võtavad, viivad meid, meie mõtted endaga kaasa ja siis me lähemegi oma mõtetes, niisugustel kujundlikele, võrdlustele ja nendel tegelikkusega ei pruugi vahel üldse mingit pistmist olla. See on iseendast huvitav küsimus, sest me ju räägime, et kui hea on kujundlik keel ja väärikas keel. Kusagil vist läheb piir niisuguse ütleme ilukirjanduse keele, kirjandusliku ja kujundliku ütlemise ja asjaliku, ametliku poliitikute keele vahel aga teisest küljest jälle suuname neid liiga kuivalt. Kantsel liigiks moondunud keeles rääkivaid poliitikuid ja ametnikke. Jah, kujundliku keelega on tõesti kaks, kaks võimalikku äärmust või, või me võime seda vaadata kahelt poolt ühelt poolt kui keele igapäevakeele ilmestajat. Ja sellisel juhul on see väga hea ja teisel juhul me võime ka öelda, et selle abil sageli tegelikult ähmastataks seda mõtet, kuna kujundid ei ole mitte kunagi noh, nii tabavad, et me tegelikult selle asja olemuse suudaksime kujundisse panna väga harva juhtub teda. Sellisel juhul nad jällegi ähmastavad seda sisu. Et seesama Katograafia näide tundub valdkond tundub tänapäeval üldse niisugune sobilik allikas olevat kujundit, teine selline lemmiksõna, mida juba tükk aega üritatakse kaardistama. Ja siin ei ole kartograafiaga enamasti mitte midagi ühist, vaid vaid lihtsalt see, et et tehakse endale olukord selgeks. Võetakse arvele? Ja sellisel juhul räägitakse kaardistamisest. Ja sellega samas kobaras minu meelest on ka maastik, sest et maastik on ka kirjandusmaastik ja luulemaastik ja poliitikamaastik ja põllumajandusmaastik. Ja osa neist kujunditest on täiesti vanad juba võiks ka nii-öelda, sest maastik nähtavasti pärineb päris ammusest ajast, ma usun, need tulebki välja, et, et selline maapind või kartograafia on üsna soodus saatust lähtekoht mitmesuguste kujundajate jaoks. Või võib-olla on siin tegemist ka mingisuguses niisuguguse sõjalise mõtlemisega. Me räägime maastikust, kus tehakse luuret ja ja ja et siin võib soovi korral näha kõikvõimalikke juhuseid kaudsemaid seoseid, aga nii kaua, kui see teekaardi tähendus ei ole meile kindlakskujunenud nii kaua on täiesti õigustatult küsida, et mida siis selle all mõeldakse, kas tegelikult tahetakse midagi lihtsat ja täiesti tavalist panna lihtsalt uude pakendisse ja, ja seda sellisel juhul siis esitada, kui midagi täiesti revolutsioonilist uut või on. Või on siin ka mingisuguseid sisulisi erinevusi ja, ja eks ta kipub nii olema, et poliitikas tõepoolest sõnana kasutus on väga oluline ja kõikvõimalikud kujundid. Enamasti on ikkagi selline väga mõjus poliitika tegemise vahend, mis aitab oma sõnumit arusaadavaks teha ja seetõttu selline balansseerimine, nende kujundite selguse ja, ja ebamääratluse vahel on mõnes mõttes paratamatu. Ja ja mulle tuli meelde, kas nende näite hulka võiks panna kasvõi kurjuse telje kord välja öeldud Ameerika presidendi kõnes ja ta on kinnistunud seal niisugune äge väljendit. Et missugune riik siis on seal kurjuse teljel ja kust see kurjusetelg läheb ja kas sealt saab ka kunagi lahti või jääb igaveseks külge. Jah, niisuguseid väljendeid on ju teisigi just presidentide ja teiste kuulsate riigimeeste kõnedest meie teadvusse kinnistunud, võtame kasvõi raudse eesriide või siis külma sõja aegseid mõisteid ja kurjusetelg kuulub kahtlemata sellesse kujundite kategooriasse. No igatahes ei tulnud mina siia seda küsinud mitte sellepärast, et seda kas halvaks või heaks pidada, vaid lihtsalt tähelepanu juhtida kuulajate tähelepanu. Et sageli uudist kuulates voolab kõik see nagu hane selga vesi meist üle kõik see sõnade hulk, et me tegelikult ei saa aru mida on jälle tehtud või mida mõeldud ja, ja siis on juba paha, siis kaob huvi ka nende tekstide ja nende uudiste vastu. Selle teema lõpuks kutsun kõiki kuulajaid üles loobuma ka ID-kaardi kasutamisest, vaid rääkigem ikka kõik ühisel jõul ja nõul. Isikutunnistusest. Saate lõpuks veel üks tähtis teade. Ajakirjanike liidu keeletoimkonna järjekordne koosolek on teisipäeval 20. aprillil kell 12. Ajakirjanike liidu büroos. Ja päevakorras on Einar Kraudi ettekanne keele hooldest mida on tehtud ja tehakse Eesti raadios. Tulge kõik, keda see asi huvitab. Meie saade on lõppenud.