Riigikogu liige Andres Tarand. Mitmes aasta teil nüüd juba parlamendi töös läheb? 14 peaks täis olema ja 15-le. On teil veel praeguses riigikogu koosseisus selles mõttes vastast, kes oleks kauem ühtejärge parlamendi tööd teinud? No ega siin Eestis kauem ei saa alla, kui ma nüüd ikkagi valitsemise või tähendab ministri ajaga ja võtame siis man, selle järgi ei oska öelda, aga muidu on Mart Laar samast ajast ja vististi ka Siiri Oviir. Aga, aga võib-olla ma nüüd teen kellelegi ülekohut, aga aga rohkem ideaalne. Öelge, kas see töö võib ka rutiiniks muutuda? No eks ikka, tükati on on ta oma oma niukesed tüütused vähemasti minu jaoks küll olemas juba ammu selles aja jooksul, nagu on kõik need vigurid ja värgid ära nähtud ja siis siis kõik nii väga ju ei, ei peagi iga töö, silonomad, niuksed, asjad ka, mis pea just väga meeldima, aga ütleme, et inimesed koosnevad võib-olla kuidagi niimoodi, et ühed on nagu paremad Parlamendi liikmete paremad täidepanijad, niuksed, aga kuna noh, Eesti lugu on, et kõigil teada ja siin ütleme ütleme, et alguses oli see selge vahe, et, et esimestes valitsustes, kes siis ei olnud käinud parlamendis või parlamendiliikmete valitsuses, need on natuke teistmoodi, kes ise on valitsus käinud, need on teistmoodi, nüüd on nii palju ja kõik suuremad maakonnad läbi lastud juba. Et see on tekitanud ka, ma usun isenesest natukene parema õhkkonna, kui oli alguses. Et see kogemus on vajalik mõlema poole pealt vaadata. Te ütlesite, et eks siin ole tüütuid asju ka, mis teie jaoks selle riigikogu igapäevatöö juures kõige tüütum. Oll. No ma, ma ütleks, et see on ekspoliitiku Tööriistad, ta peab ühte asja korduvalt rääkima ja, ja see ei ole üldse huvitav, see on, ütleme kui on lapsed või kellele tulebki seletada ja rääkida, sellest ma saan aru, aga täiskasvanutele tundub nagu üleliigne juba räägitud küll. Aga võib-olla see ei ole päris ilus nii-öelda, sest et inimestel on eri näevatel, et elualadelt teadmised niikuinii. Noh, see on asi, mida võib-olla maast madalast poliitikuks hakata, nende noorena õpid selgeks, aga ootaks aeg-ajalt nagu kiiremaid tulemusi. See on see asi, mida ei tule. Kui taas üks neli aastat on otsa saanud, kas te olete mõnikord mõelnud, et rohkem ma küll enam ei kandideeri? No, mul oli küllalt tõsine kaalumine juba eelmine kord tõesti, sest et mulle tundus, et hakkab nagu see ammendumise aeg tulema, peaks pöörduma tagasi pooleli jäänud tööde juurde, mis noh, ikkagi selle, selle asja kõrvalt siit ju eriti hästi ei edene, kuigi on lubatud nende teaduslikku tööd teha. Ja, aga no midagi ma olen teinud ja see, see on kaalutud asi, aga nüüd on selge, et et see koosseis on tõepoolest viimane, sest et ikkagi räägitakse ära nii-öelda, et noh, et tule veel üks korda nii hädas nagu selle asja juurde. Kuuluv kui on ukse ees järjekordsed riigikogu valimised ja need kandideerijate nimekirjad avaldatakse ja valijad need loevad. Ega ei ole ju saladus, et nii mõnegi nime puhul mõeldakse, et noh, mida see sinna nüüd küll otsib. Teil on nii suur kogemus, Andres Tarand, et julgen küsida küll, öelge, missugune inimene kohe üldse poliitikasse ei sobi Eesti poliitikasse? Nemad ei töö? Ei mitte nimepidi. Iseloomuomadused võib-olla eksid, pole neid ju igasuguseid läbi käinud. No mis on üldine puudused siiski ütlema, et see esimene iseseisvuse aeg 20 40 eelmisel sajandil oli küllalt lühike ja see vaheaeg pärast nii pikk automaatselt oleks Eestis inimestel olemas ütleme, demokraatia harjumused ehk need tavad selge, et mille järgi demokraatias liigutakse, mis ei peagi olema teoreetiliselt, vaid noh, ütleme keskmine rootslane või soomlane, teab ka, et aga nii ei tehta. Vot see, see on asi, mis, mille all me praegu ikkagi veel kannatame. Ja selles mõttes ütleme et näiteks võiks öelda, et tubli poole omavalitsustest ei ole, ei ole kuigi iseseisvalt ega täida selles mõttes seda demokraatlikku omavalitsuse rolli vaid lasevad ennast juhatada selle väikse nutsu järgi nagu ees Row tuti järgi, eks ole. See on hästi meie ühiskonnas praegu tegelikult peaks olema, tulevad täiendused kogu aeg parlamente, aga meil on vastupidi, et ministriks saanud kandideerivad omavalitsused, petukaup, ühesõnaga et, et kuigi see nüüd on lõpetatud, aga ikkagi nii, et veel üks kord saadi teha ära eelmiste valimistega. Jaapanlanna, äärmiselt palju niisugust, ütleme isegi feodaalajastust pärit suhteid Eestis, et, et selle üle saaks, ma usun, et Euroopa Liit meid natukene õpetab noh, nii-öelda eeskujudega kogemusteta. Et seda kanti inimesi on, on palju liikvel praegu Eesti poliitikas. Kui te nüüd vaatate sellele 15-le aastale tagasi, ehkki te veel poliitikast lahkuma ei hakka, siis siiski senini kõige toredam rõõmsam, õnnelikum hetk teie poliitikukarjääris. Ma usun, et see on 21. august 1992 see pikk päev, esmaspäev, 20. järgmises seitse minutit enne sõda või mis seal siis iseseisvust välja öeldi oli niuke väga töine ja närviline ja, ja et, et kuidas ta sekka läheb, noh, Eesti sisepoliitilised kokkulepped oli vaja saada. Aga hommikul ma ei mäletagi, mis telekast ma nägin seda Moskva pressikonverentsi Janajev Jako ja nad olid juba juba ennast nagu parasjagu ära sättinud, nende jätsid niivõrd ebaveenva mulje, et, et ma tegin selle järeldused, ebaõnnestub, et seekord on korras, tähendab, meie poolt vaadatuna ei, pärast oli küll välja Asjaosaliste mälestuste järgi, et see ei olnud nii kindel, et alles nagu ikka järgmine päev, kolmapäev see lahendus jõudis, aga seda ma olen hiljem lugenud. Võib-olla siis nagu öeldakse, et varastasin selle mõtte, võid latud, jõudsin ajas ette, aga igatahes täitis niisuguse. Et, et noh, see on tõesti eriline päev ja ma usun et ega sinna, et sellist ei saagi korduda, see, ja see on õnneks ei saa see, et me oleme just võitnud lugupidamist, maailmasõtta ikkagi laulev revolutsioon on asja nimi, müter, nuiaga tagumise revolutsioon, neid on maailmas nii palju olnud, et et sellega ei pretendeeri esikohal. Nii et seal selles mõttes seal ei olnud suur õnnestumine ja muidugi ega siis meie tarkus ainuke tingimus ei olnud, vaid ütleme, natukene põhjamaine temperament kahtlemata aitas seda. Aga teiselt poolt ikkagi Moskvas oldi omadega selle võrra läbilis. Me taipasime lihtsalt õiget hetke. Taas kord. Ja seni kõige kriitilisem hetk teie poliitikukarjääris, missugune on olnud? Seda on need võib-olla isegi väga raske öelda, nad on eri aspektidest, aga ma usun, et et nüüd tõuseb jälle, tuleb päevakorda parasjagu, noh, elektri hind on natukene, eks ja ma pühendasin õige palju oma aega ja, ja just nimelt selle Eesti energeetika mis on pikalt tulevikku vaatav asi sellel kuule aga oma fraktsioonist nagu too aeg eelmine või üle-eelmine koosseis ikka. Et seal kandusse asi nagu, nagu tavalise poliitilise vaidluse konkurentsipinnale ja mitte asjast ei räägitud ja seal ma sain naguna. Noh, mis on demokraatias vist paratamatu, et kui hääletatakse advalt, oled kaotajate poolel. See võttis mul nagu pikaks ajaks isu ära tõsta, aga ma ei ole seda enne väga palju avalikult kaevanud. On ikkagi riigikogu sünnipäev, 23. aprillil, öelge Andres Tarand lõppu üks ilus sünnipäeva soov oma kolleegidele oma erakonnakaaslastele kõigile, kes seal riigikogus töötavad. Ma mõtlesin just selle peale, et et kui mina seda ülemnõukogumäele meenutas, et natukene, siis hakkas see ju niimoodi peita, et olid, et tagant uksed lahti, seal vahel täht suitsu Defender, mehed sealt tools suitsusaal tähendab, naasen, sümbol suurest korralagedusest miski valitses. Ja vaadata on tõepoolest ikkagi märkamatult kogu see mehhanism ja, ja kuidas me käitume ja küll, et see kõrvaltvaatajatel alati ikka ei meeldi, et noh, mis nad vaidlevad tegelikult vaidlemiseks, parlament on mõeldud. Et puudusi ja on niisugune siin hoiakute puudus ja kõike, millest ma juba rääkisin. Aga ütleme, et kui me kaks korda kiiremini ei veel oma arusaamisi reguleerime, siis võib päris rahul hakata ja Mati, Eesti riik hakkab ikkagi päris hästi funktsioneerima ja selleks oleks nagu jõudu, tahtmist vaja. Igal uuel. Juba ammu olnud parlamendiliikmeid, et sinnapoole liikuda. Aitäh teile intervjuu eest.