Rändame koos Hendrik Relvega. Tere Meie retked, maailma suuruselt kolmandal saarel jätkuvad siis Borneo saar ja eelmises saates süvenesime selle põlisrahvaelusse seal. Kaarel käisime ka pikmajas. See on umbes nii nagu eestlastel rehielamu siukene, hästi arhailine, mida väga harva veel leidub, Borneol, aga ise sai seal elada. Aga tänases saates rändame siis Borneo kõrgema mäe ümbruses, see on natukene üle nelja kilomeetrit kõrge, tema nimi on Kinabalu. Palumäe ümber laiub Kinabalu rahvuspark. Seal me veetsime paar päeva. Matkasime seal mäenõlvadel erinevatel kõrgustel, avastasime hiigelhulga elu seal ja selle kõige selle Kinabalu retke krooniks oli ilmselt raitlillrait lilleõiele. Me juhtusime peale, see on peaaegu krise läbimõõduga uskumatu välimusega ja maailma kogu taimeriigi kõige suurem õis. Selliseid linnuhääli siis salvestasin seal Borneol Kinabalu rahvuspargist natukene põhja pool oli parajasti selge hommik. Päikesetõusuaeg. Kell võis olla umbes viis ja tunnistan ausalt, et, et mul ei ole õrna aimugi nendest linnuliikide teaduslikest nimedest, kes seal nüüd siis helipildis on. Aga noh, see üldmulje on ju ka igale kuulajale selge, noh Eesti metsas sellist helipilti kätte ei saa, troopilised linnud on nad kindlasti ja ma arvan, et need, kes tunnevad juba maailma pilisi linde ja nende laulu oskavad ka selle laulu järgi öelda, et see on just salvestatud tõesti Borneo saarel. Ja need linnuliik, kes on näiteks selles Kinabalu rahvuspargis kokku 326 erinevat liiki. Nii et siin linnulaulu selgekssaamine on hulga keerulisem kui meie armsal Eestimaal. Ja muidugi ka muu elustik ka siin kina palus ikka pööraselt rikas, et näiteks imetajaliike on ainuüksi Kinabalu rahvuspargis erinevaid liike 100 ja taimeliike on tublisti üle 5000. Nii et mets on üks maailma kõige rikkamaid metsi erinevate liikide poolest ja miksi nii rikas elustik on see, et sellel mäenõlvadel kasvavad täiesti eri tüüpi metsakooslused ja igas metsakoosluses on ju erinev elustik ja siis kokku need annavadki, selle tohutu hulga liike ja erinev metsakooslused on muidugi sellepärast, et on ju erinevatel kõrgustel erinevad ilmastikuolud. Ja seda, kui erinevad nad seal on, saime me täitsa oma naha peal kogeda. Näiteks kui me olime kusagil seal kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast, siis seal oli niukene madal mets niiske õhk, aga meie eestlaste jaoks tõeliselt kodune niisugune noh, peaaegu et karge, selline flanellpluusi ilm. No ikka täiega naudid, kui sa oled troopikas ja samal ajal hingad niisugust karged värskendavat õhku endale kopsu noh, nii nagu võib-olla Eestimaal on tegelikult mõnel jahedamal suvepäeval aga laskuda sealt need siis allapoole, näiteks seal madalamas osas me olime isegi kusagil paarisaja meetri kõrgusele merepinnast. No seal oli siis lämmatav troopika ikka ja sellele lisaks muidugi veel see sadamine, et seal väga palju vihma saime endale kraesse, see oli kohe vahepeal, peaaegu mõnel retkel oli, et arutasime, et kas ikka üldse jätkame, aga tegelikult ikka jätkasime, keegi ei hakanud virisema. Aga näiteks rada sellest pidevast vihmast, ta oli ikka tohutult libe ja ohtlik selles mõttes ja mõni rada seal mägedes oli, oli siis selle pideva vihmaga muutunud täielikuks soojaks, sellepärast et see rada on natukene madalam kui ümbritsev pinnas ja siis vesi voolab sinna kokku ja seda mööda siis tormab niisugune ehtne mägioja seda mööda see seal siis sammud ja vihma sajab siin Kinabalu mäe jalamil kokku umbes seitse korda rohkem kui Eestimaal siis seitse korda rohkem aastas sademeid. Ja noh, inimesele ebamugav, aga taimedele hädavajalik, sest kogu see troopiline rikkus ei saaksin olemas olla, kui teda pidevalt ja hästi rikkalikult ei kastetaks. Ja muidugi selle kinna palu. Rahvuspargi suurim uhkus on ikkagi Kinabalu mägi ise. Ta on ikka tõeline lootuse monument, mäletan, kui me tulime lennukiga Borneol, maandusime seal kota Kinabalu lennujaamas siis juba kotta. Kinabalu juurest paistis mägi ära, kuigi ta oli sealt 70 kilomeetri kaugusel. Ja järgmistel päevadel, kui me seal põhja Borneol pikalt sõitsime, siis kogu aeg see kinopalu vägi ikka jälle tuli esile nagu mingi maamärk või majakas, mille järgi on hea orienteeruda. Ja muidugi selline võimas mägi siis kogu Borneo kõige kõrgem tipp tänanud siinsetele rahvastele ka väga tähtis. Ja vanasti on siis põlisrahvad pidanud seda pühaks mäeks. Näiteks siinsamas mäe kõrval elab tänaseni rahvas, kelle nimi on suunid ja tus suunid on uskunud siis, et selle mäe tippu rändavad nende rahva surnud hinged. Keeles on selle mäe nimi Aki Nabalu ja see tähendab tõlkides surnud aitäh asustatud paika. Ja sellest samast takina Paalust tunginud tulnud Se Kinabalu. Ametlik tänapäevane nimigi. Ja kujund mõtled nelja kilomeetri kõrgune mägi maailma suurimate mägedega võrreldes muidugi peaaegu et kaks korda väiksem, aga teisest küljest. Ta, tema eripära on see, et asub ekvaatoril või noh, peaaegu ekvaatoril. Ja kui nüüd võrrelda juba nelja Kilomeetriseid kõrgemaid mägesid kogu maailma ekvaatoril, siis ongi Nabalu kindlasti seal esimeste hulgas. Ja Me ei käinud päris seal tipus nendel päevadel, kui me seal olime. Me käisime kuskil seal poole peal selle kõrguse peal aga meie elupaik oli väga täiuslikus kohas, nimelt umbes 10 kilomeetri kaugusel sellest Kinabalu mäest künka otsas ja sealt avanes otsevaade sellele kuninglikule mäele. Noh, vahel oli ta küll pilvedesse täiesti ära uppunud, aga kui pilved hajusid, siis oli kogu mägi nagu peo peal. Ja noh, eriti nautisime seda vaadet siis just päikeseloojangu ajal, sest siis värvisid need kaljusid harjad täiesti punaseks. Ja Se Kinabalu tipp, see näeb välja väga niisugune karm nihukesed, teravad harjalt, sa ei saagi aru, milline nendest on nüüd siis kõige kõrgemad on peaaegu ühekõrgused, aga neid on, neid sakke on seal mitu tükki. Ta on muidugi täiesti elutu Kinabalu tipp, sest ta on ikkagi niivõrd kõrge taimede jaoks all on täiesti talumatud tingimused. Ja meile kõneldi, et mõnikord sajab sinna otsaga lumi ja püsib seal mõned päevad, aga noh, see tohutult kuum troopikapäikese saab kiiresti sellest Lumastika alati jagu. Ja jälle seda saime ka teada, et Kinabalu tipp, näed küll, niisugune ähvardab välja, aga et sinna otsa ronimine ei pidanud olema väga raske ja iga terve inimene suudab seda. Ja see rada, kuidas sinna minna, seal hästi tähistatud ja pole seal vaja mingit mägironija varustust isegi. Ja tavaliselt tehakse siis niimoodi, et sõidetakse kusagil kahe kilomeetri peale ja sealt siis hakatakse jala minema ja tavaline on, et minnakse kaks päeva esimesel päeval siis rahulikus tempos, tõustakse kuskilt kahe kilomeetri pealt kolme kilomeetri peale, seal on üks niisugune lihtne Spartalik öömaja ööbid seal ära ja siis varahommikul tõuseb puu ja, ja siis laskud juba täiesti sinna alla tagasi, kuhu sa siis oma auto jätsid. Ja sealsamas mäe otsas olles me saime siis ka teada, et sinna tippu minnakse ka hoopis ühel teisel viisil ja, ja see, kuidas see teine viis on, see tundus alguses no lihtsalt ilmvõimatu. Noh, saime seda teada siis, kui me olime niisuguse värava juures millel oli täiesti oma nimi, soli, Timpachooni värav ja seal kõrval oli niukene stend. Ja stendi peale oli kirjutatud, et siin on kirjas Klaimbatoni tead, see Klaimbet on see niisugune kunstsõna, mis on tuletatud inglise keelest, aga umbes midagi niisugust siis nagu mägimaratoni võitled. Ja kõrval oli ka siis marsruudi hoonis ja sealt oli siis näha, et see rada hakkas siis siitsamast Timpofoni väravate juurest pihta. Läks täiesti kina, palun tippu ja tuli tagasi kogu raja pikkus 21 kilomeetrit vertikaalset tõusu selle juures kaks kilomeetrit pärast muidugi sama palju laskuda. No kes on mägedes käinud, see teab, mis tähendab näiteks üks kilomeeter vertikaalset tõusu, mina tean väga hästi, kõva päeva matk, nii, siin siis kaks kilomeetrit ja siinsamas oli siis stendi peal kirjas ka, et, et kellele kuulub hetkel selle. No ütleme siis, ronimismaratoni rekord. See oli üks itaallane, kes oli selle siis paar aastat tagasi siis nii-öelda märgi maha pannud, tema nimi oli Marcodega Speeri ja tema võiduaeg oli siis kaks tundi, 33 minutit ja 56 sekundit. Katsuge kujutleda siis, et kui normaalne matkaja läbib selle maa kahe päevaga ja see mees oli selle läbinud kahe tunni ja 33 minutiga. See see tundub uskumatu. Aga siis meie giid rääkis, et, et, et see tegelikult see nii-öelda ronimismaraton on maailmakuulus võistlus, siin käivad koos võistlejad üle maailma. Ja tõesti, see on eriline, sest sa pead ju jõudma kahe kilomeetri kõrgusele, enamik maad vahetpidamata Ta ainult ülesmäge ikka võtab ju normaalsel inimesel kindlasti hinge kinni. Ta nii kuulus, et siin käib väga palju võistlejaid, ütles meie giid ja juhtumisi oli niimoodi, et me olime järgmisel päeval, 18. oktoobril ka veel siin Ginabalus ja see oli siis nüüd selle 2013. aasta mägi maratoni võistluse stardipäev ja me nägimegi, et siin oli siis tohutu Tomasz pealtvaatajaid ja, ja sadu võistlejaid, kes olid seal siis stardijoonel valmistumas ja kui sa vaatasid juba, et noh, et kes nad nagu välimuse ja näo poolest on, enamik olid, et ütleme, Aasia inimesed erinevatest Aasia maadest, aga oli kindlasti ka eurooplasi ja oli ka kindlasti austraallasi ja päris kindlasti oli mustanahalisi aafriklasi, nii et täiesti rahvusvaheline seltskond ja tegelikult on seda Kinabalu mäkkejooksuvõistlust peetud juba päris kaua 20 aastat. Ja siis mulle jõudis pärale, et noh, et mina tean, et noh, et minu sõpruskond on ikkagi loodusesõbrad, et need Kinabalu mägi on tohutu noh, eesmärk looduses prodele. Aga nüüd hakkasin aimama, et ta on täpselt samasugune tohutu eesmärk kogu maailma teatud sportlastele, kes on siis just need mägi, jooksed ja kes teavad seda kina. Palu mäge kui üht kõige erilisemat võistluspaika kogu maailmas. See oli siis nüüd jälle see jupike linnulaulu, mida ma seal pornometsas Kinabalu mäe kandis hommikul salvestasin. Ja me käisime ka seal kinopalumäel. Varahommikul kohe niisugusel ekstra linnuretkel, meil oli kaasas väga hea linnud tundja ja tal oli korralikult binoklit ja väga head linnumäärajaid ja siis me kõik ise uurisime sealtki noklitest ja ja linnumäärajatest, et mis linnud meil seal kõik ümberringi olemas on, tohutu rikkus muidugi kirjeldamatult palju liik. Ja kui mõelda nüüd, et kes on see üks, kes sellest hommikust just kõige rohkem meelde jäi, siis minu jaoks oli see siis selline pisike linnukene, keele nimi on nektarilind ja täpsemini sisest Deminki nektarilind. Nektarilinnud on üldse sellised varblasesuurused, peeniks, pika nokaga linnud, aga see mingi nektarilind, see oli uskumatult värviline. Nii et selle isalinnu keha esiosa oli erkpunane ikka täiesti säravalt punane. Ja huvitaval kombel tihti on niimoodi, et noh, isad väga säravad, aga emad on välimuselt tagasihoidlikud. Sellel demency nektari linnul oli ka emalind väga erksa värviga, ka tema oli siis nagu põhiline värv kollane ja tema siis keha alaosa oli säravalt erksalt kollast värvi nektarilinnud. Neid liike on tegelikult ju palju ja, ja nime on nad saanud siis selle järgi, et nad õngitsevad endale toiduks õite seest oma pika ja peene nokaga nektarit. Aga noh, nendel Kinabalu retkede päevadel me käisime ju ikka päris palju erinevates metsades erinevatel radadel, rajad on siin hästi tähistatud liikuda, Kerge informatsiooni on palju, igaüks saab ise oma avastusi teha. Ja noh, pärast me ju käisime sellel samal Borneol veel mitmes rahvuspargis ja olime seal mitmeid päevi erinevates rahvusparkides, aga nüüd tagantjärgi kogu seda Borneo mälestuste kuhja nagu kokkuvõttes on ikkagi niimoodi, et Kinabalu mäel jäi kõige rohkem meelde just see taimeriik, jäätis, need suuremad taime avastused ja elamused, need olid ikka just siin. Ja pööran see puuliik, Gide küllus ja, ja ka igast põnevat liigid, keda me seal kohtasime, ühel sai vilju põletada nagu tõrvik kutt ja teisest pidi valmistatama hambaplommi, ideaalset täidist ja nii edasi, nii edasi. Ja need orhideed, sõnajalad ja kõik nii edasi, aga mitte kuidagi ei jõua nendest ühes saates rääkida. Ma räägin siis niimoodi, et, et räägin siis ainult ühest ja teisest näitest. Ja nüüd, kui mõelda siis seda ühte puud, siis kellest võiks pikemalt rääkida ta lihtsalt põnev siis selle puu nimi on pikalehine, pööristutt. Ja tõtt-öelda me olime seda puud juba nagu tundma õppinud, enne isegi, kui me olime Kinabalu parki jõudnud, sellepärast et Borneol on sellel puulnud täiesti legendaarne kuulsus. Kõik pornomaa inimesed teavad raudselt seda puud. Ja kui seda puudele looduses vaatad, ta ei ole mingit erilist nihukest efekti sellel välimusel tähendab madal tähelepandamatud peenikene tüvi. Ainult mõned meetrid. Vaevalt 10 meetrit vähem enamasti. Ja siis niisuguse peenikese vibaliku ladva otsas on siis niisugune igast suunast nagu sirutuvad välja kaardus, liitlehed, eemalt vaatad, et oo, et see on mingi pisikene palmi puuke, noh, kaugel sellest, Palmiga pole mingit pistmist. See on siis pikalehine, pööristutt ja kuulus on ta sellepärast, et Borneo inimesed teevad tema juurtest teed. Ja neid ei uuri, me olime ka näinud juba näiteks igal Borneo külaturul müüakse, need on sellised jämedad puitunud vahel päris pikad õõnsad juured ja neid müüakse siis niimodi tükeldada tult ja kohalikud nimed võtavad seda puud. Aga seda teed, mida sellest juurtest tehakse nimetavat tonkat Aaliks. Ja kui nüüd see ära tõlkida tonkat aali tähendab siis lai keeles aali matkakepp, alliansis mehe nimi ja siis alimat ka kepp ja, ja see nimi siis viitab just selle teeomadustele, ta annab siis inimesele reipust aitab võita väsimust. Aga Borneo inimeste jutu järgi on talvetohu palju häid omadusi, no lugeda mida iganes, iseäranis ja seljavalu vastu. Teiseks, kui sul on kõva peavalu, jooton, katalideet, peavalu nagu käega pühitud, siis ta pidi arendama veel vererõhku ja vähendama veresuhkrut veres. Ja siin Borneol on ju ka malaariaoht siis pidise ka aitama hoidumast, malaariasse, nakatumast ja veel palju muud, näiteks tõstma meeste potentsi igal juhul Borneo rahvastada hirmsasti armastab seda puud hästi palju igal võimalikul juhul seda teed juuakse. Ja tema kuulsus on olnud nii suur, et ka isegi meditsiiniteadlased on teda uurinud ja päris põhjalikult isegi aga mitte veel lõpuni. Praeguse hetkega on vähemalt teada, et tal raviomadusi on. Et näiteks tõesti ta aitab alandada veresuhkrut ja ta tõesti on profülaktiline vahend malaaria vastu ja tõepoolest aitab tõsta meeste potentsi. Loomulikult ostsin ka mina Neid juuri juure tükke, need näevad välja nagu niuksed valget puulaastud. Ja siis, kui ma juba koju jõudsin, siis tegin ka teed nendest Nestele Borneo retsepti järgi. Ja kui ta nüüd valmis sai, siis ta on niisugune kollast värvi. Ja kui ühe lonksu võtad täiesti võimatut testi, talumatu, kohutavalt kive, jube mõru. Aga nemad on sellega harjunud ja nad peavad seda meeldivaks isegi. Ja on kindlad, et see aitab paljude hädade vastu. Aga isegi sõltumatud eksperdid on öelnud, et tõesti see seal eriliselt kive. Aga võib-olla ongi niimoodi nagu meilgi eesti rahvasuu ütleb, et kui on hästi kibe, siis siis aitabki haiguste vastu. Ja no mina pole küll märganud, et ta mulle mingit mõju avaldaks siiamaani, et ka võib-olla on asi selles, et ma olen seda liiga vähe ja mitte piisavalt järjekindlalt joonud vahetpidamata. Aga näiteks, kui vaatad jälle natukene internetti, kes siis sellest tonkond Ali juurtest on küll valmistatud, et päris palju meditsiinilisi preparaate ja rahvusvaheliselt turul on neid igavene hulk ja reklaamitakse neid seal kõvasti ja ostetakse päris palju ja pole ikkagi kahtlust, et see pikalehine pöörist. Ta on noh, praegusel ajal rahvusvaheliselt ikka täna juba kanda kinnitanud seda just mitte nii palju ametlikus meditsiinis, aga just selles alternatiivmeditsiinis noh, nii palju siis sellest puust pikaleisest pöörist tutist, aga kui nüüd Uskumatu küll, aga sellesama mäenõlvadel seal Kinabalu mäenõlvadel on teadlased määranud ei rohkem ega vähem kui 1000 erinevat orhideeliiki igalühel erinevat värvi õied, erineva suurusega õied huvitavad, kõik orhideed on alati huvitavad. Aga kui nüüd jälle sealt üks välja valida kõige meeldejäävam, siis minu jaoks oli see üks orhideeõis, mis jäi sellepärast meelde, et ta oli nii kohutavalt pisikene. Ta oli umbes vaeva nii suur nagu inimese sõrmeküüs ja üleni valge. Aga tema kuju täitsa fantastiline. See. Neile soovitati ka, et, et vaata üksisilmi seda orhideeõit vaata ja mida sa näed, ja niikuiniimoodi vaatas, siis hakkab sulle täiesti selgelt paistma, et seal on üks jõuluvana kuju. Tal on siis niisugune suur valge jõuluvana. Mütsi alt sirutub välja pihku sihukene peenikene nina ja nina all on võta või jäta valge man, et jõuluvanal on veel käed kuidagi laiali, et hakkan sind kohe kallista. Ise on niisugune sõrmeküüne suurune. Ja eesti keeles saab ainult öelda. Ta kuulub Tendroobiumite perekonda, seal orhideede seas. Sellel liigil eestikeelset nime veel ei ole, aga inglise keeles ongi ta nimi jõuluvana orhidee ikka täitsa tabav nimi. Ja seal taimeriigis Kinabalu nõlvadel on veel üks seltskond taimi, keda ei saa mitte unustada, kui sa neid näinud oled. No need kuuluvad siis nende lihasööjad taimede hulka. Ja no maailmas on lihasööjaid, taimi mitmesuguseid, aga need, kes siin on, need on siis just lihasööjate taimede seas need kanntaimed, nime on nad saanud siis sellest, et ta, neil on tõesti seal kohene selline kant seal taime küljes ja sellel kannul peal nii pooleldi avatud kaaskannu sisepind on niukene, läikivat libe. Ja ta võib olla niisugune, alates 10-st sentimeetrist 20 30 40 sentimeetri pikkune kann ja vot selle kannu sisepinnale, kui sinna mõni putukas satub. Ta libiseb sealt alla ja seeditakse kannu põhjas ära, sest seal on siis selle taime seedemahlad. Ja, ja vaat siin Kinabalu mäenõlvadel kasvab tervelt 10 sellist erinevat kanntaimeliik. Ja enamasti kasvavad nad seal veidikene kõrgemal, seal kusagil kahe kilomeetri kõrgusel ja nendest Kinabalu kan taimedest on, on kõige suurem ja uhkem üks, kelle nimi on siis kuningkanntaim. Noh, eks ta oleks selle järgi nime saanud, et see kann on tal tõesti majesteetlik kult suur. Ja see kuningkamtaim on Kinabalu rahvuspargi üks haruldusi mujal ei Borneol ega kogu maailmas, teda ei ole võimalik looduses näha. Ja noh, kui mina teda nägin, siis ta ausalt öeldes jättis isegi natukene siukse hirmutava mulje. See kann on siis niukene, erkpunane. Pool meetrit pikk ja ka üsna lai ja niisugune liha, kas niisugune? No tõesti natukene nagu nagu ähvardav ja loodusteadlased ütlevadki, et see suur kann ei piirdubki teinekord ainult putukate söömisega, et on mõnikord tuvastatud, et ta on söönud ka näiteks mõne konna või sisaliku, aga, aga noh, tegelikult on need ikka erandkorrad ja üldiselt Kuningkanntaime põhiliseks liha toiduks on ikkagi erineva suurusega putukad. Nii ja selle kosutava troopilise porn ja metsalinnulaulujupi järel tahan ma jõudes selle kõige tähtsama Taimeni seal kina palus ja tõtt-öelda taimeni, mis pakkus mulle kõige suuremat leidmise rõõmu. See on siis see maailma kõige suurema õiega lillraitlill. Tegelikult, et on niimoodi, et neid rait lilleliike on, on kümneid, see on väga keeruline perekond ja ma mäletan, kui ma esimest korda käisin Malaisias seal mandri poole peal, siis ma nägin ka ühte Rait lilleõit, et see oli punast värvi, aga ta suurus oli umbes nagu peopesa suurus ja lillede perekonnas peopesa suurune õis. Noh, see on ikka niisugune pisikene, väga tagasihoidlik. Ja need kõige suuremad maailma kõige suuremad õied, need on ikka kahel liigil, need on siis Arnoldi ja chi raitlill nende avastajate nimede järgi pandud nimed ja nad kasvavad väga vähestes kohtades. Arnold Rüütlil siis Borneol ja ka šamatraalsematria on siis naabersaal seal Borniale ja see Arnoldi raitlill on siis see, mille õis on siis nagu nii-öelda maailmarekord, et ükskord on väga usaldusväärsel viisil mõõdetud ühe Arnoldi rait lilleõie läbimõõduks üks meeter ja, ja kuus sentimeetrit ja see on siis maailma suurim teadale võis tegelikult see ketiraitlill tema õis. Ta on natukene väiksem, aga mitte palju, et seal need kõige suuremad keti rait, lilleõied, mis teada, need on seal kuskil üle 80 sentimeetrise läbimõõduga hiidlased ja mõlemad liigid on muidugi looduses ikka tohutu neetud haruldused. Seketi Lill kasvabki ainult Borneol ja Borneol ka ainult ainult ühes kohas ja see on just see Kinabalu. Mäe ümbrus oli muidugi enne reisi tohutult palju lugenud, sellest Rait lillest kangesti elevil, see oli nagu kinnismõte, et mu reis on nurjunud, kui lill ei näe. Ja, ja ma muidugi näiteks isegi selle aja, et me läksime just oktoobris valisin ka selle järgi, et paljudes kirjandusallikates oli kirjutatud, et oktoobris on, on nagu natuke suurem tõenäosus seda lillekohata aga tegelikult on see ikkagi täielik loosiasi. Mitte midagi kindlat selles Raitlile õie leidmises olla ei saa sa või mitte milleski kindel olla, sest põhiline häda on selles, et see rait lilleõis õitseb alati eriti ettearvamatus paigas ja äärmiselt lühikest aega. Ja see, miks ta niimoodi teeb, selle põhjused peituvad jälle selles, et on väga eripärane taim, ta nimelt parasiittaim. Ja see tähendab, et tal ei ole ei vart ega lehti. Tal on ainult õis väga lühikest aega ja enamik aega, kui see seeme seal mullas raitlillel on juba idanenud ja ja taim juba kasvamas, siis maapinnal ei ole temast mitte kõige vähematki märki. Ja ta on seal maa sees oma poolteist aastat vaikselt kosub ja siis alles pooleteise aasta pärast, siis sirutab väljeni sihukese pisikese pungakese ja siis punga hakkab aega paisuma ka tohutult pikka aega. Noh, see pung paisub tervelt üheksa kuud hea meeles pidada, umbes sama pikk on ju ka inimloote areng ema organismis ja siis, kui ta üheksa kuud paisunud punksis, ta on umbes nii suur nagu üks keskmine kapsapea. Ja, ja siis ta seisab sellise kapsapea veel väga mitu nädalat rahulikult ja siis ühtäkki ühel hommikul laotab oma õied laiali ja neid õisi sa saad näha kolm päeva ja selle järel see õis närtsib, ta muutub niisuguseks pruuniks nii-öelda vajub kokku, muutub niukseks tumedaks tombuks ja pidu on lõppenud. Nii et no ikka väga-väga suur juhus on see, kui sa Trat, lille kohtad siin Vornial. Ja ega see meie giid Ta muidugi kogu aeg ainult katsus meie loodut niimoodi maha suruda ja lämmatada. Kogu aeg rõhutas, et, et ei noh, et väga kel ootasin teda näha lihtsalt tema enda kogemuseta sil Kinabalu mäe ümber ju alailma liikus, ütles, et kuu aega tagasi oli ta ühte õit näinud tõesti ja nüüd järgmistel nädalatel veel, ükskõik kui palju ta ringi liikus, mitte ühtegi. Ja siis sellel teisel päeval seal maskina palub pargis hommikupoolikul kusagil ma nägin, järsked. Me giidin näole, tekkis niisugune eriline näoilme, seal oli mingit nihukest rahulolu ja ta nagu varjas seda. Ja siis lõuna ajal ta ütles kuidagi niimoodi moka otsast, et mul on teile varuks väike üllatus, kus ta ei öelnud, milline see on. Ja me ka ei teadnud, mis see nüüd võib-olla. Lootus oli muidugi, et see on, see ei julenud loota ka, sest pärast on pettumus veel suurem, kui ta ei ole. Aga sisse sõitsime mööda kitsaks maanteed seal Kinabalu pargis ja ja siis järsku keeras meie buss nagu ära sellelt suurelt teelt pisikesele küla teele. Vaatasin, et miks ta siis ära pööras, vaatasin bussiaknast tagasi ja siis ma nägin läbi akna, et seal oli üks niuke vineertahvel ja vineertahvli peal kirjutatud suurelt niimoodi küla nimi, kopp hoob kooboli küla nimi ja siis oli sinna täitsa selgesti joonistatud rait lilleõiepilt ja siis oli ka nool, et kuhu suunas edasi minna, noh siis oli mul selget jaja. Nüüd ta on tulemas inglise keeles, ma ei tea, on ta nimi rahvleesia ja ka ladina keeles ja see rahvleisa nimi oli ka seal sildi peal. No umbes nii nagu võib-olla meil Lõuna-Eestis mõnikord suvisel ajal on mingi silt, et pööran siia, siit saad osta maasikaid. Siin oli see maasikas siis see õis ja siis me sõitsime mäest üles, seal keerutades jõudsime küla serva mingisuguse külamehe õue peale. Ja siis tee peal äkki selle, meie giid, et noh, et kuidas siinsed reeglid on. Et reegel on siis just niisugune. Ta muidugi hoidis silma lahti, ta teadis, et siin on niimoodi, et kui kellelegi eramaaomaniku maal puhkeb rait lilleõis siis ta teatab sellest, paneb maantee äärde sildi üles, et nii on kokku lepitud. See on niimoodi, et rahvuspark lubab seda teha ja kui eramaa omanik oma maale siis selle huvilise laseb, siis on tal õigus ka selle eest raha küsida nii-öelda piletiraha. Ja teisest küljest on ta kohustatud siis rajama selle raja sinna rait lille lähistele, nii et teda saab siis nagu lähedalt vaadata, pildistada, ilma et sa seda taime siis ise ohustaks. Niimoodi me siis jõudsimegi sinna õue peale ja maksime oma rahvas oli 20 Malaisia ringid eurodes mingi neli eurot. Ja siis see peremees õieti olnud kodus üks tema pereliikmetest siis rääkis ka natukene Raitlile kasvupaigast, see on ka väga eriline, et just tema maal on siis niisugune koht koos Raitlile eri eriti meeldib kasvada. Noh, me nägime ka seda, see oli niisugune hästi niiske nõlv, niuke kallak. Ja seal on siis rait, lilled aeg-ajalt õitsenud aastakümneid. Ja siis rääkis pereliige seal, et nojah, et ykskord siin mitmed aastad tagasi juhtus, nii et suur õnnetusmaa niisugune hästi ilmselt huumusrikas ja niuke pehme läks suure vihmaga allamäge tuli maalihe kolmveerand kõikidest Trait lilledest hävis ja läks hulka aastaid, enne kui hakkas see asi taastuma, et nüüd on enam-vähem nagu taastunud ja loomulikult on nad ka ise huvitatud. Trat lilled seal ikka edasi kasvaksid, sest nad kannavad väikest lisatulu sellele maoomanikule. Ja siis saatis ta meid rajale. Ega, ega pikalt polnud vaja minna. Algul oli raja ääres näha neid Tratlile pungi. Kui kujutleda, et on üks kapsapea, mis on niisugust tumepruuni värvi, siis ongi see Raiklile pung, mis on nüüd juba võib-olla oma kaheksa-üheksa kuud ainult paisunud ja mõnedel olid siis näha ka pea niisugused ülevalt alla niuksed kollased nagu praod või vöödid. Ja selle kohta siis öeldi, et vot kui need kollased vöödid punga peale, et siis nädala pärast puhkeb see õis. Ja nüüd selle raja lõpus oli siis platvorm ja siin oli siis see õis, mis oli eile puhkenud, nii et täna hommikul pani peremees sildi sinna maantee äärde üles. Noh, seda me siis seal imetlesime muidugi pikalt ja põhjalikult ja teda kirjeldada peaaegu võimatu, sest ta ei sarnane mitte ühelegi maisele õiele. Noh, no võib-olla kuskil teisel planeedil võiks midagi sellist olla, ta on niisugune ütleme, kohutavalt suus ja kohutavalt lihakas, nii et tundub, et see on nagu noh, ma ei tea, millest tehtud plastist või, või mis asi niukesed. Ühesõnaga kroonlehed on igavesed, suured laiad viis kroonlehte erinevatesse suundadesse ja need on siis niisugused roosakirjud noh nagu tõesti niuksed liha värvi, siukesed, roosad ja siis selle südamiku ümber niukene, valge, ühtlane lai sõõr. Ja sellest sorrist seespool on üks niisugune mustav. Ütleme, see lille süda on nagu musta auku ja siis et seal põhjast, sealt ulatuvad välja nihukesed punakad, niisugused nagu niidid. Ja need on siis tegelikult Raiklile tolmukad. Ja ta oli nüüd kõige ilusamasse seisus, ta oli just eile puhkenud ja täna ja homme anda veel selline ja siis muutub ta, no ütleme mitte fotogeensiks, koledaks hakkab mädanema. Ja noh, ta oli tõesti suur, kuskil läbimõõt 70 sentimeetrit, ma pakun. Ja kui teda niimoodi seal vaatad, sa oled muidugi tohutult õnnelik, et noh, oli õnneloos, juhtusime peale ja see tagantjärgi on üks kõige suuremaid elamusi. Borneol üldse sain. Ja see võib olla tema eriline väärtus, seisab ka selles, et paljusid maailma haruldasi taimi on õppinud inimene kasvatama ise ja botaanikaaias siis näitama rait lille ei ole võimalik botaanikaaias kunstnikutest tingimustes kasvatada, sest ta on ju parasiit. Ja tema peremees taimeks on niisugune vääntaim, kelle nimi on tetrastigma ja vot niimoodi niisugust kooslust kosele tetrastigma ja kõige selle rikkaliku elustikuga, mis seal selle Raitlile ümber seal mullas on. Seda ei ole inimene võimeline kunstlikult looma. Selline sai siis tänane saade Kinabalu rahvuspargist, porno kõige kõrgemast mäest, tohutust taimerikkusest ja maailma kõige suuremast õiest rait lilleõiest. Aga järgmises saates selle pühendame täielikult Ühele Borneo loomale minu meelest kõige põnevam omale samas kõige armsamale, kõige inimlikumale. See on siis üks maailma haruldasi inimahve Aasia kõige suurem enima nimega rangut Taanut. Rändame koos Hendrik Relvega.