Täna jõuab suurel laval siis sellise statsionaari viimase uuslavastusena, et järgmine projekt on juba suvelavastus, aga sellest hiljem lavale Allen Benneti õuedaam, mis on väga-väga värske näidend, ehk siis kirjutatud selle kuulsa inglise näitekirjaniku poolt aastal 1999 juba krapsti meelaval. Ja lavastaja on Roman Baskin ja selle teeb eriliseks see fakte, et peaosas siis sedasama markantset õuedaami, mängib Ita Ever ehk siis Roman Baskini ema, selline poja ja ema koostöö minu arust on päris huvitav, nii palju kui mina olen proove kiiganud ja teistes osades Guido Kangur, Ain Lutsepp, kes mõlemad siis mängivad sedasama kirjanik ehk siis nii-öelda Allan Benneti prototüüpi, kellest te siis nagu ise kirjutab, kes kohtub selle õue daamiga, jälgib tema elu. Ja Viire Valdma ja Tõnu Kark ja Ester Pajusoo ja ikkagi meister oma head näitlejad teisedki. See on selles mõttes põnev lugu, et see on hästi autobiograafiliste sugemetega hästi retroehe dokumentaalne materjal. Et nimelt seesama õuedaam, keda mängib Ita Ever, siis meil on tegelikult elus tõesti olemas olnud ja elanud sellesama kirjanik Allan Benneti hoovil. Kuid Inglismaal, mitte Eestis. Ja Alan Bennett on siis tema elu jälginud 15 aasta jooksul, sel ajal, kui ta seal õue peal elas kuni aastani 1989, millal see kaunis õuedaam siis suri. Aga et publik 200, selles mõttes täielik nipiga lavastus, et see õuedaam ei viita mitte sellele, et tegemist on kostüümidraamaga, tegemist on tegelikult täiesti tänapäeva Inglismaal toimuva elu ja tegevusega ja daam, keda kehastab Ita Ever, on nagu sõna otseses tõlkes õuedaam tähendabki seda, et see on nagu daam, kes elab siis selle kirjaniku õue peal. Kuid tegelikult see daam elab sellises vanas furgoonautos. Ja, ja selline kummaline nihe just selle vahel, et, et kes on siis hull ja, ja, ja selline nagu prügikasti inimene või kes on pühak, eks imeõhuke piir tegelikult selle vahel. Ehk siis kuivõrd kõik siin elus oleneb inimesest ja tema isiksusest, niivõrd on see õuedaam siis Ita Everi kihastuses ja ka selles tekstis, mille näidendi autor on talle suhu pannud tõeliselt stiilne ja selline eriline karakter. Et see ongi nagu siis see, et kõik oleneb inimesest ja tema isiksusest, et selle kaladaami näpus, ma ütleks, on ka rohkem stiilsust. Kuigi ta võib olla elav furgoonis ja tal ei ole oma kodu ja ta näeb välja täpselt nii, nagu ta laua peal välja näeb aga tema väikses näpuski rohkem stiilsus kui mõnel inimesel terve elu jooksul. Et see on minu arust nagu tõeliselt põnev, kuidas Ita Ever lahendab sellist ühe ma arvan naisnäitleja jaoks tõelist väljakutset, sellist karakter, osa. Pealkiri õuedaam on äärmiselt kujundlikult ja mitmed tasandilised leitud, see viitab üksik tee inimesele, kes elab hoovi peal furgoonis ja teisalt viitab siiski kuningliku Lõukonnale ja nii nagu Te just äsja ütlesite, samm hullu ja pühaku vahel. Võib-olla hästi lühikese piir on hästi habras, nii ka see pealkiri õuedaam võimaldab mõista ju mõlemat pidi. Noh, selle daami tegelik taust, kes lõpuks oma eluga nii kaugele jõudnud, et selles furgoonautost seal õue peal elab ja tegelikult see on tema ainuke kodu ja siis selle autoga ta sõidab ringi, ajab oma toimetusi. Et on tegelikult see, et ta on olnud oma elus väga tuntud ja kuulus pianist, et noh, selline kõrgem pilotaaž selles mõttes kunstide vallas. Aga ilmselt on tema iseloom selline metsikult suur sõltumatuse tahe ja püüa ja, ja alati oma arvamuse juurde jäämine ja selline suur sisemine autonoomsust selleni viinud. Aga sellest hoolimata on ta kohutavalt põnev tüüp ja ma saan täiesti aru, miks on Allan Bennett, kes on tõesti kuulus inglise näitekirjanik, keda peetakse väga tuntuks, eelkõige selliste natukene kiiksuga näidendite kirjutamisel ehk siis kes kergelt nagu naeruvääristab nagu naerab selle inglise sellise kasti ühiskonna üle, et kus kõik on täpselt paika pandud ja tuleb täpselt käituda ainult nii nagu sünnis ja kus inimesed oma sotsiaalsete rollide pärast võib-olla elus väga palju kannatavad, ehk nad ei saa siis olla need, kes nad tegelikult on. Sellest ma saan ka aru, et miks tegelikus elus, sellele kirjanikule selline daam on pakkunud väga suurt huvi lasknudki siis oma huvil tal elada ja tema toimetamisi jälginud, et see inglise ühiskond nimelt on olnud, ma arvan, tõeliselt heaks taustaks sellisele sõltumatule daamile, et see on kõik nagu vastupidi või pea peale pööratud. Tõenäoliselt on tegemist väga hea dramaturgiliselt materjaliga Ita Everi jaoks, kas roll meenutab millegi poolest pisut ka Aino Perviku Kunksmoor, mis on ju ka hästi palju võimalusi pakkuv? Ma arvan, et eks näitleja kannab oma rolliga endaga kaasas, selles mõttes võib sellest õuedaami tõlgendusest küll ära tunda. Ma arvan, osaliselt ka Kunksmoor ja ehk siis Ita Everi hästi spetsiifiline häälekasutus ja siis tema naerud seal vahepeal teegiks. Ita Everi teavad kõike, eks töötavad ka. Aga ma tahtsin öelda, et seesama roll, et kui ta nüüd 99. aastal kirjutati ja ta nüüd esietendus ka sulgi Tallinnas, siis seda õuedaami seal ehk siis inglise pealkirjaga talleidi fänn, ehk siis tegelikult nagu vaguni daami furgooni daam haagisauto daame, kuidas iganes, et mängisin mägis, mis, keda siis eestlased peavad võib-olla inglise seriaalidest ja näiteks Harry Potteri filmides on ta mänginud ühte siga, tüüp ka ülikooli või kooli, õigemini õppejõud, professorid, et selles mõttes, et roll on kuulsaks mängitud ta Ita Everi taoliste suurte daamide poolt juba ennem Ja selle hooaja tõenäoliselt siis viimane uuslavastus on naine valges, mille toob lavale Priit Pedajas. Just et Priit Pedajas praegu kirjutab sellele romaanile ulki kollandsi kuulsale romaanile sisinseneeringut ja see peaks lavale tulema siis juuni alguses, esialgsete plaanide järgi 11. juunil. Ja tahtsin veel öelda, et neile, kellel jäi eelmisel aastal vaatamata Ta südamete murdumise. Me mängisime Käsmu meremuuseumis, et see tuleb ka uuesti juulis mängukava, et saate minna Käsmu meremuuseumisse vaatama Berninktsioon südamete murdumise maja. Aga paari sõnaga siis võib-olla tutvustaks seda kulgi kollenzi naine valges, et nimelt mülgi Collins oli Charles Dickensi kaasaegne ja teda peetakse üheks tegelikult kriminaalromaani alusepanijaks, et Agatha Christie on pidanud ennast tema õpilaseks. Ja see on selline tükk, mille kohta lavastaja Priit Pedajas ütleb ise, et see on suvine Impressioon. Et selles on esimese armastuse puhtust, tõelist romantikat ja 19. sajandi selliste gootika müstikat. Et ma arvan, et see on selline, mida nagu valged suveööd kutsuksid kindlasti ka vaatama, et et see ei ole ainult see, et väljas on hästi mõnus olla ja issand jumal, suvel on ju tegelikult moeilm tegemist, aga ma arvan, et see lavastus on iseenesest selline, mis mis oleks tõeliselt selle suvega kokkukäiv elamus. Ja seda enam, et kes mäletab, võib-olla kuradieliksiiri, mis samuti siis esietendus suvelavastusena Eesti Draamateatris juba aastaid ja aastaid tagasi. See oli selline lavastus, kus oli vahetatud ära siis saalia lava ja siis naine valges on samuti selline lavastus, kus publik pannakse istuma sinna samale pöördlavale ja näitlejad siis mängivad saali pool ja ma ei tea täpselt, kuidas kunstnik Pille Jänes seal kõik lahendab. Aga igal juhul ma arvan, on see selline tõeline suvelugu, romantiline, hästi ilus ja müstiline ja meeste jaoks ka kindlasti mitte naistekas, sellepärast et seal on ikkagi seda kriminaalromaani teemat hästi palju sees, et on tegemist ühe vale identity dieediga ja on tegemist väga paljude salasepitsustega ja on tegemist siis see naine valges ongi niimoodi, et et kas see on tegelikkuses eksisteerib see naine või teda tegelikkuses ei ole, või on ta ainult ettekujutus, et hästi palju sellist salapära ja müstikat kindlasti? Ei, ma arvan, et see gootika on kindlasti seal sees, aga kindlasti on ta nagu hästi selles mõttes kerge, kaasaegne on kindlasti põnev jälgida, sündmuste ahel on põnev ja samas Priit Pedajase selline romantilise atmosfääri ja kerge suvise atmosfääri loomise kunst on seal sees, et see kõik kokku